Esialgne tõlge
EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
22. oktoober 2026(*)
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Euroopa pärimistunnistus – Määrus (EL) nr 650/2012 – Artikli 68 punkt l – Euroopa pärimistunnistuse sisu – Pärand, mille hulka kuulub kinnisasi, mis asub muus liikmesriigis kui tunnistuse välja andnud liikmesriik – Tunnistus, mida taotletakse selle asja omandiõiguse kandmiseks esimesena nimetatud liikmesriigi kinnistusregistrisse – Tunnistust välja andva asutuse kohustus identifitseerida see asi Euroopa pärimistunnistusel – Riigisisesed õigusnormid, mille põhjal keeldutakse kinnistusregistrisse kande tegemisest ainult sellise Euroopa pärimistunnistuse alusel, mis ei sisalda nende õigusnormide kohaselt nõutavat teavet selle asja kohta – Pärimisele kohaldatavas õiguses ette nähtud „üldõigusjärgluse“ kord – Kinnistusregistrit pidava liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette võimaluse esitada kande tegemiseks dokument, mis on mõeldud Euroopa pärimistunnistuse täiendamiseks, kui tunnistuses ei ole kõnealust asja identifitseeritud – Selle korra kohaldamise ja kõnealuste õigusnormide olemasolu võimalik mõju tunnistust välja andva asutuse kohustusele kõnealune asi selles tunnistuses identifitseerida
Kohtuasjas C‑873/24 [Marwanak](i),
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) 27. novembri 2024. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 17. detsembril 2024, menetluses
GK,
NU,
TZ,
MV,
UK,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president I. Jarukaitis, kohtunikud R. Frendo, N. Jääskinen (ettekandja), M. Condinanzi ja A. Kornezov,
kohtujurist: M. Szpunar,
kohtusekretär: V. Di Bucci,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– GK, NU, TZ, MV ja UK, esindaja: Rechtsanwalt S. Heidenhain,
– Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller, M. Hellmann ja J. Simon,
– Tšehhi valitsus, esindajad: A. Pagáčová, M. Smolek ja J. Vláčil,
– Hispaania valitsus, esindaja: P. Pérez Zapico,
– Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,
– Euroopa Komisjon, esindajad: B. Ernst ja S. Noë,
olles 5. veebruari 2026. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määruse (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist (ELT 2012, L 201, lk 107, parandus ELT 2019, L 243, lk 9), artikli 68 punkti l.
2 Taotlus on esitatud menetluses, mille algatamist taotlesid Saksamaal GK, NU, TZ, MV ja UK, et väljastataks Euroopa pärimistunnistus, mis sisaldab sõnaselget märget Tšehhi Vabariigis asuvale kinnisasjale, et oleks võimalik kanda seda kinnisasja puudutav õigus viimati nimetatud liikmesriigis peetavasse kinnistusregistrisse.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Määrus nr 650/2012
3 Määruse nr 650/2012 põhjendused 7–9, 18, 19, 67, 68, 71 ja 80 on sõnastatud järgmiselt:
„(7) Tuleks edendada siseturu nõuetekohast toimimist, kaotades isikute vaba liikumist piiravad takistused, millega puutuvad praegu kokku inimesed, kes soovivad teostada oma õigusi piiriülese mõjuga pärimisasjade puhul. […] Pärijate ja annakusaajate, teiste surnule lähedaste isikute ning pärandaja võlausaldajate õigusi tuleb kaitsta tõhusal viisil.
(8) Nende eesmärkide saavutamiseks peaks käesolev määrus ühendama sätted, mis käsitlevad kohtualluvust, kohaldatavat õigust, otsuste, ametlike dokumentide ning kohtulike kokkulepete tunnustamist (või, olenevalt juhtumist, vastuvõtmist), täidetavaks tunnistamist ja täitmist ning Euroopa pärimistunnistuse loomist.
(9) Käesoleva määruse kohaldamisalasse peaksid kuuluma kõik tsiviilõiguslikud pärimisega seotud aspektid, st varaesemete, õiguste ja kohustuste mis tahes vormis üleminek surma korral, olenemata sellest, kas tegemist on üleminekuga surma puhuks tehtud korralduse alusel või üleminekuga seadusjärgse pärimise teel.
[…]
(18) Kinnis- või vallasasjaõiguse registreerimise nõuded tuleks käesoleva määruse kohaldamisalast välja jätta. Seega määratakse registrit pidava liikmesriigi õigusega (kinnisvara puhul asukohariigi õigusega) kindlaks registreerimise viis ja tingimused ning asutused, nagu kinnistusregistrid või notarid, kes vastutavad selle kontrollimise eest, et kõik nõuded on täidetud ning et esitatud või koostatud dokumendid on piisavad ja sisaldavad vajalikku teavet. Eelkõige võivad asutused kontrollida, kas surnud isiku õigus registreerimiseks esitatud dokumendis nimetatud pärandvarale on õigus, mis on sellisena registrisse kantud või muul viisil näidatud kooskõlas selle liikmesriigi õigusega, kus registrit peetakse. Dokumentide dubleerimise vältimiseks peaksid registreerivad asutused aktsepteerima selliseid teise liikmesriigi pädevate asutuste koostatud dokumente, mille kasutamine on käesolevas määruses sätestatud. Eelkõige kehtib käesoleva määruse alusel välja antud Euroopa pärimistunnistus dokumendina, mille alusel saab teha pärandvara käsitlevaid kandeid liikmesriigi registrisse. See ei tohiks välistada registreerimisega seotud asutuste jaoks võimalust paluda registreerimist taotleval isikul esitada sellist täiendavat teavet või selliseid täiendavaid dokumente, mis on nõutavad registrit pidava liikmesriigi õigusaktide alusel, näiteks tulude maksmisega seotud teave või dokumendid. Pädev asutus võib registreerimist taotlevat isikut teavitada sellest, kuidas puuduolevat teavet või dokumente saab esitada.
(19) Õiguse registrisse kandmise mõju tuleks samuti käesoleva määruse kohaldamisalast välja jätta. Seega tuleks registrit pidava liikmesriigi õigusega kindlaks määrata eelkõige see, kas registreerimisel on näiteks deklaratiivne või konstitutiivne tagajärg. Seetõttu, kui näiteks kinnisasjaõiguse omandamiseks tuleb teha registreerimine registrit pidava liikmesriigi õiguse kohaselt, et tagada registrite erga omnes mõju või kaitsta kohtulikku kokkulepet, reguleeritakse sellise omandamise hetke kõnealuse liikmesriigi õigusega.
[…]
(67) Piiriülese mõjuga pärimisasja kiireks, sujuvaks ja tõhusaks lahendamiseks [Euroopa L]iidus peavad pärijad saama hõlpsasti tõendada oma staatust ja/või õigusi ja volitusi muus liikmesriigis, näiteks pärandvara asukohaliikmesriigis. Et võimaldada neil seda teha, tuleks käesoleva määrusega ette näha, et luuakse ühtne tunnistus – Euroopa pärimistunnistus […], mis väljastatakse kasutamiseks teises liikmesriigis. Subsidiaarsuse põhimõtte järgimise tagamiseks ei peaks nimetatud tunnistus asendama siseriiklikke dokumente, mis võivad liikmesriikides samalaadsel eesmärgil olemas olla.
(68) Tunnistust välja andev asutus peaks järgima vorminõudeid, mida nõutakse kinnisvara registreerimisel registrit pidavas liikmesriigis. Seepärast tuleks käesoleva määrusega näha ette liikmesriikide vahel vorminõuetealane teabevahetus.
[…]
(71) Tunnistusel peaks olema kõigis liikmesriikides sama õiguslik toime. Tunnistus ei peaks ise olema täitedokument, kuid sellel peaks olema tõendusjõud, ning tuleks eeldada, et tunnistusel kajastatud asjaolud, mis on kindlaks tehtud kooskõlas pärimisele kohaldatava õigusega või kooskõlas mis tahes muu õigusega, mida kohaldatakse konkreetsetele asjaoludele, näiteks surma puhuks tehtud korralduste sisuline kehtivus, vastavad tegelikkusele. Tunnistuse tõendusjõud ei tohiks laieneda elementidele, mida ei reguleerita käesoleva määrusega, nagu näiteks sugulusküsimus või küsimus, kas teatav varaese kuulus surnule. […] Käesolev määrus ei peaks ette nägema seda, kas kõnealune vara omandamine kolmanda isiku poolt kehtib või mitte.
[…]
(80) […] [K]äesoleva määruse eesmärke, nimelt isikute vaba liikumine, liidu kodanike võimalus korraldada aegsasti oma pärandiga seotud küsimusi ning pärijate, annakusaajate ning teiste surnuga lähedaste isikute ja pärandaja võlausaldajate õiguste kaitse, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada […]“.
4 Määruse artiklis 1 „Kohaldamisala“ on sätestatud:
„1. Käesolevat määrust kohaldatakse pärimisele. Seda ei kohaldata maksu-, tolli- ega haldusasjadele.
2. Käesoleva määruse kohaldamisalast jäetakse välja:
[…]
k) asjaõiguste olemus ning
l) kinnis- või vallasasjaõiguse registrisse kandmine, sealhulgas kande tegemise õiguslikud nõuded, ning õiguse registrisse kandmise või kandmata jätmise õiguslikud tagajärjed.“
5 Määruse artikkel 3 „Mõisted“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) „pärimine“ – isiku vara, õiguste ja kohustuste mis tahes vormis üleminek tema surma korral, olenemata sellest, kas üleminek toimub surma puhuks tehtud korralduse alusel või seadusjärgse pärimise teel;
[…]
c) „ühine testament“ – kahe või enama isiku testament, mis on koostatud ühe dokumendina;
[…]“.
6 Määruse nr 650/2012 III peatükk „Kohaldatav õigus“ sisaldab selle määruse artikleid 20–38.
7 Määruse artikli 21 „Üldreegel“ lõikes 1 on sätestatud:
„Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse pärimisasjale tervikuna selle riigi õigust, kus asus surnu harilik viibimiskoht tema surma hetkel.“
8 Määruse nr 650/2012 artikli 22 „Õiguse valik“ lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud:
„Isik võib pärimisasjale kui tervikule kohaldatavaks õiguseks valida selle riigi õiguse, mille kodanik ta on valiku tegemise ajal või surma hetkel.“
9 Määruse artikkel 23 „Kohaldatava õiguse ulatus“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Artikli 21 või 22 kohaselt kindlaks määratud õigust kohaldatakse pärimisasjale kui tervikule.
2. Eelkõige kohaldatakse nimetatud õigust järgmisele:
a) pärandi avanemise põhjused, aeg ja koht;
b) soodustatud isikute kindlaksmääramine, nende pärandiosade ja kohustuste kindlaksmääramine, mille pärandaja on neile võinud määrata, ning muude pärandiga seotud õiguste, sealhulgas üleelanud abikaasa või partneri pärimisõiguse kindlaksmääramine;
[…]
e) pärandvara hulka kuuluvate esemete, õiguste ja kohustuste üleminek pärijatele ja olemasolu korral annakusaajatele, sealhulgas pärandi või annaku vastuvõtmise või sellest loobumise tingimused ja tagajärjed;
[…]“.
10 Määruse nr 650/2012 VI peatükk „Euroopa pärimistunnistus“ sisaldab määruse artikleid 62–73.
11 Määruse artiklis 63 „Tunnistuse eesmärk“ on sätestatud:
„1. Tunnistus on ette nähtud kasutamiseks pärijatele, annakusaajatele, kellel on vahetu õigus pärandile, ning testamenditäitjatele või pärandi hooldajatele, kes peavad teises liikmesriigis kasutama oma õiguslikku seisundit või teostama oma õigusi pärijana või annakusaajana ja/või testamenditäitja või pärandi hooldaja volitusi.
2. Eelkõige võib tunnistust kasutada selleks, et tõendada järgmist:
a) tunnistuses märgitud iga pärija või, kui see on asjakohane, annakusaaja õiguslik seisund ja/või õigused ning nende pärandiosad;
b) teatava pärandvara hulka kuuluva eseme määramine tunnistuses märgitud pärija(te)le või olemasolu korral annakusaaja(te)le;
[…]“.
12 Määruse nr 650/2012 artikli 65 „Tunnistuse väljaandmise taotlus“ lõigetes 1 ja 3 on ette nähtud:
„1. Tunnistus antakse välja artikli 63 lõikes 1 osutatud isiku (edaspidi „taotleja“) taotlusel.
[…]
3. Taotluses esitatakse allpool loetletud teave, mis on taotlejale teada ja mis on vajalik selleks, et tunnistust välja andev asutus saaks tõendada nende asjaolude olemasolu, mille tõendamist taotleja soovib, ning taotlusele lisatakse kõikide asjakohaste dokumentide originaalid või koopiad, mis vastavad dokumentide õigsuse kindlakstegemiseks vajalikele tingimustele, ilma et see piiraks artikli 66 lõike 2 kohaldamist:
[…]
f) tunnistuse kavandatav eesmärk kooskõlas artikliga 63;
[…]
h) asjaolud, mis on aluseks taotleja nõudele saada pärandvara suhtes soodustatud isiku õigused ja/või õigusele täita surnud isiku testamenti ja/või õigusele hooldada surnud isiku pärandit;
[…]“.
13 Määruse artikli 66 „Taotluse läbivaatamine“ lõigetes 1, 2 ja 5 on ette nähtud:
„1. Tunnistust välja andev asutus kontrollib pärast taotluse saamist taotleja poolt esitatud teavet ja avaldusi ning dokumente ja muid tõendeid. Asutus teostab selliseks kontrolliks vajalikku uurimist omal algatusel, kui see on nõutav või lubatud tunnistust välja andva asutuse riigi õiguse kohaselt, või palub taotlejal esitada täiendavaid asjakohaseid tõendeid.
2. Kui taotlejal ei ole olnud võimalik esitada asjakohaste dokumentide koopiaid, mis vastavad nende õigsuse kindlakstegemiseks vajalikele tingimustele, võib tunnistust välja andev asutus otsustada aktsepteerida teist liiki tõendeid.
[…]
5. Käesoleva artikli kohaldamisel annab liikmesriigi pädev asutus taotluse korral teise liikmesriigi tunnistust välja andvale asutusele teavet, mida säilitatakse eelkõige kinnistusraamatutes, perekonnaseisuregistrites ning surnu pärandit või surnuga seotud abikaasade varasuhet või võrdväärset varasuhet käsitlevaid dokumente või andmeid sisaldavates registrites, kui pädeval asutusel on siseriikliku õiguse kohaselt volitused anda teisele riiklikule asutusele sellist teavet.“
14 Määruse artikli 67 „Tunnistuse väljaandmine“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Tunnistust välja andev asutus annab tunnistuse välja viivitamata vastavalt käesolevas peatükis kehtestatud korrale, kui tõendamist vajavad asjaolud on tõendatud kooskõlas õigusega, mida kohaldatakse pärimisele, või kooskõlas muu õigusega, mida kohaldatakse konkreetsetele asjaoludele. Asutus kasutab artikli 81 lõikes 2 osutatud nõuandemenetluse kohaselt kehtestatud vormi.
Tunnistust välja andev asutus ei anna tunnistust välja eelkõige järgmistel juhtudel:
a) kinnitatavad asjaolud on vaidlustatud või
b) tunnistus ei vastaks samu asjaolusid käsitlevale kohtuotsusele.“
15 Määruse nr 650/2012 artiklis 68 „Tunnistuse sisu“ on ette nähtud:
„Tunnistus sisaldab järgmist teavet ulatuses, mis on vajalik tunnistuse välja andmise eesmärgi täitmiseks:
[…]
l) iga pärija pärandiosa ning vajaduse korral iga pärija õiguste ja/või talle kuuluva vara nimekiri;
[…]“.
16 Määruse artiklis 69 „Tunnistuse õiguslik toime“ on ette nähtud:
„1. Tunnistusel on õiguslik toime kõikides liikmesriikides ilma ühegi erimenetluseta.
2. Eeldatakse, et tunnistusel näidatud asjaolud, mis on kindlaks tehtud kooskõlas pärimisele kohaldatava õigusega, või kooskõlas mis tahes muu õigusega, mida kohaldatakse konkreetsetele asjaoludele, vastavad tegelikkusele. Isikul, kes on tunnistuses märgitud pärija, annakusaaja, testamenditäitja või pärandi hooldajana, eeldatakse olevat tunnistuses märgitud õiguslik seisund ja/või tunnistuses nimetatud õigused või volitused, ilma ühegi muu nende õiguste või volitustega seotud tingimuse ja/või piiranguta peale tunnistuses märgitute.
3. Iga isik, kes tunnistuses esitatud teabe alusel teeb makse või annab vara üle isikule, kes on tunnistuse kohaselt volitatud makset või vara vastu võtma, loetakse astunuks tehingusse makset või vara vastu võtma volitatud isikuga, välja arvatud juhul, kui ta teadis, et tunnistuse sisu ei vasta tegelikkusele, või ei teadnud sellest mittevastavusest raske hooletuse tõttu.
4. Kui tunnistuses nimetatud isik, kellel on tunnistuse kohaselt õigus pärandvara käsutada, käsutab sellist vara teise isiku kasuks, loetakse see teine isik, kui tegutsetakse tunnistuses tõendatud teabe alusel, astunuks tehingusse asjaomase vara käsutamiseks volitatud isikuga, välja arvatud juhul, kui ta teadis, et tunnistuse sisu ei vasta tegelikkusele, või ei teadnud sellest mittevastavusest raske hooletuse tõttu.
5. Tunnistus on kehtiv dokument, mille alusel võib teha pärandvara käsitlevaid kandeid liikmesriigi asjakohasesse registrisse, ilma et see piiraks artikli 1 lõike 2 punktide k ja l kohaldamist.“
Rakendusmäärus (EL) nr 1329/2014
17 Komisjoni 9. detsembri 2014. aasta rakendusmääruse (EL) nr 1329/2014, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist, nimetatud vormid (ELT 2014, L 359, lk 30), artikli 1 lõikes 5 on sätestatud:
„Määruse [nr 650/2012] artikli 67 lõikes 1 osutatud Euroopa pärimistunnistuse vorm on esitatud V lisas (5. vorm).“
18 Rakendusmääruse nr 1329/2014 V lisas toodud 5. vorm kannab pealkirja „Euroopa pärimistunnistus“.
19 Sellel vormil on lisad, mille võib vastavalt vajadusele lisada Euroopa pärimistunnistusele. Nende lisade hulgas on IV lisa „Pärija(te) õiguslik seisund ja õigused“.
20 IV lisa punkt 9 sisaldab märget „Pärijale määratud vara(d), mille kohta tunnistust taotleti (täpsustage vara(d) ja märkige kõik olulised tunnusandmed)“. Punkti 9 käsitlev 13. joonealune märkus on sõnastatud järgmiselt:
„Registrisse kantud vara puhul märkige registri asukohaliikmesriigi õiguse kohaselt vara määratlemiseks nõutavad andmed (nt kinnisasja täpne aadress; maaregistri, maatüki või katastrinumber, vara kirjeldus (vajadusel lisage asjakohased dokumendid).“
Saksa õigus
21 Tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch; edaspidi „BGB“) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis on § 1922 „Üldõigusjärglus“ lõikes 1 sätestatud:
„Isiku surma korral (pärandi avanemine) läheb tema vara (pärand) tervikuna üle ühele või mitmele isikule (pärijad).“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
22 Testaator ja tema abikaasa tegid 1. märtsil 2013 ühise testamendi, milles nad nimetasid teineteist vastastikku oma ainupärijateks ja nende tütre üleelanud abikaasa ainupärijaks.
23 Testaator, kelle viimane harilik viibimiskoht oli Saksamaal, suri 5. oktoobril 2015, samuti surid tema tütar ja abikaasa vastavalt 5. jaanuaril 2019 ja 21. veebruaril 2022. Nimetatud testaatori pärandi (edaspidi „pärand“) hulka kuulus Tšehhi Vabariigi territooriumil asuv kinnisasi.
24 Põhikohtuasja viis kaebuse esitajat, kes on pärandaja surnud tütre lapsed, esitasid 27. aprillil 2023 Amtsgericht Fürthile (Fürthi esimese astme kohus, Saksamaa) taotluse Euroopa pärimistunnistuse väljaandmiseks, eelkõige selle kinnisasja pärimise korraldamiseks. Selleks palusid nad, et tunnistuses nimetataks pärandaja abikaasa tema ainupärijaks ja et nemad tunnistataks selle abikaasa pärija pärijateks, kellest igaühele kuulub üks viiendik pärandist. Lisaks palusid nad, et see kinnisasi oleks tunnistuses sõnaselgelt identifitseeritud, kuna selline identifitseerimine oli kohaldatavate Tšehhi õigusnormide järgi vajalik selleks, et pärandi saaks kanda Tšehhi kinnistusregistrisse üksnes sellise tunnistuse põhjal.
25 Amtsgericht Fürth (Fürthi esimese astme kohus) jättis 19. juuli 2023. aasta määrusega rahuldamata põhikohtuasja kaebuse esitajate taotluse, et Tšehhi Vabariigis asuv kinnisasi oleks põhikohtuasjas kõne all olevas Euroopa pärimistunnistuses sõnaselgelt identifitseeritud.
26 Oberlandesgericht Nürnberg (liidumaa kõrgeim üldkohus Nürnbergis, Saksamaa) jättis 11. detsembri 2023. aasta määrusega rahuldamata jätmise muutmata. See kohus leidis, et Euroopa pärimistunnistuses eraldi asjade lihtsalt informatiivne mainimine – kuivõrd selline pärimistunnistus ei loo eeldust ega õiguspärase ootuse kaitset määruse nr 650/2012 alusel – oleks vastuolus määruse eesmärgiga luua ühtne dokument, mida on lihtne kasutada kõikides liikmesriikides. Lisaks ei ole nõutud, et niisugust tunnistust välja andev asutus peab kontrollima, kas pärandaja oli surma ajal teatava varaeseme omanik. Kui tunnistuses on kirjed, mis põhinevad ainult pärija sõnadel ja sellega jäetakse mulje, et tegemist on ametliku olukorraga, võib see ohustada õiguskäibe kindlust.
27 Põhikohtuasja kaebuse esitajad esitasid selle määruse peale kaebuse Bundesgerichtshofile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, ja palusid väljastada Euroopa pärimistunnistuse, milles oleks konkreetselt identifitseeritud Tšehhi Vabariigis asuv kinnisasi.
28 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siinkohal kahtlused ja ta märgib, et Saksamaal tõlgendatakse erinevalt küsimust, kas pärimistunnistuses on vaja märkida konkreetsed pärandvara hulka kuuluvad esemed. Esimese seisukoha kohaselt, mida toetab osa kohtupraktikast ja õiguskirjandusest, on selline märge välistatud, kui pärimist reguleerib Saksa õigus, sest see põhineb põhikohtuasjas kohaldatava BGB redaktsiooni §-s 1922 sätestatud üldõigusjärgluse põhimõttel. Selle seisukoha pooldajate arvates on määruse nr 650/2012 artikli 68 punktis l ette nähtud vara nimekiri tarvilik üksnes välisriigi õigusega reguleeritud pärimisasjade puhul, kui tegemist on mitme pärijaga, kellest üks soovib kindlaks määrata oma õigused talle individuaalselt määratud vara suhtes. Pärast 9. märtsi 2023. aasta kohtuotsust Registrų centras (C‑354/21, EU:C:2023:184) pooldab oluline osa õigusteooriast siiski vastupidist seisukohta ja väidab, et Euroopa pärimistunnistuse eesmärk, milleks on lihtsustada pärimisasja lahendamist liikmesriikides, kõneleb selle kasuks, et pärimistunnistusse tuleb kanda üksikud esemed.
29 Selles kontekstis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esimesena teada, kas määruse nr 650/2012 artikli 68 punktis l on nõutud, et Euroopa pärimistunnistuses oleks märgitud sellist kinnisasja, mis asub muus liikmesriigis kui see, kus see tunnistus välja antakse, asjakohased identifitseerivad andmed, kui pärijad taotlevad nende andmete lisamist, et need saaks kanda teise liikmesriigi kinnistusregistrisse selle kinnisasja omanikena, ja kui need andmed on registreerimiseks nõutavad asukohaliikmesriigi õiguse kohaselt (lex rei sitae). Täpsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas selline kohustus on olemas, kui viidatud õiguse järgi saab sellist kannet teha ka üksnes Euroopa pärimistunnistuse alusel, kui selles on asjaomane vara identifitseeritud. Ta leiab, et jaatava vastuse korral võib ohtu sattuda eesmärk tagada pärimisasjade lihtne, kiire ja tõhus lahendamine, kuna ühelt poolt ei pruugi pärijate õigused olla tõhusalt tagatud ja teiselt poolt võib sellise tunnistuse väljastamine tuua kaasa viivitusi ja lisakulusid, kui tunnistust välja andval asutusel on kahtlusi, kas kinnisasi kuulub kõnealuse pärandi hulka, ning kui võib olla vaja küsida õiguseksperdi arvamust, koguda tõendeid ja tõlkida dokumente.
30 Teisena soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks teha, kas käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis nimetatud küsimusele antavat vastust mõjutab asjaolu, et kõnealusele pärimisele kohaldatava õiguse (lex successionis) alusel antakse pärandaja vara üle asjaomastele pärijatele „üldõigusjärgluse“ korra alusel. Eelkõige soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kohustus märkida Euroopa pärimistunnistusele kinnisasja kohta selline teave, mida nõuab lex rei sitae, kujutab endast sellisel juhul tarbetut formaalsust, kui nimetatud korra kohaselt läheb pärandaja surma korral kogu tema vara tervikuna üle pärijatele.
31 Kolmandana soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, milline tähtsus on esimesele küsimusele vastamisel asjaolul, et lex rei sitae kohaselt võib kinnisasja kanda kinnisasja asukohaliikmesriigi kinnistusregistrisse ka siis, kui Euroopa pärimistunnistus ei sisalda selles seaduses nõutud teavet, vaid sellele on lisatud dokument, mis sisaldab asjaomase pärija või vajaduse korral tema enda pärijate avaldust selle vara kohta. Selle kohta märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et käesolevas asjas lubab kohaldamisele kuuluv Tšehhi õigus, eelkõige määruse nr 357/2013 kinnistusregistri kohta (kinnistusregistrimäärus) (vyhláška č. 357/2013 Sb., o katastru nemovitostí (katastrální vyhláška)) artiklid 66 ja 69, esitada pärijal avalduse, et kinnistusregister teeks pärandvara kohta kande, kui Euroopa pärimistunnistusel ei ole sellise kande tegemiseks nõutavat teavet, sest selle liikmesriigi õiguskord, mille põhjal tunnistus välja anti, ei võimalda tunnistusele sellise märke lisamist.
32 Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof (liitvabariigi kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas määruse nr 650/2012 artikli 68 punkti l tuleb tõlgendada nii, et Euroopa pärimistunnistus peab kinnisasja asukohajärgse liikmesriigi riigisisese õiguse kohaselt sisaldama pärija kinnistusregistrisse omanikuna kandmiseks teavet konkreetse pärandvarasse kuuluva kinnisasja kohta, mis asub muus liikmesriigis kui see, kus asub pärimistunnistust välja andev asutus – kui pärija on taotlenud selle teabe lisamist Euroopa pärimistunnistusele, et teda oleks võimalik kanda omanikuna kinnisasja asukohajärgse riigi kinnistusregistrisse, ja kui kinnisasja asukohajärgse riigi õiguse kohaselt saab kinnistusregistrisse teha kande vaid siis, kui Euroopa pärimistunnistus sisaldab seda teavet, seda juhul, kui ainus kandeavalduse põhjendamiseks esitatud dokument on Euroopa pärimistunnistus?
2. Kas esimesele küsimusele vastamisel on oluline, kas pärandi üleminek sellele kohaldatava pärimisõiguse alusel toimub üldõigusjärgluse korra alusel?
3. Kas esimesele küsimusele vastamisel on oluline, kas kinnisasja asukohajärgse riigi õiguse kohaselt võib esimeses küsimuses nimetatud kinnistusregistrisse kandmise saavutada esimeses küsimuses nimetatud teavet sisaldava Euroopa pärimistunnistuse asemel ka selliselt, kui pärija või pärast pärija surma tema pärija esitab kinnisasja asukohariigi kinnistusregistri pidajale lisaks esimeses küsimuses nimetatud teavet mitte sisaldavale Euroopa pärimistunnistusele veel ühe dokumendi, mis sisaldab pärija või pärast pärija surma tema pärija avaldust?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
33 Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 650/2012 artikli 68 punkti l tuleb tõlgendada nii, et Euroopa pärimistunnistust välja andev asutus peab sinna lisama teabe, mis võimaldab identifitseerida asjaomase pärandi hulka kuuluva kinnisasja, mis asub muus liikmesriigis kui see, kus see tunnistus välja on antud, kui taotlejad soovivad tunnistuse väljaandmist, et kanda selle asja omandiõigus teise liikmesriigi kinnistusregistrisse, ja kui selle teise liikmesriigi õigusnormid nõuavad, et see teave oleks tunnistuses esitatud, et soovitud kande saaks teha ainult selle dokumendi alusel.
34 Tuleb meenutada, et määruse nr 650/2012 VI peatükis asuv artikkel 68 määrab kindlaks, nagu nähtub selle artikli pealkirjast, Euroopa pärimistunnistuse sisu, mille suhtes kehtib iseseisev õiguslik kord, mis on kehtestatud VI peatüki sätetega (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus E. E. (kohtualluvus ja pärimisele kohaldatav õigus), C‑80/19, EU:C:2020:569, punkt 70, ja 9. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Registrų centras, C‑354/21, EU:C:2023:184, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika). Selle kohta on artiklis 68 sätestatud, et kui pärimistunnistust taotletakse, peab see sisaldama artiklis 68 loetletud teavet „ulatuses, mis on vajalik tunnistuse välja andmise eesmärgi täitmiseks“. Selle teabe hulgas on nimetatud artikli punkti l kohaselt „iga pärija pärandiosa ning vajaduse korral iga pärija õiguste ja/või talle kuuluva vara nimekiri“.
35 Sellega seoses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige teada, kas määruse nr 650/2012 artikli 68 punkti l sõnastusest ja eelkõige sõnade „vajaduse korral“ ja „iga pärija“ kasutamisest tuleneb, et see säte nõuab asjaomase pärandvara eseme identifitseerimist Euroopa pärimistunnistuses üksnes juhul, kui see asi on määratud ühele pärijale mitme kaaspärija hulgast.
36 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võta mitte üksnes normi sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa õigusnorm on (vt 17. novembri 1983. aasta kohtuotsus Merck, 292/82, EU:C:1983:335, punkt 12, ja 23. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus Albausy, C‑187/23, EU:C:2025:34, punkt 39).
37 Mis puudutab esimesena määruse nr 650/2012 artikli 68 sõnastust, siis nähtub sellest ühemõtteliselt, et asjaolu, et kõnealune teave peab olema „vajalik“ selle eesmärgi täitmiseks, milleks taotleja Euroopa pärimistunnistust soovib, on määrav tegur selle kindlakstegemisel, millist teavet peab Euroopa pärimistunnistus sisaldama.
38 Lisaks on Euroopa Kohus juba rõhutanud, et eriti juhul, kui selline tunnistus esitatakse dokumendina, mille alusel taotletakse kinnisasja registrisse kandmist, on määruse nr 650/2012 artiklis 68 ette nähtud minimaalne teave, mis peab tunnistuses sisalduma. Ent tunnistuse sisu võib eri juhtudel olla erinev sõltuvalt sellest, milleks tunnistus on välja antud (vt selle kohta 9. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Registrų centras, C‑354/21, EU:C:2023:184, punkt 45).
39 Käesoleval juhul soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas Euroopa pärimistunnistus peab sisaldama teavet, mis võimaldab identifitseerida pärandvara, mis asub muus liikmesriigis kui see, kus see tunnistus välja on antud, juhul kui esiteks taotleja soovib seda märget esimese liikmesriigi kinnistusregistrisse kande tegemiseks ja teiseks seavad selle liikmesriigi õigusnormid juhul, kui kande tegemist taotletakse üksnes sellise tunnistuse alusel, tingimuseks, et selles on nimetatud asjaomast kinnisasja, mistõttu on selle teabe märkimine vajalik taotleja soovitud kande tegemiseks.
40 Seega võimaldab määruse nr 650/2012 artikli 68 punkti l sõnastus esimeses küsimuses nimetatud asjaoludel, millest nähtub, et märge asjaomasele pärandi hulka kuuluvale kinnisasjale, mis asub muus liikmesriigis kui Euroopa pärimistunnistuse väljaandmise liikmesriik, on tunnistuse väljaandmise eesmärki silmas pidades vajalik, kasutada sellist tõlgendust, et tunnistust välja andev asutus peab sinna märkima selle kinnisasja identifitseerimist võimaldavad andmed.
41 Lisaks ei saa artikli 68 punktis l kasutatud väljendeid „vajaduse korral“ ja „iga pärija“ tõlgendada nii, et nendest nähtub, et Euroopa pärimistunnistuses konkreetse pärandvara hulka kuuluva asja määratlemine on nõutud ainult siis, kui see asi on määratud ühele pärijale mitme kaaspärija hulgast, sest selline identifitseerimine võib olla vajalik ka teistes olukordades, kui mõelda sellele, millistel eesmärkidel võib pärimistunnistuse taotleja soovida selle väljaandmist. Neid väljendeid tuleb mõista nii, et pärandi hulka kuuluvate õiguste ja/või vara nimekiri ei pea tunnistuses sisalduma süstemaatiliselt, vaid ainult siis, kui see on tunnistuse väljaandmise eesmärgi täitmiseks vajalik.
42 Teisena, mis puudutab määruse nr 650/2012 artikli 68 punkti l konteksti, siis tuleb kõigepealt märkida, et mitu selle määruse sätet loovad otsese seose Euroopa pärimistunnistuse taotlemise eesmärgi ja tunnistuse sisu vahel.
43 Nii on määruse nr 650/2012 artikli 63, mis käsitleb Euroopa pärimistunnistuse eesmärki, lõikes 1 ette nähtud, et see dokument on mõeldud kasutamiseks eelkõige pärijatele, kes soovivad kasutada oma õiguslikku seisundit või teostada oma õigusi pärijana teises liikmesriigis. Artikli 63 lõike 2 punktides a ja b on täpsustatud, et seda tunnistust võib kasutada eelkõige selleks, et tõendada pärija õiguslikku seisundit ja/või õigusi ning iga selles nimetatud pärija pärandiosa, samuti pärandvara hulka kuuluva eseme või esemete määramist tunnistuses märgitud pärija(te)le (vt selle kohta 9. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Registrų centras, C‑354/21, EU:C:2023:184, punkt 43).
44 Sellega seoses peab taotlus sisaldama selle määruse artikli 65 lõikes 3 loetletud teavet, eelkõige taotletavat eesmärki, milleks tunnistust vastavalt määruse artiklile 63 soovitakse, kui see teave on vajalik selleks, et tunnistust välja andev asutus saaks kinnitada taotleja poolt selleks esitatud asjaolusid. Lisaks tuleb taotlusele lisada kas asjaomaste dokumentide originaalid või nende nõuetekohaselt kinnitatud koopiad.
45 Seejärel tuleb märkida, et selle eesmärgi mõju Euroopa pärimistunnistuse sisule, milleks tunnistust taotletakse, kajastub ka määruse nr 650/2012 artiklis 69, arvestades määruse põhjendust 71, milles on loetletud selle tunnistuse õiguslikud tagajärjed kõigis liikmesriikides. Artiklist 69 nähtub, et isikul, kes on tunnistuses märgitud pärija, eeldatakse olevat tunnistuses märgitud õiguslik seisund ja/või tunnistuses nimetatud õigused või volitused, mille puhul eeldatakse, et asjaolud, mis on kindlaks tehtud kooskõlas pärimisele kohaldatava õigusega, või kooskõlas mis tahes muu õigusega, mida kohaldatakse konkreetsetele asjaoludele, vastavad tegelikkusele. Seega, kui pärandaja hariliku viibimiskoha liikmesriigis antakse pärijale välja Euroopa pärimistunnistus, võib pärija seda kasutada teistes liikmesriikides, kus asub pärandaja vara (vt selle kohta 9. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Registrų centras, C‑354/21, EU:C:2023:184, punkt 44, ja 23. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus Albausy, C‑187/23, EU:C:2025:34, punkt 52).
46 Mis puudutab lõpuks Euroopa pärimistunnistust käsitlevate määruse nr 650/2012 sätete ja kohaldatavate riigisiseste õigusnormide omavahelist suhet, siis tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et need sätted ei takista liikmesriigil kehtestada nõudeid, mida tuleb järgida kinnisasjaõiguste registrisse kandmisel vastavalt selle määruse põhjendusele 18, mis viitab lex rei sitae’le. Nimetatud määruse artikli 1 lõike 2 punktiga l, artikli 68 punktiga l ja artikli 69 lõikega 5 ei ole seega vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et taotluse kinnisasja kandmiseks selle liikmesriigi kinnistusregistrisse võib jätta rahuldamata, kui ainus selle taotluse põhjendamiseks esitatud dokument on Euroopa pärimistunnistus, milles ei ole seda kinnisasja identifitseeritud (vt selle kohta 9. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Registrų centras, C‑354/21, EU:C:2023:184, punktid 47–53).
47 Lisaks on olukord, kus pärandvara identifitseerimine on vajalik selleks, et pärija saaks tõendada selle asja talle määramist, eelkõige juhul, kui identifitseerimine on nõutav selle liikmesriigi õiguse kohaselt, kus asjaomast registrit peetakse, ette nähtud ka rakendusmääruse nr 1329/2014 V lisas toodud 5. vormi IV lisa punktis 9, mille kasutamine on Euroopa pärimistunnistuse väljaandmisel kohustuslik tunnistust välja andvale asutusele (vt selle kohta 23. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus Albausy, C‑187/23, EU:C:2025:34, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika), nagu on märgitud selle IV lisa 13. joonealuses märkuses.
48 Kõigist eespool viidatud määruse nr 650/2012 sätetest tuleneb, et tõend konkreetse pärandvara eseme määramise kohta asjaomasele pärijale on üks eesmärkidest, mille jaoks võib Euroopa pärimistunnistuse välja anda. Sellest tuleneb samuti, et tunnistuse sisu sõltub eelkõige sellest, kas märge, mida taotleja soovis, on tunnistuse väljaandmise eesmärki arvestades vajalik. Nii on see eelkõige sellise kinnisasja nimetamise puhul, mis asub muus liikmesriigis kui tunnistuse välja andnud liikmesriik, kui selline märge on nõutav selle teise liikmesriigi kinnistusregistrisse kande tegemiseks, nagu sellega on tegemist põhikohtuasjas.
49 Kolmandana tuleb märkida, et määruse nr 650/2012 eesmärgid, nagu nähtub määruse põhjendustest 7, 8 ja 80, seisnevad eelkõige selles, et aidata pärijatel kasutada oma õigusi, mis peavad olema tõhusalt tagatud piiriülese mõjuga pärimisasjades (vt selle kohta 1. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Mahnkopf, C‑558/16, EU:C:2018:138, punkt 35; 23. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus Albausy, C‑187/23, EU:C:2025:34, punkt 50, ja 27. märtsi 2025. aasta kohtuotsus Ławida, C‑57/24, EU:C:2025:217, punkt 37).
50 Täpsemalt nähtub selle määruse põhjendusest 67, et Euroopa pärimistunnistus loodi selleks, et pärijad saaksid hõlpsasti tõendada oma staatust ja/või õigusi ja volitusi muus liikmesriigis, näiteks pärandvara asukohaliikmesriigis, eesmärgiga lahendada piiriülese mõjuga pärimisasju liidus kiiresti, sujuvalt ja tõhusalt (vt selle kohta 1. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Mahnkopf, C‑558/16, EU:C:2018:138, punkt 36; 9. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Registrų centras, C‑354/21, EU:C:2023:184, punkt 42, ja 23. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus Albausy, C‑187/23, EU:C:2025:34, punkt 51).
51 Sellest järeldub, et Euroopa pärimistunnistuse eesmärk on võimaldada pärijatel teostada oma õigusi ühes või mitmes teises liikmesriigis kui tunnistuse välja andud liikmesriik, ning seega vältida vajadust pöörduda nende liikmesriikide eri asutuste poole. Järelikult võimaldab määruse nr 650/2012 artikli 68 punkti l tõlgendus, mille kohaselt Euroopa pärimistunnistuse sisu sõltub tunnistuse väljaandmise eesmärgist, tagada selle sätte soovitava toime, võttes nõuetekohaselt arvesse asjaomaste pärijate huve, ning samuti saavutada selle määrusega üldiselt ja eelkõige Euroopa pärimistunnistusega taotletavad eesmärgid.
52 Kuid sellises olukorras, nagu on põhikohtuasi, võib Euroopa pärimistunnistus, mis ei sisalda kogu vajalikku teavet, takistada selle kasutamist soovitud eesmärgil, milleks on käesolevas asjas tähtsust omava asja omandiõiguse saamise kinnitamine. Seega peab tunnistust välja andev asutus eespool nimetatud eesmärkide saavutamiseks märkima sellisesse tunnistusse kinnisasja identifitseerimise andmed, kui tunnistust taotletakse kinnistusregistrisse kande tegemiseks, mida ei saa selle liikmesriigi õiguse kohaselt, kus kinnisasi asub ja kus seda registrit peetakse, ilma nende andmeteta teha ainult selle tunnistuse alusel. Sellise rakendamise ja määruse nr 650/2012 artikli 68 punkti l soovitava toime tagamiseks ei saa tunnistust välja andva asutuse selline kohustus piirduda käesoleva kohtuotsuse punktis 35 nimetatud juhtudega, see tähendab juhtudega, mil vara on määratud ühele pärijale mitme kaaspärija hulgast.
53 Seega on määruse nr 650/2012 artikli 68 punkti l sõnastusega, selle sätte kontekstiga ja selle määrusega taotletavate eesmärkidega kooskõlas tõlgendada seda nii, et see paneb Euroopa pärimistunnistust välja andvale asutusele kohustuse lisada sinna teave, mis võimaldab identifitseerida pärijale või pärijatele kuuluva kinnisasja, juhul kui see teave on vajalik ainult selle tunnistuse alusel kande tegemiseks kinnisasja asukoha liikmesriigi kinnistusregistrisse.
54 Määruse nr 650/2012 artikli 68 punkti l sellist tõlgendust ei lükka ümber eelotsusetaotluse esitanud kohtu väljendatud praktilised kahtlused, mille kohaselt peab Euroopa pärimistunnistust välja andev asutus sellest tõlgendusest tulenevalt tegema vajaduse korral toiminguid, et teha kindlaks, kas asjaomane kinnisasi kuulub tegelikult pärandi hulka selle liikmesriigi õiguse alusel, kus see kinnisasi asub. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul võivad sellised toimingud kaasa tuua lisakulusid ja -tähtaegu, mis võivad kahjustada selle määrusega taotletavaid lihtsustamise ja kiirendamise eesmärke, ning neid takistusi ei kõrvalda liikmesriikide pädevate asutuste vaheline koostöömehhanism.
55 Nimelt tuleb tõdeda, et kuigi on tõsi, et selline kontrollimine võib kaasa tuua lisakulusid ja -tähtaegu, siis juhul, kui Euroopa pärimistunnistust välja andev asutus ei ole identifitseerinud kinnisasja pärandvara hulka kuuluvana, oleks see suurem probleem, mis kahjustab asjaomase pärija õiguste tegelikku kasutamist. Määruse nr 650/2012 põhjenduse 7 kohaselt tuleks aga edendada siseturu nõuetekohast toimimist, kaotades isikute vaba liikumist piiravad takistused, millega puutuvad kokku inimesed, kes soovivad teostada oma õigusi piiriülese mõjuga pärimisasjade puhul, ja kaitsta teiste hulgas pärijate õigusi tõhusal viisil. Seevastu sellise Euroopa pärimistunnistuse väljaandmine, mis ei sisalda nõutud teavet selle liikmesriigi õiguses, kus asjaomane vara asub ja kinnistusregistrit peetakse, võtaks pärijalt võimaluse seda tunnistust tõhusalt kasutada.
56 Lisaks nähtub määruse nr 650/2012 artiklist 66, et liidu seadusandja on just nimelt kehtestanud liikmesriikide pädevatele asutustele omavahelise uurimis- ja teabeedastuse mehhanismi, et kontrollida Euroopa pärimistunnistust taotleva isiku esitatud andmeid (vt selle kohta 17. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Brisch, C‑102/18, EU:C:2019:34, punkt 35). Eelkõige võimaldab artikli 66 lõige 1 tunnistust välja andval asutusel juhul, kui tema riigisisene õigus seda lubab, viia läbi vajalik uurimine või nõuda täiendavaid tõendeid. Artikli 66 lõikes 5 on ette nähtud, et liikmesriigi pädev asutus annab taotluse korral tunnistust välja andvale asutusele teavet, mida säilitatakse registrites, kuhu kantakse pärandiasju käsitlevad dokumendid või andmed. Määruse põhjenduses 68 on samuti märgitud, et selle määrusega tuleb ette näha liikmesriikide teabevahetus seoses vorminõuetega, mida on vaja kinnisvara registrisse kandmisel. Eeltoodust järeldub, et selliseid praktilisi raskusi, millele viitas eelotsusetaotluse esitanud kohus, on liidu seadusandja arvesse võtnud ja et nimetatud määruses on ette nähtud mehhanism nende ületamiseks.
57 Lisaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et määruse nr 650/2012 põhjenduse 71 sõnastus võib välistada, et Euroopa pärimistunnistusele omistatud tõendusjõud laieneks küsimuseni, kas konkreetne asi kuulub pärandajale. Ta leiab, et selle määruse artikli 66 lõikest 1, artikli 67 lõike 1 esimesest lõigust ja artikli 69 lõigetest 2–4 näib tulenevat, et juhul, kui vara tuleb sellises tunnistuses identifitseerida, on tunnistust välja andev asutus kohustatud kontrollima, kas see ese kuulub tegelikult pärandaja vara hulka.
58 Sellega seoses on oluline meenutada, et määruse nr 650/2012 põhjenduses 71 on märgitud, et Euroopa pärimistunnistusele omistatud tõendusjõud ei tohiks laieneda küsimusele, kas teatav ese kuulus surnule, sest selline küsimus ei kuulu selle määruse kohaldamisalasse, nagu see on kindlaks määratud selle artiklis 1. Määruse põhjendusest 18 nähtub, et registrit pidava liikmesriigi asutused võivad kontrollida, kas surnud isiku õigus registreerimiseks esitatud dokumendis nimetatud pärandvarale on õigus, mis on sellisena registrisse kantud või muul viisil tõendatud kooskõlas selle liikmesriigi õigusega, kus registrit peetakse. Seega ei mõjuta asjaolu, et Euroopa pärimistunnistusel ei ole tõendusjõudu küsimuses, kas teatav vara kuulus pärandajale, tunnistust välja andva asutuse kohustust identifitseerida selles tunnistuses vara, kui see on tunnistuse väljaandmise eesmärgi täitmiseks vajalik.
59 Määruse nr 650/2012 artikli 69 lõike 2 järgi koostoimes selle põhjendusega 71 eeldatakse, et tunnistusel näidatud asjaolud, mis on kindlaks tehtud kooskõlas pärimisele kohaldatava õigusega, mis on kindlaks määratud selle määruse III peatükis, või kooskõlas mis tahes muu õigusega, mida kohaldatakse konkreetsetele asjaoludele, näiteks surma puhuks tehtud korralduste sisulise kehtivuse suhtes, vastavad tegelikkusele. Artikli 69 lõikes 5 on lisatud, et selline tunnistus on kehtiv dokument, mille alusel võib teha pärandvara käsitlevaid kandeid liikmesriigi asjakohasesse registrisse, ilma et see piiraks selle määruse artikli 1 lõike 2 punktide k ja l kohaldamist (vt selle kohta 9. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Registrų centras, C‑354/21, EU:C:2023:184, punktid 44 ja 47).
60 Lisaks kohustavad määruse nr 650/2012 artiklid 66 ja 67 tunnistust välja andvat asutust, kes vaatab läbi Euroopa pärimistunnistuse taotlust, esiteks kontrollima taotleja esitatud teavet, avaldusi ja tõendeid ning teiseks andma tunnistuse välja üksnes juhul, kui tõendamist vajavad asjaolud on tõendatud kooskõlas õigusega, mida kohaldatakse pärimisele, või kooskõlas muu õigusega, mida kohaldatakse konkreetsetele asjaoludele. Seega põhineb selle määrusega kehtestatud süsteem eeldusel, et selline tunnistus antakse välja, kui tõendamist vajavad asjaolud on nõuetekohaselt tõendatud selleks puhuks kohaldatava õiguse alusel (vt selle kohta 18. detsembri 2025. aasta kohtumäärus BNP Paribas Fortis (eelotsusetaotlus, mille on esitanud notarit asendav notari asendaja), C‑240/24, EU:C:2025:1019, punkt 46).
61 Sellega seoses on Euroopa Kohus juba rõhutanud, et selleks, et säilitada liidu kodanike usaldus Euroopa pärimistunnistuse vastu, on vältimatu, et see dokument, millel on määruse nr 650/2012 artiklis 63 ette nähtud tõendusjõud ja selle määruse artiklis 69 sätestatud õiguslik toime, antakse vastavalt määruse artiklile 67 välja üksnes siis, kui tõendamist vajavaid asjaolusid ei ole vaidlustatud (vt selle kohta 23. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus Albausy, C‑187/23, EU:C:2025:34, punktid 43, 44 ja 63–65). See nõue on seda olulisem, et selline tunnistus mõjutab kõiki isikuid, kes on selles nimeliselt välja toodud, eelkõige kõiki pärijaid, isegi kui need isikud ise ei ole selle tunnistuse väljaandmist taotlenud (vt selle kohta 1. juuli 2021. aasta kohtuotsus Vorarlberger Landes- und Hypotheken-Bank, C‑301/20, EU:C:2021:528, punkt 45).
62 Seevastu ei saa määrust nr 650/2012 tõlgendada nii, et see paneb Euroopa pärimistunnistust välja andvale asutusele kohustuse kinnitada asjaolusid, mis ei kuulu selle määruse kohaldamisalasse, näiteks küsimust, kas teatav vara kuulus tegelikult pärandajale.
63 Sellest järeldub, et tunnistust välja andev asutus on kohustatud Euroopa pärimistunnistusele märkima teabe, mis võimaldab identifitseerida asjaomase pärandi hulka kuuluva kinnisasja, kui seda nõuab eesmärk, milleks tunnistus välja anti, isegi kui see kohustus võib vajaduse korral tähendada tõendamist vajavate asjaolude kontrollimist. Lisaks peab see asutus keelduma väljastamast tunnistust, kui need asjaolud on vaidlustatud.
64 Eeltoodud kaalutluste põhjal tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 650/2012 artikli 68 punkti l tuleb tõlgendada nii, et Euroopa pärimistunnistust välja andev asutus peab sinna lisama teabe, mis võimaldab identifitseerida asjaomase pärandi hulka kuuluva kinnisasja, mis asub muus liikmesriigis kui see, kus see tunnistus välja on antud, kui taotlejad soovivad tunnistuse väljaandmist, et kanda selle asja omandiõigus selle teise liikmesriigi kinnistusregistrisse, ja kui selle teise liikmesriigi õigusnormid nõuavad, et see teave oleks tunnistuses esitatud, et soovitud kande saaks teha ainult selle dokumendi alusel.
Teine küsimus
65 Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 650/2012 artikli 68 punkti l tuleb tõlgendada nii, et asjaolu, et pärandaja vara ülemineku suhtes kehtib kõnealusele pärimisele kohaldatava õiguse alusel „üldõigusjärgluse“ kord, mille kohaselt läheb pärandaja vara tervikuna üle pärijatele, võib vabastada Euroopa pärimistunnistust välja andva asutuse kohustusest lisada sinna teave, mis võimaldab identifitseerida kinnisasja, mis kuulub pärandi hulka ja mis asub muus liikmesriigis kui see, kus tunnistus välja on antud, kui selle teabe märkimine tunnistuses on vajalik eesmärgil, milleks tunnistuse väljaandmist sooviti, näiteks ainult sel alusel asja omandiõiguse kandmiseks viimati nimetatud liikmesriigi kinnistusregistrisse.
66 Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 650/2012 artikli 1 lõike 2 punktis l, arvestades määruse põhjendusi 18 ja 19, on sätestatud, et kinnis- või vallasasjaõiguse registrisse kandmine, sealhulgas kande tegemise õiguslikud nõuded, ning õiguse registrisse kandmise või kandmata jätmise õiguslikud tagajärjed ei kuulu selle määruse kohaldamisalasse, kuna neid küsimusi reguleerib selle liikmesriigi õigus, kus registrit peetakse, või kinnisasjade puhul lex rei sitae. Seevastu, nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, ei välista see säte nimetatud määruse kohaldamisalast selliste õiguste omandamise tingimusi. Seda tõlgendust kinnitavad sama määruse artikli 23 lõiked 1 ja 2, millest nähtub, et artikli 21 või artikli 22 kohaselt kindlaks määratud pärimisele kohaldatav õigus reguleerib kogu asjaomast pärimist, eelkõige „esemete, õiguste ja kohustuste üleminekut pärijatele“ (vt selle kohta 12. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Kubicka, C‑218/16, EU:C:2017:755, punktid 53–55).
67 Seega, nagu märkis Saksamaa valitsus oma kirjalikes seisukohtades, reguleerib pärandaja vara ülemineku viisi määrusega nr 650/2012 pärimise suhtes kindlaks määratud õigus ning see õigus määrab käesoleval juhul kindlaks, kas üleminek toimub „üldõigusjärgluse“ korras.
68 Esimesena tuleb siiski tõdeda, et määruse nr 650/2012 artikliga 68 ei ole kooskõlas see, kui Euroopa pärimistunnistust välja andev asutus vabastab ennast kohustusest lisada tunnistusele nõutav teave pärimisele kohaldatavas õiguses ette nähtud „üldõigusjärgluse“ korrale tuginedes. Nagu nimelt nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 37 ja 48, tuleb selle tunnistuse sisu kindlaks määrata lähtudes kriteeriumist, mille alusel peab sisaldama artiklis 68 loetletud teavet ulatuses, „mis on vajalik tunnistuse välja andmise eesmärgi täitmiseks“, ilma et nimetatud sättes oleks selles osas viidatud liikmesriikide õigusele.
69 Lisaks ei saa artikli 68 punktis l kasutatud väljendit „vajaduse korral“ tõlgendada nii, et sellises tunnistuses sisalduva teabe kategooriad võivad varieeruda sõltuvalt asjaomase pärimise suhtes kohaldatava õiguse sisust ja eelkõige korrast, mille alusel toimub pärandaja vara üleminek vastavalt sellele õigusele, sest vastasel korral kahjustaks see Euroopa pärimistunnistuse loomisega taotletavat ühtlustamise eesmärki.
70 Teisena tuleb märkida, et ükski määruse nr 650/2012 säte ei viita sellisele pärimise erikorrale nagu põhikohtuasjas kohaldatava riigisisese õigusega kehtestatud „üldõigusjärgluse“ kord ega näe ette, et selline kord võiks mõjutada Euroopa pärimistunnistuse sisu, mida reguleerib selle määruse artikkel 68. Vastupidi, määruse nr 650/2012 artikli 1 lõikest 1 ja artikli 3 lõike 1 punktist a, arvestades määruse põhjendusi 7 ja 9, nähtub, et selle määruse kohaldamisala hõlmab kõiki piiriülese mõjuga pärimisasju ning kõiki sellega seotud tsiviilõiguslikke aspekte, mille jaoks on selle määruse eesmärk kehtestada ühtne kord, ja eelkõige kõiki surnu vara või õiguste ja kohustuste ülemineku viise (vt selle kohta 9. septembri 2021. aasta kohtuotsus UM (surma puhuks sõlmitud omandi ülemineku leping), C‑277/20, EU:C:2021:708, punkt 33). Kuna määruse nr 650/2012 sätted on seega üldkohaldatavad, ei saa nende kohaldamine varieeruda sõltuvalt asjaomasest pärimise korrast.
71 Kolmandana kinnitab seda järeldust asjaolu, et ühelt poolt on Euroopa pärimistunnistus liidu õiguses ettenähtud instrument, millel on autonoomne õiguslik regulatsioon, mis on kehtestatud määruse nr 650/2012 VI peatüki sätetega, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 34, ning teiselt poolt on see määrus liidu õigusakt, mis on vahetult kohaldatav. Järelikult ei saa sellised liikmesriigi pärimisõiguse normid nagu need, millega on kehtestatud „üldõigusjärgluse“ kord, mõjutada kitsendavalt selle määruse nende sätete tõlgendamist, mis reguleerivad Euroopa pärimistunnistuse sisu.
72 Lisaks on tõlgendus, mille kohaselt Euroopa pärimistunnistuse sisu ei sõltu pärimisasju käsitlevate liikmesriikide õiguskorra eripärast, kooskõlas määruse nr 650/2012 lihtsustamise eesmärkidega ja eelkõige selle tunnistuse loomise eesmärkidega. Nagu on nimelt meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 49 ja 50, on selle määruse ja tunnistuse eesmärk eelkõige aidata pärijatel tõhusalt teostada oma õigusi piiriülese mõjuga pärimisasjades ning sel eesmärgil võimaldada neil hõlpsalt kindlaks teha oma õigused teises liikmesriigis, eelkõige selles liikmesriigis, kus asub kõnealune pärandvara.
73 See kaalutlus on eriti oluline piiriülese mõjuga keerukate pärimisasjade puhul, näiteks järjestikused pärimised, milles osaleb – nagu käesoleval juhul – mitu põlvkonda pärijaid.
74 Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 650/2012 artikli 68 punkti l tuleb tõlgendada nii, et asjaolu, et pärandaja vara ülemineku suhtes kehtib kõnealusele pärimisele kohaldatava õiguse alusel „üldõigusjärgluse“ kord, mille kohaselt läheb pärandaja vara tervikuna üle pärijatele, ei saa vabastada Euroopa pärimistunnistust välja andvat asutust kohustusest lisada sinna teave, mis võimaldab identifitseerida kinnisasja, mis kuulub pärandi hulka ja mis asub muus liikmesriigis kui see, kus tunnistus välja on antud, kui selle teabe märkimine tunnistuses on vajalik eesmärgil, milleks tunnistuse väljaandmist sooviti, näiteks ainult sel alusel asja omandiõiguse kandmiseks viimati nimetatud liikmesriigi kinnistusregistrisse.
Kolmas küsimus
75 Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 650/2012 artikli 68 punkti l tuleb tõlgendada nii, et Euroopa pärimistunnistust välja andev asutus on vabastatud kohustusest märkida tunnistusele teave, mis võimaldab identifitseerida pärandvara hulka kuuluva kinnisasja, kui selle teabe lisamist taotletakse kande tegemiseks selle liikmesriigi kinnistusregistrisse, kus kinnisasi asub, juhul kui selle liikmesriigi õiguse kohaselt võib kande teha täiendava dokumendi alusel, mis esitatakse koos sellist märget mittesisaldava Euroopa pärimistunnistusega.
76 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kui tema esimesele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, võib Euroopa pärimistunnistust välja andva asutuse siiski vabastada kohustusest lisada sinna teave, mis võimaldab kinnisasja identifitseerida, kui selle liikmesriigi õiguses, kus kinnisasi asub, on ette nähtud alternatiivne võimalus teha kanne selle liikmesriigi kinnistusregistrisse dokumendi põhjal, mis täiendab pärimistunnistust, millel sellist teavet ei ole. Ta leiab, et ei 9. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Registrų centras (C‑354/21, EU:C:2023:184) ega määruse nr 650/2012 põhjenduse 18 kuues ja seitsmes lause ei välista, et nõutav teave võiks tuleneda sellisest täiendavast dokumendist. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et käesoleval juhul tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 31 nimetatud Tšehhi katastrimääruse artiklitest 66 ja 69, et surnud pärija pärijad või õigusjärglased võivad esitada täiendava avalduse Euroopa pärimistunnistuse juurde, mis ei sisalda eespool nimetatud teavet, mistõttu võib osutuda põhikohtuasja kaebuse esitajate taotletav märke tegemine tarbetuks.
Vastuvõetavus
77 Esitamata küll kolmanda eelotsuse küsimuse kohta formaalset vastuvõetamatuse vastuväidet, väidavad põhikohtuasja kaebuse esitajad, et juhul kui Euroopa pärimistunnistus ei sisalda asjaomase kinnisasja identifitseerimiseks vajalikke andmeid, ei saa nad kasutada Tšehhi õiguses üksnes otsestele pärijatele ette nähtud võimalust esitada sellist tunnistust täiendav avaldus, et teha kanne Tšehhi kinnistusregistrisse, kuna nad on surnud isiku teise astme õigusjärglased. Neid argumente võib mõista nii, et nendega vaidlustatakse eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt lex rei sitae’le antud tõlgendus ja järelikult nii, et sellega soovitakse kahtluse alla seada kolmanda küsimuse tarvilikkus põhikohtuasjas, mis muudaks selle hüpoteetiliseks.
78 Sellega seoses piisab, kui esimesena meenutada, et Euroopa Kohus peab liidu ja liikmesriikide kohtute pädevuse jaotuse raames võtma arvesse eelotsuse küsimuste faktilist ja õiguslikku konteksti nii, nagu seda on eelotsusetaotluses kirjeldatud. Järelikult, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus määratles oma küsimuste faktilise ja õigusliku raamistiku, ei ole Euroopa Kohtu ülesanne selle paikapidavust kontrollida (8. juuni 2023. aasta kohtuotsus Prestige and Limousine, C‑50/21, EU:C:2023:448, punktid 42 ja 43, ning 19. märtsi 2026. aasta kohtuotsus Almirall, C‑589/24, EU:C:2026:217, punkt 25).
79 Seega tuleb käesolevas kohtuasjas lähtuda eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt aluseks võetud eeldusest, et kohaldatavad Tšehhi õigusnormid võimaldavad põhikohtuasja kaebuse esitajatel saavutada Tšehhi kinnistusregistrisse kande tegemine, kui nad esitavad koos Euroopa pärimistunnistusega avalduse selle täiendamiseks juhul, kui see tunnistus ei sisalda kogu vajalikku teavet.
80 Teisena, kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga on üksnes põhikohtuasja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul õigus kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvesse võttes hinnata eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Sellest järeldub, et liikmesriikide kohtute esitatud küsimuste asjakohasust eeldatakse ja Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast, kui on ilmne, et taotletaval tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus (vt selle kohta 7. septembri 1999. aasta kohtuotsus Beck ja Bergdorf, C‑355/97, EU:C:1999:391, punkt 22, ning 22. jaanuari 2026. aasta kohtuotsus Secab, C‑423/23, EU:C:2026:32, punkt 24).
81 Arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teavet, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktis 76, ei ole käesoleval juhul ilmne, et selle kohtu taotletud määruse nr 650/2012 sätete tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, ega ka seda, et kolmanda küsimuse raames tõstatatud õiguslik probleem oleks hüpoteetiline.
82 Järelikult on kolmas küsimus vastuvõetav.
Sisulised küsimused
83 Esimesena tuleb rõhutada, et nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 34, on Euroopa pärimistunnistus liidu õiguse autonoomne instrument. Sellest järeldub, et tunnistuse sisu tuleb kindlaks määrata üksnes määruse nr 650/2012 asjakohaste sätete alusel ja täpsemalt selle määruse artikli 68 põhjal, milles on määratletud teave, mis peab tunnistuses sisalduma.
84 Liikmesriigi õigusnorme tuleb arvesse võtta ainult siis, kui määruses nr 650/2012 on sõnaselgelt viidatud riigisisestele õigusnormidele. Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 66, kehtib see eelkõige registrit pidava liikmesriigi õiguse või kinnisasjade puhul lex rei sitae puhul, nagu on märgitud selle määruse põhjendustes 18 ja 19, ning pärimisele kohaldatava õiguse puhul, mis on kindlaks määratud määruse artikli 21 või artikli 22 alusel.
85 Teisena tuleb meelde tuletada, et määruse nr 650/2012 artikli 68 punktis l on sõnaselgelt ette nähtud, et Euroopa pärimistunnistuses peab olema märgitud iga pärija pärandiosa ning vajaduse korral iga pärija õiguste ja/või talle kuuluva vara nimekiri, kui need andmed on vajalikud eesmärkide täitmiseks, milleks tunnistus välja antakse.
86 Nagu nähtub sellele sättele käesoleva kohtuotsuse punktides 37–53 ja 64 antud tõlgendusest, sõltub see, kas tunnistust välja andval asutusel on kohustus märkida Euroopa pärimistunnistusele teave, mis võimaldab identifitseerida pärandvara hulka kuuluva kinnisasja, tunnistuse väljaandmise eesmärgist. Seega ei saa see kohustus ära langeda ainuüksi seetõttu, et selle liikmesriigi õiguses, kus asub vara ja kus peetakse asjakohast kinnistusregistrit, on ette nähtud alternatiivne võimalus selle kinnisasja omandiõiguse kohta kinnistusregistrisse kande tegemiseks täiendava dokumendi alusel, mille eesmärk on korvata sellise teabe puudumist tunnistuses.
87 Kolmandana tuleb täpsustada, et sellist tõlgendust ei sea kahtluse alla 9. märtsi 2023. aasta kohtuotsuses Registrų centras (C‑354/21, EU:C:2023:184) toodud seisukohad. Nimelt puudutas see kohtuotsus – nagu nähtub selle punktidest 35, 39 ja 45–53 – liikmesriigi õigusnormides ette nähtud nõuete täitmist dokumentide puhul, mis tuleb esitada selle riigi kinnistusregistrisse kande tegemise taotluse põhjendamiseks, eelkõige juhul, kui esitatud on ainult Euroopa pärimistunnistus. Seevastu ei käsitlenud Euroopa Kohus seal just käesoleva küsimuse esemeks olevat probleemi, nimelt seda, millise teabe peab tunnistust välja andev asutus tunnistusele märkima, kui liikmesriigi õigusnormid annavad taotlejale täiendava dokumendi esitamise võimaluse.
88 Neljanda ja viimasena kinnitavad seda tõlgendust määruse nr 650/2012 põhjendused 7, 67 ja 80, mille kohaselt on selle määruse vastuvõtmise ja Euroopa pärimistunnistuse loomise eesmärk eelkõige tagada pärijate õiguste tõhus kasutamine ja lihtsustada toiminguid, mida nad peavad liidus tegema, eriti kui tegemist on nende õiguste kindlaksmääramisega liikmesriigis, kus asjaomane pärandvara asub. Seega, kui pärijad taotlevad sellise tunnistuse väljastamist oma õiguste kasutamiseks, peab see sisaldama kogu sellekohast teavet ning pärijaid ei saa asetada olukorda, kus nad on vaatamata tunnistuse saamisele kohustatud esitama oma õiguste teostamiseks täiendava dokumendi, sest pärimistunnistus ei sisalda määruse nõuetega võrreldes kõiki vajalikke andmeid.
89 Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud asjaolu, et määruse nr 650/2012 põhjenduse 18 esimeses, kuuendas ja seitsmendas lauses on esiteks märgitud, et kinnis- või vallasasjaõiguse registreerimise eest vastutav asutus võib paluda registreerimist taotleval isikul esitada sellist täiendavat teavet või selliseid täiendavaid dokumente, mis on nõutavad registrit pidava liikmesriigi õigusaktide alusel, ning teiseks, et asutus võib isikut teavitada sellest, kuidas esitada puuduolevat teavet või dokumente. Nimelt, arvestades määruse artikli 68 punkti l sõnastust ning nii selle määruse kui ka Euroopa pärimistunnistusega taotletavaid eesmärke, mida on meenutatud eelkõige käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis, ei saa põhjenduses 18 nimetatud andmeid mõista nii, et need vabastavad tunnistust välja andva asutuse kohustusest märkida tunnistusele teave, mida riigisisene õigus sellise kande tegemiseks nõuab.
90 Eeltoodud kaalutlustest nähtub, et kolmandale küsimusele tuleb vastata, et määruse nr 650/2012 artikli 68 punkti l tuleb tõlgendada nii, et Euroopa pärimistunnistust välja andev asutus ei ole vabastatud kohustusest märkida tunnistusele teave, mis võimaldab identifitseerida pärandvara hulka kuuluva kinnisasja, kui selle teabe lisamist taotletakse kande tegemiseks selle liikmesriigi kinnistusregistrisse, kus kinnisasi asub, seda ka juhul kui selle liikmesriigi õiguse kohaselt võib kande teha täiendava dokumendi alusel, mis esitatakse koos sellist märget mittesisaldava Euroopa pärimistunnistusega.
Kohtukulud
91 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määruse (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist, artikli 68 punkti l
tuleb tõlgendada nii, et
Euroopa pärimistunnistust välja andev asutus peab sinna lisama teabe, mis võimaldab identifitseerida asjaomase pärandi hulka kuuluva kinnisasja, mis asub muus liikmesriigis kui see, kus see tunnistus välja on antud, kui taotlejad soovivad tunnistuse väljaandmist, et kanda selle asja omandiõigus selle teise liikmesriigi kinnistusregistrisse, ja kui selle teise liikmesriigi õigusnormid nõuavad, et see teave oleks tunnistuses esitatud, et soovitud kande saaks teha ainult selle dokumendi alusel.
2. Määruse nr 650/2012 artikli 68 punkti l
tuleb tõlgendada nii, et
asjaolu, et pärandaja vara ülemineku suhtes kehtib kõnealusele pärimisele kohaldatava õiguse alusel „üldõigusjärgluse“ kord, mille kohaselt läheb pärandaja vara tervikuna üle pärijatele, ei saa vabastada Euroopa pärimistunnistust välja andvat asutust kohustusest lisada sinna teave, mis võimaldab identifitseerida kinnisasja, mis kuulub pärandi hulka ja mis asub muus liikmesriigis kui see, kus tunnistus välja on antud, kui selle teabe märkimine tunnistuses on vajalik eesmärgil, milleks tunnistuse väljaandmist sooviti, näiteks ainult sel alusel asja omandiõiguse kandmiseks viimati nimetatud liikmesriigi kinnistusregistrisse.
3. Määruse nr 650/2012 artikli 68 punkti l
tuleb tõlgendada nii, et
Euroopa pärimistunnistust välja andev asutus ei ole vabastatud kohustusest märkida tunnistusele teave, mis võimaldab identifitseerida pärandvara hulka kuuluva kinnisasja, kui selle teabe lisamist taotletakse kande tegemiseks selle liikmesriigi kinnistusregistrisse, kus kinnisasi asub, seda ka juhul kui selle liikmesriigi õiguse kohaselt võib kande teha täiendava dokumendi alusel, mis esitatakse koos sellist märget mittesisaldava Euroopa pärimistunnistusega.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: saksa.
i Kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.