Esialgne tõlge
EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
22. oktoober 2026(*)
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – ELTL artikkel 258 – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Direktiiv 2013/48/EL – Õigus kaitsjale kriminaalmenetluses – Artikli 3 lõike 3 punkt b – Kahtlustatavate ja süüdistatavate õigus kaitsja juuresviibimisele ja tõhusale osalemisele ülekuulamise ajal – Mõisted „juuresviibimine“ ja „tõhus osalemine“ – Artikli 3 lõike 6 punkt b – Ajutine erand õigusest kaitsjale – Riigisisesed õigusnormid, mis lubavad kahtlustatavaid ja isikuid, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises, üle kuulata ilma nende kaitsja juuresviibimiseta, kui kaitsja kindlaksmääratud tähtaja jooksul kohale ei ilmu – Ebaõige ülevõtmine – Artikkel 9 – Loobumine kaitsja kohalolekust või abist – Teave selle õiguse sisu ja sellest loobumise võimalike tagajärgede kohta – Ülevõtmata jätmine
Kohtuasjas C‑660/24,
mille ese on ELTL artikli 258 alusel 10. oktoobril 2024 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,
Euroopa Komisjon, esindajad: C. Kovács, P. Ondrůšek ja M. Wasmeier,
hageja,
versus
Ungari, esindajad: Zs. Biró-Tóth, M. Z. Fehér ja G. Koós,
kostja,
keda toetab:
Tšehhi Vabariik, esindajad: T. Müller, A. Pagáčová, M. Smolek ja J. Vláčil ning hiljem T. Müller, J. Očková, A. Pagáčová ja J. Vláčil,
menetlusse astuja,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president I. Jarukaitis, kohtunikud R. Frendo (ettekandja), N. Jääskinen, M. Condinanzi ja A. Kornezov,
kohtujurist: T. Ćapeta,
kohtusekretär: ametnik E. Sartori,
arvestades kirjalikku menetlust ja 10. detsembri 2025. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 12. märtsi 2026. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
1 Euroopa Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Ungari ei ole vastu võtnud vajalikke õigusnorme, et rakendada esiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta direktiivi 2013/48/EL, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega (ELT 2013, L 294, lk 1), artikli 3 lõike 6 punkti b koostoimes direktiivi artikli 3 lõikega 3 ja teiseks selle direktiivi artiklit 9, on Ungari rikkunud talle sellest direktiivist tulenevaid kohustusi.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
2 Direktiivi 2013/48 põhjendustes 4, 6, 8, 23–25, 28, 30–32, 44, 52 ja 54 on ette nähtud:
„(4) Kriminaalasjades tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamine eeldab, et liikmesriigid usaldavad üksteise kriminaalõigussüsteeme. Vastastikuse tunnustamise ulatus sõltub suurel määral mitmest näitajast, sealhulgas kahtlustatavate või süüdistatavate isikute õiguste kaitse mehhanismidest ja ühistest miinimumnõuetest, mis on vajalikud vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise hõlbustamiseks.
[…]
(6) Kriminaalasjades tehtud otsuste vastastikune tunnustamine saab toimida tõhusalt üksnes usalduse õhkkonnas, milles mitte üksnes õigusasutused, vaid kõik kriminaalmenetluses osalejad peavad teiste liikmesriikide õigusasutuste otsuseid samaväärseks enda omadega viisil, mis ei väljenda mitte üksnes usaldust teiste liikmesriikide eeskirjade adekvaatsuse suhtes, vaid ka veendumust, et neid eeskirju kohaldatakse õigesti. Vastastikuse usalduse suurendamiseks on vaja kehtestada üksikasjalikud eeskirjad hartast, [4. novembril 1950. aastal Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse] konventsioonist ning [ÜRO Peaassamblee poolt 16. detsembril 1966 vastu võetud ja 23. märtsil 1976 jõustunud] kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisest paktist tulenevate menetlusõiguste ja menetluslike tagatiste kaitse kohta. See eeldab ka hartas ja konventsioonis sätestatud miinimumnõuete edasiarendamist [Euroopa L]iidus käesoleva direktiivi ja muude meetmete abil.
[…]
(8) Ühised miinimumeeskirjad peaksid suurendama usaldust kõikide liikmesriikide kriminaalõigussüsteemide vastu, mis omakorda peaks tõhustama õigusalast koostööd vastastikuse usalduse õhkkonnas ja edendama põhiõiguste kultuuri liidus. Sellised ühised miinimumeeskirjad peaksid kõrvaldama ka liikmesriikide territooriumil kodanike vaba liikumist piiravad tõkked. Ühised miinimumeeskirjad tuleks kehtestada seoses õigusega kaitsjale kriminaalmenetluses, õigusega lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja seoses õigusega suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega.
[…]
(23) Kahtlustataval või süüdistataval isikul peaks olema õigus suhelda teda esindava kaitsjaga. Selline suhtlemine võib toimuda igas etapis, sealhulgas enne õiguse kasutamist kohtuda oma kaitsjaga. Liikmesriigid võivad kehtestada praktilise korra suhtlemise kestuse, sageduse ja viisi suhtes, sealhulgas sellist suhtlemist võimaldava videokonverentsi ja muu sidetehnoloogia kasutamiseks. Selline praktiline kord ei tohiks piirata kahtlustatava või süüdistatava isiku võimalust kasutada tõhusalt ja sisuliselt õigust suhelda oma kaitsjaga.
(24) Teatavate pisirikkumiste puhul ei tohiks käesolev direktiiv takistada liikmesriikidel võimaldamast kahtlustatavale või süüdistatavale isikule õigust kasutada kaitsjat telefoni teel. Ent õiguse selline piiramine peaks piirduma üksnes juhtudega, kui kahtlustatavat või süüdistatavat isikut ei küsitleta politseis või muus õiguskaitseasutuses.
(25) Liikmesriigid peaksid tagama, et kahtlustataval või süüdistataval isikul on õigus kaitsja kohalolekule ja tõhusale osalemisele tema küsitlemisel politseis või muus õiguskaitse- või õigusasutuses, sealhulgas kohtulikul arutamisel. Selline osalemine peaks toimuma kooskõlas mis tahes siseriiklikus õiguses sätestatud menetlustega, mis võivad reguleerida kaitsja osalemist kahtlustatava või süüdistatava isiku küsitlemisel politseis või muus õiguskaitse- või õigusasutuses, sealhulgas kohtulikul arutamisel, tingimusel et need menetlused ei piira võimalust kasutada tõhusalt ja sisuliselt asjaomast õigust. Kahtlustatava või süüdistatava isiku küsitlemisel politseis või muus õiguskaitse- või õigusasutuses või kohtulikul arutamisel võib kaitsja muu hulgas kooskõlas selliste menetlustega esitada küsimusi, nõuda selgitusi ja anda ütlusi, mis tuleks dokumenteerida vastavalt asjaomase liikmesriigi õigusele.
[…]
(28) Kui kahtlustatavalt või süüdistatavalt isikult võetakse vabadus, peaksid liikmesriigid võtma vajalikud meetmed, millega tagada, et neil isikutel on võimalik tõhusalt kasutada õigust kaitsjale, sealhulgas korraldama kaitsja abi, kui asjaomasel isikul ei ole kaitsjat, välja arvatud juhul, kui ta on loobunud sellest õigusest. Selliste meetmetega võib muu hulgas ette näha, et pädevad asutused korraldavad kaitsja abi kättesaadavate kaitsjate nimekirja alusel, kust kahtlustatav või süüdistatav isik võib endale kaitsja valida. Nende meetmete hulka võiksid asjakohasel juhul kuuluda õigusabimeetmed.
[…]
(30) Juhtudel, kui kahtlustatava või süüdistatava isiku asukoht on geograafiliselt kaugel (näiteks ülemereterritooriumidel või kui liikmesriik teostab sõjalisi operatsioone väljaspool oma territooriumi või osaleb sellistes operatsioonides), on liikmesriikidel lubatud teha ajutine erand kahtlustatava või süüdistatava isiku õigusest kasutada kaitsjat põhjendamatu viivituseta pärast isikult vabaduse võtmist. Ajutise erandi kohaldamise ajal ei tohiks pädevad asutused asjaomast isikut küsitleda ega teostada käesolevas direktiivis sätestatud mis tahes uurimis- või muud tõendite kogumise toimingut. Kui kahtlustatava või süüdistatava isiku asukoha geograafilise kauguse tõttu ei ole viivitamata võimalik kasutada kaitsjat, peaksid liikmesriigid korraldama nendevahelise suhtluse telefoni või videokonverentsi teel, välja arvatud juhul, kui see on võimatu.
(31) Liikmesriikidel peaks olema lubatud teha kohtueelses etapis kaitsja kasutamise õigusest ajutine erand, kui esineb kiireloomuline vajadus hoida ära tõsiseid negatiivseid tagajärgi inimese elule, vabadusele või füüsilisele puutumatusele. Sellisel põhjusel tehtud ajutise erandi kohaldamise ajal võivad pädevad asutused kahtlustatavat või süüdistatavat isikut küsitleda ilma kaitsja kohalolekuta, tingimusel et teda on teavitatud sellest, et tal on õigus keelduda ütluste andmisest ja et tal on võimalik seda õigust kasutada, ning et küsitlemine ei kahjusta kaitse õigusi, sealhulgas õigust mitte anda iseenda vastu ütlusi. Küsitlemist võib läbi viia üksnes sellel eesmärgil ja sellises ulatuses, mis on vajalik inimese elule, vabadusele või füüsilisele puutumatusele tõsiste negatiivsete tagajärgede ärahoidmiseks olulise teabe saamiseks. Selle erandi kuritarvitamine kahjustaks põhimõtteliselt pöördumatult kaitse õigusi.
(32) Liikmesriikidel peaks samuti olema lubatud teha kohtueelses etapis kaitsja kasutamise õigusest ajutine erand, kui uurimisasutuste viivitamatu tegutsemine on hädavajalik selleks, et vältida märkimisväärse kahju tekitamist kriminaalmenetlusele, ja eelkõige hoida ära oluliste tõendite hävitamist või muutmist või tunnistajate mõjutamist. Sellisel põhjusel tehtud ajutise erandi kohaldamise ajal võivad pädevad asutused kahtlustatavat või süüdistatavat isikut küsitleda ilma kaitsja kohalolekuta, tingimusel et teda on teavitatud sellest, et tal on õigus keelduda ütluste andmisest ja et tal on võimalik seda õigust kasutada, ning et küsitlemine ei kahjusta kaitse õigusi, sealhulgas õigust mitte anda iseenda vastu ütlusi. Küsitlemist võib läbi viia üksnes sellel eesmärgil ja sellises ulatuses, mis on vajalik kriminaalmenetlusele märkimisväärse kahju ärahoidmiseks olulise teabe saamiseks. Selle erandi kuritarvitamine kahjustaks põhimõtteliselt pöördumatult kaitse õigusi.
[…]
(44) Isikul, kelle üleandmist taotletakse, peaks olema õigus suhelda kaitsjaga, kes teda määrust täitvas liikmesriigis esindab. Selline suhtlemine peaks saama toimuda igas etapis, sealhulgas enne õiguse kasutamist kohtuda oma kaitsjaga. Liikmesriikidel peaks olema võimalik kehtestada praktiline kord isiku, kelle üleandmist taotletakse, ja tema kaitsja vahelise suhtlemise kestuse, sageduse ja viisi suhtes, sealhulgas sellist suhtlemist võimaldava videokonverentsi ja muu sidetehnoloogia kasutamiseks. Sellise praktilise korraga ei tohiks piirata isiku, kelle üleandmist taotletakse, võimalust kasutada tõhusalt ja sisuliselt õigust suhelda oma kaitsjaga.
[…]
(52) Käesolev direktiiv on kooskõlas hartas tunnustatud põhiõiguste ja põhimõtetega, nagu […] õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õigus õiglasele kohtulikule arutamisele ning süütuse presumptsioon ja kaitseõigus. Käesolevat direktiivi tuleks rakendada nende õiguste ja põhimõtete kohaselt.
[…]
(54) Käesoleva direktiiviga kehtestatakse miinimumeeskirjad. Liikmesriigid võivad käesolevas direktiivis sätestatud õigusi laiendada, et tagada kõrgem kaitse tase. Selline kõrgem kaitse tase ei tohiks takistada kohtuotsuste vastastikust tunnustamist, mida need miinimumeeskirjad peaksid hõlbustama. Kaitse tase ei tohiks kunagi langeda allapoole nõuetest, mis on sätestatud hartas või konventsioonis, nagu seda on oma kohtupraktikas tõlgendanud Euroopa [Liidu] Kohus ja Euroopa Inimõiguste Kohus.“
3 Direktiivi 2013/48 artiklis 3 „Õigus kaitsjale kriminaalmenetluses“ on sätestatud:
„1. Liikmesriigid tagavad, et kahtlustataval ja süüdistataval isikul on õigus kasutada kaitsjat nii pika aja jooksul ja sellisel viisil, mis annab asjaomasele isikule võimaluse kasutada oma kaitseõigust otstarbekalt ja tõhusalt.
2. Kahtlustatavale või süüdistatavale isikule antakse põhjendamatu viivituseta võimalus kasutada kaitsjat. Igal juhul saab kahtlustatav või süüdistatav isik võimaluse kasutada kaitsjat alates järgmisest hetkest, olenevalt sellest, milline neist on varaseim:
a) enne nende küsitlemist politseis või muus õiguskaitse- või õigusasutuses;
b) siis, kui uurimis- või muud pädevad asutused teostavad uurimis- või muid tõendite kogumise toiminguid kooskõlas lõike 3 punktiga c;
c) põhjendamatu viivituseta pärast vabaduse võtmise hetke;
d) aegsasti enne seda, kui kahtlustatav või süüdistatav isik, kes on saanud kutse ilmuda kriminaalasjades pädeva kohtu ette, ilmub selle kohtu ette.
3. Õigus kaitsjale hõlmab järgmist:
a) liikmesriigid tagavad, et kahtlustataval või süüdistataval isikul on õigus suhelda ja kohtuda privaatselt teda esindava kaitsjaga, sealhulgas enne küsitlemist politseis või muus õiguskaitse- või õigusasutuses;
b) liikmesriigid tagavad, et kahtlustataval või süüdistataval isikul on õigus sellele, et tema kaitsja viibib küsitlemise juures ja osaleb selles tõhusalt. Selline osalemine toimub kooskõlas siseriiklikus õiguses sätestatud menetlustega, tingimusel et need menetlused ei piira võimalust kasutada tõhusalt ja sisuliselt asjaomast õigust. Kui kaitsja osaleb küsitlemisel, jäädvustatakse sellise osalemise toimumine, kasutades asjaomase liikmesriigi õiguse kohast jäädvustamiskorda;
[…]
4. Liikmesriigid püüavad teha üldteabe kättesaadavaks, et aidata kahtlustatavat või süüdistatavat isikut kaitsja saamisel.
Ilma et see piiraks siseriiklikku õigust, mille kohaselt kaitsja kohalolek on kohustuslik, peavad liikmesriigid võtma vajalikud meetmed selle tagamiseks, et kahtlustataval või süüdistataval isikul, kellelt on võetud vabadus, on võimalik kasutada tõhusalt oma õigust kaitsjale, välja arvatud juhul, kui ta on sellest õigusest kooskõlas artikliga 9 loobunud.
5. Liikmesriigid võivad erandjuhtudel ja üksnes kohtueelses etapis teha ajutise erandi lõike 2 punkti c kohaldamisest, kui kahtlustatava või süüdistatava isiku asukoha geograafilise kauguse tõttu on kaitsja kasutamise õigust pärast vabaduse võtmist põhjendamatu viivituseta võimatu tagada.
6. Liikmesriigid võivad erandjuhtudel ja üksnes kohtueelses etapis teha lõikes 3 sätestatud õiguste kohaldamisest ajutise erandi sellises ulatuses, mis on juhtumi konkreetsetest asjaoludest tulenevalt põhjendatud ühe või enama järgmise mõjuva põhjusega:
a) kiireloomuline vajadus hoida ära tõsiseid negatiivseid tagajärgi inimese elule, vabadusele või füüsilisele puutumatusele;
b) uurimisasutuste viivitamatu tegutsemine on hädavajalik selleks, et vältida märkimisväärse kahju tekitamist kriminaalmenetlusele.“
4 Direktiivi artiklis 8 „Ajutiste erandite kohaldamise üldtingimused“ on sätestatud:
„1. Artikli 3 lõike 5 või 6 […] kohaselt tehtav ajutine erand:
a) peab olema proportsionaalne ega või minna vajalikust kaugemale;
b) peab olema ajaliselt rangelt piiratud;
c) ei või põhineda üksnes väidetava kuriteo liigil või raskusastmel ning
d) ei või kahjusta menetluse üldist õiglust.
2. Artikli 3 lõike 5 või 6 kohaselt tehtavaid ajutisi erandeid lubatakse üksnes nõuetekohaselt põhjendatud otsusega, mille teeb iga üksikjuhtumi korral eraldi kas õigusasutus või muu pädev asutus tingimusel, et otsust on võimalik kohtus läbi vaadata. Nõuetekohaselt põhjendatud otsus dokumenteeritakse, kasutades asjaomase liikmesriigi õiguse kohast dokumenteerimiskorda.
[…]“.
5 Direktiivi artiklis 9 „Loobumine“ on ette nähtud:
„1. Ilma et see piiraks siseriikliku õiguse kohaldamist, mille kohaselt on kaitsja kohalolek või abi kohustuslik, tagavad liikmesriigid loobumise korral artiklites 3 ja 10 osutatud õigusest, et:
a) kahtlustatavale või süüdistatavale isikule on antud lihtsas ja arusaadavas sõnastuses suuliselt või kirjalikult selget ja piisavat teavet asjaomase õiguse sisust ning sellest loobumise võimalikest tagajärgedest ning
b) loobumine on olnud vabatahtlik ja ühemõtteline.
2. Loobumist, mille võib teha kirjalikult või suuliselt, ning samuti loobumise asjaolusid käsitlev teave dokumenteeritakse, kasutades asjaomase liikmesriigi õiguse kohast dokumenteerimiskorda.
3. Liikmesriigid tagavad, et kahtlustatav või süüdistatav isik võib loobumisotsuse tühistada igal ajal kriminaalmenetluse käigus ning et kahtlustatavat või süüdistatavat isikut teavitatakse sellest võimalusest. Tühistamine jõustub alates tühistamise otsuse tegemise hetkest.“
6 Direktiivi 2013/48 artikkel 11 pealkirjaga „Tasuta õigusabi“ on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolev direktiiv ei piira õigusabi käsitlevaid siseriiklikke õigusakte, mida kohaldatakse kooskõlas harta ja konventsiooniga.“
Ungari õigus
7 26. juuni 2017. aasta XC seaduse, millega kehtestatakse kriminaalmenetluse seadustik (a büntetőeljárásról szóló 2017. évi XC. Törvény; Magyar Közlöny 2017/99.; edaspidi „kriminaalmenetluse seadustik“), § 3 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„(1) Kahtlustataval/süüdistataval on õigus tõhusale kaitsele kõigis kriminaalmenetluse etappides.
(2) Kahtlustataval/süüdistataval on õigus ennast isiklikult kaitsta ja kasutada enda kaitse tagamiseks kaitsjat.“
8 Kriminaalmenetluse seadustiku §‑s 39 on ette nähtud:
„(1) Kahtlustataval/süüdistataval on järgmised õigused:
[…]
b) et kohus, prokuratuur ja uurimisasutus tagaksid talle kaitse ettevalmistamiseks vajaliku aja ja tingimused;
c) saada kohtult, prokurörilt ja uurimisasutuselt teavet oma õiguste ja kohustuste kohta kriminaalmenetluses;
d) volitada end kaitsma kaitsja või taotleda endale kaitsja määramist;
e) konsulteerida oma kaitsjaga, ilma et seda kontrollitaks;
[…]
(2) Vahi all peetaval kahtlustataval/süüdistataval on järgmised õigused:
[…]
c) võtta oma kaitsjaga – ja oma riigi konsulaaresindajaga, kui tegemist on välisriigi kodanikuga – ühendust isiklikult kas posti teel või elektrooniliselt, ilma et seda kontrollitaks;
[…]
[…]
(4) Kohus, prokuratuur või uurimisasutus peab teavitama kahtlustatavat tema õigustest ja kohustustest kohe, kui ta allutatakse kriminaalmenetlusele. […]
(5) Kui kahtlustatav/süüdistatav on vahi all, teavitab kohus, prokuratuur või uurimisasutus teda kirjalikult ka tema õigustest. Teave hõlmab vahistuse maksimaalset võimalikku kestust vastavalt asjakohasele otsusele või seadusele, vahistuse pikendamist, säilitamist ja läbivaatamist reguleerivaid norme, õigust sellised otsused edasi kaevata ning õigust esitada vahistuse lõpetamise taotlus.
[…]“.
9 Seadustiku § 44 lõikes 3 on sätestatud:
„Kaitsja osalemine kriminaalmenetluses on kohustuslik, kui:
a) süüteo eest karistatakse kuni viieaastase või pikema vangistusega;
b) süüdistatava või isiku suhtes, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises, kohaldatakse isikuvabadust piiravat sunnimeedet, ta on kinni peetud teises kriminaalasjas, tema suhtes kohaldatakse kohustuslikku ennetavat meditsiinilist meedet, ta kannab vangistust või ta on paigutatud järelevalve alla kuuluvasse hariduskeskusesse;
c) süüdistatav või isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises, on kuulmispuudega, pimekurt või pime, kannatab kõnehäirete all, tal ei ole võimalik end väljendada muudel põhjustel või tema suhtlusvõime on tugevalt piiratud või ta kannatab, olenemata sellest, milline on tema enesemääramisvõime, vaimsete häirete all;
d) süüdistatav või isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises, ei oska ungari keelt;
e) süüdistataval või isikul, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises, ei ole võimalik ennast muul põhjusel isiklikult kaitsta;
f) kohus, prokuratuur või uurimisasutus on määranud kaitsja kas süüdistatava või isiku, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises, taotlusel või seda on peetud vajalikuks muudel põhjustel;
g) see on käesolevas seaduses konkreetselt nõutav.“
10 Nimetatud seadustiku § 74 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Kohus, prokuratuur ja uurimisasutus teavitavad isikut, kelle suhtes on alustatud kriminaalmenetlust, tema õigustest ja kohustustest enne teda puudutava menetlustoimingu tegemist, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.“
11 Seadustiku § 274 lõikes 3 on sätestatud:
„Kahtlustatavana kinnipidamine võib kesta kuni isikuvabadust piirava sunnimeetme kohta otsuse tegemiseni, kuid mitte kauem kui 72 tundi.“
12 Kriminaalmenetluse seadustiku § 385 lõikes 2 on sätestatud:
„Kinnipeetud isik kuulatakse üle 24 tunni jooksul alates tema kinnipidamise algusest.“
13 Seadustiku § 387 lõikes 3 on ette nähtud:
„Kui kahtlustatav või isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises, soovib kasutada kaitsja abi või kui uurimisasutus või prokurör määrab kaitsja, teavitab uurimisasutus või prokuratuur sellest viivitamatult kaitsjat ja lükkab kahtlustatava ülekuulamise edasi kuni kaitsja saabumiseni, aga vähemalt kahe tunni võrra. Kui selle ajavahemiku jooksul
a) kaitsja ei ilmu kohale või
b) kahtlustatav või isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises, annab pärast oma kaitsjaga konsulteerimist nõusoleku ülekuulamise alustamiseks,
alustab uurimisasutus või prokuratuur kahtlustatava ülekuulamist.“
Kohtueelne menetlus ja menetlus Euroopa Kohtus
14 Ungari teatas 19. detsembril 2016 komisjonile, et on vastu võtnud riigisisesed meetmed direktiivi 2013/48 ülevõtmiseks oma õiguskorda.
15 Pärast talle teatavaks tehtud meetmete läbivaatamist leidis komisjon, et need ei taga riigisisese õiguse kooskõla direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 6 punktiga b ning artiklitega 9 ja 10. Seetõttu saatis ta 12. novembril 2021 Ungarile ametliku kirja, paludes tal esitada oma seisukohad kahe kuu jooksul.
16 Ungari vastas sellele ametlikule kirjale 12. jaanuari 2022. aasta kirjaga, märkides, et ta leiab, et ta on direktiivi 2013/48 need sätted oma õiguskorda nõuetekohaselt üle võtnud.
17 Pärast antud vastuste analüüsimist leidis komisjon, et need ei ole rahuldavad, kuid ainult osas, milles need puudutavad direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 6 punkti b ja artiklit 9. Seetõttu saatis see institutsioon 14. juulil 2023 Ungarile põhjendatud arvamuse, kutsudes teda üles täitma selles nimetatud kohustused kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.
18 Ungari väitis oma 13. septembri 2023. aasta vastuses põhjendatud arvamusele uuesti, et ta on direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 6 punkti b oma õiguskorda nõuetekohaselt üle võtnud. Direktiivi artikli 9 ülevõtmata jätmise kohta märkis see liikmesriik, et Ungari õigusnorme võidakse sellele väitele vastamiseks kohandada.
19 Pärast 5. aprillil 2024 toimunud koosolekut teatas Ungari, et ta esitab niipea kui võimalik lisateavet oma õigusaktide võimalike muudatuste kohta, esitamata seejuures tingimata täpset teksti.
20 Kuna komisjon ei jäänud Ungarilt saadud vastusega rahule, otsustas ta 10. oktoobril 2024 esitada Euroopa Kohtule käesoleva hagi.
21 Euroopa Kohtu presidendi 7. veebruari 2025. aasta otsusega lubati Tšehhi Vabariigil astuda menetlusse Ungari nõuete toetuseks.
Hagi
22 Komisjon põhjendab oma hagi kahe väitega, millest esimese kohaselt ei ole Ungari õiguskorda nõuetekohaselt üle võetud direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 6 punkti b tõlgendatuna koostoimes selle direktiivi artikli 3 lõikega 3 ning teise kohaselt ei ole üle võetud selle direktiivi artiklit 9.
Esimene väide, et direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 6 punkt b tõlgendatuna koostoimes selle direktiivi artikli 3 lõikega 3 on ebaõigesti üle võetud
Poolte argumendid
23 Esimeses väites väidab komisjon, et Ungari on oma õiguskorda ebaõigesti üle võtnud direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 6 punkti b tõlgendatuna koostoimes selle direktiivi artikli 3 lõikega 3, kuna kriminaalmenetluse seadustiku § 387 lõige 3 üldiselt võimaldab kahtlustatavat või isikut, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises, üle kuulata ilma kaitsja kohalolekuta juhul, kui kaitsja ei ilmu ülekuulamisele vähemalt kahe tunni jooksul pärast tema teavitamist.
24 Nimelt on see õigusnorm vastuolus direktiivi 2013/48 artikli 3 lõikega 3, mille kohaselt peab kahtlustataval või süüdistataval isikul olema õigus kaitsjale, ja täpsemalt selle sätte punktiga b, milles on ette nähtud, et neil isikutel on õigus sellele, et nende kaitsja viibib ülekuulamise juures ja osaleb selles tõhusalt. Kui selle direktiivi artiklis 9 sätestatud tingimusi järgides ei ole õigusest kaitsjale loobutud, võivad liikmesriigid teha erandi õigusest kaitsja juuresviibimisele asjaomaste isikute ülekuulamisel üksnes erandlikel asjaoludel, mis on sõnaselgelt ette nähtud selle direktiivi artikli 3 lõikes 6 ja eelkõige selle sätte punktis b, see tähendab juhul, kui uurimisasutuste viivitamatu tegutsemine on hädavajalik, et vältida märkimisväärse kahju tekitamist kriminaalmenetlusele.
25 Komisjon väidab, et direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 3 punktides a ja b ette nähtud õigus suhelda kaitsjaga enne ülekuulamist ja olla ära kuulatud tema juuresolekul on tingimusteta, kuna ainsad erandid nendest õigustest on selle direktiivi artikli 3 lõikes 6 sõnaselgelt ette nähtud. Selle institutsiooni sõnul paneb direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 3 punkt b liikmesriikidele kohustuse tagada, et ülekuulamise juures viibib kaitsja, välja arvatud juhul, kui selle direktiivi artikli 3 lõikes 6 ette nähtud tingimused on täidetud.
26 Komisjon leiab, et direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 3 punktis b kasutatud mõistet „juuresviibimine“ tuleb mõista nii, et see viitab kaitsja füüsilisele kohalolekule. Selles sättes ette nähtud nõue, et kaitsja peab „tõhusalt osalema“ ülekuulamises, kinnitab seda tõlgendust. Selles osas ei puuduta nimetatud sättes sisalduv viide riigisisesele õigusele kaitsja kohalolekut, vaid üksnes tema osalemise viisi. Lisaks, mis puutub ülekuulamisse või kohtuistungisse, siis direktiivi 2013/48 põhjenduses 25 ei ole mainitud kaugsidet. Selle direktiivi põhjendusest 24 nähtub, et kaitsja abi distantsilt, see tähendab telefoni teel, võib korraldada vaid erandjuhtudel, kui tegemist on pisirikkumistega. See võimalus on aga selgelt piiratud menetlustega, milles õigusasutus menetlusalust isikut üle ei kuula.
27 Komisjon vaidleb vastu ka Ungari argumendile, et direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 3 punkti b selline tõlgendus tekitaks kuritarvitamise ohu ja olukorra, kus ülekuulamine ei saa toimuda õigel ajal, mis lükkab kriminaalmenetluse edasi ja võib mõjutada ka kahtlustatava või süüdistatava või teiste asjaomaste isikute, näiteks kannatanute muid õigusi. Komisjoni sõnul ei saa pelk õiguste kuritarvitamise oht õigustada seda, et õigus kaitsjale seatakse sõltuvusse üldtingimusest, mis on vastuolus direktiivi 2013/48 artikli 3 sõnastuse ja eesmärgiga. Nimelt leiab see institutsioon, et kuritarvitamise ohu leevendamiseks võib kaaluda kahtlustatavate või süüdistatavate abistamiseks kaitsja määramist.
28 Ungari väidab kostja vastuses, et Ungari õigusnormid on direktiivi 2013/48 sätetega kooskõlas. Nimelt nõuab selle direktiivi artikli 3 lõike 3 punkt b üksnes seda, et kahtlustataval või süüdistataval oleks soovi korral võimalus kaitsja abile, ilma et kaitsja peaks alati olema ülekuulamise juures füüsiliselt kohal. Seega ei tulene sellest sättest, et juhul, kui asjaomane isik ei soovi kasutada oma õigust sellele, et tema ülekuulamise juures viibiks kaitsja, ei saa ülekuulamine toimuda. Lisaks nähtub nimetatud direktiivi artikli 3 lõike 3 punkti b sõnastusest ja täpsemalt väljendist „[k]ui kaitsja osaleb küsitlemisel“, et kaitsja ei pea alati ülekuulamisel osalema.
29 Ungari leiab, et direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 3 punkti b tõlgendus, mida toetab komisjon, muudaks kaitsja kohaloleku ülekuulamistel praktikas kohustuslikuks, välja arvatud juhul, kui asjaomane isik sellest loobub. Asjaolu, et kaitsja ei viibi tegelikult menetlustoimingu juures, ei saa aga kujutada endast üldist takistust selliste menetlustoimingute tegemisele, mis on menetluse mis tahes staadiumis imperatiivsed. Liidu õigus ei saa viia selleni, et liikmesriikidele kehtestatakse kohustus, mis takistaks mis tahes menetlustoimingu tegemist olukorras, kus kaitsja puudumine on tingitud asjaolust, et kahtlustatav või süüdistatav tegutses tahtlikult ja pahauskselt. Järelikult ei saa õigus kaitsja juuresviibimisele kujutada endast absoluutset õigust ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas ei ole kehtestatud absoluutset nõuet, et kaitsja peab ülekuulamisel kohal viibima.
30 Ungari leiab, et direktiivi 2013/48 artikli 3 lõikes 6 kui erandis selle direktiivi artikli 3 lõikest 3 ei ole loetletud mitte juhtumid, mille puhul võib teha erandi kaitsja kohustuslikust juuresviibimisest kahtlustatava või süüdistatava ülekuulamisel, vaid juhtumid, mil sellele isikule ei ole vaja pakkuda võimalust kaitsjale. Seega, kui sellele isikule on antud võimalus, et kaitsja viibib kohal, kuid isik ei soovinud sellele õigusele tugineda, ei kujuta kaitsja puudumine ülekuulamiselt – olenemata selle põhjusest – endast erandit, mis peaks vastama direktiivi 2013/48 artikli 3 lõikes 6 sätestatud tingimustele. Vaidlusalust Ungari õigusnormi ei tule seega käsitada nii, et see teeb selle sätte alusel erandi direktiivi artikli 3 lõike 3 punktis b sätestatud põhimõttest, kuna see ei vabasta ametiasutusi kohustusest teavitada kaitsjat ega piira isikute võimalust kasutada oma valitud kaitsja abi või taotleda menetluse mis tahes etapis kaitsja määramist.
31 Ungari sõnul võib kahtlustatavat või süüdistatavat üle kuulata üksnes juhul, kui kaitsjale anti võimalus menetlustoimingus tegelikult osaleda, kuid ta kas ei soovinud kasutada oma õigust viibida kohal või isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises, ei pidanud tema juuresviibimist vajalikuks. Nii võimaldavad Ungari õigusnormid kahtlustatava või isiku, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises, erandkorras üle kuulata ilma kaitsja kohalolekuta, kui kaitsja ei ilmu ülekuulamisele vähemalt kahe tunni jooksul pärast seda, kui teda on teavitatud. Lisaks ei tähenda selle tähtaja möödumine ülekuulamise algust, kuna asjaomane isik võib keelduda ütluste andmisest pärast seda, kui teda on tema õigustest teavitatud.
32 Ungari lisab, et liikmesriigi seadusandja muutis kriminaalmenetluse seadustikku 26. novembril 2024 vastu võetud ja 4. detsembril 2024 avaldatud seadusega, millega lisati sellesse seadustikku § 387/A. Selle uue sättega soovitakse nimelt vastata komisjoni ootustele seoses direktiiviga 2013/48, kuna selle eesmärk on tugevdada tagatisi, mis peavad kaasnema ülekuulamistega, mis toimuvad ilma kaitsja kohalolekuta, isegi kui selle liikmesriigi sõnul olid sellised tagatised Ungari õigusnormides ette nähtud juba enne seda muudatust.
33 Komisjon leiab oma repliigis, et kriminaalmenetluse seadustiku uus § 387/A ei ole ikka veel direktiiviga 2013/48 kooskõlas ega muuda asjaolu, et selle seadustiku § 387 lõige 3 lubab väljaspool selle direktiivi artikli 3 lõike 6 punktis b ette nähtud tingimusi kuulata üle kahtlustatava või isiku, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises, ilma kaitsja kohalolekuta. Kuna § 387/A jõustus 4. detsembril 2024 ehk peaaegu kaks kuud pärast käesoleva hagi esitamist, ei saa Euroopa Kohus seda mingil juhul arvesse võtta, kuna väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist tuleb hinnata, lähtudes üksnes olukorrast selles liikmesriigis põhjendatud arvamuses ette nähtud tähtaja lõppedes.
34 Tšehhi Vabariik märgib oma menetlusse astuja seisukohtades, et kuigi komisjon väidab oma hagi põhjendamiseks, et õigust kaitsja juuresviibimisele ülekuulamisel saab piirata üksnes ülekaalukatel põhjustel, ei toeta seda eeldust Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika, millel põhineb direktiivi 2013/48 artikkel 3. Sellega seoses nähtub Euroopa Inimõiguste Kohtu 23. veebruari 2010. aasta kohtuotsusest Yoldaș vs. Türgi (CE:ECHR:2010:0223JUD002750304, punkt 52), et EIÕK artikli 6 lõike 3 punkti c eesmärgi seisukohast ei ole määrav mitte kaitsja tegelik juuresviibimine ülekuulamisel, vaid asjaomase isiku võimalus tõhusalt kasutada oma õigust kaitsjale, valida vabalt kaitsja, kes võib ülekuulamisel kohal viibida, ning olla sellest õigusest nõuetekohaselt teavitatud.
35 See liikmesriik on seisukohal, et komisjoni argument, mille kohaselt saab selle kuritarvitamise ohu kõrvaldada, tagades, et õigusabi andmiseks määratakse omal algatusel kättesaadav kaitsja, kui kahtlustatava või süüdistatava valitud kaitsja ei ole kättesaadav, tähendaks seda, et liikmesriike kohustatakse direktiivi 2013/48 alusel nimetama sellele isikule määratud kaitsja.
36 Oma vastuses menetlusse astuja seisukohtadele väidab komisjon vastu, et konkreetse juhtumi lahendamisel hindab Euroopa Inimõiguste Kohus riigisisese menetluse üldist õiglust juhtumipõhiselt. Kuid see on teisiti Euroopa Kohtus toimuvas liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 6 rikkumise asjas. Kuna see säte määratleb täpselt tingimused, mille esinemisel võivad liikmesriigid selle direktiivi artikli 3 lõikes 3 ette nähtud õiguste kohaldamisest ajutiselt erandi teha, on kõik riigisisesed õigusnormid, mis nendele tingimustele ei vasta, vastuolus artikli 3 lõikega 6. Seega piisab ainuüksi riigisiseste õigusnormide vastuolust nimetatud direktiiviga, et tuvastada direktiivi rikkumine, ilma et oleks vaja igal konkreetsel juhul hinnata, kas nende riigisiseste õigusnormide alusel läbi viidud menetlus on üldiselt õiglane.
Euroopa Kohtu hinnang
37 Direktiivi 2013/48 artikli 3 lõikes 1 on sätestatud aluspõhimõte, mille kohaselt on kahtlustataval ja süüdistataval õigus kaitsjale sellise aja jooksul ja sellisel viisil, mis võimaldab neil oma kaitseõigusi konkreetselt ja tõhusalt kasutada (14. mai 2024. aasta kohtuotsus Stachev, C‑15/24 PPU, EU:C:2024:399, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Seda põhimõtet on väljendatud direktiivi artikli 3 lõikes 2, mille kohaselt tuleb kahtlustatavale või süüdistatavale anda kaitsja kasutamise võimalus põhjendamatu viivituseta ning igal juhul alates hetkest, mil tehakse ajaliselt esimene punktides a–d loetletud neljast toimingust. Lisaks on direktiivi artikli 3 lõike 3 punktides a–c täpsustatud, milliseid elemente hõlmab õigus kaitsjale (14. mai 2024. aasta kohtuotsus Stachev, C‑15/24 PPU, EU:C:2024:399, punkt 48).
39 Nii tagavad liikmesriigid direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 3 punkti b kohaselt, et kahtlustataval või süüdistataval on õigus sellele, et tema kaitsja viibib ülekuulamise juures ja osaleb selles tõhusalt. Selline osalemine toimub kooskõlas riigisiseses õiguses ette nähtud menetlustega, tingimusel et need menetlused ei piira võimalust kasutada asjaomast õigust tõhusalt ja sisuliselt.
40 Kuigi – nagu Ungari õigesti väidab – direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 3 punkti b teisest lausest koostoimes selle direktiivi põhjendusega 25 tuleneb, et kaitsja „tõhusalt osalemine“ ülekuulamisel toimub vastavalt riigisiseses õiguses ette nähtud menetlusnormidele, käsitleb see sõnaselge viide liikmesriikide õigusele üksnes „tõhusat osalemist“, mitte „juuresviibimist“.
41 Sellest tuleneb ühelt poolt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 47 ja 48 sisuliselt märkis, et direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 3 punktis b sisalduv viide riigisisestele menetlusnormidele puudutab üksnes kaitsja tõhusat osalemist kahtlustatava või süüdistatava ülekuulamisel. Selle viite eesmärk ei ole seega võimaldada liikmesriikidel väljaspool selle direktiivi artikli 3 lõike 3 punktis b ette nähtud tingimusi piirata kaitsja osalemist sellel ülekuulamisel, nagu leiab Ungari, vaid üksnes näha ette kaitsja osalemise kord.
42 Teiselt poolt, kuna direktiiv 2013/48 ei sisalda mõiste „juuresviibimine“ määratlust, tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb nende terminite tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramisel, mida liidu õigus ei määratle ja mille puhul ei ole viidatud liikmesriikide õigusele, lähtuda nende mõistete tavakeele tähendusest, võttes samas arvesse konteksti, milles neid kasutatakse, ja nende õigusaktide eesmärke, mille osa need on (16. juuli 2026. aasta kohtuotsus Knocknamona ja Massey, C‑27/25 ja C‑356/25, EU:C:2026:596, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et tavakeele tähenduses tähistab mõiste „juuresviibimine“ asjaolu, et isik on põhimõtteliselt füüsiliselt või materiaalselt konkreetses kohas konkreetsel hetkel, ning selle mõiste vastandiks oleks „puudumine“.
44 Seejärel, mis puudutab selle mõiste kasutamise konteksti, siis tuleb ühelt poolt märkida, et see sisaldub muu hulgas direktiivi 2013/48 põhjenduses 25, milles on täpsustatud, et liikmesriigid peaksid tagama, et kahtlustataval või süüdistataval on õigus kaitsja kohalolekule ja tõhusale osalemisele tema ülekuulamisel politseis või muus õiguskaitse- või õigusasutuses, sealhulgas kohtulikul arutamisel.
45 Teiselt poolt nähtub selle direktiivi artikli 3 lõikest 5 koostoimes direktiivi põhjendusega 30, et juhtudel, mil kahtlustatava või süüdistatava asukoht on geograafiliselt kaugel, võivad liikmesriigid teha ajutise erandi selle isiku õigusest kasutada kaitsjat põhjendamatu viivituseta pärast isikult vabaduse võtmist ja üksnes kriminaalmenetluse kohtueelses etapis, kuid selle ajutise erandi kohaldamise ajal ei tohiks pädevad asutused isikut muu hulgas üle kuulata. Sellest tuleneb, et „õigus kaitsjale“ artikli 3 tähenduses eeldab põhimõtteliselt, et kaitsja viibib kahtlustatava või süüdistatava ülekuulamisel põhimõtteliselt füüsiliselt kohal.
46 Lisaks on direktiivi artikli 3 lõike 3 punktis a koostoimes direktiivi põhjendustega 23 ja 44 sisuliselt sätestatud, et kahtlustataval või süüdistataval peab olema õigus suhelda ja kohtuda privaatselt teda esindava kaitsjaga, sealhulgas enne ülekuulamist politseis või muus õiguskaitse- või õigusasutuses. Sellest järeldub, et liidu seadusandja soovis eristada nende isikute „õigust suhelda“ oma kaitsjaga, mida saab teostada sidevahendite abil, nende „õigusest kohtuda“ selle kaitsjaga, mis nõuab vastupidi, et kaitsja oleks põhimõtteliselt füüsiliselt kohal. Sama kehtib ka kaitsja kohaloleku kohta ülekuulamise ajal, milles ta peab saama tõhusalt osaleda.
47 Mis puutub direktiivi 2013/48 eesmärkidesse, siis nähtub direktiivi põhjendustest 4, 6 ja 54, et direktiivi eesmärk on eelkõige rakendada kriminaalasjades tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mis eeldab, et liikmesriigid usaldavad üksteise kriminaalõigussüsteeme. Sellest järeldub samuti, et liidu seadusandja võttis arvesse asjaolu, et vastastikuse usalduse tugevdamine nõuab üksikasjalikke eeskirju eelkõige hartast ja EIÕK‑st tulenevate menetluslike tagatiste ja õiguste kaitse kohta.
48 Sellega seoses on Euroopa Inimõiguste Kohus otsustanud, et kahtlustataval peab olema õigus sellele, et tema kaitsja viibib füüsiliselt kohal ajal, mil teda politseis esialgselt üle kuulatakse, ja iga kord, kui teda järgnevas kohtueelses menetluses üle kuulatakse. See kohalolek peab võimaldama kaitsjal osutada sellele isikule mitte abstraktset, vaid tegelikku ja konkreetset abi ning eelkõige tagada, et ei kahjustata ülekuulatava kahtlustatava kaitseõigusi (vt selle kohta EIK 9. novembri 2018. aasta kohtuotsus Beuze vs. Belgia, CE:ECHR:2018:1109JUD007140910, punkt 134; EIK 23. mai 2019. aasta kohtuotsus Doyle vs. Iirimaa, CE:ECHR:2019:0523JUD005197917, punkt 74; EIK 4. juuni 2019. aasta kohtuotsus Farrugia vs. Malta, CE:ECHR:2019:0604JUD006304113, punkt 97, ja EIK 18. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Atristain Gorosabel vs. Hispaania, CE:ECHR:2022:0118JUD001550815, punkt 49).
49 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et mõiste kaitsja „juuresviibimine“ direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 3 punkti b tähenduses tähendab, et kahtlustataval ja süüdistataval on põhimõtteliselt õigus sellele, et nende kaitsja viibiks ülekuulamise ajal füüsiliselt kohal.
50 Samas ei saa siiski välistada, et teatud erandlikel asjaoludel võib kaitsja kohaloleku tagada muude vahenditega, eelkõige digitaalsetega, tingimusel et need tagavad kaitseõiguste täieliku ja tõhusa kasutamise.
51 Kuid õigusest kaitsja juuresviibimisele ülekuulamise ajal võib teha ajutisi erandeid. Nii võivad liikmesriigid direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 6 kohaselt erandlikel asjaoludel ja üksnes kriminaalmenetluse kohtueelses etapis selle direktiivi artikli 3 lõikes 3 ette nähtud õiguste kohaldamisest ajutiselt kõrvale kalduda, kui see on konkreetse juhtumi asjaoludest tulenevalt põhjendatud vähemalt ühega kahest artikli 3 lõike 6 punktides a ja b nimetatud „mõjuvast põhjusest“. Esimene neist põhjustest on „kiireloomuline vajadus hoida ära tõsiseid negatiivseid tagajärgi inimese elule, vabadusele või füüsilisele puutumatusele“. Teine põhjus võib esineda siis, kui „uurimisasutuste viivitamatu tegutsemine on hädavajalik selleks, et vältida märkimisväärse kahju tekitamist kriminaalmenetlusele“.
52 Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et Ungari õigusnorm näeb ette, et uurimisasutus või prokuratuur võib alustada kahtlustatava ülekuulamist, kui valitud või määratud kaitsja ei ilmu kohale vähemalt kahe tunni jooksul pärast seda, kui teda on teavitatud.
53 Sellest järeldub, et vastupidi direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 3 punktist b tulenevatele nõuetele ei taga see õigusnorm kaitsja kohalolekut ja tema tõhusat osalemist ülekuulamisel.
54 Tuleb veel kindlaks teha, kas seda õigusnormi võib käsitada direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 3 punktis b nimetatud kohustusest tehtava ajutise erandina, mis vastab selle direktiivi artikli 3 lõikes 6 sätestatud tingimustele. Sellega seoses tuleb tõdeda, et see õigusnorm teeb üldise erandi kahtlustatavate või isikute, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises, õigusest olla ära kuulatud kaitsja juuresolekul, kui kaitsja ei ilmu ülekuulamisele vähemalt kahe tunni jooksul pärast tema teavitamist, ilma et selle erandi suhtes kohaldataks direktiivi 2013/48 artikli 3 lõikes 6 sätestatud tingimusi ja eelkõige ühte kahest ülekaalukast põhjusest, millele on viidatud vastavalt selle artikli 3 punktides a ja b.
55 Selle direktiivi ülesehitusest ja eesmärkidest nähtub aga, et ajutised erandid, mille liikmesriigid võivad ette näha õigusest kaitsjale, on ammendavalt loetletud direktiivi artikli 3 lõigetes 5 ja 6 (12. märtsi 2020. aasta kohtuotsus VW (õigus kaitsjale kohtusse mitteilmumise korral), C‑659/18, EU:C:2020:201, punkt 42).
56 Mis puutub direktiivi 2013/48 ülesehitusse, siis direktiivi artikli 3 lõiget 6 kui sätet, mis näeb ette erandi direktiivi artikli 3 lõigetes 1–3 sätestatud põhimõtetest, tuleb tõlgendada kitsalt. Lisaks viitab direktiivi artikkel 8 „Ajutiste erandite kohaldamise üldtingimused“ seoses õigusega kaitsjale üksnes direktiivi artikli 3 lõikes 5 või 6 ette nähtud eranditele. Direktiivi 2013/48 põhjendused 30–32 viitavad samuti ainult nendele eranditele (12. märtsi 2020. aasta kohtuotsus VW (õigus kaitsjale kohtusse mitteilmumise korral), C‑659/18, EU:C:2020:201, punkt 43).
57 Mis puutub direktiivi 2013/48 eesmärkidesse, siis nähtub ühelt poolt selle direktiivi põhjendustest 4 ja 6, et direktiivi eesmärk on eelkõige suurendada liikmesriikide vastastikust usaldust üksteise kriminaalõigussüsteemide vastu, et seeläbi rakendada kriminaalasjades tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mille ulatus sõltub suurel määral mitmest näitajast, sealhulgas kahtlustatavate või süüdistatavate õiguste kaitse mehhanismidest. Teiselt poolt nähtub selle direktiivi põhjendustest 8 ja 52, et direktiivi eesmärk on ka tagada kahtlustatavatele või süüdistatavatele üldine õigus õiglasele kohtulikule arutamisele kogu liidus, eelkõige mis puudutab õigust kaitsjale kriminaalmenetluses.
58 Kui aga tõlgendada direktiivi 2013/48 artiklit 3 nii, et see lubab liikmesriikidel näha ette muid erandeid õigusest kaitsjale peale nende, mis on selles artiklis ammendavalt loetletud, läheks see vastuollu nende eesmärkide, direktiivi ülesehituse ja selle artikli sõnastusega ning võtaks sellelt õiguselt soovitud toime (12. märtsi 2020. aasta kohtuotsus VW (õigus kaitsjale kohtusse mitteilmumise korral), C‑659/18, EU:C:2020:201, punkt 45).
59 Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et riigisisene õigusnorm, mis üldiselt võimaldab kahtlustatavat või isikut, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises, üle kuulata ilma kaitsja kohalolekuta juhul, kui kaitsja ei ilmu ülekuulamisele vähemalt kahe tunni jooksul pärast tema teavitamist, ei kuulu sellest õigusest ajutise erandi tegemise aluste hulka, mis on direktiivis 2013/48 ammendavalt loetletud, ning rikub seetõttu selle direktiivi artikli 3 lõike 6 punkti b koostoimes direktiivi artikli 3 lõikega 3, kuna see erand õigusest kaitsja juuresviibimisele ja tema tõhusale osalemisele ülekuulamises ei sõltu sellest, et tuvastatakse, et uurimisasutused peavad viivitamata tegutsema, et vältida märkimisväärse kahju tekitamist kriminaalmenetlusele.
60 Ükski Ungari argumentidest ei sea seda järeldust kahtluse alla.
61 Ühelt poolt tuleb tagasi lükata Ungari argument, et käesoleva kohtuotsuse punktis 59 nimetatud õiguse kaitsjale piirang on põhjendatud juhul, kui kahtlustatav või isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises, on kahtlustatavana kinni peetud, kuna Ungari õigusnormide kohaselt peab selle isiku ülekuulamine sellisel juhul toimuma 24 tunni jooksul alates kinnipidamise algusest ja kinnipidamine ei tohi ületada 72 tundi. Selle liikmesriigi sõnul esineb seega kriminaalmenetluse takistamise oht, mis õigustab ülekuulamise läbiviimist ka juhul, kui kaitsjat ei ole valitud või kui ta ei ilmu ettenähtud tähtaja jooksul kohale.
62 On tõsi, et direktiivi 2013/48 põhjendusest 28 nähtub, et kui kahtlustatavalt või süüdistatavalt võetakse vabadus, peaksid liikmesriigid võtma vajalikud meetmed, millega tagada, et neil isikutel on võimalik tõhusalt kasutada õigust kaitsjale, sealhulgas korraldama kaitsja abi, kui asjaomasel isikul ei ole kaitsjat, välja arvatud juhul, kui ta on sellest õigusest loobunud.
63 Nagu komisjon õigesti väidab, on asjaomasel liikmesriigil siiski mitu direktiivi 2013/48 nõuetele vastavat võimalust, et tulla toime kriminaalmenetluse takistamise ohuga, mis tuleneb sellest, et kahtlustatav või süüdistatav ei ole valinud kaitsjat või et valitud kaitsja ei ilmunud ettenähtud tähtaja jooksul kohale. Kõigepealt, direktiivi 2013/48 artikli 3 lõikes 6 nimetatud erandlikel asjaoludel, eelkõige juhul, kui uurimisasutused peavad viivitamata tegutsema, et vältida märkimisväärse kahju tekitamist kriminaalmenetlusele, võivad need asutused ülekuulamise läbi viia kaitsja kohalolekuta. Seejärel, kui need tingimused ei ole täidetud ja pädevad asutused leiavad, et ülekuulamine on siiski vajalik, võivad nad selle heastamiseks, et kahtlustatav või süüdistatav ei valinud kaitsjat või et valitud kaitsja ei saa sellel ülekuulamisel viibida, määrata omal algatusel kättesaadava kaitsja. Lõpuks, kui kahtlustatav või süüdistatav loobub oma õigusest kaitsjale selle direktiivi artiklis 9 sätestatud tingimustel, võib ülekuulamine toimuda ka ilma kaitsja kohalolekuta.
64 Nende erinevate seisukohtade olemasolust järeldub, et direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 3 punktis b ette nähtud õiguse kaitsjale järgimine ei tähenda tingimata seda, et asjaomane liikmesriik on kohustatud nägema ette kaitsja määramise, et abistada kinnipeetud isikut tema ülekuulamise ajal.
65 Järelikult ei saa väita, et ülekuulamise jätkamine ilma kaitsja kohalolekuta võiks olla põhjendatud sellega, et kahtlustatava või isiku, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises, poolt kaitsja määramata jätmine või asjaolu, et kaitsja ei ilmunud määratud tähtaja jooksul kohale, võib kujutada endast kahtlustatava või süüdistatava poolset venitamist ja võib takistada kriminaalmenetlust.
66 Teiselt poolt, mis puudutab Ungari argumenti kriminaalmenetluse seadustiku uue § 387/A vastuvõtmise kohta, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist hinnata põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel liikmesriigis valitsenud olukorra alusel ning Euroopa Kohus ei saa arvesse võtta hilisemaid muutusi (1. augusti 2025. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania (töö- ja eraelu tasakaalu direktiiv), C‑70/24, EU:C:2025:615, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).
67 Käesoleval juhul kutsus komisjon 14. juuli 2023. aasta põhjendatud arvamuses Ungarit üles täitma selles arvamuses nimetatud kohustused kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.
68 Sellest tuleneb, et käesoleval juhul ei saa Ungari tulemuslikult vaidlustada oma kohustuste rikkumist, tuginedes 4. detsembril 2024 ehk pärast selle tähtaja möödumist avaldatud kriminaalmenetluse seadustiku muudatusele.
69 Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kuna Ungari ei olnud vastu võtnud vajalikke õigusnorme, et rakendada direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 6 punkti b koostoimes selle direktiivi artikli 3 lõikega 3, siis on Ungari rikkunud sellest direktiivist tulenevaid kohustusi.
Teine väide, et direktiivi 2013/48 artiklit 9 ei ole üle võetud
Poolte argumendid
70 Komisjon väidab oma hagiavalduses, et Ungari on rikkunud direktiivist 2013/48 tulenevaid kohustusi, kuna ta ei ole selle direktiivi artiklit 9 oma õiguskorda üle võtnud. Ungari õiguses ei ole nimelt ette nähtud, et kahtlustatavaid või süüdistatavaid tuleb teavitada võimalikest tagajärgedest, mis kaasnevad loobumisega õigusest kaitsjale, nagu on ette nähtud selle direktiivi artikli 9 lõike 1 punktis a, ja/või võimalusest tühistada nende esialgne otsus vastavalt selle direktiivi artikli 9 lõikele 3.
71 Selle institutsiooni sõnul on Ungari õiguses kahtlustatavatele ja süüdistatavatele antud võimalusel mitte kasutada oma õigust kaitsjale samad tagajärjed kui ametlikul loobumisel sellest õigusest, mistõttu tuleks sellise võimaluse suhtes kohaldada direktiivi 2013/48 artiklis 9 ette nähtud nõudeid muu hulgas sellest õigusest loobumise kohta, vastasel juhul võidakse nendest nõuetest kõrvale hoida või vähemalt neid tõsiselt rikkuda.
72 Nimelt tuleb artiklis 9 kasutatud mõistet „loobumine“ tõlgendada nii, et see hõlmab nii ametlikku kui ka mitteametlikku loobumist sellest õigusest.
73 Komisjoni sõnul peavad direktiiviga 2013/48 antud õigused olema tagatud konkreetselt ja tõhusalt ning seega võimaldama kahtlustatavatel ja süüdistatavatel teha menetluse kõigis etappides teadlik otsus enda kaitse kohta. Selleks peaks Ungari õigussüsteem, mis viitab seoses õigusega kaitsjale võõrandamatule õigusele, mida kahtlustatav või süüdistatav võib vabalt kasutada või mitte, nägema nende isikute jaoks ette piisavad tagatised, kui nad otsustavad seda õigust mitte kasutada, kuna sellise otsuse tagajärjel jäävad nad ilma kaitsja tõhusast kaitsest.
74 Ungari väidab kostja vastuses, et kriminaalmenetluse seadustiku sätted näevad ette, et kahtlustatavat või süüdistatavat tuleb kõigist tema õigustest ja kohustustest teavitada. Sellega seoses väidab see liikmesriik, et kahtlustatavatel ja süüdistatavatel ei ole tegelikult võimalik loobuda oma õigusest kaitsjale, kuna see õigus on Ungari õiguses võõrandamatu õigus. Seega, kui kohtus esindamine on kohustuslik, määravad pädevad asutused kaitsja, kes neid abistab. Seevastu juhul, kui esindamine kohtus ei ole kohustuslik, võivad kahtlustatavad või süüdistatavad vabalt otsustada, kas nad soovivad kaitsja abi või mitte, või taotleda kaitsja määramist. Otsus mitte kasutada kaitsja abi ei kujuta seega endast loobumist õigusest kaitsjale, vaid tähendab lihtsalt seda, et kahtlustatavad või süüdistatavad ei soovi seda õigust kasutada.
75 Järelikult ei ole vaja direktiivi 2013/48 artiklit 9 Ungari õiguskorda üle võtta, kuna ei ole olukorda, kus kahtlustatavad või süüdistatavad võiksid õiguspäraselt loobuda õigusest kaitsjale ja mis nõuaks, et neid sellest võimalusest teavitataks.
76 Lisaks väidab Ungari, et kriminaalmenetluse seadustiku sätted juba võimaldavad kahtlustatavatel või süüdistatavatel saada täielikku teavet oma kaitseõiguste kohta ning neile antava teabe ulatust on täpsustatud selle seadustiku uues §‑s 387/A. Sellest sättest tuleneb, et neid isikuid tuleb teavitada nende õigusest keelduda ütluste andmisest – eelkõige juhul, kui nende kaitsja ei ole kohal – ja õigusest taotleda kaitsja kohalolekut igal ajal. Nii näeb see uus § 387/A juhuks, kui asjaomane isik teatab, et ta ei soovi ütlusi anda, ette ülekuulamise lõpetamise. Seevastu juhuks, kui see isik, ilma et teda abistaks kaitsja, annab ütlusi pärast seda, kui teda on teavitatud, et tal on õigus sellest keelduda, täpsustab see uus säte, et ta loobub seetõttu kõiki asjaolusid teades kaitsja kohalolekust ja seega õigusest vastata küsimustele üksnes kaitsja juuresolekul. Kriminaalmenetluse seadustiku uue § 387/A eesmärk on seega tugevdada tagatisi kahtlustatavatele või süüdistatavatele ülekuulamistel, mis toimuvad ilma kaitsja kohalolekuta, et Ungari õigusnormid vastaksid rohkem komisjoni nõuetele.
Euroopa Kohtu hinnang
77 Kõigepealt tuleb samadel põhjustel, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 66–68, tagasi lükata Ungari argument kriminaalmenetluse seadustiku uue § 387/A vastuvõtmise kohta.
78 Seega tuleb arvesse võtta ainult neid riigisiseseid õigusnorme, mis kehtisid enne põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumist.
79 Direktiivi 2013/48 artikli 9 lõikes 1 on ette nähtud kaks tingimust, mis peavad reguleerima kahtlustatava või süüdistatava võimalikku loobumist õigusest kaitsjale.
80 Nii peab kahtlustatav või süüdistatav artikli 9 lõike 1 punkti a kohaselt olema saanud teavet õiguse kaitsjale sisu ja sellest õigusest loobumise võimalike tagajärgede kohta, kusjuures tuleb täpsustada, et see teave, mida võib anda suuliselt või kirjalikult, peab olema selge ja piisav ning esitatud lihtsas ja arusaadavas sõnastuses. Lisaks peab loobumine nimetatud sätte punkti b kohaselt olema vabatahtlik ja ühemõtteline.
81 Direktiivi 2013/48 artikli 9 lõike 3 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et kahtlustatav või süüdistatav võib loobumise tühistada igal ajal kriminaalmenetluse käigus ning teda teavitatakse sellest võimalusest.
82 Kuigi Ungari õiguses peetakse õigust kaitsjale võõrandamatuks õiguseks, on selge, et kahtlustatavad või süüdistatavad võivad otsustada seda mitte kasutada. Nagu komisjon õigesti märkis, toob süüdistatava otsus seda õigust mitte kasutada kaasa selle, et see isik peab end kaitsma ilma kaitsja abita. Seega, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 90 ja 91, on sellisel otsusel praktikas sama mõju kui loobumisel direktiivi 2013/48 artikli 9 tähenduses.
83 Mis puutub Ungari argumenti, et selles liikmesriigis ei ole ametlikult tunnustatud loobumist õigusest kaitsjale kriminaalmenetluses, siis tuleb meenutada, et teatava õigusmõiste puudumine konkreetses liikmesriigis ei vabasta seda liikmesriiki kohustusest kehtestada õigus- ja haldusnormid, et tagada kõigi selle direktiivi sätete nõuetekohane ülevõtmine. Nii õiguskindluse põhimõte kui ka vajadus tagada direktiivide täielik kohaldamine mitte ainult faktiliselt, vaid ka õiguslikult nõuab, et kõik liikmesriigid võtavad asjaomase direktiivi sätted üle selges, täpses ja läbipaistvas õiguslikus raamistikus, nähes direktiiviga hõlmatud valdkonnas ette siduvad õigusnormid. See kohustus on liikmesriikidel selleks, et ennetada neis liikmesriikides teatud ajahetkel valitseva olukorra muutumist ning tagada, et kõik Euroopa Liidu õigussubjektid – sealhulgas nendes liikmesriikides, kus direktiiviga ette nähtud teatud õigusmõistet ei ole – teaksid selgelt ja täpselt, millised on nende õigused ja kohustused igas olukorras (vt analoogia alusel 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania (töö- ja eraelu tasakaalu direktiiv), C‑70/24, EU:C:2025:615, punkt 64).
84 Järelikult tuleb tõdeda, et kuna Ungari ei ole põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpuks vastu võtnud vajalikke õigusnorme direktiivi 2013/48 artikli 9 ülevõtmiseks oma õiguskorda, siis on ta rikkunud sellest direktiivist tulenevaid kohustusi.
85 Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kuna Ungari ei ole vastu võtnud vajalikke õigusnorme, et rakendada esiteks direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 6 punkti b koostoimes selle direktiivi artikli 3 lõikega 3 ja teiseks selle direktiivi artiklit 9, siis on ta rikkunud talle sellest direktiivist tulenevaid kohustusi.
Kohtukulud
86 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Ungari on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb Ungari kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja selle institutsiooni kohtukulud.
87 Kodukorra artikli 140 lõike 1 kohaselt kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Seega tuleb jätta Tšehhi Vabariigi kohtukulud tema enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
1. Kuna Ungari ei ole vastu võtnud vajalikke õigusnorme, et rakendada esiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta direktiivi 2013/48/EL, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega, artikli 3 lõike 6 punkti b koostoimes direktiivi artikli 3 lõikega 3 ja teiseks selle direktiivi artiklit 9, on Ungari rikkunud talle sellestdirektiivist tulenevaid kohustusi.
2. Jätta Ungari kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
3. Tšehhi Vabariik kannab oma kohtukulud ise.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: ungari.