Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
TAMARA ĆAPETA
esitatud 1. augustil 2025(1)
Kohtuasi C‑799/23
Euroopa Komisjon
versus
Slovaki Vabariik
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Sotsiaalpoliitika – Direktiiv 2000/43/EÜ – Isikute võrdne kohtlemine sõltumata nende rassist või etnilisest päritolust – Roma laste kaudne diskrimineerimine hariduse valdkonnas
I. Sissejuhatus
1. Käesoleva ELTL artikli 258 alusel esitatud hagiga palub Euroopa Komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et Slovaki Vabariik on rikkunud direktiivist 2000/43(2) tulenevaid kohustusi, diskrimineerides roma lapsi hariduse valdkonnas.
2. Täpsemalt väidab komisjon esiteks, et palju rohkem roma lapsi kui teisi lapsi paigutatakse vaimse või muu puudega laste jaoks ette nähtud erikoolidesse või eriklassidesse. Teiseks märgib ta, et põhikooli tasemel eraldatakse roma lapsed tavakoolides teistest lastest sellega, et nad paigutatakse vaid romadele mõeldud koolidesse, eraldi klassidesse või eraldi korrustele või eraldatakse koolisööklates teistest.
3. Selline roma laste ebavõrdne kohtlemine tuleneb komisjoni hinnangul juba pikka aega eksisteerinud tavadest, mida Slovaki Vabariik ei ole kõrvaldanud. Niisugused tavad on üleüldised selles mõttes, et need põhjustavad roma laste diskrimineerimist haridussüsteemis üleriigiliselt.
4. Kuigi Slovaki Vabariik ei eita sellise diskrimineerimise olemasolu, väidab ta, et see tuleneb struktuursetest probleemidest, mille põhjus on romade Slovakkia ühiskonnas juurdunud diskrimineerimine, mida ei ole võimalik kiiresti kõrvaldada. Liikmesriigi väitel on ta siiski näidanud, et on võtnud mitu meedet selle probleemiga tegelemiseks.
5. Käesolev esimene liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, mis on esitatud ühiskonnas juurdunud struktuurse ebavõrdsuse tõttu, tekitab Euroopa Kohtu jaoks uudse küsimuse: kuidas tuleks selliseid hagisid käsitleda? Komisjon ei heida Slovaki Vabariigile ette konkreetseid seadusandlikke või muid meetmeid, mis on diskrimineerivad või põhjustavad diskrimineerimist, vaid pigem Slovakkia ühiskonnas püsivat diskrimineerimist.
6. Seega tuleb minu arvates küsida, kas Slovaki Vabariigil on tulemuse saavutamise kohustus ehk kohustus lõpetada etnilisel päritolul põhinev diskrimineerimine hariduse valdkonnas või on tal tegutsemiskohustus ehk kohustus lihtsalt teha kõik endast olenev sellise diskrimineerimise lõpetamiseks. Kohtuasja lahendamisel tähtsust omavad tõendid sõltuvad sellest, kas direktiiviga 2000/43 kehtestatud kohustus on tulemuse saavutamise või tegutsemiskohustus.
II. Kohtueelne menetlus ja menetlus Euroopa Kohtus
7. EU Piloti menetluse raames esitatud järelpärimiste tulemusel saatis komisjon 30. aprillil 2015 Slovaki Vabariigile ametliku kirja.
8. Komisjon märkis selles, et on olemas veenvad tõendid roma laste märkimisväärse diskrimineerimise kohta Slovaki Vabariigi haridussüsteemis. Komisjon tõi eelkõige esile, et erakordselt suur arv roma lapsi on paigutatud vaimse või muu puudega lastele loodud erikoolidesse või -klassidesse ning et roma lapsi tõrjutakse ka tavakoolides neid muul moel segregeerides, näiteks paigutades nad eraldi klassidesse või saates nad eraldi koolidesse. Komisjoni hinnangul on kõnealuse diskrimineerimise põhjustanud võetud ebapiisavad seadusandlikud meetmed, mis on võetud direktiivi 2000/43 ülevõtmiseks, olemasolevate meetmete puudulik rakendamine ning kehvad haldus- ja ühiskondlikud tavad.
9. Slovaki Vabariik vastas ametlikule kirjale 16. augustil 2015, märkides, et on õigusakte muutnud. Näiteks on asjakohastesse õigusaktidesse lisatud segregatsiooni määratlus ja kehtestatud sõnaselge kohustus paigutada ühiskondlikult ebasoodsas olukorras olevad lapsed kokku teiste lastega, vältimaks segregatsiooni. Samuti on kehtestatud õiguslik meede, mis võimaldab vaadata läbi diagnooside paneku korra, mille tulemusena roma laste arv erikoolides on ebaproportsionaalselt suur. Lisaks lükkas liikmesriik tagasi väite, et kehtivaid õigusakte ei ole nõuetekohaselt kohaldatud, ning sedastas, et jätkab ametlikus kirjas nimetatud probleemide lahendamiseks mitme täiendava meetme järkjärgulist rakendamist.
10. 2015. aasta detsembrist kuni 2017. aasta detsembrini esitati täiendavaid teabenõudeid ning toimus komisjoni ja Slovaki Vabariigi esindajate kohtumine.
11. 11. oktoobril 2019 saatis komisjon Slovaki Vabariigile põhjendatud arvamuse, milles märkis, et kuigi asjaomaste õigusaktide hiljutised muudatused on olukorda kahtlemata märkimisväärselt parandanud, on endiselt olemas tõendeid juba varem tuvastatutega identsete diskrimineerivate tavade püsimise kohta.
12. Seega loobus komisjon oma väitest, et direktiivi 2000/43 ei ole õigusaktidesse nõuetekohaselt üle võetud. Siiski näitavad andmed tema arvates endiselt, et Slovaki Vabariik ei ole roma laste diskrimineerimisega haridussüsteemis tulemuslikult tegelenud, kuna erikoolides ja -klassides on endiselt ebaproportsionaalselt palju roma lapsi. Komisjoni hinnangul on selle peamine põhjus ebapiisav diagnoosimismetoodika ja juba pandud diagnooside uuesti läbivaatamise keerukus. Ta jäi ka roma laste tavakoolides segregeerimise väite juurde. Ehkki põhjuseid on mitu, ei õigusta miski kestvat segregatsiooni.
13. Põhjendatud arvamuses määras komisjon Slovaki Vabariigile etteheidetavate rikkumiste lõpetamise tähtajaks 11. detsembri 2019.
14. Slovaki Vabariik vastas põhjendatud arvamusele 6. detsembril 2019.
15. Vastuses väitis Slovaki Vabariik, et komisjoni esitatud statistilised andmed romade kohta ei ole usaldusväärsed, eelkõige etnilist päritolu puudutavate andmete kogumisega seotud raskuste tõttu. Seejärel loetles ta hiljuti kehtestatud seadusandlikke ja muid meetmeid, mille eesmärk on võidelda roma laste diskrimineerimise vastu koolisüsteemis, ning selles valdkonnas välja pakutud konkreetseid projekte. Lõpuks kinnitas Slovaki Vabariik komisjonile, et ta püüab komisjoni põhjendatud arvamusele saadetud vastuses välja toodud konkreetsed seadusandlikud meetmed võtta võimalikult kiiresti ning kohustub järk-järgult ja püsivalt rakendama muid sellega seotud lühi- ja pikaajalisi abinõusid.
16. Pärast kõnealust vastust olid komisjon ja Slovaki Vabariik aastatel 2020–2022 uuesti ühenduses, kusjuures 2022. aasta septembris külastas Euroopa võrdõigusvolinik Helena Dalli Ida-Slovakkia koole ning kohtus Slovaki Vabariigi esindajatega, sealhulgas peaminister Eduard Hegeriga.
17. 22. detsembril 2023 esitas komisjon ELTL artikli 258 alusel Euroopa Kohtule käesoleva hagi.
18. Slovaki Vabariik esitas kostja vastuse 26. märtsil 2024.
19. Komisjon esitas repliigi 7. mail 2024 ja Slovaki Vabariik vasturepliigi 17. juunil 2024.
20. 8. aprillil 2025 toimus kohtuistung, kus komisjon ja Slovaki Vabariik esitasid oma suulised seisukohad.
III. Analüüs
21. Komisjon palub käesolevas hagis Euroopa Kohtul tuvastada, et Slovaki Vabariik on süstemaatiliselt ja kestvalt rikkunud kohustusi, mis tulenevad direktiivi 2000/43 artikli 2 lõikest 1 koostoimes selle direktiivi artikli 2 lõike 2 punktiga b ja artikli 3 lõike 1 punktiga g:
– paigutades ebaproportsionaalselt suure arvu roma lapsi erikoolidesse või vaimse või muu puudega lastele loodud eriklassidesse, kus õpe toimub lihtsustatud programmi järgi, ning
– segregeerides roma lapsi tavakoolides eraldi klassidesse või eraldi koolidesse.
22. ELTL artiklil 258 põhinevas liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise menetluses peab komisjon tõendama, et väidetav rikkumine on aset leidnud.(3)
23. Olen arvamusel, et enne talle esitatud argumentide hindamist peab Euroopa Kohus käsitlema seda, milliseid tõendeid peaks komisjon niisuguses kohtuasjas oma väidete kinnitamiseks esitama.
24. See sõltub minu arvates sellest, kas direktiivi 2000/43 artikli 2 lõikest 1 koostoimes artikli 2 lõikega 2 tulenev kohustus on tulemuse saavutamise kohustus või tegutsemiskohustus.
25. Seepärast jätkan järgmiselt.
26. Punktis A toon välja erinevused juhul, kui tuvastatakse tulemuse saavutamise kohustus, ja juhul, kui tuvastatakse tegutsemiskohustus.
27. Punktis B teen Euroopa Kohtule ettepaneku tõlgendada direktiivi 2000/43 artikli 2 lõiget 1 koostoimes selle artikliga 1 ja artikli 2 lõikega 2 nii, et see paneb liikmesriikidele tulemuse saavutamise kohustuse. Sellisel juhul peab komisjon tõendama, et soovitud tulemust – haridusalase diskrimineerimise puudumist – ei ole asjaomases liikmesriigis saavutatud.
28. Sellega seoses on punktis C esitatu kohaselt väidetava diskrimineerimise olemasolu tõendavad statistilised või muud andmed sobiv viis näidata, et komisjoni märgitud kohustust on rikutud. Seevastu ei ole tulemuse saavutamise kohustuse rikkumise tõendamisel või ümberlükkamisel asjasse puutuvad muud asjaolud, mis on seotud diskrimineerimise vastu võitlemiseks võetud meetmetega ning nende tõhususe või ebatõhususega.
29. Punktis D selgitan, et komisjon on roma laste diskrimineerimist oma kahe väite raames piisavalt tõendanud. Slovaki Vabariigi kostja vastus, mille eesmärk on veenda Euroopa Kohut, et võetud meetmed toovad kaasa olukorra soovitud paranemise, ei lükka ümber tõendeid, et põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppedes jätkus roma laste diskrimineerimine mõlemal väidetaval moel.
A. Tulemuse saavutamise kohustus ja tegutsemiskohustus
30. Käesolevas asjas on komisjon esitanud oma kahe väite tõendamiseks Euroopa Kohtule erinevaid statistilisi ja muid andmeid, mis on pärit rahvusvaheliste organisatsioonide, valitsusväliste organisatsioonide (edaspidi „NGO“) ja Slovakkia ametiasutuste aruannetest. Need dokumendid tõendavad esiteks, et põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel ja isegi pärast seda oli erikoolides või -klassides ebaproportsionaalselt palju roma lapsi, ning teiseks, et sageli paigutatakse roma lapsed eraldi koolidesse või tavakooli eraldi klassidesse.(4) Need andmed on esitatud tõendamaks roma laste diskrimineerimist või jätkuvat diskrimineerimist Slovakkia haridussüsteemis.
31. Slovaki Vabariik ei lükka põhimõtteliselt ümber(5) väiteid, et diskrimineerimine jätkub. Ta märgib aga, et on kestva diskrimineerimise vastu võitlemiseks kehtestanud mitu meedet ja programmi.(6) Mõned asjaomastest meetmetest algatati enne põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumist, osa aga võeti vastu hiljem. Slovaki Vabariigi väitel on need meetmed olukorda juba mõneti parandanud. Liikmesriik rõhutab siiski, et võttes arvesse romade pikaajalist struktuurset ebavõrdsust Slovakkia ühiskonnas, ei saa võetud meetmed muuta ühiskondlikke mustreid nii lühikese ettenähtud aja jooksul.
32. Komisjon möönab, et Slovaki Vabariik on võtnud mitu meedet, mis võivad kaasa aidata diskrimineerimise lõpetamisele. Ta leiab siiski ka, et nii mõnedki neist on ebapiisavad või ei rakendata neid küllaldaselt.(7) Mis veelgi olulisem – komisjoni väite kohaselt ei ole need meetmed roma laste diskrimineerimist Slovakkia haridussüsteemis veel kaotanud ega isegi vähendanud.(8)
33. Nende argumentide asjakohasus selle kindlakstegemisel, kas kohustuse väidetav rikkumine on tegelikult aset leidnud või mitte, sõltub minu arvates sellest, mis liiki kohustus on liikmesriikidele pandud õigusnormidega, millele komisjon tugineb. Olenevalt sellest, kas komisjoni väide puudutab tulemuse saavutamise kohustuse või tegevuskohustuse rikkumist, on asjakohased erinevad argumendid.
34. Tulemuse saavutamise kohustuse korral peab liikmesriik jõudma konkreetse ja eelnevalt kindlaks määratud tulemuse või olukorrani. Tähelepanu on tulemusel, sõltumata selle saavutamiseks valitud vahenditest. Kui tulemust ei saavutata, on kohustust rikutud, välja arvatud juhul, kui liikmesriik tõendab vääramatu jõu või muude erakorraliste asjaolude esinemist. Seevastu tegutsemiskohustuse korral peab liikmesriik rakendama kõiki sobivaid meetmeid konkreetse eesmärgi saavutamiseks, ilma et selle eesmärgi saavutamine oleks tingimata tagatud. Tähelepanu keskmes on tehtud jõupingutused, isegi kui tulemust ei ole – või ei ole veel – saavutatud.(9)
35. Seega, kui direktiiviga 2000/43 on kehtestatud tulemuse saavutamise kohustus, siis piisab sellest, kui komisjon lihtsalt tõendab, et koolides diskrimineeritakse roma lapsi. Sellisel juhul ei kaitse Slovaki Vabariiki argumendid tulemuse saavutamiseks võetud meetmete kohta, sest need ei lükka ümber kohustuse rikkumise väidet.
36. Kui aga eksisteerib tegutsemiskohustus, siis isegi juhul, kui tulemust ei ole veel saavutatud, on asjakohane argument, et liikmesriik on teinud kõik endast oleneva diskrimineerimise lõpetamiseks. Sellisel juhul peaks komisjon tõendama, miks Slovaki Vabariigi võetud meetmed ei kujuta endast kõike võimalikku, mida ta saaks teha diskrimineerimise vastu võitlemisel.(10)
37. Lisaks tuleks meelde tuletada, et komisjonil ei ole kohustust algatada rikkumismenetlust ning tal on täielik kaalutlusõigus mitte ainult selle otsustamisel, kas alustada menetlust, vaid ka selle otsustamisel, millal ja millises küsimuses seda alustada.(11) Samuti on komisjonil õigus oma äranägemisel otsustada, kas jätkata menetlust kuni Euroopa Kohtu poole pöördumiseni.(12)
38. Vastuseks kohtuistungil esitatud küsimusele selgitas komisjon, et ta otsustas alustada menetlust Euroopa Kohtus just Slovaki Vabariigi suhtes, kuigi sarnased probleemid esinevad ka teistes liikmesriikides(13), kuna leidis, et selles liikmesriigis ei ole roma laste diskrimineerimise lõpetamiseks märgatavaid edusamme tehtud.
39. Kuigi komisjonil on kogu rikkumismenetluse vältel täielik kaalutlusõigus, peab Euroopa Kohus pärast asja Euroopa Kohtusse esitamist tegema otsuse õiguslike kriteeriumide alusel(14) ega ole pädev uurima, kas komisjoni otsus pöörduda liikmesriigi vastu Euroopa Kohtusse on asjakohane.(15)
40. Seega, kui Euroopa Kohtus alustatud menetlus puudutab tulemuse saavutamise kohustuse rikkumise väidet ja komisjon tõendab, et tulemust ei ole saavutatud, ei saa Euroopa Kohus teha muud kui tuvastada sellise kohustuse rikkumine.
41. Niisuguse järelduse korral jälgib komisjon seejärel Euroopa Kohtu otsuse täitmist liikmesriigis ja tal on kaalutlusõigus otsustada, kas, millal ja millistel tingimustel tuleb menetlust jätkata hagi esitamisega ELTL artikli 260 alusel.(16)
42. Käesolevas asjas näib komisjoni hagi aluseks olevat väide, et tulemust ei ole saavutatud. Ta väidab, et koolides diskrimineeritakse roma lapsi, mitte seda, et Slovaki Vabariik ei tee jõupingutusi niisuguse diskrimineerimise lõpetamiseks.
43. Komisjoni peamised väited on seega, et tulemust ehk ebaproportsionaalselt suure hulga roma laste erikoolidesse paigutamise lõpetamist ja roma laste segregatsiooni kaotamist tavakoolides ei ole saavutatud.
44. Enne selle hindamist, kas komisjon on oma väiteid tõendanud, tuleb veenduda, kas komisjonil on alust algatada rikkumismenetlus, tuginedes direktiivi 2000/43 artikli 2 lõikele 1 koostoimes selle artikli 2 lõike 2 punktiga b.
B. Diskrimineerimise lõpetamine tulemuse saavutamise kohustusena
45. Kas direktiivi 2000/43 artikli 2 lõige 1 sisaldab kohustust saavutada tulemus, milleks on liikmesriikides otsese ja kaudse diskrimineerimise lõpetamine hariduse valdkonnas?(17)
46. Nagu ma edaspidi selgitan, pannakse direktiiviga 2000/43 tõepoolest sellise tulemuse saavutamise, mitte pelgalt tegutsemiskohustus.
47. Direktiivi 2000/43 artikli 1 järgi kehtestatakse selle direktiiviga „raamistik rassilise või etnilise päritolu alusel diskrimineerimise vastu võitlemiseks, et tagada võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamine liikmesriikides“. Termin „kohaldamine“ ei viita mitte pelgalt jõupingutustele, vaid konkreetsele tulemusele.
48. Direktiivi 2000/43 artikli 2 lõikes 1 on täpsustatud, et „[k]äesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab võrdse kohtlemise põhimõte, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist rassilise või etnilise päritolu alusel“. Väljend „ei esine […] diskrimineerimist“ tähendab tulemuse saavutamise kohustust.
49. Direktiivi artikli 2 lõike 2 punktides a ja b on seejärel määratletud otsene ja kaudne diskrimineerimine. Seega osutab kõnealune säte soovitud olukorrale, kus järgitakse võrdse kohtlemise põhimõtet.
50. Järelikult tähendab nimetatud põhimõtte rakendamine, mis on direktiivi 2000/43 eesmärk, et liikmesriikides lõpetatakse otsene või kaudne diskrimineerimine rassilise või etnilise päritolu alusel ja seda ka haridusvaldkonnas, nagu käesolevas asjas.
51. Slovaki Vabariik märgib oma kirjalikes seisukohtades(18) aga, et direktiivi 2000/43 sätetes, millele komisjon tugineb, ei ole mingil moel kehtestatud liikmesriikidele kohustusi, vaid on üksnes määratletud võrdse kohtlemise põhimõte ja mõiste kaudne diskrimineerimine.
52. On tõsi, et need sätted ei ole sõnastatud liikmesriikide kohustustena. Direktiivid on aga üldiselt liidu õigusaktid, millega nõutakse liikmesriikidelt regulatiivseid tulemusi, jättes neile vabaduse valida asjaomaste tulemuste saavutamise viisi.(19)
53. Direktiivis 2000/43 on selgelt välja toodud, millise tulemuse peab iga liikmesriik saavutama: võrdsus ühiskonnas, lõpetades rassilisel või etnilisel päritolul põhineva otsese ja kaudse diskrimineerimise. Järelikult eeldab selle direktiivi nõuetekohane kohaldamine seda, et liikmesriigis ei esine diskrimineerimist.
54. See kehtib ka struktuurse ebavõrdsuse kaotamise, mitte ainult diskrimineerimise üksikjuhtumite(20) kohta.
55. Komisjon on käesoleva hagi esitanud, viidates kaudsele diskrimineerimisele, mis on määratletud direktiivi 2000/43 artikli 2 lõike 2 punktis b. Selle sätte kohaselt peetakse kaudseks diskrimineerimiseks seda, kui näiliselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab isikud rassilise või etnilise päritolu alusel teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda.
56. Just seetõttu, et direktiiviga on tagajärjena keelatud ka kaudne diskrimineerimine, on minu meelest selge, et liidu seadusandja eesmärk oli kaotada liikmesriikides struktuurne ebavõrdsus.(21)
57. Kaudne diskrimineerimine on eriti oluline probleem olukorras, kus ühiskonnas on juurdunud ühte rühma mõjutav struktuurne ebavõrdsus. Sellistel juhtudel võib ebavõrdne mõju etnilisele rühmale, keda juba diskrimineeritakse, kergesti tuleneda normidest, mis on etnilise päritolu suhtes näiliselt neutraalsed.(22)
58. Käesolevas kohtuasjas ongi tegemist just sellise olukorraga. Nagu Slovaki Vabariik kinnitab, on konkreetne kaudse disrkimineerimise vorm – romade segregatsioon – selle riigi ühiskonnas kestnud juba pikka aega. Probleem ei ole õiguslik segregatsioon, nagu oli kõne all kohtuasjas Brown vs. Board of Education(23), mida mõned käesoleva menetluse pooled on maininud. Seda liiki diskrimineerimist on lihtsam likvideerida, kuna liikmesriigi õigus- ja haldusnormid, mis on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, tuleb tühistada. See tuleneb sõnaselgelt direktiivi 2000/43 artikli 14 punktist a.(24)
59. Käesoleval juhul on aga tegemist faktilise segregatsiooniga, mis põhineb pigem tavadel kui kirjutatud seadustel. Direktiiviga 2000/43 ei oleks saanud ette näha konkreetseid meetmeid sellise faktilise segregatsiooni lõpetamiseks, kuna seda probleemi ei ole võimalik lahendada ühe või mitme konkreetse normi kehtestamisega. Pealegi sõltub faktilise segregatsiooni lahendamine igale liikmesriigile omastest asjaoludest. Eeltoodu selgitab, miks direktiivis 2000/43 ei ole ette nähtud konkreetseid meetmeid mingi etnilise rühma suhtes juurdunud diskrimineerimise lõpetamiseks.
60. Konkreetsete meetmete puudumisest ei saa siiski järeldada, et direktiiv 2000/43 ei kehtesta liikmesriikidele kohustust lõpetada struktuursest ebavõrdsusest tulenev faktiline diskrimineerimine. Liikmesriikidel on positiivne kohustus võtta kõik vajalikud meetmed, et lõpetada ühiskonnas juurdunud etniline diskrimineerimine. See kohustus ei väljendu konkreetsete meetmetena, mida liikmesriigid peavad võtma, kuna seda ei saaks nii väljendada.
61. Pealegi on direktiivi 2000/43 põhjenduses 12 märgitud, et rassilisel ja etnilisel päritolul põhineva diskrimineerimise suhtes võetavad erimeetmed on vajalikud, et tagada demokraatliku ja tolerantse ühiskonna areng, mis omakorda võimaldab ühiskonnaelus osaleda kõigil isikutel, sõltumata nende rassilisest või etnilisest päritolust.(25) Eeltoodu kinnitab, et kõnealuse õigusakti eesmärk on kaotada ühiskonnas juurdunud ebavõrdsus.
62. Diskrimineerimise mõiste selline käsitus on sündinud Euroopa Kohtu praktikast.
63. Euroopa Kohus on oma otsustes korduvalt leidnud, et aluslepingutes ja põhiõiguste hartas sätestatud võrdse kohtlemise põhimõte on Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõte. Teisese õiguse aktid, nagu direktiiv 2000/43, on selle põhimõtte konkreetne väljendus.(26) Selle põhimõtte järgimiseks peavad liikmesriigid tegema rohkem, kui vaid „endast parima“.
64. Kui direktiiv 2000/43 piirduks üksnes tegutsemiskohustuse kehtestamisega, kahjustaks see märkimisväärselt selle soovitavat toimet (tõhusust) võitluses diskrimineerimise vastu. Euroopa Kohtu otsustes näiteks diskrimineerimise mõiste tõlgendamise kohta keskendutakse diskrimineerivate tagajärgede ennetamisele. Seda nii otsese(27) kui ka kaudse diskrimineerimise(28) puhul. Sama kehtib ka juurdunud diskrimineerimise vastu võitlemise kohta.
65. Lisaks on direktiivi 2000/43 artiklitest 1 ja 2 liikmesriikidele tuleneva kohustuse tõlgendamine tulemuse saavutamise kohustusena, mis seisneb positiivses kohustuses lõpetada koolides roma laste diskrimineerimine, kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) hiljutiste otsustega roma laste segregatsiooni kohta koolides.(29) See kohus leidis, et segregatsiooni olemasolu tuvastamine toob riikidele kaasa positiivse kohustuse segregatsioon lõpetada.
66. Lõpuks on konkreetselt hariduse valdkonnas veel üks argument, mis selgitab, miks liidu seadusandja ei saanud ette näha konkreetseid meetmeid, mida liikmesriigid peavad võtma, vaid sai kehtestada üksnes tulemuse saavutamise kohustuse. See on seotud liidu ja liikmesriikide vahelise pädevuse jaotusega, mida ka kohtuistungil arutati.
67. Liidul ei ole hariduse valdkonnas reguleerimispädevust, vaid ELTL artiklite 6 ja 165 kohaselt üksnes toetav pädevus. Seetõttu ei saa Euroopa Liit ette näha meetmeid, mida liikmesriigid peavad võtma seoses oma haridussüsteemide korralduse või õppetöö sisuga.
68. Siiski võib liit oma ELTL artiklist 19 tuleneva pädevuse raames võtta meetmeid etnilise diskrimineerimise vastu võitlemiseks, piirates nii liikmesriikide pädevust oma haridussüsteemi korraldamisel.(30) Kuna Euroopa Liidul puudub pädevus konkreetsete meetmete ettekirjutamiseks, saab hariduse valdkonnas diskrimineerimise lõpetamiseni jõuda järelikult üksnes tulemuse saavutamise kohustuse kehtestamisega. Meetmed, mille abil see tulemus tuleb saavutada, kuuluvad liikmesriikide pädevusse.
69. Hoolimata oma algsest argumendist, mille kohaselt sisaldab direktiivi 2000/43 artikkel 2 üksnes määratlusi, näib Slovaki Vabariik siiski nõustuvat, et direktiiv kehtestab tulemuse saavutamise kohustuse. Oma kostja vastuses märkis ta: „Direktiiv 2000/43 nõuab seega liikmesriikidelt võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise tagamist, sealhulgas hariduse valdkonnas“.(31)
70. Kokkuvõttes kehtestavad direktiivi 2000/43 artiklid 1 ja 2 koostoimes selle direktiivi artikli 3 lõike 1 punktiga g liikmesriikidele kohustuse lõpetada hariduse valdkonnas diskrimineerimine etnilise päritolu alusel. Selline kohustus mitte ainult ei keela liikmesriikidel diskrimineerimist, vaid kohustab ka võtma erimeetmeid ja astuma konkreetseid samme, millega kõrvaldatakse olemasolev, ühiskonnas juurdunud eelarvamustest tulenev ebavõrdsus.
71. Kui soovitav tulemus on ühiskond, kus mingit etnilist rühma hariduse valdkonnas ei diskrimineerita, saab Euroopa Kohus tuvastada asjaomase tulemuse saavutamise kohustuse rikkumise, uurides tõendeid ja tehes nende põhjal järelduse selle kohta, kas roma lapsi koolides diskrimineeritakse või mitte. See tekitab järgmise küsimuse sellest, millised tõendid tuleb Euroopa Kohtule tulemuse saavutamise kohustuse rikkumise tõendamiseks esitada.
C. Tulemuse saavutamise kohustuse rikkumise tõendamine
72. Tõendamaks, et rikutud on kohustust saavutada tulemus, milleks on roma laste diskrimineerimise lõppemine koolides, peab komisjon esitama Euroopa Kohtule tõendid roma laste ebasoodsama olukorra kohta Slovakkia koolisüsteemis. Kui komisjon niisuguse diskrimineerimise olemasolu piisavalt tõendab, peab Slovaki Vabariik omalt poolt esitama tõendid, mis lükkavad ümber komisjoni tõendid ja näitavad, et roma lapsi ebasoodsamasse olukorda asetavat erinevat kohtlemist ei esine. Vastasel juhul peab ta diskrimineerivat kohtlemist põhjendama.
73. Minu arvates ei ole enamik käesoleva kohtuasja poolte Euroopa Kohtule esitatud tõendeid asjakohased otsustamaks, kas põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumisel diskrimineerimine jätkus, nagu tuleneb komisjoni kahest väitest.
74. Komisjon täpsustas kohtuistungil, et tema arvates rikkus Slovaki Vabariik oma kohustusi diskrimineerimisele aktiivselt kaasa aitava tegevusega ning sellega, et ei võtnud asjakohaseid meetmeid ühiskonnas juurdunud diskrimineerimise lõpetamiseks.
75. Olen seisukohal, et kuigi juurdunud diskrimineerimise põhjuste tuvastamine on oluline, ei ole liikmesriigi tulemuse saavutamise kohustuse rikkumisele viitava hagi raames vaja tõendada, milline konkreetne riigiasutuste tegevus on väidetavale diskrimineerimisele kaasa aidanud või millised meetmed ei ole võimaldanud seda lõpetada. Liikmesriigil on ju vabadus valida vahendid, mille abil diskrimineerimine lõpetada. See, kas need meetmed on sobivad ja tõhusad, on Euroopa Kohtu otsuse tegemisel asjakohane üksnes ulatuses, milles need tõendavad, kas taotletav tulemus saavutati või mitte.(32)
76. Kokkuvõttes on kõik poolte esitatud argumendid ja tõendid selle kohta, kas Slovaki Vabariigi võetud erinevad meetmed neis kahes väites nimetatud probleemide lahendamiseks on asjasse puutuvad ja piisavad, väga olulised diskrimineerimisvastase poliitika ning selle liikmesriigi ja komisjoni poolt võrdsuse saavutamiseks tehtud jõupingutuste kontekstis. Küll aga ei ole need Euroopa Kohtu jaoks asjakohased selle kindlaksmääramisel, kas rikkumine esines komisjoni põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel.
77. Euroopa Kohtu jaoks on oluline üksnes see, kas komisjoni tõendid kinnitavad, et vastaval ajal diskrimineerimist esines, ja kas Slovaki Vabariik on tõendanud, et tema võetud meetmed on selleks kuupäevaks diskrimineerimise lõpetanud.
D. Kas komisjon on väidetavaid rikkumisi käesolevas asjas piisavalt tõendanud?
1. Esimene väide: ebaproportsionaalselt suur arv roma lapsi erikoolides või -klassides
78. Komisjoni väitel näitavad ametlikud andmed, et nii 2019. aasta 11. detsembri seisuga, mil möödus põhjendatud arvamuses määratud tähtaeg, kui ka hiljem, oli Slovaki Vabariigi erikoolides või -klassides ebaproportsionaalselt palju roma lapsi. Niisugustes eriprogrammides osales teistest lastest ligikaudu kolm korda rohkem roma lapsi.(33)
79. Komisjon tugineb nii erinevatele liidu organite, rahvusvaheliste organisatsioonide ja NGO-de aruannetele kui ka Slovakkia ametiasutuste koostatud aruannetele. Ehkki aruannetes kasutatakse erinevat metoodikat ja need sisaldavad veidi erinevaid tulemusi, näitavad need kõik roma laste ebaproportsionaalselt suurt arvu erikoolides. Minu arvates on see piisav prima facie tõend selleks, et tõendamiskoormis läheks üle liikmesriigile, kes peab näitama, et need tõendid ei ole õiged või asjakohased.
80. Rangelt võttes ei vaidle Slovaki Vabariik diskrimineerimise väitele vastu, vaid märgib, et mitme kehtestatud meetme tulemusel on olukord paranenud ja et asjaomased arvud on seega vähenemas.(34) Liikmesriik selgitab siiski, et ei saa arvude vähenemist tõendada samade andmete ja metoodika alusel, mida on kasutatud komisjoni esitatud aruannetes, kuna tal ei ole neid andmeid ega metoodikat.(35)
81. Kui roma laste osakaal erikoolides oleks märkimisväärselt vähenenud, siis – nagu komisjon õigesti märgib – viitaks sellisele positiivsele suundumusele ka erinevad aruanded, vaatamata sellele, et neis on kasutatud erinevat metoodikat.
82. Igatahes ei ilmne Slovaki Vabariigi erinevate ametiasutuste koostatud statistikast ühtegi olulist muutust, vaid see kinnitab märgatava ebaproportsionaalsuse olemasolu 2019. aasta detsembris, mil möödus põhjendatud arvamuses määratud tähtaeg.
83. 2011. aastal Slovaki Vabariigi haridusministeeriumi koostatud varases dokumendis – riiklikus strateegiakavas – mööndi lastele pandud valediagnoosidest tulenevaid diskrimineerimisega seotud probleeme.(36) Nimelt nähtub sellest dokumendist, et kuigi ainult väike osa (1–3%) konkreetsest elanikkonnast on tavaliselt vaimse puudega, moodustasid roma lapsed Slovaki Vabariigi erikoolides või -klassides käivatest lastest 16–17%. Samuti oli 60% eriklassi lastest ja 80% erikoolide lastest roma päritolu, samas kui roma rahvas moodustab vaid ligikaudu 8% kogu elanikkonnast.
84. 2020. aastal viitas sarnastele arvudele ka roma kogukondade atlas, mille koostas Slovaki Vabariigi valitsuses roma kogukondade eest vastutav aseminister. Kõnealuse dokumendi(37) kohaselt paigutati 17% marginaliseerunud roma kogukondadest pärit 6–15aastastest lastest erikooli. Integreerunud leibkondades elavate roma laste puhul oli see määr pisut väiksem ehk 14%. Nagu nähtub sellest dokumendist, olid need määrad oluliselt kõrgemad kui üldise elanikkonna hulgas – 2019. aastal õppis ainult 5,7% kõigist Slovaki Vabariigi kooliealistest lastest eriõppekava järgi.
85. Üldiselt võib vaielda selle üle, millised arvud on õigemad ja/või millises uuringus kasutatud metoodika on tõhusam.(38) Ometi on tõendatud, et roma laste kohta ja muude laste kohta käivate arvude erinevus on liiga suur, et seda eirata.(39)
86. Vaidlust ei ole selles, et laste väär paigutamine eriklassidesse või ‑koolidesse on kaudne diskrimineerimine. Erikoolide õppekavade maht on väiksem, mis tähendab, et laste võimalused jätkata oma haridusteed vähenevad ning see omakorda kahandab nende väljavaadet olla täiskasvanuna ühiskonda võrdselt kaasatud.
87. Seega on roma lapsed seatud teiste lastega võrreldes ebasoodsamasse olukorda direktiivi 2000/43 artikli 2 lõike 2 punkti b tähenduses.
88. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab siiski kaudset diskrimineerimist põhjendada, kui asjaomasel õigusnormil või taval on seaduslik eesmärk, mille saavutamiseks kasutatakse proportsionaalseid meetmeid. Mõistet „seaduslik eesmärk“ etnilise diskrimineerimise põhjendusena tuleb siiski tõlgendada kitsalt.(40)
89. Sellega seoses väidab Slovaki Vabariik, et arvude suur erinevus võib olla seletatav tõigaga, et suur osa marginaliseerunud roma kogukondades elavatest roma lastest on pärit nii halvast sotsiaalmajanduslikust keskkonnast, et nad ei ole põhikooli sisseastumiskatseteks teiste lastega võrreldes sama hästi ette valmistatud. Liikmesriik selgitab veel, et on lõhe vähendamiseks näinud ette sellised meetmed, nagu kohustuslik koolieelne haridus ja lapsevanemate abistajad.
90. Ühelt poolt ei saa asjaolu, et suur osa roma lastest elab marginaliseerunud roma kogukondades ebasoodsas sotsiaalmajanduslikus keskkonnas, õigustada nende diskrimineerimist koolides. Sellist juurdunud ebavõrdsust, isegi kui see võib seletada nende ebaproportsionaalselt suurt arvu erikoolides, ei saa kasutada ebasoodsa mõju järjekordse vabandusena. Teisest küljest saab olemasoleva ebavõrdsuse parandamiseks võetud meetmeid kasutada argumendina alles siis, kui need meetmed annavad soovitud tulemuse.
91. Kokkuvõttes on komisjon minu arvates piisavalt tõendanud erinevat kohtlemist, lähtudes põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel erikoolidesse või ‑klassidesse paigutatud roma laste ebaproportsionaalselt suurest arvust. Slovaki Vabariik ei ole seevastu komisjoni tõendeid ümber lükanud ega toonud välja ühtki sellise diskrimineerimise legitiimset eesmärki.
92. Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku lugeda komisjoni esimene väide tõendatuks.
2. Teine väide: faktiline segregatsioon
93. Komisjoni teine väide puudutab roma laste segregatsiooni tavakoolides.
94. Segregatsiooni lõpetamise kui tulemuse saavutamise kohustuse rikkumist saab tõendada usaldusväärsete andmetega, mis näitavad, et eksisteerib tegelik segregatsioon.
95. Sellega seoses väidab komisjon, et nii põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel kui ka pärast seda(41) oli ja on roma laste eraldamine teistest lastest Slovakkia koolides laialt levinud. See on toimunud erinevas vormis, näiteks eraldi koolide, klassiruumide või sööklate näol. Komisjon tõendab seda väidet statistiliste andmete ja muude tõenditega.
96. Oma hagiavalduses tugineb komisjon taas erinevatele riigi- või rahvusvaheliste asutuste ja NGO‑de koostatud dokumentidele.
97. Seoses sellega tunnistas Slovaki Vabariik juba 2012. aastal, s.o enne kohtueelse menetluse algust, roma laste etnilist segregatsiooni.(42)
98. Kohtueelse menetluse käigus esitati hulk muid ametlikke aruandeid, milles tunnistati roma lapsi mõjutavat etnilist segregatsiooni. Štátna školská inšpekcia (riiklik kooliinspektsioon) 2017/2018. aasta aruandes mööndi, et „neljas koolis ilmnes õppetöö korralduses segregatsiooni tunnuseid, mis seisnesid marginaliseerunud roma kogukondadest pärit lastele eraldi klasside loomises ning garderoobide ja toitlustamise ruumilises eraldamises“.(43)
99. Ka pärast põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumist on Slovakkia ametiasutused korduvalt kinnitanud segregatsiooni olemasolu. 2020. aasta juunis tunnistas Slovaki Vabariigi haridus-, teadus-, teadusuuringute ja spordiministeerium, et roma laste segregatsioon koolides on pikaajaline probleem.(44) „Romade võrdõiguslikkuse, kaasamise ja osalemise strateegias 2030. aastani“, mille Slovakkia ametiasutused võtsid vastu 2021. aasta aprillis, tunnistati endiselt, et eelmine strateegia ei saavutanud oma eesmärke.(45)
100. Ka Slovakkia kohtud, eelkõige Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus), on viimastel aastatel korduvalt leidnud, et mitmes koolis esines roma õpilaste faktiline segregatsioon.(46) Kuigi selliseid kohtuotsuseid ei saa iseenesest kasutada tõendina üldise segregatsiooni, vaid pigem diskrimineerimise üksikjuhtumite kohta, on need koos muude esitatud andmetega siiski asjakohased.
101. Lõpetuseks, 2023. aastal võttis Slovaki Vabariigi haridus-, teadus-, teadusuuringute ja spordiministeerium vastu segregatsiooni lõpetamise juhendi(47), mida ajakohastati 2024. aastal.(48) Käesoleva ettepaneku koostamise ajal on Slovaki Vabariigi haridusministeeriumi veebisaidil segregatsiooni lõpetamist käsitlev jaotis, milles on märgitud, et „Slovaki Vabariigi haridus-, teadus-, arengu- ja noorteministeeriumi (MŠVVaM SR) jaoks ei ole segregatsiooni lõpetamine mitte ainult strateegiline prioriteet, vaid ka Slovakkias õiglasema ja kaasavama haridussüsteemi loomise eeltingimus. Eesmärk on kõikide laste täielik lõimimine haridussüsteemi, samuti igale lapsele niisuguse hariduse tagamine, mis vastab tema individuaalsetele õpivajadustele, ja tema igakülgne ühiskonda lõimimine.“(49)
102. Eeltoodu näitab Slovaki Vabariigi pühendumist probleemi lahendamisele ja osutab selgelt, et käesolevas asjas ei ole küsimus ELL artiklis 2 sätestatud liidu väärtuste eitamises.(50)
103. Kui Euroopa Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et roma laste segregatsioon kestis ka põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel, peab Euroopa Kohus sellegipoolest tuvastama liikmesriigi kohustuste rikkumise.(51)
104. Kõik komisjoni esitatud dokumendid annavad tunnistust faktilise segregatsiooni olemasolust ning Slovaki Vabariik ei ole neid tõendeid ümber lükanud.
105. Küsida tuleb ka, kas segregatsioon kujutab endast tingimata pahatahtlikku kohtlemist, millega kaasneb diskrimineerimine.
106. Minu arvates on segregatsiooni puhul iseenesest tegemist diskrimineerimisega.
107. Ehkki õppekavad, mille järgi roma lapsed eraldi koolides või klassides õpivad, ei pruugi olla halvema kvaliteediga kui segaklassides järgitavad õppekavad(52), kinnistab ühe etnilise rühma sotsiaalne ja kultuuriline eraldamine juba ühiskonnas eksisteerivat häbimärgistamist. See vähendab seega nende laste võimalusi leida oma koht Slovakkia ühiskonnas ja asetab nad teiste lastega võrreldes ebavõrdsesse olukorda. Segregatsioon on halb ka neile lastele, kes ei ole roma päritolu, kuna nad ei puutu kokku enda omast erineva kultuuriga ning see takistab nende hariduslikku ja ühiskondlikku arengut.
108. See on ka põhjus, miks minu arvates kujutab segregatsioon iseenesest endast diskrimineerimist ja seda ei saa kunagi õigustada.
109. Slovaki Vabariik leiab siiski, et teda ei saa pidada vastutavaks segregatsiooni eest, mis ei ole tema kontrolli all.
110. Näiteks märkis ta, et sageli on roma laste klassidesse kaasamisele vastu teiste laste vanemad, kes panevad oma lapsed teise kooli, sest alguses valitud kooli klassis on romasid. Seda nn valgete põgenemisena(53) tuntud nähtust arutati ka kohtuistungil kui võimalikku Slovaki Vabariigi õigustust.
111. Sellist asjaolu ei saa aktsepteerida diskrimineerimise õigustusena.(54) Direktiiviga 2000/43 liikmesriigile pandud positiivsed kohustused tähendavad, et liikmesriigid peavad kehtestama ja rakendama meetmeid, mis ennetavad ühiskonnas ühe etnilise rühma suhtes juurdunud eelarvamustest tulenevat segregatsiooni koolides.(55)
112. Sama kehtib vastupidise olukorra kohta, kus roma laste vanemad on segregatsiooniga nõus. Nagu Euroopa Inimõiguste Kohus kohtuasjas Salay vs. Slovakkia märkis, ei tohi vanemate nõusolek rikkuda lapse õigust võrdsele haridusele ega legitimeerida meetmeid, mille tulemuseks on laste ebavõrdne kohtlemine haridussüsteemis.(56)
113. Slovaki Vabariik väitis ka, et mõned romade kogukonnad, sageli marginaliseerunud kogukonnad, on ülejäänud elanikkonnast territoriaalselt eraldatud, mis seletab, miks selle piirkonna koolid on ainult romade koolid.
114. Saan küll aru, et see asjaolu takistab tõsiselt ainult romade koolide kaotamist, kuid leian, et laste segregatsiooni koolides ei saa õigustada romade üldise segregatsiooniga Slovaki Vabariigis.(57)
115. Kohapealse olukorra tõttu on siiski tõsi, et juurdunud diskrimineerimisega seotud probleemide lahendamine võtab aega, nagu väidab ka Slovaki Vabariik. Ometi ei saa segregatsiooni lõpetamisel esinevaid raskusi ja selleks kuluvat aega kasutada vastuväitena rikkumismenetlustes, mille aluseks on väidetavalt kestev diskrimineerimine.
116. Ei saa eirata kurba tõsiasja, et igal aastal, mil segregatsioon püsib, jääb hulk roma lapsi, keda selline ebasoodne kohtlemine mõjutab, ilma oma tulevikuvõimalustest. Seda on raske, kui mitte võimatu heastada.
117. Kokkuvõttes on komisjon minu meelest piisavalt tõendanud, et roma laste segregatsioon tavakoolide eraldi klassidesse või eraldi koolidesse on endiselt laialt levinud. Slovaki Vabariik seevastu ei ole neid järeldusi ümber lükanud ja sellist segregatsiooni ei saa ka õigustada.
118. Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku lugeda komisjoni teine väide tõendatuks.
IV. Kohtukulud
119. Komisjon nõuab kohtukulude väljamõistmist Slovaki Vabariigilt. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Slovaki Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.
V. Ettepanek
120. Eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku:
1. Tuvastada, et:
– paigutades ebaproportsionaalselt suure arvu roma lapsi vaimse või muu puudega lastele loodud erikoolidesse või ‑klassidesse, kus õpe toimub lihtsustatud õppekava järgi, ning
– segregeerides roma lapsi tavakoolides eraldi klassidesse või eraldi koolidesse,
on Slovaki Vabariik süstemaatiliselt ja pidevalt rikkunud nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust, artikli 2 lõikest 1 koostoimes selle artikli 2 lõike 2 punktiga b ja artikli 3 lõike 1 punktiga g tulenevaid kohustusi.
2. Jätta Slovaki Vabariigi kohtukulud tema enda kanda ja mõista talt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
1 Algkeel: inglise.
2 Nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust (EÜT 2000, L 180, lk 22; ELT eriväljaanne 20/01, lk 23).
3 Vt selle kohta 4. mai 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (C‑508/03, EU:C:2006:287, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tšehhi Vabariik (C‑545/10, EU:C:2013:509, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).
4 Vt esimese väite kohta komisjoni hagiavalduse punkt 48 ja teise väite kohta selle punktid 82 ja 83. Oma hagiavalduse ja repliigi lisana on komisjon esitanud arvukalt dokumente, millele ta hagiavalduses tugineb.
5 Slovaki Vabariik viitas siiski raskustele komisjoni esitatud statistika ümberlükkamisel, kuna hulk aruandeid, millele komisjon tugineb, on välised ja neis kasutatakse teistsugust metoodikat, mis tähendab, et Slovaki Vabariik ei saa sama metoodika abil tõendada statistika paranemist.
6 Vt selle kohta kostja vastuse punkt 74. Slovaki Vabariik on samuti esitanud hulga dokumente oma jõupingutuste kohta asjakohaste meetmete ja programmide kehtestamisel.
7 Vt komisjoni repliik, punkt 53.
8 Vt komisjoni repliik, punkt 35.
9 Rahvusvahelises õiguses on tulemuse saavutamise kohustus olemas juhul, „kui riigid peavad jõudma konkreetse faktilise olukorrani, mille kohta on antud kas keelav või käskiv ettekirjutus“. Vt Wolfrum, R., „Obligation of result versus obligation of conduct: Some thoughts about the implementation of international obligations“, Arsanjani, M. H. jt (toim), Looking to the Future. Essays on International Law in Honor of W. Michael Reisman, Martinus Nijhoff Publishers, Leiden, Boston, 2011, lk 366, lk 369. Vt ka Nový, Z., „The dichotomy of obligations of conduct and result in international investment law“, Cofola International, 2022, 170, lk 172.
10 Rahvusvahelises õiguses eristataksegi tavaliselt tegutsemiskohustust ja tulemuse saavutamise kohustust. Wolfrum leiab siiski, et on ka muud liiki kohustusi, mida riigid rahvusvahelise õiguse alusel võtavad. Üht niisugustest kohustustest nimetab ta eesmärgile suunatud kohustuseks. See erineb tulemuse saavutamise kohustusest, pannes riikidele „kohustuse alustada teatavasuunalist protsessi“, ent nõudmata eelnevalt konkreetset tulemust (Wolfrum, op. cit., lk 366–367). Direktiivi 2000/43 artikli 2 lõikes 1 sätestatud kohustust ei tuleks minu arvates tõlgendada eesmärgile suunatud kohustusena, kuna saavutada tuleb selge tulemus – otsese ja kaudse diskrimineerimise lõpetamine.
11 Vt selle kohta 14. veebruari 1989. aasta kohtuotsus Star Fruit vs. komisjon (247/87, EU:C:1989:58) ning 4. oktoobri 2024. aasta kohtumäärus Fass vs. Saksamaa ja komisjon (C‑187/24 P, EU:C:2024:872, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
12 On ka teisi juurdunud diskrimineerimise juhte, milles komisjon on otsustanud praegu menetlust mitte alustada. Näiteks meeste ja naiste eristamist seoses sama või samaväärse töö eest võrdse tasu saamisega esineb kahtlemata peaaegu kõigis liidu liikmesriikides. Vt selle kohta: https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Gender_pay_gap_statistics. Komisjon ei ole siiski kunagi ühtegi rikkumismenetlust algatanud.
13 Rikkumismenetlust on alustatud ka Ungari (INFR(2015)2206) ja Tšehhi Vabariigi (INFR (2014)2174) suhtes. Komisjon ei ole aga (veel) otsustanud neis asjades Euroopa Kohtusse pöörduda.
14 Vt muu hulgas 10. novembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (piirtasemed – PM10) (C‑644/18, EU:C:2020:895, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 28. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (hilinenud maksmise vastu võitlemise direktiiv) (C‑122/18, EU:C:2020:41, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika). Kui komisjon viitab konkreetse õigusnormi rikkumisele, peab Euroopa Kohus kontrollima, kas see vastab tõele nii õiguslikust kui ka faktilisest aspektist, hoolimata põhjustest, miks komisjon menetluse algatas. Vt selle kohta 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (kõrgharidus) (C‑66/18, EU:C:2020:792, punkt 56).
15 Euroopa Kohus on juba märkinud, et komisjonil on kaalutlusõigus otsustada, kas algatada rikkumismenetlus või mitte, ning Euroopa Kohtu ülesanne ei ole hinnata, kas seda õigust on kasutatud ratsionaalselt. Vt selle kohta 6. juuli 2000. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia (C‑236/99, EU:C:2000:374, punkt 28).
16 Euroopa Kohus on kinnitanud, et nagu ka ELTL artiklis 258 ette nähtud menetluse puhul, on komisjonil kaalutlusõigus algatada ELTL artiklis 260 ette nähtud menetlus, ilma et Euroopa Kohtul oleks pädevust kontrollida selle põhjusi. Vt nt 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rumeenia (rahapesuvastane võitlus) (C‑549/18, EU:C:2020:563, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).
17 Hariduse valdkond kuulub direktiivi 2000/43 kohaldamisalasse selle artikli 3 lõike 1 punkti g alusel, mistõttu väidab komisjon, et on rikutud selle artikli 2 lõiget 2 koostoimes artikli 3 lõike 1 punktiga g.
18 Vt Slovaki Vabariigi kostja vastuse punkt 33.
19 Vt ELTL artikkel 288.
20 Mis puudutab individuaalset diskrimineerimist hõlmavaid olukordi, siis nõutakse direktiivis, et diskrimineeritud isikutele tuleb teha kättesaadavaks tõhusad õiguskaitsevahendid. Vt selle kohta direktiivi 2000/43 artiklid 7 ja 8.
21 Seda toetab minu arvates direktiivi 2000/43 artikkel 5. Positiivse erikohtlemise lubamisega, pidades silmas „täieliku võrdõiguslikkuse tegelikku tagamist“, on liidu seadusandja loonud vahendi, mille abil just juurdunud ebavõrdsusele reageerida.
22 Vt näiteks Fredman, S., „The Reason Why: Unravelling Indirect Discrimination“, Industrial Law Journal, 2016, lk 231–243.
23 347 U.S. 483 (1954) („Brown vs. Board of Education of Topeka“). Selles kohtuasjas tunnistas USA ülemkohus põhiseadusega vastuolus olevaks USA osariikides vastu võetud seadused, millega kehtestati rassiline segregatsioon. Ülemkohus leidis, et erinevate õppeasutuste olemasolu tähendab olemuslikku ebavõrdsust, nii et seadused, millega need on ette nähtud, rikuvad USA põhiseaduse neljateistkümnenda muudatusega sätestatud võrdse kaitse klauslit (punkt 459).
24 Erinevalt USAs kohtuasja Brown vs. Board of Education toimumise ajal valitsenud olukorrast ei ole Slovaki Vabariigil segregatsioonilisi õigusakte ja riik nõustub, et segregatsioon tuleb lõpetada. Komisjoni hagi ei ole suunatud Slovakkia õigusaktide vastu, vaid puudutab pigem tegelikku olukorda.
25 Vt selle kohta 12. mai 2011. aasta kohtuotsus Runevič-Vardyn ja Wardyn (C‑391/09, EU:C:2011:291, punkt 41), 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus CHEZ Razpredelenie Bulgaria (C‑83/14, EU:C:2015:480, punkt 40) ning 15. novembri 2018. aasta kohtuotsus Maniero (C‑457/17, EU:C:2018:912, punkt 35).
26 15. novembri 2018. aasta kohtuotsus Maniero (C‑457/17, EU:C:2018:912, punkt 36).
27 10. juuli 2008. aasta kohtuotsus Feryn (C‑54/07, EU:C:2008:397).
28 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus CHEZ Razpredelenie Bulgaria (C‑83/14, EU:C:2015:480).
29 Vt EIK 31. mai 2022. aasta otsus X jt vs. Albaania (CE:ECHR:2022:0531JUD007354817, punktid 84–87), 13. detsembri 2022. aasta otsus Elmazova jt vs. Põhja-Makedoonia (CE:ECHR:2022:1213JUD001181120, punkt 74) ning 30. märtsi 2023. aasta otsus Szolcsán vs. Ungari (CE:ECHR:2023:0330JUD002440816, punkt 69). Ülevaate saamiseks EIK praktika arengust, mis on viinud segregatsiooni lõpetamise kohustuse tunnustamiseni, vt Vrancken, M., „Segregation in education and a duty of desegregation under the ECHR“, European Human Rights Law Review, 2024, lk 112–126.
30 Sellega seoses on Euroopa Kohus juba otsustanud, et „[k]uigi liidu õigus ei piira seda liikmesriikide pädevust esiteks õpetuse sisu ja haridussüsteemi korralduse, kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse […] osas, […], peavad liikmesriigid selle pädevuse teostamisel siiski järgima liidu õigust“. Vt nt 7. septembri 2022. aasta kohtuotsus Cilevičs jt (C‑391/20, EU:C:2022:638, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Kostja vastuse punkt 34 (kohtujuristi tõlge prantsuse keelest inglise keelde). Ta jätkas: „[s]elle põhimõtte tõhusaks järgimiseks on vaja tagada, et igal lapsel oleks olenemata päritolust võrdsed võimalused saada kvaliteetset haridust, mis aitab tal võimalikult suurel määral arendada oma loomulikku potentsiaali“.
32 See järeldus on kooskõlas ka EIK seisukohaga hiljutistes kohtuasjades, mis käsitlevad diskrimineerimist hariduse valdkonnas. Näiteks 30. mai 2013. aasta kohtuotsuses Lavida jt vs. Kreeka (CE:ECHR:2013:0530JUD000797310) ning 30. märtsi 2023. aasta kohtuotsuses Szolcsán vs. Ungari (CE:ECHR:2023:0330JUD002440816) EIK isegi ei uurinud, milline riiklik meede segregatsiooni põhjustas. Segregatsiooni olemasolu oli piisav prima facie tõend diskrimineerimise kohta.
33 Lisaks leiab komisjon, et kuigi diagnoosimiskorda on reformitud, on reformidel olnud vähene mõju ja arvud jäänud suuresti samaks.
34 Kõik need väited puudutavad siiski põhjendatud arvamuses määratud tähtajale järgnenud aega.
35 Vt Slovaki Vabariigi vasturepliik, punkt 6.
36 Vt Slovaki Vabariigi valitsus, Slovaki Vabariigi roma kogukonna täievoliline esindus, Slovaki Vabariigi romade integreerimise strateegia 2020. aastani (Strategy of the Slovak Republic for integration of Roma up to 2020), 2012, lk 15, kättesaadav aadressil https://www.employment.gov.sk/files/legislativa/dokumenty-zoznamy-pod/strategyoftheslovakrepublicforintegrationof-romaupto2020.pdf.
37 Úrad splnomocnenca vlády SR pre rómske komunity (Slovaki Vabariigi roma kogukondade ministeeriumi kantselei), Príjmy a životné podmienky v marginalizovaných rómskych komunitách: Vybrané ukazovatele zo zisťovania EU SILC_MRK 2020 (Sissetulek ja elamistingimused marginaliseerunud roma kogukondades: valik uuringust EU SILC_MRK 2020 saadud näitajaid), kättesaadav aadressil https://www.romovia.vlada.gov.sk/site/assets/files/1561/analyticka_sprava_eu_silc_mrk_2020_elektronicka_final.pdf, lk 34 (hagiavalduse lisa A.32, lk 1878).
38 Üks statistika täpsusega seotud probleeme oli erinevus rahvastiku-uuringute alusel Slovakkias elavate romade arvu ja eri aruannetes kasutatud arvu vahel. Kuigi rahvastiku-uuringute arvandmed näivad tõepoolest olevat ebatäpsed, on eri organid jõudnud võrreldavatele järeldustele, et romade arv Slovakkias küündib umbes poole miljonini (vt selle kohta koos viidetega Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni nõuandekomitee, viies arvamus Slovaki Vabariigi kohta, 2022, joonealune märkus 26, kättesaadav aadressil https://rm.coe.int/5th-op-slovak-republic-en/1680a6e4ee).
39 Vt ka EIK 13. novembri 2007. aasta otsus D. H. jt vs. Tšehhi Vabariik (CE:ECHR:2007:1113JUD005732500, punkt 191).
40 Vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus CHEZ Razpredelenie Bulgaria (C‑83/14, EU:C:2015:480, punkt 112). Sarnast arutluskäiku põhjenduste ulatuse kohta vt EIK 11. detsembri 2012. aasta otsusest Sampanis jt vs. Kreeka (Sampanis II) (CE:ECHR:2012:1211JUD005960809, punkt 91).
41 Komisjon tõdeb, et vaatamata mõningatele muudatustele, mis on õigusaktides tehtud alates 2015. aastast, on tõhusaid meetmeid endiselt napilt ja statistika ei näita olukorra tegelikku paranemist. Näiteks tugineb Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruanne (kättesaadav aadressil https://fra.europa.eu/en/publication/2022/roma-survey-findings) 2021. aasta andmetele, mis näitavad, et 6–15aastastest roma lastest 65% käis koolides, kus enamik või isegi kõik õpilased olid roma päritolu. Lisaks on Slovakkia ametiasutused ja kohtud küll möönnud selle probleemi püsimist, kuid liikmesriigi õigusaktidega ei ole nõutud konkreetsete meetmete võtmist niisuguse segregatsiooni vastu.
42 Vt joonealune märkus 36, op.cit., lk 4.
43 Štátna školská inšpekcia, Správa o Stave a úrovni výchovy a vzdelávania v školách a školských zariadeniach v Slovenskej republike v školskom roku 2017/2018, hagiavalduse lisa A.44, lk 32.
44 Filipová, M., Slovaki Vabariigi haridus-, teadus-, teadusuuringute ja spordiministeerium, „Naším cieto om je odstrániť segregáciu rómskych detí“ („Meie eesmärk on lõpetada roma õpilaste segregatsioon“), pressiteade, 17. juuni 2020, kättesaadav aadressil https://www.minedu.sk/m-filipova-nasim-cielom-je-odstranit-segregaciu-romskych-deti/.
45 Úrad splnomocnenca vlády SR pre rómske komunity (valitsuse täievoliline roma kogukondade esindus), Stratégia rovnosti, inklúzie a participácie Rómov do roku 2030, 2021, kättesaadav aadressil https://www.romovia.vlada.gov.sk/strategie/strategia-pre-rovnost-inkluziu-a-participaciu-romov-do-roku-2030/.
46 Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) 15. detsembri 2022. aasta kohtuotsus, viitenumber 5Cdo/102/2020 (hagiavalduse lisa A.52), 28. märtsi 2023. aasta kohtuotsus, viitenumber 4Cdo/112/2021 (hagiavalduse lisa A.53), ja 12. juuli 2023. aasta kohtuotsus, viitenumber 5Cdo/220/2022 (hagiavalduse lisa A.54).
47 Ministerstvo školstva, vedy, výskumu a športu SR, Metodická príručka desegregácie vo výchove a vzdelávaní, 2023, kättesaadav aadressil https:// www.minedu.sk/data/att/71e/30599.332e7e.pdf.
48 Ministerstvo školstva, výskumu, vývoja a mládeže SR, Manuál a monitoring uplatňovania štandardov dodržiavania zákazu segregácie vo výchove a vzdelávaní, 2024, kättesaadav aadressil https://www.minedu.sk/data/att/629/31682.beb17a.pdf.
49 Kättesaadav aadressil https://www.minedu.sk/desegregacia/ (viimati vaadatud 9.6.2025).
50 Vt selle kohta minu ettepanek kohtuasjas komisjon vs. Ungari (Euroopa Liidu väärtused) (C‑769/22, EU:C:2025:408, punkt 237 jj).
51 Diskrimineerimise vastu võitlemiseks võetud meetmed võivad mõjutada trahvi määramise otsust, kui komisjon otsustab esitada hagi ELTL artikli 260 alusel.
52 Euroopa Kohtu käsutuses olevatest tõenditest nähtub siiski, et enamasti on eraldi klassides või koolides järgitav õppekava tõepoolest halvema kvaliteediga. Vt nt Euroopa Komisjon, õigus- ja tarbijaküsimuste peadirektoraat, rändepoliitika töörühm, Universiteit Utrecht ja Durbáková, V., Riigiaruanne diskrimineerimiskeelu kohta – nõukogu direktiivide 2000/43 ja 2000/78 ülevõtmine ja rakendamine riigis – Slovakkia 2023 (Country report non-discrimination – Transposition and implementation at national level of Council Directives 2000/43 and 2000/78 – Slovakia 2023), Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2023, kättesaadav aadressil https://data.europa.eu/doi/10.2838/45886, hagiavalduse lisa A.51, lk 49.
53 See mõiste viitab nähtusele, kus n-ö valged ehk privilegeeritud pered viivad oma lapsed riiklikest koolidest (eelkõige neist, kus rassiline mitmekesisus suureneb) ära erakoolidesse või valdavalt valge elanikkonnaga piirkondade koolidesse. See toimub sageli vastusena kooli kvaliteedi tajutavale langusele, mida võivad mõjutada sellised tegurid nagu integratsioonipoliitika või demograafilised muutused.
54 EIK ei aktsepteerinud valgete põgenemist riigi õigustusena segregatsioonisüüdistustele. 13. detsembri 2022. aasta kohtuotsuses Elmazova jt vs. Põhja-Makedoonia (CE:ECHR:2022:1213JUD001181120, punktid 72–79) möönis EIK, et riik ei pruugi olla ainus segregatsiooni põhjus, eriti juhul, kui teiste õpilaste vanemad keelduvad oma lapsi roma õpilaste suure arvu tõttu kooli registreerimast. Kohus leidis siiski, et diskrimineerimiskeeldu on rikutud isegi juhul, kui riigil puudus selline kavatsus, sest selles kohtuasjas ei olnud ilmsel segregatsioonil objektiivset ega mõistlikku põhjendust. Vt ka 30. mai 2013. aasta kohtuotsus Lavida jt vs. Kreeka (CE:ECHR:2013:0530JUD000797310, punkt 72).
55 Vt ka EIK 13. detsembri 2022. aasta otsus Elmazova jt vs. Põhja-Makedoonia, (CE:ECHR:2022:1213JUD001181120, punktid 77 ja 78), kus kohus leidis, et nn valgete põgenemist võimaldasid õigusraamistiku vastuvõtmist ja üleviimist käsitlevad normid, mis lubasid privilegeeritud vanematel niisuguseid valikuid teha.
56 EIK 27. veebruari 2025. aasta otsus Salay vs. Slovakkia (CE:ECHR:2025:0227JUD002935922, punkt 112).
57 Vt ka EIK 13. detsembri 2022. aasta otsus Elmazova jt vs. Põhja-Makedoonia (CE:ECHR:2022:1213JUD001181120, punkt 73) ning 30. märtsi 2023. aasta otsus Szolcsán vs. Ungari (CE:ECHR:2023:0330JUD002440816, punktid 54, 55 ja 57).