21.3.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 69/16

1.1

Komitee väljendab üllatust ja muret, et on esitatud selline seadusandlik ettepanek, sest selle sisu on ebaproportsionaalne ja rikub põhiõigusi.

1.2

Viis, kuidas ettepanekus lähenetakse inimõigustele, eelkõige õigusele eraelu puutumatusele, on ebakohane ja võib teatud aspektides viia normide vastuoluni.

1.3

On oht kaotada elektroonilise side kasutajate usaldus ja kahjustada nende valmidust info- ja sidetehnoloogiate kasutamiseks. Tarbija usalduse kaotus võib pikas perspektiivis pidurdada infoühiskonna arengut, seades nii ohtu ka Lissaboni strateegia.

1.4

EMSK leiab, et kõnealune ettepanek ei ole tervikuna kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega, sest puuduvad põhjendused, mis tõestaksid, et ühenduse eesmärgid on paremini saavutatavad ühenduse tasandil.

1.5

Ettepanekus nimetatud operaatorite lisakulusid, mis kaasnevad andmete säilitamise ja edastamise kohustusega, tuleks vaadelda kui koormust, mida peavad kandma operaatorid pelgalt turul olemise tõttu ja mida ei peaks kandma riik ja seega kõik kodanikud.

1.6

Eelnevat silmas pidades tuleks kõnealune ettepanek põhjalikult läbi vaadata, sest komitee arvates ei austa ettepanek tervikuna põhiõigusi ega andmetele juurdepääsu, andmete kasutamise ja vahetamise eeskirju.

2.1.1

Hetkel kehtivad mitmed ühenduse sätted, mis käsitlevad teenuste osutajate kohustusi. Antud juhul on tegemist andmetega, millele viidatakse 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ artiklis 1 ja artikli 2 punktis a (1).Kõnealune direktiiv käsitleb liikmesriikide üldisi kohustusi tagamaks füüsiliste isikute eraelu puutumatuse kaitset isikuandmete töötlemisel.

2.1.2

Lisaks reguleerib 12. juuli 2002. aasta direktiiv 2002/58/EÜ (2) konkreetselt isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris. Kõnealuse ettepaneku kohta avaldas komitee ka oma arvamuse (3).

2.1.3

Mõlema direktiivi aluspõhimõtteks on, et säilitatud andmed tuleb kustutada niipea, kui nende säilitamine ei ole enam õigustatud. Direktiiv 2002/58/EÜ sätestab, et üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste pakkujad peavad võtma asjakohased meetmed kindlustamaks oma teenuste turvalisust ja liikmesriigid peavad tagama elektroonilise side konfidentsiaalsuse, keelates pealtkuulamise, salvestamise ja säilitamise teiste isikute poolt kui teenuse kasutajad, välja arvatud teenuse osutajate poolt arve koostamise eesmärgil ning vajaliku aja jooksul. Liiklus- ja asukohaandmeid tohib töödelda ainult anonüümselt ja abonendi nõusolekul.

2.1.4

Direktiivi 2002/58/EÜ artikkel 15 lubab liikmesriikidel erandjuhul andmeid säilitada, kui seda peetakse vajalikuks, proportsionaalseks ja otstarbekaks kuritegude menetlemisel kohtus. Liikmesriigid ei jõudnud elektroonilise side andmekaitset käsitlevat direktiivi puudutavatel läbirääkimistel kokkuleppele säilitamistähtaja suhtes, mistõttu tuli kõnealuse tähtaja määramisest loobuda.

2.1.5

25. märtsil 2004. aastal kaalus Euroopa Ülemkogu võimalust kehtestada eeskirjad elektrooniliste sideteenuste osutamisel tekkivate andmete säilitamise kohta. Vastuseks esitasid neli liikmesriiki (Iirimaa, Prantsusmaa, Rootsi ja Ühendkuningriik) algatuse võtta vastu nõukogu raamotsus üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste osutamisega seonduvate töödeldud ja salvestatud andmete ning avalike sidevõrkude kaudu edastatavate andmete säilitamise kohta kuritegude, kaasa arvatud terrorismi ennetamiseks, uurimiseks, avastamiseks ja kohtus menetlemiseks.

2.1.6

Euroopa Parlament lükkas kõnealuse ettepaneku tagasi, väljendades kahtlust selle õigusliku aluse, sätete proportsionaalsuse ja Euroopa inimõiguste kaitse konventsiooni artikli 8 (4) võimaliku rikkumise suhtes.

2.2.1

Võttes aluseks EÜ asutamislepingu artiklil 95, esitas komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule direktiivi ettepaneku andmete säilitamise kohta, mida on töödeldud üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste osutamisel, ja millega soovitakse muuta direktiivi 2002/58/EÜ.

2.2.2

Tegemist on liikmesriikide õigusakte ühtlustava direktiiviga, mis sätestab üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste osutajate kohustuse säilitada ja töödelda andmeid teatud kuritegude (eelkõige terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse) ennetamise, uurimise, avastamise ja kohtus menetlemise eesmärgil (artikkel 1 lõige 1).

2.2.3

Ettepanek puudutab kõnealuse side saatjaks või vastuvõtjaks olevate füüsiliste ja juriidiliste isikute liiklus- ja asukohaandmeid, kuid ei kehti side sisu kohta (artikkel 1 lõige 2).

2.2.4

Vastavalt sellele nõuab ettepanek liikmesriikidelt asjakohaste meetmete võtmist, mis tagavad, et teenuse operaatorid säilitavad kõnealused andmed ja edastavad need pädevatele siseriiklikele kuritegevusevastase võitluse ja ennetustööga tegelevatele ametiasutustele vastavalt ettepaneku eesmärkidele (artikkel 3).

2.2.5

Samuti määrab ettepanek kindlaks säilitatavad andmeliigid, milleks on side allikas ja sihtpunkt, side toimumise aeg ja kestus, side liik, kasutajate asukoht jne (artikkel 4 ja lisa).

2.2.6

Samuti sätestatakse, et andmeid säilitatakse ühe aasta jooksul mobiil- ja tavatelefoni side puhul ja kuue kuu jooksul internetipõhise side puhul (artikkel 7).

2.2.7

Lisaks sätestatakse operaatorite kohustus edastada säilitatud andmed taotlusel pädevatele siseriiklikele ametiasutustele (artikkel 8) ja liikmesriikide kohustus edastada igal aastal teatud asjaomased statistilised andmed Euroopa Komisjonile (artikkel 9).

2.2.8

Samuti sätestatakse siseriiklike ametiasutuste kohustus hüvitada sideoperaatoritele kõik asjaomaste andmete säilitamise ja edastamisega kaasnevad lisakulud (artikkel 10).

2.3.1

Komitee väljendab üllatust ja muret, et on esitatud selline seadusandlik ettepanek, sest selle sisu on ebaproportsionaalne ja rikub põhiõigusi.

2.3.2

Kõnealuses ettepanekus muudab komisjon hetkel kehtivad siseriiklikud avaliku julgeoleku meetmed “samaväärse toimega meetmeteks” (takistus telekommunikatsiooni siseturul), mis vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 14 tuleb tühistada.

2.3.3

Ettepanek avaldab ulatuslikku mõju elektrooniliste sideteenuste kasutajatele tervikuna, sest on oht kaotada klientide usaldus ja kahjustada nende valmidust kasutada info- ja sidetehnoloogiaid üldiselt ja hakata kasutama uusi elektroonilisi teenuseid. Tarbija usalduse kaotus võib pikas perspektiivis pidurdada infoühiskonna arengut, seades nii ohtu ka Lissaboni strateegia.

2.3.4

On raske mõista viisi, kuidas ettepanekus lähenetakse põhiõigustele, eelkõige õigusele eraelu puutumatusele. Komisjon testib ettepaneku seaduslikkust kahe parameetri abil, jõudes järeldusele, et ettepanek ei riku põhiõigusi.

2.3.5

Esiteks toetutakse artikli 15 lõikele 1, mis on küll esitatud direktiivis 2002/58/EÜ, kuid kordab peaaegu sõna-sõnalt rahvusvahelise kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti (artiklid 4 ja 12) ja Euroopa inimõiguste kaitse konventsiooni (artiklid 9, 10 ja 11) sätteid. Neid sätteid on juba pädevate asutuste poolt ammendavalt tõlgendatud, mistõttu komisjoni soov anda kõnealusele küsimusele ex novo tõlgendusi ei ole kohane.

2.3.6

Teiseks põhineb kõnealune seaduslikkuse test põhiõiguste harta teatud sätetel, kuid see õigusakt, mis on küll pälvinud Euroopa laialdase tunnustuse, ei ole veel jõus ja sellele ei saa kohtus toetuda kui õiguslikult siduvale dokumendile.

2.3.7

Kõnealune niigi nõrkadel alustel test väärib veelgi karmimat kriitikat seetõttu, et komisjon võtab arvesse ainult harta artikleid 7 (era- ja perekonnaelu austamine) ja 8 (isikuandmete kaitse), unustades teised eeskirjad nagu artiklid 36 (juurdepääs üldhuvi pakkuvatele teenustele), 38 (tarbijakaitse), 47 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile) ja 48 (süütuse presumptsioon).

2.3.8

Seega peaks komisjon järele mõtlema ja hoolikamalt silmas pidama põhiõigusi, et tulevikus vältida ettepaneku eeskirjade põhiseadusele mittevastavaks tunnistamist liikmesriikide konstitutsioonikohtute poolt (5).

2.3.9

Mis puutub subsidiaarsuse põhimõttesse, on üllatav komisjoni seletus, mille kohaselt seetõttu, et ei nõukogu ega parlament ei ole siiani jõudnud kokkuleppele kõnealuste probleemide lahendamises, on kiiresti vaja riigiülest meedet siseturu valdkonnas, millest kõnealune regulatsioon edaspidi lähtuks.

2.3.10

Selline põhjendus oleks loogiline, kui julgeoleku probleemid oleksid samaväärsed teiste siseturgu puudutavate (näiteks kaubanduslike, maksu- või tööhõivealaste) probleemidega, kui oleksid olemas kiireloomulised eeskirjade vastuvõtmise tähtajad (asutamislepingutes või teisestes õigusaktides sätestatud) või kui oleks võimalik ja vajalik ühtse õigusruumi loomine asjaomases küsimuses.

2.3.11

Riigi julgeolek ei ole siiski ühenduse õiguses ette nähtud õigushüve erinevalt avalikust korrast ja avalikust julgeolekust, mis on ette nähtud asutamislepingutes, selleks et sobival juhul õigustada erandlike julgeolekumeetmete tarvitusele võtmist liikmesriikide poolt.

2.3.12

Samuti ei sisalda asutamislepingud selget alust asjaomasteks meetmeteks ega mingit tähtaega, mis nõuaks meetmete kohest tarvituselevõttu. Ohte, mis ähvardavad riikide julgeolekut, ei saa hõlmata ühtlustava õigusaktiga, mis läheneb ühesugusel viisil (soovitud ühtse viisi asemel) erinevatele olukordadele.

2.3.13

Mis puutub proportsionaalsuse põhimõttesse, siis iga põhiõigusi piirav eeskiri nõuab riikide parlamentide osalust ja lisaks kohtuliku järelvalve (ex ante või ex post) tagatist. On raske ette kujutada, kuidas mõnede “nähtamatute tõkete” kadumine, mis takistavad elektrooniliste sideteenuste osutamist kogu siseturul, võib kaasa tuua ridamisi muudatusi riiklikes põhiõigusi tagavates seadustes ja põhiõiguste kaitse riiklikes süsteemides.

2.3.14

Seega leiab komitee, et kõnealune ettepanek ei ole tervikuna kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega, sest puuduvad põhjendused, mis tõestaks, et ühenduse eesmärgid on paremini saavutatavad ühenduse tasandil.

2.3.15

Teisalt on üllatav, et komisjoni ettepanek käsitleb ainult sideoperaatorite vajadusi ja seaduslikke õigusi ja jätab täielikult tähelepanuta tarbijad, unustades, et üks ühenduse ülesandeid on “tarbijakaitse tugevdamine” (EÜ asutamislepingu artikkel 3 punkt t), tagades tarbijatele “kõrgetasemelise kaitse” ja “kaitstes [tarbijate] majanduslikke huve” (EÜ asutamislepingu artikkel 153).

2.4.1

Ettepanek toetub EÜ asutamislepingu artikli 95 lõikele 1. Seega oleks soovitatav, et võetaks arvesse ka ettepaneku võimalikku mõju politsei- ja õigusalase koostöö sambale kriminaalasjades. Ühenduseväliste elektroonilise side operaatorite puhul oleks soovitav, et päritoluriigid nõuavad ad hoc kokkulepet liikmesriikidega, milles sätestatakse teenuse osutamise vastastikused tingimused riikliku julgeolu eesmärgil.

2.4.2

Oma ettepanekus, eelkõige artiklis 1, jätab komisjon tähelepanuta, et kuigi selle reguleerimisalasse kuuluvad andmed on näiliselt “neutraalsed” (side allikas ja sihtpunkt, side kestus, asukoht, sagedus jne), on tegemist teabega, mis rikub eraelu puutumatust ja paljudel juhtudel võib rikkuda ka teisi õigusi nagu ametisaladus või õigus juriidilisele abile.

2.4.3

Euroopa avaliku korra hetkeseisu juures, mille sätestab Euroopa inimõiguste kaitse konventsioon, ja vastavalt liikmesriikide põhiseaduslikele tavadele ei ole õigus eraelu puutumatusele ainult passiivne, vaid vähemal määral ka aktiivne.

2.4.4

See tähendab, et üksikisikutel, nii Euroopa Liidu kodanikel kui teistel, on õigus teada, kes jälgib nende sidet ning mis põhjusel ja kui sageli seda tehakse, samuti õigus juurdepääsule igale avalikule või eraandmebaasile, mis sisaldab sellist teavet (6).

2.4.5

Ettepanek on vastuolus põhiõigustega, eelkõige Euroopa inimõiguste kaitse konventsiooni artikliga 8, ja võib avaldada laialdast mõju kodanikuvabadustele ja põhiõigustele. Seetõttu on komitee arvamusel, et nii nagu iga erandi korral üldreeglist, peaks kõnealuse ettepaneku sisu piirduma sätetega, mis kahjustaksid võimalikult vähe nimetatud õigusi.

2.4.6

Säilitatavad andmeliigid on loetletud artiklis 4 ja lisas. Tegemist on esialgse nimekirjaga, mida on võimalik komiteemenetluse kaudu muuta. Et tegemist on põhiõigusega, peab komitee siiski ebaõigeks, et säilitatavate andmeliikide laiendamises ei osale parlament, vaid kasutatakse meetodit, mis on sobiv neutraalsete tehniliste eeskirjade puhul, mis on hoopis teist laadi kui ettepaneku sisuks olevad andmete säilitamise eeskirjad.

2.4.7

Säilitatavate andmete hulk on uurimiseks vajaliku teabe leidmiseks liiga suur, mistõttu tuleks säilitatavate andmete hulka piirata. Andmete hulk peab vastama ettepaneku eesmärkidele ja tuleb tagada, et juurdepääs andmetele oleks võimalik ainult kohtu loal. Ettepaneku eesmärki “ennetada” teatud kuritegusid on raske mõista, kuigi liiklusandmete säilitamine võib siiski olla kasulik kuritegude uurimisel ja teiste ettepaneku eesmärkide saavutamisel.

2.4.8

Säilitamistähtaeg on liiga pikk, sest komisjon ei põhjenda vajadust säilitada andmeid nii pika aja jooksul. Komitee on arvamusel, et mõistlik oleks ühtne kuue kuu pikkune tähtaeg, võttes tarvitusele asjakohased turva- ja konfidentsiaalsuse meetmed.

2.4.9

Ettepanekus ei ole ette nähtud eeskirju takistamaks teenuse osutajate ja teiste huvitatud isikute võimalikku juurdepääsu säilitatud andmetele. Tuleb sätestada, et juurdepääs kõnealustele andmetele tohib toimuda ainult erijuhtudel ja kohtuliku järelevalve all. On kahetsusväärne, et ettepanek ei sätesta, mil viisil kaitstakse säilitatud andmeid nõutava tähtaja jooksul.

2.4.10

Ettepanekus sisalduv viide “pädevatele siseriiklikele ametiasutustele” on liiga üldine ning tuleks selgesõnaliselt sätestada, et säilitatud andmeid tohib edastada ainult sellistele ametiasutustele, mis tagavad saadud andmete kvaliteedi, konfidentsiaalsuse ja turvalisuse. Komitee leiab, et ettepanekus esineb mõisteid, nagu eespool nimetatud mõiste, mis tuleb täpsemalt määratleda, et vältida lahkarvamusi nende tõlgendamisel.

2.4.11

On üllatav, et artiklis 10 reguleerib ettepanek operaatorite nn lisakulusid, mis kaasnevad andmete säilitamise ja edastamise kohustusega, ja et komisjoni ettepaneku kohaselt tuleb need hüvitada riigi vahenditest, sest vastavalt ettepaneku põhjendusele 13 on andmete säilitamine “kasulik ühiskonna avalikule julgeolekule üldiselt”.

2.4.12

Kõnealuses küsimuses ei nõustu komitee komisjoniga ja leiab, et selline väide on ebatäpne, sest iga liikmesriik määrab kõnealuste kulude hüvitamise ulatuse ja korra vabalt, vastavalt oma kriteeriumidele, ühiskonna oludele ja julgeolekuvajadustele, kuigi — nagu komisjon tunnistab (põhjendus 5) — paljud liikmesriigid ei ole isegi asjaomaseid õigusakte vastu võtnud.

2.4.13

Komisjoni kriteerium tõstatab järgmised küsimused:

2.4.14

Eelnevat silmas pidades ja eeldades, et direktiivi ettepanek on edukas, tuleks kõnealuseid kulusid vaadelda kui koormust, mida peavad kandma operaatorid pelgalt turul olemise tõttu ja mida ei peaks kandma riik ja seega kõik kodanikud. Komitee on arvamusel, et kõnealune ettepanek lisakulude hüvitamiseks on põhjendamatu ja tuleks välja jätta.

2.4.15

Eelnevat silmas pidades, peaks komisjon kui asutamislepingute ja nende peamiste põhimõtete hoidja vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõigetele 1 (7) ja 2 (8) kõnealuse ettepaneku põhjalikult üle vaatama, sest komitee arvates ei austa ettepanek tervikuna põhiõigusi ega andmetele juurdepääsu, andmete kasutamise ja vahetamise eeskirju.