EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
16. juuli 2026(*)
Apellatsioonkaebus – Piiravad meetmed seoses sõjalise agressiooniga Ukraina vastu – Otsus 2014/145/ÜVJP – Artikli 1 lõike 1 punkt b ja artikli 2 lõike 1 punkt d – Piiravad meetmed füüsilise isiku suhtes, kes annab rahalist toetust Krimmi annekteerimise või Ukraina destabiliseerimise eest vastutavatele Venemaa otsustusõiguslikele isikutele – ELTL artikkel 21 – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 45 lõige 1 – Euroopa Liidu kodakondsus – Liikumisvabadus – Liidu kodaniku liikumis- ja riigis elamise vabadust piiravad meetmed
Kohtuasjas C‑400/25 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 13. juunil 2025 esitatud apellatsioonkaebus,
Gennady Nikolayevich Timchenko, elukoht Moskva (Venemaa), esindajad: avocats S. Bonifassi, T. Bontinck, E. Fedorova ja J. Goffin,
apellant,
teine menetlusosaline:
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M.‑C. Cadilhac ja V. Piessevaux,
kostja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja president C. Lycourgos, kohtunikud O. Spineanu‑Matei (ettekandja), S. Rodin, N. Piçarra ja N. Fenger,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
1 Gennady Nikolayevich Timchenko palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 2. aprilli 2025. aasta otsuse Timchenko vs. nõukogu (T‑297/23, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2025:352), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi, milles paluti esiteks ELTL artikli 263 alusel tühistada esimesena nõukogu 13. märtsi 2023. aasta otsuse (ÜVJP) 2023/572, millega muudetakse otsust 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2023, L 75 I, lk 134), ja nõukogu 13. märtsi 2023. aasta rakendusmäärus (EL) 2023/571, millega rakendatakse määrust (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2023, L 75 I, lk 1) (edaspidi koos „2023. aasta märtsi aktid“), ning teisena nõukogu 13. septembri 2023. aasta otsuse (ÜVJP) 2023/1767, millega muudetakse otsust 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2023, L 226, lk 104), ja nõukogu 13. septembri 2023. aasta rakendusmääruse (EL) 2023/1765, millega rakendatakse määrust (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2023, L 226, lk 3) (edaspidi koos „2023. aasta septembri aktid“), osas, milles need 2023. aasta märtsi ja septembri aktid (edaspidi koos „vaidlusalused aktid“) teda puudutavad, ning teiseks ELTL artikli 268 alusel hüvitada mittevaraline kahju, mis talle vaidlusaluste aktide vastuvõtmisega väidetavalt tekitati.
Õiguslik raamistik ja vaidluse taust
2 Käesoleva kohtuasja faktiline ja õiguslik kontekst on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2–32. Menetluse huvides võib selle kokku võtta ja seda täiendada järgmiselt.
3 Käesolev kohtuasi puudutab piiravaid meetmeid, mille Euroopa Liit on alates 2014. aastast võtnud vastusena Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustavale või ohustavale tegevusele.
4 Apellant on Venemaa ja Soome kodakondsusega ettevõtja.
5 Euroopa Liidu Nõukogu võttis 17. märtsil 2014 ELL artikli 29 alusel vastu otsuse 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2014, L 78, lk 16).
6 Samal kuupäeval võttis nõukogu ELTL artikli 215 lõike 2 alusel vastu määruse (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2014, L 78, lk 6).
7 Pärast Venemaa Föderatsiooni relvajõudude sissetungi Ukrainasse 24. veebruaril 2022 võttis nõukogu 25. veebruaril 2022 vastu otsuse (ÜVJP) 2022/329, millega muudetakse otsust 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2022, L 50, lk 1). Nõukogu võttis samal kuupäeval vastu määruse (EL) 2022/330, millega muudetakse määrust (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2022, L 51, lk 1).
Direktiiv 2004/38/EÜ
8 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT 2004, L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46), võeti vastu EÜ asutamislepingu, eelkõige selle artiklite 12, 18, 40, 44 ja 52, alusel.
9 Direktiivi 2004/38 põhjenduses 2 on märgitud:
„Isikute vaba liikumine on üks põhivabadusi siseturul, mis hõlmab sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse vabadus vastavalt asutamislepingu sätetele.“
10 Direktiivi artiklis 1 „Teema“ on sätestatud:
„Käesoleva direktiiviga sätestatakse:
a) tingimused, mis reguleerivad liikmesriikide territooriumil vaba liikumise ja elamise õiguse kasutamist liidu kodanike ja nende pereliikmete poolt;
b) liidu kodanikele ja nende pereliikmetele alalise elamisõigus liikmesriikide territooriumil;
c) punktides a ja b sätestatud õigustele avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides kehtestatud piirangud.“
11 Direktiivi VI peatüki „Sisenemis- ja elamisõigusele avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides kehtestatavad piirangud“ artikkel 27 „Üldpõhimõtted“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Kui käesoleva peatüki sätetest ei tulene teisiti, võivad liikmesriigid piirata avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides liidu kodanike ja nende pereliikmete liikumis- ja elamisvabadust, sõltumata nende kodakondsusest. Kõnealuseid põhjendusi ei tohi rakendada majanduslikel eesmärkidel.
2. Avaliku korra või julgeoleku huvides võetud meetmed on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja põhinevad eranditult asjaomase isiku isiklikul käitumisel. Varasemate süüdimõistvate kohtuotsustega ei saa selliste meetmete võtmist iseenesest põhjendada.
Asjaomase isiku käitumine peab kujutama endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Põhjendused, mis ei ole juhtumi üksikasjadega seotud või mis rajanevad üldise preventsiooni kaalutlustel, ei ole vastuvõetavad.
[…]“.
12 Direktiivi artikli 42 kohaselt on direktiiv adresseeritud liikmesriikidele.
Otsuse 2014/145 redaktsioon, mis kehtis 2023. aasta märtsi aktide vastuvõtmise ajal
13 Otsuse 2014/145, mida on muudetud eelkõige otsusega 2022/329, artikli 1 lõikes 1 on liikmesriikidele kehtestatud kohustus võtta vajalikud meetmed, et nende territooriumile ei siseneks ega läbiks seda muu hulgas füüsilised isikud, kes vastavad eelkõige selle otsuse punktides a, b ja e ette nähtud kriteeriumidele, samas kui otsuse 2014/145 artikli 2 lõikes 1 on ette nähtud, et külmutatakse eelkõige selle otsuse punktides a, d ja g ette nähtud kriteeriumidele vastavate füüsiliste isikute rahalised vahendid ja majandusressursid, kusjuures viimati nimetatud kriteeriumid on sisuliselt identsed selle artikli 1 lõike 1 punktides a, b ja e ette nähtud kriteeriumidega.
14 Otsuse 2014/145 artiklis 1 oli 2023. aasta märtsi aktide vastuvõtmise kuupäeval kehtinud redaktsioonis sätestatud:
„1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et järgmised isikud:
a) füüsilised isikud, kes on vastutavad sellise tegevuse või poliitika toetamise või elluviimise eest, mis kahjustab või ohustab Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust, või stabiilsust või julgeolekut Ukrainas, või millega takistatakse rahvusvaheliste organisatsioonide Ukrainas tehtavat tööd;
b) füüsilised isikud, kes annavad materiaalset või rahalist toetust Krimmi annekteerimise või Ukraina destabiliseerimise eest vastutavatele Venemaa otsustusõiguslikele isikutele või saavad nende tegevusest kasu;
[…]
e) juhtivad ettevõtjad, kes on seotud majandussektoritega, mis on suur sissetulekuallikas Krimmi annekteerimise ja Ukraina destabiliseerimise eest vastutava Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks, […]
ja nendega seotud füüsilised isikud, kes on loetletud lisas, ei siseneks nende territooriumile ega läbiks seda.
2. Lõige 1 ei kohusta liikmesriiki keelama oma kodanike sisenemist oma territooriumile.
3. Lõige 1 ei mõjuta neid juhtumeid, kui liikmesriiki seob rahvusvahelisest õigusest tulenev kohustus, eelkõige:
a) rahvusvahelise valitsustevahelise organisatsiooni asukohariigina;
b) Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni poolt kokku kutsutud või selle egiidi all toimuva rahvusvahelise konverentsi võõrustajariigina;
c) privileege ja immuniteete kehtestavast mitmepoolsest lepingust tulenevalt või
d) Püha Tooli (Vatikani linnriik) ja Itaalia vahel 1929. aastal sõlmitud lepingust (Lateraani pakt) tulenevalt.
4. Lõiget 3 kohaldatakse ka juhtudel, kui liikmesriik on Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) asukohariik.
5. Nõukogu tuleb nõuetekohaselt teavitada kõigist liikmesriigi poolt lõigete 3 või 4 kohaselt tehtud eranditest.
6. Liikmesriik võib teha erandeid lõikes 1 kehtestatud meetmetest, kui reisimine on õigustatud seoses kiireloomuliste humanitaarvajadustega või valitsustevahelistel kohtumistel osalemisega ning liidu organiseeritud või võõrustatud või OSCE eesistujaks olevas liikmesriigis toimuvate kohtumistega, kus peetakse poliitilist dialoogi, mis otseselt edendab piiravate meetmete poliitika eesmärke, sealhulgas Ukraina territoriaalse terviklikkuse, suveräänsuse ja sõltumatuse toetamist.
[…]“.
15 Otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktid a, d ja g ning lõpuosa olid 2023. aasta märtsi aktide vastuvõtmise kuupäeval kehtinud redaktsioonis sõnastatud järgmiselt:
„Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad järgmistele isikutele või on nende omandis, valduses või kontrolli all:
a) füüsilised isikud, kes on vastutavad sellise tegevuse või poliitika toetamise või elluviimise eest, mis kahjustab või ohustab Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust, või stabiilsust või julgeolekut Ukrainas, või millega takistatakse rahvusvaheliste organisatsioonide Ukrainas tehtavat tööd;
[…]
d) füüsilised või juriidilised isikud, üksused või asutused, kes annavad materiaalset või rahalist toetust Krimmi annekteerimise või Ukraina destabiliseerimise eest vastutavatele Venemaa otsustusõiguslikele isikutele või saavad nende tegevusest kasu;
[…]
g) juhtivad ettevõtjad või juriidilised isikud, üksused või asutused, kes on seotud majandussektoritega, mis on suur sissetulekuallikas Krimmi annekteerimise ja Ukraina destabiliseerimise eest vastutava Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks,
ning nendega seotud füüsilised või juriidilised isikud, üksused või asutused, kes on loetletud lisas.“
Otsuse 2014/145 redaktsioon, mis kehtis 2023. aasta septembri aktide vastuvõtmise kuupäeval
16 Nõukogu võttis 5. juunil 2023 vastu otsuse (ÜVJP) 2023/1094, millega muudetakse otsust 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2023, L 146, lk 20). Täpsemalt hõlmavad otsuse 2014/145, mida on muudetud otsusega 2023/1094, artikli 1 lõike 1 punktis e ja artikli 2 lõike 1 punktis g sätestatud kriteeriumid nüüd Venemaal tegutsevad juhtivaid ettevõtjaid ja nende vahetuid pereliikmeid või muid füüsilisi isikuid, kes saavad nende tegevusest kasu, või ettevõtjaid, kes on seotud majandussektoritega, mis on oluline tuluallikas Krimmi annekteerimise ja Ukraina destabiliseerimise eest vastutava Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks. Seevastu otsuse 2014/145 artikli 1 lõike 1 punktides a ja b ning artikli 2 lõike 1 punktides a ja d ette nähtud kriteeriumid jäid samaks kui need, mis olid ette nähtud otsuses 2014/145 2023. aasta märtsi aktide vastuvõtmise kuupäeval kehtinud redaktsioonis.
Määruse nr 269/2014 redaktsioon, mis kehtis 2023. aasta märtsi aktide vastuvõtmise kuupäeval
17 Määruse nr 269/2014, mida on muudetud määrusega 2022/330, artikli 3 lõikes 1 on loetletud kriteeriumid, mille alusel muu hulgas kantakse määruse nr 269/2014 I lisas olevasse loetellu füüsilised isikud, kelle rahalised vahendid ja majandusressursid külmutatakse selle määruse artikli 2 lõike 1 kohaselt. Selle artikli 3 lõike 1 punktides a, d, ja g loetletud kriteeriumid on identsed käesoleva kohtuotsuse punktis 15 mainitud kriteeriumidega.
Määruse nr 269/2014 redaktsioon, mis kehtis 2023. aasta septembri aktide vastuvõtmise kuupäeval
18 Nõukogu võttis 5. juunil 2023 vastu määruse (EL) 2023/1089, millega muudetakse määrust (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2023, L 146, lk 1). Määruse nr 269/2014 artikli 3 lõike 1 punktis g, mida on muudetud määrusega 2023/1089, sätestatud kriteerium tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 16 märgituga sisuliselt identsest muudatusest. Seevastu määruse nr 269/2014 artikli 3 lõike 1 punktides a ja d ette nähtud kriteeriumid jäid samaks kui need, mis olid ette nähtud määruse nr 269/2014 redaktsioonis, mis kehtis 2023. aasta märtsi aktide vastuvõtmise ajal.
Vaidlusalused aktid
19 2023. aasta märtsi aktidega jäeti nõukogu 28. veebruari 2022. aasta otsusega (ÜVJP) 2022/337, millega muudetakse otsust 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2022, L 59, lk 1), ja nõukogu 28. veebruari 2022. aasta rakendusmäärusega (EL) 2022/336, millega rakendatakse määrust (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2022, L 58, lk 1), apellandi suhtes võetud piiravad meetmed järgmistel põhjustel kehtima:
„[Apellant] on Venemaa Föderatsiooni presidendi Vladimir Putini kauaaegne tuttav, keda sageli kirjeldatakse kui üht tema usaldusisikutest.
Ta saab kasu oma sidemetest Venemaa otsusetegijatega. Ta on Venemaa majanduse võtmevaldkondadesse investeeringuid teinud investeerimisgrupi Volga Group asutaja ja aktsionär. Volga Group annab suure panuse Venemaa majandusse ja selle arengusse.
Ta on samuti Bank Rossiya, mida peetakse Putini ja temaga seotud isikute pangaks, aktsionär. Pärast Krimmi ebaseaduslikku annekteerimist on Bank Rossiya avanud filiaale Krimmis ja Sevastopolis, tugevdades seeläbi nende integreerimist Venemaa Föderatsiooni.
Lisaks on Bank Rossiyal osalus meediaettevõttes National Media Group, mille kontrolli all on 28 venemaist meediaettevõtet, mis tegelevad aktiivselt propaganda ja desinformatsiooni levitamisega Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja kohta.
Seetõttu on ta vastutav Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava tegevuse või poliitika toetamise eest.
Samuti on ta vastutav materiaalse või rahalise toetuse andmise eest Krimmi annekteerimise ja Ukraina destabiliseerimise eest vastutavatele Venemaa otsusetegijatele ning on saanud nende tegevusest kasu.“
20 2023. aasta septembri aktides jäeti piiravad meetmed, mis olid 2023. aasta märtsi aktidega apellandi suhtes juba esimest korda kehtima jäetud, sisuliselt samadel põhjustel kehtima ning neid täiendati märkusega, et apellant on „Venemaal tegutsev juhtiv ettevõtja“.
Hagi Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
21 Apellant esitas 24. mai 2023. aasta hagiavaldusega Üldkohtule hagi, milles palus muu hulgas tühistada vaidlusalused aktid. Selleks esitas ta kuus väidet, millest esimese kohaselt on nõukogu teinud ilmse hindamisvea ja viienda kohaselt on rikutud tema põhiõigust liikumisvabadusele, mis on ette nähtud ELTL artiklis 21 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 52 lõikes 1, ning liikmesriikide ühiseid põhiseaduslikke tavasid.
22 Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuses tagasi esimese väite, milles apellant kinnitas muu hulgas, et nõukogu on teinud ilmse hindamisvea, leides, et nii 2023. aasta märtsi aktides kui ka 2023. aasta septembri aktides oli tema puhul täidetud otsuse 2014/145 vaidlusaluste aktide vastuvõtmise kuupäeval kehtinud redaktsioonis (edaspidi otsus 2014/145“) artikli 1 lõike 1 punktis b ja artikli 2 lõike 1 punktis d ning määruse nr 269/2014 neil kahel kuupäeval kehtinud redaktsioonis (edaspidi „määrus nr 269/2014“) artikli 3 lõike 1 punktis d ette nähtud kriteerium (edaspidi „kriteerium d“).
23 2023. aasta märtsi aktide kohta leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 143–147, et nõukogu võis hindamisviga tegemata asuda seisukohale, et apellant kui Bank Rossiya oluline aktsionär, kes andis isiklikult V. Putinile rahalist toetust, oli teda rahaliselt toetanud, mistõttu vastas ta kriteeriumi d tingimustele.
24 Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 161–164 leidis Üldkohus samadel põhjustel, et nõukogu võis 2023. aasta septembri aktide puhul õiguspäraselt asuda seisukohale, et apellant vastab kriteeriumis d kehtestatud tingimustele, seda enam, et nõukogu oli näidanud, et tänu maksuvabastustele sai apellant „kasu Krimmi annekteerimise või Ukraina destabiliseerimise eest vastutavate Venemaa otsustusõiguslike isikute kasuks“ selle kriteeriumi tähenduses.
25 Üldkohus lükkas tagasi ka apellandi viienda väite. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 179–182 leidis ta sisuliselt, et ELTL artiklis 21 ja harta artikli 45 lõikes 1 tagatud liidu kodanike vaba liikumise ja riigis elamise õiguse teostamise piiranguid võib seada ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) valdkonda kuuluvate otsustega, mis on vastu võetud ELL artikli 29 alusel. Samuti leidis ta selle kohtuotsuse punktides 183–193, et selle õiguse teostamise piirangud, nagu need, mis on kehtestatud apellandi suhtes võetud piiravate meetmetega, vastavad harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud tingimustele, mille kohaselt peavad piirangud olema ette nähtud seadusega, arvestama asjaomase õiguse olemust ning olema proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt vajalikud ja vastama tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.
26 Olles lisaks tagasi lükanud apellandi ülejäänud väited, jättis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 221 hagi tervikuna rahuldamata.
Apellatsioonimenetluse poolte nõuded
27 Apellant palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus, kaasa arvatud osas, milles temalt mõisteti välja nõukogu kohtukulud;
– lahendada kohtuasi sisuliselt ja tühistada vaidlusalused aktid teda puudutavas osas ning
– mõista mõlema kohtuastme kohtukulud välja nõukogult.
28 Nõukogu palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja
– mõista kohtukulud välja apellandilt.
Apellatsioonkaebus
29 Apellant põhjendab oma apellatsioonkaebust kümne väitega, millest esimese, neljanda ja kaheksanda väite kohaselt on Üldkohus rikkunud õigusnormi seoses otsuse 2014/145 artikli 1 lõike 1 punktis e ja artikli 2 lõike 1 punktis g ning määruse nr 269/2014 artikli 3 lõike 1 punktis g ette nähtud kriteeriumiga, viienda väite kohaselt on Üldkohus rikkunud õigusnormi seoses otsuse 2014/145 artikli 1 lõike 1 punktis a ja artikli 2 lõike 1 punktis a ning määruse nr 269/2014 artikli 3 lõike 1 punktis a ette nähtud kriteeriumiga, kuuenda väite kohaselt on Üldkohus rikkunud õigusnormi ja põhjendamiskohustust seoses kriteeriumiga d, seitsmenda väite kohaselt on Üldkohus rikkunud õigusnormi seoses selle sama kriteeriumiga, üheksandas väite kohaselt on Üldkohus rikkunud õigusnormi, analüüsides vaidlusaluste aktidega apellandi kui liidu kodaniku liikumis- ja riigis elamise vabaduse piiramist ning kümnenda väite kohaselt on Üldkohus rikkunud õigusnormi ja põhjendamiskohustust, hinnates nende aktide proportsionaalsust ja selle vabaduse olemuse arvesse võtmist.
30 Euroopa Kohus leiab, et kõigepealt tuleb analüüsida kuuendat ja seitsmendat väidet, seejärel üheksandat ja kümnendat väidet ning lõpuks esimest kuni viiendat ja kaheksandat väidet.
Kuues väide
Poolte argumendid
31 Kuuendas väites, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 144, 146 ja 147, mis käsitlevad 2023. aasta märtsi aktide põhjendatuse analüüsi kriteeriumi d seisukohast, heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane on rikkunud õigusnormi, tõlgendades mõistet „materiaalne või rahaline toetus“ Venemaa otsustusõiguslikele isikutele selle kriteeriumi tähenduses liiga laialt, ning on rikkunud temal lasuvat põhjendamiskohustust.
32 Esiteks tunnistas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 146 ja 147 meelevaldselt ja kuritarvituslikult ning vastuolus õiguskindluse põhimõtte ja oma kohtupraktikaga sellise toetuse olemasolu ainuüksi põhjusel, et Bank Rossiya, mille „oluline aktsionär“ apellant on, annab rahalist toetust Venemaa Föderatsiooni presidendile V. Putinile. Nimelt peaks kriteeriumis d ette nähtud materiaalne või rahaline toetus olema teatava kvantitatiivse või kvalitatiivse tähtsusega, et võimaldada tõhusalt jätkata Venemaa Föderatsiooni valitsuse tegevust Ukraina vastu, ning seda peaks andma asjaomane isik otse tema tegude tõttu, mitte mõne teise üksuse, nagu käesoleval juhul Bank Rossiya kaudu.
33 Teiseks on Üldkohus rikkunud ka oma põhjendamiskohustust, kuna ta ei püüdnud kindlaks teha apellandi mis tahes sekkumist väidetavasse Bank Rossiya poolt V. Putinile antud rahalisse toetusse, kuna apellandi nime ei olnud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 144 mainitud.
34 Lisaks ei selgitanud Üldkohus kriteeriumi d kohaldamisel apellandi vähemus- ja kaudse aktsionäri staatuse asjakohasust ega vastanud ka apellandi argumentidele selle aktsionäri staatuse kohta. Sellega seoses viitab apellant oma viiendas väites esitatud argumentidele, mis puudutavad kaalutlusi, mille Üldkohus esitas selle kohtuotsuse punktides 132–136 seoses apellandi kvalifitseerimisega Bank Rossiya „oluliseks aktsionäriks“. Nende argumentidega leiab apellant sisuliselt, et Üldkohus ei selgitanud, kuidas võib sellise äriühingu nagu Bank Rossiya vähemus- ja kaudset aktsionäri pidada oluliseks, kui selline aktsionär ei saa mingil viisil suunata selle äriühingu tegevust või selle igapäevast juhtimist ega mõjutada mingil moel tema otsuste tegemist.
35 Nõukogu vaidleb apellandi argumentide põhjendatusele vastu.
Euroopa Kohtu hinnang
36 Esimesena tuleb põhjendamiskohustuse rikkumist puudutava etteheite kohta meenutada, et Üldkohtu otsuse või määruse põhjendustest peab selgelt ja üheti mõistetavalt nähtuma Üldkohtu põhjenduskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista tehtud otsuse põhjendusi ja Euroopa Kohtul teostada oma kohtulikku kontrolli. Põhjendamiskohustusest ei tulene siiski Üldkohtule kohustust esitada ammendav ja üksikasjalik ülevaade menetluse poolte arutluskäigust ning seega võib Üldkohtu põhjendus olla tuletatav tingimusel, et see võimaldab huvitatud isikutel teada saada põhjused, miks Üldkohus nende argumentidega ei nõustunud, ning annab Euroopa Kohtule piisavalt teavet oma kontrolli tegemiseks (26. märtsi 2026. aasta kohtuotsus Pumpyanskiy jt vs. nõukogu, C‑696/23 P, C‑704/23 P, C‑711/23 P, C‑35/24 P ja C‑111/24 P, EU:C:2026:245, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Käesolevas asjas heidab apellant Üldkohtule esiteks ette, et viimane ei selgitanud piisavalt, miks teda võis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 147 kvalifitseerida Bank Rossiya „oluliseks aktsionäriks“, kuigi ta oli vaid vähemus- ja kaudne aktsionär.
38 Sellega seoses tuleb märkida, et selle kohtuotsuse punkti 147 tuleb tõlgendada koostoimes nimetatud kohtuotsuse punktides 132–136 esitatud Üldkohtu kaalutlustega, mis puudutavad apellandi staatust ja rolli Bank Rossiya aktsionärina.
39 Tuleb aga märkida, et Üldkohus ei jätnud kaugeltki tähelepanuta apellandi vähemus- ja kaudse aktsionäri staatust, vaid selgitas sama kohtuotsuse punktides 132–135, miks võib asuda seisukohale, et apellant tuleb siiski kvalifitseerida oluliseks aktsionäriks, arvestades faktilisi asjaolusid, mida ta analüüsis ja mille moonutamist apellant kuuendas väites ega ka viiendas väites ei väida.
40 Nimelt selgitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 132 ja 133 ühest küljest pärast seda, kui ta oli tuvastanud, et apellant oli Bank Rossiya kaudne aktsionär, et kuna aktsiad kuulusid äriühingule, mis kuulus täielikult kontsernile, mille ainuaktsionär ta oli, õiguslikult piisavalt, et sellises skeemis kapitaliosalusest, mis oli täielikult apellandi omandis, ei mõjutanud nimetatud äriühingu kaasamine apellandi ja Bank Rossiya vahel asjaolu, et selle panga aktsiaid tuleb pidada apellandile endale kuuluvaks.
41 Teisest küljest tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 133 samuti, et apellant oli Bank Rossiya vähemusaktsionär, kuna talle kuulus käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis nimetatud äriühingu ja kontserni kaudu vaid 10,323% panga aktsiatest, mis tegi temast siiski selle panga teise kõige suurema aktsionäri. Selle kohtuotsuse punktis 134 lisas Üldkohus, et peaaegu 60% nimetatud panga aktsiatest kuulus neljale isikule, sealhulgas apellandile, kes olid V. Putini lähikonnale lähedased isikud ja kes moodustasid enam kui kümme aastat Bank Rossiya stabiilse aktsionäride rühma. Ta järeldas sellest seejärel vaidlustatud kohtuotsuse punktides 135 ja 136, et kuna apellant oli selle panga kolme ülejäänud püsivasse aktsionäride rühma kuuluva liikme hulgas teine kõige suurem aktsionär, tuleb teda pidada „oluliseks“.
42 Neil asjaoludel võis apellant kergesti aru saada, et tema aktsionäri staatuse „oluline“ laad tulenes – sõltumata tema aktsiaosaluse suurusest – tihedatest ja püsivatest sidemetest, mis tal olid nimetatud panga kolme ülejäänud aktsionäriga ning V. Putini lähikonnaga.
43 Teiseks tuleb tagasi lükata ka apellandi argument, et Üldkohus rikkus oma põhjendamiskohustust, kuna ta ei püüdnud kindlaks teha tema mis tahes sekkumist väidetavasse rahalisse toetusse, mida Bank Rossiya andis V. Putinile, kuna tema nime ei ole vaidlustatud kohtuotsuse punktis 144 mainitud.
44 Nimelt võis apellant vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 146 ja 147 koostoimes punktidega 132–136 ühelt poolt kergesti aru saada, et rahalise toetuse, mida Bank Rossiya andis Venemaa Föderatsiooni presidendile V. Putinile, võis omistada talle kui selle panga olulisele aktsionärile, ilma et see mõjutaks küsimust, kas Üldkohus on rikkunud õigusnormi, tõlgendades mõistet „rahaline toetus“ selliselt. Teiselt poolt käsitleb vaidlustatud kohtuotsuse punkt 144 üksnes faktilist järeldust, et nimetatud pank annab seda rahalist toetust, mistõttu ei ole oluline, et apellandi nime ei ole selles punktis 144 mainitud.
45 Teisena tuleb etteheite kohta, et Üldkohus on vääralt tõlgendanud kriteeriumis d kasutatud mõistet „materiaalne või rahaline toetus“, meenutada, et selle kriteeriumi eesmärk on võimaldada nõukogul võtta piiravaid meetmeid eelkõige füüsiliste isikute suhtes, kes annavad materiaalset või rahalist toetust Krimmi annekteerimise või Ukraina destabiliseerimise eest vastutavatele Venemaa otsustusõiguslikele isikutele või saavad neist kasu, kusjuures tuleb täpsustada, et käesoleval juhul on asjakohane üksnes see osa kriteeriumist, mis puudutab Venemaa otsustusõiguslikele isikutele antavat rahalist toetust.
46 Euroopa Kohus on otsustanud, et selline kriteerium nagu kriteerium d, mis puudutab eelkõige füüsiliste isikute poolt antud toetust, on üldist laadi ega sisalda mõiste „toetus“ määratlust ning selles ei ole täpsustatud, millised on tõendamismeetodid. Neil asjaoludel nõuab selliste füüsiliste isikute nagu apellandi suhtes piiravate meetmete võtmise põhjendatuse hindamine alati selliste asjaolude tõendamist, mis võimaldavad näidata, et asjaomane isik on andnud toetust. Sellise kriteeriumi sõnastuses ei ole nimelt mingit eeldust, et on antud toetust (vt analoogia alusel 21. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Anbouba vs. nõukogu, C‑630/13 P, EU:C:2015:247, punktid 42–44, ning 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Haswani vs. nõukogu, C‑241/19 P, EU:C:2020:545, punktid 61–63 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 147 tehtud järeldus, et nõukogu võis hindamisviga tegemata asuda seisukohale, et 2023. aasta märtsi aktide vastuvõtmise kuupäeval andis apellant V. Putinile „rahalist toetust“ kriteeriumi d tähenduses, põhineb Üldkohtu poolt selle kohtuotsuse punktides 143–146 faktide tuvastamisel ja neile antud ja hinnangutel ning – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 38 – kaalutlustel, mille Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 132–136.
48 Vaidlustatud kohtuotsuse kõigist neist punktidest nähtub, et Üldkohus leidis faktilisi asjaolusid ja tõendeid arvestades, mida ta analüüsis ja mille moonutamist apellant apellatsiooniastmes ei väida, et ühelt poolt andis Bank Rossiya, mis on V. Putini lähikonnale väga lähedal olev pank, viimasele märkimisväärset rahalist toetust, ja teiselt poolt moodustas hageja, kes on V. Putini sõber ja teine selle panga suurim aktsionär, koos viimase sõpradega nimetatud panga püsiva ja enamusosalusega osanike rühma ning et ta oli seega panga oluline aktsionär.
49 Seega, selleks et jõuda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 147 toodud järeldusele, leidis Üldkohus õigusnormi rikkumata sisuliselt, et mõiste „rahaline toetus“ kriteeriumi d tähenduses võib olenevalt juhtumi asjakohastest asjaoludest hõlmata toetust, mida ei anna mitte otse füüsiline isik, kelle suhtes kohaldatakse selle kriteeriumi alusel piiravaid meetmeid, vaid mida võib talle omistada seetõttu, et ta tegutseb juriidilise isiku sees või vahendusel, andes vahetult asjaomast toetust (vt selle kohta 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus Timchenko vs. nõukogu, C‑702/23 P, EU:C:2025:605, punktid 33–35).
50 Teiseks ei saa asuda seisukohale, et otsustades, et kriteeriumis d nimetatud mõiste „rahaline toetus“ võib hõlmata sellist juhtumit, on Üldkohus rikkunud õiguskindluse põhimõtet, kuna see põhimõte ei kohusta liidu kohut üksikasjalikult mainima olukordi, mil selline mõiste võib olla kohaldatav, ning sellest mõistest arusaamise viis sõltub suuresti juhtumi kontekstist ja asjaoludest (vt analoogia alusel 26. märtsi 2026. aasta kohtuotsus Pumpyanskiy jt vs. nõukogu, C‑696/23 P, C‑704/23 P, C‑711/23 P, C‑35/24 P ja C‑111/24 P, EU:C:2026:245, punkt 191).
51 Kolmandaks tuleb apellandi selle argumendi kohta, et Üldkohus eiras oma kohtupraktikat, mille kohaselt kriteeriumis d ette nähtud rahaline toetus peab olema teatava kvantitatiivse või kvalitatiivse tähtsusega, märkida, et sarnaselt apellandi poolt Üldkohtule esitatud menetlusdokumentides väidetule puudutab tema viidatud kohtupraktika mõistet „rahaline toetus“, mis on ette nähtud kriteeriumiga d sarnases kriteeriumis, mille nõukogu kehtestas Iraani Islamivabariigi vastu suunatud piiravaid meetmeid käsitlevates õigusnormides.
52 Võttes aga arvesse asjaolu, et Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 143 ja 144 sisuliselt, et Bank Rossiya ja seega apellant ise kui selle panga oluline aktsionär andsid märkimisväärse kvantitatiivse tähtsusega rahalist toetust V. Putini lähikonnale Ameerika Ühendriikide dollarite (USD) „voogudena“ ning V. Putinile endale ja tema sõpradele summas 2 miljardit USA dollarit offshore-kontodelt, ei saa Üldkohtule ette heita selle kohtupraktika eiramist, ilma et oleks vaja kontrollida, kas see on analoogia alusel ülekantav kriteeriumile d.
53 Eespool esitatud põhjendusi arvestades tuleb kuues väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Seitsmes väide
Poolte argumendid
54 Seitsmendas väites, mis jaguneb kaheks osaks, väidab apellant esimese väiteosa raames, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, asendades nõukogu põhjendused enda omadega, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 143 ja 144, et 2023. aasta märtsi aktide puhul võis kriteeriumi d kohaldamine tema suhtes olla põhjendatud asjaoluga, et Bank Rossiya kuritarvitas rahalisi vahendeid V. Putini ja tema sõprade kasuks, kuigi nõukogu ei olnud sellist väidet nende aktide põhjendustes sõnastanud ega ole seda igal juhul tõendanud. Täpsemalt püüdis Üldkohus kõrvaldada puudusi nõukogu põhjendustes, kuna viimane piirdus Üldkohtus selle tõendamisega, et Bank Rossiya andis V. Putinile rahalist toetust.
55 Seitsmenda väite teises osas väidab apellant, et Üldkohus on 2023. aasta septembri aktide põhjendatuse analüüsis rikkunud õigusnormi, asendades nõukogu põhjendused enda omadega, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 162, et apellant oli saanud maksuvabastust ja et kaks äriühingut, mille aktsionär apellant oli, said Venemaa Föderatsiooni valitsuselt abi, kuigi kumbagi neist alustest ei ole nende aktide põhjendustes esitatud ja nõukogu ei esitanud neid Üldkohtus, selleks et põhjendada apellandi suhtes kriteeriumi d kohaldamist.
56 Nõukogu vaidleb apellandi argumentide põhjendatusele vastu.
Euroopa Kohtu hinnang
57 Seitsmenda väite esimese osaga seoses olgu meenutatud, et harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhusus nõuab muu hulgas, et liidu kohus kontrolliks, kas otsus, mis puudutab asjaomast isikut või üksust isiklikult, põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel. See hõlmab otsuse aluseks olevates põhjendustes väidetud asjaolude kontrollimist, mistõttu kohtulik kontroll ei piirdu esitatud põhjuste abstraktse tõepärasuse hindamisega, vaid käsitleb küsimust, kas need põhjused või vähemalt üks neist põhjustest on tõendatud, mis iseenesest on piisav alus nimetatud otsuse tegemiseks. Selleks peab liidu kohus niisuguse kontrollimise puhul nõudma vajaduse korral liidu pädevalt asutuselt selle kontrolli jaoks asjakohaste konfidentsiaalsete või mittekonfidentsiaalsete andmete või tõendite esitamist. Kuigi ei ole nõutav, et liidu pädev asutus esitaks liidu kohtule kogu teabe ja kõik tõendid, millel põhinevad väidetud põhjendused selles aktis, mille tühistamist taotletakse, on tähtis, et esitatud teave või tõendid toetaksid puudutatud isiku vastu kasutatud põhjendusi (26. märtsi 2026. aasta kohtuotsus Pumpyanskiy jt vs. nõukogu, C‑696/23 P, C‑704/23 P, C‑711/23 P, C‑35/24 P ja C‑111/24 P, EU:C:2026:245, punkt 327 ja seal viidatud kohtupraktika).
58 Käesolevas asjas tuleb märkida, et 2023. aasta märtsi aktides esitatud põhjendustes on märgitud, et apellant „annab rahalist või materiaalset toetust Krimmi annekteerimise ja Ukraina destabiliseerimise eest vastutavatele Venemaa otsustusõiguslikele isikutele“ ning et ta on „Bank Rossiya aktsionär, keda peetakse M. Putini ja temaga seotud isikute pangaks“. Seega ja võttes arvesse asjaolu, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et need kokkuvõtlikud põhjendused viitavad kriteeriumile d, pidi Üldkohus nende aktide õiguspärasuse kohtuliku kontrolli raames ja eelmises punktis meenutatud kohtupraktikat kohaldades kontrollima, kas apellant andis vahetult või selle panga kaudu Venemaa otsustusõiguslikele isikutele rahalist toetust, analüüsides selles osas nõukogu esitatud ja Üldkohtus arutatud tõendeid.
59 Mulle näib, et just seda Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 143–147 tegigi. Täpsemalt kuulub asjaolu, et selle kohtuotsuse punktides 143 ja 144 analüüsis Üldkohus tõendeid, mis võimaldasid tuvastada, et Bank Rossiya andis V. Putinile ja tema lähedastele isikutele rahaliste vahendite õigusvastase kasutamise kaudu rahalist toetust, Üldkohtu kohtuliku kontrolli kohaldamisalasse, kuna selle panga sedalaadi toetuse esinemine tuleb tuvastada esimesena, enne kui teha kindlaks, kas toetuse andmist saab omistada apellandile kui panga aktsionärile. Neil asjaoludel ei saa Üldkohtule ette heita nõukogu põhjenduste asendamist enda omadega.
60 Seitsmenda väite teise osaga seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa Üldkohtu otsuse täiendavate põhjenduste kohta esitatud väited kaasa tuua vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist ja on seega tulemusetud (2. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Crédit mutuel Arkéa vs. EKP, C‑152/18 P ja C‑153/18 P, EU:C:2019:810, punkt 68 ning seal viidatud kohtupraktika).
61 Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 162, mis algab sõnaga „lisaks“, on aga täiendav võrreldes selle kohtuotsuse punktis 161 esitatud kaalutlustega, millele ei ole apellatsioonimenetluses vastu vaieldud ja milles Üldkohus märkis, et apellant ei ole 2023. aasta septembri aktide kohta tõendanud, et tema isiklik olukord oli 2023. aasta märtsi aktide vastuvõtmise ajal esinenud olukorraga võrreldes muutunud.
62 Kuna esiteks leidis Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktides 161 ja 164 sisuliselt, et nõukogu võis hindamisviga tegemata asuda seisukohale, et apellant vastas endiselt – nagu 2023. aasta märtsi aktide puhul – kriteeriumi d tingimustele ning teiseks nähtub kuuenda väite ja seitsmenda väite esimese osa analüüsist, et Üldkohus ei rikkunud õigusnorme, järeldades, et viimati nimetatud aktid on põhjendatud, ei saa võimalik viga täiendavate asjaolude analüüsimisel, millele nõukogu tugines seoses 2023. aasta septembri aktidega ja mida Üldkohus analüüsis sama kohtuotsuse punktides 162 ja 163, kaasa tuua selle kohtuotsuse tühistamist.
63 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb seitsmes väide esimest väiteosa puudutavalt põhjendamatuse ja teist väiteosa puudutavalt tulemusetuse tõttu tagasi lükata.
Üheksas väide
Poolte argumendid
64 Üheksandas väites leiab apellant, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 180 ja 181 rikkunud õigusnormi, otsustades, et nõukogu võis ELL artikli 29 alusel vastu võetud otsusega piirata temale kui liidu kodanikule kehtivat liidu territooriumil liikumise vabadust, mis tuleneb ELTL artiklist 21 ja harta artiklist 45, tema Soome kodakondsuse tõttu. Vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus, on liikmesriikidel liidu kodanike vaba liikumist võimalik piirata, mida tuleb tõlgendada kitsalt – nagu nähtub direktiivi 2004/38 artiklist 27 – üksnes avaliku korra, avaliku julgeoleku ja rahvatervise huvides, kusjuures sellised piirangud peavad olema proportsionaalsed ja põhinema asjaomase isiku isiklikul käitumisel.
65 ELL artikli 29 sõnastusest ega aluslepingutest ei tulene aga, et seda liikumisvabadust saaks piirata selle artikli 29 alusel võetud piiravate meetmetega. Üldkohus oleks seega pidanud käesolevas asjas analüüsima, kas nõukogu kui kõiki liikmesriike koondav liidu institutsioon kontrollis, kas apellandi isiklik käitumine kujutas ohtu liikmesriikide avalikule korrale, avalikule julgeolekule või rahvatervisele. Seega ei saa nõukogu ÜVJPd kasutada selleks, et piirata liidu kodanike liikumisvabadust väljaspool tavaliselt kohaldatavaid tingimusi ja menetluslikke tagatisi, kui liikmesriigid kehtestavad sellised piirangud direktiivi 2004/38 alusel, kuivõrd apellant täpsustab oma repliigis, et sellist lähenemist toetab ELL artikkel 40.
66 Nõukogu vaidleb apellandi argumentidele vastu.
Euroopa Kohtu hinnang
67 Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 180 ja 181 sisuliselt, et ELTL artikli 21 lõike 1 kohaselt teostatakse liidu kodanike vabadust liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, kui ei tulene teisiti aluslepingutega ja nende aluslepingute rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest, mille hulka kuuluvad ELL artikli 29 alusel vastu võetud ÜVJP valdkonna otsused. Viimati nimetatud artikli laialt sõnastatud tekst annab aga nõukogule ELL artikli 21 lõikes 2 nimetatud eesmärkide saavutamiseks pädevuse võtta piiravaid meetmeid, mille eesmärk on piirata liidu kodanike liikumis- ja riigis elamise vabadust väljaspool liikmesriiki, mille kodanikud nad on, ja seda sõltumata direktiivis 2004/38 selle kohta ette nähtud eeskirjadest.
68 Seda tehes ei ole Üldkohus õigusnormi rikkunud.
69 Sellega seoses tuleb meenutada, et liidu kodanikul, kes on ELL artikli 9 ja ELTL artikli 20 lõike 1 kohaselt iga füüsiline isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, on vahetult ELTL artikli 20 lõike 2 punktiga a ja artikli 21 lõikega 1 antud õigus vabalt liikuda ja elada teiste liikmesriikide territooriumil. Viimati nimetatud sättes on ette nähtud, et selle õigusega seotud piirangud ja tingimused on ette nähtud aluslepingutega ja nende rakendamiseks võetud meetmetega.
70 Sellest järeldub, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 180 õigesti leidis, et liidu kodanike õigust vabalt liikuda ja riigis elada võib piirata ja sellele võib seada tingimusi nii EL toimimise lepingu kui ka EL lepingu alusel.
71 Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 181 meenutas, on ELL artiklis 29 nõukogule antud õigus võtta vastu otsuseid, milles määratletakse liidu lähenemisviis konkreetsele geograafilist või temaatilist laadi küsimusele, kusjuures selline lähenemisviis võib hõlmata piiravaid meetmeid füüsiliste või juriidiliste isikute, rühmituste või mitteriiklike üksuste suhtes. Selles raamistikus on nõukogu ülesanne määratleda või täpsustada nende piiravate meetmete eset, mida liit ÜVJP valdkonnas võtab, või seda isegi täpsustada, kasutades selleks ulatuslikku kaalutlusruumi ja otsustades ühehäälselt. See ulatuslik kaalutlusruum on seletatav liidu laiaulatuslike eesmärkidega selles valdkonnas, nagu on sätestatud ELL artikli 3 lõikes 5 ja artiklis 21 ning ÜVJP valdkonna erisätetes, eelkõige ELL artiklites 23 ja 24 (26. märtsi 2026. aasta kohtuotsus Pumpyanskiy jt vs. nõukogu, C‑696/23 P, C‑704/23 P, C‑711/23 P, C‑35/24 P ja C‑111/24 P, EU:C:2026:245, punktid 269 ja 270 ning seal viidatud kohtupraktika).
72 Võttes aga arvesse nõukogu ulatuslikku kaalutlusruumi nende eesmärkide saavutamiseks ÜVJP valdkonnas ja asjaolu, et ei ELL artiklis 29 ega üldisemalt ÜVJPd käsitlevate EL lepingu ja EL toimimise lepingu sätete sõnastuses ei ole iseenesest ette nähtud ega keelatud võtta piiravaid erimeetmeid, tuleb asuda seisukohale, nagu tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 180 ja 181, et nõukogul on ELL artikli 29 alusel põhimõtteliselt pädevus otsustada, et füüsilised isikud, isegi kui nad on liidu liikmesriigi kodanikud ja seega ka liidu kodanikud, ei või siseneda teistesse liidu liikmesriikidesse ega seda läbida, kui need isikud vastavad kriteeriumidele, millest ilmneb objektiivne seos nende isikute kategooria ja selle kolmanda riigi vahel, millele liit kavatseb avaldada survet (vt selle viimase kohta 26. märtsi 2026. aasta kohtuotsus Pumpyanskiy jt vs. nõukogu, C‑696/23 P, C‑704/23 P, C‑711/23 P, C‑35/24 P ja C‑111/24 P, EU:C:2026:245, punkt 273). Neil asjaoludel võimaldab ELL artikkel 29 nõukogul põhimõtteliselt võtta piiravaid meetmeid, mis piiravad ELTL artikli 21 lõike 1 tähenduses selliste kodanike õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, ning kohustada liikmesriike sellist piirangut järgima.
73 Seega, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punkti 181 lõpus õigesti otsustas, ei ole oluline, et sellised piirangud ei vasta piirangutele, mis on ette nähtud direktiivis 2004/38, mille eesmärk on vastavalt selle artikli 1 punktile c ja artiklile 27 koostoimes artikliga 42 muu hulgas kehtestada eeskirjad, mille kohaselt võivad liikmesriigid, mitte aga selline liidu institutsioon nagu nõukogu, need piirangud kehtestada.
74 Sellist tõlgendust ei lükka ümber ka apellandi mainitud ELL artikli 40 teine lõik. Selle sätte kohaselt ei mõjuta ELTL artiklites 3 ja 6 osutatud poliitika rakendamine aluslepingutega sätestatud menetluste rakendamist ja institutsioonide volituste ulatust liidu pädevuse teostamiseks ÜVJP alusel. Neil asjaoludel ei saa asjaolu, et direktiiv 2004/38 reguleerib, nagu nähtub selle põhjendusest 2, isikute vaba liikumist kui siseturu põhivabadust, mille suhtes on liidul ELTL artikli 4 alusel liikmesriikidega jagatud pädevus, mõjutada selle pädevuse ulatust, mis nõukogul on ÜVJP valdkonnas ELL artikli 29 alusel.
75 Lisaks, vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei tähenda asjaolu, et võttes ELL artikli 29 alusel piiravaid meetmeid, mille eesmärk on piirata füüsiliste isikute, sealhulgas liidu kodanike vaba liikumist liikmesriikide territooriumil, ei ole nõukogu seotud direktiivis 2004/38 ette nähtud normide ja menetluslike tagatistega, et sellel institutsioonil oleks selles osas pädevus, mida ei ole liidu õigusega piiratud.
76 Nimelt tuleb esiteks, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 181 ja 186 märkis, selliste meetmete võtmisel arvesse võtta rahvusvahelise õiguse põhimõtet, mida on kinnitatud Roomas 4. novembril 1950. aastal alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 4 artiklis 3, mille kohaselt ei saa liikmesriik keelata oma kodanikel siseneda oma territooriumile ja seal elada. See põhimõte on liikmesriikidele siduv (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus A (piiriületus lõbusõidulaeva pardal), C‑35/20, EU:C:2021:813, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega tagab otsuse 2014/145 artikli 1 lõige 2, et liikmesriigil puudub kohustus, mis selle otsusega võidakse kehtestada, keelata omaenda kodanikel oma territooriumile siseneda.
77 Teiseks tuleb meenutada, et mis tahes otsus, millega võetakse ELL artikli 29 alusel niisugused meetmed, eesmärgiga – nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 182 – avaldada survet kolmandale riigile, et saavutada ELL artikli 21 lõike 2 punktides b ja c nimetatud eesmärgid, milleks on tugevdada ja toetada demokraatiat, õigusriiki, inimõigusi ja rahvusvahelise õiguse põhimõtteid ning säilitada rahu, ennetada konflikte ja tugevdada rahvusvahelist julgeolekut, peab määratlema ja piiritlema taotletava surve eesmärgi, piiravate meetmete kehtestamist võimaldavad õiguslikud kriteeriumid ning nende kriteeriumide kohaldamisalasse kuuluvate isikute või üksuste kategooriad nii, et nende alusel kehtestatud piiravad meetmed saavutaksid taotletava eesmärgi viisil, mis ei ole ilmselgelt sobimatu (vt selle kohta 26. märtsi 2026. aasta kohtuotsus Pumpyanskiy jt vs. nõukogu, C‑696/23 P, C‑704/23 P, C‑711/23 P, C‑35/24 P ja C‑111/24 P, EU:C:2026:245, punktid 272 ja 273 ning seal viidatud kohtupraktika).
78 Kolmandaks, võttes arvesse asjaolu, et liidu kodanike õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil on samuti põhiõigus, kuna see on tagatud harta artikli 45 lõikega 1, kujutab ELL artikli 29 alusel vastu võetud otsustega selle õiguse piiramine endast selle õiguse „kasutamise piirangut“ harta artikli 52 lõike 1 tähenduses, mistõttu – nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 183 õigesti märkis – peab see õigus vastama viimati nimetatud sättes ette nähtud tingimustele.
79 Eespool esitatud põhjendusi arvestades tuleb üheksas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kümnes väide
Poolte argumendid
80 Kümnendas väites, mis jaguneb kaheks osaks, heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane on rikkunud õigusnorme ja põhjendamiskohustust, leides, et apellandi kui liidu kodaniku vaba liikumise ja riigis elamise õiguse piiramine tema suhtes kohaldatavate piiravate meetmetega on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega (kümnenda väite esimene osa) ja nõudega, et selline piirang peab arvestama selle õiguse olemust (kümnenda väite teine osa).
81 Mis puudutab esimest väiteosa, siis on Üldkohus rikkunud apellandi vaba liikumise ja riigis elamise õiguse piirangu proportsionaalsust analüüsides õigusnormi ja põhjendamiskohustust, jättes tuvastamata apellandi isikliku käitumise, mis kujutab endast olulist ohtu liikmesriikide avalikule korrale, avalikule julgeolekule või rahvatervisele, nagu on nõutud direktiivi 2004/38 artiklis 27, või tõsist ohu liidu huvidele, ning selgitamata, kuidas selline piirang on sobiv nõukogu taotletavate eesmärkide saavutamiseks, nagu Üldkohus selle vaidlustatud kohtuotsuse punktis 187 kindlaks tegi.
82 Teises väiteosas vaidlustab apellant Üldkohtu põhjenduskäigu, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 186 ja 189. Nimelt, vastupidi sellele, mida otsustas Üldkohus, on tema suhtes võetud piiravate meetmetega tema vaba liikumise ja riigis elamise õigusele seatud piirangu ulatus eriti oluline, kuna see puudutab 27st liikmesriigist 26 liikmesriigi territooriumi. Lisaks ei ole üheski otsuse 2014/145 artiklis 1 ette nähtud eranditest arvesse võetud liidu kodaniku staatust ega selliste liidu kodanike erilist olukorda, kellel on sidemed mitme liidu liikmesriigiga. Sellele lisandub asjaolu, et vaatamata sellele, et piiravad meetmed on väidetavalt ajutised, võidakse need jätta isiku suhtes kehtima mitmeks aastaks. Lõpuks ei ole asjakohane kohtupraktika, millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 186 analoogia alusel viitas.
83 Kümnenda väite esimese osa kohta leiab nõukogu, et see väiteosa on vastuvõetamatu, kuna apellant ei ole märkinud vaidlustatud kohtuotsuse kritiseeritavaid lõike. Sisuliselt vaidleb see institutsioon apellandi argumentidele vastu.
Euroopa Kohtu hinnang
84 Kõigepealt on kümnenda väite esimese osa vastuvõetavuse kohta tõsi, nagu väidab nõukogu, et apellant ei märgi täpselt vaidlustatud kohtuotsuse neid lõike, millele ta esimese väiteosa põhjendamiseks esitatud argumentides viitab. Samas, võttes arvesse asjaolu, et apellant heidab Üldkohtule sisuliselt ette õigusnormi rikkumist, kui ta analüüsis niisuguste piiravate meetmete proportsionaalsust, mille eesmärk on piirata tema kui liidu kodaniku õigust vabalt liikuda ja riigis elada, nähtub tema argumentidest piisavalt selgelt, et ta peab silmas vaidlustatud kohtuotsuse punkte 188–191, milles Üldkohus seda analüüsis, kusjuures nõukogu ise on need punktid 188–191 oma vastuses apellatsioonkaebusele välja toonud. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale on kümnenda väite esimeses osas piisavalt täpselt märgitud vaidlustatud kohtuotsuse kritiseeritavad osad ning apellatsioonkaebust konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid, mistõttu see väide on vastuvõetav (vt selle kohta 18. detsembri 2025. aasta kohtuotsus Hamoudi vs. Frontex, C‑136/24 P, EU:C:2025:977, punktid 54 ja 55 ning seal viidatud kohtupraktika).
85 Kümnenda väite esimest osa puudutavalt tuleb esimesena tagasi lükata apellandi argument, et Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 188–191 ekslikult analüüsimata direktiivi 2004/38 eeskirju arvestades, kas harta artikli 45 lõikest 1 tulenev sekkumine tema põhiõigusesse liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja elada on proportsionaalne.
86 Nimelt tuleb ühelt poolt meenutada, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktidele 73–78 ei ole Üldkohus rikkunud õigusnormi, otsustades sisuliselt, et võttes ELL artikli 29 alusel piiravaid meetmeid, mille eesmärk on piirata liidu kodakondsusega füüsiliste isikute õigust vabalt liikuda ja riigis elada, ei olnud nõukogu seotud direktiivis 2004/38 ette nähtud normide ja menetluslike tagatistega.
87 Teiselt poolt tuleb selleks, et teha kindlaks, kas harta artikli 45 lõikega 1 tagatud põhiõiguse riive, mis tuleneb selle õiguse piiramisest liidu õigusaktiga, on harta artikli 52 lõike 1 teise lause kohaselt proportsionaalne, kontrollida esiteks, kas need meetmed vastavad liidu tunnustatud üldist huvi pakkuvale eesmärgile, teiseks, ega need ei ole selle eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt sobimatud, see tähendab, et need ei ole selle saavutamiseks ilmselgelt kohatud, ja kolmandaks, kas asjaomane piirang ei lähe ilmselgelt kaugemale sellest, mis on nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt selle kohta 26. märtsi 2026. aasta kohtuotsus Pumpyanskiy jt vs. nõukogu, C‑696/23 P, C‑704/23 P, C‑711/23 P, C‑35/24 P ja C‑111/24 P, EU:C:2026:245, punkt 233 ning seal viidatud kohtupraktika). Selline analüüs tehakse aga sõltumata direktiivis 2004/38 ette nähtud sätetest.
88 Seega ei rikkunud Üldkohus õigusnormi ega oma põhjendamiskohustust, kui ta jättis hindamata, kas apellandi õiguse vabalt liikuda ja riigis elada piirang on selles direktiivis ette nähtud normide ja menetluslike tagatiste seisukohast proportsionaalne.
89 Teisena heidab apellant Üldkohtule ette põhjendamiskohustuse rikkumist, kuna ta ei kontrollinud oma analüüsis, kas sekkumine tema põhiõigusesse vabalt liikuda ja elada muude liikmesriikide kui Soome Vabariigi territooriumil on proportsionaalne, kas kõnealune riiki sisenemise ja seda läbimise keeld oli sobiv, et saavutada eesmärk, mis seisneb selles, et – nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 182 ja 187, mida ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud – avaldatakse survet Venemaa Föderatsiooni ametiasutustele, et nad lõpetaksid oma tegevuse ja poliitika Ukraina destabiliseerimiseks.
90 See argument tuleb samuti tagasi lükata, kuna vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 36 meenutatud kohtupraktikale nähtub selle keelu sobivuse analüüs vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 190 ja 191. Nimelt, märkides neis punktides 190 ja 191, et arvestades apellandi suhtes kehtestatud piiravate meetmetega taotletava eesmärgi olulisust, ei olnud tema õiguse vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil piiramine ilmselgelt ebaproportsionaalne, lähtus Üldkohus kaudselt, kuid tingimata tõdemusest, et nimetatud keeld ei olnud selle eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt sobimatu (vt analoogia alusel 26. märtsi 2026. aasta kohtuotsus Pumpyanskiy jt vs. nõukogu, C‑696/23 P, C‑704/23 P, C‑711/23 P, C‑35/24 P ja C‑111/24 P, EU:C:2026:245, punkt 237).
91 Kümnenda väite teises osas leiab apellant, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktides 186 ja 189, et harta artikli 45 lõikega 1 tagatud õiguse vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil piirangu puhul on arvestatud selle õiguse olemust.
92 Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punkt 189 käsitleb selle piirangu vajalikkust proportsionaalsuse põhimõtte seisukohast ning et üksnes selle kohtuotsuse punkt 186 käsitleb küsimust, kas on austatud nimetatud õiguse olemust. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et kümnenda väite teine osa puudutab üksnes viimati nimetatud punkti.
93 Tuleb meenutada, et harta artikli 52 lõike 1 esimese lause kohaselt tohib kõikide hartas ette nähtud põhiõiguste teostamist piirata ainult siis, kui arvestatakse nende õiguste olemust.
94 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 186 otsustas Üldkohus, et apellandi põhiõiguse vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil piirangu puhul on arvesse võetud selle õiguse olemust, kuna esiteks ei takista see keeld apellandil minna liikmesriiki, mille kodanik ta on, ja seal elada vastavalt rahvusvahelise õiguse põhimõttele, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 76 ja mida on kinnitatud otsuse 2014/145 artikli 1 lõikes 2, ning teiseks ei olnud see alaline, võttes arvesse asjaolu, et apellandi suhtes võetud piiravate meetmete ja seega ka selle keelu säilitamine tuleb selle otsuse artikli 6 alusel korrapäraselt läbi vaadata.
95 Ilma et oleks vaja analüüsida selle kohtupraktika asjakohasust, millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 186 viitas, tuleb asuda seisukohale, et selles punktis 186 teisena mainitud asjaolu, mis puudutab otsuse 2014/145 artiklit 6, on piisav järeldamaks, et vaidlusalused aktid ei kahjusta apellandi vaba liikumise põhiõiguse olemust (vt analoogia alusel 13. märtsi 2025. aasta kohtuotsus Shuvalov vs. nõukogu, C‑271/24 P, EU:C:2025:180, punktid 78 ja 79). Apellandi suhtes võetud piiravate meetmete korrapärase läbivaatamise nõudest nähtub nimelt, et vaidlusaluste aktide eesmärk ega tagajärg ei ole lõpetada talle liidu kodakondsusega antud õigusi ega mõjutada püsivalt nende õiguste ulatust.
96 Seda järeldust ei lükka ümber apellandi viidatud asjaolu, et otsuse 2014/145 artikli 1 lõigetes 3, 4 ja 6 ette nähtud erandid puudutavad suures osas isikuid, kes on eelkõige seoses rahvusvaheliste kohustustega väga spetsiifilises olukorras. Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et see asjaolu ei mõjuta kuidagi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 186 mainitud korrapärase läbivaatamise nõude ulatust.
97 Eespool esitatud põhjendusi arvestades tuleb kümnes väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Esimene kuni viies ja kaheksas väide
98 Kuuenda ja seitsmenda väite ning üheksanda ja kümnenda väite analüüsist nähtub, et Üldkohus ei ole rikkunud õigusnormi, kui ta leidis, et nõukogu võis vaidlusaluste aktidega jätta piiravad meetmed kriteeriumi d alusel apellandi suhtes õiguspäraselt kehtima, ilma et see oleks põhjendamatult piiranud vaba liikumise ja riigis elamise õigust.
99 Neil asjaoludel tuleb tunnistada tulemusetuks väited, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, kui ta hindas apellandi suhtes võetud piiravate meetmete põhjendatust esiteks otsuse 2014/145 artikli 1 lõike 1 punktis e ja artikli 2 lõike 1 punktis g ning määruse nr 269/2014 artikli 3 lõike 1 punktis g ette nähtud kriteeriumi alusel (esimene kuni neljas ja kaheksas väide) ning teiseks otsuse 2014/145 artikli 1 lõike 1 punktis a ja artikli 2 lõike 1 punktis a ning määruse nr 269/2014 artikli 3 lõike 1 punktis a (viies väide) ette nähtud kriteeriumi alusel.
100 Kuna vaidlustatud kohtuotsuse resolutsioon on põhjendatud, siis isegi kui selline õigusnormi rikkumine osutub tõendatuks, ei saa see kaasa tuua selle kohtuotsuse ega a fortiori vaidlusaluste aktide tühistamist (vt selle kohta 26. märtsi 2026. aasta kohtuotsus Pumpyanskiy jt vs. nõukogu, C‑696/23 P, C‑704/23 P, C‑711/23 P, C‑35/24 P ja C‑111/24 P, EU:C:2026:245, punkt 440 ja seal viidatud kohtupraktika).
101 Seetõttu tuleb apellatsioonkaebus jätta tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
102 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
103 Kuna nõukogu on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellant on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Gennady Nikolayevich Timchenkolt.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: prantsuse.