I.

Sissejuhatus

1.

„Kuna Lääne-Sahara territoorium ei kuulu Maroko Kuningriigile, rikub märgistus, mille kohaselt Lääne-Sahara kaubad pärinevad Marokost, ELi nõudeid toidu märgistamise kohta.“

2.

Selline on kokkuvõttes kaebuse esitaja argument, millele ta eelotsusetaotluse esitanud kohtus tugineb. Seetõttu taotles kaebuse esitaja Prantsusmaa põllumajandus- ja toidualase sõltumatuse ministeeriumilt (ministère de l’agriculture et de la souveraineté alimentaire) ning Prantsusmaa majanduse, rahanduse ja tööstuse ning digitaalse sõltumatuse ministeeriumilt (ministère de l’économie, des finances et de la souveraineté industrielle et numérique) (edaspidi „ministeeriumid“) otsust, millega keelatakse selliste Lääne-Sahara territooriumilt pärit kirsstomatite ja Charentais’ melonite (edaspidi „kõnealused tooted“) import, mis on märgitud pärinevaks Maroko Kuningriigist.

3.

Kohtuvaidluses on tekkinud kaks küsimust.

4.

Esimene on see, kas liikmesriigid võivad ühise kaubanduspoliitika valdkonnas ühepoolselt tegutsedes keelata teatud kaupade impordi kolmandatest riikidest. Kuigi küsimus ei ole uus, võttes arvesse liikmesriikide hiljutisi meetmeid Ukrainast pärit impordi suhtes, on see kindlasti laiemas mõttes aktuaalne. ( 2 )

5.

Teine lahendamist vajav küsimus on seotud Lääne-Sahara territooriumilt pärit toiduainete märgistamisega. Küsimus on selles, kas neid tooteid võib turustada Maroko Kuningriigist pärinevate toodetena. Selle küsimuse võib asetada kohtuotsuste nõukogu vs. Polisario Rinne ( 3 ) ja Western Sahara Campaign UK ( 4 ) konteksti, milles Euroopa Kohus tunnistas Lääne-Sahara territooriumi eraldiseisvat territoriaalset staatust. ( 5 )

II.

Käesoleva kohtuasja õiguslik ja faktiline taust ning eelotsuse küsimused

6.

Lääne-Sahara on Loode-Aafrikas asuv territoorium. Hispaania Kuningriik koloniseeris selle 19. sajandil. 1963. aastal lisas ÜRO selle territooriumi dekoloniseerimisprotsessi kontekstis mitteautonoomsete territooriumide loetellu. ( 6 ) Selles loetelus on Lääne-Sahara tänini.

7.

Dekoloniseerimisprotsess ei ole (veel) lõpule viidud ja Lääne-Sahara on endiselt ainus mitteautonoomne territoorium Aafrikas. Hispaania loobus oma vastutusest koloniaalse haldusvõimu teostajana 1976. aastal. Sestsaadik on selle territooriumi pärast kestnud konflikt, sealhulgas sõjaline konflikt, mille osapooled on Maroko Kuningriik, kes kontrollib ligikaudu 80% Lääne-Sahara territooriumist ja väidab end omavat kogu selle territooriumi suhtes suveräänseid õigusi, ning Front Populaire pour la libération de la saguia-el-hamra et du rio de oro („Polisario Rinne“), kes kontrollib ülejäänud Lääne-Sahara territooriumi ja väidab end esindavat Sahara rahvast. Lääne-Saharat käsitlevas nõuandvas arvamuses tunnustas Rahvusvaheline Kohus Sahara rahva enesemääramisõigust. ( 7 )

8.

Lääne-Sahara konflikt ei ole Euroopa Kohtu jaoks uus teema. Tunnistades, et enesemääramisõigus on liidule välissuhete korraldamisel siduv, sedastas Euroopa Kohus kohtuotsustes nõukogu vs. Polisario Rinne ja Western Sahara Campaign UK, et Lääne-Sahara territoorium on mis tahes riigi, sealhulgas Maroko Kuningriigi territooriumist erineva ja eraldiseisva staatusega. ( 8 )

9.

Selle sedastuse põhjal tõlgendas Euroopa Kohus assotsiatsioonilepingut ning kalandusalast partnerluslepingut, ( 9 ) mille territoriaalsesse kohaldamisalasse kuuluvad vastavalt „Maroko Kuningriigi territoorium“ ja „veed, mis kuuluvad Maroko Kuningriigi suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla“ nii, et need ei hõlma ei Lääne-Sahara territooriumi ega sellega külgnevaid vesi. ( 10 )

10.

Nõukogu on pannud komisjonile ülesande viia ellu Euroopa Kohtu otsused, mis tehti kohtuasjades nõukogu vs. Polisario Rinne ja Western Sahara Campaign UK. ( 11 ) Maroko Kuningriigiga peetud läbirääkimiste tulemused kajastuvad esiteks lepingus, millega laiendati tariifisoodustusi Lääne-Sahara territooriumilt pärit kaupadele, ( 12 ) ning teiseks lepingus ja rakendusprotokollis, mis käsitlevad säästvat kalapüüki Lääne-Saharaga külgnevates vetes. ( 13 )

11.

Polisario Rinne vaidlustas otsused, millega need lepingud heaks kiideti. Apellatsioonkaebused Üldkohtu otsuste peale, millega Üldkohus need otsused tühistas, ( 14 ) on Euroopa Kohtus menetluses. Paralleelselt käesoleva ettepanekuga esitan täna ka oma ettepanekud seoses nende apellatsioonkaebustega. ( 15 ) Olenemata sellest, kas Euroopa Kohus järgib minu ettepanekuid nende kohtuasjade lahendamise kohta, ei mõjuta nende kohtuasjade lahendus siiski käesoleva kohtuasja lahendust.

12.

Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtus menetletavas põhikohtuasjas kaebuse esitajaks Confédération paysanne, Prantsuse põllumajandustootjate liit. Kaebuse esitaja taotles, et ministeeriumid keelaksid Lääne-Sahara territooriumil koristatavate kõnealuste toodete impordi. Neid tooteid imporditakse ja turustatakse Prantsusmaal märgistusega, millel on päritolukohaks märgitud Maroko Kuningriik. ( 16 ) Kaebuse esitaja väitel on see vastuolus toidu märgistamist käsitlevate liidu nõuetega, mis kohustavad märkima toote õige päritoluriigi. Kaebuse esitaja väidab, et kõnealuste toodete importimisel Prantsusmaale märgitakse nende päritoluriigiks Lääne-Sahara territooriumi asemel ekslikult Maroko Kuningriik. Seetõttu tuleks nende import keelata.

13.

Kuna kaebuse esitaja leidis, et ministeeriumid jätsid selle taotluse vaikimisi rahuldamata, esitas ta kaebuse Conseil d’État’le (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu).

14.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et kohaldatavad õigusnormid nõuavad toidu päritoluriigi või -territooriumi märkimist. See nõue, mis kujutab endast toidu turustamise ühte osa, peab põhimõtteliselt olema täidetud importimise hetkel. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski ka seda, et kohaldatavad õigusnormid ei anna liikmesriikidele sõnaselgelt pädevust võtta vastu meetmeid päritolumärgistuse kohustusele mittevastavate toodete importimise keelamiseks. Lisaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et arvestades Euroopa Kohtu otsuseid kohtuasjades nõukogu vs. Polisario Rinne ja Western Sahara Campaign UK, tekib küsimus, kas toidu märgistamist käsitlevaid liidu õigusnorme tuleb tõlgendada nii, et need nõuavad, et Lääne-Sahara territooriumilt pärit toodete puhul ei või päritoluriigiks märkida Maroko Kuningriiki, vaid viidata tuleb Lääne-Sahara territooriumile.

15.

Neil asjaoludel otsustas Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

16.

Euroopa Kohtule esitasid oma kirjalikud seisukohad Confédération paysanne, Prantsuse valitsus, nõukogu ja komisjon. Samad pooled esitasid oma suulised seisukohad ka kohtuistungil, mis toimus 24. oktoobril 2023.

III.

Analüüs

17.

Nagu eespool märgitud, käsitletakse käesolevat eelotsusetaotlust samal ajal kahe apellatsioonkaebuste rühmaga, mille kohta ma samuti täna oma ettepaneku esitan. ( 17 ) Üks kahest apellatsioonkaebusest puudutab muu hulgas Lääne-Sahara territooriumilt nende liitu imporditavate toodete sooduskohtlemist, mida käsitletakse käesolevas asjas. ( 18 )

18.

Olenemata nende apellatsioonkaebuste lahendusest on kaks esitatud küsimust, millele Euroopa Kohus palus mul oma analüüsis keskenduda, nimelt esimene ja neljas küsimus, jätkuvalt asjakohased. ( 19 )

19.

Käsitlen neid kahte küsimust järgemööda. Esimese küsimuse puhul hindan, kas liikmesriikidel on liidu õiguse alusel pädevus ühepoolselt keelata selliste toodete import liitu, millel väidetavalt puudub õige päritoluriigi märgistus. ( 20 ) Neljanda küsimuse puhul analüüsin, kas kõnealuste toodete puhul peab päritoluriigiks olema märgitud Lääne-Sahara ja kas päritoluriigiks võib olla märgitud ka Maroko Kuningriik.

A.

Esimene küsimus

1.

Küsimuse ümbersõnastamine

20.

Enne esimese küsimuse sisulist käsitlemist pean vajalikuks see ümber sõnastada. Seda seetõttu, et esimese küsimuse kohta juhiste saamise vajaduse selgitamisel viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus tarbijatele esitatava toidualase teabe määrusele ( 21 ), põllumajandustoodete määrusele ( 22 ), puu- ja köögivilja turustamise üldmäärusele ( 23 ) ning liidu tolliseadustikule ( 24 ) kui võimalikele õiguslikele alustele ühepoolse impordikeelu kehtestamiseks, mida kaebuse esitaja taotleb.

21.

Teatud toodete importimise keeld on poliitiline meede, millega reguleeritakse kaubavahetust, ( 25 ) mis ELTL artikli 207 lõike 1 kohaselt kuulub ühise kaubanduspoliitika reguleerimisalasse. Nimelt selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotluses, et kaebuse esitaja taotletav meede ei puuduta kõnealuste toodete müügi või turustamise keeldu Prantsusmaal. Selle asemel on kaebuse esitaja taotlenud, et toidu märgistamist käsitlevate liidu nõuete väidetava rikkumise tõttu kehtestaksid Prantsuse ametiasutused ühepoolselt nende Lääne-Saharast pärit toodete importimise keelu.

22.

Kuna ühine kaubanduspoliitika kuulub liidu ainupädevusse, ( 26 ) puudub Prantsusmaal pädevus impordikeelu kehtestamiseks, kui Euroopa Liit ei ole selleks luba andnud või seda taotlenud.

23.

Kõik eelotsusetaotluse esitanud kohtu mainitud määrused peale liidu tolliseadustiku puudutavad liidu toiduainete märgistamist liidu turul. Pealegi ei võetud neid määrusi vastu aluslepingute sätete alusel, mis reguleerivad kaubavahetust kolmandate riikidega ja ühist kaubanduspoliitikat (ELTL artiklid 206 ja 207), jällegi välja arvatud liidu tolliseadustik. Need võeti vastu põllumajandust (ELTL artikkel 43) ja siseturgu (ELTL artikkel 114) reguleerivate artiklite alusel.

24.

Kuna tarbijatele esitatava toidualase teabe määrus, põllumajandustoodete määrus ning puu- ja köögivilja turustamise üldmäärus ei reguleeri kaubavahetust kolmandate riikidega, ei saa need määrused anda Prantsusmaale taotletud meetme vastuvõtmise õigust. Igal juhul ei luba ükski neist määrustest liikmesriikidel ühepoolselt keelata nõuetele mittevastavate toodete importi. ( 27 )

25.

Selleks et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik vastus, teen seega ettepaneku sõnastada esimene küsimus ümber nii, et sellega soovitakse teada, kas liidu õigus, eelkõige liidu tolliseadustik, lubab liikmesriigil võtta vastu riigisisese meetme, millega keelatakse sellise puu- ja köögivilja import, millel puudub õige päritoluriigi märgistus.

2.

Hindamine

26.

Nagu ma selgitasin käesoleva ettepaneku punktis 21, kuulub kaubavahetus ühise kaubanduspoliitika valdkonda. Selle poliitika aluseks peavad olema ühtsed põhimõtted. ( 28 )

27.

ELTL artikli 3 lõike 1 punkti e kohaselt on Euroopa Liidul ühise kaubanduspoliitika valdkonnas ainupädevus. See tähendab, et kolmandate riikidega toimuvat kaubavahetust käsitlevaid õiguslikult siduvaid akte saab menetleda ja vastu võtta ainult liit. ( 29 )

28.

Sellest pädevuse jaotusest tulenevalt ei saa liikmesriigid rahvusvahelise kaubanduse valdkonnas tegutseda, välja arvatud juhul, kui liit on neid selleks spetsiaalselt volitanud või kui nad rakendavad liidu õigusakte.

29.

Euroopa Kohtul tuleb seega vastata küsimusele, kas liidu esmane või teisene õigus annab liikmesriikidele autonoomse pädevuse kaebuse esitaja taotletud ühepoolse meetme kehtestamiseks.

30.

Liidu esmase õiguse tasandil on vastus on eitav. Aluslepingud ei sisalda sätet, mis annaks liikmesriikidele õiguse kehtestada ühepoolsed meetmed kolmanda riigi või territooriumiga toimuva kaubavahetuse piiramiseks või peatamiseks. ( 30 )

31.

Leian, et selle lähenemisviisi puhul peetakse eelkõige silmas ohtu, et vastasel juhul moonutataks liidu ja selle institutsioonide pädevust niisugusena, nagu see on ette nähtud aluslepingus. ( 31 )

32.

Teiseks seaksid sellised meetmed ohtu liidu väliskaubanduspoliitika ühtsuse, seeläbi õõnestades ühte ühise kaubanduspoliitika aluspõhimõtetest. ( 32 )

33.

Lisaks kaalutlusele, et Euroopa Liit peab näima usaldusväärse kaubanduspartnerina, tuleb arvestada ka WTO vaidluste lahendamise organi ees vastutuse tekkimise riski. ( 33 )

34.

Liidu teisese õiguse tasandi puhul on vastus mitmetahulisem.

35.

On olemas vähemalt üks pretsedent asjaolude kohta, mille puhul Euroopa Liit lubab liikmesriikidel teatud tingimustel jätta kehtima konkreetsed riiklikud meetmed, mis rangelt võttes on vastuolus pädevuse jaotumisega ühise kaubanduspoliitika raames. ( 34 ) See on siiski haruldane.

36.

Tavapäraselt kasutatakse konkreetseid õigusakte, mis võimaldavad Euroopa Liidul võtta teatud kaitsemeetmed seoses kaubavahetusega kolmandate riikide või territooriumidega. ( 35 ) Sellistel juhtudel võib Euroopa Liit kehtestada teatavad meetmed, mille eesmärk on reguleerida liiduväliste toodete vabastamist liidu tolliterritooriumil ja vajaduse korral ( 36 ) ainult selle ühes osas. ( 37 )

37.

Prantsuse valitsusel on õigus, väites, et nii impordi alusmäärus kui ka liidu tolliseadustik sisaldavad sätteid, mis näevad liikmesriikidele ette võimaluse kehtestada erandjuhtudel ühepoolsed kaubandusmeetmed. Impordi alusmääruse artikli 24 lõike 2 punkti a kohaselt „ei takista käesolev määrus liikmesriike vastu võtmast või kohaldamast […] keelde, koguselisi piiranguid või järelevalvemeetmeid, selleks et tagada kõlblus, avalik kord või julgeolek“. Liidu tolliseadustiku artikli 134 lõikes 1 on sätestatud, et „toll võib [liidu tolliterritooriumile toodud kaupa] kontrollida“ […] ja „vajaduse korral kehtivad kauba suhtes keelud ja piirangud, mis on muu hulgas õigustatud kõlbluse, avaliku korra või avaliku julgeoleku seisukohast“.

38.

Tuleb siiski tõdeda, et need sätted ei kujuta endast liidu teisese õiguse tasandil antud alalist luba kehtestada ühepoolseid meetmed impordi peatamiseks toidu märgistamist käsitlevate liidu nõuete väidetavate rikkumiste tõttu.

39.

Esiteks tuleb seda liiki meetmed, mis on ette nähtud impordi alusmääruse artikli 24 lõike 2 punktis a, kohaldada erga omnes ulatuses, milles need on suunatud WTO liikmete vastu ja puudutavad seega asjaomaste toodete kogu importi sõltumata nende päritolust. ( 38 ) Meede, mida Prantsusmaalt taotletakse üksnes toodete suhtes, mis on pärit WTO liikmeks olevast Maroko Kuningriigist, ei saa seega kuuluda selle sätte kohaldamisalasse.

40.

Pealegi tuleks impordi alusmääruse artikli 24 lõike 2 punkti a kohaseid meetmeid rakendada muu hulgas selleks, et „tagada kõlblus, avalik kord või julgeolek“. Seega võimaldab see säte sekkuda kaubandusvabadusse ( 39 ) konkreetsetel üldist huvi pakkuvatel põhjustel, mis on võrreldavad ELTL artiklis 36 sätestatud põhjustega. ( 40 )

41.

Ma ei välista, et mõiste „kõlblus“, mis tähistab teatava kogukonna arusaamu õigest ja valest, võib hõlmata toidu vale või eksitavat märgistamist.

42.

Arvestades aga kitsast tõlgendust, mis tuleb anda impordi alusmääruse artikli 24 lõike 2 punktis a sätestatud erandite liikidele, ( 41 ) ei ole ma veendunud, et liidu ühtlustatud turustamisstandardite rikkumine võiks olla põhjus piirata konkreetse tooteliigi importi ühte kindlasse liikmesriiki.

43.

Nagu Prantsuse valitsus selgitas, on tõepoolest ilmne, et kolmandatest riikidest pärit kaupade impordi liberaliseerimist impordi alusmääruse ja liidu tolliseadustikuga ei saa käsitada nii, et selle eesmärk või tagajärg seisneb ka vastavate imporditud kaupade edaspidise turustamise liberaliseerimises.

44.

See on ka täiesti loogiline, kuna liidu turul müümiseks imporditud toote olelusringis eelneb importimise etapp turustamise etapile.

45.

Tõsi, mõlemad etapid võivad teineteist vajadust mööda täiendada. ( 42 )

46.

Samas ei pruugi toote edukas tollivormistus tähendada vastavust tarbijamärgistuse eeskirjadele ja vastupidi: nagu Euroopa Kohus märkis kohtuotsuses Expo Casa Manta, ei tähenda ainuüksi asjaolu, et toode on ühenduses õiguspäraselt toodetud, et selle toote võib turule viia, ja samamoodi ei tähenda toote õiguspärane importimine, et toote võib automaatselt turule viia. ( 43 )

47.

Ent isegi kui (ekslikult) eeldada, et toote tollivormistus tähendab vastavust tarbijamärgistuse eeskirjadele, ei annaks kaebuse esitaja taotletud meede tulemust, sest kui kõnealuseid tooteid imporditaks teiste liikmesriikide kaudu, saaks neid ikkagi Prantsuse tarbijale turustada.

48.

Selles kontekstis ei pea ma õigustatuks, et liikmesriik võib kõlbluse põhjendusele tuginedes ühepoolselt piirata teatud toodete importi kolmandatest riikidest (ja seeläbi takistada nende toodete liidusisest ringlust) liidu ühtlustatud turustamisstandardite väidetava rikkumise ettekäändel.

49.

Teiseks, liidu tolliseadustiku artikli 134 lõikes 1 ette nähtud tollijärelevalve ei kujuta endast iseseisvat volitusnormi, mis võimaldaks liikmesriikidel muu hulgas kehtestada teatavate toodete suhtes impordikeelde.

50.

Pigem osutab tollijärelevalve kontseptsioon Euroopa Liitu imporditavate toodete teatavale õiguslikule seisundile. Selle seisundi alusel teostavad liikmesriikide tolliasutused tollikontrolli. ( 44 ) See kontroll hõlmab asjaomase kauba kohtlemise (nt tariifse sooduskohtlemise) ja asjaomase importija kohustuste täitmise (nt tollimaksude ja imporditollimaksude tasumise) kontrollimist.

51.

Lisaks peab tollijärelevalve raames kontrollitava meetme liik olema kindlaks määratud liidu õigusnormidega või liikmesriigi rakendusnormidega. Need on keelud ja piirangud, millele viidatakse liidu tolliseadustiku artikli 134 lõike 1 teises lauses. ( 45 )

52.

Käesolevas kohtuasjas ei ole kaebuse esitaja viidanud aga ühelegi liidu ega liikmesriigi õigusnormile, mis volitaks Prantsusmaad võtma ministeeriumidelt taotletud meetmeid. ( 46 )

53.

Seega järeldub, et ei liidu tolliseadustik ega impordi alusmäärus iseenesest ei volita Prantsuse valitsust kehtestama ühepoolset impordikeeldu teatavate Lääne-Sahara territooriumilt pärit toodete suhtes põhjusel, et neil ei ole märgitud õige päritoluriik.

54.

Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele küsimusele eitavalt.

B.

Neljas küsimus

55.

Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas toidu märgistamist käsitlevaid asjakohaseid liidu õigusnorme tuleb tõlgendada nii, et importimise ja tarbijale müügi etapis ei tohi Lääne-Saharas koristatud puu- ja köögivilja pakendil olla päritoluriigiks märgitud Maroko, vaid seal peab olema märgitud Lääne-Sahara territoorium.

1.

Vastuvõetavus

56.

Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades vaidlustasid nii Prantsuse valitsus kui ka komisjon selle küsimuse vastuvõetavuse. Mõlemad väidavad, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva vaidluse lahendamiseks on vaja üksnes kontrollida, kas ministeeriumide vaikimisi otsus mitte keelata ühepoolselt kõnealuste toodete importi Lääne-Sahara territooriumilt on õiguspärane. Seega ei ole selle vaidluse lahendamiseks tarvilik vastata küsimusele, kas Lääne-Saharast imporditud toodete päritolukohaks peab olema märgitud Lääne-Sahara territoorium.

57.

Minu arvates ei nähtu eelotsusetaotlusest selgelt, et toidu märgistamist käsitlevate liidu õigusnormide tõlgendamine kõnealuste toodete puhul ei oleks seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega.

58.

ELTL artiklis 267 on sätestatud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise otsese koostöö kord. ( 47 ) See kord põhineb ülesannete selgel eristamisel ning selle kohaselt määrab liikmesriigi kohus kindlaks need liidu õiguse aspektid, mis on vajalikud tema menetluses oleva vaidluse lahendamiseks, kuna langetatava otsuse eest vastutab samuti ainult see kohus. ( 48 ) Seega eeldatakse liikmesriigi kohtu esitatud küsimuste asjakohasust ja põhimõtteliselt on Euroopa Kohus kohustatud tegema nende kohta otsuse. ( 49 )

59.

Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õigusnormi tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele. ( 50 )

60.

Kuigi käesoleval juhul puudutab esimene küsimus üksnes impordikeeldu, ei ole ilmne, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kaudu taotletud meede ei olnud mõeldud hõlmama nii impordietappi kui ka kõnealuste toodete tarbijale kättesaadavaks tegemist Prantsusmaa turul. Samuti on neljas küsimus eelotsusetaotluses esitatud nii, et see viitab mõlemale etapile.

61.

Kuigi ma olen seisukohal, et neid kahte etappi ei või ühte sulatada (vt ka käesoleva ettepaneku punkt 44), on selge, et kaebuse esitaja nõue, olenemata sellest, kas see on põhjendatud või mitte, puudutab ka toidu märgistamist käsitlevate liidu nõuete täitmist kõnealuste toodete puhul. See element näib seega olevat tarvilik eelotsusetaotluse esitanud kohtule, kes peab otsustama vaidlusaluse vaikimisi otsuse õiguspärasuse üle. Lisaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et riigisiseste õigusnormide kohaselt on tal õigus kaebuse esitaja taotletud meedet ex officio ette kirjutada, täpsustamata olukordi, milles seda meedet tuleb rakendada. Näib, et ka sel põhjusel peab eelotsusetaotluse esitanud kohus vajalikuks sisuliselt hinnata kaebuse esitaja nõuet, mis hõlmab neljandas küsimuses tõstatatud aspekte.

62.

Seega on neljas küsimus vastuvõetav.

2.

Sisu

63.

Neljanda küsimuse sõnastusest nähtub, et sellega soovitakse teada, kas liidu õigus näeb ette nii negatiivsed kui ka positiivsed kohustused seoses Lääne-Sahara territooriumilt pärit kõnealuste toodete nõuetekohase märgistamisega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas toidu märgistamist käsitlevad liidu nõuded keelavad märkida päritoluriigiks Maroko Kuningriigi ja kas need kohustavad märkima päritoluriigiks Lääne-Sahara territooriumi.

64.

Leian, et asjakohaste toidu märgistamist käsitlevate liidu eeskirjade kohaselt on tõepoolest nõutav, et Lääne-Sahara territooriumilt pärit toodete puhul on päritoluriigiks märgitud see territoorium (positiivne kohustus) ja muid territoriaalseid viiteid ei tohi kasutada (negatiivne kohustus). Seega ei või nende toodete puhul viidata Maroko Kuningriigile.

65.

Analüüs, mille põhjal ma jõuan sellele järeldusele, on üles ehitatud järgmiselt: kõigepealt näitan, et toidu märgistamist käsitlevad liidu üldeeskirjad ja/või erieeskirjad, mis on kõnealuste toodete suhtes kohaldatavad, kohustavad märkima päritoluriigi (a). Seejärel selgitan, et Lääne-Sahara territooriumi võib nende eeskirjade tähenduses pidada päritoluriigiks (b). Kolmandaks selgitan, miks võib see, kui Lääne-Saharat ei märgita kõnealuste toodete päritoluriigina, eksitada liidu tarbijaid valiku tegemisel (c). Lõpuks analüüsin, kas toidu märgistamist käsitlevate liidu õigusnormide kohaselt on keelatud lisaks viidata Maroko Kuningriigile (d).

a)

Toidu märgistamist käsitlevad liidu õigusnormid

1)

Toidu suhtes kohaldatavad üldeeskirjad

66.

Tarbijatele esitatava toidualase teabe määruse eesmärk on tagada, et tarbijatele antav teave on „õige, neutraalne ja objektiivne“, mis võimaldab neil seoses tarbitava toiduga „teha teadlikke valikuid“, ( 51 ) ning hoida ära igasugune tegevus, mis võib tarbijaid eksitada. ( 52 ) Seetõttu näeb määrus ette „toidu selge, arusaadava ja loetava märgistamise“. ( 53 )

67.

Üks osa teabest, mis (üldjuhul) tuleb tarbijale esitada, on „päritoluriik“ või „lähtekoht“. ( 54 ) See on koht, kust asjaomast toitu tuuakse. ( 55 )

68.

See nõue väljendab eksitava toidualase teabe keelu põhimõtet. ( 56 )

69.

Seepärast on tarbijatele esitatava toidualase teabe määruse keskmes eelkõige tarbijate kaitsmine puuduliku või ebaõige teabe eest, mis võib tarbijat toote tegeliku päritolu osas eksitada. ( 57 )

70.

Ma tulen tarbija eksitamise riski olulisuse juurde allpool tagasi (käesoleva ettepaneku punktis 102 jj), kuid esmalt tuleb siiski kindlaks teha, millised konkreetsed nõuded tulenevad puu- ja köögivilja märgistamist käsitlevatest õigusnormidest käesolevas kohtuasjas kõne all olevate toodete puhul.

2)

Puu- ja köögivilja suhtes kohaldatavad konkreetsed nõuded

71.

Puu- ja köögivilja turustamisele esitatavad nõuded on sätestatud tarbijatele esitatava toidualase teabe määrust täiendavate eeskirjadena ( 58 ) vastu võetud põllumajandustoodete määruses ning puu- ja köögivilja turustamise üldmääruses. ( 59 )

72.

Selleks et toodet saaks liidu turul tarbijatele turustada, tuleb järgida põllumajandustoodete määruse turustamiseeskirju. ( 60 ) Liidu seadusandja leiab, et nende standardite järgimine on „tootjate, kauplejate ja tarbijate huvides“. ( 61 )

73.

Üks põllumajandustoodete määruses sätestatud turustamiseeskirju näeb ette põllumajandustootmise asukoha ja/või toote päritoluriigi märkimise. ( 62 )

74.

See teave on nõutav puu- ja köögivilja puhul, mis on mõeldud tarbijale värskelt müümiseks. ( 63 )

75.

Puu- ja köögivilja päritolu märkimise nõue on kohaldatav kõigis turustamisetappides, sealhulgas puu- ja köögivilja importimisel. ( 64 ) Puu- ja köögiviljadega kaupleja ei tohi „liidus neid tooteid […] müügiks pakkuda või tarnida ega turustada muul viisil kui nendele standarditele vastavalt“. ( 65 )

76.

Põllumajandustoodete määrust rakendatakse omakorda puu- ja köögivilja turustamise üldmäärusega, ( 66 ) milles on üksikasjalikult sätestatud puu- ja köögivilja üldised ja konkreetsed turustamisstandardid. ( 67 )

77.

Kirsstomatite suhtes kohaldatakse konkreetseid turustamisstandardeid. ( 68 ) Need hõlmavad päritoluriigi märkimise kohustust. ( 69 ) Selle märgistusega võib vajaduse korral kaasneda „tootmispiirkond või üleriigiline, piirkondlik või kohalik nimetus“. ( 70 )

78.

Charentais’ melonite suhtes kohaldatakse puu- ja köögivilja turustamise üldmääruse üldisi turustamisstandardeid. ( 71 ) Nendegi kohaselt on nõutav päritoluriigi märkimine. ( 72 ) Erinevalt kirsstomatitest ei ole kõnealuses määruses nende melonite puhul viidatud aga üksikasjalikuma päritolukirjelduse lisamisele.

79.

Nende nõuete suhtes kohaldatakse vastavuskontrolle, mida tehakse kõigis turustamisetappides. ( 73 )

80.

Nagu komisjon kohtuistungil selgitas, toob mittevastavuse tuvastamine kaasa keelu toimetada nõuetele mittevastavaid tooteid mujale, kui selleks puudub pädeva kontrolliasutuse luba. Seejärel tuleb need tooted viia puu- ja köögivilja turustamise üldmäärusega vastavusse. Kui see ei ole võimalik, võivad pädevad asutused nõuda, et need tooted suunataks loomasöödana kasutamisele, tööstuslikule töötlemisele, muul otstarbel kui toiduna kasutamisele või hävitamisele. ( 74 )

81.

Seega näevad kõnealuste toodete suhtes kohaldatavad üldised ja konkreetsed turustamisstandardid ette nende toodete päritoluriigi märkimise.

b)

Lääne-Sahara kui sellel territooriumil kasvatatud puu- ja köögivilja päritoluriik

82.

Eespool esitatud selgitusest liidu toidu märgistamise üld- ja erieeskirjade kohta nähtub, et liidu seadusandja nõuab kõnealuste toodete päritoluriigi märkimist.

83.

Käesolevas kohtuasjas kerkib nüüd loomulikult küsimus, kas Lääne-Sahara mitteautonoomne territoorium on nende eeskirjade tähenduses päritoluriik.

84.

Sellega seoses märgin, et sarnaselt tarbijatele esitatava toidualase teabe määrusele ja põllumajandustoodete määrusele ei ole puu- ja köögivilja turustamise üldmääruses mõistet „päritoluriik“ määratletud. ( 75 )

85.

Seevastu liidu tolliseadustikuga, mis sisaldab kauba mittesooduspäritolu kindlaksmääramise erieeskirju, laiendatakse seda aspekti käsitlevaid eeskirju sõnaselgelt teistele liidu meetmetele, mis on seotud kauba päritoluga. ( 76 )

86.

Nagu Euroopa Kohus on selgitanud põllumajandustoodete määruse puhul, hõlmab see päritoluriigi märkimises seisnevat turustamisnõuet. ( 77 )

87.

Leian, et sama kehtib ka tarbijatele esitatava toidualase teabe määruse ning puu- ja köögivilja turustamise üldmääruse kohta. Seda nõuab päritoluriigi märkimise nõude ühetaoline, tõhus ja järjepidev tõlgendamine. ( 78 )

88.

Seega tuleb mitmesugustes käesolevas kohtuasjas kohaldatavates liidu toidualastes määrustes sisalduva päritoluriigi märkimise nõude tõlgendamisel lähtuda liidu tolliseadustiku asjakohastest eeskirjadest ja määratlustest.

89.

Liidu tolliseadustiku artikli 60 kohaselt loetakse täielikult teatud „riigis“ või „territooriumil“ saadud kaup pärinevaks sellest riigist või territooriumilt.

90.

„Riigis“ või „territooriumil“ koristatud taimseid saadusi käsitatakse täielikult seal saadud kaubana. ( 79 ) Seega käsitatakse neid sellelt territooriumilt pärinevatena. ( 80 )

91.

Kohtuotsuses Vignoble Psagot tõlgendas Euroopa Kohus mõistet „territoorium“ nii, et see hõlmab kõiki üksusi, mis ei kuulu kategooriasse „riik“, ( 81 ) näiteks „geograafilisi alasid, mis on küll riigi jurisdiktsiooni all või rahvusvahelise vastutuse all, kuid millel rahvusvahelise õiguse tähenduses on omaenda staatus, mis on kõnealuse riigi staatusest eraldiseisev“. ( 82 )

92.

Kohtuotsustes nõukogu vs. Polisario Rinne ja Western Sahara Campaign UK tunnistas Euroopa Kohus, et Lääne-Sahara on rahvusvahelise õiguse tähenduses omaette territoorium, mis on eraldiseisev Maroko Kuningriigi territooriumist. ( 83 )

93.

Seega tuleb Lääne-Sahara territooriumi käsitada eraldiseisva tolliterritooriumina liidu tolliseadustiku artikli 60 tähenduses.

94.

Komisjon selgitas kohtuistungil, et väliskaubandusstatistikat käsitlevates liidu õigusnormides on seda staatust juba tunnustatud, andes Lääne-Sahara territooriumile oma päritolukoodi (EH). ( 84 ) Seda koodi kasutatakse ELi tollitariifistikus (TARIC) ( 85 ) ning Lääne-Sahara territooriumilt pärit toodete importijad peavad selle koodi märkima oma tollideklaratsioonis ja esitama selle toetuseks päritoludeklaratsiooni.

95.

Eeltoodust järeldub, et mõiste „päritoluriik“, nagu seda kasutatakse toidu märgistamist käsitlevates liidu õigusnormides, hõlmab ka Lääne-Sahara territooriumi.

96.

Käesolevas kohtuasjas kõne all olevad tooted on täielikult saadud Lääne-Sahara territooriumil ja tuleb vastavalt märgistada.

97.

Seda järeldust ei mõjuta asjaolu, et praktikas peab Euroopa Liit kolmandat riiki – Maroko Kuningriiki – riigiks, mis on võtnud enda kanda (de facto) vastutuse Lääne-Sahara territooriumi (või vähemalt nende osade, mille üle Maroko Kuningriik omab kontrolli) haldamise eest. Euroopa Liitu importimisel on seega Maroko ametiasutused need, kes kontrollivad ja tõendavad nende toodete päritolu, mis väidetakse pärinevat Lääne-Sahara territooriumilt.

98.

Nagu selgitasid nii nõukogu kui ka komisjon, kehtestati see kord seetõttu, et Lääne-Sahara mitteautonoomsel territooriumil ei ole oma (tunnustatud) tolliasutusi, mis kontrolliksid sellel territooriumil toodetud või kasvatatud toodete päritolustaatust. ( 86 )

99.

Nagu ma selgitan oma tänastes ettepanekutes kohtuasjade komisjon ja nõukogu vs. Polisario Rinne kohta, arvestatakse suhetes mitteautonoomse territooriumiga nii olemasolevat rahvusvahelise õiguse kohast staatust kui ka praktilist tegelikkust, sekkumata samas riigi tunnustamise (poliitilisse) küsimusse. ( 87 ) See ei mõjuta siiski järeldust, et tollimise mõttes on Lääne-Sahara omaette territoorium.

100.

Seega tuleb järeldada, et kõnealused tooted, mis on kasvatatud Lääne-Sahara territooriumil, peavad toidu valdkonnas kohaldatavate liidu õigusnormide kohaselt olema märgistatud sellelt territooriumilt pärinevatena.

c)

Lääne-Sahara territooriumile viitamata jätmine eksitab tarbijat

101.

Olles kindlaks teinud, et puu- ja köögivilja märgistamist käsitlevad liidu õigusnormid näevad ette kohustuse märkida kõnealuste toodete päritoluriik, ning et päritoluriigi mõiste hõlmab ka Lääne-Sahara mitteautonoomset territooriumi, võib teha järelduse, et nende toodete puhul peab päritoluriigiks olema märgitud Lääne-Sahara. Lisaküsimus, mis tuleb lahendada, on seega see, kas sellele territooriumile viitamata jätmine võib liidu tarbijat eksitada.

102.

Nagu ma märkisin käesoleva ettepaneku punktis 69, on liidu toidu märgistusel päritoluriigi kohta esitatava teabe eesmärk kaitsta tarbijat, nii et tarbijat ei eksitataks toote tegeliku päritolu osas. ( 88 )

103.

Kuigi teave toote päritoluriigi kohta ei ole peamine tarbijakäitumist ajendav tegur, ( 89 ) mõjutab see siiski ostuotsuseid. ( 90 )

104.

Tarbijad on erinevad. Mõne tarbija jaoks võib ostetavate toodete päritolu olla äärmiselt oluline. Teised ei pruugi ostetava toote lähtekohale üldse tähelepanu pöörata.

105.

Nagu Euroopa Kohus on juba varem sedastanud, võetakse tarbija eksitamise ohu hindamisel arvesse keskmist tarbijat, see tähendab tarbijat, kes on „piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas seoses toiduaine päritolu, lähtekoha ja kvaliteediga“. ( 91 )

106.

Tarbijatele esitatava toidualase teabe määruse artikli 3 lõikes 1 on sätestatud, et tarbijale toidualase teabe, sealhulgas toote päritolu kohta teabe andmine peaks võimaldama tarbijal „teha teadlikke valikuid“, pidades muu hulgas silmas „eetilisi kaalutlusi“. ( 92 )

107.

Arvatavasti võib piisavalt informeeritud ja arukas tarbija pidada oluliseks teada, et toode on pärit Lääne-Saharast. See, kuidas teave toote pärinemise kohta Lääne-Saharast võib mõjutada tarbija ostuotsust, sõltub siiski konkreetsest tarbijast. ( 93 )

108.

See otsus ei ole tingimata seotud liidu neutraalse seisukohaga Lääne-Sahara territooriumi tulevase staatuse küsimuses.

109.

Kui aga tootel puudub teave, et see on pärit Lääne-Saharast, võib see piisavalt teavitatud ja tähelepanelikku tarbijat eksitada ostetava toote tegeliku päritolu osas.

110.

Kuidas need õiguslikud ja poliitilised seisukohad ühitatakse?

111.

On ilmne, et hinnates küsimust, kas esineb oht, et ebaõige teave päritoluriigi kohta eksitab tarbijat, ei ole selle küsimuse üle otsustaval riigisisesel kohtul vaja võtta arvesse tarbijate võimalikke erinevaid eetilisi eelistusi, sest tal ei olekski võimalik seda teha.

112.

Minu arvates on kriteerium, mille liidu seadusandja soovis kehtestada, märksa objektiivsem.

113.

Küsimus, mille kohus peab esitama, on lihtsalt järgmine: kas on oht, et ostuotsus tehakse ebaõige teabe põhjal, kui tootel on päritoluriigiks märgitud territoorium X, kuigi tegelikult on see toode pärit territooriumilt Y? ( 94 )

114.

Vastus on jaatav: kui märgistusel viidatakse, et toit on pärit mujalt kui selle tegelikust päritolukohast, võib see tarbijat eksitada toote (liidu õigusnormide kohaselt) objektiivselt õige päritolu osas. ( 95 )

115.

Käesoleval juhul on märgistus, mille kohaselt on toode pärit Marokost, ehkki tegelikult on see pärit Lääne-Sahara territooriumilt, seega tarbijat eksitav.

116.

Selline märgistus ei oleks kooskõlas üldise nõudega aidata tarbijal teha ostu sooritamisel „teadlik valik“, mis võib olla seotud eetilist laadi kaalutlustega, ega kajastaks adekvaatselt Euroopa Liidu praegust poliitilist seisukohta.

117.

Sellest lähtuvalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata neljanda küsimuse osale, mis käsitleb positiivset märgistamiskohustust, et tarbijatele esitatava toidualase teabe määruse, põllumajandustoodete määruse ning puu- ja köögivilja turustamise üldmääruse kohaselt peavad kõnealused tooted olema varustatud päritoluriigi märgistusega, mis kajastab nende pärinemist Lääne-Sahara territooriumilt.

d)

Kas on võimalik viidata ka Maroko Kuningriigile?

118.

Kas eespool esitatud järeldus võimaldab lisaks viidata ka Maroko Kuningriigile?

119.

Kohtuasjas Vignoble Psagot, millele käesolevas kohtuasjas tuginetakse, paluti Euroopa Kohtul selgitada, kas õige päritoluterritooriumi (antud juhul Golani kõrgendikud või Jordani Läänekallas) märkimist võib pidada iseenesest ebapiisavaks selleks, et anda tarbijale õiget teavet sellelt territooriumilt pärit toodete päritoluriigi kohta.

120.

Seega võib küsida, kas „Maroko Kuningriigi“ lisamine Lääne-Sahara territooriumilt pärit toodete päritoluriigi märgistusele annaks liidu tarbijale samuti objektiivselt õiget teavet.

121.

Euroopa Kohus võttis arvesse konkreetset olukorda kohtuotsuses Vignoble Psagot käsitletud geograafilises piirkonnas, kus Süüria Araabia Vabariigi (Golani kõrgendikud) või Palestiina territooriumi (Jordani Läänekallas, sealhulgas Ida-Jeruusalemm) osades, kust selles kohtuasjas kõne all olnud tooted pärinesid, olid rajatud Iisraeli asundused, ning jõudis järeldusele, et täiendava kohateabe puudumine võib tarbijat eksitada. ( 96 )

122.

Seetõttu võivad tarbijad tegelikule lähtekohale viitava teabe puudumisel arvata, et toode pärineb Jordani Läänekalda (sealhulgas Ida-Jeruusalemma) puhul palestiina tootjalt või Golani kõrgendike puhul süüria tootjalt. ( 97 )

123.

Pelk viide „Iisraeli asundusele“ ei oleks sedalaadi vääritimõistmise ärahoidmiseks piisav. ( 98 )

124.

Õiguslikud ja faktilised asjaolud ning Euroopa Kohtule esitatud küsimus on käesolevas kohtuasjas teistsugused.

125.

Tolli ja tootemärgistusega seoses päritolu märkimise mõttes on Lääne-Sahara territoorium eraldiseisev territoorium.

126.

On tõsi, et praegu saavad toote pärinemist Lääne-Sahara territooriumilt tõendada ainult Maroko ametiasutused, kelle puhul Euroopa Liit on tunnustanud vastavate volituste olemasolu (vt käesoleva ettepaneku punktid 97 ja 98).

127.

See ei tähenda siiski, et sellise tõendamise korral muutub Lääne-Saharast pärineva toote päritolu.

128.

Kohtuasjas Vignoble Psagot ei seisnenud Euroopa Kohtule esitatud küsimus mitte selles, kas võib märkida kaks riiki või territooriumi, vaid pigem selles, kas päritoluriiki/territooriumi käsitlevale teabele võib lisada üksikasjalikuma viite „lähtekoha“ koha, kuigi tarbijatele esitatava toidualase teabe määruses on mõistete „päritoluriik“ ja „lähtekoht“ vahel kasutatud sidesõna „või“.

129.

Võttes arvesse asjaolu, et rahvusvaheline üldsus ja Euroopa Liit on vastu Iisraeli asundustele nendel territooriumidel, otsustas Euroopa Kohus, et neist asundustest pärit kauba tegelikku lähtekohta puudutava teabe väljajätmine ei võimalda tarbijatel teha teadlikku ostuotsust. ( 99 )

130.

Käesoleval juhul aga ei selgitaks kõnealuste toodete päritoluriiki puudutavale teabele viite „Maroko Kuningriik“ lisamine täpsemalt nende toodete lähtekohta.

131.

Esiteks ei ole selline viide objektiivselt õige.

132.

Teiseks saab hästi informeeritud ja arukas tarbija tuletada vajaliku teabe kõnealuste toodete päritolu kohta ka siis, kui päritoluriigina on mainitud ainult Lääne-Saharat.

133.

Olenemata sellest, milline on tarbija subjektiivne seisukoht Maroko Kuningriigi kohaloleku suhtes Lääne-Sahara territooriumil, võib viite „Maroko Kuningriik“ lisamine toodetele, mis ei ole sealt pärit, seega tarbijat eksitada just põhjusel, et „see ei kajasta kogu tõde“. ( 100 )

134.

Lõpuks, nagu komisjon kohtuistungil selgitas, eeldab kõnealuste toodete suhtes kohaldatavates üldistes ja konkreetsetes turustamisstandardites ( 101 ) sisalduv mõiste „päritoluriik“ ühe päritoluriigi nimetamist. ( 102 )

135.

Esiteks tuleneb see minu arvates sellest, et puu- ja köögivilja turustamise üldmääruse tekstis ja põhjendustes kasutatakse sõna „riik“ ainsuses. ( 103 )

136.

Teiseks tugineb see lähenemisviis liidu tolliseadustiku artikli 60 kohase „päritolu“ kindlaksmääramise aluseks olevale üldisele loogikale. Selle sätte kohaselt saab „kaup, mis on täielikult saadud ühes riigis või ühel territooriumil“, ( 104 ) olla pärit ainult ühest riigist või ühelt territooriumilt. ( 105 )

137.

Seda silmas pidades peaksid samad ühtse tõlgendamise põhjused, mis toetavad toidu märgistamist käsitlevates liidu õigusnormides sisalduva mõiste „päritolu“ tõlgendamist kooskõlas tolli ja väliskaubandusstatistika suhtes kohaldatavate õigusnormidega, toetama sarnast käsitust ka seoses üheainsa päritolu märkimisega toodete märgistamisel.

138.

Nende eeskirjade järgimisel tuleks Lääne-Sahara territooriumilt pärit tooted märgistada Lääne-Sahara päritolu toodetena ja mis tahes muu lähtekoht tuleks jätta märkimata.

139.

Seda arutluskäiku kinnitab seisukoht, mida väljendas kohtuistungil komisjon, kes nõustus, et nende eeskirjade kohaldamine viib järelduseni, et kõnealuste toodete märgistamine Maroko Kuningriigist pärinevatena ei ole õige.

140.

Samas, nagu komisjon samuti selgitas, ei tohiks selle territooriumi käimasoleva enesemääramisprotsessi raames välistada ühtegi tulemust, kuna Euroopa Liit on võtnud Lääne-Sahara territooriumi tuleviku suhtes neutraalse seisukoha. ( 106 )

141.

Kui märkida Lääne-Sahara territooriumilt pärit toote päritoluriigiks lisaks Lääne-Saharale ka Maroko Kuningriik, läheks see seega vastuollu liidu väljendatud seisukohaga Lääne-Sahara territooriumi kohta, rikuks nõuet anda kõnealuste toodete päritoluriigi kohta „õiget, neutraalset ja objektiivset“ ( 107 ) teavet ning oleks vastuolus liidu seadusandja otsusega, et märgistusel tuleb esitada üks päritoluriik.

142.

Seega ei tohi kõnealuste toodete päritoluriigi märgistus sisaldada muud territoriaalset nimetust kui Lääne-Sahara.

IV.

Ettepanek

143.

Eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Conseil d’État’ (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) eelotsuse küsimustele järgmiselt: