KOHTUJURISTI ETTEPANEK

LAILA MEDINA

esitatud 11. septembril 2025 ( 1 )

Kohtuasi C‑58/24

NE,

MY,

HJ,

XF,

WB,

UV,

VK,

JU,

RJ,

DZ

versus

An Bord Pleanála,

Minister for Housing, Local Government and Heritage (Iirimaa),

The Attorney General,

menetluses osales:

Drumakilla Limited

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud High Court (kõrge kohus, Iirimaa))

Eelotsusetaotlus – Keskkond – Direktiiv 92/43/EMÜ – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Artikkel 12 – Teatud loomaliikide range kaitse süsteem – Artikkel 16 – Erand, mis on tehtud enne direktiiviga 2011/92/EL hõlmatud projekti kohta planeerimisloa taotluse esitamist – Artikkel 11 – Århusi konventsioon – Artikli 9 lõige 2 – Menetlusautonoomia – Võrdväärsuse ja tõhususe põhimõte – Erandiotsuse ja teostusloa otsuse kehtivuse vaidlustamist käsitlevad menetlusnormid

I. Sissejuhatus

1.

Käesolev ettepanek käsitleb eelotsusetaotlust elupaikade direktiivi ( 2 ) ja keskkonnamõju hindamise direktiivi ( 3 ) tõlgendamise kohta. Taotluse on esitanud High Court (kõrge kohus, Iirimaa) menetluses, mille algatas rühm füüsilisi isikuid ( 4 ), vaidlustades Iirimaa ametiasutuste poolt elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 alusel tehtud erandiotsuse, mille eesmärk on hõlbustada eluasemete ehitust endisesse Carmelite’i kloostrisse Delganys (Wicklow krahvkond, Iirimaa) ( 5 ). Praegu asub selles kloostris suur koloonia väike-käsitiivalisi, mis on elupaikade direktiivi IV lisas loetletud ranget kaitset vajav liik ( 6 ).

2.

Taotlus johtub asjaolust, et põhikohtuasja kaebajad ei vaidlustanud asjaomase erandiotsuse õiguspärasust selleks eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul Iiri õiguses ettenähtud aja jooksul. Kõnealune erand, mille põhjendus on selle kohtu arvates „absurdne“, vaidlustati koos projektile teostusloa andmise otsusega pärast asjaomase tähtaja möödumist. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgituse järgi tähendab see, et erandiotsuse tühistamise kaebus tuleks lugeda tähtaja ületanuks ja jätta rahuldamata, kui mõnes liidu õigusnormis ei ole teisiti ette nähtud.

3.

Käesolev kohtuasi tõstatab esmajoones menetluslikke küsimusi. Konkreetselt peab Euroopa Kohus otsustama, kas liidu õigusega on kooskõlas riigisisene menetlusnorm, millega on kehtestatud erinev tähtaeg ühelt poolt elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 alusel tehtud erandiotsuse ja teiselt poolt keskkonnamõju hindamise direktiivi kohaldamisalasse jääva teostusloa andmise otsuse õiguspärasuse vaidlustamiseks, arvestades eelkõige Århusi konventsioonis ( 7 ) sätestatud õiguskaitse laialdase kättesaadavuse põhimõtet. Selleks peab Euroopa Kohus arvestama menetluslikke tagajärgi, mis tulenevad tema 24. veebruari 2022. aasta kohtuotsusest Namur‑Est Environnement (C‑463/20, EU:C:2022:121) ( 8 ), milles ta sisuliselt leidis, et elupaikade direktiivi alusel tehtud erandiotsus moodustab teatud tingimustel osa keskkonnamõju hindamise direktiiviga kehtestatud teostusloa andmise menetlusest. Teiseks võimaldab käesolev kohtuasi Euroopa Kohtul anda täiendavaid juhiseid tingimuste kohta, mida liikmesriigi pädev asutus peab järgima, kui ta lubab keskkonnamõju hindamise direktiivi kohaldamisalasse kuuluva projekti arendajal elupaikade direktiivis sätestatud keeldudest kõrvale kalduda.

II. Õiguslik raamistik

A.   Rahvusvaheline õigus

4.

Århusi konventsiooni artiklis 9 „Õigus pöörduda kohtusse“ on sätestatud:

„[…]

2.   Konventsiooniosaline tagab siseriiklike õigusaktidega, et asjast huvitatud üldsuse esindajal,

a)

kellel on põhjendatud huvi või

b)

kelle õigust on rikutud, kui see tingimus on ette nähtud konventsiooniosalise haldusmenetluse normidega, on õigus pöörduda kohtusse või seaduse alusel loodud muu sõltumatu ja erapooletu asutuse poole artikli 6 alusel tehtud otsuse, tegevuse või tegevusetuse materiaalse või protsessuaalse õiguspärasuse vaidlustamiseks ning kui siseriiklik õigus seda ette näeb ja ilma, et see piiraks selle artikli lõike 3 kohaldamist, ka konventsiooni muude asjakohaste sätete alusel tehtud otsuse, tegevuse või tegevusetuse materiaalse või protsessuaalse õiguspärasuse vaidlustamiseks.

[…]

5.   Selle artikli sätete mõju tõhustamiseks tagab konventsiooniosaline, et üldsust teavitatakse haldus- ja kohtumenetlusele juurdepääsu võimalustest, ning kaalub võimalust luua kohased abistamise mehhanismid, et kõrvaldada või vähendada õigusemõistmisele juurdepääsu rahalisi ja muid takistusi.“

B.   Euroopa Liidu õigus

1. Elupaikade direktiiv

5.

Elupaikade direktiivi artikli 12 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et kehtestada IV lisa punktis a loetletud loomaliikide range kaitse süsteem nende looduslikul levilal, keelates:

[…]

b)

nende liikide tahtliku häirimise, eelkõige nende paljunemise, järglaste kasvatamise, talvitumise ja rände ajal;

[…]

d)

paljunemis- või puhkepaikade kahjustamise või hävitamise.“

6.

Elupaikade direktiivi artikli 16 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui muud rahuldavat alternatiivset lahendust ei ole ja erand ei kahjusta kõnealuste liikide populatsioonide soodsa kaitsetaseme säilitamist nende looduslikul levilal, võivad liikmesriigid teha artiklite 12, 13 ja 14 ning artikli 15 punktide a ja b sätetest erandi:

a)

loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmiseks ja looduslike elupaikade säilitamiseks;

[…]

c)

rahva tervise ja elanikkonna ohutuse huvides või muude üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsed ja majanduslikud põhjused ning kasu, mida keskkond saab erandite andmisest;

[…]“.

7.

Elupaikade direktiivi IV lisas „Ühenduse tähtsusega looma- ja taimeliigid, mis vajavad ranget kaitset“ on sätestatud:

„[…]

a) LOOMAD

SELGROOGSED

[…]

MICROCHIROPTERA

[…]“.

2. Keskkonnamõju hindamise direktiiv

8.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklis 1 on sätestatud:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise suhtes.

2.   Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)

„projekt“

–

ehitiste või muude käitiste püstitamine või kavade teostamine,

[…]

c)

„teostusluba“ – pädeva asutuse või pädevate asutuste otsus, mis annab arendajale õiguse projekti teostamiseks;

[…]

g)

„keskkonnamõju hindamine“ – protsess, mis koosneb järgmistest osadest:

i)

[…] keskkonnamõju hindamise aruande koostamine arendaja poolt;

[…]

iv)

pädeva asutuse põhjendatud järeldus projekti olulise keskkonnamõju kohta, milles võetakse arvesse alapunktis iii osutatud läbivaatamise tulemusi ja vajaduse korral omaenda täiendava läbivaatamise tulemusi, ning

v)

pädeva asutuse põhjendatud järelduse lisamine artiklis 8a osutatud otsusesse.

[…]“

9.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklis 2 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed tagamaks, et enne teostusloa andmist nõutakse keskkonda muu hulgas oma laadi, mahu või asukoha tõttu tõenäoliselt oluliselt mõjutavatelt projektidelt teostusluba ja hinnatakse nende keskkonnamõju. Sellised projektid on määratletud artiklis 4.

[…]“

10.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklis 4 on sätestatud:

„[…]

2.   Kui artikli 2 lõikest 4 ei tulene teisiti, teevad liikmesriigid II lisas loetletud projektide puhul kindlaks, kas projekti hinnatakse artiklite 5–10 kohaselt. Liikmesriigid teevad selle kindlaks järgneva abil:

a)

üksikjuhtumite uurimine

või

b)

endi kehtestatud künnised või tingimused.

Liikmesriigid võivad teha otsuse kohaldada mõlemaid alapunktides a ja b nimetatud võimalusi.

[…]

4.   Kui liikmesriigid otsustavad nõuda II lisas loetletud projektide puhul kindlakstegemist, esitab arendaja teavet projekti laadi ja selle tõenäoliselt olulise keskkonnamõju kohta. Esitatava teabe täpne loetelu on esitatud IIA lisas. […]

[…]“

11.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklis 6 on sätestatud:

„[…]

2.   Selleks et tagada asjaomase üldsuse tõhus osalemine otsustusprotsessides, teavitatakse üldsust artikli 2 lõikes 2 osutatud keskkonnaalaste otsustusprotsesside korral aegsasti ja hiljemalt siis, kui on mõistlikult võimalik teavet anda, elektrooniliselt, avalike teadete või muude sobivate vahendite kaudu järgmisest:

a)

teostusloa taotlus;

[…]“.

12.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artikkel 11 sisaldab sätteid, mis reguleerivad kaebuste esitamist selliste otsuste peale, mille tegemisse tuleb keskkonnamõju hindamise direktiivi kohaselt kaasata üldsus:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et kooskõlas siseriikliku õigussüsteemiga oleks asjaomasel üldsusel:

a)

kellel on küllaldane huvi, või teisel juhul;

b)

kelle õigust on kahjustatud, kui liikmesriigi menetlusseadus seab selle eeltingimuseks,

juurdepääs kaebuste lahendamisele kohtus või mõnes muus sõltumatus ja erapooletus organis, mis on seaduslikult asutatud, et vaidlustada otsuste, seaduste ja tegevusetuse sisulist või protseduurilist seaduslikkust seoses käesoleva direktiivi sätete kohase üldsuse kaasamisega.

2.   Liikmesriigid määravad kindlaks, mis etapis võib otsuseid, seadusi või tegevusetust vaidlustada.

[…]

5.   Käesoleva artikli sätete tõhususe soodustamiseks tagavad liikmesriigid, et üldsusele tehtaks kättesaadavaks praktiline teave halduslikus või kohtulikus korras läbivaatamismenetluste kasutamise võimaluse kohta.“

C.   Iiri õigus

13.

Kõrgemate kohtute kodukorra (Rules of the Superior Courts) ( 9 ) artikli 84 lõige 21 sätestab:

„(1)   Kohtuliku kontrolli menetlusloa taotlus tuleb esitada kolme kuu jooksul alates taotluse aluse tekkimise kuupäevast.

[…]

(3)   Olenemata lõikest 1 võib kohus vastava avalduse alusel pikendada kohtuliku kontrolli menetlusloa taotluse esitamise tähtaega, kuid tähtaega pikendatakse üksnes juhul, kui kohus on veendunud, et:

(a)

selleks on mõjuv ja piisav põhjus ning

(b)

asjaolusid, mille tõttu ei esitatud menetlusloa taotlust lõikes 1 märgitud tähtaja jooksul ei saanud tähtaja pikendamist taotlev isik:

(i)

mõjutada või

(ii)

nende asetleidmist mõistlikult eeldada.

[…]“

III. Asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimus

14.

Enne arendusprojektile planeerimisloa taotlemist esitas Drumakilla Limited ( 10 )17. jaanuaril 2020 National Parks and Wildlife Service’ile (Iirimaa riiklik pargi- ja loodusteenistus) elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 alusel eranditaotluse. Taotlus puudutas väike-käsitiivalisi, mis on kõnealuse direktiivi IV lisa kohaselt, täpsemalt alamseltsi Microchiroptera kuuluv, range kaitse all olev liik. Erandiotsus tehti 4. märtsil 2020 ja seda muudeti 21. juulil 2020, mil sellesse lisati pruun-suurkõrv (Plecotus auritus).

15.

21. oktoobril 2020 esitas Drumakilla arendusprojekti planeerimisloa taotluse. Taotlusele olid muu hulgas lisatud keskkonnamõju hindamise esialgne aruanne ja muudetud erandiotsus.

16.

An Bord Pleanála (planeerimisamet, Iirimaa) andis projektile planeerimisloa ( 11 )15. veebruaril 2021. Oma otsuses leidis planeerimisamet, et Drumakilla esitatud esialgses aruandes on arendusprojekti tõenäoline mõju keskkonnale piisaval määral tuvastatud ja seda kirjeldatud. Lisaks asus planeerimisamet seisukohale, et kavandataval arendusprojektil ei ole tõenäoliselt olulist keskkonnamõju ka piirkonna looduse ja asukoha tõttu. Seetõttu järeldas ta, et keskkonnamõju hindamine ei ole vajalik.

17.

Põhikohtuasja kaebajad vaidlustasid 25. märtsil 2021 planeerimisloa otsuse (teostusloa) ja erandiotsuse.

18.

High Court (kõrge kohus, Iirimaa), kes on käesolevas kohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohus, jättis planeerimisloa otsuse tühistamiskaebuse rahuldamata. Erandiotsuse peale esitatud kaebuse menetlemise lükkas ta aga edasi, et võimaldada täiendavate seisukohtade esitamist.

19.

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks, et kuigi erandiotsuse järgi puudub erandi tegemisele muu rahuldav alternatiivne lahendus, ei nähtu asja materjalist, et ühtki teist range kaitse all olevat liiki vähem mõjutavat lahendust või võimalust luba mitte anda oleks üldse kaalutud. Sellest võib järeldada, et tõenäoliselt niisuguseid alternatiivseid lahendusi ei vaagitudki. Veel märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et erandiotsuse kohaselt on see tehtud asjaomase liigi kaitsmiseks, milline järeldus on selle kohtu arvates „ilmselgelt ebamõistlik ja lausa absurdne“.

20.

Teiseks juhib eelotsusetaotluse esitanud kohus tähelepanu, et Iiri õiguses puudub konkreetne seadus, milles oleks sätestatud erandiotsuse õiguspärasuse vaidlustamise tähtaeg, ning seega tuleb kõnealuse vaidlustuse suhtes kohaldada kohtuliku kontrolli üldnorme. Selle kohta selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et RSC artikli 84 lõike 21 kohaselt tuleb kohtuliku kontrolli menetlusloa taotlus esitada kolme kuu jooksul alates taotluse aluse tekkimise kuupäevast, või taotlejate vastava palve korral kuupäevast, mil taotleja sai vaidlustatavast otsusest teada või oleks pidanud teada saama.

21.

Kolmandaks sedastab eelotsusetaotluse esitanud kohus veel, et kuna Iiri õiguse kohaselt on elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 alusel tehtud erandiotsus eraldiseisev sisuline otsus ega moodusta osa erinevatest vaheotsustest, mille tulemusena antakse projektile lõplik luba, tuleb see eraldi vaidlustada RSC artikli 84 lõikes 21 ette nähtud seadusjärgse aegumistähtaja jooksul, mitte pärast planeerimisloa taotluse kohta lõpliku otsuse vastuvõtmist. Need tähtajad on eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates mõistlikult ettearvatavad.

22.

Neljandaks täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et põhikohtuasjas ei vaidlustanud kaebajad planeerimisloa andmise otsust erandiotsuses esinevate puuduste alusel. Sel põhjusel jäetigi planeerimisloa andmise otsuse peale esitatud vaidlustus selle kohtu sõnul rahuldamata, ehkki erandiotsuse peale esitatud vaidlustuse menetlus on endiselt pooleli.

23.

Viiendaks toonitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et põhikohtuasja kaebaja ei vaidlustanud erandiotsuse õiguspärasust kolme kuu jooksul alates hetkest, mil ta sellest teada sai või oleks pidanud saama, st kuupäevast, mil Drumakilla taotles planeerimisluba. Seetõttu leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vaidlustus on esitatud hilinenult ja tuleb jätta rahuldamata. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kaldub arvama, et ühegi liidu õigusnormiga ei ole ette nähtud teisiti. Kuna see ei ole aga päris kindel, pidas eelotsusetaotluse esitanud kohus vajalikuks pöörduda Euroopa Kohtu poole.

24.

Neil asjaoludel otsustas High Court (kõrge kohus, Iirimaa) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas [keskkonnamõju hindamise] direktiivi artiklil 11 koostoimes Århusi konventsiooni artikli 9 lõikes 2 sätestatud õiguskaitse laialdase kättesaadavuse põhimõttega on niisugune tagajärg, et kui [keskkonnamõju hindamise] direktiivi artikli 1 lõike 2 punkti a tähenduses projekti, mille jaoks taotletakse teostusluba (edaspidi „põhikooskõlastus“), ei saa teostada, ilma et arendaja saab esmalt veel ühe loa (edaspidi „kõrvalkooskõlastus“), ning kui selle projekti jaoks põhikooskõlastuse andmise eest vastutavale asutusele jääb võimalus hinnata selle projekti keskkonnamõju rangemalt kui kõrvalkooskõlastuse andmisel, tuleb seda kõrvalkooskõlastust (kui see antakse enne põhikooskõlastust) käsitada kui teostusloa andmise menetluse osa muudes kontekstides peale nende, mis puudutavad [keskkonnamõju hindamise] direktiivi kohaselt kaalutavate või hinnatavate küsimuste ulatust, kas üldiselt või juhul, kui kõrvalkooskõlastus on [elupaikade] direktiivi artikli 16 lõike 1 alusel tehtud otsus, mis annab arendajale loa kalduda projekti teostamise eesmärgil kõrvale kohaldatavatest liigikaitsemeetmetest?

2.

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas [keskkonnamõju hindamise] direktiivi artiklil 11 koostoimes Århusi konventsiooni artikli 9 lõikes 2 sätestatud õiguskaitse laialdase kättesaadavuse põhimõttega on niisugune tagajärg, et riigisiseseid õigusnorme selle kohta, millisel kuupäeval hakkab kulgema tähtaeg [elupaikade] direktiivi artikli 16 lõike 1 alusel tehtud otsuse (kõrvalkooskõlastus) õiguspärasuse vaidlustamiseks, tuleb tõlgendada nii, et see tähtaeg ei saa hakata kulgema enne asjaomase teostusloa (põhikooskõlastus) andmise kuupäeva, kas üldiselt või kui: i) projekti suhtes rakendati üksikjuhtumite uurimist, nagu on ette nähtud direktiivi 2011/92 artikli 4 lõike 2 punktis a, ja/või ii) artikli 4 lõike 5 kohane otsus põhikooskõlastuse eesmärgil tehti pärast seda, kui kõrvalkooskõlastus oli antud, ja samal ajal otsusega põhikooskõlastuse kohta, ja/või iii) kõrvalkooskõlastuse kehtivuse vaidlustamise menetluses ei vaidlustata ühegi väitega põhikooskõlastust põhjendusel, et kõrvalkooskõlastus oli kehtetu, ja/või iv) kaebaja ei taotle kõrvalkooskõlastuse vaidlustamise tähtaja pikendamist, nagu on riigisiseses õiguses hilinevaks vaidlustamiseks ette nähtud, kui Euroopa Liidu õigusnormidega ei ole ette nähtud teisiti?

3.

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav ja teisele küsimusele eitav, siis kas [keskkonnamõju hindamise] direktiivil koostoimes põhiõiguste harta artikliga 47 ja/või Århusi konventsiooni artikli 9 lõikes 2 sätestatud õiguskaitse laialdase kättesaadavuse põhimõttega on niisugune tagajärg, et liikmesriigisiseste õigusnormidega ette nähtud kaebetähtaeg sellest direktiivist tuleneva õiguse kasutamiseks peab olema mõistlikult ootuspärane, kuid ei pea sõnaselgelt sisalduma õigusaktides kooskõlas [keskkonnamõju hindamise] direktiivi artikli 11 lõikega 2 ja/või praktilises teabes halduslikus või kohtulikus korras läbivaatamismenetluste kasutamise võimaluse kohta kooskõlas [keskkonnamõju hindamise] direktiivi artikli 11 lõikega 5 ja/või olema riigisiseses kohtupraktikas kindlalt ette nähtud, nii et vastust teisele küsimusele ei muuda see, kui liikmesriigisiseses õiguses on ette nähtud üldine ootuspärane tähtaeg, mida kohaldatakse avalik-õiguslikele vaidlustele üldiselt, sealhulgas seoses kaebuse esitamisega [elupaikade] direktiivi artikli 16 lõike 1 alusel tehtud otsuse peale, mis annab arendajale loa kalduda projekti teostamise eesmärgil kõrvale kohaldatavatest liigikaitsemeetmetest, olgugi et see on asjaomases riigisiseses õiguses kaudselt, mitte sõnaselgelt ette nähtud?

4.

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav ja – üks kahest – kas vastus teisele küsimusele on jaatav või vastus kolmandale küsimusele eitav, siis kas [elupaikade] direktiivi artikli 16 lõikel 1 on niisugune tagajärg, et pädev asutus ei saa järeldada, et otsusele, mis annab arendajale loa kalduda direktiivi 2011/92 artikli 1 lõike 2 punkti a tähenduses projekti teostamise eesmärgil kõrvale kohaldatavatest liigikaitsemeetmetest, ei ole „muud rahuldavat alternatiivset lahendust“, kui pädev asutus tegelikult ei kaalu teisi võimalusi, nagu muu asukoht või muu projekteerimislahendus või erandi tegemisest keeldumine?

5.

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav ja – üks kahest – kas vastus teisele küsimusele on jaatav või vastus kolmandale küsimusele eitav, siis kas [keskkonnamõju hindamise] direktiivi artikli 16 lõikel 1 on niisugune tagajärg, et pädev asutus ei saa järeldada, et sellise otsuse tegemine, mis annab arendajale loa kalduda [keskkonnamõju hindamise] direktiivi artikli 1 lõike 2 punkti a tähenduses projekti teostamise eesmärgil kõrvale kohaldatavatest liigikaitsemeetmetest, on „loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmiseks ja looduslike elupaikade säilitamiseks“, välja arvatud juhul kui teatav kindlakstehtav kaitse luuakse selle erandi endaga, mitte leevendusmeetmetega, mis võetakse erandi tegemise otsusega lubatud sammudest tekkiva kahju vähendamiseks või kompenseerimiseks?“

25.

Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 26. jaanuaril 2024. Kirjalikud seisukohad esitasid põhikohtuasja kaebajad, Minister for Housing, Local Government and Heritage (Iirimaa elamumajanduse, kohaliku omavalitsuse ja pärandikaitse minister), Iirimaa ja Euroopa Komisjon. Käesolevas kohtuasjas kohtuistungit ei peetud. Pooled vastasid Euroopa Kohtu 3. märtsil 2025 esitatud küsimustele kirjalikult.

IV. Analüüs

26.

Oma küsimustega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitust keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 11 ja elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 tõlgendamise kohta, arvestades eelkõige Århusi konventsiooni artikli 9 lõikes 2 tagatud õiguskaitse laialdase kättesaadavuse põhimõtet.

27.

Täpsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma kolme esimese küsimusega teada, kas keskkonnamõju hindamise direktiivi, konkreetselt selle artikli 11 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kui arendusprojektile ei saa anda luba ilma, et arendaja oleks eelnevalt saanud elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 kohase erandiotsuse, tuleb seda otsust pidada teostusloa menetluse osaks, eelkõige muudes kontekstides peale nende, mis puudutavad keskkonnamõju hindamise direktiivi kohaselt hinnatavate küsimuste ulatust (esimene küsimus). Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatab selle küsimuse ka selleks, et saada selgus, kas erandiotsuse õiguspärasuse vaidlustamise tähtaeg saab mööduda enne teostusloa andmise otsuse kuupäeva, eriti juhul, kui kaebaja ei vaidlusta teostusloa andmise otsuse õiguspärasust erandiotsuses esinevate puuduste tõttu (teine küsimus). Kui aga eeldada, et erandiotsuse õiguspärasuse vaidlustamise tähtaeg võib mööduda enne teostusloa andmise otsuse kuupäeva, siis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas see tähtaeg peab olema määratud kehtivates õigusaktides või keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 11 lõikes 5 nimetatud praktilises teabes või võib see olla lihtsalt mõistlikult ootuspärane (kolmas küsimus).

28.

Oma kahe viimase küsimusega seevastu soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt välja selgitada, i) kas elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 kohaselt peab enne erandiotsuse tegemist ka tegelikult hindama asjaomaste kaitsealuste liikidega seotud alternatiivseid lahendusi (neljas küsimus) ning ii) kas selle sättega on vastuolus pädeva asutuse järeldus, et otsus, millega lubatakse arendajal kalduda kõrvale kõnealuse direktiivi artikli 12 sätetest, on tehtud loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitseks ning looduslike elupaikade säilitamiseks (viies küsimus).

29.

Kuna esimene, teine ja kolmas küsimus puudutavad sama menetlusalast küsimust nende tähtaegadega seotud tingimuste kohta, mis on riigisiseses õiguses ette nähtud selleks, et vaidlustada keskkonnamõju hindamise direktiivi kohaldamisalasse jääva projekti elluviimiseks elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 alusel tehtud erandiotsuse õiguspärasus, analüüsin neid koos. Seejärel analüüsin neljandat ja viiendat küsimust sisuliste tingimuste kohta, mida pädev asutus peab järgima otsustamisel selle üle, kas teha arendusprojekti hõlbustamiseks liigikaitsemeetmetest erand.

A.   Esimene, teine ja kolmas küsimus

30.

Kahe esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 11 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et aegumistähtaeg keskkonnamõju hindamise direktiivi kohaldamisalasse kuuluva projekti kohta elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 alusel tehtud erandiotsuse õiguspärasuse vaidlustamiseks võib mööduda enne teostusloa andmise kuupäeva. Kui see on nii, siis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma kolmanda küsimusega lisaks teada, kas keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 11 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et erandiotsuste suhtes kohaldatavad aegumistähtajad peavad olema riigisisestes õigusnormides või direktiivi selles sättes nimetatud praktilises teabes sõnaselgelt ette nähtud.

31.

Kõigepealt tuletan meelde, et keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklite 2 ja 6 kohaselt on teatud projektide puhul, millega nähakse ette ehitiste püstitamine ( 12 ), vaja enne pädevate asutuste loa andmist i) hinnata keskkonnamõju ja ii) kaasata üldsus.

32.

Keskkonnamõju hindamine tähendab sisuliselt aruannet, milles käsitletakse kogu olulist keskkonnamõju, mis võib projektiga kaasneda. ( 13 ) Selline hindamine on süstemaatiline ( 14 ) keskkonnamõju hindamise direktiivi I lisas loetletud projektide puhul ( 15 ), kuid II lisas loetletud projektide, sealhulgas linnaarendusprojektide puhul, nagu põhikohtuasjas, jäetakse direktiiviga liikmesriikide otsustada, kas projekti keskkonnamõju tuleb hinnata. ( 16 ) Niisuguse projekti puhul peab arendaja siiski esitama teavet projekti laadi ja selle tõenäoliselt olulise keskkonnamõju kohta. ( 17 ) Kui aga projekt võib mõjutada elupaikade direktiivi alusel rangelt kaitstud liike, tuleb Euroopa Kohtu praktika järgi seda mõju käsitleda projekti keskkonnamõju hindamisel. ( 18 )

33.

Mis aga puudutab üldsuse kaasamist, siis tähendab see kaasamine protsessi, mille käigus on asjaomasel üldsusel – nii nagu see on määratletud keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 1 lõike 2 punktis e – võimalik väljendada oma seisukohti, et neid saaks lõppotsuse tegemisel (teostusluba) arvesse võtta. Kaasamise peamine eesmärk on tagada asjaomase üldsuse tegelik osalemine keskkonda mõjutava otsustusprotsessi varases staadiumis, aidates tõsta üldsuse teadlikkust keskkonnaküsimustes ja võita üldsuse toetust tehtud otsustele. ( 19 ) Seda eesmärki rõhutab veelgi kinnitus, et asjaomasel üldsusel peab olema juurdepääs kaebuste lahendamisele kohtus, et vaidlustada otsuste, seaduste ja tegevusetuse seaduslikkust seoses keskkonnamõju hindamise asjaomase üldsuse kaasamisega. ( 20 ) Elupaikade direktiivi kohta on oluline märkida, et erandid liikide kaitset käsitlevatest liidu õigusnormidest tuleb teha üldsusele kättesaadavaks ( 21 ).

34.

Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus käsitleda elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 alusel tehtud erandiotsuse ja keskkonnamõju hindamise direktiivis ette nähtud teostusloa menetluse vahelist seost. See oli keskne küsimus, millele vastati kohtuotsuses Namur‑Est Environnement, kus Euroopa Kohus analüüsis esiteks seda, kas erandiotsust tuleb pidada teostusloa andmise menetluse osaks, kui see otsus tehakse keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 1 lõike 2 punkti a kohaldamisalasse kuuluva projekti elluviimiseks. Teiseks analüüsis Euroopa Kohus selle küsimusega seoses seda, kas keskkonnamõju hindamise direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate projektide puhul nõutav üldsuse kaasamine peab olema tagatud juba enne erandiotsuse tegemist.

35.

Oluline on märkida, et kohtuotsuses Namur‑Est Environnement leidis Euroopa Kohus, et elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 alusel tehtud erand kujutab endast eelnevat otsust ( 22 ), mis sisaldab üksnes osalist hinnangut selle kohta, millist mõju võib projekt rangelt kaitstud liikidele avaldada. ( 23 ) Sel põhjusel leidis Euroopa Kohus, et erandiotsus tuleb tingimata vastu võtta enne teostusloa andmist. ( 24 ) Lisaks leidis Euroopa Kohus, et juhul, kui liikmesriik annab õiguse hinnata projekti mõju elupaikade direktiivi alusel muule asutusele kui see, kes annab teostusloa, ei või see osaline hindamine mõjutada terviklikku hindamist, mille viimati nimetatud asutus peab igal juhul läbi viima. ( 25 ) Sellest lähtuvalt järeldas Euroopa Kohus, et erandiotsus ja teostusloa andmise otsus kuuluvad teostusloa andmise menetluse kohaldamisalasse, kui esiteks ei saa seda projekti teostada, ilma et arendaja suhtes oleks tehtud erandiotsust, ja kui teiseks jääb teostusloa andmiseks pädevale asutusele võimalus hinnata projekti keskkonnamõju rangemalt, kui seda tehti nimetatud otsuses. ( 26 )

36.

Kuigi kohtuotsus Namur‑Est Environnement puudutas projekti, mille suhtes kehtib keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 4 lõike 1 järgi kohustus viia läbi täielik keskkonnamõju hindamine ( 27 ), tuleb kõnealuses Euroopa Kohtu otsuses sisalduvaid sedastusi järgida ka juhul, kui liikmesriik peab artikli 4 lõike 2 alusel kindlaks tegema (esialgne hindamine), kas projekti keskkonnamõju tuleb hinnata, nagu see on põhikohtuasjas.

37.

Selle kohta märgiksin esiteks, et nii täieliku kui ka esialgse mõjuhindamise eesmärk on tagada, et keskkonnamõju hindamise direktiiviga arendusprojektide tarbeks ette nähtud otsustusprotsess, sealhulgas üldsuse kaasamine, hõlmab keskkonnakaalutlusi, ( 28 ) sealhulgas neid, milleni on jõutud teabe alusel, mida üldsus, keda kõnesolev projekt tõenäoliselt puudutab, on direktiivi kohaselt õigustatud esitama. ( 29 )

38.

Pealegi, sarnaselt sellega, mida leidis Euroopa Kohus kohtuotsuses Namur‑Est Environment, kujutab erandiotsus endast eelnevat otsust keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 4 lõike 2 kohase kindlaksmääramise tähenduses. Keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 4 lõige 5 ei jäta selles mingit kahtlust, kuna seal on sõnaselgelt sätestatud, et pädev asutus teeb vastava asjaolu kindlaks, võttes arvesse muude liidu õigusaktide alusel kui keskkonnamõju hindamise direktiiv (sealhulgas järelikult ka elupaikade direktiiv) läbiviidud keskkonnamõju esialgsete kontrollimiste või hindamiste tulemusi.

39.

Viimase asjana on selle kindlaksmääramiseks vastavalt keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 4 lõikele 2, kas projekti suhtes tuleb teha täieulatuslik keskkonnamõju hindamine, artikli 4 lõike 3 kohaselt nõutud, et võetakse arvesse III lisas sätestatud kriteeriume. ( 30 ) See tähendab, et kui elupaikade direktiivi artikli 16 kohase erandimenetluse kontekstis tehtud hindamine ei vasta neile kriteeriumidele, jääb pädevale asutusele õigus hinnata projekti mõju kaitsealustele liikidele rangemalt, sarnaselt sellega, millele Euroopa Kohus on viidanud kohtuotsuses Namur‑Est Environnement.

40.

Järelikult sellises olukorras, nagu on kirjeldatud eelotsusetaotluses, tuleb vaidlusalust erandiotsust pidada teostusloa menetluse osaks kohtuotsuses Namur‑Est Environnement väljendatud tingimustel. ( 31 )

41.

Jääb veel küsimus, kas juhul, kui erandiotsust tuleb vastavalt tingimustele, mille Euroopa Kohus sõnastas kohtuotsuses Namur‑Est Environnement, pidada teostusloa andmise menetluse osaks võib riigisisese õigusega nõuda selle otsuse vaidlustamist enne, kui hakkab kulgema teostusloa andmise otsuse vaidlustamiseks ette nähtud aegumistähtaeg.

42.

Selles vallas tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, et keskkonnamõju hindamise direktiivi kohaselt on liikmesriikidel kaalutlusruum teostusloa kohta lõpliku otsuse tegemisel järgitavate menetlusnormide kindlaksmääramisel. ( 32 ) See tähendab, et nad ei pea ette nägema ühte menetlust, mille raames otsustatakse ühe loaga kogu projekti keskkonnamõju üle. Vastupidi, Euroopa Kohus on märkinud, et liikmesriikidel on kaalutlusõigus jagada projekti keskkonnamõju hindamisega seotud erinevad volitused mitme asutuse vahel, andes neile muu hulgas konkreetse valdkonna otsustuspädevuse. ( 33 ) Seega võib keskkonnamõju hindamise direktiivi kohaldamisalasse kuuluva projekti keskkonnamõju hindamise, sealhulgas eelhindamise menetluse raames vastu võtta eraldi otsuseid, mis kahtlemata tähendab, et neid saab riigisisese õiguse alusel vaidlustada erinevates etappides, järgides iga vaidlustuse kohta kehtestatud menetlusnorme.

43.

Euroopa Kohus on siiski ka täpsustanud, et selle kaalutlusõiguse teostamine peab vastama keskkonnamõju hindamise direktiiviga kehtestatud nõuetele ja tagama direktiiviga taotletavate eesmärkide täieliku järgimise. ( 34 ) Eelkõige tähendab see seda, et kuna Euroopa Kohus on elupaikade direktiivi artiklit 16 sõnaselgelt tõlgendanud nii, et selle sätte alusel tehtud erand kujutab endast keskkonnamõju hindamise direktiivis sätestatud menetluste mõttes eelnevat otsust, mis ei tohi mõjutada pädeva asutuse poolt keskkonnamõju hindamise direktiivi alusel tehtavat hilisemat otsust teostusloa kohta, ei saa see tõlgendus minu arvates piirduda sisuliste kaalutlustega, mis on tegelikult eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuse mõte. Nagu ma allpool selgitan, peab kohtuotsus Namur‑Est Environnement kindlasti kaasa tooma tagajärjed menetluslikul tasandil, sealhulgas normid, mis käsitlevad aegumistähtaegu, mis kuuluvad kohaldamisele erandiotsuse peale esitatavate kaebuste suhtes, ja seda esmajoones asjaomase üldsuse jaoks.

44.

Märgin kohe, et kohtujurist Kokott kirjeldab lühidalt neid tagajärgi kohtuasjas Namur‑Est Environnement esitatud ettepanekus, millega ma samuti nõustun. ( 35 ) Tema arvates tähendab erandiotsuse ajutine laad seda, et iga eraldi kaebus selle otsuse peale tuleb esitada ilma teostusloa saamiseks tehtud keskkonnamõju hindamise järeldusi arvesse võtmata. ( 36 ) Seetõttu peaks olema võimalik täielikult vaidlustada nii keskkonnamõju hinnangut kui ka teostusloa andmise otsust vastavalt keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklile 11 siis, kui pädev asutus on teinud lõpliku otsuse asjaomase projekti keskkonnamõju hindamise kohta. ( 37 )

45.

Nagu käesoleva ettepaneku punktis 36 öeldud, laieneb eespool esitatud seisukoht kindlasti ka olukorrale, kus selle, kas arendusprojekti keskkonnamõju tuleb hinnata, peab keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 4 lõike 2 kohaselt kindlaks tegema liikmesriik, sest seda otsust tuleb pidada osaks ehitusloa andmise menetlusest. Lisaks võib minu arvates kohtujurist Kokotti ettepanekus toodust erinev käsitlus rikkuda liikmesriikide liidu õigusega tunnustatud menetlusautonoomia suhtes kehtivat tõhususe põhimõtet. Nagu nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, ei tohi liikmesriigid selle põhimõtte järgi kehtestada menetluslikke piiranguid, mis muudavad liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamise tegelikkuses võimatuks või ülemäära keeruliseks. ( 38 )

46.

Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 alusel ei ole õiguslikku kohustust kaasata asjaomast üldsust erandiotsuse tegemisse, on Euroopa Kohus keskkonnamõju hindamise direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate projektide kohta sõnaselgelt sedastanud, et üldsuse kaasamine nende eranditega seoses peab olema tõhusalt tagatud enne teostusloa andmise otsuse vastuvõtmist. ( 39 ) See kehtib keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 4 lõike 2 kohaselt vastu võetava otsuse suhtes, kus asjaomane üldsus tuleb kaasata, et oleks tagatud – nagu ka keskkonnamõju täieulatusliku hindamise korral –, et üldsuse seisukohti on keskkonda mõjutava otsuse tegemisel arvesse võetud. ( 40 )

47.

Seega, kui erandiotsust ei saa vaidlustada pärast asjaomase üldsuse kaasamist ehitusloa väljastamisega päädivasse otsustusprotsessi, jääks see üldsus ilma nii võimalusest kasutada oma õigust otsustusprotsessis osaleda, mida on tunnustatud keskkonnamõju hindamise direktiivi käsitlevas Euroopa Kohtu praktikas, kui ka võimalusest pöörduda otsuse läbivaatamiseks kohtusse. Sisuliselt tähendaks see, et saavutamata jääks keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklis 11 ja Århusi konventsiooni artikli 9 lõikes 2 sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse ja õiguskaitse laialdase kättesaadavuse tagamise eesmärk. ( 41 )

48.

Kuna elupaikade direktiivi artikli 16 alusel tehtud erand on eelnev otsus, mida teostusluba andev pädev asutus hiljem hindab, ei saa see erand asjaomase üldsuse seisukohast täies ulatuses jõustuda enne selle asutuse lõplikku otsust. Nagu Iirimaa näib oma seisukohtades möönvat, on erandiloal tõepoolest alles siis tegelik mõju, kuivõrd enne seda ei saa mingit arendustegevust toimuda.

49.

Asjaomase üldsuse kohustus vaidlustada teostusloa andmise menetluse raames tehtud erandiotsus enne, kui pädev asutus on keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 4 lõike 2 alusel teinud otsuse keskkonnamõju hindamise vajalikkuse kohta, võib seega rikkuda tõhususe põhimõtet. Lõppude lõpuks peaks asjaomane üldsus sellises olukorras sekkuma, pöördudes enneaegselt liikmesriigi kohtusse, olemata suuteline esitama kõiki juhtumi asjaolusid. Samuti võib kohus anda vaidlusaluse erandiotsuse kohta puuduliku kohtuliku hinnangu. Kõik see kokku kahjustaks üldist eesmärki tagada tõhus kohtulik kontroll range kaitse aluste liikide kaitset mõjutada võivate kõigi asjasse puutuvate aspektide üle ning seega üht keskkonnamõju hindamise direktiivi eesmärkidest.

50.

Seega, kui elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 alusel tehtud erandiotsus on osa keskkonnamõju hindamise direktiivis ette nähtud teostusloa andmise menetlusest, nagu põhikohtuasjas, ei saa asjaomase üldsuse jaoks erandi õiguspärasuse vaidlustamise tähtaeg mööduda enne teostusloa andmise kohta lõpliku otsuse tegemist. Vastasel juhul ei kahjustataks mitte ainult asjaomase üldsuse õigust olla kaasatud ja õigust taotleda tehtud otsuse kohtulikku läbivaatamist, vaid ka erandiotsuse kohtuliku kontrolli tõhusust.

51.

Eespool esitatud seisukoht ei mõjuta esiteks nõuet, mille kohaselt peavad erandiotsuse adressaadid, näiteks arendaja, vaidlustama selle õiguspärasuse varasemas etapis. Märgin, et näiteks 6. juuli 2023. aasta kohtuotsuses Hellfire Massy Residents Association (C‑166/22, EU:C:2023:545) käsitleti riigisiseseid õigusnorme, millega on sisuliselt kriminaliseeritud sama tegevus, mis on nimetatud elupaikade direktiivi artiklis 12, välja arvatud juhul, kui on tehtud erand. Sellisel juhul ei tohiks tõhususe põhimõttest lähtuvalt seada kahtluse alla sellist menetlusnormi, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille järgi arvutatakse selle otsuse õiguspärasuse vaidlustamise tähtaega alates kuupäevast, mil see otsus vastu võeti või mil see oleks pidanud teatavaks saama. Eespool, punktides 46–50 juba toodud põhjustel, milleks on üldsuse õigus olla kaasatud ja õigus pöörduda kohtusse, peavad riigisised aegumistähtaegade arvutamist käsitlevad normid tagama, et üldsusel on võimalik pöörduda kohtusse enne seda, kui ehitusloa väljastamise otsus on vastu võetud.

52.

Teiseks, minu arvates ei saa siinses analüüsis tehtud järeldust kahtluse alla seada ka õiguskindluse põhimõttele viidates, nagu pakub välja eelotsusetaotluse esitanud kohus. Asjaomasele üldsusele erandiotsuse vaidlustamise võimaldamine alles siis, kui i) pädev asutus on üldisest seisukohast lähtudes otsustanud, kas projekti keskkonnamõju tuleb hinnata ja ii) tagatud on asjaomase üldsuse tegelik kaasamine, tekitab ka menetluse kui terviku suhtes suurema õiguskindluse.

53.

Kolmandaks tundub mulle, et käesoleva analüüsi kontekstis ei puutu asjasse asjaolu, mille tõi esile eelotsusetaotluse esitanud kohus ja mille kohaselt põhikohtuasja kaebajad ei vaidlustanud planeeringuloa otsust erandiotsuses esinenud puudustele tuginedes. Osas, milles erandiotsus moodustab osa ehitusloa andmise menetlusest, nagu on leitud käesolevas ettepanekus, peab selle otsuse õigusvastasusel tingimata olema mõju arendusprojekti rakendamisele, mida ei saa ilma selle otsuseta teha.

54.

Eelnevate kaalutluste põhjal olen arvamusel, et keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 11 lõikes 2 tuleb tõlgendada nii, et kui elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 alusel tehtud erandiotsus on osa keskkonnamõju hindamise direktiivis ette nähtud teostusloa andmise menetlusest, ei saa erandiloa õiguspärasuse vaidlustamise tähtaeg asjaomase üldsuse jaoks mööduda enne teostusloa andmise otsuse kuupäeva.

55.

Kuna kolmas eelotsuse küsimus põhineb eeldusel, et erandiloa õiguspärasuse vaidlustamise tähtaeg võib mööduda enne seda kuupäeva, ei ole vaja vastata sellele küsimusele, mis puudutab keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 11 lõike 5 tõlgendamist, nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 30.

B.   Neljas ja viies küsimus

56.

Esimese ja teise eelotsuse küsimuse analüüsist tuleneb, et kui kohaldatavad on kohtuotsuses Namur‑Est Environnement väljendatud Euroopa Kohtu järeldused, ei saa erandiotsuse õiguspärasuse vaidlustamise tähtaeg asjaomase üldsuse jaoks mööduda enne teostusloa andmise kuupäeva. Kuna neljas ja viies eelotsuse küsimus põhinevad just sellel eeldusel, peaks Euroopa Kohus, kui ta jagab minu seisukohta, andma vastuse ka nendele küsimustele.

57.

Tuletan meelde, et neljanda ja viienda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus selgust sisulistes tingimustes, mis peavad olema täidetud, et teha elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 kohane erandiotsus. Täpsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks teada, kas selle sätte järgi tuleb ka tegelikult uurida taotletud erandile alternatiivseid lahendusi, näiteks seoses asjaomase liigi asukohaga või lihtsalt alternatiivi erandit üldse mitte teha. Teiseks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas elupaikade direktiivi artikli 16 lõikega 1 on vastuolus olukord, kus pädev asutus teeb arendusprojekti elluviimiseks erandiotsuse põhjendusega, et selle projektiga kaitstakse looduslikku loomastikku ja taimestikku ning säilitatakse looduslikke elupaiku, nagu seda tegi pädev asutus põhikohtuasjas.

58.

Nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktidest 5 ja 6, on elupaikade direktiivi artikliga 12 kehtestatud direktiivi IV lisa punktis a loetletud loomaliikide range kaitse süsteem. Sätte eesmärk on tagada ohualtite loomaliikide säilimine ja kaitse, keelates tegevused, mis võivad neid või nende elupaiku kahjustada. Eelkõige on keelatud nende loomade paljunemis- ja puhkepaikade kahjustamine või hävitamine.

59.

Elupaikade direktiivi artikli 16 lõikes 1 on aga määratletud tingimused, mille korral võivad liikmesriigid teha erandeid teatavate loomaliikide range kaitse meetmetest ja kalduda seega kõrvale direktiivi artiklist 12. Erandid on lubatud konkreetsete, täpselt ja ammendavalt loetletud asjaolude korral, näiteks loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitseks ( 42 ) või muude üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel, sealhulgas sotsiaalsetel ja majanduslikel põhjustel ( 43 ).

60.

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kuigi elupaikade direktiivi artikli 16 lõige 1 lubab liikmesriikidel teha erandeid kõnealuse direktiivi artiklist 12, on selle sätte alusel kehtestatud erand seetõttu, et see võimaldab liikmesriikidel vältida looduslike liikide range kaitse süsteemist tulenevate kohustuste täitmist, allutatud tingimusele, et puudub muu rahuldav alternatiivne lahendus ja et see erand ei kahjusta asjaomaste liikide populatsioonide soodsa kaitsestaatuse säilitamist nende looduslikul levilal. ( 44 )

61.

Lisaks on Euroopa Kohus täpsustanud, et nõutud tingimuste täidetuse tõendamiskoormis iga erandi puhul lasub asutusel, kes erandiotsuse teeb. ( 45 ) Kuna elupaikade direktiivi artikkel 16 kujutab endast erandit selles direktiivis ette nähtud kaitsekorrast, tuleb seda lisaks tõlgendada kitsalt. ( 46 ) Seda sätet tuleb samuti kohaldada asjakohasel viisil, et vastata täpsetele nõuetele ja konkreetsetele olukordadele. ( 47 )

62.

Esiteks saab Euroopa Kohtu varasematest sedastustest kergesti järeldada, et kui pädev asutus kavatseb teha erandi elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 alusel, peab see asutus kõigepealt analüüsima, kas selle erandiga taotletavat eesmärki on võimalik saavutada mõne muu rahuldava lahendusega. Euroopa Kohus on selle kohta ühemõtteliselt märkinud, et erandi võib teha üksnes juhul, kui erandi eesmärki ei ole võimalik rahuldaval viisil saavutada alternatiivse lahendusega. ( 48 ) Kohustus analüüsida eranditaotluse raames alternatiivseid lahendusi on äärmiselt oluline, kuna elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 sõnastuse kohaselt on nende alternatiivsete lahenduste puudumine ja asjaolu, et väljapakutud projekt ei kahjusta asjaomaste liikide populatsioonide soodsa kaitsestaatuse säilitamist nende looduslikul levilal, selle erandi eeltingimused ( 49 ), mis tähendab, et vastav taotlus tuleb jätta rahuldamata, kui need tingimused ei ole täidetud. ( 50 )

63.

Lisaks on oluline rõhutada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab pädeva asutuse analüüsiga kaasnema veel ühe asjakohase vormilise kohustuse täitmine. Nimelt peab pädev asutus erandi kohaldamise üle otsustamisel esitama täpsed ja kohased põhjendused, milles viidatakse elupaikade direktiivi artikli 16 lõikes 1 sätestatud põhjustele, tingimustele ja nõuetele ( 51 ) ning eelkõige sellele, et puudub muu rahuldav lahendus, mis võimaldaks saavutada eesmärke, millele erandi tegemisel tugineti ( 52 ). Tuletan meelde, et see kohustus on oluline eelkõige selleks, et asjaomane üldsus saaks kasutada õigust pöörduda kohtusse, nagu on selgitatud käesoleva ettepaneku esimeses osas. Põhjendamiskohustuse järgimine peab võimaldama üldsusel liigikaitsemeetmete kohaldamise kontekstis mõista põhjusi, miks tegi pädev asutus oma otsuse pärast seda kui erandimenetlus oli lõpule viidud, ning otsustada võimalikult heades tingimustes ja kõiki asjaolusid teades, kas kohtusse pöördumine selle meetmega seoses on otstarbekas. Ühtlasi peab põhjendus võimaldama kohtul kasutada oma kontrollipädevust ja eelkõige hinnata, kas otsuses on tehtud viga. ( 53 )

64.

Käesolevas asjas nähtub eelotsusetaotluses esitatud teabest, et ühtegi alternatiivset lahendust, millel oleks rangelt kaitstud liikidele väiksem mõju, ega lihtsalt alternatiivset võimalust projektile loa andmisest keelduda ei ole uuritud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et põhikohtuasjas kõne all olevas erandiotsuses piirduti vaid märkusega, et „rahuldav lahendus puudub“. Kuigi selle kohta lõpliku hinnangu andmine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne, võib toodud teabest järeldada, et pädev asutus tundub olevat ilmselgelt rikkunud kohustusi, mis tulenevad elupaikade direktiivi artikli 16 lõikest 1 ning milleks on kohustus hinnata rahuldavate alternatiivsete lahenduste olemasolu ning kohustus esitada selle kohta täpsed ja kohased põhjendused, nagu on Euroopa Kohtu praktikas sõnaselgelt nõutud. ( 54 )

65.

Teiseks, mis puudutab küsimust, kas pädev asutus võib erandiotsuses järeldada, et anda arendajale luba kalduda kõrvale elupaikade direktiivi artikli 12 sätetest on loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse ning looduslike elupaikade säilitamise huvides, siis märgin, et niisugune avaldus puudutab konkreetselt selle direktiivi artikli 16 lõike 1 punktis a sätestatud aluseid erandi tegemiseks.

66.

Euroopa Kohtul ei ole seni olnud võimalust selle sätte tähendust oma kohtupraktikas tõlgendada. Elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 punkti a sõnastusest tuleneb siiski, et erandi tegemiseks sel alusel on vaja tõendada, et kõnealune erand üldiselt edendab loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitset ning looduslike elupaikade säilitamist. Sisuliselt nähakse elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 punktiga a ette meede, mis võimaldab ühitada teatavate liikide ja elupaikade kaitse vajaduse muude ohus olla võivate liikide või elupaikade kaitsmise vajadusega. See võimaldab paindlikku kaitset, millega mööndakse, et teatavates olukordades on ökosüsteemide pikaajalise kestlikkuse tagamiseks vaja sekkuda. Kuna elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 punkt a kujutab endast erandit selles direktiivis ette nähtud kaitsekorrast, siis, nagu öeldud, tuleb seda tõlgendada kitsalt ja vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ettevaatuspõhimõttest lähtudes. ( 55 )

67.

Seda arvestades tundub keeruline asuda seisukohale, nagu väidab komisjon, et sellise arendusprojekti suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille eesmärk on eluasemete ehitamine ja millega kaasneb kaitsealuse liigi koloonia puhkepaikade hävimine, võiks kohaldada elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 punktis a sätestatud erandit. Seda enam, kui võtta arvesse asjaolu, et ettepaneku punktis 59 selgitatud pädevate asutuste kohustusi rikkudes ei ole esitatud ühtegi põhjendust, mis näitaks, kuidas kõnealune projekt aitab mõjutatud liike kaitsta ja nende looduslikku elupaika säilitada. Seega, nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, viitavad kõik need asjaolud kogumis sellele, et pädev asutus on teinud ilmse vea põhikohtuasjas kõne all oleva projekti suhtes kohaldatud erandi nõuetekohasel põhjendamisel.

68.

Eeltoodut arvestades pean järeldama, et elupaikade direktiivi artikli 16 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et pädev asutus peab selle sätte alusel erandi tegemiseks tegelikult hindama ka alternatiivseid lahendusi ning see asutus peab esitama konkreetsed põhjused, mille tõttu erandit kohaldati. Samuti ei saa pädev asutus niisugusele arendusprojektile, nagu põhikohtuasjas loa andmisel tugineda elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 punktis a sätestatud erandile, eelkõige juhul, kui ei esitata ühtegi põhjendust selgitamaks, kuidas see projekt aitab kaasa loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsele ning looduslike elupaikade säilitamisele.

V. Ettepanek

69.

Eeltoodud analüüsi põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata High Courti (kõrge kohus, Iirimaa) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta artikli 11 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kui nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta artikli 16 lõike 1 alusel tehtud erandiotsus on osa direktiivis 2011/92 ette nähtud teostusloa andmise menetlusest, ei saa erandiloa õiguspärasuse vaidlustamise tähtaeg asjaomase üldsuse jaoks mööduda enne teostusloa andmise otsuse kuupäeva.

2.

Direktiivi 92/43 artikli 16 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et selle sätte alusel erandi tegemiseks peab pädev asutus alternatiivseid lahendusi tegelikult hindama ning see asutus peab esitama konkreetsed põhjused, mille tõttu erandit kohaldati. Samuti ei saa pädev asutus niisugusele arendusprojektile, nagu põhikohtuasjas loa andmisel tugineda erandi tegemise alustele, mis on sätestatud direktiivi 92/43 artikli 16 lõike 1 punktis a, eelkõige juhul, kui ei esitata ühtegi põhjendust selgitamaks, kuidas see projekt aitab kaasa loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsele ning looduslike elupaikade säilitamisele.


( 1 ) Algkeel: inglise.

( 2 ) Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT 1992, L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102; edaspidi „elupaikade direktiiv“).

( 3 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (ELT 2012, L 26, lk 1; edaspidi „keskkonnamõju hindamise direktiiv“).

( 4 ) Edaspidi „põhikohtuasja kaebajad“.

( 5 ) Edaspidi „arendusprojekt“.

( 6 ) Vt ka Euroopa Komisjon, „ELi tegevuskava (2018–2024) kõigi nahkhiireliikide kaitsmiseks“ ja selle 13. jaanuari 2023. aasta lisadokument, kättesaadavad aadressil https://circabc.europa.eu/ui/group/3f466d71-92a7-49eb-9c63-6cb0fadf29dc/library/2b8bfe05-4fa6-43d5-b82a-c6d484cb82e4/details.

( 7 ) Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon, millele kirjutati alla 25. juunil 1998 Århusis ning mis kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsusega 2005/370/EÜ (ELT 2005, L 124, lk 1; edaspidi „Århusi konventsioon“).

( 8 ) Edaspidi „kohtuotsus Namur-Est Environnement“.

( 9 ) Edaspidi „RSC“.

( 10 ) Edaspidi „Drumakilla“ või „arendaja“.

( 11 ) Planeerimisloa andmist tuleb mõista viitavana „teostusloale“ nagu see on määratletud keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklki 1 lõike 2 punktis c.

( 12 ) Vt keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 1 lõike 2 punkt a.

( 13 ) Vt keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 1 lõike 2 punkt g ja artikli 3 lõige 1.

( 14 ) Vt keskkonnamõju hindamise direktiivi põhjendus 8.

( 15 ) Vt keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 4 lõige 1. Süsteemselt on keskkonnamõju hindamine nõutud niisuguste projektide puhul nagu tuumaelektrijaamad, kaugvedudeks vajalikud raudteed, kiirteed, ohtlike jäätmete käitlemise rajatised ja teatava võimsusega tammid. Näiteks kohaldati seda sätet kohtuasjas Namur-Est Environnement käsitletud projekti suhtes.

( 16 ) Vt keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 4 lõige 2, mille järgi võib seda teha üksikjuhtumite uurimise või künniste abil.

( 17 ) Vt keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 4 lõige 3 ning II ja IIA lisa.

( 18 ) Kohtuotsus Namur-Est Environnement, punkt 52.

( 19 ) Vt keskkonnamõju hindamise direktiivi põhjendused 16 ja 17 ning artikli 9 lõike 1 punkt b.

( 20 ) Vt keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 11 lõiked 1 ja 3.

( 21 ) Vt keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõike 3 punkt a koostoimes sama direktiivi artikli 5 lõike 1 punktiga b. Vt selle kohta ka kohtujurist Kokott’i ettepanek kohtuasjas Namur-Est Environnement (C‑463/20, EU:C:2021:868, punktid 48 ja 49).

( 22 ) Kohtuotsus Namur-Est Environnement, punktid 62 ja 65.

( 23 ) Samas, punkt 59.

( 24 ) Samas, punkt 59.

( 25 ) Kohtuotsus Namur-Est Environnement, punkt 62.

( 26 ) Kohtuotsus Namur-Est Environnement, resolutsiooni punkt 1.

( 27 ) Vt kohtuotsus Namur-Est Environnement, punkt 48.

( 28 ) Vt selle kohta keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 8 lõike 1 punkt b. Vt selles osas tõlgenduselemendina ka ELTL artiklit 11, milles nõutakse keskkonnakaitsenõuete integreerimist muu hulgas liidu tegevuse rakendamisse.

( 29 ) Vt selle kohta keskkonnamõju hindamise direktiivi põhjendus 7.

( 30 ) Vt eriti viidatud lisa punkti 3, mis kannab pealkirja „Võimaliku mõju liik ja laad“.

( 31 ) Vt käesoleva ettepaneku punkt 35.

( 32 ) Vt 3. märtsi 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (C‑50/09, EU:C:2011:109, punktid 72‑74).

( 33 ) Kohtuotsus Namur-Est Environnement, punkt 56.

( 34 ) Kohtuotsus Namur-Est Environnement, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika.

( 35 ) Kohtujurist Kokott’i ettepanek kohtuasjas Namur-Est Environnement (C‑463/20, EU:C:2021:868).

( 36 ) Samas, punkt 73.

( 37 ) Samas, punkt 74.

( 38 ) Vt muu hulgas 8. mai 2025. aasta kohtuotsus M. K. (C‑324/23, EU:C:2025:324, punkt 51).

( 39 ) Kohtuotsus Namur-Est Environnement, punkt 79 ja resolutsiooni punkt 2. Euroopa Kohtu silmis on üldsuse kaasamine sellises olukorras tõhus juhul, kui esiteks, see toimub enne sellele projektile teostusloa andmiseks pädeva asutuse otsuse vastuvõtmist, teiseks, see võimaldab üldsusel avaldada tulemuslikult ja ammendavalt arvamust asjaomase projekti kõikide keskkonnamõjude kohta, ja kolmandaks, sellisele projektile teostusloa andmiseks pädev asutus saab seda kaasamist täiel määral arvesse võtta.

( 40 ) Vt selle kohta ja analoogia alusel 8. novembri 2016. aasta kohtuotsust Lesoochranárske zoskupenie VLK (C‑243/15, EU:C:2016:838, punktid 46–49), kus Euroopa Kohus asus seisukohale, et ülduse osalemine tuleb tagada osana keskkonnamõjude üle otsustamise menetlusest.

( 41 ) Vt analoogia alusel 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus Gemeinde Altrip jt (C‑72/12, EU:C:2013:712, punkt 37).

( 42 ) Vt elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 punkt a.

( 43 ) Vt elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 punkt c.

( 44 ) 11. juuli 2024. aasta kohtuotsus WWF Österreich jt (C‑601/22, EU:C:2024:595, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 45 ) Samas, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika.

( 46 ) Samas, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika.

( 47 ) Samas, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika.

( 48 ) Vt 10. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Luonnonsuojeluyhdistys Tapiola (C‑674/17, EU:C:2019:851, punkt 47).

( 49 ) Vt selle kohta 10. mai 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Austria (C‑508/04, EU:C:2007:274, punkt 115).

( 50 ) Vt selle kohta 14. juuni 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Soome (C‑342/05, EU:C:2007:341, punkt 31).

( 51 ) Samas, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika.

( 52 ) Samas, punkt 30.

( 53 ) Vt selle kohta 15. juuni 2023. aasta kohtuotsus Eco Advocacy (C‑721/21, EU:C:2023:477, punkt 33). Veelgi enam, ametivõimu jaoks, kellel lasub keskkonnamõju hindamise direktiivi kohane projekti keskkonnamõju hindamise kohustus ning ehitusloa väljastamise otsuse tegemise kohustus, on oluline ka põhjendamine, nagu on selgitatud käesoleva kohtujuristi ettepaneku esimeses osas.

( 54 ) Just niisugust lähenemist on Iirimaa valitsus kirjeldanud juhendis teatavate looma- ja taimeliikide range kaitse kohta Iirimaal vastavalt elupaikade direktiivile (Guidance on the Strict Protection of Certain Animal and Plant Species under the Habitats Directive in Ireland), lk 11 ja 12, kättesaadav aadressil https://www.npws.ie/sites/default/files/files/strict-protection-of-certain-animal-and-plant-species.pdf.

( 55 ) Vt analoogia alusel 10. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Luonnonsuojeluyhdistys Tapiola (C‑674/17, EU:C:2019:851, punktid 66 ja 69).