Esialgne tõlge
EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)
22. oktoober 2026(*)
Eelotsusetaotlus – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2014/26/EL – Kollektiivse esindamise organisatsioon – Artikli 3 punkt h – Õigustest saadav tulu, sealhulgas hüvitis isiklikuks tarbeks kopeerimise eest ja tasu üldsusele laenutamise eest – Artikli 11 lõige 4 – Selle tulu kasutamine muul eesmärgil kui selle jaotamine õiguste omajatele – Sotsiaal-, kultuuri- või haridusteenuste rahastamine – Artikli 12 lõige 4 – Kollektiivse esindamise organisatsiooni tehtavad mahaarvamised – Artikli 13 lõiked 4 ja 6 – Mittejaotatavad summad – Riigisisesed õigusnormid, milles on nähtud ette kultuuriliselt oluliste teoste edendamine
Kohtuasjas C‑840/24,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) 21. novembri 2024. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 10. detsembril 2024, menetluses
Verwertungsgesellschaft Wort (VG Wort)
versus
TL,
EUROOPA KOHUS (viies koda),
koosseisus: koja president M. L. Arastey Sahún, kohtunikud B. Smulders (ettekandja), E. Regan, J. Passer ja D. Gratsias,
kohtujurist: M. Szpunar,
kohtusekretär: ametnik F. Cathagne,
arvestades kirjalikku menetlust ja 26. novembri 2025. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Verwertungsgesellschaft Wort (VG Wort), esindaja: Rechtsanwalt T. Winter,
– TL, esindaja: Rechtsanwalt T. von Plehwe,
– Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller, M. Hellmann, L. Hülsmann, ja A. Sahner,
– Prantsuse valitsus, esindajad: B. Dourthe ja H. Nunes da Silva,
– Austria valitsus, esindajad: A. Posch, J. Schmoll ja G. Kunnert,
– Euroopa Komisjon, esindajad: J. Samnadda ja G. von Rintelen,
olles 26. veebruari 2026. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
1 Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT 2001, L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230) artikli 5 lõike 2 punkti b, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/115/EÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas (ELT 2006, L 376, lk 28) artikli 6 lõike 1 esimest lauset ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/26/EL autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste kollektiivse teostamise ning muusikateose internetis kasutamise õiguse multiterritoriaalse litsentsimise kohta siseturul (ELT 2014, L 84, lk 72) artikli 11 lõiget 4 ja artikli 12 lõiget 4.
2 Taotlus on esitatud kohtuvaidluses ühelt poolt TL-i, kes tegutseb iseenda nimel ja on omandanud OS-i ning kirjandusteoste autorite õigused, ning teiselt poolt autoriõiguste kollektiivse esindamise organisatsiooni Verwertungsgesellschaft Wort (VG Wort) (edaspidi „VG Wort“) vahel seoses viimati nimetatu poolt teaduse edendamise fondi rahastamisega autoriõiguste teostamsest saadavast tulust.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Direktiiv 2001/29
3 Direktiivi 2001/29 artikli 5 „Erandid ja piirangud“ lõikes 2 on sätestatud:
„Liikmesriigid võivad artiklis 2 sätestatud reprodutseerimisõiguse puhul näha ette erandeid ja piiranguid järgmistel juhtudel, kui kõne all on:
[…]
b) mis tahes kandjal reproduktsioonid, mille füüsiline isik on teinud isiklikuks tarbeks ning mille kasutuseesmärk ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik, tingimusel, et õiguste valdajad saavad õiglase hüvitise, mille puhul võetakse arvesse, kas asjaomase teose või objekti puhul on või ei ole kasutatud artiklis 6 osutatud tehnilisi meetmeid;
[…]“.
Direktiiv 2006/115
4 Direktiivi 2006/115 artikli 6 „Erand üldsusele laenutamise ainuõigusest“ lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid võivad näha ette erandid artikli 1 sätestatud üldsusele laenutamise ainuõigusest, tingimusel et vähemalt autorid saavad sellise laenutamise eest tasu. Liikmesriikidele jääb vabadus määratleda kõnealune tasu võttes arvesse nende kultuuri edendamisega seotud eesmärke.“
Direktiiv 2014/26
5 Direktiivi 2014/26 põhjendustes 1, 3, 6–9, 26 ja 28 on märgitud:
„(1) Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste valdkonnas vastu võetud liidu direktiivid juba tagavad kõrgetasemelise kaitse õiguste omajatele ja seega ka raamistikule, milles kõnealuste õigustega kaitstud infosisu kasutamine saab toimuda. Nimetatud direktiivid aitavad arendada ja säilitada loovust. Konkurentsimoonutusteta siseturul soodustab innovatsiooni ja intellektuaalse loomingu kaitsmine ka uuenduslikesse teenustesse ja toodetesse investeerimist.
[…]
(3) [ELTL] artikli 167 kohaselt peab liit oma tegevuses arvestama kultuuride mitmekesisusega ja aitama kaasa liikmesriikide kultuuride õitsengule, respekteerides samal ajal nende rahvuslikku ja regionaalset mitmekesisust ning rõhutades ühist kultuuripärandit. Kollektiivse esindamise organisatsioonidel on praegu ja peaks olema ka edaspidi tähtis roll kultuuriliste väljendusviiside mitmekesisuse edendajatena, sest nad võimaldavad turule pääseda ka kõige väiksemal ja vähem populaarsel repertuaaril ning osutavad õiguste omajate ja üldsuse heaks sotsiaal-, kultuuri- ja haridusteenuseid.
[…]
(6) Vajadust kollektiivse esindamise organisatsioonide toimimist parandada on teadvustatud [komisjoni 18. mai 2005. aasta soovituses 2005/737/EÜ, mis käsitleb seaduslike sidusmuusikateenuste autoriõiguse ja sellega seotud õiguste ühist piiriülest haldamist (ELT 2005, L 276, lk 54)]. Selles soovituses on esitatud mitu põhimõtet, nagu õiguste omajate vabadus valida kollektiivse esindamise organisatsiooni, eri liiki õiguste omajate võrdne kohtlemine ja autoritasu õiglane jaotamine. […] Siiski on seda soovitust järgitud ebaühtlaselt.
(7) Kollektiivse esindamise organisatsioonide liikmete, õiguste omajate ja kolmandate isikute huvide kaitseks on vajalik, et liikmesriikide seadused, millega reguleeritakse autoriõiguse teostamist ja muusikateoste internetis kasutamise õiguste multiterritoriaalset litsentsimist, oleksid kooskõlastatud, et kogu liidus oleksid võrdväärsed tagatised. […]
(8) Käesoleva direktiivi eesmärk on kooskõlastada liikmesriikide eeskirju, milles käsitletakse kollektiivse esindamise organisatsioonide juurdepääsu autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teostamisele, nende juhtimismeetodeid ja järelevalveraamistikku […]
(9) Käesoleva direktiivi eesmärk on kehtestada kollektiivse esindamise organisatsioonide suhtes kohaldatavad nõuded, et tagada juhtimise, finantshalduse, läbipaistvuse ja aruandluse kõrgeid standardeid. See ei tohiks siiski takistada liikmesriikidel säilitamast või kehtestamast nende territooriumil asuvatele kollektiivse esindamise organisatsioonidele rangemaid standardeid kui käesoleva direktiivi II jaotises sätestatud, tingimusel et rangemad standardid on kooskõlas liidu õigusega.
[…]
(26) Kollektiivse esindamise organisatsioonid koguvad, haldavad ja jaotavad tulu, mida saadakse õiguste omajate poolt nende hoolde antud õiguste kasutamisest. Kõnealune tulu kuulub lõppkokkuvõttes maksmisele õiguste omajatele, kel võib olla organisatsiooniga otsene õiguslik suhe, või keda esindab üksus, kes on kollektiivse esindamise organisatsiooni liige, või kes on esindatud esinduslepinguga. Seetõttu on oluline, et kollektiivse esindamise organisatsioonid oleksid selle tulu kogumisel, haldamisel ja jaotamisel äärmiselt hoolikad. Täpne jaotamine on võimalik üksnes siis, kui kollektiivse esindamise organisatsioonid peavad nõuetekohast arvestust liikmesuse, litsentside ning teoste ja muu materjali kasutuse üle. Tõhusaks õiguste kollektiivseks esindamiseks peaksid asjakohaseid andmeid esitama ka õiguste omajad ja kasutajad ning kollektiivse esindamise organisatsioonid peaksid neid kontrollima.
[…]
(28) Kuna õiguste omajatel on õigus saada tasu oma õiguste kasutamise eest, on oluline, et haldustasud ei ületa õiguste esindajana teostamise põhjendatud kulusid ning et kõikide mahaarvamiste üle, mis ei ole haldustasud, näiteks mahaarvamised sotsiaalsetel, kultuurilistel või haridusalastel eesmärkidel, otsustaksid kollektiivse esindamise organisatsioonide liikmed. Kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevus peaks olema õiguste omajate suhtes nimetatud mahaarvamist käsitlevate eeskirjade osas läbipaistev. Neidsamu nõudeid tuleks kohaldada kõigi otsuste suhtes kasutada õigustest saadavat tulu kollektiivseks jaotamiseks, näiteks stipendiumiteks. Õiguste omajatel peaks olema mittediskrimineerival alusel juurdepääs kõigile nimetatud mahaarvamistega rahastatavatele sotsiaal-, kultuuri- või haridusteenustele. Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriikide õiguse alusel tehtavaid mahaarvamisi, näiteks mahaarvamised kollektiivse esindamise organisatsioonide poolt õiguste omajatele osutatavate sotsiaalteenuste jaoks, nendes küsimustes, mida direktiiviga ei reguleerita, tingimusel et sellised mahaarvamised on kooskõlas liidu õigusega.
6 Direktiivi artiklis 1 „Reguleerimisese“ on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis sätestatakse vajalikud nõuded, et tagada autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste nõuetekohane teostamine kollektiivse esindamise organisatsioonide poolt. Samuti sätestatakse direktiivis nõuded kollektiivse esindamise organisatsioonidele seoses autorite õigustega muusikateoste internetis kasutamise multiterritoriaalse litsentsimise kohta.“
7 Direktiivi artiklis 3 „Mõisted“ on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
c) „õiguste omaja“ – isik või üksus, kes ei ole kollektiivse esindamise organisatsioon, kes omab autoriõigust või sellega kaasnevat õigust või kellel on õiguste kasutamise lepingu või seaduse alusel õigus osale tulust;
d) „liige“ – õiguste omaja või õiguste omajaid esindav üksus, sealhulgas teised kollektiivse esindamise organisatsioonid ja õiguste omajate ühendused, kes täidavad kollektiivse esindamise organisatsiooni liikmesuse nõudeid, olles vastu võetud liikmeks;
[…]
h) „õigustest saadav tulu“ – tulu, mida kollektiivse esindamise organisatsioon kogub õiguste omajate nimel ja mida saadakse kas ainuõigusest, õigusest tasule või õigusest hüvitisele;
[…]“.
8 Direktiivi artikli 5 „Õiguste omajate õigused“ lõikes 2 on sätestatud:
„Õiguste omajatel on õigus volitada enda valitud kollektiivse esindamise organisatsiooni, et see teostaks õigusi, õiguste kategooriaid või haldaks eri liiki teoseid ja muud nende valitud materjali nende valitud territooriumil, sõltumata kollektiivse esindamise organisatsiooni või õiguste omaja kodakondsusest, elukoha- või asukohaliikmesriigist. Kui kollektiivse esindamise organisatsioonil ei ole esindamisest keeldumiseks objektiivseid põhjusi, peab ta selliseid õigusi või õiguste kategooriaid teostama või eri liiki teoseid ja muud materjali haldama, tingimusel et nende osas esindajana tegutsemine kuulub tema tegevusulatusse.“
9 Direktiivi 2014/26 artikli 8 „Kollektiivse esindamise organisatsiooni liikmete üldkoosolek“ lõikes 5 on sätestatud:
„Vastavalt II jaotise 2. peatüki sätetele teeb liikmete üldkoosoleku otsuseid vähemalt järgmistes küsimustes:
a) õiguste omajate saadaolevate summade jaotamise üldpõhimõtted;
b) mittejaotatavate summade kasutamise üldpõhimõtted;
c) üldised investeerimispõhimõtted, mis on seotud õigustest saadava tulu ja selle investeerimisest saadava mis tahes tuluga;
d) õigustest saadavast tulust ja õigustest saadava tulu investeerimisest tekkinud mis tahes tulust tehtavate mahaarvamiste üldpõhimõtted;
e) mittejaotatavate summade kasutamine;
[…]“.
10 Direktiivi II jaotise „Kollektiivse esindamise organisatsioonid“ II peatükis „Õigustest saadava tulu haldamine“ on artiklid 11–13.
11 Direktiivi artikli 11 „Õigustest saadava tulu kogumine ja kasutamine“ lõikes 4 on sätestatud:
„Kollektiivse esindamise organisatsioonil ei ole lubatud kasutada õigustest saadavat tulu ega õigustest saadava tulu investeerimisest tekkinud mis tahes tulu muul eesmärgil kui vaid õiguste omajatele jaotamiseks, välja arvatud kui on lubatud halduskulusid maha arvata või tasaarvestada kooskõlas artikli 8 lõike 5 punktile d vastava otsusega või õigustest saadava tulu või õigustest saadava tulu investeerimisest tekkinud mis tahes tulu kasutamiseks kooskõlas artikli 8 lõikele 5 vastava otsusega.“
12 Direktiivi artiklis 12 „Mahaarvamised“ on sätestatud:
„1. Liikmesriigid tagavad, et kui õiguste omaja volitab kollektiivse esindamise organisatsiooni oma õigusi teostama, on kollektiivse esindamise organisatsioon kohustatud õiguste omajat teavitama halduskuludest ja teistest mahaarvamistest, mida õigustest saadavast tulust tehakse, ning õigustest saadava tulu investeerimisest tekkinud mis tahes tulust tehtavatest mahaarvamistest, enne kui taotleb õiguste omaja nõusolekut tema õiguste teostamiseks.
2. Mahaarvamised seoses kollektiivse esindamise organisatsiooni poolt õiguste omajatele osutatavate teenuste, sealhulgas vajaduse korral lõikes 4 nimetatud teenuste osutamisega peavad olema mõistlikud ning kehtestatud objektiivsete kriteeriumide alusel.
3. Haldustasud ei või ületada põhjendatud ja dokumenteeritud kulusid, mida kollektiivse esindamise organisatsioon kannab autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teostamise eesmärgil.
Liikmesriigid tagavad, et haldustasudeks mahaarvatud või tasaarvestatud summade kasutamisele ja kasutamise läbipaistvusele kohaldatavaid nõudeid kohaldatakse mis tahes muudele mahaarvamistele, mida tehakse selleks, et katta autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teostamise kulud.
4. Kui kollektiivse esindamise organisatsioon osutab õigustest saadavast tulust või õigustest saadava tulu investeerimisest tekkinud mis tahes tulust tehtavatest mahaarvamistest rahastatavaid sotsiaal-, kultuuri- või haridusteenuseid, siis osutatakse selliseid teenuseid niisuguste õiglaste kriteeriumide alusel, mis hõlmavad eelkõige juurdepääsu kõnealustele teenustele ja nende ulatust.“
13 Direktiivi 2014/26 artikli 13 „Õiguste omajate saadaolevate summade jaotamine“ lõigetes 1, 3, 4 ja 6 on sätestatud:
„1. Ilma et see piiraks artikli 15 lõike 3 ja artikli 28 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et iga kollektiivse esindamise organisatsioon jaotab ja maksab õiguste omajatele saadaolevad summad välja korrapäraselt, hoolsalt, täpselt ja kooskõlas artikli 8 lõike 5 punktis a osutatud jaotamise üldpõhimõtetega.
Liikmesriigid tagavad ka, et kollektiivse esindamise organisatsioon või selle liikmed, kes on õiguste omajaid esindavad üksused, jaotavad ja maksavad õiguste omajatele asjaomased summad välja võimalikult kiiresti, kuid mitte hiljem kui üheksa kuu möödudes selle eelarveaasta lõpust, mil õigustest saadav tulu koguti, välja arvatud juhul, kui kollektiivse esindamise organisatsioon või vajaduse korral selle liikmed ei saa nimetatud tähtajast kinni pidada objektiivsetel põhjustel, mis on seotud eelkõige kasutajate aruandluse, õiguste ja õiguste omajate kindlakstegemise või teoseid ja muud materjali käsitleva teabe ning õiguste omajate kokkuviimisega.
[…]
3. Kooskõlas lõikega 1 võtab kollektiivse esindamise organisatsioon kõik vajalikud meetmed, et õiguste omajate isikut ja asukohta kindlaks teha. […]
[…]
4. Kui õiguste omajate saadaolevaid summasid ei ole võimalik jaotada, loetakse kolme aasta möödudes selle eelarveaasta lõpust, mil õigustest saadav tulu koguti, ja eeldusel, et kollektiivse esindamise organisatsioon on võtnud kõik lõikes 3 osutatud vajalikud meetmed õiguste omajate isikute ja asukoha kindlakstegemiseks, need summad mittejaotatavateks.
[…]
6. Liikmesriigid võivad piirata või kindlaks määrata mittejaotatavate summade lubatavat kasutust, muu hulgas tagades, et mittejaotatavaid summasid kasutatakse eraldi ja sõltumatul viisil, et rahastada kultuuri-, sotsiaal- või haridusteenuseid õiguste omajate kasuks.“
Saksa õigus
14 24. mai 2016. aasta seaduse autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teostamise kohta kollektiivse esindamise organisatsioonide poolt (Gesetz über die Wahrnehmung von Urheberrechten und verwandten Schutzrechten durch Verwertungsgesellschaften, BGBl 2016 I, lk 1190) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „VGG“) määrab kollektiivse esindamise organisatsioon § 27 lõike 1 kohaselt kindlaks eeskirjad, mis välistavad õigustest saadava tulu meelevaldse jaotamise (jaotamiskava).
15 VGG § 32 lõikes 1 on sätestatud:
„Kollektiivse esindamise organisatsioon peab edendama kultuuriliselt olulisi teoseid ja teenuseid.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
16 VG Wort on kollektiivse esindamise organisatsioon, kes teostab kirjalike teoste autorite ja nende kirjastajate autoriõigusi lepingu alusel. Sellel alal on tal Saksamaal monopol.
17 TL ja OS on kirjandusteoste autorid, kes on VG Worti liikmed ja sõlminud kumbki temaga õiguste teostamise lepingu. Hagis käsitletaval ajavahemikul, st 1. jaanuarist 2016 kuni 30. septembrini 2019, teavitasid nad oma teostest VG Worti, kes tegi neile saadud tulust väljamakseid.
18 Nendes lepingutes on ette nähtud, et sellest tulust õiguste omajate osa arvestamist ja väljamakseid reguleerib VG Worti põhikiri ja jaotamisava.
19 VG Worti põhikirja hagis käsitletaval ajavahemikul kehtinud redaktsioonides reguleeriti ka toetuse maksmist teaduse edendamise fondile (Förderungsfonds Wissenschaft; edaspidi „FFW“), mis kuulub ühele äriühingule, mille ainuosanik on VG Wort.
20 FFW tegeleb oma põhikirja kohaselt teadus- ja uurimistegevusega, rahastades teadus- ja erialateoste avaldamisega seotud trükikulusid, annab toetusi selliste teoste avaldamiseks vajalikeks uuringuteks ning rahastab muid teadus- ja erialakirjanduse edendamise meetmeid. Euroopa Kohtule esitatud teabest nähtub, et FFW-le makstud toetust rahastati eelkõige mahaarvamistega hüvitisest isiklikuks tarbeks kopeerimise eest ning teadus-, tehnika- ja erialateoste üldsusele laenutamise tasust saadud tulust.
21 TL vaidlustab talle kuuluvate õiguste ja OS-i poolt talle loovutatud õiguste alusel asjaolu, et VG Wort kandis FFW-le üle summad, mis see äriühing sai hagis käsitletaval ajavahemikul saadud tulust, mis seetõttu vähendas TL-ile ja OS-ile autoriõiguse alusel tehtud väljamaksete summat. Esimeses kohtuastmes palus TL tuvastada, et VG Wortil ei ole õigust sellest tulust FFW-i rahastada, ning asjaomased summad tuleb õiguste omajatele välja maksta. Lisaks nõudis TL teavet FFW-le makstud summade kohta. Landgericht (esimese astme kohus) rahuldas tuvastamisnõude ja teabe saamise nõude OS-i kasuks tervikuna ja TL-i kasuks ainult osaliselt.
22 Apellatsioonikohus jättis muutmata OS-i kasuks tehtud kohtuotsuse. See kohus leidis, et õiguste teostamise lepingutes esitatud VG Worti jaotamiskavad kujutavad endast üldtingimusi, mille klauslid FWW-le maksete tegemise kohta on riigisisese õiguse alusel tühised, kuna need on vastuolus kollektiivse esindamise organisatsioonide toimimist reguleerivate õigusaktide aluspõhimõtetega osas, milles need võimaldavad väljamaksetest kasu saada ka selleks õigustamata isikutel. Nimetatud kohus jättis aga TL-i kaebuse tervikuna rahuldamata põhjendusel, et ei olnud tõendatud, et talle tehtavaid makseid oleks vähendatud.
23 Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, leiab, et talle esitatud kassatsioonkaebuse lahendamine sõltub sellest, kas FFW-le maksete tegemist käsitlevad jaotamiskava klauslid on tõepoolest tühised osas, milles need näevad ette maksed isikule, kellel seda õigust ei ole.
24 Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et isegi kui apellatsioonikohus leidis riigisisesest kohtupraktikast lähtudes, et kollektiivse esindamise organisatsioon peab jaotama oma tegevusest saadud tulu üksnes õiguste omajate vahel, ei saa välistada, et FFW-le tehtud maksed on kooskõlas VGG § 32 lõikega 1, mille kohaselt peavad kollektiivse esindamise organisatsioonid edendama kultuuriliselt olulisi teoseid ja teenuseid. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei piira nimetatud säte toetuse saajate ringi õiguste omajatega, vaid võimaldab ka tulevikus loodavate teoste ja osutatavate teenuste edendamist. Seega on võimalik, et makseid FFW-le ei saa pidada õigusvastaseks toetuseks isikule, kellel seda õigust ei ole. Selline järeldus sõltub siiski sellest, kas nimetatud säte on liidu õigusega kooskõlas.
25 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tuleneb 9. veebruari 2012. aasta kohtuotsusest Luksan (C‑277/10, EU:C:2012:65) ning 11. juuli 2013. aasta kohtuotsusest Amazon.com International Sales jt (C‑521/11, EU:C:2013:515), et autoriõiguste omajad, kellel on õigus saada õiglast hüvitist direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi alusel ja direktiivi 2006/115 artikli 6 lõike 1 esimeses lauses nimetatud üldsusele laenutamise tasust rahastatavat hüvitist, peavad oma tasu tingimata kätte saama, kuid miski ei takista seda, et nad saavad osa õiglaseks hüvitiseks mõeldud summast kaudselt, nende huvides asutatud sotsiaal- ja kultuuriasutuste kaudu. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et mõnikord mõistetakse seda reeglit nii, et see ei võimalda sellest tulust osa saada teistel isikutelel peale autoriõiguste omajate, kui viimati nimetatud ei ole selleks nõusolekut andnud. Tuleb kindlaks teha, kas pärast seda kohtupraktikat vastu võetud direktiivi 2014/26 sätteid arvestades tuleb siiski lubada sotsiaalsete, kultuuriliste või hariduslike eesmärkide edendamist selliste isikute kasuks, kes ei kuulu või vähemalt veel ei kuulu õiguste omajate ringi.
26 Sellega seoses toob eelotsusetaotluse esitanud kohus esile, et direktiivi 2014/26 artikli 8 lõike 5 punkt d, artikli 11 lõige 4 ja artikli 12 lõige 4 näivad selle direktiivi põhjendusi 3 ja 28 arvestades viitavat sellele, et kollektiivse esindamise organisatsioonid peavad juhul, kui nende liikmete üldkoosolek on vastava otsuse teinud, saama osutada sotsiaal-, kultuuri- või haridusteenuseid ka muudele isikutele kui õiguste omajad. Teoste loojate, kes ei ole või ei ole veel õiguste omajad, toetamist võib seega pidada lubatud kasutamiseks „muul eesmärgil“ kui õigustest saadava tulu jaotamine õiguste omajatele artikli 11 lõike 4 tähenduses, tingimusel et see on ette nähtud liikmete üldkoosoleku otsusega.
27 Sama kohus leiab ka, et sellist tõlgendust ei sea kahtluse alla selle direktiivi artikli 13 lõige 6, mis lubab liikmesriikidel reguleerida mittejaotatavate summade kasutamist õiguste omajatele antavate sotsiaal-, kultuuri- või haridusteenuste rahastamiseks, kuna see säte ei puuduta mitte mahaarvamisi, vaid mittejaotatavaid summasid.
28 Samas tuleb juhul, kui direktiivi 2014/26 artikli 12 lõikes 4 nimetatud sotsiaal-, kultuuri- või haridusteenuseid on lubatud osutada üksnes õiguste omajatele selle direktiivi artikli 3 punkti c tähenduses, kindlaks teha, kas liidu õiguse kohaselt sõltub nimetatud teenuste osutamise lubatavus sellest, kas nende teenuste saajal on kehtiv õigus hüvitisele, või piisab sellisest autoriõigusest või autoriõigusega kaasnevast õigusest, millega ei kaasne kehtivat õigust saada tasu. Lisaks tuleb täpsustada, kas nende teenuste lubatavus sõltub kollektiivse esindamise organisatsiooniga sõlmitud õiguste teostamise lepingust. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul võib õiguste omajal olla tegelikult kehtiv õigus saada tasu või tal võib olla üksnes autoriõigusega kaitstud õigus ilma õiguseta saada kehtivat tasu. Lisaks võib vahet teha selle alusel, kas õiguste omaja on sõlminud kollektiivse esindamise organisatsiooniga õiguste teostamise lepingu või mitte. Tuleb kindlaks teha, kas need asjaolud mõjutavad selle direktiivi artikli 12 lõike 4 kohaselt sotsiaal-, kultuuri- või haridusteenuste osutamise lubatavust.
29 Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof (liitvabariigi kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [direktiivi 2001/29] artikli 5 lõike 2 punktiga b, [direktiivi 2006/115] artikli 6 lõike 1 esimese lausega ning [direktiivi 2014/26] artikli 11 lõikega 4 ja artikli 12 lõikega 4 on kooskõlas see, et liikmesriigi õigusnormi kohaselt on kollektiivse esindamise organisatsiooni ülesanne edendada kultuuriliselt olulisi teoseid, mille tulemusena saavad sellest tegevusest kasu ka sellised isikud, kes (vähemalt mitte veel) ei kuulu õiguste omajate hulka?
2. Kui [direktiivi 2014/26] artikli 12 lõikes 4 osutatud sotsiaal-, kultuuri- või haridusteenuseid võib osutada üksnes õiguste omajatele, siis kas nimetatud teenuste osutamise lubatavus sõltub sellest, kas nende teenuste saajal on kehtiv õigus hüvitisele, või piisab sellisest autoriõigusest või autoriõigusega kaasnevast õigusest, millega ei kaasne kehtivat õigust hüvitisele? Kas selliste teenuste osutamise lubatavuse eelduseks on kollektiivse esindamise organisatsiooniga sõlmitud õiguste teostamise leping?“
Menetlus Euroopa Kohtus
30 TL esitas 9. märtsil 2026 Euroopa Kohtu kantseleisse saabunud dokumendiga taotluse menetluse suulise osa uuendamiseks vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 83.
31 Oma taotluse põhjendamiseks rõhutab TL, et artiklis 83 esitatud menetluse uuendamise võimalike põhjuste loetelu on üksnes näitlik ja toob esile, et kohtujurist põhjendas oma 26. veebruari 2026. aasta ettepanekut „ootamatute ja üllatavate“ seisukohtadega intellektuaalomandi õiguse sisu ja eesmärgi ning kollektiivse esindamise organisatsioonide õiguste ja kohustuste puhul. TL‑i arvates ei ole need seisukohad kooskõlas liidu õiguse ja Euroopa Kohtu praktikaga. Ta selgitab sellega seoses sisuliselt, et kohtujurist lähtub oma ettepanekus intellektuaalomandi kaitse põhiõiguse olemust puudutavale teooriale viidates kollektiivse esindamise organisatsioonide ülesannete ja pädevuse liialdatud käsitlusest. Omaenda pakutud liidu õiguse tõlgenduse põhjendamiseks viitab TL lisaks ka oma argumentidele oma kirjalikes seisukohtades.
32 Selles osas tuleb märkida, et ELTL artikli 252 teise lõigu kohaselt on kohtujuristi ülesanne avalikul kohtuistungil täiesti erapooletult ja sõltumatult esitada põhjendatud ettepanekuid kohtuasjades, milles Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohaselt on nõutav tema osalemine. Kohtujuristi ettepanek ega selleni jõudmiseks läbitud põhjenduskäik ei ole Euroopa Kohtule siduvad (29. jaanuari 2026. aasta kohtuotsus Keladis I ja Keladis II, C‑72/24 ja C‑73/24, EU:C:2026:51, punkt 63 ning seal viidatud kohtupraktika).
33 Siinkohal tuleb samuti silmas pidada, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirjas ega kodukorras ei ole ette nähtud võimalust, et pooled või põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud saaksid esitada seisukohti vastuseks kohtujuristi ettepanekule. Seetõttu ei saa asjaolu, et pool või huvitatud isik ei nõustu kohtujuristi ettepanekuga – olenemata sellest, milliseid küsimusi selles ettepanekus on analüüsitud –, olla iseenesest põhjus, mis annaks aluse suulise menetluse uuendamiseks (29. jaanuari 2026. aasta kohtuotsus Keladis I ja Keladis II, C‑72/24 et C‑73/24, EU:C:2026:51, punkt 64 ning seal viidatud kohtupraktika).
34 Sellest tuleneb, et TL-i esitatud menetluse suulise osa uuendamise taotlust ei saa rahuldada osas, millega ta soovib vastata kohtujuristi ettepanekus väljendatud seisukohale.
35 Küll võib Euroopa Kohus vastavalt oma kodukorra artiklile 83 igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, otsustada avada menetluse suulise osa või uuendada määrusega menetluse suulist osa, eelkõige siis, kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet või kui pool on pärast suulise osa lõpetamist esitanud uue asjaolu, millel on otsustav tähtsus Euroopa Kohtu lahendile, või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled või Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud ei ole vaielnud.
36 Käesoleval juhul ei ilmne aga TL-i seisukohtadest, mille ta esitas käesoleva kohtuotsuse punktis 30 viidatud taotluses, ühtegi argumenti, mille üle pooled ei ole vaielnud, ega uut asjaolu, millel oleks otsustav tähtsus kohtulahendile, mille Euroopa Kohus peab käesolevas kohtuasjas tegema.
37 Kuna Euroopa Kohtul on kogu vajalik teave eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastamiseks, leiab ta, olles kohtujuristi ära kuulanud, et neil asjaoludel ei ole vaja menetluse suulist osa uuendada.
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
38 Kõigepealt tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldab viimasel tema menetluses oleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades peab Euroopa Kohus talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastama. Sellisel juhul on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud asjaolude kogumist ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse aspektid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (16. aprilli 2026. aasta kohtuotsus Stichting de Thuiskopie, C‑496/24, EU:C:2026:296, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).
39 Esimese eelotsuse küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul tõlgendada direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b, direktiivi 2006/115 artikli 6 lõike 1 esimest lauset ning direktiivi 2014/26 artikli 11 lõiget 4 ja artikli 12 lõiget 4.
40 Kui kaks esimest neist sätetest annavad autoriõiguse omajatele õigusi, nimelt õiguse õiglasele hüvitisele isiklikuks tarbeks kopeerimise eest ja õiguse saada üldsusele laenutamise tasu, siis kaks viimast sätet käsitlevad kollektiivse esindamise organisatsiooni poolt autoriõiguste kasutamisest saadud tulu haldamist. Täpsemalt on selle direktiivi artikli 11 lõikes 4 üldiselt käsitletud selle tulu kasutamist, samas kui selle direktiivi artikli 12 lõikes 4 on eelkõige puudutatud sellest tulust tehtavaid mahaarvamisi, millega rahastatakse kollektiivse esindamise organisatsiooni osutatavaid sotsiaal-, kultuuri- või haridusteenuseid.
41 Ent nagu nähtub eelotsusetaotlusest, käsitleb põhikohtuasi asjaolu, et kollektiivse esindamise organisatsioon kandis osa tulust, mille ta sai kirjandusteoste autoriõiguste omajate nimel ja mis saadi nende õiguste omajate autoriõiguste kasutamisest, üle fondile, mis kuulub täielikult sellele kollektiivse esindamise organisatsioonile, et rahastada kultuuriliselt oluliste teoste ja teenuste edendamist, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab eelkõige sotsiaal-, kultuuri- või haridusteenusteks direktiivi 2014/26 artikli 12 lõike 4 tähenduses. Selles kontekstis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas selle direktiiviga on kooskõlas sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis võimaldavad kollektiivse esindamise organisatsioonil kasutada osa autoriõiguste kasutamisest saadud tulust selliste teenuste rahastamiseks, kui neid teenuseid kasutavad isikud, kes ei ole või ei ole veel nende õiguste omanikud.
42 Sellest järeldub, et põhikohtuasi puudutab üksnes autoriõiguste kasutamisest saadud tulu haldamist ja eelkõige selle tulu kasutamist ja sellest tehtavaid mahaarvamisi, et rahastada sotsiaal-, kultuuri- või haridusteenuseid.
43 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud dokumentidest nähtub küll, et põhikohtuasjas kõne all olevate väljamaksetega seotud tulu on saadud direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud hüvitisest isiklikuks tarbeks kopeerimise eest ning direktiivi 2006/115 artikli 6 lõike 1 esimeses lauses ette nähtud üldsusele laenutamise tasust. Direktiivi 2014/26 kohaselt kuulub see tulu siiski selle direktiivi artikli 3 punktis h nimetatud autoriõiguste kasutamisest saadava tulu hulka.
44 Nimelt tuleb märkida, et „õigustest saadav tulu“ on direktiivi 2014/26 artikli 3 punktis h määratletud kui „tulu, mida kollektiivse esindamise organisatsioon kogub õiguste omajate nimel ja mida saadakse kas ainuõigusest, õigusest tasule või õigusest hüvitisele“.
45 Seega ei ole direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b ja direktiivi 2006/115 artikli 6 lõike 1 esimese lause tõlgendamine põhikohtuasjas asjakohane.
46 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2014/26 artikli 11 lõiget 4 ja artikli 12 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, et liikmesriigi õigusnormide alusel, mille kohaselt peavad kollektiivse esindamise organisatsioonid edendama kultuuriliselt olulisi teoseid, on kollektiivse esindamise organisatsiooni põhikirjas ette nähtud, et osa „õigustest saadavast tulust“ selle direktiiv artikli 3 punkti h tähenduses kasutatakse sotsiaal-, kultuuri- või haridusteenuste rahastamiseks, kui neid teenuseid saavad kasutada isikud, kes ei ole autoriõiguste omajad.
47 Direktiivi 2014/26 artikli 11 lõikes 4 on esitatud põhimõte, et kollektiivse esindamise organisatsioon ei või kasutada õigustest saadavat tulu muul eesmärgil kui selle jaotamine õiguste omajatele. Selles sättes on siiski kaks erandit sellest põhimõttest. Esiteks võib sellest tulust maha arvata või tasaarvestada kollektiivse esindamise organisatsiooni halduskulud, tingimusel et see on lubatud selle direktiivi artikli 8 lõike 5 punkti d alusel tehtud otsusega. Teiseks võivad kollektiivse esindamise organisatsioonid kasutada seda tulu muul eesmärgil kui selle jaotamine õiguste omajatele, tingimusel et selline kasutamine on lubatud nimetatud direktiivi artikli 8 lõike 5 kohaselt tehtud otsusega.
48 Täpsemalt olgu märgitud seoses teise erandiga, mis on põhikohtuasjas ainsana asjakohane, et viimati nimetatud sätte kohaselt peab kollektiivse esindamise organisatsiooni liikmete üldkoosolek tegema otsuse vastavalt direktiivi 2014/26 II jaotise 2. peatükile, mis käsitleb õigustest saadava tulu haldamist ja milles on direktiivi artiklid 11–13. Seega peab üldkoosolek artikli 8 lõike 5 alusel vastu võetud otsustes täpsustama artiklites 11–13 kindlaks määratud piirides, kuidas kasutatakse õigustest saadavat tulu, tehakse sellest mahaarvamisi ja jaotatakse saadaolevad summad, mida need artiklid käsitlevad.
49 Esimesena, mis puudutab õigustest saadavast tulust tehtavaid mahaarvamisi, mis tehakse otse sellest tulust enne õiguste omajatele saadaolevate summade jaotamist, olgu märgitud, et direktiivi 2014/26 artikli 12 lõige 1 kohustab liikmesriike tagama, et kui õiguste omaja volitab kollektiivse esindamise organisatsiooni oma õigusi teostama, on see organisatsioon kohustatud õiguste omajat teavitama halduskuludest ja teistest mahaarvamistest, mida õigustest saadavast tulust tehakse, ning õigustest saadava tulu investeerimisest tekkinud mis tahes tulust tehtavatest mahaarvamistest, enne kui ta taotleb õiguste omaja nõusolekut tema õiguste teostamiseks. Sellest sõnastusest tuleneb, et põhimõtteliselt on lubatud mahaarvamised muudel eesmärkidel kui nende tulude haldamise kulu katmine. Nii on selle direktiivi artikli 12 lõikes 4 sõnaselgelt mainitud sotsiaal-, kultuuri- ja haridusteenuste rahastamist nendest tuludest mahaarvamiste teel.
50 Samas, mis puudutab nende teenuste saajate kindlaksmääramist, mida rahastatakse õigustest saadavast tulust tehtavate mahaarvamistega, siis viitab direktiivi 2014/26 artikli 12 lõige 4 koostoimes selle artikli lõikega 2 ja direktiivi põhjendusega 28 pigem sellele, et neid teenuseid peavad saama kasutada üksnes autoriõiguste omajad.
51 Nimelt on ühelt poolt sätestatud direktiivi 2014/26 artikli 12 lõikes 2, et mahaarvamised seoses kollektiivse esindamise organisatsiooni poolt õiguste omajatele osutatavate teenuste, sealhulgas vajaduse korral lõikes 4 nimetatud teenused, osutamisega peavad olema mõistlikud ning kehtestatud objektiivsete kriteeriumide alusel. Artikli 12 lõike 2 sõnastus näeb seega ette üksnes õiguste omajatele teenuste osutamise võimaluse ja nende teenuste hulgas on selle artikli lõikes 4 nimetatud teenuseid.
52 Teiselt poolt on selle direktiivi artikli 12 lõikes 4 ette nähtud, et kui kollektiivse esindamise organisatsioon osutab sotsiaal-, kultuuri- või haridusteenuseid, mida rahastatakse õigustest saadavast tulust või õigustest saadava tulu investeerimisest tekkinud mis tahes tulust tehtavatest mahaarvamistest, siis tuleb selliseid teenuseid osutada õiglaste kriteeriumide alusel, mis hõlmavad eelkõige juurdepääsu kõnealustele teenustele ja nende ulatust. Sellega seoses on aga direktiivi 2014/26 põhjenduses 28, millest lähtudes tuleb selle direktiivi artiklit 12 tõlgendada, sõnaselgelt märgitud, et õiguste omajatel peab olema võimalik mittediskrimineerival alusel kasutada kõiki sotsiaal-, kultuuri- või haridusteenuseid. Sellest järeldub, et nimetatud direktiivi artikli 12 lõige 4 piirab kollektiivse esindamise organisatsioonide võimalust teha mahaarvamisi sotsiaal-, kultuuri- või haridusteenuste osutamiseks sellega, et neid teenuseid peavad saama kasutada üksnes õiguste omajad.
53 Selline tõlgendus on kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, mis käsitleb hüvitist isiklikuks tarbeks kopeerimise eest, mis on ette nähtud direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b, ja tasu üldsusele laenutamise eest, mis on ette nähtud direktiivi 2006/115 artikli 6 lõikes 1, mis mõlemad kuuluvad „õigustest saadava tulu“ hulka, nagu nähtub selle mõiste määratlusest direktiivi 2014/26 artikli 3 punktis h, mida on korratud käesoleva kohtuotsuse punktis 44.
54 Mis puudutab esiteks direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud hüvitist isiklikuks tarbeks kopeerimise eest, siis leidis Euroopa Kohus 12. novembri 2015. aasta kohtuotsuses Hewlett-Packard Belgium (C‑572/13, EU:C:2015:750, punkt 48) sisuliselt, et kuna see hüvitis on mõeldud heastama kahju, mida reprodutseerimisõiguse omajad on nende teoste loata reprodutseerimise tõttu kandnud, ei saa isikud, kes ei ole õiguste omajad ega kanna seega sellise reprodutseerimise tõttu mingit kahju, olla selle hüvitise saajateks, kui selle tagajärjel jääksid õiguste omajad nimetatud hüvitisest täielikult või osaliselt ilma. Lisaks on Euroopa Kohus 11. juuli 2013. aasta kohtuotsuses Amazon.com International Sales jt (C‑521/11, EU:C:2013:515, punktid 49–54) tõepoolest otsustanud, et direktiiv 2001/29 ei kohusta tagama, et hüvitisest isiklikuks tarbeks kopeerimise eest makstakse õiguste omajatele kogu hüvitis välja rahas ega keela liikmesriikidel näha ette, et osa sellest hüvitisest antakse õiguste omajatele kaudselt nende huvides loodud sotsiaal- ja kultuuriasutuste kaudu. Ta rõhutas siiski, et ühelt poolt on asjaolu, et osa kõnealuseks hüvitiseks ette nähtud tulust on mõeldud nendele asutustele, kooskõlas selle hüvitise eesmärgiga ainult siis, kui nimetatud asutused tegutsevad tegelikult nimetatud õiguste omajate huvides. Ta märkis, et teisest küljest peab isegi juhul, kui osa hüvitisest isiklikuks tarbeks kopeerimise eest võib viimati nimetatutele anda kaudselt, see olema täies ulatuses õiguste omajate huvides. Euroopa Kohus leidis nimelt, et selle hüvitise eesmärgiga ei oleks kooskõlas see, kui need asutused võimaldaksid seda hüvitist kasutada muudel isikutel kui õiguste omajad.
55 Teiseks, mis puudutab direktiivi 2006/115 artikli 6 lõikes 1 nimetatud üldsusele laenutamise eest makstavat tasu, siis on Euroopa Kohus otsustanud, et kuigi direktiivis 2006/115 kasutas liidu seadusandja direktiivis 2001/29 kasutatud mõiste „hüvitis“ asemel mõistet „tasu“, on esimesena mainitud mõiste eesmärk näha ka autorite jaoks ette hüvitis, kuna sellega soovitakse heastada autoritele tekitatud kahju (vt selle kohta 9. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Luksan, C‑277/10, EU:C:2012:65, punkt 103). Kuna seda hüvitist tuleb järelikult käsitada kui vastutasu selle kahju eest, peab see vastavalt käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis viidatud kohtupraktikas esitatud juhistele jõudma täielikult, otseselt või kaudselt, õiguste omajatele tagasi.
56 Käesoleva kohtuotsuse punktides 54 ja 55 viidatud kohtupraktika kinnitab seega selle kohtuotsuse punktis 52 esitatud tõlgendust. Nimelt tooks tõlgendus, mis võimaldab neist õigustest saadavast tulust mahaarvamist, et rahastada teenuseid, mida kasutavad isikud, kes ei ole õiguste omajad, kaasa selle, et õiguste omajad jääksid ilma osast oma tulust. Samuti kehtib see järeldus sõltumata selle tulu lepingulisest või õiguslikust alusest.
57 Selles kontekstis tuleb silmas pidada, et direktiiviga 2014/26 ei ole soovitud muuta põhimõtteid, mis on esitatud varasemates autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste valdkonnas vastu võetud direktiivides, nagu direktiivid 2001/29 ja 2006/115. Nimelt ei sisalda direktiiv 2014/26 sätteid, mis asendaksid või tühistaksid viimati nimetatud direktiivide sätted. Vastupidi, direktiivi põhjenduses 1 on sellekohane viide. Lisaks, nagu nähtub selle direktiivi artiklist 1 ja põhjendustest 6–9, on selle direktiivi eesmärk tagada autoriõiguste kollektiivse teostamise nõuetekohane toimimine, mis sama direktiivi artikli 3 punkti h kohaselt hõlmab muu hulgas selle tulu haldamist, mis saadakse direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud hüvitisest isiklikuks tarbeks kopeerimise eest ja direktiivi 2006/115 artikli 6 lõikes 1 nimetatud üldsusele laenutamise tasust. Seega ei avalda asjaolu, et direktiiv 2014/26 võeti vastu pärast käesoleva kohtuotsuse punktides 54 ja 55 viidatud kohtuotsuste kuulutamist, mõju selle tõlgendamisele ega mõjuta kuidagi nende kohtuotsuste asjakohasust selle tõlgenduse seisukohast.
58 Seega tuleneb eeltoodud asjaoludest, et kollektiivse esindamise organisatsiooni tehtavad mahaarvamised õigustest saadavast tulust direktiivi 2014/26 artikli 12 alusel ja seega enne selle tulu eraldamist ja jaotamist õiguste omajate vahel, on lubatud selle artikli 12 lõikes 4 nimetatud sotsiaal-, kultuuri- või haridusteenuste rahastamiseks üksnes siis, kui need teenused on vajaduse korral kaudselt üksnes nende õiguste omajate huvides.
59 Teisena, mis puudutab saadaolevate summade jaotamise raames õigustest saadava tulu kasutamist, siis peab see vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 11 lõikele 4 põhimõtteliselt toimuma õiguste omajate huvides. Siiski, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 47, võimaldab artikli 11 lõige 4 kollektiivse esindamise organisatsioonidel kasutada õigustest saadavat tulu muuks otstarbeks kui õiguste omajatele jaotamiseks, tingimusel et selline kasutamine on lubatud nimetatud direktiivi artikli 8 lõike 5 alusel tehtud otsuse kohaselt. Vastavalt sama direktiivi artikli 8 lõike 5 punktidele b ja e otsustab kollektiivse esindamise organisatsiooni liikmete üldkoosolek mittejaotatavate summade kasutamise üldpõhimõtete ja nende summade kasutamise üle.
60 Direktiivi 2014/26 artikli 13 lõikes 4 on sätestatud, et kui õiguste omajate saadaolevaid summasid ei ole võimalik jaotada, loetakse kolme aasta möödudes selle eelarveaasta lõpust, mil õigustest saadav tulu koguti, ja eeldusel, et kollektiivse esindamise organisatsioon on võtnud kõik selle direktiivi artikli 13 lõikes 3 osutatud vajalikud meetmed õiguste omajate isikute ja asukoha kindlakstegemiseks, need summad mittejaotatavaks. Sel puhul tuleb silmas pidada, et kuna need summad on saadud õigustest saadavast tulust direktiivi 2014/26 artikli 3 punkti h tähenduses, võivad need muu hulgas hõlmata nii direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud hüvitisest isiklikuks tarbeks kopeerimise eest saadavat tulu kui ka tasu üldsusele laenutamise eest, mida on silmas peetud direktiivi 2006/115 artikli 6 lõikes 1.
61 Seega, kui õigustest saadavat tulu ei ole võimalik asjaomastele õiguste omajatele jaotada, kuna neid ei olnud võimalik tuvastada ja nende asukohta kindlaks teha, on liikmete üldkoosolekul vastavalt direktiivi 2014/26 artikli 11 lõikele 4 koostoimes artikli 8 lõike 5 punktidega b ja e lubatud otsustada kasutamise üldpõhimõtete üle ja määrata kindlaks, kuidas seda tulu kasutatakse.
62 Samas võib seda kasutada sotsiaal-, kultuuri- ja haridusteenusteks, mida saavad vajaduse korral kasutada muud isikud kui õiguste omajad.
63 Nimelt võivad selle direktiivi artikli 13 lõike 6 kohaselt liikmesriigid piirata või kindlaks määrata mittejaotatavate summade lubatavat kasutust, muu hulgas tagades, et mittejaotatavaid summasid kasutatakse eraldi ja sõltumatul viisil, et rahastada sotsiaal-, kultuuri- või haridusteenuseid õiguste omajate kasuks. Sellest järeldub, et direktiiv 2014/26 annab põhimõtteliselt ja asjaomase liikmesriigi vastupidise otsuse puudumisel kollektiivse esindamise organisatsiooni liikmete üldkoosolekule õiguse lubada kasutada õigustest saadavat tulu, mida ei saanud direktiivi artikli 13 lõike 4 tähenduses jaotada õiguste omajatele, muudele isikutele kui õiguste omajad osutatavate sotsiaal-, kultuuri- ja haridusteenuste rahastamiseks.
64 Järelikult, kui asjaomane liikmesriik ei ole otsustanud teisiti, on kollektiivse esindamise organisatsioonil vastavalt selle direktiivi artikli 11 lõikele 4 koostoimes artikli 8 lõike 5 punktide b ja e ning artikli 13 lõikega 6 lubatud kasutada seda tulu, et rahastada neid teenuseid isikute huvides, kes ei ole või ei ole veel õiguste omajad, tingimusel et liikmete üldkoosolek on nii otsustanud.
65 Sellises olukorras ei saa ka asuda seisukohale, et õiguste omajad jäetakse ilma neile kuuluvatest summadest, kuna teoreetiliselt on võimatu neid kindlaks teha ja seega neid summasid neile õiguste omajatele eraldada.
66 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2014/26 artikli 11 lõiget 4 koostoimes artikli 12 lõikega 4 ning artikli 13 lõigetega 4 ja 6 tuleb tõlgendada nii, et esiteks on sellega vastuolus see, et liikmesriigi õigusnormide alusel, mille kohaselt peavad kollektiivse esindamise organisatsioonid edendama kultuuriliselt olulisi teoseid, on kollektiivse esindamise organisatsiooni põhikirjas ette nähtud, et osa „õigustest saadavast tulust“ selle direktiiv artikli 3 punkti h tähenduses kasutatakse selliste sotsiaal-, kultuuri- või haridusteenuste rahastamiseks, mida kasutavad isikud, kes ei ole autoriõiguste omajad, juhul kui see rahastamine toimub nendest tuludest tehtavate mahaarvamiste teel, ning teiseks ei ole selle sättega vastuolus see, kui sellise põhikirja alusel rahastatakse neid teenuseid „mittejaotatavatest summadest“ nimetatud direktiivi artikli 13 lõike 4 tähenduses.
Teine küsimus
67 Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas seoses kollektiivse esindamise organisatsiooni osutatavate sotsiaal-, kultuuri- ja haridusteenustega, mida rahastatakse mahaarvamistest, mida tehakse direktiivi 2014/26 artikli 3 punkti h tähenduses „õigustest saadavast tulust“, tuleb selle direktiivi artikli 12 lõiget 4 tõlgendada nii, et neid teenuseid võivad kasutada ainult need õiguste omajad, kellel on kehtiv õigus hüvitisele või kes on sõlminud kollektiivse esindamise organisatsiooniga õiguste teostamise lepingu.
68 Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 47–52, võivad kollektiivse esindamise organisatsioonid direktiivi 2014/26 artikli 11 lõike 4 ja artikli 12 lõike 4 kohaselt rahastada kõnealusest tulust mahaarvamiste teel sotsiaal-, kultuuri- või haridusteenuseid, tingimusel et selline tulu kasutamine on lubatud vastavalt selle direktiivi artikli 8 lõike 5 kohaselt tehtud otsusele ja et neid teenuseid saavad kasutada ainult õiguste omajad.
69 Kõigepealt, mis puudutab küsimust, kas õiguste omaja peab selleks, et tal oleks õigus kasutada neid teenuseid, tõendama, et tal on kehtiv õigus hüvitisele, mida tuleb mõista kui õigust osaleda õigustest saadava tulu jaotamises ajavahemikul, mida puudutab selle direktiivi artikli 8 lõike 5 alusel vastu võetud üldkoosoleku otsus, siis tuleb märkida, et mõiste „õiguste omaja“ on direktiivi 2014/26 kohaldamiseks määratletud direktiivi 2014/26 artikli 3 punktis c kui isik või üksus, kes ei ole kollektiivse esindamise organisatsioon, kes omab autoriõigust või sellega kaasnevat õigust või kellel on õiguste kasutamise lepingu või seaduse alusel õigus osale tulust.
70 Sellest määratlusest tuleneb, et kollektiivse esindamise organisatsiooni osutatavate sotsiaal-, kultuuri- ja haridusteenuste, mida rahastatakse mahaarvamistega õigustest saadavast tulust, kasutamiseks piisab sellest, kui asjaomane isik või üksus kuulub mõiste „õiguste omaja“ alla, ilma et sellele oleks seatud lisatingimusi, näiteks „kehtiv“ õigus saada hüvitist.
71 Selle kohta tuleb märkida, et vastavalt selle direktiivi artikli 13 lõike 1 teisele lõigule peavad kollektiivse esindamise organisatsioonid jaotama ja maksma õiguste omajate saadaolevad summad võimalikult kiiresti ja põhimõtteliselt mitte hiljem kui üheksa kuu möödudes selle eelarveaasta lõpust, mil õigustest saadav tulu koguti. Samas ei ole nimetatud direktiivis sätet ajavahemiku kohta, mille jooksul tuleb artikli 12 lõikes 4 nimetatud teenuseid osutada.
72 Seega, kui seada nende teenuste kasutamise tingimuseks võimalus tugineda kehtivale õigusele saada hüvitist, looks see seose, mida liidu seadusandja ei ole soovinud tekitada ajavahemiku vahel, mille jooksul võib selliseid teenuseid õiguste omajale osutada, ja ajavahemiku vahel, mil õiguste omaja sai kätte oma õigustest saadava tulu.
73 Sellest järeldub, et direktiivi 2014/26 artikli 3 punktis c määratletud õiguste omaja ei pea tõendama, et tal on „kehtiv“ õigus saada autoriõiguse alusel hüvitist selleks, et kasutada kollektiivse esindamise organisatsiooni osutatavaid sotsiaal-, kultuuri- ja haridusteenuseid, mida rahastatakse mahaarvamistest „õigustest saadavast tulust“ selle direktiivi artikli 3 punkti h tähenduses.
74 Seejärel tuleb küsimuse puhul, kas kollektiivse esindamise organisatsiooniga, kes neid teenuseid osutab, peab selleks, et õiguste omaja saaks neid teenuseid kasutada, olema sõlmitud õiguste teostamise leping, märkida, et direktiivi 2014/26 artikli 12 lõigetes 2 ja 4 on silmas peetud sotsiaal-, kultuuri- või haridusteenuseid, mida kollektiivse esindamise organisatsioon osutab õiguste omajatele, ja see ei sisalda rohkem täpsustusi viimati nimetatute kohta. Tuleb siiski tähele panna, et nii on see ka selle direktiivi teiste sätete puhul, eelkõige selle artikli 11 lõike 4 puhul, mis näeb ette, et kollektiivse esindamise organisatsioonidel ei ole lubatud kasutada õigustest saadavat tulu muul eesmärgil kui õiguste omajatele jaotamiseks.
75 Sellest järeldub, et selle direktiivi kohaldamisel ja eelkõige artikli 12 lõigetes 2 ja 4 osutatud teenuste puhul, mida rahastatakse mahaarvamistega õigustest saadavast tulust, käsitatakse õiguste omajaid isikutena, kelle õiguste teostamine on kollektiivse esindamise organisatsiooni ülesanne. Nimelt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 73 sisuliselt märkis, saavad – tulenevalt asjaolust, et kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevusvaldkonnad on määratletud kaitstud teoste liigi või õiguste kategooriate põhjal, nagu on ette nähtud direktiivi 2014/26 artikli 5 lõikes 2 – selliseid sotsiaal-, kultuuri- või haridusteenuseid, mida need organisatsioonid osutavad, kasutada üksnes need õiguste omajad, kelle õiguste teostamine kuulub asjaomase kollektiivse esindamise organisatsiooni tegevusvaldkonda. Vastasel juhul jäetaks õiguste omajad ilma oma õiguste kasutamise eest saadaolevast tulust.
76 Õiguste omajate ja kollektiivse esindamise organisatsioonide vahelise seose laadi kohta tuleb veel esile tuua, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 71 sisuliselt märkis, et kuna direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud hüvitis isiklikuks tarbeks kopeerimise eest ja direktiivi 2006/115 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud tasu üldsusele laenutamise eest on ette nähtud liikmesriigi õigusega, juhul kui asjaomane liikmesriik on kasutanud talle nende sätetega antud võimalust, siis peab selliste õiguste teostamine kollektiivse esindamise organisatsiooni poolt põhimõtteliselt toimuma, ilma et oleks olemas lepinguline suhe selle organisatsiooni ja nende õiguste omaja vahel.
77 Seda tõlgendust kinnitab direktiivi 2014/26 põhjendus 26. Nimelt kuulub kõnealune tulu lõppkokkuvõttes maksmisele õiguste omajatele, kel võib olla kollektiivse esindamise organisatsiooniga otsene õiguslik suhe, või keda esindab üksus, kes on kollektiivse esindamise organisatsiooni liige, või keda esindatakse esinduslepingu alusel. Sellest järeldub, et selline otsene lepinguline suhe näiteks ühe või mitme konkreetse teosega seotud õiguste teostamise leping õiguste omaja ja asjaomase kollektiivse esindamise organisatsiooni vahel ei ole nõutav.
78 Neist asjaoludest tuleneb, et see, kas direktiivi 2014/26 kohaselt on lubatav osutada „õiguste omajatele“ selle direktiivi artikli 3 punkti c tähenduses sotsiaal-, kultuuri- ja haridusteenuseid, mida rahastatakse selle direktiivi artikli 12 lõike 4 kohaste mahaarvamistega, ei sõltu sellest, kas õiguste omajatel on kehtiv õigus hüvitisele või kas kollektiivse esindamise organisatsiooniga on sõlmitud õiguste teostamise leping.
79 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et mis puudutab kollektiivse esindamise organisatsiooni osutatavaid sotsiaal-, kultuuri- ja haridusteenuseid, mida rahastatakse mahaarvamistest „õigustest saadavast tulust“ direktiivi 2014/26 artikli 3 punkti h tähenduses, tuleb selle direktiivi artikli 12 lõiget 4 tõlgendada nii, et neid teenuseid võivad kasutada õiguste omajad selle direktiivi artikli 3 punkti c tähenduses sõltumata sellest, kas neil õiguste omajatel on kehtiv õigus hüvitisele või mitte või kas nad on sõlminud asjaomase kollektiivse esindamise organisatsiooniga õiguste teostamise lepingu või mitte, tingimusel et nende õiguste teostamine nende õiguste omajate huvides kuulub otseselt või kaudselt asjaomase kollektiivse esindamise organisatsiooni tegevusvaldkonda.
Kohtukulud
80 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/26/EL autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste kollektiivse teostamise ning muusikateose internetis kasutamise õiguse multiterritoriaalse litsentsimise kohta siseturul artikli 11 lõiget 4 koostoimes artikli 12 lõikega 4 ja artikli 13 lõigetega 4 ja 6
tuleb tõlgendada nii, et
esiteks on sellega vastuolus see, et liikmesriigi õigusnormide alusel, mille kohaselt peavad kollektiivse esindamise organisatsioonid edendama kultuuriliselt olulisi teoseid, on kollektiivse esindamise organisatsiooni põhikirjas ette nähtud, et osa „õigustest saadavast tulust“ selle direktiiv artikli 3 punkti h tähenduses kasutatakse selliste sotsiaal-, kultuuri- või haridusteenuste rahastamiseks, mida kasutavad isikud, kes ei ole autoriõiguste omajad, juhul kui see rahastamine toimub nendest tuludest tehtavate mahaarvamiste teel, ning teiseks ei ole selle sättega vastuolus see, kui sellise põhikirja alusel rahastatakse neid teenuseid „mittejaotatavatest summadest“ nimetatud direktiivi artikli 13 lõike 4 tähenduses.
2. Direktiivi 2014/26 artikli 12 lõiget 4
tuleb tõlgendada nii, et
mis puudutab kollektiivse esindamise organisatsiooni osutatavaid sotsiaal-, kultuuri- ja haridusteenuseid, mida rahastatakse mahaarvamistest „õigustest saadavast tulust“ selle direktiivi artikli 3 punkti h tähenduses, siis võivad neid teenuseid kasutada õiguste omajad selle direktiivi artikli 3 punkti c tähenduses sõltumata sellest, kas neil õiguste omajatel on kehtiv õigus hüvitisele või mitte või kas nad on sõlminud asjaomase kollektiivse esindamise organisatsiooniga õiguste teostamise lepingu või mitte, tingimusel et nende õiguste teostamine nende õiguste omajate huvides kuulub otseselt või kaudselt asjaomase kollektiivse esindamise organisatsiooni tegevusvaldkonda.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: saksa.