Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

NICHOLAS EMILIOU

esitatud 23. aprillil 2026(1)

Kohtuasi C‑683/24

Spielerschutz Sigma Prozessfinanzierungs GmbH

versus

Geissler Heilbock Hopf Ferox Legal Partnerschaft von Rechtsanwälten mbB

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Handelsgericht Wien (Viini kaubanduskohus, Austria))

Eelotsusetaotlus – Euroopa Kohtu pädevus – Eelotsusetaotluse vastuvõetavus – Otsused kohtuasjades Foglia I ja Foglia II – Tõeline vaidlus – Eelotsuse küsimustele vastamise vajalikkus – Õigusalane koostöö tsiviil- ja kaubandusasjades – Liikmesriikides tehtud otsuste tunnustamine ja täitmine – Määrus (EL) nr 1215/2012 – Artiklid 45 ja 46 – Tunnustamisest ja täitmisest keeldumise alused – Avaliku korra klausel

I.      Sissejuhatus

1.        Käesolev eelotsusetaotlus, mille esitas Handelsgericht Wien (Viini kaubanduskohus, Austria), kuulub kohtuasjade(2) hulka, mis käsitlevad tsiviilhagisid, mille tarbijad on esitanud (muu hulgas) Austria ja Saksamaa kohtutele Maltas asuvate veebipõhiste hasartmängude korraldajate vastu. Sisuliselt püüavad tarbijad alusetut rikastumist või lepinguvälist vastutust käsitlevatele õigusnormidele tuginedes saada tagasi nende hasartmängukorraldajate kaudu tehtud panuseid põhjusel, et viimased rikkusid kohalikke hasartmängualaseid õigusnorme.

2.        See taotlus puudutab eelkõige raskusi, millega võlausaldajad kokku puutuvad, kui nad püüavad kohtuotsuseid, millega need hagid rahuldatakse, Maltal täitmisele pöörata. Oma küsimustega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige teada, kas Malta õigusnorm, mille kohaselt sellist kohtuotsust selles riigis ei tunnustata või ei peeta täitmisele pööratavaks, on kooskõlas määruses (EL) nr 1215/2012 (kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades)(3) (edaspidi „Brüsseli Ia määrus“) sätestatud kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise eeskirjadega.

3.        Neid küsimusi ei esitanud aga mitte Malta kohus sellise kohtuotsuse täitmist puudutava menetluse raames, vaid Austria kohus, kes peab kindlaks tegema selliseid hagisid rahastava äriühingu jaoks kooskõlalisuse kohta arvamuse koostanud advokaadi vastutuse. Selles mõnevõrra ebatavalises kontekstis tõstatub eelküsimus seoses käesoleva eelotsusetaotluse vastuvõetavusega.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Euroopa Liidu õigus

4.        Brüsseli Ia määruse artikli 36 lõikes 1 on sätestatud, et „[ü]hes liikmesriigis tehtud kohtuotsust tunnustatakse teistes liikmesriikides ühegi erimenetluseta“.

5.        Artiklis 39 on sätestatud, et „[l]iikmesriigis tehtud kohtuotsus, mis on selles liikmesriigis täidetav, on täidetav ka teistes liikmesriikides, ilma et oleks nõutav otsuse täidetavaks tunnistamine.“

6.        Sama määruse artikli 45 lõike 1 punkti a kohaselt keeldutakse kohtuotsuse tunnustamisest huvitatud poole taotlusel, „kui tunnustamine on selgelt vastuolus taotluse saanud liikmesriigi avaliku korraga (ordre public)“.

7.        Brüsseli Ia määruse artiklis 46 on sätestatud, et „[k]ohtuotsuse täitmisest keeldutakse selle isiku taotlusel, kelle vastu kohtuotsuse täitmist taotletakse, artiklis 45 osutatud alusel“.

8.        Selle määruse artiklis 48 on sätestatud, et „[k]ohus teeb otsuse täitmisest keeldumise taotluse kohta viivitamata“.

9.        Sama määruse artiklis 52 on sätestatud, et „[ü]hes liikmesriigis tehtud kohtuotsus ei kuulu ühelgi juhul taotluse saanud liikmesriigis sisulisele läbivaatamisele“.

B.      Riigisisene õigus

1.      Austria õigus

10.      Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Allgemeines bürgerliches Gesetzbuch, edaspidi „ABGB“) §‑s 1299 on sätestatud:

„Igaüks, kes avalikult kuulutab, et ta tegeleb teatud kutseala, ameti või käsitööga, või kes ilma vajaduseta võtab vabatahtlikult teha toimingu, mille tegemine nõuab tema enda oskusi või ebatavalist hoolsust, näitab sellega, et ta on veendunud, et tal on olemas vajalik hoolsus ja nõutavad tavalisest laiemad teadmised; seega peab ta vastutama nende puudumise eest. Kui aga temalt toimingu tegemise tellinud isik teadis tema kogenematusest või võis sellest tavalise tähelepanu korral teada, siis on ka tema süüdi hooletuses.“

11.      ABGB §‑s 1300 on sätestatud, et:

„Ekspert vastutab ka siis, kui ta annab oma kutse- või ametialal tasu eest kahjulikku nõu hooletusest. Muudel juhtudel vastutab nõustaja ainult selle kahju eest, mida ta on nõustamisega teisele teadlikult tekitanud.“(4)

2.      Malta õigus

12.      Hasartmänguseaduse (Att dwar il-Logħob,(5) edaspidi „Malta hasartmänguseadus“) artiklis 56A, mis kehtestati hasartmänguseaduse muutmise seadusega Att tal-2023 li jemenda l-Att dwar il-Logħob(6), on sätestatud, et:

„Olenemata tsiviilkohtumenetluse seadustiku või muude seaduste sätetest, on avaliku korra põhimõtte kohaselt:

a)      välistatud hagi esitamine tegevusloa omaja ja/või tegevusloa omaja praeguste ja/või endiste töötajate või juhtide vastu hasartmänguteenuse osutamisega seotud asjades või hagi esitamine hasartmängus osaleja vastu hasartmänguteenuse saamisega seotud asjades, kui selline hagi:

i)      mõjutab või kahjustab asutuse antud tegevusloa alusel Maltal või Maltalt osutatavate hasartmänguteenuste õiguspärasust või hasartmänguteenuste osutamisest tuleneva õigusliku või loomuliku kohustuse õiguspärasust, ning

ii)      puudutab tegevusluba nõudvat tegevust, mis on seaduse ja muude kohaldatavate riigisiseste õigusnormide kohaselt õiguspärane;

b)      kohtul kohustus keelduda Maltal tunnustamast ja täitmast välisriigi kohtute otsuseid või vahekohtute otsuseid, mis on tehtud punktis a osutatud liiki hagi alusel.“

III. Asjaolud, põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

13.      Põhikohtuasja hageja on kohtumenetluste rahastamisele spetsialiseerunud äriühing Spielerschutz Sigma Prozessfinanzierungs GmbH (edaspidi „Spielerschutz Sigma“). Oma tegevuse raames rahastab ta muu hulgas hagisid, mille Austrias elavad mängijad on esitanud Malta tegevusluba omavate ettevõtjate vastu, kes osutasid kõnealuses liikmesriigis internetipõhiseid hasartmänguteenuseid Austria õiguse alusel nõutavat tegevusluba omamata (edaspidi „kõnealune kohtumenetlus“).

14.      Pärast seda, kui kehtestati Malta hasartmänguseaduse artikkel 56A, küsis Spielerschutz Sigma kõnealuse Malta õigusnormide muudatusega tema ärimudelile kaasneda võivate riskidega seoses äriühingult Geissler Heilbock Hopf Ferox Legal Partnerschaft von Rechtsanwälten mbB (edaspidi „õigusnõustaja“) ehk põhikohtuasja kostjalt eksperdiarvamust selle kohta, kas kõnealune säte on kooskõlas liidu õigusega.

15.      Õigusnõustaja jõudis 5. juuli 2023. aasta eksperdiarvamuses sisuliselt kahele järeldusele: i) Malta hasartmänguseaduse artikkel 56A on liidu õigusega ilmselgelt vastuolus, mistõttu ei saa Malta kohtud seda mingil juhul kohaldada, ja ii) Brüsseli Ia määruse artikli 48 kohaselt tuleks täitemenetlused Maltal esimese astme kohtus lõpule viia kuue kuu jooksul.

16.      Sellele arvamusele tuginedes jätkas Spielerschutz Sigma kõnealuste kohtumenetluste rahastamist Austrias. Ta tegi seda 1. augustini 2023, mil vastupidi õigusnõustaja arvamusele otsustas Malta kohus Malta hasartmänguseaduse artikli 56A alusel keelduda tunnustamast ja täitmisele pööramast Brüsseli Ia määruse alusel tehtud otsust kõnealuse äriühingu rahastatavas menetluses.

17.      Pärast seda otsust esitas Spielerschutz Sigma Handelsgericht Wienile (Viini kaubanduskohus, Austria) hagi nõudega hüvitada tasu, mille ta oli maksnud õiguseksperdi eksliku arvamuse eest. Samuti palus ta kõnealusel kohtul tunnistada õigusnõustaja vastutavaks kogu tulevase kahju eest, mis tuleneb kõnealuse kohtumenetluse rahastamisest ajavahemikul 5. juulist 2023 (arvamuse esitamise kuupäev) kuni 1. augustini 2023 (kuupäev, mil Malta kohus tegi otsuse tunnustamisest ja täitmisele pööramisest keeldumise kohta).

18.      Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kahtlusi seoses nende liidu õigusnormide tõlgendamisega, millele põhikohtuasja pooled tuginesid, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [Brüsseli Ia määruse] artikli 1 lõikeid 1 ja 2 koostoimes artikli 45 lõike 1 punktiga a, artikliga 46 ja artikliga 52 tuleb tõlgendada nii, et viidatud sätetega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis riigisiseses õiguses sätestatud avaliku korra põhimõttele tuginedes ei luba tunnustada ega täita teiste liikmesriikide kohtute otsuseid, mis on hasartmänguteenuse osutamisega seotud menetlustes tehtud tegevusloa omajate ning tegevusloa omaja praeguste ja endiste juhtide ning võtmeisikute suhtes, kui selline hagi mõjutab või kahjustab asutuse antud tegevusloa alusel Maltal või Maltalt osutatavate hasartmänguteenuste õiguspärasust või hasartmänguteenuste osutamisest tuleneva õigusliku või loomuliku kohustuse õiguspärasust ning puudutab tegevusluba nõudvat tegevust, mis on kõnealuse riigisisese seaduse ja muude kohaldatavate riigisiseste õigusnormide kohaselt õiguspärane?

2.      Kas [Brüsseli Ia määruse] artikli 45 lõiget 1 ja artiklit 46 tuleb tõlgendada nii, et viidatud sätetega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis olenemata sellest, et kohtuotsust tunnustavale/täitvale kohtule on esitatud asjaomane taotlus ja kohustatud isik on esimese astme kohtu liikmesriigis ära kasutanud kõik õiguskaitsevahendid, ja ilma et kohtuotsust tunnustav/täitev kohus teostaks kontrolli, ei luba tunnustada (Brüsseli Ia määruse artikkel 45) ega täita (Brüsseli Ia määruse artikkel 46) teiste liikmesriikide kohtute otsuseid, mis on hasartmänguteenuse osutamisega seotud menetlustes tehtud tegevusloa omajate ning tegevusloa omaja praeguste ja endiste juhtide ning võtmeisikute suhtes, kui selline hagi mõjutab või kahjustab [pädeva] asutuse antud tegevusloa alusel Maltal või Maltalt osutatavate hasartmänguteenuste õiguspärasust või hasartmänguteenuste osutamisest tuleneva õigusliku või loomuliku kohustuse õiguspärasust ning puudutab tegevusluba nõudvat tegevust, mis on kõnealuse riigisisese seaduse ja muude kohaldatavate riigisiseste õigusnormide kohaselt õiguspärane?

3.a.      Kas [Brüsseli Ia määruse] artikli 45 lõike 1 punkti a ja artiklit 46 tuleb tõlgendada nii, et viidatud sätetega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis sätestab kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise vastuolu avaliku korraga (ordre public) üksnes selleks, et järgides erasektori riigipoolse edendamise põhimõtet, mis on ette nähtud riigi põhiseadusõigusega, kaitsta veebipõhiste hasartmänguteenuste tegevusloa omajaid nende suhtes teistes liikmesriikides tehtud kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise eest?

3.b.      Kas [Brüsseli Ia määruse] artikli 45 lõike 1 punkti a ja artiklit 46 tuleb tõlgendada nii, et viidatud sätetega on vastuolus, et kohus, kelle poole pöörduti, keeldub kohtuotsuse täitmise taotluse saanud riigis kohtuotsust tunnustamast ja täitmast avaliku korraga seotud põhjustel, kui keeldumine põhineb üksnes asjaolul, et kohtuotsuse tunnustamine on vastuolus taotluse saanud liikmesriigi majanduslike ja finantshuvidega, kuna hasartmängupakkujad annavad märkimisväärse panuse selle liikmesriigi majandusse ja tuludesse?

4.      Kas [Brüsseli Ia määruse] artiklit 52 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis ei luba teise liikmesriigi kohtu otsust, mis on hasartmänguteenuse osutamisega seotud menetlustes tehtud tegevusloa omajate ning tegevusloa omaja praeguste ja endiste juhtide ning võtmeisikute suhtes, täita ega tunnustada seetõttu, et Malta õiguse alusel oleks hasartmängupakkuja tegevus lubatud?

5.      Kas [Brüsseli Ia määruse] artiklit 48 tuleb tõlgendada nii, et selles sätestatud kohustust teha otsus viivitamata on rikutud, kui esimese astme kohus ei ole teinud tunnustamise taotluse kohta otsust kuue kuu jooksul, ilma et see oleks tingitud poolte või kolmandate isikute põhjustatud asjaoludest või viivitustest konkreetses tunnustamise menetluses?“

19.      Kirjalikud seisukohad esitasid põhikohtuasja hageja ja kostja, Belgia, Tšehhi, Saksamaa, Kreeka, Malta ja Austria valitsus ning Euroopa Komisjon.

IV.    Analüüs

20.      Minu arvates on käesolev eelotsusetaotlus vastuvõetamatu, kuna vastus esitatud küsimustele ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva vaidluse lahendamiseks vajalik. Seetõttu käsitlen käesoleva ettepaneku esimeses osas üksikasjalikult käesolevas kohtuasjas tõstatatud menetlusküsimusi (A). Seejärel käsitlen üksnes täielikkuse huvides eelotsuse küsimuste sisu (B).

A.      Menetlusküsimused

21.      Käesoleval juhul kahtlevad Saksamaa ja Malta valitsus nii Euroopa Kohtu pädevuses vastata eelotsuse küsimustele kui ka eelotsusetaotluse vastuvõetavuses. Nende arvates tekitavad põhikohtuasja teatavad asjaolud kahtlusi, kas tegemist on tõelise vaidlusega.

22.      Lisaks märgivad nad, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsuse tegemiseks ei ole vastus esitatud küsimustele vajalik. Isegi kui Euroopa Kohus tõlgendaks liidu õigusnorme teisiti, kui on tehtud vaidlusaluses õiguseksperdi arvamuses, ei oleks see iseenesest piisav, et teha kindlaks nõustaja vastutus riigisisese õiguse alusel.

23.      Neid argumente silmas pidades on paslik alustuseks esitada mõned sissejuhatavad märkused seoses (erinevate, kuid üksteist täiendavate) mõistetega „pädevus“ ja „vastuvõetavus“.

1.      Euroopa Kohtu pädevus

24.      Pädevuse mõiste puudutab sisuliselt nende volituste ulatust, mis on Euroopa Liidu Kohtule aluslepingutega antud selleks, et ta saaks täita oma ülesannet tagada, „et aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel austatakse õigust“ (EL lepingu artikli 19 lõige 1). Nii nagu iga teine Euroopa Liidu institutsioon, peab Euroopa Kohus „[tegutsema] talle aluslepingutega antud volituste piires ning vastavalt nendes sätestatud korrale, tingimustele ja eesmärkide“ (EL lepingu artikli 13 lõige 2).(7)

25.      ELTL artikli 267 kohaselt on Euroopa Kohus „pädev tegema eelotsuseid, mis käsitlevad […] aluslepingute tõlgendamist […] [ja] liidu institutsioonide, organite või asutuste õigusaktide kehtivust ja tõlgendamist“. Sellest järeldub, et Euroopa Kohus ei ole pädev tõlgendama muu hulgas riigisisest õigust ega selliseid rahvusvahelisi lepinguid, mille osaline liit ei ole. Ka ei saa temalt nõuda liidu õiguse kohaldamist konkreetse juhtumi asjaoludele.(8)

26.      Seega, kui küsimus puudutab liidu õigusnormide – mida mõistetakse laialt kui esmase õiguse aktide sätteid või liidu institutsioonide või organite poolt vastu võetud aktide sätteid, millel võivad olla õiguslikud tagajärjed – tõlgendamist, on Euroopa Kohus pädev ja põhimõtteliselt kohustatud sellele vastama,(9) kui tema pädevus ei ole aluslepingute sätete kohaselt sõnaselgelt välistatud.(10)

27.      Euroopa Kohus on siiski selgitanud, et ta „võib talle ELTL artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotlust menetledes liidu õigust tõlgendada üksnes talle antud pädevuse piires“.(11) Sellele tuginedes on ta keeldunud asja arutamast, kui nendel liidu õigusnormidel, mille tõlgendamist taotleti, puudub igasugune seos põhikohtuasjaga, kuna need on ilmselgelt kohaldatamatud, kas ratione materiae, ratione temporis, ratione personae või ratione loci.(12) Mõistet „ilmselgelt“ tuleb mõista nii, et kõnealuste õigusnormide kohaldamatus on ilmne ja väljaspool kahtlust. Samas on Euroopa Kohus kahtlemata pädev tõlgendama liidu õigusnormide ulatust, kui tuleb kindlaks teha, kas need on konkreetses kohtuasjas kohaldatavad.

28.      Selliste olukordade puhul, kus seos liidu õiguse ja põhikohtuasja olukorra vahel puudub, on Euroopa Kohus leidnud, et kohtuasi jääb liidu õiguse kohaldamisalast välja. Samas võib siiski küsida, kas neid juhtumeid ei oleks asjakohasem käsitada vastuvõetamatutena.(13)

29.      Igal juhul palub eelotsusetaotluse esitanud kohus käesolevas kohtuasjas tõlgendada mitut Brüsseli Ia määruse sätet. Sellised küsimused kuuluvad selgelt Euroopa Kohtu pädevusse. Peale selle ei saa väita, et nendel liidu sätetel puudub ilmselgelt igasugune seos põhikohtuasja menetlusega. Esiteks puudutab Malta hasartmänguseaduse artikkel 56A – menetlusosaliste poolt vaidlustatud riigisisene meede – sama küsimust, mida reguleerivad Brüsseli Ia määruse sätted, nimelt välisriigi kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist. Teiseks paistab, et kohtuvaidlus tuleneb raskustest, millega teatavad liidu kodanikud on Maltal teiste liikmesriikide kohtute tehtud otsuste täitmisele pööramist taotledes kokku puutunud, või vähemalt on nendega mõnevõrra seotud. Seega on Euroopa Kohus pädev eelotsuse küsimusi lahendama.

2.      Eelotsusetaotluse vastuvõetavus

30.      Mõiste „vastuvõetavus“ puudutab seevastu selliste (peamiselt menetluslike) tingimuste täitmist, mis võimaldavad Euroopa Kohtul tulemuslikult täita talle ELTL artikliga 267 pandud ülesannet. Need tingimused võivad olla struktuursed, nagu nõue, et eelotsusetaotluse peab esitama liikmesriigi kohus, või kaudsed, nagu nõue, et vastus esitatud küsimustele peab olema vajalik selleks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks oma otsuse teha, või nõue, et taotlus oleks kooskõlas Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94 ette nähtud vorminõuetega.

31.      Käesolevas asjas on tõstatatud kaks võimalikku vastuvõetamatuse alust: esiteks vaidluse väidetav kunstlikkus (a) ning teiseks eelotsuse küsimuste väidetav ebavajalikkus selle vaidluse lahendamisel (b). Käsitlen neid küsimusi järgemööda.

a)      Vaidluse kunstlikkus

32.      Mõned käesolevas menetluses seisukohti esitanud menetlusosalised väidavad, et põhikohtuasja vaidlus on „kunstlik“ ja kujutab endast „poolte vahel kokku lepitud menetlusvahendit“, mille eesmärk on seada kahtluse alla Malta hasartmänguseaduse artikli 56A kooskõla liidu õigusega. Sellega seoses tuginevad nad Euroopa Kohtu otsustele kohtuasjades Foglia I ja Foglia II.(14)

33.      Oma ettepanekus kohtuasjas European Lotto(15) hoiatasin juba liiga kergekäeliselt Foglia kohtupraktikale tuginemise eest olukorras, kus soovitakse eelotsusetaotluse vastuvõetamatuks tunnistamist põhjusel, et põhikohtuasja vaidlus ei ole tõeline.

34.      Selle seisukoha aluseks olevaid kõiki põhjendusi ei ole siinkohal vaja uuesti käsitleda. Piisab kahest punktist.

35.      Esiteks tekitab mõiste „tõeline vaidlus“ nii kontseptuaalseid kui ka praktilisi raskusi. Iseenesest ei ole selles midagi valet, et menetlusosaline esitab oma õiguste kaitse eesmärgil hagi, isegi kui pooled on asjaomastes õigusküsimustes üldiselt üksmeelel. Samuti ei saa iseenesest kritiseerida seda, kui pooled otsustavad oma vastavates õigustes ja kohustustes selguse saamiseks esitada näidishagi, pöördudes selleks kohtusse, mida nad peavad pädevaks.

36.      Lisaks on poolte tõeliste kavatsuste kindlakstegemine praktikas sageli keeruline või isegi võimatu ülesanne. Peale selle, kui riigisisese õiguse alusel peab vaidluse lahendama eelotsusetaotluse esitanud kohus, peab see kohus juhul, kui Euroopa Kohus keeldub esitatud küsimustele vastamast, liidu õigust vaatamata oma kahtlustele ise tõlgendama. Selline tulemus tõenäoliselt ei soodustaks liidu õiguse ühetaolist kohaldamist ja sidusust.

37.      Teiseks tuleb märkida ka seda, et pärast kohtuotsuseid Foglia I ja Foglia II ei ole Euroopa Kohus minule teadaolevalt tunnistanud eelotsusetaotlust vastuvõetamatuks ainuüksi põhjusel, et vaidlus ei olnud tõeline, isegi kui seda oleks võinud kahtlustada. See lähenemine näib olevat kooskõlas Foglia kohtupraktika suhtes õiguskirjanduses väljendatud kriitikaga.(16)

38.      Neil asjaoludel võib põhjendatult küsida, kas kõnealune kohtupraktika on vaikimisi kõrvale jäetud, või vähemalt seda, kas see tuleks uuesti läbi vaadata.

39.      Seega ei leia ma, et kõnealuste kohtuotsuste aluseks olev loogika tuleks täielikult kõrvale jätta. Eeldusel, et seda mõistetakse õigesti ja kohaldatakse ainult erandlikel asjaoludel, võib see siiski olla otstarbekas.

40.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa tugineda liidu õigusnormidele pettuse või kuritarvituse eesmärgil.(17) Liidu õigusega antud õiguse kasutamine võib kujutada endast kuritarvitamist, kui vaatamata kohaldatavate tingimuste formaalsele täitmisele ei saavutata nende õigusnormidega taotletavat eesmärki ja kui poolte tegelik kavatsus on saada nõutavate tingimuste kunstliku loomise abil põhjendamatu eelis.(18)

41.      Selles kontekstis võib Foglia kohtupraktikat mõista nii, et see puudutab menetluse kuritarvitamise olukorda, st olukorda, mille puhul on selgeid, objektiivseid ja ühtelangevaid tõendeid selle kohta, et vaidlus on loodud kunstlikult üksnes eesmärgiga saada Euroopa Kohtult otsus.

42.      Mõnes õigussüsteemis, sealhulgas mitmes ELi liikmesriigis räägitakse selliste menetluslike konstruktsioonide puhul üldiselt menetluse kuritarvitamisest.(19) See mõiste osutab sisuliselt kohtumenetluse kuritarvitamisele, mille korral menetlust ei alustata materiaalõiguste teostamise eesmärgil tulemusliku kohtuliku kaitse saamiseks, vaid selleks, et saada kohtumenetluse kasutamise kaudu põhjendamatu eelis. Nii võib see olla näiteks juhul, kui menetlust alustatakse eesmärgiga hirmutada või ahistada nõrgemat poolt (et sundida seda poolt teataval viisil tegutsema või põhjustada tema maksejõuetus), tekitada tahtlikult õigusemõistmisel viivitusi või hoida lubamatult kõrvale olukorda reguleerivate liidu või riigisiseste õigusnormide kohaldamisest.

43.      Kuritarvituslikud hagid hõlmavad tavaliselt nõudeid, mis on alusetud, pahatahtlikud või ilmselgelt põhjendamatud. Sellise käitumise vastu võitlemiseks näevad õigussüsteemid tavaliselt kohtute jaoks ette konkreetsed menetlusvahendid või -põhimõtted, mis võimaldavad neil võtta asjakohaseid meetmeid nii võimalike heauskse(te) pool(t)e kaitsmiseks kui ka selleks, et säilitada kohtusüsteemi terviklikkus ja korrakohane õigusemõistmine. Sellised meetmed võivad muu hulgas hõlmata hagi läbivaatamata jätmist ja pahausksele poolele rahaliste karistuste määramist või temalt kulude korvamise või kahjuhüvitise maksmise nõudmist.

44.      Mõiste „menetluse kuritarvitamine“ ei ole liidu õigusele võõras. Nimelt võib liidu kohtute praktikast leida selle kohta hulga sõnaselgeid või kaudseid viiteid,(20) sealhulgas seoses eelotsusemenetluse kasutamisega.(21) Samuti tuleb märkida, et liidu seadusandja kehtestas hiljuti seda mõistet käsitleva sõnaselge sätte direktiiviga (EL) 2024/1069, mis käsitleb avalikus elus osalemise vastaseid strateegilisi hagisid.(22) Selle direktiiviga nähakse ette kaitsemeetmed ilmselgelt põhjendamatute nõuete ja kuritarvituslike kohtumenetluste eest piiriülese mõjuga tsiviilasjades, mis on esitatud füüsiliste ja juriidiliste isikute vastu nende osalemise tõttu avalikus elus. Selle artikli 4 lõikes 3 on esitatud mõiste „kuritarvituslik kohtumenetlus“ konkreetne määratlus.(23)

45.      Minu arvates on Foglia kohtupraktika aluseks olev loogika menetluse kuritarvitamine.(24) Nendes kohtuasjades leidis Euroopa Kohus, et vaidlus kujutab endast kunstlikku menetluslikku skeemi, mille eesmärk on ajendada liikmesriigi kohut otsustama, kas teise liikmesriigi õigusnormid on liidu õigusega kooskõlas. Sisuliselt leiti, et pooled kasutavad meelepärase kohtualluvuse valimise lubamatut vormi, kaldudes kõrvale vaidluse nn loomulikust kohtualluvusest.(25)

46.      Seda arvestades ei ole ma täiesti veendunud, et menetlused, milles tehti kohtuotsused Foglia I ja Foglia II, hõlmasid tõepoolest menetluse kuritarvitamist. Nagu ma selgitasin oma ettepanekus kohtuasjas European Lotto,(26) ei takista miski pooli pöördumast pädevasse kohtusse (näiteks Itaalia kohtusse) tsiviil- või kaubandusvaidluse lahendamiseks ning tõstatama sellega seoses küsimust, kas teise liikmesriigi õigusaktid (nt Prantsuse õigus) on liidu õigusega kooskõlas, selle asemel et algatada menetlus Prantsuse kohtutes. Mulle näib, et menetluse kuritarvitamise laiem loogika, millel niisugune kohtupraktika põhineb, on siiski põhjendatud ja võib osutuda asjakohaseks, kuid seda üksnes erandlikel asjaoludel. Üks näide on olukord, kus Euroopa Kohus järeldab selgete ja omavahel kooskõlas olevate tõendite põhjal, et põhikohtuasi – või riigisisesele kohtule ELTL artikli 267 alusel eelotsusetaotluse esitamise kohta taotluse esitamine – kujutab endast menetluse kuritarvitamist. Sellistel juhtudel võib Euroopa Kohus õiguspäraselt asuda seisukohale, et esitatud küsimustele vastamine hõlbustaks kuritarvitusliku eesmärgi saavutamist, ja võib seega tunnistada eelotsusetaotluse vastuvõetamatuks.

47.      Sellised olukorrad on siiski erandlikud. Kui kuritarvitamise kohta veenvad tõendid puuduvad, ei tohiks Euroopa Kohus kiirustada järeldama, et vaidlus ei ole tõeline.

48.      Käesolevas asjas, nagu ka kohtuasja European Lotto puhul,(27) ei näe ma, et oleks selgeid, objektiivseid ja ühtelangevaid tõendeid, mis niisugust menetluse kuritarvitamist kinnitaks.

b)      Eelotsuse küsimusele vastamise vajalikkus

49.      Samas nõustun ma Saksamaa ja Malta valitsuse seisukohaga, mille kohaselt on käesolev taotlus vastuvõetamatu, kuna esitatud küsimuste vastused ei ole vajalikud selleks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks põhikohtuasjas otsuse teha.

50.      ELTL artikli 267 kohaselt peab taotletavat eelotsust olema eelotsusetaotluse esitanud kohtul „vaja“ tema menetluses olevas kohtuasjas „otsuse tegemiseks“. Eelotsusemenetlus ei ole ette nähtud selleks, et Euroopa Kohus saaks esitada nõuandvaid otsuseid seoses üldiste või hüpoteetilistele küsimustega, vaid selleks, et abistada riigisiseseid kohtuid konkreetsete vaidluste lahendamisel.(28)

51.      Euroopa Kohus on traditsiooniliselt tõlgendanud vajalikkuse nõuet laialt kooskõlas ELTL artikli 267 aluseks oleva koostöö põhimõttega.(29) Eelotsuse küsimus ei pea tingimata olema vaidluse lahendamisel määrava tähtsusega ega ka puudutama selle põhituuma. Piisab sellest, kui vastus on selle lahendamise seisukohast asjakohane.

52.      Kuigi Euroopa Kohtu praktikas on mõnikord viidatud asjakohasusele ja vajalikkusele kui eelotsuse küsimuste vastuvõetavuse kahele eraldiseisvale tingimusele, on tegelikult tegu sama mõtet tähistava kahe erineva väljendiga. Nagu kohtujurist Bobek õigesti märkis, „on asjakohasus ja vajalikkus ühe ja sama mündi kaks külge: küsimus on asjakohane, kui vastust sellele on liikmesriigi kohtul vaja põhikohtuasja lahendamiseks, ja vastupidi“.(30) Nimelt räägitakse Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika puhul ELTL artikli 267 alusel esitatud eelotsuse küsimuste asjakohasuse eeldusest,(31) ent viiteid vastavale iseseisvale vajalikkuse eeldusele peaaegu et ei olegi.(32)

53.      Nendest kaalutlustest tuleneb mõistagi järgmine küsimus: millal tuleb eelotsuse küsimusele antavat vastust pidada vaidluse lahendamisel asjakohaseks? Sellega seoses näib olevat määrav kriteerium see, kas eelotsusetaotluse esitanud kohtus on pooleli kohtuasi, milles see kohus peab tegema niisuguse kohtuotsuse, mille puhul taotletavat eelotsust saab arvesse võtta.(33)

54.      Euroopa Kohtu praktikast saab sellega seoses kasulikke juhiseid. Sellest selgub, et ELTL artikli 267 tähenduse kohase vajalikkuse kindlakstegemiseks peab eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva vaidluse ja nende liidu õigusnormide vahel, mille tõlgendamist taotletakse, olema piisavalt otsene ja mitte üksnes täiendav seos,(34) mistõttu on selline tõlgendamine põhikohtuasja lahendamiseks objektiivselt vajalik. Niisugune seos on olemas, kui i) vaidluse sisu reguleerib vähemalt osaliselt liidu õigus, ii) küsimus puudutab selliste menetluslikku laadi liidu õigusnormide tõlgendamist, mis võivad olla kohaldatavad, või iii) Euroopa Kohtult taotletav vastus võib ilmselt anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule liidu õiguse sellise tõlgenduse, mis võimaldab tal enne küsimuses sisulise otsuse tegemist lahendada riigisisese õiguse menetluslikud küsimused.(35)

55.      Minu arvates järeldub sellest, et küsimused on vastuvõetavad, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus saab Euroopa Kohtu antud vastustest teha põhikohtuasja jaoks õiguslikult siduvaid järeldusi,(36) olgu need siis sisulised või menetluslikud. See mõju peab olema konkreetne, täpselt määratletav ja prognoositav;(37) see ei saa olla puhtalt hüpoteetiline, teoreetiline ega pelgalt spekulatiivne.(38) Seega tuleb tunnistada vastuvõetamatuks eelotsusetaotlus, mille puhul soovitakse liidu õiguse tõlgendamise juhiseid üksnes juhuslikust huvist või mille puhul eelotsusetaotluse esitanud kohus võib neid juhiseid lõpuks eirata ja mitte lasta neil oma otsust mõjutada.(39)

56.      Käesolevas kohtuasjas esitatud küsimuste vastuvõetavust tuleb hinnata nendest kaalutlustest lähtudes.

57.      Käesoleval juhul on täiesti selge, et olukord ei kuulu käesoleva ettepaneku punktis 54 kindlaksmääratud teise ja kolmanda kategooria alla. Kõnealuse eelotsusetaotluse analüüsimisel tuleb põhimõtteliselt lähtuda eespool kirjeldatud esimesest kategooriast, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus palub tõlgendada mitut liidu materiaalõiguse normi, nimelt Brüsseli Ia määruse artikleid 1, 45, 46, 48 ja 52.

58.      Seega on keskne küsimus see, kas nende sätete ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva vaidluse vahel on piisavalt otsene sisuline seos.

59.      Minu arvates sellist otsest seost ei ole.

60.      Põhikohtuasi puudutab õigusnõustaja väidetavat hooletust õiguseksperdi arvamuse koostamisel selle kohta, kas Malta hasartmänguseaduse artikkel 56A on liidu õigusega kooskõlas. Seega ei ole keskne küsimus mitte see, kas Malta hasartmänguseaduse artikkel 56A on ikkagi liidu õigusega kooskõlas, vaid pigem see, kas õigusnõustaja täitis hinnangu koostamise ajal hoolsuskohustust.

61.      Selle hinnangu koostamist reguleerib riigisisene õigus ning see hõlmab üldjuhul käitumise võrdlemist mõistlikult ettevaatliku ja piisavalt teadliku advokaadi kutseala esindaja eeldatava käitumisega. Selles kontekstis ei ole oluline mitte see, kas arvamus ise on õige, vaid kas see oli mõistlikult põhjendatud, arvestades asjaomasel ajal kehtinud õiguslikku raamistikku ja kättesaadavat teavet.

62.      Niisugune hindamine jääb ELTL artikli 267 kohaselt Euroopa Kohtu pädevusest välja. Euroopa Kohus võib tõlgendada liidu õigust, kuid ta ei saa kindlaks teha seda, kas konkreetne õiguseksperdi arvamus on usutav või koostatud piisava hoolsusega.

63.      On tõsi, et Euroopa Kohtu vastused võivad eelotsusetaotluse esitanud kohtule huvi pakkuda. Küll aga ei võimalda need tal teha vaidluse lahendamiseks õiguslikult siduvaid järeldusi. Parimal juhul on need käsitatavad vaatenurkadena, mida asjaomane kohus võib arvesse võtta, kui ta seda vajalikuks peab.

64.      Selles olukorras on seos kõnealuste liidu õigusnormide ja põhikohtuasja vahel liiga juhuslik ja liiga kaudne, et sellega põhjendada nõutavat vajalikkust.

65.      Vastupidisega nõustumine tekitaks ohu, et eelotsusemenetlust kohaldatakse nõuetekohasest laiemalt. Pole raske kujutleda muid analoogseid olukordi, kus võivad juhuslikult tõstatuda liidu õiguse küsimused, mille arutamine ei ole vaidluse lahendamiseks tegelikult vajalik – näiteks akadeemilisi hinnanguid käsitlevad vaidlused või harjutuskohtu võistlused (eeldusel, et need toimuvad riigisiseses kohtus).

66.      Sellistes olukordades ei ole minu arvates ELTL artiklile 267 tuginemine põhjendatud.

67.      Seda järeldust toetab kohtumäärus Horn,(40) mis käsitleb sarnast advokaadi ja ühe tema kliendi vahelist vaidlust puudutavat olukorda. Advokaat soovitas oma kliendil mitte esitada Saksamaa kohtus Saksamaa Liitvabariigi vastu hagi eesmärgiga saada hüvitist kahju eest, mis võib tulevikus tekkida liidu tasandil 2000. aastal Austria suhtes kokku lepitud diplomaatiliste meetmete väidetavast õigusvastasusest.(41) Vaidlust lahendav riigisisene kohus pidas siiski vajalikuks esitada oma hindamise tarvis Euroopa Kohtule mitu eelotsuse küsimust, mis puudutavad nende meetmete kooskõla liidu õiguse eri sätetega.

68.      Euroopa Kohus tunnistas oma lühikeses määruses eelotsusetaotluse ilmselgelt vastuvõetamatuks. Ta märkis eelkõige, et ainuüksi asjaolu, et advokaadi arvamus „käsitles teiste liikmesriikide poolt Austria Vabariigi vastu võetud meetmete järel Austria Vabariigi vastu esitatavate kahju hüvitamise hagide rahuldamise võimalust, ei tähenda, et tasu maksmist käsitleva hagi põhjendatus sõltub nende meetmete kehtivusest“. Euroopa Kohus rõhutas veel, et „põhikohtuasjas kõne all oleva õigusnõustamise poolte vastastikuste kohustuste õiguspärasus ja nõuetekohane täitmine ei sõltu selle esemeks olevate õigusaktide ja faktiliste asjaolude kehtivusest“.(42) Minu arvates on need kaalutlused kohaldatavad ka käesoleva eelotsusetaotluse suhtes.

69.      Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada käesolev eelotsusetaotlus vastuvõetamatuks.

70.      Juhuks, kui Euroopa Kohus asub teistsugusele seisukohale, ja täielikkuse huvides käsitlen nüüd eelotsuse küsimustes tõstatatud peamisi sisulisi küsimusi.

B.      Sisulised küsimused

1.      Malta hasartmänguseaduse artikli 56A kooskõla (ebakõla) Brüsseli Ia määruse sätetega (1.–4. küsimus)

71.      Oma nelja esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Brüsseli Ia määruse artiklitega 36, 39 ja 52 on vastuolus see, kui liikmesriik võtab vastu sätte, nagu Malta hasartmänguseaduse artikkel 56A, mille kohaselt ei tunnustata ega täideta selles liikmesriigis tegevusloa saanud veebipõhise hasartmängu korraldaja suhtes teise liikmesriigi kohtus tsiviil- ja kaubandusasjas tehtud otsust avaliku korra põhimõttele tuginedes, kui selles otsuses loetakse selle ettevõtja poolt kõnealuses teises liikmesriigis osutatavad teenused ebaseaduslikeks, olenemata asjaolust, et need teenused on esimese liikmesriigi õiguse kohaselt õiguspärased.

72.      Järgnevalt selgitan kõigepealt Malta hasartmänguseaduse artikli 56A mõtet (a) ja seejärel analüüsin selle kooskõla Brüsseli Ia määrusega (b).

a)      Malta hasartmänguseaduse artikli 56A mõte

73.      Malta ametiasutused võtsid teataval ajaetapil vastu majanduspoliitika, mille eesmärk on muuta Malta kiiresti areneva internetipõhise hasartmängu valdkonna Euroopa keskuseks. Selleks kehtestasid nad (muu hulgas) suhteliselt liberaalse regulatiivse ja õigusliku raamistiku, sealhulgas tegevusloa andmise korra, mida praegu reguleerib Malta hasartmänguseadus.

74.      Malta valitsuse selgituse kohaselt kavandati Malta hasartmänguluba nn tarnekoha loana, mis võimaldab ettevõtjatel osutada hasartmänguteenuseid mitte ainult Maltal, vaid ka Maltalt teistesse riikidesse, tingimusel et need ettevõtjad järgivad Malta õigust ja neil on nendes teistes riikides tegutsemiseks „põhjendatav õiguslik alus“.(43) Üldisemalt on Malta ametiasutused alati leidnud, et see luba koostoimes ELTL artikliga 56 võimaldab hasartmängude korraldajatel – tingimusel, et nad järgivad Malta õigust – pakkuda oma teenuseid kogu siseturul või vähemalt liikmesriikides, „kelle õiguslik raamistik on põhjendamatult piirav“ kõnealuse sätte tähenduses.(44) Nimelt on suur hulk veebipõhise hasartmängu korraldajaid otsustanud asutada oma äriühingu Maltal ja hankida tegevusluba seal, et osutada oma teenuseid peamiselt välismaal.

75.      Sellega seoses on Malta tegevusloaga ettevõtjad hakanud sihtima selliseid turge nagu Austria ja Saksamaa (reklaami, saksakeelsete veebisaitide loomise jmt kaudu), kus nad pakuvad veebipõhiseid hasartmänguteenuseid, järgimata nendes riikides kohaldatavaid riigisiseseid õigusnorme. Malta valitsuse sõnul tegutsesid need ettevõtjad „mõistliku eelduse“ alusel, mille kohaselt oli neil Malta tegevusloa ja ELTL artikli 56 alusel õigus seda teha, kuna asjaomased riigisisesed õigusnormid on nende arvates „põhjendamatult piiravad“.

76.      Viimastel aastatel on märkimisväärne arv nende liikmesriikide tarbijaid esitanud oma riigisisestele kohtutele tsiviilhagi, milles nad nõuavad kõnealuste teenuste kasutamisel kaotatud panuste tagastamist.(45) Need nõuded põhinevad tavaliselt väitel, et asjaomaste Malta hasartmängude korraldajatega sõlmitud hasartmängulepingud on riigisisese õiguse kohaselt tühised, kuna teenuseid osutatakse vastuolus kohalike õigusnormidega ja seega asjaomases liikmesriigis ebaseaduslikult, olgugi et ettevõtjad järgivad Malta õigust. Järelikult on asjaomased ettevõtjad kohustatud asjaomased panused alusetut rikastumist käsitlevate õigusnormide alusel tagasi maksma.(46) Nähtavasti on nende nõuete arv, mis on esitatud või mida menetletakse muu hulgas Austria ja Saksamaa kohtutes, tuhandetes.(47)

77.      Kuigi asjaomased ettevõtjad väitsid, et nendes sihtliikmesriikides osutatud teenused olid tegelikult õiguspärased (eelkõige seetõttu, et kohalikud hasartmängualased õigusnormid on vastuolus ELTL artikliga 56, mistõttu ei tohiks neid kohaldada),(48) lükkasid asjaomaste liikmesriikide kohtud põhikohtuasjas need argumendid tagasi ja rahuldasid tagastusnõuded.

78.      Kuna niisuguste kohtuotsuste arv kasvab, otsustas Malta seadusandja sekkuda. Leides, et nende otsuste puhul, mille kohaselt peetakse ebaseaduslikuks teenuseid, mida ettevõtjad osutavad kehtivate Malta hasartmängulubade alusel, on tegu Malta regulatiivse ja õigusliku raamistiku „põhjendamatu vaidlustamisega“,(49) lisas ta seaduseelnõuga 55 Malta hasartmänguseadusesse artikli 56A.

79.      Selle sätte kohaselt on „olenemata tsiviilkohtumenetluse seadustiku või muude seaduste sätetest“ Malta kohtutel avaliku korra põhimõttest tulenevalt kohustus „keelduda Maltal tunnustamast ja täitmast“ välisriigi kohtute otsuseid, millega sisuliselt i) rahuldatakse hagi Malta tegevusloaga hasartmängukorraldaja vastu ii) selle korraldaja poolt liikmesriigis (üldiselt või seoses konkreetse hasartmänguga) osutatud teenuste ebaseaduslikkuse tõttu, olgugi et iii) need teenused olid Malta õiguse kohaselt õiguspärased.(50)

80.      Sellest tulenevalt ei saa kirjeldatud liiki otsuseid – muu hulgas neid, millega rahuldatakse mängijate tagastamisnõuded ja mida on käsitletud eelmistes punktides – Maltal täitmisele pöörata ning seega ei võimaldata võlausaldajatele juurdepääsu Maltal asuvate Malta hasartmängukorraldajate varadele. Seetõttu on selliste nõuete omanikel praktiliselt võimatu tagasimakset saada.(51)

b)      Malta hasartmänguseaduse artikli 56A puudused

81.      Oma ettepanekus kohtuasjas European Lotto selgitasin, et kuigi ühe liikmesriigi kohtud on pädevad eraõiguslike isikute vahelistes vaidlustes hindama teiste liikmesriikide õigusnormide kooskõla liidu õigusega (sealhulgas eelotsusetaotluse esitanud kohus Malta hasartmänguseaduse artiklit 56A kooskõla liidu õigusega Spielerschutz Sigma ja õigusnõustaja vahelises vaidluses), peavad nad seda pädevust teostades jääma teatavatesse piiridesse. Seda eriti veel siis, kui liidu õigus jätab liikmesriigi asutustele kaalutlusruumi (nagu käesolevas asjas; vt allpool punkt 89). Selleks et hajutada mure seoses nende kohtute õigusega kontrollida teise liikmesriigi suveräänseid valikuid, ei tohiks nad teise liikmesriigi õigusnorme kritiseerida muul juhul kui üksnes olukorras, mille puhul on täheldatav ilmselge vastuolu – näiteks siis, kui Euroopa Kohtu praktikaga on selgelt ja järjepidevalt piiritletud liikmesriikide kaalutlusõigust asjaomases valdkonnas.

82.      Käesolev kohtuasi on minu arvates üks sellistest olukordadest. Kõik Euroopa Kohtule seisukohti esitanud huvitatud isikud (Malta valitsus mõistagi välja arvatud) leiavad, et selline säte, nagu Malta hasartmänguseaduse artikkel 56A, on ilmselgelt vastuolus Brüsseli Ia määruse III peatükis sätestatud kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist reguleerivate eeskirjadega, nagu Euroopa Kohus on neid järjepidevalt tõlgendanud.

83.      Malta hasartmänguseaduse artiklis 56A viidatud kohtuotsused, i) mis puudutavad tsiviil- ja kaubandusasju Brüsseli Ia määruse artikli 1 lõike 1 tähenduses ja ii) mille on teinud teiste liikmesriikide kohtud, kuuluvad kõnealuse määruse III peatükis sätestatud eeskirjade kohaldamisalasse.(52) Nii on see eelkõige kohtuotsuste puhul, mille on teinud muu hulgas eri liikmesriikide kohtud, kes on rahuldanud eelmises punktis käsitletud mängijate tagastamisnõuded. Seetõttu reguleerivad nende kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist Maltal (ainult) need eeskirjad(53).

84.      Brüsseli Ia määruse artiklite 36 ja 39 kohaselt tunnustatakse ja täidetakse selliseid kohtuotsuseid(54) kõikides teistes liikmesriikides, ilma et oleks vaja kohaldada eraldi menetlust või teha otsust täidetavaks tunnistamise kohta. Need sätted kajastavad õigusakti põhieesmärki tagada „kohtuotsuste vaba liikumine“ liidus ehk eesmärki, mis omakorda aitab kaasa selle turu nõuetekohasele toimimisele ja õiguskaitse kättesaadavuse õiguse tõhusale kaitsele sellel turul.(55) Riigisisene õigusnorm, millega keelatakse selliste otsuste tunnustamine või täitmine, on seega kõnealuste eeskirjadega otseselt vastuolus.

85.      On tõsi, et Brüsseli Ia määruses on ette nähtud vähesed erandid selle artiklites 36 ja 39 sätestatud põhimõtetest. Artikli 45 lõike 1 kohaselt keeldutakse taotluse saanud liikmesriigis mis tahes huvitatud poole taotlusel liikmesriigi kohtu tehtud kohtuotsuse tunnustamisest (ainult) juhul, kui esineb üks seal ammendavalt loetletud mittetunnustamise alustest.(56) Vastavalt artiklile 46 saab sellise otsuse täitmisest taotluse saanud riigis keelduda selle isiku taotlusel, kelle suhtes täitmist taotletakse, ka üksnes nendel samadel alustel. Üks artikli 45 lõike 1 punktis a sätestatud alustest esineb siis, kui asjaomase otsuse tunnustamine (või täitmine) taotluse saanud liikmesriigis oleks ilmselgelt vastuolus selle riigi avaliku korraga (ordre public).

86.      Käesoleval juhul tugineb Malta valitsus sellele erandile. Tema sõnul on Malta hasartmänguseaduse artikkel 56A „deklaratiivne säte“, mille eesmärk on „abistada Malta kohtuid“ Brüsseli Ia määruse artikli 45 lõike 1 punktis a sätestatud avaliku korra klausli kohaldamisel.(57) See sättega üksnes täpsustatakse(58) (või kinnitatakse(59)), et kõnealuseid otsuseid ei tohiks selle määruse artikli 45 lõike 1 punkti a ja artikli 46 alusel Maltal tunnustada ega täita, kui selline tunnustamine või täitmine oleks ilmselgelt vastuolus Malta „avaliku korraga“.

87.      Sellega seoses väidab Malta valitsus, et Malta tegevusloaga ettevõtjate vastu esitatud tagastamisnõuetega kuritarvitatakse ELTL artikliga 56 tagatud teenuste saamise vabadust(60) ning et need põhinevad hasartmänge reguleerivatel riigisisestel õigusnormidel, mis on tema arvates selle sätte tähenduses „põhjendamatult piiravad“. Selliste nõuete rahuldamise ja nende ettevõtjate osutatavate teenuste oma vastavates liikmesriikides ebaseaduslikuks tunnistamisega „jätavad Austria ja Saksamaa kohtud võtmata meetmed riigisisese piirava korra puuduste ja selle põhjendamatute omaduste kõrvaldamiseks“ ELTL artikli 56 tähenduses ning lisaks eiravad asjaolu, et asjaomastel ettevõtjatel oli kehtiv Malta tegevusluba ning et nad järgisid Malta õigus- ja reguleerivat raamistikku. Selliste otsuste tunnustamine või täitmine Maltal tooks seega kaasa ELTL artikli 56 – mis moodustab ühe osa Malta „avalikust korrast“ – ilmselge rikkumise ja kahjustaks lisaks selle õigusliku raamistiku terviklikkust, eelkõige seades kahtluse alla kõnealuste tegevuslubade kehtivuse ja vähendades seeläbi õiguskindlust, mis peaks olema nendele ettevõtjatele siseturul tagatud.

88.      Need argumendid mind ei veena. Brüsseli Ia määruse artikli 45 lõike 1 punkt a ja artikkel 46 tegelikult mõistagi ei hõlma sellist sätet nagu Malta hasartmänguseaduse artikkel 56A.

89.      Kuigi – nagu märgib Malta valitsus – oma avaliku korra sisu kindlaksmääramine on põhimõtteliselt iga liikmesriigi enda ülesanne, ei ole sellega seotud kaalutlusõigus piiramatu. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb artikli 45 lõike 1 punkti a kui erandit Brüsseli Ia määruse artiklites 36 ja 39 ette nähtud tunnustamise ja täitmise üldisest korrast tõlgendada „kitsalt“ ja „avaliku korra“ klauslile tuginemist kaaluda „üksnes erandjuhtudel“, sest vastasel juhul õõnestataks selle õigusaktiga taotletavat kohtuotsuste vaba liikumise eesmärki. Euroopa Kohtul on õigus ja tegelikult ka kohustus „kontrollida piire, mille raames liikmesriigi kohus võib sellele mõistele tugineda, et teise liikmesriigi kohtu otsust mitte tunnustada“.(61) Selline säte, nagu Malta hasartmänguseaduse artikkel 56A, läheb selgelt nendest piiridest kaugemale.

90.      Kui minna täpsemaks, siis tuleks esiteks seoses Malta hasartmänguseaduse artiklis 56A osutatud otsuste väidetava õigusvastasusega meenutada, et üldiselt ei saa liikmesriigi kohtud keelduda teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse tunnustamisest või täitmisest avaliku korra klausli alusel üksnes põhjusel, et nad leiavad, et selles kohtuotsuses on liidu õigust, sealhulgas ELTL artiklit 56 valesti kohaldatud.(62)

91.      Kui liikmesriigi kohtu otsus – näiteks menetluses, mis puudutab mängijate poolt Malta hasartmängukorraldaja vastu esitatud tagastamisnõudeid – on tõepoolest tehtud ELTL artiklit 56 vääralt kohaldades, peab asjaomane ettevõtja selle otsuse päritoluriigis vaidlustama, kasutades selle riigi õiguskorraga ette nähtud õiguskaitsevahendeid. Kõnealune kord koos ELTL artiklis 267 ette nähtud eelotsuse mehhanismiga annab õigussubjektidele selles osas piisavad tagatised.

92.      Kui kohtuotsus on päritoluriigis jõustunud ja võimaluse korral pärast kõigi otsuse teinud liikmesriigis kättesaadavate õiguskaitsevahendite ammendumist tuleb pooltel põhimõtteliselt selles sisalduvate järeldustega nõustuda.(63) Tunnustamise ja täitmise etapis ei saa liidu õiguse sisulisi küsimusi taotluse saanud liikmesriigi kohtutes uuesti läbi vaadata. Brüsseli Ia määruse artikliga 52 on selline läbivaatamine sõnaselgelt välistatud, kuna seal on sätestatud, et „[ü]hes liikmesriigis tehtud kohtuotsus ei kuulu ühelgi juhul taotluse saanud liikmesriigis sisulisele läbivaatamisele“. See keeld takistab taotluse saanud kohtul muu hulgas uuesti läbi vaadata otsuse teinud riigi kohtu kindlakstehtud faktilisi või õiguslikke asjaolusid. Seega tuleb ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsuseid põhimõtteliselt teistes liikmesriikides tunnustada ja täita, olenemata sellest, et nendega (väidetavalt) võidakse rikkuda liidu õigusnormi.(64)

93.      Teiseks on Euroopa Kohus eespool esitatud kaalutlusi silmas pidades järjepidevalt leidnud, et Brüsseli Ia määruse artikli 45 lõike 1 punkti a kohasele „avaliku korra“ klauslile tuginemine on võimalik ainult „erandjuhtudel“, kui otsuse tunnustamine või täitmine taotluse saanud liikmesriigis „kahjustaks lubamatult [kõnealuse riigi] õiguskorda“, kuna see „kujutaks endast [selle riigi] õiguskorras ülioluliseks peetava õigusnormi või selles õiguskorras tunnustatud põhiõiguse rikkumist“.(65) See künnis on eriti kõrge.

94.      Tunnistan täielikult, et eelmises punktis kirjeldatud stsenaarium võib hõlmata sellise välisriigi kohtuotsuse tunnustamist või täitmist, millega on „ilmselgelt rikutud“ liidu õiguses ülioluliseks peetavaid õigusnorme,(66) kuna need on selle riigi õiguskorra lahutamatu osa. Olen ka valmis tunnistama, et ELTL artikkel 56 kujutab endast niisugust õigusnormi.(67) „Avaliku korra“ klauslile tuginemine peab olema erand siiski ka siis, kui tegu on sellise materiaalõiguse normi rikkumisega, nagu ELTL artikkel 56. Nagu eespool on märgitud, tuleks seda klauslit kasutada üksnes juhul, kui välisriigi kohtuotsuse tunnustamine või täitmine oleks lubamatul määral vastuolus liidu õiguskorraga.(68) Nii saab see olla vaid juhul, kui sellise kohtuotsuse – mis on tehtud pärast seda, kui asjaomane ettevõtja on ammendanud oma päritoluriigis kättesaadavad õiguskaitsevahendid – tunnustamise või täitmisega kaasneks teenuste osutamise vabaduse kõige ilmsem riive, näiteks otsene diskrimineerimine kodakondsuse alusel, ilma ei sellel oleks mingitki põhjendust.(69)

95.      Käesoleval juhul ei saanud Malta seadusandja õiguspäraselt – abstraktsel ja üldisel viisil, nagu seda teeb artikkel 56A – lähtuda eeldusest, et mis tahes tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud otsus, milles käsitatakse Malta tegevusluba omava ettevõtja osutatavaid teenuseid liikmesriigis ebaseaduslikuna – olgugi et need teenused on Malta õiguse kohaselt seaduslikud –, on tingimata vastuolus ELTL artikliga 56, ja veelgi vähem sellest, et niisuguse otsuse tunnustamine või täitmine tähendaks eelmises punktis kirjeldatud kõige ilmsema ja lubamatu rikkumise vormi.

96.      Selline üldine hinnang on vastuolus Brüsseli Ia määrusega kehtestatud tunnustamise ja täitmise eeskirjade aluseks oleva põhimõttega, nimelt vastastikuse usalduse põhimõttega, mille kohaselt peavad liikmesriigid oma õigussüsteeme ja kohtuasutusi vastastikku usaldama.(70) Seega ei saanud Malta ametiasutused sellise meetme vastuvõtmise põhjendamise eesmärgil, nagu Malta hasartmänguseaduse artikkel 56A, eeldada, et teiste liikmesriikide kohtud kohaldavad „süstemaatiliselt“ ja „pimesi“ (kui kasutada Malta valitsuse väljendeid) ELTL artikliga 56 vastuolus olevaid hasartmängu korraldamist käsitlevaid riigisiseseid õigusnorme, või et nad näitavad mängijate tagastamisnõuete suhtes üles täielikku tegevusetust,(71) eelkõige jättes Euroopa Kohtule esitamata asjakohased eelotsuse küsimused.(72)

97.      Lisaks põhineb Malta hasartmänguseaduse artikkel 56A ilmselgelt käesoleva ettepaneku punktis 74 mainitud ELTL artikli 56 eriti laial tõlgendusel,(73) mille kohaselt on Malta hasartmänguluba omavatel ettevõtjatel ELTL artikli 56 alusel õigus osutada oma teenuseid vabalt ja seaduslikult kogu liidus, tingimusel et nad järgivad Malta õigust.

98.      Euroopa Kohus on hasartmängude valdkonnas teenuste osutamise vabaduse sellise tõlgenduse siiski järjepidevalt tagasi lükanud. Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et kuna hasartmängudega ja eelkõige veebi kaudu pakutavate hasartmängudega kaasnevad ühiskonna jaoks märkimisväärsed ohud (sealhulgas sõltuvus, rahaline kahju, rahapesu) ning võttes arvesse selles valdkonnas esinevaid märkimisväärseid moraalseid, usulisi ja kultuurilisi erinevusi liikmesriikide vahel, on liikmesriikidele jäetud ulatuslik kaalutlusõigus nende territooriumil osutatavate hasartmänguteenuste reguleerimiseks oma vastavate õigusaktide alusel.(74)

99.      Lisaks võivad liikmesriigid põhimõtteliselt kohaldada oma hasartmängualaseid õigusakte ka selliste ettevõtjate suhtes, kes osutavad teenuseid nende territooriumil asuvatele tarbijatele teisest liikmesriigist, näiteks Maltalt.(75) Sellega seoses ei ole päritoluriigi põhimõte, mille kohaselt on asjaomaseid teenuseid pädev reguleerima ainult asukohaliikmesriik, veebipõhiste hasartmängude valdkonnas kohaldatav.(76)

100. Lisaks ei ole liidu tasandil tegevuslubade andmise tingimusi ühtlustatud, mistõttu ei ole liikmesriikidel kohustust tunnustada teiste liikmesriikide väljastatud hasartmängude korraldamise lube ja seega lubada neid lube omavatel ettevõtjatel osutada oma territooriumil teenuseid üksnes nende lubade alusel.(77) Praeguse liidu õiguse kohaselt kehtib Malta hasartmängude korraldamise luba põhimõtteliselt ainult Malta territooriumil ja asjakohasel juhul liikmesriikides, kes otsustavad neid lube tunnustada.(78)

101. Euroopa Kohus on samuti järjepidevalt tagasi lükanud Malta valitsuse minevikus esitatud argumendi,(79) mille kohaselt oleks tarbetu (ja seega ELTL artikli 56 kohaselt ebaproportsionaalne) kohaldada Maltal tegevusloa saanud ettevõtjate suhtes vastuvõtva liikmesriigi hasartmänguõigusega ette nähtud piiravaid nõudeid, kuna Malta õigus koos Malta ametiasutuste teostatava kontrolliga tagab juba kõrgetasemelise kaitse mängusõltuvuse, liigse kulutamise ja rahapesu eest. Hasartmängude valdkonnas tuleb riigisiseste reguleerivate meetmete proportsionaalsust hinnata üksnes lähtuvalt asjaomases liikmesriigis valitsevast moraalsest, usulisest ja kultuurilisest kontekstist ning sellest, millisel tasemel kaitse liikmesriik soovib oma territooriumil tagada. Olgugi et Malta on otsustanud reguleerida hasartmängude valdkonda eraldiseisvalt, võttes arvesse selle eripära, jääb teistele liikmesriikidele vabadus võtta vastu erinevaid, sealhulgas piiravamaid eeskirju, mis kajastavad nende ühiskonda ja hinnanguid kaasnevate riskide kohta. Selliseid eeskirju ei saa ainuüksi sel põhjusel pidada Malta ettevõtjate jaoks ebavajalikuks. Mis puutub Malta hasartmänguameti tehtavasse järelevalvesse, siis tuletan meelde, et Euroopa Kohus on järjepidevalt leidnud, et liikmesriik ei ole kohustatud „jääma lootma kontrollide peale, mille viivad läbi teise liikmesriigi ametiasutused selliste reguleerimissüsteemide abil, mida ta ise ei valda“.(80)

102. Kokkuvõttes on teistel liikmesriikidel õigus kohaldada oma hasartmänguseadusi Maltal välja antud tegevusloaga ettevõtjate suhtes. Nad võivad nõuda nendelt ettevõtjatelt vastavalt vajadusele selliste riigisiseste eeskirjade järgimist, mis käsitlevad monopole, loanõudeid ja muid regulatiivseid piiranguid. Samuti võivad nad otsustada teatavad hasartmängud täielikult keelata või reguleerida neid viisil, mis erineb oluliselt Malta kohaldatavast lähenemisviisist.(81) Seega võib tekkida olukordi, kus Malta tegevusloaga hasartmängukorraldaja osutatav teenus või tema pakutav konkreetne hasartmäng on ühes liikmesriigis ebaseaduslikud, ent Malta õiguse kohaselt seaduspärased – niisugune erinevus iseenesest ei ole ELTL artikliga 56 vastuolus.(82) Asjaolu, et Maltal tegevusloa saanud veebipõhiste hasartmängude korraldajad peavad järgima mitte ainult Malta õigust, vaid ka selle liikmesriigi või nende liikmesriikide õigust, kelle turul nad oma teenuseid osutavad, ning see, et asjaomase õiguse mittejärgimisega võivad kaasneda tsiviilõiguslikud tagajärjed, nagu kohalike tarbijatega sõlmitud hasartmängulepingute tühisus, on lihtsalt erinevate riigisiseste õiguskordade kooseksisteerimise tagajärg. Sellises kontekstis tuleb niisuguseid tsiviilõiguslikke tagajärgi kehtestavaid kohtuotsuseid põhimõtteliselt tunnustada ja täita kogu liidus, sealhulgas liikmesriikides, kus asjaomased teenused on nende endi hasartmänguõiguse alusel seaduslikud.

103. On tõsi, et mõned Malta hasartmänguseaduse artiklis 56A osutatud kohtuotsused võivad jõustada hasartmänge reguleerivaid riigisiseseid õigusnorme, mille kooskõlastamine ELTL artikliga 56 on vähemalt osaliselt keeruline. Euroopa Kohtul on juba tulnud selliseid pingeolukordi lahendada.(83) Isegi kui niisugused õigusnormid on põhimõtteliselt ELTL artikliga 56 kooskõlas, võib esineda olukordi, kus Malta tegevusloaga ettevõtjate vastu esitatud tagastamisnõuete rahuldamine osutub ebaproportsionaalseks ja seega selle sättega vastuolus olevaks.(84) Ma ei ole siiski veendunud, et kõnealuste konkreetsete otsuste tunnustamise ja täitmise korral saavutataks reeglina kõrge lubamatuse künnis, mis on määratletud käesoleva ettepaneku punktis 94. Igal juhul peaksid Malta kohtud seda hindama igal üksikjuhul eraldi.

104. Kolmandaks esitan seoses argumendiga, et Malta hasartmänguseaduse artiklis 56A osutatud kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine Maltal „õõnestaks“ Malta liberaalset hasartmängude korraldamist reguleerivat õiguslikku raamistikku, Malta tegevuslubade „kehtivust“ või vähemalt „õiguskindlust“, mille need load peaksid nende omanikele tagama, ja seega Malta riigi kohustust „edendada eraettevõtlust“ Malta põhiseaduse artikli 18 alusel, järgmised tähelepanekud.

105. Isegi kui eeldada, et Malta põhiseaduse artikkel 18 kajastab Malta õiguskorras olulist õigusnormi, ei näe ma, kuidas asjaomaste kohtuotsuste tunnustamine või täitmine võiks õõnestada Malta riigi võetud kohustust „edendada eraettevõtlust“. Need kohtuotsused ei takista kuidagi liikmesriigil seda hasartmängude valdkonnas teha, võttes vastu ja säilitades oma territooriumil liberaalset õiguslikku raamistikku. Need kohtuotsused seavad kahtluse alla üksnes eksterritoriaalse mõju, mida Malta ametiasutused kavatsevad sellele raamistikule omistada. Kui üldse, siis toovad need kohtuotsused välja piirangud seoses eeldusega, mille kohaselt annab kõnealuse raamistiku järgimine Malta tegevusloa omajatele õiguse osutada oma teenuseid vabalt kogu Euroopa Liidus.

106. Küll aga – nagu ka Saksamaa valitsus õigesti märgib – ei saa liikmesriik oma põhiseaduse alusel nõuda õigust reguleerida ja liberaliseerida majandustegevust väljaspool tema enda territooriumi ehk teistes riikides. Samamoodi ei saa liikmesriik õiguspäraselt keelduda tunnustamast teises liikmesriigis tehtud kohtuotsust, mille kohaselt konkreetse ettevõtja tegevus tema territooriumil on tema hasartmängualaste õigusnormide alusel ebaseaduslik, üksnes põhjusel, et see tegevus on taotluse saanud riigi liberaalsema hasartmänguseaduse kohaselt lubatud. Selline käsitlus võtaks liikmesriikidelt pädevuse reguleerida hasartmängude korraldamist oma territooriumil, nagu seda lubab ELTL artikkel 56.

107. Neljandaks, nagu väitsid kõik huvitatud isikud peale Malta valitsuse, on Malta hasartmänguseaduse artiklil 56A peale põhiseadusliku tahu ka kaitse-eesmärk. Selle artikli eesmärk on kaitsta Malta valitsuse hinnangul tema riigi majandusele väga olulist sektorit(85) võimalike tõsiste finantstagajärgede eest, mis võivad tekkida, kui asjaomased ettevõtjad oleksid kohustatud mängijate nõudmised rahuldama. Need nõuded võivad avaldada sektorile ka laiemat mõju ning lõppkokkuvõttes mõjutada tööhõivet ja avaliku sektori tulusid selles liikmesriigis. Need võivad teataval määral mõjutada ka Malta ametiasutuste majanduspoliitikat, mis näeb ette Malta kujundamise Euroopa keskuseks internetipõhiste hasartmängude valdkonnas.

108. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei saa Brüsseli Ia määruse artikli 45 lõike 1 punktis a sätestatud avaliku korra klausli kasutamist siiski põhjendada asjaolu, et teatavate välisriigi kohtuotsuste täitmine võib tuua riigi ettevõtjale või tööstusele või isegi taotluse saanud liikmesriigile kaasa tõsiseid majanduslikke tagajärgi.(86) Üldisemalt ei saa liikmesriik oma majanduslike huvide edendamise, olgu siis konkurentsivõime, sisemajanduse kogutoodangu, tööhõive või maksutulu suurendamise eesmärgil kaitsta oma majandusharu tsiviilvastutuse eest, mis kaasneb tema (võimalik et ebaseadusliku) tegevusega teistes liikmesriikides. Selline käsitlus mitte ainult ei vähendaks potentsiaalselt õiguspäraste riigisiseste õigusnormide toimet, vaid moonutaks ka konkurentsi ja looks siseturul ebavõrdsed tingimused.

109. Lisan veel ühe, viimase tähelepaneku. Kui Malta ametiasutused on tõepoolest seisukohal, et mõned liikmesriigid säilitavad oma riigisiseste kohtute abiga hasartmänguseaduseid, mis on vastuolus ELTL artikliga 56, tekitades sellega kahju Malta tegevusloaga ettevõtjatelele ja kaudselt Malta majandusele, ei saa pidada sobivaks meetmeks sellise sätte vastuvõtmist nagu Malta hasartmänguseaduse artikkel 56A. Liikmesriikidel ei ole õigust kasutada ühepoolseid vastumeetmeid, et reageerida ELi õiguse väidetavale rikkumisele teiste liikmesriikide poolt.(87) Nõuetekohane oleks olnud algatada liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus ELTL artikli 259 alusel.

110. Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades teen ettepaneku vastata neljale esimesele eelotsuse küsimusele, et Brüsseli Ia määruse artiklitega 36, 39 ja 52 on vastuolus see, kui liikmesriik võtab vastu sätte, nagu Malta hasartmänguseaduse artikkel 56A, mille kohaselt ei tunnustata ega täideta selles liikmesriigis tegevusloa saanud veebipõhise hasartmängu korraldaja suhtes teise liikmesriigi kohtus tsiviil- ja kaubandusasjas tehtud otsust avaliku korra põhimõttele tuginedes, kui selles otsuses loetakse selle ettevõtja poolt kõnealuses teises liikmesriigis osutatavad teenused ebaseaduslikeks, olenemata asjaolust, et need teenused on esimese liikmesriigi õiguse kohaselt õiguspärased. Kõnealuse määruse artikli 45 lõike 1 punktis a ja artiklis 46 sätestatud erand sellist sätet ei hõlma.

2.      Malta kohtute väidetavad viivitused (5. küsimus)

111. Viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Brüsseli Ia määruse artiklit 48 tuleb tõlgendada nii, et teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmisest keeldumise taotlust menetlevate kohtute kohustust teha otsus „viivitamata“ on rikutud, kui need kohtud ei ole teinud otsust esimese astme kohtus kuue kuu jooksul ning see viivitus ei ole tingitud ei pooltest ega menetluses osalevatest kolmandatest isikutest.

112. See küsimus tuleneb Spielerschutz Sigma väidetest, mille kohaselt võivad Malta kohtutes mängijate tagastamisnõudeid rahuldavate välisriigi kohtuotsuste täitmisega seotud menetlused praktikas kesta enne otsuse tegemist esimeses kohtuastmes kuid või isegi aastaid, ilma et sellised viivitused oleksid kuidagi põhjendatud.

113. Brüsseli Ia määruse artiklis 48 on ette nähtud, et kui isik, kelle suhtes kohtuotsuse täitmist taotletakse, esitab selle määruse artikli 46 alusel täitmisest keeldumise taotluse, teeb taotluse saanud kohus „otsuse [selle] taotluse kohta viivitamata“.

114. See säte paneb seega nendele kohtutele kohustuse menetleda selliseid taotlusi kiiresti. Selle kohustuse eesmärk on tagada „liikmesriigis tehtud kohtuotsuste kiire tunnustamine ja täitmine“(88) ning aidata seeläbi kaasa nii siseturu nõuetekohase toimimise kui ka õiguskaitse tõhusa kättesaadavuse tagamisele liidus.

115. Samas tuleneb Brüsseli Ia määruse artikli 48 tegelikust sõnastusest, et konkreetset tähtaega ei ole ette nähtud. Seega, nagu märgib komisjon, ei saa asjaolu, et taotluse saanud liikmesriigi kohtud ei teinud otsust täitmisest keeldumise taotluse kohta kuue kuu jooksul alates selle esitamisest, iseenesest pidada selle sätte rikkumiseks. Kiire menetlemise kohustuse täitmist tuleb hinnata iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid. See ei hõlma mitte ainult poolte ja menetluses osalevate kolmandate isikute käitumist, vaid ka kohtuasja keerukust.(89) Välistada ei saa olukorda, kus täitmisest keeldumise taotlus tõstatab delikaatseid küsimusi, millega seoses on vaja korduvalt menetlusdokumente vahetada, ning et asja lahendamiseks kulub kokkuvõttes rohkem kui kuus kuud, sõltumata kõnealusest käitumisest.

116. Võttes arvesse huvitatud isikute märkusi Malta olukorra kohta, tuleks siiski rõhutada järgmist. Nagu eelmises osas märgitud, ei pea taotluse saanud riigi kohtud Brüsseli Ia määruse artikli 52 kohaselt kohtuotsuse täitmisest keeldumise taotluse üle otsustades kontrollima otsuse teinud kohtu poolt faktilistele või õiguslikele asjaoludele antud hinnanguid, vaid üksnes seda, kas esineb mõni selle määruse artikli 45 lõikes 1 sätestatud keeldumise alustest. Sellest järeldub, et taotluse saanud riigi kohtud ei saa põhjendada oma viivitusi nende taotluste läbivaatamisel vajadusega kontrollida asjaomase otsuse põhjendatust.

117. Nende kohtute tegevus on asjakohane ka selle kindlakstegemisel, kas konkreetsel juhul on rikutud Brüsseli Ia määruse artiklis 48 sätestatud kohustust. Sellega seoses ei ole nende pikem tegevusetuse periood, mille kohta selgitusi ei esitata, selle kohustusega kooskõlas.(90) Sellised selgitamata viivitused võivad praktikas tegelikult tähendada otsuse tunnustamisest või täitmisest keeldumist, kuna nendega võidakse taotluse saanud liikmesriigis asjaomase otsuse täitmist liigselt või isegi lõputult edasi lükata. Kui need viivitused on süstemaatilised, võivad need julgustada ka kohtuotsuse alusel võlgnikeks tunnistatuid kasutama venitamistaktikat, kuna neil võib tekkida kiusatus esitada üksnes sel eesmärgil põhjendamatuid täitmisest keeldumise taotlusi. Viimaks võib selliste olukordade tõttu kaotada määruse artiklis 39 sätestatud täitmise põhimõte oma soovitava toime.

118. Eeltoodud kaalutlusi arvestades teen ettepaneku vastata viiendale küsimusele, et Brüsseli Ia määruse artiklit 48 tuleb tõlgendada nii, et teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmisest keeldumise taotlust menetlevate kohtute kohustust teha otsus „viivitamata“ on rikutud, kui need kohtud ei ole teinud otsust esimese astme kohtus kuue kuu jooksul ning see viivitus ei ole tingitud ei pooltest ega menetluses osalevatest kolmandatest isikutest. Seda, kas kõnealust kohustust on rikutud, tuleb hinnata iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid, sealhulgas asjaomaste poolte ja kolmandate isikute käitumist, kohtuasja keerukust ja taotluse saanud liikmesriigi kohtute käitumist.

V.      Ettepanek

119. Kõiki eeltoodud kaalutlusi silmas pidades teen Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada Handelsgericht Wieni (Viini kaubanduskohus, Austria) esitatud eelotsuse küsimused vastuvõetamatuks.

1      Algkeel: inglise.

2      Vt minu ettepanekud kohtuasjades Wunner (C‑77/24, edaspidi „minu ettepanek kohtuasjas Wunner“, EU:C:2025:432, punktid 19–22), European Lotto and Betting ja Deutsche Lotto- und Sportwetten (C‑440/23, edaspidi „minu ettepanek kohtuasjas European Lotto“, EU:C:2025:668, punktid 16–18), Mr Green (C‑198/24, EU:C:2025:852, punktid 1–5) ning Tipico (C‑530/24, edaspidi „minu ettepanek kohtuasjas Tipico“, EU:C:2026:230, punkt 1).

3      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus (ELT 2012, L 351, lk 1). Käesolevas ettepanekus viitan vahet tegemata nii seda õigusakti puudutavatele otsustele kui ka nendele, mis puudutavad selle eelkäijaid, nimelt nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1) ning 27. septembril 1968 Brüsselis allkirjastatud konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1978, L 304, lk 36). Nimelt saab Euroopa Kohtu tõlgendused Brüsseli konventsiooni ja Brüsseli I määruse sätetest üle kanda Brüsseli Ia määrusele, kui asjaomaseid sätteid peetakse samaväärseteks (vt eelkõige 15. juuni 2017. aasta kohtuotsus Kareda, C‑249/16, EU:C:2017:472, punkt 27). Käesolevas asjas asjakohaste sätete puhul see nii on.

4      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu vastusest Euroopa Kohtu teabeküsimusele nähtub, et Austria õigus ei näe ette advokaatide vastutust käsitlevat erikorda. Asjakohase kohtupraktika kohaselt tuleb advokaate pidada ekspertideks ABGB §‑de 1299 ja 1300 tähenduses ning seega reguleerivad nende vastutust nimetatud paragrahvide sätted. Kuigi Rechtsanwaltsordnung (advokatuuriseadus) sisaldab eeskirju advokaatide kutsealaste kohustuste kohta, leiavad riigisisesed kohtud, et need sätted ei anna nende rikkumise eest hüvitist taotlevatele isikutele täitmisele pööratavaid õigusi, vaid üksnes kajastavad ABGB §‑s 1299 juba sätestatud hoolsuskohustust.

5      Malta ametlik väljaanne, nr 19 991, 15.5.2018, lisa, A osa, lk 509.

6      Malta ametlik väljaanne, nr 21 071, 16.6.2023, lisa, A osa, lk 473.

7      Vt ka kohtujurist Wahli ettepanek kohtuasjas Gullotta ja Farmacia di Gullotta Davide & C. (C‑497/12, EU:C:2015:168).

8      Vt nt 16. juuni 2022. aasta kohtuotsus DuoDecad (C‑596/20, EU:C:2022:474, punktid 34–37).

9      Vt selle kohta 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus Valančius (C‑119/23, EU:C:2024:653, punktid 31 ja 33).

10      Vt eelkõige ELi lepingu artikli 24 lõike 1 teine lõik ja ELi toimimise lepingu artikli 275 esimene lõik.

11      Vt nt 15. novembri 2016. aasta kohtuotsus Ullens de Schooten (C‑268/15, EU:C:2016:874, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

12      Vt vastavalt 27. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Torralbo Marcos (C‑265/13, EU:C:2014:187, punkt 30), 27. juuni 2018. aasta kohtuotsus Varna Holideis (C‑364/17, EU:C:2018:500, punktid 17 ja 18), 3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Servicio Aragonés de Salud (C‑942/19, EU:C:2021:440, punktid 36 ja 37) ja 19. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Solar Electric Martinique (C‑303/16, EU:C:2017:773, punktid 23 ja 24).

13      Kohtupraktika ei ole selles valdkonnas tõepoolest olnud alati järjepidev. Vt muu hulgas Wahl, N. jt, „The Gatekeepers of Article 267 TFEU: On Jurisdiction and Admissibility of References for Preliminary Rulings“, Common Market Law Review, kd 55(2), 2018, lk 513–516, ja Iannuccelli, P., „L’indépendance du juge national et la recevabilité de la question préjudicielle concernant sa propre qualité de «juridiction»“, Il Diritto dell’Unione Europea, 2021, lk 828–831.

14      11. märtsi 1980. aasta kohtuotsus Foglia (104/79, edaspidi „kohtuotsus Foglia I“, EU:C:1980:73) ja 16. detsembri 1981. aasta kohtuotsus Foglia (244/80, edaspidi „kohtuotsus Foglia II“, EU:C:1981:302) (edaspidi koos „Foglia kohtupraktika“).

15      Selle punktid 78–89.

16      Vt minu ettepanek kohtuasjas European Lotto, joonealune märkus 67.

17      Vt muu hulgas 13. märtsi 2014. aasta kohtuotsus SICES jt (C‑155/13, EU:C:2014:145, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

18      Vt muu hulgas 17. juuli 2014. aasta kohtuotsus Torresi (C‑58/13 ja C‑59/13, EU:C:2014:2088, punktid 44–46). Õiguste kuritarvitamise keelu kohta liidu õiguses vt ka 21. detsembri 2023. aasta otsus kohtuasjas BMW Bank jt (C‑38/21, C‑47/21 ja C‑232/21, EU:C:2023:1014, punktid 281–283).

19      Vt näiteks Taruffo, M. (toim), „Abuse of Procedural Rights: Comparative Standards of Procedural Fairness“, Kluwer, 1999.

20      Vt muu hulgas 5. märtsi 1980. aasta kohtuotsus Simmenthal vs. komisjon (243/78, EU:C:1980:65, punkt 11), 14. veebruari 1989. aasta kohtuotsus Bossi vs. komisjon (346/87, EU:C:1989:59, punktid 31–35), 14. novembri 2012. aasta kohtuotsus Nexans France ja Nexans vs. komisjon (T‑135/09, EU:T:2012:596, punkt 108), 10. juuli 2025. aasta kohtuotsus Chmieka (C‑99/24, EU:C:2025:563, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).

21      Vt nt 8. novembri 1990. aasta kohtuotsus Gmurzynska-Bscher (C‑231/89, EU:C:1990:386, punkt 23) ja 7. märtsi 1996. aasta kohtuotsus Associazione Italiana per il WWF jt (C‑118/94, EU:C:1996:86, punkt 15).

22      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. aprilli 2024. aasta direktiiv, milles käsitletakse avalikus elus osalevate isikute kaitsmist ilmselgelt põhjendamatute nõuete või kuritarvituslike kohtumenetluste (avalikus elus osalemise vastased strateegilised hagid) eest (ELT L, 2024/1069).

23      Selle ennekõike eesmärgil põhineva määratluse kohaselt on niisugune kohtumenetlus, „mida ei algatata õiguse tegelikuks kaitsmiseks või kasutamiseks, vaid mille peamine eesmärk on avalikus elus osalemise tõkestamine, piiramine või selle eest karistamine, kasutades sageli ära poolte vahelist võimu tasakaalustamatust, ning mille eesmärk on esitada põhjendamatuid nõudeid“. Seda määratlust täiendab loetelu niisugusele eesmärgile osutavatest asjaoludest, nagu näiteks „nõue või selle osa […] on ebaproportsionaalne, ülemäärane või ebamõistlik“, „hageja või seotud osalised on sarnastes küsimustes algatanud mitu kohtumenetlust“, „esineb hirmutamist, ahistamist või ähvardamist hageja või hageja esindajate poolt“, „pahauskse menetlustaktika kasutamine, näiteks menetluse venitamine, meelepärase kohtualluvuse valimine pettuse või kuritarvitamise eesmärgil või kohtuasjade pahauskne lõpetamine menetluse hilisemas faasis“.

24      Vt selle kohta Mancini. F., „Short note on abuse of procedure in Community law“, kogumikus Taruffo, M. (toim), joonealune märkus 20, op. cit., lk 234 ja 235.

25      Vt selle kohta näiteks Lipstein, K., „Foglia v. Novelloe – Some Unexplored Aspects“, kogumikus Capotorti, F., jt (toim), Du droit international au droit de l’integration. Festschrift Liber Amicnover Pierre Pescatore, Nomos, 1987, lk 382 ja 383, ning Ginés Martín, D., „The Court of Justice in the Archives Project – Analysis of the Foglia case (244/80)“, Euroopa Õigusakadeemia, töödokument 2021/03, lk 25–27.

26      Punktid 40–67.

27      Vt mutatis mutandis minu ettepaneku punktid 86–89.

28      Vt 9. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus G. jt (üldkohtute kohtunike ametissenimetamine Poolas) (C‑181/21 ja C‑269/21, EU:C:2024:1, punktid 62 ja 63 ning seal viidatud kohtupraktika).

29      Vt 20. aprilli 2023. aasta kohtuotsus Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato (Ginosa omavalitsusüksus) (C‑348/22, EU:C:2023:301, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

30      Ettepanek liidetud kohtuasjades Prokuratura Rejonowa w Mińsku Mazowieckim jt (C‑748/19–C‑754/19, EU:C:2021:403, punkt 77). See seisukoht on kooskõlas ka õiguskirjanduses levinud arusaamaga Euroopa Kohtu praktikast. Vt nt Broberg, M. ja Fenger, N., „Broberg ja Fenger on Preliminary References to the European Court of Justice“, 3. trükk, Oxford University Press, 2021, lk 142; Lenaerts, K., Gutman, K. ja Nowak, J. T., „EU Procedural Law“, Oxford University Press, 2023, lk 92.

31      Vt paljude muude hulgas 2. detsembri 2025. aasta kohtuotsus Stichting Right to Consumer Justice ja Stichting App Stores Claims (C‑34/24, EU:C:2025:936, punkt 39).

32      Olen kogu Euroopa Kohtu praktika peale leidnud vaid ühe juhtumi, mille puhul Euroopa Kohus viitab vajalikkuse ja asjakohasuse eeldusele: 19. oktoobri 2017. aasta otsus kohtuasjas Paper Consult (C‑101/16, EU:C:2017:775, punkt 29.

33      Vt selle kohta muu hulgas 9. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus G. jt  (Poola üldkohtute kohtunike ametisse nimetamine) (C‑181/21 ja C‑269/21, EU:C:2024:1, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

34      Vt selle kohta 16. juuli 1992. aasta kohtuotsus Meilicke (C‑83/91, EU:C:1992:332, punkt 28) ja 22. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Prokurator Generalny (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegium – ametisse nimetamine) (C‑508/19, EU:C:2022:201, punkt 71). Vt ka kohtujurist Tesauro ettepanek kohtuasjas Meilicke (C‑83/91, EU:C:1992:178, punkt 7).

35      Vt 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Miasto Łowicz ja Prokurator Generalny (C‑558/18 ja C‑563/18, EU:C:2020:234, punktid 48–51 ning seal viidatud kohtupraktika).

36      Vt selle kohta 17. juuli 1997. aasta kohtuotsus Leur-Bloem (C‑28/95, EU:C:1997:369, punkt 29) ja 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt (C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 12 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt ka 14. detsembri 1991. aasta arvamus 1/91 (esimene arvamus Euroopa Majanduspiirkonna lepingu kohta) (EU:C:1991:490, punkt 61).

37      Vt selle kohta 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt (C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 14).

38      Vt ka kohtujurist Bobeki ettepanek liidetud kohtuasjades Prokuratura Rejonowa w Mińsku Mazowieckim jt (C‑748/19–C‑754/19, EU:C:2021:403, punkt 106). Vt ka 16. juuli 1992. aasta kohtuotsus Meilicke (C‑83/91, EU:C:1992:332, punktid 30–33).

39      Vt selle kohta 16. mai 1994. aasta kohtumäärus Monin Automobiles (C‑428/93, EU:C:1994:192, punktid 12–16) ja kohtujurist Tesauro ettepanek kohtuasjas Meilicke (C‑83/91, EU:C:1992:178, punkt 5), kohtujurist Léger’ ettepanek kohtuasjas der Weduwe (C‑153/00, EU:C:2002:247, punkt 51) ning kohtujurist Tizzano ettepanek kohtuasjas Bacardi-Martini ja Cellier des Dauphins (C‑318/00, EU:C:2002:544, punkt 35).

40      24. juuli 2003. aasta kohtumäärus (C‑44/03, EU:C:2003:419).

41      Tegu oli kahepoolsete meetmetega, mille ülejäänud 14 ELi liikmesriiki võtsid vastu pärast Jörg Haideri juhitava paremäärmusliku erakonna (FPÖ) ühinemist Austria valitsuskoalitsiooniga. Vt Euroopa Liidu eesistujariigi Portugali poolt 16 liikmesriigi nimel tehtud avaldus (31.1.2000), kättesaadav veebis.

42      24. juuli 2003. aasta kohtumäärus Horn (C‑44/03, EU:C:2003:419, punkt 15).

43      Vt Maltese Gaming Authority (MGA), „Amendments to the Gaming Act introduced through Bill 55“, 21.6.2023 (https://www.mga.org.mt/amendments-to-the-gaming-act-introduced-through-bill-55/).

44      Nagu Malta valitsus selgitab, peavad Maltal tegevusloa saanud hasartmängude korraldajad enne konkreetses liikmesriigis teenuste pakkumise alustamist „koostama hinnangu siseturu põhimõtete ja Euroopa Kohtu asjakohase kohtupraktika kohta“.

45      Nende kohtute pädevus tuleneb Brüsseli Ia määruse artikli 18 lõikega 1 tarbijate hüvanguks kehtestatud forum actoris’e eeskirjast. Samuti näib, et paljudel juhtudel rahastavad kõnealuseid hagisid spetsialiseerunud äriühingud, kes saavad kohtuvaidluse rahastamise eest vastutasuks osa mängijatele lõpuks välja mõistetavate tagastatavate panuste või kahjuhüvitiste summast. Spielerschutz Sigma on nimelt üks niisugustest äriühingutest.

46      Mõnikord püüavad mängijad alternatiivse võimalusena nõuda kahju hüvitamist deliktiõiguse alusel, väites, et hasartmänguteenuste osutamine kohalikke hasartmängueeskirju rikkudes kujutab endast õigusvastast tegu, millega kaasneb vastutus (vt minu arvamused kohtuasjades Wunner (punktid 12 ja 21) ning Tipico (punktid 25 ja 29)).

47      Vt Pena, P., Schumann, H. ja Peigné, M., „EU citizens lose out as Malta regulatory “sledgehammer“ protects gambling giants“, Investigate Europe, 6. märts 2025. Paistab, et sarnased hagid on praegu menetluses ka Madalmaade kohtutes (vt Graef, M., „The House Doesn’t Always Win: Gambling Providers Must Pay“, Solv. Blog.

48      Vt minu ettepanek kohtuasjas Tipico (punktid 26 ja 48).

49      Vt selle kohta MGA, 43. joonealune märkus, op. cit.

50      Seaduseelnõu 55 seletuskirjas on märgitud, et selle sätte eesmärk on „Malta põhiseaduse artiklis 18 ette nähtud erasektori ettevõtluse edendamiseks kodifitseerida seadusega Malta pikaajaline avalik-õiguslik poliitika, millega edendatakse Maltal nende hasartmänguettevõtjate asutamist, kes pakuvad oma teenuseid Malta õigusaktidega kooskõlas oleval viisil nii kohapeal kui ka piiriüleselt“.

51      Just sellel põhjusel algatas komisjon 18. juunil 2025 Malta suhtes rikkumismenetluse, leides, et Malta hasartmänguseaduse artikkel 56A on vastuolus Brüsseli Ia määrusega (INNFR(2025)2100).

52      Vt Brüsseli Ia määruse artikli 2 punkt a. Samas ei kuulu Brüsseli Ia määruse kohaldamisalasse sellised otsused, mis kuuluvad küll Malta hasartmänguseaduse artikli 56A kohaldamisalasse, kuid ei liigitu tsiviil- ja kaubandusasjade alla ja/või mille on teinud kolmandate riikide kohtud.

53      Kui kohaldamisele kuuluvad Brüsseli Ia määruse III peatükis sätestatud eeskirjad, välistavad need välisriigi kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist käsitlevate siseriiklike eeskirjade kohaldamise asjaomases liikmesriigis (vt 9. detsembri 2003. aasta otsus Gasser, C‑116/02, EU:C:2003:657, punkt 72).

54      Tingimusel, et see on täitmisele pööratav liikmesriigis, kus see tehti.

55      Vt Brüsseli Ia määruse põhjendused 1, 3, 4 ja 6.

56      Vt Brüsseli Ia määruse põhjendus 30 ja 23. oktoobri 2014. aasta otsus, flyLAL-Lithuanian Airlines (C‑302/13, EU:C:2014:2319, punkt 46).

57      Malta hasartmänguseaduse artikli 56A alguses esitatud märkusega „olenemata […] muudest õigusaktidest” viidatakse kaudselt (muu hulgas) Brüsseli Ia määruse artikli 45 lõike 1 punktile a ja artiklile 46. Nimelt leiab see valitsus, et kui Malta kohtud eitavad selliste otsuste õiguslikku toimet, teevad nad seda nende sätete alusel, tõlgendades neid koostoimes artikliga 56A.

58      Vt MGA, 43. joonealune märkus, op. cit.

59      Tuletan meelde, et seaduseelnõu 55 seletuskirja kohaselt on artikli 56A eesmärk lihtsalt „kodifitseerida seadusega Malta pikaajaline avalik-õiguslik poliitika“.

60      Selle valitsuse arvates kasutasid mängijad oma vabadust tarbida laitmatult toimivat piiriülest teenust ja seejärel väitsid oma kaotatud raha tagasisaamise eesmärgil, et teenus on siseriikliku õiguse kohaselt seadusvastane. Vt lisaks minu ettepanek kohtuasjas European Lotto (punktid 90–98).

61      Vt muu hulgas 28. märtsi 2000. aasta otsus Krombach (C‑7/98, EU:C:2000:164, punktid 21–23), 16. juuli 2015. aasta otsus Diageo Brands (C‑681/13, EU:C:2015:471, punktid 41 ja 42) ning 7. septembri 2023. aasta otsus Charles Taylor Adjusting (C‑590/21, EU:C:2023:633, punktid 32–34).

62      Vt 11. mai 2000. aasta otsus Renault (C‑38/98, EU:C:2000:225, punkt 33) ja 16. juuli 2015. aasta otsus Diageo Brands (C‑681/13, EU:C:2015:471, punkt 49).

63      Sellega seoses on Euroopa Kohus korduvalt rõhutanud, et võttes arvesse res judicata põhimõtte tähtsust õiguse selguse ja õigussuhete stabiilsuse ning korrakohase õigusemõistmise tagamisel, ei kohusta liidu õigus põhimõtteliselt liikmesriigi kohut eitama lõpliku otsuse siduvat mõju, isegi kui sellega rikutakse liidu õigusnorme (vt muu hulgas 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus CRPNPAC ja Vueling Airlines, C‑370/17 ja C‑37/18, EU:C:2020:260, punktid 88 ja 89 ning seal viidatud kohtupraktika). Kui liikmesriigi kohus on ELi õigust ilmselgelt vääralt kohaldanud, võib asjaomase riigi siiski vastutusele võtta (vt selle kohta 30. septembri 2003. aasta otsus Köbler, C‑224/01, EU:C:2003:513, punktid 50 ja 59, ning 16. juuli 2015. aasta otsus Diageo Brands, C‑681/13, EU:C:2015:471, punkt 66).

64      Vt muu hulgas 28. märtsi 2000. aasta otsus Krombach (C‑7/98, EU:C:2000:164, punkt 36), 16. juuli 2015. aasta otsus Diageo Brands (C‑681/13, EU:C:2015:471, punkt 43) ning 4. oktoobri 2024. aasta otsus Real Madrid Club de Fútbol (C‑633/22, EU:C:2024:843, punkt 36). Vt kohtujurist Alberi ettepanek kohtuasjas Renault (C‑38/98, EU:C:1999:325, punktid 60, 65 ja 66).

65      Vt muu hulgas 28. märtsi 2000. aasta otsus Krombach (C‑7/98, EU:C:2000:164, punkt 37), 16. juuli 2015. aasta otsus Diageo Brands (C‑681/13, EU:C:2015:471, punkt 44) ning 7. septembri 2023. aasta otsus Charles Taylor Adjusting (C‑590/21, EU:C:2023:633, punktid 35).

66      Vt nt 7. septembri 2023. aasta kohtuotsus Charles Taylor Adjusting (C‑590/21, EU:C:2023:633, punktid 37–40).

67      Vt analoogia alusel 1. juuni 1999. aasta kohtuotsus Eco Swiss (C‑126/97, EU:C:1999:269, punkt 36).

68      Vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta otsus Diageo Brands (C‑681/13, EU:C:2015:471, punktid 48 ja 50) ning kohtujurist Alberi arvamus kohtuasjas Renault (C‑38/98, EU:C:1999:325, punkt 67).

69      Vt seoses sellega, et kodakondsusel põhinev diskrimineerimine on ELi siseturuõiguses kõige lubamatum piiramise vorm, kohtujurist Wahli arvamus kohtuasjas Austria vs. Saksamaa (C‑591/17, EU:C:2019:99, punktid 1 ja 2).

70      Vt Brüsseli Ia määruse põhjendus 26 ning 9. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas Gasser (C‑116/02, EU:C:2003:657, punkt 72) ja 16. juuli 2015. aasta otsus kohtuasjas Diageo Brands (C‑681/13, EU:C:2015:471, punkt 63).

71      Tuletan sellega seoses meelde, et kohtujurist Saugmandsgaard Øe rõhutas oma ettepanekus liidetud kohtuasjades CRPNPAC ja Vueling Airlines (C‑370/17 ja C‑37/18, EU:C:2019:592, punkt 103), et vastastikuse usalduse põhimõtte kohaselt „ei tohiks liikmesriigi kohut protektsionismis kahtlustada, kuna tema sõltumatus eeldab, et peetakse kinni objektiivsusest ja vaidluse lahendamisel ei võeta arvesse ühtegi huvi, mis ei ole rangelt seotud õigusnormi kohaldamisega“.

72      Eeldus, mis on pealegi osutunud vääraks, kuna pärast Malta hasartmänguseaduse artikli 56A vastuvõtmist on Euroopa Kohtule esitatud mitu eelotsusetaotlust hasartmänge ja tagastamisnõudeid käsitlevate siseriiklike õigusnormide kooskõla kohta. Vt muu hulgas eelotsusetaotlused pooleliolevates kohtuasjades Tipico (C‑530/24 ja C‑9/25).

73      Vt ka näiteks 15 septembri 2011. aasta otsus Dickinger ja Ömer (C‑347/09, EU:C:2011:582, punktid 94–96).

74      Vt muu hulgas 24. märtsi 1994. aasta otsus Schindler (C‑275/92, EU:C:1994:119, punkt 60), 8. septembri 2009. aasta otsus Liga Portuguesa de Futebol Profissional ja Bwin International (C‑42/07, EU:C:2009:519, punkt 57) ning 24. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Stanleybet jt (C‑186/11 ja C‑209/11, EU:C:2013:33, punkt 24).

75      Malta valitsus toob sageli Maltal kasutusloa saanud ettevõtjate osutatavate teenuste piiriülese olemuse välja kui põhjuse, miks neid teenuseid tuleks reguleerida üksnes Malta õigusega ja mitte nende riikide õigusega, kus asuvad asjaomaste teenuste saajad. Sellega seoses rõhutan, et tavaliselt ei ole nende ettevõtjate osutatavad teenused nendest teistest riikidest lihtsalt kättesaadavad, ilma et ettevõtjatel oleks konkreetset kavatsust nende riikide tarbijatele teenust müüa. Neid teenuseid pakutakse sihipäraselt teistele riikidele ja nende tarbijatele (kasutades sihtriigi keeles veebisaite, asjaomase riigi tippdomeeni, reklaame jne). Seetõttu on asjaomaste riikide hasartmänguseaduste kohaldamine veelgi enam põhjendatud (vt analoogia alusel minu ettepanek kohtuasjas Wunner, punktid 63–66).

76      Nimelt on internetipõhine hasartmänguteenus jäetud välja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (EÜT 2000, L 178, lk 1 (artikli 1 lõike 5 punkt d)), kohaldamisalast ning 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) (kodifitseeritud versioon) (ELT 2010, L 95, lk 1) (vt põhjendus 22) kohaldamisalast, millega hõlmatud tegevuse suhtes rakendatakse päritoluriigi põhimõtet.

77      Vt muu hulgas 8. septembri 2010. aasta kohtuotsus Stoß jt (C‑316/07, C‑358/07–C‑360/07, C‑409/07 ja C‑410/07, EU:C:2010:504, punktid 108–116) ning 12. septembri 2013. aasta kohtuotsused kohtuasjades Biasci jt (C‑660/11 ja C‑8/12, EU:C:2013:550, punkt 41). Vt ka minu ettepanek kohtuasjas Tipico, punkt 38.

78      Vt minu ettepanek kohtuasjas Tipico (punktid 55 ja 56).

79      Vt näiteks 15. septembri 2011. aasta kohtuotsus Dickinger ja Ömer (C‑347/09, EU:C:2011:582, punktid 94–96).

80      Vt muu hulgas 12. septembri 2013. aasta kohtuotsus Biasci jt (C‑660/11 ja C‑8/12, EU:C:2013:550, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

81      Vt selle kohta minu ettepanek kohtuasjas Tipico (punktid 31, 32 ja 37).

82      Vt muu hulgas 22. juuni 2017. aasta kohtuotsus Unibet International (C‑49/16, EU:C:2017:491, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika). Malta valitsus väidab aga, et Malta õiguse kohaselt võivad Maltal tegevusloa saanud ettevõtjad seaduslikult osutada oma teenuseid üksnes liikmesriikides, kus hasartmängu käsitlevad õigusnormid on ELTL artikli 56 tähenduses „põhjendamatult piiravad“. Selle väite kohta tuleb lisada kaks selgitust. Esiteks, nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 101, näib Malta valitsus üldjuhul eeldavat, et iga hasartmänguseadus, mis piirab Maltal tegevusloa saanud hasartmängukorraldaja võimalust osutada teenuseid liikmesriigi territooriumil, on „põhjendamatult piirav“ (kuna Malta õiguslik raamistik juba kaitseb piisaval määral kõiki kaalul olevaid avalikke huvisid). Teiseks, isegi kui leitakse, et kohalikud õigusnormid on ELTL artikliga 56 vastuolus, ei võimalda see Malta hasartmängukorraldajatel automaatselt osutada teenuseid asjaomase liikmesriigi territooriumil. Euroopa Kohus on järjepidevalt leidnud, et liikmesriigil ei ole „kohustust liberaliseerida hasartmängude turg, kui ta leiab, et selline liberaliseerimine ei ole kooskõlas tarbijate ja avaliku korra kaitse tasemega, mida see liikmesriik soovib tagada“ (vt muu hulgas 24. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Stanleybet jt, C‑186/11 ja C‑209/11, EU:C:2013:33, punkt 46). Sellises olukorras jääb liikmesriigile vabadus oma õigust reformida, et viia see kooskõlla ELTL artikliga 56.

83      Vt näiteks Saksamaa spordikihlvedude monopoli puuduste kohta 8. septembri 2010. aasta kohtuotsus Stoß jt (C‑316/07, C‑358/07–C‑360/07, C‑409/07 ja C‑410/07, EU:C:2010:504) ning 8. septembri 2010. aasta kohtuotsus Carmen Media Group (C‑46/08, EU:C:2010:505).

84      Vt selle kohta minu ettepanek kohtuasjas Tipico (punktid 75–86). Samas olen oma arvamuses kohtuasjas European Lotto (punktid 94–97) juba selgitanud, miks sellised nõuded vastupidi Malta valitsuse väidetele ei saa kuidagi kujutada endast teenuste saamise vabaduse kuritarvitamist. Liidu õiguse kuritarvitamise põhimõttel ei ole kõnealuses kontekstis mingit rolli, kuna need nõuded põhinevad täielikult riigisisesel õigusel.

85      Malta valitsus märkis, et 2023. aastal moodustas hasartmänguvaldkond ligikaudu 7% riigi majandusest ning selle valdkonna tööhõive ligikaudu 5,2% kogu tööhõivest Maltal.

86      Vt 23. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus flyLAL-Lithuanian Airlines (C‑302/13, EU:C:2014:2319, punkt 56–58).

87      Vt muu hulgas 23. mai 1996. aasta kohtuotsus Hedley Lomas (C‑5/94, EU:C:1996:205, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

88      Vt Brüsseli Ia määruse põhjendus 4.

89      Vt analoogia alusel EIK 21. juuli 2022. aasta kohtuotsus Bieliński vs. Poola, CE:ECHR:2022:0721JUD004876219, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika.

90      Vt analoogia alusel EIK 24. novembri 1994. aasta kohtuotsus Beaumartin vs. Prantsusmaa, CE:ECHR:1994:1124JUD001528789, punkt 33.