Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ-BORDONA
esitatud 8. mail 2025(1)
Kohtuasi C‑698/23 P
Euroopa Andmekaitseinspektor
versus
Euroopa Parlament,
Euroopa Liidu Nõukogu,
menetluses osalesid:
Saksamaa Liitvabariik,
Prantsuse Vabariik,
Euroopa Komisjon
Apellatsioonkaebus – Institutsiooniline õigus – Isikuandmete töötlemine Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) poolt – Määrus (EL) 2016/794 – Määrus (EL) 2022/991 – Euroopa Andmekaitseinspektori institutsioonilised õigused – Tühistamishagi – Õigus esitada hagi – ELTL artikkel 263
1. Käesolev apellatsioonkaebus puudutab Üldkohtu 6. septembri 2023. aasta määrust Euroopa Andmekaitseinspektor vs. parlament ja nõukogu,(2) millega tunnistati vastuvõetamatuks Euroopa Andmekaitseinspektori tühistamishagi määruse (EL) 2016/794(3), mida on muudetud määrusega (EL) 2022/991,(4) artiklite 74a ja 74b peale.
2. Üldkohtule esitatud hagis väitis Euroopa Andmekaitseinspektor, et vaidlustatud sätted seadustavad tagasiulatuvalt Euroopa Liidu Õiguskoostöö Ameti (Europol) teatavaid praktikaid andmekaitse valdkonnas, mille vastu Euroopa Andmekaitseinspektor ise reageeris 3. jaanuari 2022. aasta otsuses.
3. Euroopa Andmekaitseinspektor leiab, et tema 3. jaanuari 2022. aasta otsuse toime Europoli suhtes on de facto tühistatud määrusega 2022/991 läbi viidud määruse 2016/794 reformi tõttu. Tema arvates rikuvad uued sätted(5) tema sõltumatust ja õõnestavad tema kui järelevalveasutuse volitusi.
4. Vaidlustatud kohtumääruses leidis Üldkohus kokkuvõtlikult, et Euroopa Andmekaitseinspektoril:
– ei ole ELTL artikli 263 teise ja kolmanda lõiguga liikmesriikidele ja teatavatele liidu institutsioonidele antud õigust esitada hagi;
– on üksnes võimalus vaidlustatud sätete kehtivust vaidlustada juhul, kui ELTL artikli 263 neljanda lõigu tingimused on täidetud, mis käsitletavas asjas nii ei ole.
I. Vaidluse taust
5. Vaidluse taust on esitatud vaidlustatud kohtumääruse punktides 2–13, millest ma tsiteerin järgmist:
„2. Pärast omaalgatuslikku uurimist ja 17. septembri 2020. aasta märkusega otsust võttis Euroopa Andmekaitseinspektor 3. jaanuaril 2022 esialgse Europoli määruse artikli 43 lõike 3 punkti e alusel vastu Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) suhtes otsuse, milles tõdeti, et „[k]una nähakse ette andmekogumite kestev säilitamine ilma andmesubjekte kategooriatesse jagamiseta, ei olnud Europoli esitatud tegevuskavaga kõrvaldatud 17. septembri 2020. aasta märkusega otsuses tuvastatud rikkumist“ ning et „[k]ui Europol töötles andmekogusid ilma andmesubjekte kategooriatesse jagamiseta […] üksnes eesmärgiga saada asjakohast teavet kooskõlas [esialgse] Europoli määruse artikli 18 lõigetega 3 ja 5[(6)] ning II.B lisaga ning võimalikult väheste andmete kogumise ja andmete säilitamise piirangu põhimõtetega (artikli 28 lõike 1 punktid c ja e), ei [võinud] see ületada kuut kuud alates andmete saamise kuupäevast“.
– 3. Selle arutluskäigu tegemiseks märkis Euroopa Andmekaitseinspektor eelkõige, et „[kuna] puudub sõnaselge õigusnorm, mis määraks kindlaks sel eesmärgil töödeldavate isikuandmete säilitamise tähtaja […], tul[i] [esialgse Europoli määruse] artikli 18 lõiget 6 tõlgendada analoogia alusel“.[(7)]
– 4. Nii nähtub 3. jaanuari 2022. aasta otsusest, et alates 4. jaanuarist 2022 saadud iga osamakse puhul Euroopa Andmekaitseinspektor sisuliselt kohustas Europoli esialgse Europoli määruse artikli 18 lõike 5 tähenduses andmesubjekte kategooriatesse jagama kuue kuu jooksul alates andmete saamisest ning 3. jaanuari seisuga olemas olevate andmekogumite puhul 12 kuu jooksul, ja nende tähtaegade möödumisel oli Europol kohustatud nimetatud andmed kustutama.
[…]
– 8. Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu võtsid 8. juunil 2022 vastu muudetud Europoli määruse. Artiklite 74a ja 74b sõnastus kinnitati kõnealuses määruses.
– 9. Nendes sätetes on sisuliselt ette nähtud tingimused, millistel Europol jagab kindlaksmääratud tähtaja jooksul kategooriatesse muudetud Europoli määruse jõustumise ajal tema valduses olevad andmekogumid, ning täpsustatud on tingimused ja menetlused, millistel on lubatud käimasoleva kriminaaluurimise toetamiseks töödelda isikuandmeid, mis ei puuduta muudetud Europoli määruse II lisas loetletud andmesubjektide kategooriaid ja mis on saadetud Europolile enne 28. juunit 2022.
[…]
– 10. Kuna Euroopa Andmekaitseinspektor leidis, et tema 3. jaanuari 2022. aasta otsuse ning muudetud Europoli määruse artiklite 74a ja 74b ulatus ei ole sama, palus ta 15. juunil 2022 parlamendil, nõukogul ja komisjonil esitada talle dokumendid seose kohta muudetud Europoli määruse sätete ja tema järelevalvevolituste varasema teostamise vahel. Parlament ja nõukogu vastasid sellele taotlusele vastavalt 12. juuli ja 25. juuli 2022. aasta kirjadega.
– 11. Nõukogu 24. jaanuari 2022. aasta dokumendis nr 5370/22, mis puudutab kolmepoolsete läbirääkimiste ettevalmistamist, on täpsustatud, et „[Euroopa Andmekaitseinspektori] hiljutine otsus, millel võivad olla rakenduslikud tagajärjed Europoli tegevusele, kinnitab vajadust määrus kiiresti vastu võtta“, et „[e]esistujariik tegi delegatsioonidele ettepaneku lisada uus artikkel 74[a], mille eesmärk oleks veelgi selgitada praegu Europoli valduses olevate andmete olukorda, eelkõige seoses Euroopa Andmekaitseinspektori eespool nimetatud 3. jaanuari 2022. aasta otsusega“, ja et „[p]aljud delegatsioonid kiitsid selle ettepaneku põhimõtteid 19. jaanuari [2022] koosolekul, kuid komitee heakskiit on vajalik, sest ettepanek on esitatud hiljuti ja see teema on pärast Euroopa Andmekaitseinspektori otsust kaalukas“.
– 12. Euroopa Andmekaitseinspektor küsis 15. juuli 2022. aasta kirjas Europolilt, kas muudetud Europoli määruse artiklite 74a ja 74b kohaselt jätkatakse tema 3. jaanuari 2022. aasta otsuse rakendamist või kas Europol leiab, et need artiklid on kõnealuse otsuse ulatuse asendanud või seda muutnud.
– 13. Europol vastas 22. augusti 2022. aasta kirjas Euroopa Andmekaitseinspektorile sisuliselt, et ta jätkab 3. jaanuari 2022. aasta otsuse teatavate punktide rakendamist, kuid ei saa praeguses etapis kommenteerida 3. jaanuari 2023. aasta olukorda ega nimetatud otsuse alusel uute rakendamisaruannete esitamist. Kirjas mainitakse ka asjaolu, et muudetud Europoli määruse artikleid 74a ja 74b ei kohaldatud teatavate kustutatud andmete suhtes.“
II. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtumäärus
6. Euroopa Andmekaitseinspektor palus Üldkohtule esitatud hagiavalduses kõnealuste üleminekusätete tühistamist.
7. Parlament palus oma vastuses Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.
8. Nõukogu esitas omalt poolt hagi vastuvõetamatuse vastuväite, mis põhineb „[…] kahel põhjusel. Ta väi[tis] esiteks, et hagi on vastuvõetamatu, kuna Euroopa Andmekaitseinspektorit ei ole mainitud ELTL artikli 263 teises ja kolmandas lõigus ega ka […] kohtuotsuses parlament vs. nõukogu(8), ning teiseks, et Euroopa Andmekaitseinspektor ei ole otseselt ja isiklikult puudutatud ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses“.(9)
9. Euroopa Andmekaitseinspektor väitis selle vastuvõetamatuse vastuväite kohta järgmist:
– „[T]ema õigus esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 alusel on põhjendatud vajadusega kasutada õiguskaitsevahendit selleks, et kaitsta oma institutsioonilisi õigusi, eelkõige oma sõltumatust järelevalveasutusena [Euroopa Liidu] põhiõiguste harta [(edaspidi „harta“)] artikli 8 lõike 3 alusel, ning institutsioonilist tasakaalu järelevalveasutuse ülesannete ja seadusandja ülesannete vahel. Sellega seoses täpsustab ta, et tal on õigus esitada hagi [kohtuotsusest parlament vs. nõukogu] tuleneva kohtupraktika alusel, mida tuleks käesolevas asjas kohaldada analoogia alusel, kuna sellest kohtuotsusest ilmneb, et institutsiooniliste õiguste kaitse võimaldab institutsioonil erandkorras neid kaitsta, ilma et ta peaks täitma ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel füüsilistele või juriidilistele isikutele kohaldatavaid vastuvõetavuse tingimusi“.(10)
– „[…] Euroopa Andmekaitseinspektor [väidab] teise võimalusena, et vaidlustatud sätted puudutavad teda otseselt ja isiklikult ning tal on nende tühistamise vastu selge ja tegelik huvi […]“.(11)
10. Üldkohus jättis Euroopa Andmekaitseinspektori hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata järgmistel põhjendustel:
– Esiteks ei kuulu Euroopa Andmekaitseinspektor, kuigi ta on liidu asutus, millele on antud eristaatus, ELTL artikli 263 teises ja kolmandas lõigus osutatud hagejate hulka ega ka ELL artikli 13 lõikes 1 sätestatud institutsioonide loetelusse.
– Teiseks, võttes arvesse Euroopa Andmekaitseinspektori tuginemist kohtuotsusest parlament vs. nõukogu tulenevale kohtupraktikale, on tollal parlamendile tunnustatud õigus esitada hagi seletatav vajadusega täita lünk, mis sel ajal seisnes asjaolus, et puudusid õiguskaitsevahendid teiste institutsioonide aktide vastu, mis võisid kahjustada parlamendi õigusi. Euroopa Andmekaitseinspektor võib nüüd siiski esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel, kuna ta on teisese õiguse aktiga loodud organ, mida saab samastada juriidilise isikuga.
– Kolmandaks võib Euroopa Andmekaitseinspektorit kui liidu organit võrdsustada juriidilise isikuga ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, mistõttu tal on sellisena õigus esitada tühistamishagi vaidlusaluste üleminekusätete vastu osas, milles need puudutavad teda otseselt ja isiklikult.
– Viimati nimetatuga seoses muudavad vaidlusalused üleminekusätted andmekaitse õiguslikku korda, mille kontrollimine on Euroopa Andmekaitseinspektori ülesanne, kuid ei mõjuta liidu õigusega hagejale antud pädevuse laadi või ulatust, mistõttu ei ole otsese puutumuse tingimus täidetud.
– Järelikult, kuna vaidlusalused üleminekusätted ei mõjuta otseselt Euroopa Andmekaitseinspektori õiguslikku olukorda ning kuna selle akti, mille tühistamist taotletakse, otsese puutumuse ja isikliku puutumuse tingimused on kumulatiivsed, järeldas Üldkohus, et hagi on osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu.
III. Apellatsioonkaebus ja menetlus Euroopa Kohtus
11. Euroopa Andmekaitseinspektor palub oma apellatsioonkaebuses:
– tühistada vaidlustatud kohtumäärus;
– tühistada vaidlusalused üleminekusätted;
– mõista kohtukulud välja esimese kohtuastme kostjatelt.
12. Euroopa Andmekaitseinspektor jagab oma kaebuse põhiväiteks ja teise võimalusena esitatud väiteks:
– esimese võimalusena väidab ta, et rikutud on institutsioonidevahelise tasakaalu põhimõtet kohtuotsuse parlament vs. nõukogu tähenduses ja tema õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, et kaitsta oma sõltumatuse eesõigust;
– teise võimalusena väidab ta, et Üldkohus tegi vea, kui ta leidis, et vaidlusalused üleminekusätted ei puuduta otseselt Euroopa Andmekaitseinspektorit, nagu ELTL artikli 263 neljas lõik nõuab.
13. Parlament palub:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Euroopa Andmekaitseinspektorilt.
14. Nõukogu palub:
– jätta apellatsioonkaebus ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Euroopa Andmekaitseinspektorilt.
15. Prantsuse Vabariik ja komisjon on esitanud kirjalikud seisukohad parlamendi ja nõukogu toetuseks.
16. Pärast repliigi ja vasturepliigi esitamist toimus 11. märtsil 2025 avalik kohtuistung, kus osalesid Euroopa Andmekaitseinspektor, parlament, nõukogu ja komisjon.
IV. Hinnang
A. Apellatsioonkaebuse põhiväide
1. Poolte väited
a) Vastuvõetavus
17. Nõukogu väidab, et see väide on vastuvõetamatu, kuna Euroopa Andmekaitseinspektor üksnes kordab esimeses kohtuastmes esitatud argumente ja väljendab oma mittenõustumist vaidlustatud kohtumäärusega, ilma et ta oleks selgelt välja toonud väidetavad õigusnormi rikkumised.
18. Euroopa Andmekaitseinspektor vastab, et tema apellatsioonkaebuses on konkreetselt ära näidatud vaidlusalused punktid ja et käesolevas asjas tuleb tal vaidlustada Üldkohtu õiguslikku tõlgendust, mille põhjendused on pealegi ebapiisavad.
b) Sisu
19. Euroopa Andmekaitseinspektor väidab, et Üldkohus oleks pidanud tunnustama tema õigust esitada hagi vaidlusaluste üleminekusätete peale, sõltumata ELTL artikli 263 neljanda lõigu nõuetest, kuna vastasel juhul jääb sõltumatu järelevalveasutus harta artikli 8 lõike 3 tähenduses ilma õigusest esitada kohtusse hagi institutsioonilise tasakaalu säilitamiseks.
20. Selle väite toetuseks viitab Euroopa Andmekaitseinspektor kohtuotsusele parlament vs. nõukogu, mida Üldkohus pidas asjakohatuks põhjustel, mis Euroopa Andmekaitseinspektori arvates on alusetud. Sarnaselt parlamendiga selle kohtuotsuse aluseks olnud asjas ei ole Euroopa Andmekaitseinspektoril praegu ühtegi õiguskaitsevahendit, mis võimaldaks tal kaitsta oma sõltumatust, mis on harta artikli 8 lõikega 3 kaitstud kui isikuandmete kaitse oluline osa.
21. Kuna Euroopa Andmekaitseinspektoril on juriidilise isiku staatus, erinevalt parlamendist kohtuotsuse parlament vs. nõukogu puhul, ei saa temalt võtta võimalust kaitsta oma sõltumatust, mis on paratamatult ohustatud vaidlusaluste üleminekusätete tagasiulatuva jõu tõttu.
22. Euroopa Andmekaitseinspektori sõnul on määrava tähtsusega see, nagu Euroopa Kohus on otsustanud, et aluslepingutega kehtestatud jaotatud pädevuste süsteemi terviklikkus oleks tagatud. See lähenemine eeldab, et lisaks institutsioonidele on õiguskaitsevahendid kättesaadavad ka sellisele organile nagu Euroopa Andmekaitseinspektor, et tagada võimude tasakaalustatuse põhimõte.
23. Asjaolu, et Üldkohus piiras Euroopa Andmekaitseinspektorile kättesaadava õiguskaitsevahendi ELTL artikli 263 neljanda lõiguga, tõi kaasa lünga tekkimise kogu aluslepingutega loodud kohtusüsteemis. Ainult üldine ja autonoomne õigus esitada hagi võib tagada Euroopa Andmekaitseinspektori õiguste kohtuliku kaitse igas olukorras, ilma et see sõltuks selliste tingimuste järgimisest nagu ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimused, mis on täidetud vaid väga erandlikel juhtudel. Euroopa Andmekaitseinspektori sõltumatust võivad mõjutada meetmed, mis ei puuduta teda otseselt ja isiklikult, kuid mis võivad soodustada „ennetava kuulekuse“ ohtu.
24. Samuti heidab Euroopa Andmekaitseinspektor Üldkohtule ette seda, et ta leidis, et andmekaitseinspektor nõuab „privilegeeritud“ õigust vaidlustada mis tahes isikuandmete töötlemist käsitlevaid õigusakte. Tema ainus eesmärk on hoopis see, et tema õigust kaitsta oma sõltumatuse eelisõigust tunnustataks kohtuotsuse parlament vs. nõukogu tähenduses ja et ta võiks väga konkreetsetel asjaoludel esitada vastuväiteid konkreetse õigusakti sisu suhtes.
25. Euroopa Parlament ja nõukogu, keda toetavad komisjon ja Prantsuse valitsus, väidavad, et hagi põhiväide tuleb tagasi lükata, kuna Euroopa Andmekaitseinspektor ei saa esitada tühistamishagi väljaspool ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimusi.
26. Parlamendi ja nõukogu hinnangul on ELTL artikli 263 sõnastus selge: Euroopa Andmekaitseinspektor ei kuulu aluslepingute autorite tahtel nende isikute hulka, kellel on õigus esitada hagi, ilma et nad peaksid täitma nimetatud artikli neljandas lõigus sätestatud tingimusi.
27. Nõukogu ei ole nõus Euroopa Andmekaitseinspektori poolt väidetud lünga olemasoluga ja väidab, et tema nõude rahuldamine võimaldaks andmekaitseinspektoril potentsiaalselt mis tahes õigusakti andmekaitse valdkonnas vaidlustada, mis raskendaks andmekaitsealaste õigusaktide muutmist.
28. Parlament, nõukogu ja komisjon nõustuvad Üldkohtu antud tõlgendusega kohtuotsuse parlament vs. nõukogu kohta. Nad rõhutavad, et aluslepingutega ei ole Euroopa Andmekaitseinspektorile (teisest õigusest tulenev organ, mis vastutab osaliselt liidu andmekaitseõiguse järelevalve eest) antud kõnealuses kohtuasjas kõne all olnud õigusega võrreldavat eesõigust.
29. Komisjon väidab, et Euroopa Andmekaitseinspektori pooldatud tõlgendus võiks kehtida kõigi liidu organite ja ametite suhtes ning see kahjustaks ELTL artikli 263 neljanda lõigu tingimusi. Tingimused, mida tõlgendatakse lähtuvalt õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele, ei takista isikuandmete nõuetekohast kaitset, mis on Euroopa Andmekaitseinspektorile antud sõltumatuse lõplik põhjus, ilma et Euroopa Andmekaitseinspektorile oleks vaja anda otsene ja üldine õigus esitada hagi.
30. Igal juhul väidab parlament, et Euroopa Andmekaitseinspektori sõltumatust ei ole kahjustatud, vaid tegemist on õigusloomega seotud volituste õiguspärase kasutamisega isikuandmete kaitse õigusliku raamistiku muutmiseks.
2. Analüüs
a) Vastuvõetavus
31. Vastupidi nõukogu seisukohale ei pea ma apellatsioonkaebuse põhiväidet vastuvõetamatuks.
32. On tõsi, et apellatsioonkaebus, mis piirdub Üldkohtus esitatud väidete ja argumentide kordamise või sõnasõnalise taasesitamisega, ei vasta Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktis d ja artikli 169 lõikes 2 ette nähtud põhjendamisnõuetele.(12)
33. Kohtuotsuse Saksamaa vs. komisjon kohaselt aga „võivad esimeses kohtuastmes käsitletud õiguslikud küsimused apellatsioonimenetluses uuesti arutusele tulla, kui apellant vaidlustab selle, kuidas Üldkohus on liidu õigust tõlgendanud või kohaldanud“.(13)
34. Käesoleval juhul on see nii. Kui Euroopa Andmekaitseinspektor kordab esimeses kohtuastmes oma tühistamishagi vastuvõetavuse põhjendamiseks esitatud argumente, teeb ta seda nüüd selleks, et kritiseerida ELTL artikli 263 tõlgendust, mida pooldas Üldkohus. Euroopa Andmekaitseinspektor nimetab (ja kritiseerib) vaidlustatud kohtumääruse põhjendusi, näidates täpselt ära oma nõude toetuseks esitatud õiguslikud argumendid.
b) Sisu
35. Vaidlustatud kohtumääruse punktid 26–35 sisaldavad põhjendusi, miks Üldkohtu arvates ei saa Euroopa Andmekaitseinspektor esitada hagi ilma ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimusi täitmata.
36. Üldkohus rõhutab, et Euroopa Andmekaitseinspektor ei kuulu nende institutsioonide hulka, kellel on ELTL artikli 263 alusel sõnaselgelt õigus a) esitada hagi pädevuse puudumise, oluliste menetlusnormide rikkumise, aluslepingute või nende kohaldamisega seotud õigusnormide rikkumise või võimu kuritarvitamise tõttu (teine lõik) ja b) teatavate institutsioonide puhul esitada hagi oma õiguste kaitseks (kolmas lõik).
37. Pooled, kellel on selline õigus, on eelkõige järgmised:
– liikmesriigid, parlament, nõukogu ja komisjon, kellele ELTL artikli 263 teine lõik annab üldise õiguse esitada hagi;
– kontrollikoda, Euroopa Keskpank ja Regioonide Komitee, kes võivad ELTL artikli 263 kolmanda lõigu alusel esitada hagi oma õiguste kaitseks.
38. Lisaks sellele, et Euroopa Andmekaitseinspektor ei kuulu ELTL artikli 263 teises ja kolmandas lõigus nimetatud poolte hulka, ei ole ta ka ELL artikli 13 lõikes 1 loetletud institutsioonide nimekirjas. Need institutsioonid, välja arvatud Regioonide Komitee, on samad, kellele on EL toimimise lepingus antud hagi esitamise õigus, mida nüüd taotleb Euroopa Andmekaitseinspektor, kes sellest loetelust puudub.(14)
39. Euroopa Andmekaitseinspektor on liidu organ, mis on asutatud teisese õiguse normi alusel.(15) Sellisena ja vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ei saa seda pidada mõiste „institutsioonid“ alla kuuluvaks: ELL artikli 13 lõike 1 kohaselt hõlmab see mõiste üksuste täpset loetelu, mis ei sisalda liidu organeid ja asutusi.(16)
40. ELTL artikli 263 esimese lõigu lõpuosa kohaselt peab Euroopa Kohus kontrollima liidu organite või asutuste „õigusaktide seaduslikkust, mille eesmärgiks on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele“. Need organid ja asutused ei kuulu siiski isikute hulka, kellel on õigus esitada hagi Euroopa Kohtusse ELTL artikli 263 teise ja kolmanda lõigu alusel.
41. Tegemist on tahtliku välistamisega, sest nagu Üldkohus õigesti märgib, näitab Regioonide Komitee lisamine ELTL artikli 263 kolmandas lõigus nimetatud hagejate hulka, et „isegi kui [alus]lepingu koostajad võtsid nende isikute nimekirjas, kellel on õigus kaitsta oma õigusi selle sätte alusel, arvesse muid õigussubjekte peale institutsioonide, otsustasid nad Euroopa Andmekaitseinspektorit mitte lisada“.(17)
42. Euroopa Andmekaitseinspektor on sõltumatu asutus, kes peab ELTL artikli 16 lõike 2 kohaselt kontrollima, et liidu institutsioonid, organid ja asutused järgiksid liidu õigusnorme selles valdkonnas.(18) See teeb Euroopa Andmekaitseinspektorist liidu sõltumatu organi, kuid mitte liidu institutsiooni.
43. Euroopa Andmekaitseinspektor ei ole esitanud Euroopa Kohtule hagi uute sätete vaidlustamiseks, nagu ta oleks pidanud tegema, kui ta oleks liidu institutsioon. Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 51 punkt b jätab viimase pädevusse ELTL artiklis 263 osutatud hagid, mille on muu hulgas esitanud liidu institutsioon seadusandliku akti peale. Selline toimimisviis näitab, et Euroopa Andmekaitseinspektor ise ei pidanud ennast liidu institutsiooniks.
44. Euroopa Andmekaitseinspektor vaidleb pigem vastu Üldkohtu argumentidele, mis on esitatud vaidlustatud kohtumääruse punktides 38–55, et keelduda kohtuotsuse parlament vs. nõukogu kohaldamisest analoogia alusel.
45. Seega näib Euroopa Andmekaitseinspektor vähemalt kaudselt tunnistavat, et ELTL artikli 263 teine ja kolmas lõik viiksid vaidlustatud kohtumääruses valitud lahenduseni. Ta leiab siiski, et nende kahe sätte sõnaselguse suhtes peaks olema esimus nendel kaalutlustel, mis viisid Euroopa Kohtu kohtuotsuses parlament vs. nõukogu selleni, et ta tunnustas parlamendi õigust esitada hagi.
46. Jagan siiski Üldkohtu seisukohta selles küsimuses.
47. See, kuidas Üldkohus mõistab kohtuotsust parlament vs. nõukogu, viib ta „meenutamiseni“, et selles kohtuotsuses „tõdes Euroopa Kohus, et EMÜ asutamislepingu artikli 173 tekst ei anna parlamendile mingit võimalust vaidlustada liidu kohtutes teiste institutsioonide vastu võetud akte, mis võivad kahjustada tema enda õigusi, ning otsustas selle lünga täita institutsioonidevahelise tasakaalu üldpõhimõtet kasutades“.(19)
48. Euroopa Kohus otsustas kohtuotsuses parlament vs. nõukogu järgmist:
– Parlamendi „õigused on osa asutamislepingutega loodud institutsioonilisest tasakaalust[, millega] on […] kehtestatud erinevate [liidu] institutsioonide vahel pädevuse jaotamise süsteem, mis annab [liidu] institutsioonilises ülesehituses ja [liidule] usaldatud ülesannete täitmisel igale institutsioonile teatud kindla rolli“.(20)
– On vaja „tagada institutsioonilise tasakaalu säilitamine ning seega ka parlamendi õiguste kaitse kohtulik kontroll juhul, kui viimane selles küsimuses Euroopa Kohtu poole pöördub, kasutades parlamendi taotletava eesmärgi seisukohast sobivat õiguskaitsevahendit“.(21)
– Selle kohustuse täitmiseks peab Euroopa Kohus ise „tagama asutamislepingute institutsioonilist tasakaalu käsitlevate sätete täieliku rakendamise ning kindlustama, et nii parlamendi kui ka teiste institutsioonide õigusi ei saaks ohustada nii, et asutamislepingutes ette nähtud õiguskaitsevahendite hulgas ei oleks ühtegi, mida parlament võiks kindlalt ja tõhusalt kasutada“.(22)
– „Kuna asutamislepingutes ei ole sätet, mis näeks ette parlamendi õiguse esitada tühistamishagi, võib tekkida menetluslik lünk, kuid see ei saa varjutada olulist huvi, mis on seotud Euroopa ühenduste asutamislepingutes sätestatud institutsioonilise tasakaalu säilitamise ja järgimisega“.(23)
49. Sellest tulenevalt leidis Euroopa Kohus, et parlamendil on „on lubatud esitada Euroopa Kohtule tühistamishagi, mille eesmärk on tühistada mõni nõukogu või komisjoni õigusakt, tingimusel et selle hagi eesmärk on vaid parlamendi õiguste kaitsmine ning et seda põhjendatakse vaid nende õiguste rikkumisega“.(24)
50. Euroopa Andmekaitseinspektori olukord on väga erinev parlamendi olukorrast ajal, mil tehti kohtuotsus parlament vs. nõukogu.
51. Esiteks, kohtuotsuses parlament vs. nõukogu viidatakse institutsioonilisele tasakaalule seoses pädevuse jaotusega „[liidu] eri institutsioonide vahel“. Nagu ma juba selgitasin, ei ole Euroopa Andmekaitseinspektor liidu institutsioon.
52. Teiseks olid parlamendil kohtuotsuses parlament vs. nõukogu kirjeldatud olukorras üksnes „ebatõhusad või ebakindlad“ menetluslikud võimalused oma õiguste kaitsmiseks. Praegusel juhul on Euroopa Andmekaitseinspektoril aga olemas tõhus ja kindel õiguskaitsevahend. Euroopa Andmekaitseinspektor väidab(25), et ta on võimeline tõendama, et ta vastab ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud hagi esitamise õiguse nõuetele.(26)
53. Selle võimaluse tunnistamisega, just antud asjas, muudab Euroopa Andmekaitseinspektor suures osas toimetuks oma apellatsioonkaebuse esimese väite, mis puudutab kohtuotsuses parlament vs. nõukogu sisalduva doktriini kohaldamist. Kordan veel, et parlamendi lähtepunktiks selles asjas oli see, et tal puudusid tõhusad ja kindlad õiguskaitsevahendid.
54. Seda arvestades on väheoluline, kas on ka teisi olukordi, kus Euroopa Andmekaitseinspektoril ei oleks isegi siis, kui tema õigusi riivataks, õigust pöörduda Euroopa Kohtu poole ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel.(27) Sõltumata sellest, kas sellised oletused, nagu Euroopa Andmekaitseinspektor märkis, võivad esineda või mitte, on siinkohal asjakohane ainult konkreetne ja tegelik kohtuasi, mis on Üldkohtule esitatud. Ainult selle kohtuasja puhul tuleb kindlaks teha, kas Euroopa Andmekaitseinspektor vastab nõuetele, mille alusel on võimalik vaidlustada kõnealuseid üleminekusätteid.
55. Kokkuvõttes olen seisukohal, et Euroopa Andmekaitseinspektoril puudub ELTL artikli 263 teise ja kolmanda lõigu alusel õigus esitada hagi, mistõttu tuleb tema apellatsioonkaebuse põhiväide tagasi lükata.
B. Teise võimalusena esitatud apellatsioonkaebuse väide
1. Poolte väited
a) Vastuvõetavus
56. Nõukogu leiab, et ka see väide on vastuvõetamatu samadel põhjustel, mis peaksid kaasa tooma põhiväite tagasilükkamise.
b) Sisu
57. Euroopa Andmekaitseinspektor kritiseerib kõigepealt vaidlustatud kohtumääruse punktide 76 ja 77 ebaselgust, kus on märgitud, et 3. jaanuari 2022. aasta otsus on „haldusotsus, mis ei avalda mõju sellistele õigustloovatele aktidele nagu muudetud Europoli määrus ega mõjuta nende sisu“, ja et „kuigi vaidlustatud sätted muudavad kohaldatavat õigusraamistikku, mille täitmise kontrollimine on Euroopa Andmekaitseinspektori ülesanne, ning nende ulatus ei ole täpselt sama nagu 3. jaanuari 2022. aasta otsusel, ei mõjuta need siiski tema õiguslikku olukorda“.
58. Euroopa Andmekaitseinspektori sõnul sisaldavad need väited kahte viga. Ühest küljest jätavad need märkimata, et Euroopa Andmekaitseinspektori volituste teostamine nõuab õiguskindlust ja et neid volitusi on kahjustatud tagasiulatuvate meetmete vastuvõtmisega. Teisalt ei tunnista nad, et kõnealuste üleminekusätete eesmärk on neutraliseerida konkreetse otsuse jätkuv mõju ning need on seega adresseeritud Euroopa Andmekaitseinspektorile ja Europolile.
59. Euroopa Andmekaitseinspektor leiab, et just kõnealuste üleminekusätete tagasiulatuv jõud seab kahtluse alla tema sõltumatuse, mida ei mõjutaks kuidagi see, kui seadusemuudatust rakendataks tulevikus.
60. Euroopa Andmekaitseinspektor lisab, et need sätted mõjutavad teda konkreetselt ka tema järelevalveülesannete täitmisel andmekaitse valdkonnas. Tegemist on isikuandmetega, mille kaitset ohustavad üleminekusätted, mis just sel põhjusel puudutavad paratamatult Euroopa Andmekaitseinspektorit ennast.
61. Parlament ja nõukogu, keda toetavad komisjon ja Prantsuse valitsus, toetavad sisuliselt Üldkohtu argumente.
62. Eelkõige väidab parlament, et kui nõustuda sellega, et Euroopa Andmekaitseinspektori poolt juba kohaldatud sätete mis tahes muutmine mõjutab teda otseselt, antaks talle privilegeeritud hageja staatus, mis on vastuolus ELTL artikliga 263. Samamoodi rõhutab Prantsuse valitsus, et see muudaks otsese puutumuse kriteeriumi sisutühjaks.
2. Analüüs
a) Vastuvõetavus
63. Põhjendusi, mille ma esitasin nõukogu apellatsioonkaebuse põhiväite vastuvõetamatuse tagasilükkamiseks, võib laiendada teise võimalusena esitatud väitele.
b) Sisu
64. Nii Üldkohus kui ka käesolevas menetluses menetlusse astunud institutsioonid nõustuvad, et Euroopa Andmekaitseinspektoril ei ole ELTL artikli 263 teises ja kolmandas lõigus sätestatud õigust (priviligeeritud õigus esitada hagi). Samuti on nad ühel meelel selles, et Euroopa Andmekaitseinspektori õigus esitada hagi sõltub ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimuste täitmisest. Siiani olen nende hinnangutega nõus.
65. Ma ei nõustu siiski sellega, et Euroopa Andmekaitseinspektor ei vasta käesolevas asjas ELTL artikli 263 neljandas lõigus nõutud tingimustele.
66. Kui jätta kõrvale priviligeeritud õigus esitada hagi, mida Euroopa Andmekaitseinspektor taotleb, arvan, et sellele organile usaldatud andmekaitsealaste õigusnormide järelevalveülesannete laad peaks välistama selle, et tema tavapärast õigust esitada hagi tõlgendatakse liiga rangelt.
67. Kuigi ma eespool kinnitasin, et Euroopa Andmekaitseinspektor ei ole liidu institutsioon, rõhutan nüüd, et ta täidab EL toimimise lepingus sätestatud olulist ülesannet tagada, et liidu institutsioonid, organid ja asutused järgiksid õigusnorme, mis käsitlevad füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel. Nende ülesannete täitmist ei tohiks liidu kohtutes vaidlustamise osas kahjustada ilma väga kindlate põhjendusteta.
68. Allpool esitatud põhjustel leian, et isegi ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimuste kitsas tõlgendamine võimaldaks tunnustada Euroopa Andmekaitseinspektori hagi esitamise õigust, mille tunnustamisest talle vaidlustatud kohtumääruses keelduti.
69. Lahendus, mille ma välja pakun, ei tähenda, et tühistamishagi tuleb sisuliselt ette ära otsustada. Hagi vastuvõetavuse kontrollimise etapis ei ole vaja ette näha sisulist lahendust: piisab sellest, kui kontrollida, kas hageja on esitanud asjakohaselt põhjused, miks vaidlustatud säte mõjutab tema õiguslikku olukorda.(28)
70. Üldkohus välistas võimaluse, et vaidlusalused üleminekusätted puudutaksid Euroopa Andmekaitseinspektorit otseselt, nagu nõuab ELTL artikli 263 neljas lõik. Esiteks seetõttu, et nende sätetega muudeti õigusnorme, mida Euroopa Andmekaitseinspektor peab kontrollima, kuid mitte tema enda pädevust.(29) Teiseks seetõttu, et need sätted jätavad „Europolile teatava kaalutlusruumi“.(30)
71. Üldkohtu poolt „otsese puutumuse“ tuvastamise kriteeriumid on põhimõtteliselt õiged. Euroopa Kohus tuletas meelde, et konkreetse meetme vaidlustamiseks peavad olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust, „[…] nimelt ühelt poolt, et vaidlustatud meede tekitaks otseseid tagajärgi isiku õiguslikule olukorrale, ja teiselt poolt, et see ei jätaks meedet rakendama kohustatud adressaatidele mingit kaalutlusõigust, mispuhul meetme rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme“.(31)
72. Kuid hinnates, kas vaidlustatud üleminekusätted mõjutavad Euroopa Andmekaitseinspektori õiguslikku olukorda käesolevas kohtuasjas, leian, et Üldkohus ei otsusta tegelikult mitte hagi vastuvõetavuse, vaid selle sisu üle: tema peamised kaalutlused puudutavad vaidlustatud üleminekusätete võimalikku mõju Euroopa Andmekaitseinspektori sõltumatusele. Eelkõige lükkab Üldkohus tagasi arusaama, justkui saaks vaidlusaluste üleminekusätete (väidetav) tagasiulatuv mõju kahjustada Euroopa Andmekaitseinspektori sõltumatust.
73. Minu arvates pidi Üldkohus menetluse selles etapis üksnes kontrollima, kas Euroopa Andmekaitseinspektor on asjakohaselt (st mõistlikult ja usutavalt) põhjendanud, miks need sätted võivad olla sellise mõjuga.
74. Midagi sarnast kehtib ka teise eespool nimetatud tingimuse kohta: Üldkohus eeldab, et vaidlusalused üleminekusätted annavad Europolile kaalutlusõiguse otsustada, „kas jätkata teatud andmete töötlemist või mitte“, mis näitab, et „need sätted ei ole puhtautomaatsed“.(32)
75. Üldkohus lükkas tagasi Euroopa Andmekaitseinspektori vastuväite (osas, mis puudutab selle kaalutlusruumi kasutamise tagajärgi seoses tema 3. jaanuari 2022. aasta otsusega), kinnitades, et „vaidlustatud sätted ei takista Euroopa Andmekaitseinspektoril teostada oma soovide kohaselt enda pädevust“.(33)
76. Viimasele hinnangule on aga kaks vastuväidet.
– Ühest küljest lahendab ta taas sisulise arutelu, nähes vastuvõetavuse hindamise staadiumis ette ära õiguslikud tagajärjed, mida vaidlusalused üleminekusätted tekitavad selle isiku olukorrale, kes soovib neid vaidlustada.(34) Lisaks järeldab ta, et Europolil on teoreetiline võimalus tegutseda teataval viisil, kuigi tegelikult ilmneb Europoli 22. augusti 2022. aasta vastusest Euroopa Andmekaitseinspektorile(35), et Europol vähemalt ei kohaldanud enam üht osa Euroopa Andmekaitseinspektori 3. jaanuari 2022. aasta otsusest.
– Teisest küljest suunab ta probleemi Euroopa Andmekaitseinspektori võimalikule reaktsioonile Europoli (tulevaste) otsuste suhtes, samas kui vaidluse lahendamise seisukohalt oli otsustava tähtsusega see, kas vaidlusalused üleminekusätted olid iseenesest ja oma ad hoc laadilt kattuvad Euroopa Andmekaitseinspektori poolt varem vastu võetud üksikotsustega, mis olid suunatud Europoli teatud toimingute vastu, mis olid samuti tehtud minevikus. Nendel asjaoludel võis väita, et antud „kaalutlusruum“ võimaldas eo ipso Europolil mitte järgida Euroopa Andmekaitseinspektori 3. jaanuari 2022. aasta otsust.
77. Sõltumata eeltoodust ei ole ma päris kindel, et kaalutlusruumi nõue peab käesoleva juhtumi asjaoludel viitama Europoli käitumisele. Kui vaidlusalused üleminekusätted – nagu mina aru saan – mõjutavad Euroopa Andmekaitseinspektorit otseselt ja, nagu näeme, ka isiklikult, siis seda seetõttu, et need tekitavad õiguslikke tagajärgi Euroopa Andmekaitseinspektori konkreetsele otsusele ja seega on need adresseeritud andmekaitseinspektorile. Euroopa Andmekaitseinspektoril ei olnud selle otsuse sisu osas manööverdamisruumi, kuna vaidlusaluste üleminekusätete kohaselt pidi ta tingimata tegutsema vastavalt kõnealustele sätetele.
78. Minu arvates tuleneb Euroopa Andmekaitseinspektori esitatud asjaoludest ja vaidlustatud kohtumääruses sisalduvast asjaolude kirjeldusest, et vaidlusalused üleminekusätted puudutasid Euroopa Andmekaitseinspektorit otseselt. See, kas need tegid seda tema pädevust rikkudes või tema sõltumatust kahjustades, on – ma kordan – sisuline küsimus, mille Euroopa Andmekaitseinspektor tõstatas Üldkohtus.
79. Vastuolu Euroopa Andmekaitseinspektori 3. jaanuari 2022. aasta otsuse ja kõnealuste üleminekusätete sisu vahel näitab, et oli vähemalt õiguspärane väita, et seadusandja kavatses muudetud Europoli määrusega „parandada“ Euroopa Andmekaitseinspektori otsust, mis oli muutunud lõplikuks (Europol ei olnud seda vaidlustanud).
80. Nimelt:
– ühelt poolt oli Euroopa Andmekaitseinspektor kutsunud Europoli üles liigitama 12 kuu jooksul andmekogumid, mis olid tema valduses 3. jaanuaril 2022;
– teiselt poolt vaidlusaluste üleminekusätetega: a) pikendati Europolile antud tähtaega, et liigitada andmed, mis olid tema valduses selle jõustumise ajal, st 28. juunil 2022, 18 kuuni pikendamise võimalusega, ning b) täpsustati tingimused ja menetlused, mille kohaselt on lubatud töödelda käimasoleva kriminaaluurimise toetuseks isikuandmeid, mis ei puuduta esialgse Europoli määruse II lisas loetletud andmesubjektide kategooriaid ja mis on edastatud Europolile enne 28. juunit 2022.
81. Euroopa Andmekaitseinspektor kinnitab, et ta ei taotle õigust esitada hagi oma ülesannete sisu reguleeriva raamistiku mis tahes muudatuste vastu. Lisaks sellele ei ole tal midagi selle vastu, et möönda, nagu ta tegi kohtuistungil, et tal ei oleks uutele õigusnormidele mingeid vastuväiteid, kui neid kohaldataks ainult tulevikus.
82. Käesoleval juhul puudutab see muudatus teda siiski niivõrd, kuivõrd see muudab tema juba lõpliku, kehtivate õigusnormide kohaselt vastu võetud varasema otsuse sisu, tekitades seega ennetava kuulekuse ohu, mis võib seada kahtluse alla tema sõltumatuse.
83. Võib vaielda vastu sellele, nagu teeb parlament, et vaidlusalustel üleminekusätetel on tagasiulatuv jõud. Samuti on vaieldav, kas isegi kui tunnistada, et need on tagasiulatuva jõuga, kahjustavad need Euroopa Andmekaitseinspektori sõltumatust. Üldiselt olen ma seisukohal, et kui seadusandja muudab haldusorgani poolt kohaldatavate sätete materiaalset sisu, ei riku see iseenesest selle organi sõltumatust.(36)
84. Kuid ma rõhutan, et see on sisuline küsimus, mille Euroopa Andmekaitseinspektor tõstatas oma tühistamishagis, mida ei saa vältida selle juba ette läbi vaatamata jätmisega. Tegelikult esitab Üldkohus Euroopa Andmekaitseinspektori sisulise nõude kohta ennatlikult oma põhjendused, mis on aluseks tühistamishagi rahuldamata jätmise otsuse tegemisel.
85. Vaidlusaluste üleminekusätete ad hoc laadi tõttu võib lugeda täidetuks ka isikliku puutumuse tingimuse, mille kohta Üldkohus ei ole küll otsust teinud, kuid millele on asjakohane vastata käesolevas kohtuastmes.(37)
86. Isiklik puutumus ilmneb minu arvates juba vaidlusaluste üleminekusätete vastuvõtmiseni viinud seadusandliku menetluse keerdkäikudest. Üldkohus on neid üksikasjalikult kirjeldanud vaidlustatud kohtumääruse punktides 5–11.
87. Nendes punktides on näha, kuidas seadusandlik menetlus algas enne Euroopa Andmekaitseinspektori 3. jaanuari 2022. aasta otsuse vastuvõtmist; konkreetselt 9. detsembril 2020 komisjoni ettepanekuga muuta esialgset Europoli määrust. Arvamuses 4/2021(38) toetas Euroopa Andmekaitseinspektor ise seda ettepanekut mõningate reservatsioonidega.
88. On märkimisväärne, et vahetult pärast Euroopa Andmekaitseinspektori 3. jaanuari 2022. aasta otsuse vastuvõtmist, 1. veebruaril 2022, pärast viimaseid kolmepoolseid läbirääkimisi, lisati kõnealused üleminekusätted. On põhjust arvata, et selle lisamise tingis nõukogu 24. jaanuari 2022. aasta dokument nr 5370/22 kolmepoolseks kohtumiseks ettevalmistamise kohta.(39) Selles on märgitud, et:
– „[Euroopa Andmekaitseinspektori] hiljutine otsus, millel võivad olla rakenduslikud tagajärjed Europoli tegevusele, kinnitab vajadust määrus kiiresti vastu võtta“;
– „[e]esistujariik tegi delegatsioonidele ettepaneku lisada uus artikkel 74[a], mille eesmärk oleks veelgi selgitada praegu Europoli valduses olevate andmete olukorda, eelkõige seoses Euroopa Andmekaitseinspektori eespool nimetatud 3. jaanuari 2022. aasta otsusega“, ja
– „[p]aljud delegatsioonid kiitsid selle ettepaneku põhimõtteid 19. jaanuari [2022] koosolekul, kuid komitee heakskiit on vajalik, sest ettepanek on esitatud hiljuti ja see teema on pärast Euroopa Andmekaitseinspektori otsust kaalukas“.(40)
89. On raske eitada, et vaidlustatud üleminekusätted kujutavad endast spetsiaalset vastust Euroopa Andmekaitseinspektori 3. jaanuari 2022. aasta otsusele ja on seetõttu adresseeritud Euroopa Andmekaitseinspektorile isiklikult. Tegemist on õigusnormidega, millega püütakse selle Euroopa Andmekaitseinspektori otsuse, mida ei saanud vaidlustada, kuna see oli lõplik, sisu ja tagajärgi ära muuta.
90. Ma ei mõista, kuidas saab selles kontekstis nõustuda sellega, et kõnealused üleminekusätted ei puuduta Euroopa Andmekaitseinspektorit otseselt ega isiklikult, kui nende eesmärk on konkreetselt suunatud Euroopa Andmekaitseinspektori enda poolt vastu võetud ja juba lõpliku üksikotsuse vastu.
91. Euroopa Andmekaitseinspektor peab tagama ja jälgima, et kohaldatakse määruse (EL) 2018/1725(41) „ning teiste liidu õigusaktide sätteid, mis käsitlevad füüsiliste isikute põhiõiguste ja -vabaduste kaitsmist isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides või organites“.(42)
92. Kui Euroopa Andmekaitseinspektor nõuab seda pädevust teostades liidu asutuselt konkreetset tegutsemisviisi ja selle otsuse (mis jõustub) suhtes võetakse hiljem vastu õigusnorm, mille eesmärk on konkreetselt selle neutraliseerimine, siis leian, et tuleb tunnustada Euroopa Andmekaitseinspektori võimalust pöörduda (uue) õigusnormi kehtivuse hindamiseks liidu kohtutesse.
93. Kokkuvõttes leian, et ilma, et see mõjutaks küsimust, mille Euroopa Andmekaitseinspektor Üldkohtus kõnealuste üleminekusätete kehtivuse kohta tõstatas, puudutavad need teda piisaval määral, et oleks põhjendatud anda talle hagi esitamise õigus, mille andmisest vaidlustatud kohtumäärusega keelduti.
C. Vaidluse lõplik lahendamine
94. Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 kohaselt tuleb apellatsioonkaebuse rahuldamise korral Üldkohtu otsus tühistada ja Euroopa Kohus võib ise teha kohtuasjas lõpliku otsuse, kui menetlusstaadium seda võimaldab, või suunata kohtuasja tagasi Üldkohtule otsustamiseks.
95. Euroopa Andmekaitseinspektor palub Euroopa Kohtul teha lõplik otsus esimeses kohtuastmes tõstatatud sisulise küsimuse kohta.
96. Minu arvates ei võimalda menetlusstaadium Euroopa Kohtul lõplikku otsust teha. Seda tunnistab ka Euroopa Andmekaitseinspektor ise, kes soovib, et „lõplik otsus tehtaks pärast seda, kui kõigile pooltele on antud võimalus esitada oma seisukohad kohtuasja iga aspekti kohta“.(43)
97. Vaidlus esimeses kohtuastmes keskendus Euroopa Andmekaitseinspektori poolt vaidlusaluste üleminekusätete vastu esitatud hagi vastuvõetavusele. Ja kuigi see küsimus lahendati, nagu ma äsja selgitasin, ennetades sisuliste küsimuste lahendamist teatud aspektide osas, ei ole selle üle toimunud täielikku arutelu, vaid see oli puhtalt instrumentaalne vaidlus üksnes selleks, et otsustada, kas Euroopa Andmekaitseinspektoril on õigus esitada hagi, mida parlament ja nõukogu eitavad. Seetõttu tuleks kohtuasi suunata tagasi Üldkohtusse võistlevas menetluses otsuse tegemiseks.
D. Kohtukulud
98. Kuna Euroopa Andmekaitseinspektor on Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 alusel kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb käesoleva kohtuastme kohtukulud välja mõista parlamendilt ja nõukogult ning jätta Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi kohtukulud nende endi kanda.
V. Ettepanek
99. Eeltoodut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku:
– rahuldada apellatsioonkaebus;
– tühistada Üldkohtu 6. septembri 2023. aasta kohtumäärus Euroopa Andmekaitseinspektor vs. parlament ja nõukogu (T‑578/22, EU:T:2023:522);
– suunata kohtuasi Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 kohaselt tagasi Üldkohtusse sisulise otsuse tegemiseks;
– mõista kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt ja Euroopa Liidu Nõukogult;
– jätta Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi kohtukulud nende endi kanda.
1 Algkeel: hispaania.
2 Kohtuasi T‑578/22, EU:T:2023:522. Edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus“.
3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrus, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK (ELT 2016, L 135, lk 53). Edaspidi „esialgne Europoli määrus“.
4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2022. aasta määrus, mis puudutab Europoli koostööd eraõiguslike isikutega, Europolis isikuandmete töötlemist kriminaaluurimiste toetamiseks ning Europoli rolli teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas (ELT 2022, L 169, lk 1). Edaspidi viitan Europoli määruse redaktsioonile, mis tuleneb sellest muudatusest, kui „muudetud Europoli määrusele“.
5 Tegemist on kahe üleminekusättega (artiklid 74a ja 74b; edaspidi „vaidlustatud üleminekusätted“), mis käsitlevad käesolevas asjas vastavalt isikuandmete töötlemist konkreetse käimasoleva kriminaaluurimise toetuseks ja Europoli valduses olevate isikuandmete töötlemist.
6 Esialgse Europoli määruse artikli 18 („Teabe töötlemise eesmärgid“) lõigetes 3 ja 5 oli sätestatud:
„3. Andmete töötlemine lõike 2 punktis c osutatud operatiivanalüüsi eesmärgil toimub operatiivanalüüsi projektide kaudu, mille puhul kehtivad järgmised andmekaitsetagatised:
a) iga operatiivanalüüsi projekti puhul määrab tegevdirektor kindlaks konkreetse eesmärgi, isikuandmete kategooriad ja andmesubjektide kategooriad, osalejad, andmete säilitamise kestuse ning andmetele juurdepääsetavuse, andmete edastamise ja kasutamise tingimused ning teavitab haldusnõukogu ja Euroopa Andmekaitseinspektorit;
b) isikuandmeid võib koguda ja töödelda üksnes konkreetse operatiivanalüüsi projekti eesmärgil. Kui ilmneb, et isikuandmed võivad olla asjakohased mõne teise operatiivanalüüsi projekti jaoks, on kõnealuste isikuandmete edasine töötlemine lubatud üksnes niivõrd, kui edasine töötlemine on vajalik ja proportsionaalne ning isikuandmed vastavad punkti a sätetele, mida kohaldatakse teise analüüsiprojekti suhtes;
c) ainult volitatud töötajad võivad pääseda juurde ja töödelda asjaomase projekti andmeid.
[…]
5. Isikuandmete ja andmesubjektide kategooriad, kelle andmeid võib igal lõikes 2 loetletud eesmärgil koguda ja töödelda, on loetletud II lisas.“
7 Esialgse Europoli määruse artikli 18 lõikes 6 oli sätestatud: „Europol võib ajutiselt andmeid töödelda, et teha kindlaks, kas need andmed on tema ülesannete jaoks vajalikud ja millisel lõikes 2 osutatud otstarbel on need vajalikud. Haldusnõukogu täpsustab tegevdirektori ettepanekul ning pärast Euroopa Andmekaitseinspektoriga konsulteerimist üksikasjalikumalt selliste andmete töötlemise tingimused, eelkõige seoses andmetele juurdepääsu ja nende kasutamisega ning selliste andmete säilitamise ja kustutamise tähtaegadega, mida ei või säilitada üle kuue kuu, võttes nõuetekohaselt arvesse artiklis 28 osutatud põhimõtteid.“
8 22. mai 1990. aasta vaheotsus parlament vs. nõukogu (C‑70/88, EU:C:1990:217; edaspidi „kohtuotsus parlament vs. nõukogu“).
9 Vaidlustatud kohtumääruse punkt 23.
10 Vaidlustatud kohtumääruse punkt 21.
11 Vaidlustatud kohtumääruse punkt 22.
12 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon (C‑475/19 P ja C‑688/19 P, EU:C:2020:1036; edaspidi „kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon“), punkt 33, millele nõukogu tugineb.
13 Loc. ult. cit., koos viitega kohtupraktikale.
14 Üldkohus on seda märkinud vaidlustatud kohtumääruse punktis 27.
15 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 13/26, lk 102) artikli 41 lõige 1.
16 Vaidlustatud kohtumääruse punkt 29, milles on viidatud 14. juuli 2022. aasta kohtuotsusele Itaalia ja Comune di Milano vs. nõukogu ja parlament (Euroopa Ravimiameti asukoht) (C‑106/19 ja C‑232/19, EU:C:2022:568, punktid 113 ja 116).
17 Vaidlustatud kohtumääruse punkt 32.
18 See on vaidlustatud kohtumääruse punkti 33 sõnastus: „Euroopa Andmekaitseinspektori kui sõltumatu järelevalveasutuse staatust on mainitud ELTL artikli 16 lõikes 2, milles on sätestatud, et liidu institutsioonides, organites ja asutustes isikuandmete töötlemisel füüsiliste isikute kaitset käsitlevate eeskirjade täitmist kontrollivad sõltumatud asutused, ning harta artikli 8 lõikes 3, mis näeb ette, et isikuandmete kaitse sätete täitmist kontrollib sõltumatu asutus.“
19 Vaidlustatud kohtumääruse punkt 41. Kohtuotsuses parlament vs. nõukogu on mööndud (punkt 16), et erinevad menetluslikud võimalused, mida 27. septembri 1988. aasta kohtuotsuses parlament vs. nõukogu (302/87, EU:C:1988:461) peeti piisavaks, et allutada Euroopa Kohtu kohtulikule kontrollile nõukogu või komisjoni aktid, mis on vastu võetud parlamendi õigusi rikkudes, võivad osutuda „ebatõhusaks või ebakindlaks“.
20 Kohtuotsus parlament vs. nõukogu, punkt 21.
21 Kohtuotsus parlament vs. nõukogu, punkt 23.
22 Kohtuotsus parlament vs. nõukogu, punkt 25.
23 Kohtuotsus parlament vs. nõukogu, punkt 26.
24 Kohtuotsus parlament vs. nõukogu, punkt 27. Kohtujuristi kursiiv.
25 Apellatsioonkaebuse punkt 30.
26 Selles kontekstis ei ole tähtis, et Euroopa Andmekaitseinspektori jaoks on nende nõuete täitmine käesoleva juhtumi „väga erandlike“ asjaolude tagajärg.
27 Apellatsioonkaebuse punktid 32 ja 33.
28 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci (C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873), punkt 47: „[k]una otsese puutumuse tingimuse kohaselt on nõutav, et vaidlustatav akt avaldaks otsest mõju hageja õiguslikule olukorrale, tuleb liidu kohtul kontrollida, kas hageja on esitanud asjakohaselt põhjused, miks komisjoni otsus võib seada ta ebasoodsasse konkurentsiolukorda ja seega mõjutada tema õiguslikku olukorda“. Kohtujuristi kursiiv.
29 Vaidlustatud kohtumääruse punkt 74.
30 Vaidlustatud kohtumääruse punkt 78.
31 Vt eelkõige 12. juuli 2022. aasta kohtuotsus Nord Stream 2 vs. parlament ja nõukogu (C‑348/20 P, EU:C:2022:548, punktid 43 ja 44 ning seal viidatud kohtupraktika).
32 Vaidlustatud kohtumääruse punktid 80 ja 82.
33 Vaidlustatud kohtumääruse punkt 83.
34 12. juuli 2022. aasta otsus kohtuotsus Nord Stream 2 vs. parlament ja nõukogu (C‑348/20 P, EU:C:2022:548, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika).
35 Vaidlustatud kohtumääruse punkt 13.
36 Kohtuistungil toimus selle küsimuse üle pikk arutelu, mis minu arvates kuulub Euroopa Andmekaitseinspektori nõuete sisulise uurimise, mitte aga hagi vastuvõetavuse hindamise alla.
37 Isegi kui Üldkohus on välistanud otsese puutumuse olemasolu, võib tema otsust jätta Euroopa Andmekaitseinspektori hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata lõppkokkuvõttes põhjendada muude õiguslike asjaoludega, eelkõige juhul, kui otsese puutumuse nõue ei ole täidetud. Vt eelkõige 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci (C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873), punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika; 22. juuni 2021. aasta kohtuotsus Venezuela vs. nõukogu (kolmanda riigi mõjutatus) (C‑872/19 P, EU:C:2021:507), punktid 86 ja 87.
38 Euroopa Andmekaitseinspektori 8. märtsi 2021. aasta arvamus ettepaneku kohta muuta Europoli määrust, kättesaadav aadressil https://www.edps.europa.eu/data-protection/our-work/publications/opinions/edps-opinion-proposal-amendment-europol-regulation_en.
39 Kättesaadav aadressil https://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST‑5370-2022-INIT/fr/pdf.
40 Vaidlustatud kohtumääruse punkt 11.
41 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määrus (EL), mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning isikuandmete vaba liikumist, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (ELT 2018, L 295, lk 39).
42 Määruse 2018/1725 artikli 52 lõige 3.
43 Apellatsioonkaebuse punkti 68 lõpuosa.