1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta (ELT 2009, L 263, lk 11) artikli 3 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud HG ja TC ning Ubezpieczeniowy Fundusz Gwarancyjny (kindlustusseltside garantiifond, Poola, edaspidi „garantiifond“) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab põhikohtuasja hagejate võimalikku kohustust sõlmida mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse leping sellise mootorsõiduki kohta, mis ei ole sõidukorras, mis on registreerimata ja ajutiselt kasutuselt kõrvaldatud.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

3

Direktiivi 2009/103 artikli 1 punktis 1 on esitatud järgmine määratlus:

4

Selle direktiivi artikli 3 „Sõidukite kindlustamise kohustus“ esimeses lõigus on sätestatud:

5

Nimetatud direktiivi artiklis 5 „Erand sõidukite kindlustamise kohustusest“ on täpsustatud, millistel tingimustel võib iga liikmesriik teha erandi artikli 3 sätetest seoses teatavate avalik-õiguslike või eraõiguslike füüsiliste või juriidiliste isikutega või teatavat liiki sõidukite või teatavate erimärki omavate sõidukitega.

Poola õigus

6

22. mai 2003. aasta seaduse kohustusliku tsiviilvastutuskindlustuse, kindlustusseltside garantiifondide ja Poola liikluskindlustusseltside büroo kohta (ustawa o ubezpieczeniach obowiązkowych, Ubezpieczeniowym Funduszu Gwarancyjnym i Polskim Biurze Ubezpieczycieli Komunikacyjnych) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (Dz. U. 2018, rubriik 473) (edaspidi „kohustusliku kindlustuse seadus“) artikli 3 lõikes 1 on mõiste „kohustuslik kindlustus“ määratletud kui „isiku tsiviilvastutuskindlustus või asja kindlustamine, kui seaduses või Poola Vabariigi ratifitseeritud rahvusvahelises lepingus on ette nähtud kindlustuslepingu sõlmimise kohustus“.

7

Kohustusliku kindlustuse seaduse artikli 4 punktis 1 on täpsustatud, et mootorsõiduki valdaja tsiviilvastutuskindlustus nende sõidukite kasutamisest tuleneva kahju eest on kohustuslik.

8

Selle seaduse artikli 23 lõige 1 sätestab, et mootorsõiduki valdaja peab sõlmima mootorsõiduki valdaja kohustusliku tsiviilvastutuskindlustuse lepingu seoses tema valduses oleva mootorsõiduki kasutamisest tuleneva kahjuga.

9

Nimetatud seaduse artiklis 88 on ette nähtud:

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

10

Põhikohtuasja kaebajad omandasid 1. septembril 2014 veoauto (edaspidi „vaidlusalune sõiduk“). See kõrvaldati ajavahemikul 29. oktoobrist 2015 kuni 29. oktoobrini 2019 Starosta Ostrowiecki (Ostrowieci maavanem, Poola) järjestikuste otsuste alusel ajutiselt kasutuselt, kusjuures viimase registreerimistunnistus ja registreerimismärgid anti seejärel selle ettevõtja hoiule. Kõnealune sõiduk registreeriti uuesti ajutiselt sama ametiasutuse 20. märtsi 2019. aasta otsuse alusel.

11

Ajal, mil sõiduk ajutiselt kasutuselt kõrvaldati, ei olnud see sõiduk oma tehnilise seisundi tõttu sõidukorras.

12

Kuna nimetatud sõiduki liikluseks kasutamine ei olnud ajavahemikul 15. septembrist 2017 kuni 20. märtsini 2019 (edaspidi „kõnealune ajavahemik“) kindlustatud tsiviilvastutuskindlustuse lepingu alusel, teatas garantiifond põhikohtuasja hagejatele 20. mai 2019. aasta kirjas kindlustuskohustuse täitmata jätmisest ja palus neil esitada dokumendid, mis tõendavad, et see kohustus on täidetud. Samas kirjas määrati neile selle rikkumise eest karistuseks 6750 Poola zlotti (PLN) (ligikaudu 1500 eurot).

13

Kaebajad esitasid eelotsusetaotluse esitanud kohtule Sąd Rejonowy w Opatowiele (Opatówi rajoonikohus, Poola) kaebuse, milles palusid tuvastada, et kõnealusel ajavahemikul ei olnud sõiduki kohta kohustust sõlmida mootorsõiduki kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse lepingut. Nad väidavad oma kaebuse põhjendamiseks, et sellise kindlustuslepingu sõlmimise kohustuse kehtestamine ajavahemikuks, mil sõiduk on ajutiselt kasutuselt kõrvaldatud, ja selle kohustuse täitmata jätmise eest karistuse määramine „on õigusvastane ja kujutab endast kodanike õiguste rikkumist“.

14

Garantiifond palub jätta see kaebus rahuldamata. Ta rõhutab, et kohustusliku kindlustuse seaduse artikli 23 lõikes 1 ette nähtud kohustus sõlmida tsiviilvastutuskindlustuse leping kehtib iga mootorsõiduki valdaja jaoks ainuüksi sõiduki omamise tõttu ja kogu selle kestuse ajal kuni sõiduki registrist kustutamiseni ning seda sõltumata sõiduki omandamise asjaoludest, tehnilisest seisundist või selle kasutamise ulatusest. Sõiduki ajutine kasutuselt kõrvaldamine ei vabasta seega sõiduki valdajat sellise lepingu sõlmimise kohustusest. Järelikult, kui seda seadusjärgset kohustust ei täideta, on põhjendatud kohustusliku kindlustuse seaduse artiklis 88 ette nähtud trahvi määramine.

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kohustusliku kindlustuse seaduse artikli 23 lõikes 1 mootorsõiduki valdajale ette nähtud kohustus sõlmida tsiviilvastutuskindlustuse leping sõiduki kasutamisel tekkinud kahju eest on absoluutne, seotud sõiduki valdamise faktiga ja on sõltumatu sõiduki tehnilisest seisundist, selle sõidukorras olekust või selle puudumisest, selle kasutamise viisist või isegi asjaolust, et see on pädeva asutuse otsusega kasutuselt kõrvaldatud. Ta märgib lisaks, et Poola õiguses selle kohustuse täitmata jätmise eest ette nähtud karistused on samad, olenemata selle rikkumise asjaoludest.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates on selline käsitus kohustusest sõlmida tsiviilvastutuskindlustuse leping mootorsõiduki kasutamisest tuleneva kahju puhul liiga lai ja läheb kaugemale sellest, mida nõuab direktiivi 2009/103 eesmärk ehk liiklusõnnetuse ohvrite kaitse.

17

Võttes nimelt arvesse mõistet „sõiduki kasutamine“ käsitlevat Euroopa Kohtu praktikat, nagu seda tuleb mõista selle direktiivi raames, ei ole tsiviilvastutuskindlustuse lepingu sõlmimise kohustuse kehtestamine ka sellise sõiduki valdajatele, mis ei ole sõidukorras ja mis on pädevate asutuste otsuste alusel kasutuselt kõrvaldatud, põhjendatud, kuna sellise sõidukiga seotud võimalik kahju ei saa kujutada endast selle kohtupraktika tähenduses kahju, mis on tekkinud „mootorsõiduki kasutamisest“. Kuna sellise kindlustusega kaetud risk ei saa seega tekkida, ei ole ei sõiduki, mis ei ole sõidukorras, valdaja ega võimalik kannatanu selle lepinguga kaetud, vaatamata kindlustuslepingu sõlmimisele ja sellega seotud kindlustusmakse tasumisele. Seega on tegemist tarbetu koormusega. Lisaks on sanktsioon sellise lepingu sõlmimise kohustuse täitmata jätmise eest liiga range.

18

Neil asjaoludel otsustas Sąd Rejonowy w Opatowie (Opatówi rajoonikohus, Poola) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

Eelotsuse küsimuse analüüs

19

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 99 alusel võib Euroopa Kohus juhul, kui eelotsuse küsimusele saab vastuse selgelt tuletada kohtupraktikast, igal ajal ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist lahendada kohtuasja põhistatud määrusega.

20

Käesolevas kohtuasjas tuleb seda sätet kohaldada.

21

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2009/103 artikli 3 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et mootorsõiduki kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse lepingu sõlmimine on kohustuslik ajavahemikul, mil asjaomane sõiduk ei ole oma tehnilise seisundi tõttu sõidukorras, ei ole registreeritud ning on vastavalt kohaldatavale liikmesriigi õigusele ajutiselt kasutuselt kõrvaldatud.

22

Nagu Euroopa Kohus on korduvalt tõdenud, paneb artikli 3 esimene lõik, mis on sõnastatud väga üldiselt, liikmesriikidele kohustuse kehtestada oma riigisiseses õiguskorras sõidukite üldine kindlustuskohustus (4. septembri 2018. aasta kohtuotsus Juliana, C‑80/17, EU:C:2018:661, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Ubezpieczeniowy Fundusz Gwarancyjny, C‑383/19, EU:C:2021:337, punkt 39).

23

Niisiis peab iga liikmesriik selle direktiivi artiklis 5 ette nähtud erandeid arvestades tagama, et kõikide nende sõidukite suhtes, mille põhiasukoht on tema territooriumil, on sõlmitud kindlustusseltsiga leping, et tagada liidu õigusnormides määratletud ulatuses nendest sõidukitest tulenev tsiviilvastutus (4. septembri 2018. aasta kohtuotsus Juliana, C‑80/17, EU:C:2018:661, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Ubezpieczeniowy Fundusz Gwarancyjny, C‑383/19, EU:C:2021:337, punkt 40).

24

Sellega seoses tuleb korrata, et mõiste „sõiduk“ on direktiivi 2009/103 artikli 1 punkti 1 kohaselt määratletud kui „kõik maismaal sõitmiseks mõeldud mootorsõidukid, mis liiguvad edasi mehhaanilise jõuga, kuid ei sõida rööbastel, ja ühendatud või ühendamata haagised“.

25

See määratlus ei sõltu sellest, kuidas asjaomast sõidukit kasutatakse või võidakse kasutada (4. septembri 2018. aasta kohtuotsus Juliana, C‑80/17, EU:C:2018:661, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Ubezpieczeniowy Fundusz Gwarancyjny, C‑383/19, EU:C:2021:337, punkt 42).

26

Lisaks toetab selline määratlus mõiste „sõiduk“ objektiivset käsitust, mis ei sõltu sõiduki omaniku või muu isiku kavatsusest sõidukit tegelikult kasutada (4. septembri 2018. aasta kohtuotsus Juliana, C‑80/17, EU:C:2018:661, punkt 39, ning 29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Ubezpieczeniowy Fundusz Gwarancyjny, C‑383/19, EU:C:2021:337, punkt 43).

27

Euroopa Kohus on lisaks juba rõhutanud, et mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse lepingu sõlmimise kohustuse ulatus tuleb õiguskindluse huvides määrata kindlaks varem, see tähendab juba enne sõiduki võimalikku sattumist liiklusõnnetusse (4. septembri 2018. aasta kohtuotsus Juliana, C‑80/17, EU:C:2018:661, punkt 40, ning 29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Ubezpieczeniowy Fundusz Gwarancyjny, C‑383/19, EU:C:2021:337, punkt 44).

28

Euroopa Kohus järeldas sellest, et asjaolu, et ta otsustas 4. septembri 2014. aasta kohtuotsuses Vnuk (C‑162/13, EU:C:2014:2146), 28. novembri 2017. aasta kohtuotsuses Rodrigues de Andrade (C‑514/16, EU:C:2017:908) ja 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsuses Núñez Torreiro (C‑334/16, EU:C:2017:1007) sisuliselt, et vaid sellised kindlustatud sõiduki kasutusjuhud, mis kuuluvad sõiduki liiklusvahendina kasutamise alla ja on seetõttu hõlmatud mõistega „sõiduki kasutamine“ direktiivi 2009/103 artikli 3 esimese lõigu tähenduses, võivad viia sõiduki põhjustatud kahju kindlustusandjapoolsele hüvitamisele sõiduki kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse lepingu alusel, ei tähenda ühelgi juhul, et kindlustuskohustuse olemasolu tuleks kindlaks määrata sõltuvalt sõiduki tegelikust liiklusvahendina kasutamisest kindlal ajahetkel (4. septembri 2018. aasta kohtuotsus Juliana, C‑80/17, EU:C:2018:661, punkt 41).

29

Neid asjaolusid arvestades on Euroopa Kohus otsustanud, et sõiduk, mis on registreeritud ning mida ei ole seega nõuetekohaselt kasutuselt kõrvaldatud ja mis on sõidukorras, vastab mõistele „sõiduk“ direktiivi 2009/103 artikli 1 punkti 1 tähenduses ning et järelikult on mootorsõiduki kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse lepingu sõlmimine nimetatud direktiivi artikli 3 esimese lõigu alusel kohustuslik, kui sõiduk on jätkuvalt liikmesriigis registreeritud ja on sõidukorras, kuid on pandud seisma eramaal üksnes omaniku otsusel, kes ei kavatse seda enam juhtida (4. septembri 2018. aasta kohtuotsus Juliana, C‑80/17, EU:C:2018:661, punktid 42 ja 52).

30

Neidsamu asjaolusid arvestades on Euroopa Kohus samuti otsustanud, et sama peab põhimõtteliselt kehtima ka liikmesriigis registreeritud sõiduki puhul, mis asub eramaal ja mis on omaniku otsusel määratud lammutamisele, isegi kui see sõiduk ei ole konkreetsel ajahetkel oma tehnilise seisukorra tõttu sõidukorras (29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Ubezpieczeniowy Fundusz Gwarancyjny, C‑383/19, EU:C:2021:337, punkt 47).

31

Euroopa Kohus tõdes siiski, et ehkki sõiduki registreerimine tõendab üldjuhul, et sõiduk on sõidukorras ja seda saab kasutada transpordivahendina, ei saa välistada, et registreeritud sõiduk on oma halva tehnilise seisukorra tõttu objektiivselt täielikult sõidukõlbmatu. Ta täpsustas seega, et sellise sõiduki suhtes direktiivi 2009/103 artikli 3 esimeses lõigus ette nähtud kindlustuskohustuse välistamiseks on vajalik, et sõiduk oleks kohaldatavate riigisiseste õigusnormide kohaselt ametlikult kasutuselt kõrvaldatud (vt selle kohta 29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Ubezpieczeniowy Fundusz Gwarancyjny, C‑383/19, EU:C:2021:337, punkt 58).

32

Euroopa Kohus järeldas sellest, et direktiivi 2009/103 artikli 3 esimeses lõigus sätestatud kindlustuskohustus kehtib liikmesriigis registreeritud sõiduki suhtes seni, kuni seda ei ole vastavalt kohaldatavatele liikmesriigi õigusnormidele nõuetekohaselt liiklusest kõrvaldatud (29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Ubezpieczeniowy Fundusz Gwarancyjny, C‑383/19, EU:C:2021:337, punkt 60).

33

Sellest kohtupraktikast võib selgelt tuletada, et kui mootorsõiduk ei ole oma tehnilise seisundi tõttu sõidukorras, ei ole registreeritud ning on lisaks vastavalt kohaldatavale liikmesriigi õigusele kasutuselt nõuetekohaselt kõrvaldatud, ei kehti sellele direktiivi 2009/103 artikli 3 esimeses lõigus ette nähtud kindlustuskohustus. Selline nõuetekohane kasutuselt kõrvaldamine tõendab objektiivselt, et asjaomase sõidukiga ei saa sõita ja seega ei saa seda kasutada transpordivahendina ning see ei ole järelikult „sõiduk“ direktiivi 2009/103 artikli 1 punkti 1 tähenduses (vt analoogia alusel 29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Ubezpieczeniowy Fundusz Gwarancyjny, C‑383/19, EU:C:2021:337, punktid 58 ja 59). Asjaolu, et see kõrvaldamine on ajutine, ei oma selles osas tähtsust, kuna miski ei viita sellele, et selline asjaolu kahjustaks asjaomase sõiduki tegelikku kasutuselt kõrvaldamist sel ajavahemikul.

34

Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2009/103 artikli 3 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et mootorsõiduki kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse lepingu sõlmimine ei ole kohustuslik ajavahemikul, mil asjaomane sõiduk ei ole oma tehnilise seisundi tõttu sõidukorras, ei ole registreeritud ning on vastavalt kohaldatavale liikmesriigi õigusele ajutiselt kasutuselt kõrvaldatud.

Kohtukulud

35

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus.