1.

Käesolev ELTL artikli 258 alusel esitatud hagi tuleneb 2020. aasta programmi „Malta kodakondsuse saamine naturalisatsiooni korras otseinvesteeringu kaudu osutatud erakordsete teenete eest“ (edaspidi „2020. aasta kodakondsuse andmise kava“) kehtestamisest ja rakendamisest. ( 2 ) Euroopa komisjon palub tuvastada, et kuna Malta Vabariik kehtestas ja rakendas 2020. aasta kodakondsuse andmise kava, mis pakub kodakondsust naturalisatsiooni korras eelnevalt kindlaks määratud maksete või investeeringute tegemise eest isikutele, kellel puudub Malta Vabariigiga tegelik side, on Malta Vabariik rikkunud ELTL artiklist 20 ja ELL artikli 4 lõikest 3 tulenevaid kohustusi.

2.

Malta Vabariik väidab, et komisjoni hagi on õiguslikult ja faktiliselt põhjendamata. Liidu õigus ei reguleeri tingimusi, mille alusel võivad isikud omandada liikmesriigi kodakondsuse, välja arvatud juhul, kui need tingimused seavad üldiselt ja süsteemselt ohtu Euroopa Liidu väärtused ja eesmärgid. Ei rahvusvahelises avalikus õiguses ( 3 ) ega liidu õiguses ei ole nõutud, et isikul peab enne talle naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmist olema riigiga „eelnev tegelik side“. Malta Vabariik väidab ka seda, et komisjon on 2020. aasta kodakondsuse andmise kava liigselt lihtsustanud, püüdes „suunata“ Euroopa Kohut faktilisi asjaolusid vääralt hindama.

3.

Malta kodakondsusseadusega (Maltese Citizenship Act) reguleeritakse Malta kodakondsuse omandamist, äravõtmist ja sellest loobumist. ( 4 ) Selle artiklis 10 on sätestatud tavapärase naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamise tingimused. Artikli 10 lõike 1 kohaselt võib taotlejale anda Malta kodanikuna naturalisatsioonitunnistuse, kui minister ( 5 ) veendub, et tema puhul on täidetud järgmised tingimused:

„a) ta on taotluse esitamise kuupäevale vahetult eelnenud 12 kuu jooksul elanud Maltal ja

b) nimetatud kaheteistkümnekuulisele perioodile vahetult eelnenud kuue aasta jooksul on ta elanud Maltal kokku vähemalt neli aastat ja

c) ta oskab piisavalt malta või inglise keelt ja

d) tal on hea maine ja

e) ta oleks Malta jaoks sobiv kodanik.“

4.

Malta kodakondsusseaduse artikli 10 lõike 1 teise lõigu kohaselt võib minister juhul, kui ta leiab, et see on konkreetse juhtumi erilisi asjaolusid arvestades sobiv, lubada punktis b nimetatud koguperioodi arvutamisel arvesse võtta elamisperioode, mis on varasemad kui seitse aastat enne taotluse esitamise kuupäeva. 1989. aasta kodakondsuse määruses (muudetud redaktsioonis) on sätestatud Malta kodakondsusseaduse artikli 10 lõike 1 alusel naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamise taotluste esitamise üksikasjalikud eeskirjad. ( 6 )

5.

28. juulil 2020 kehtestas Malta Vabariik 2020. aasta kodakondsusseaduse (muudatus nr 2) (Maltese Citizenship (Amendment No 2) Act) (edaspidi „2020. aasta kodakondsusseadus“). ( 7 ) Nimetatud seaduse artikliga 3 asendati Malta kodakondsusseaduse artikli 10 lõige 9 järgmise sõnastusega:

„Olenemata käesoleva seaduse või mis tahes muu seaduse sätetest võib minister anda Malta kodaniku naturalisatsioonitunnistuse välismaalasele või kodakondsuseta isikule, kes on osutanud Malta Vabariigile või inimkonnale erakordseid teeneid või kelle naturalisatsioonist on Malta Vabariik erakordselt huvitatud ja kes vastab käesoleva seaduse nõuetele. Käesoleva lõike tähenduses tähendab „erakordne“ ilmselgelt suuremat panust ja viitab eelkõige panusele, mis on saadud teadlastelt, teaduritelt, atleetidelt, sportlastelt, kunstnikelt, kultuuritegelastelt, investoritelt ja ettevõtjatelt: tingimusel, et minister annab naturalisatsioonitunnistuse ka välismaalase või kodakondsuseta isiku – kes on osutanud Malta Vabariigile erakordseid teeneid investeeringute kaudu – ülalpeetavale, kes vastab tingimustele: tingimusel, et see isik esitab taotluse ettenähtud viisil ja annab Maltale lojaalsusvande.“

6.

20. novembril 2020 kehtestas ( 8 ) Malta Vabariik 2020. aasta määruse kodakondsuse andmise kohta erakordsete teenete eest (Granting of citizenship for Exceptional Services Regulations, 2020) (edaspidi „2020. aasta määrus“). ( 9 ) 2020. aasta määruse III ja IV osa sisaldavad üksikasjalikke õigusnorme, millega reguleeritakse erakordsete teenete eest ja „otseinvesteeringutega Malta Vabariigi majanduslikku ja sotsiaalsesse arengusse“ naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamise taotluste sisulist menetlemist. ( 10 ) Välisinvestorid ( 11 ) võivad taotleda naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamist teise kategooria kohaselt, kui nad täidavad või kohustuvad täitma järgmisi tingimusi:

7.

2020. aasta määruse punktis 19 on sätestatud, et „otseinvesteeringute kaudu osutatud erakordsete teenete eest kodakondsuse saanud Malta kodakondsustunnistuste (v.a ülalpeetavad) arv ei tohi ületada nelisada (400) aastas ning ühelgi juhul ei tohi edukate taotlejate (v.a ülalpeetavad) koguarv ületada tuhat viitsadat (1500)“.

8.

Komisjon saatis Malta Vabariigile 20. oktoobril 2020 ametliku kirja. Ta väljendas muret, et Malta kodakondsusseaduse (mida on muudetud 2013. aasta kodakondsusseaduse ja 2014. aasta määrusega) alusel vastu võetud üksikinvestorite programm on vastuolus ELTL artiklis 20 sätestatud liidu kodakondsusega ja ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttega. 9. juunil 2021 saatis komisjon Malta Vabariigile täiendava ametliku kirja, milles ta märkis, et kuna 2020. aasta kodakondsuse andmise kava muudetud õigusraamistik ei muuda selle tehingulist olemust, rikub see ELTL artiklit 20 ja ELL artikli 4 lõiget 3.

9.

Malta Vabariik vastas sellele kirjale 6. augustil 2021. Ta ei nõustunud komisjoni hinnanguga. Ta väitis muu hulgas, et komisjoni seisukoht on vastuolus pädevuse andmise põhimõttega, kuna see riivab liikmesriikide pädevusse kuuluvat valdkonda.

10.

Malta Vabariik peatas 2. märtsil 2022 investoritele kodakondsuse andmise kava Venemaa ja Valgevene kodanike suhtes määramata ajaks.

11.

Komisjon saatis 6. aprillil 2022 Malta Vabariigile põhjendatud arvamuse. Komisjon kordas ja arendas edasi argumente, mille ta oli esitanud oma ametlikus kirjas ja täiendavas ametlikus kirjas. Oma vastuses ei nõustunud Malta Vabariik komisjoni hinnanguga ja leidis, et tema investoritele kodakondsuse andmise õiguslik raamistik on liidu õigusega täielikult kooskõlas.

12.

Komisjon esitas ELTL artikli 258 alusel 22. märtsil 2023 Euroopa Kohtusse käesoleva hagi, milles palus tuvastada, et:

„kuna Malta Vabariik kehtestas ja rakendas niisugust institutsionaliseeritud programmi nagu Maltese Citizenship by Naturalisation for Exceptional Services by Direct Investment (Malta kodakondsuse saamine naturalisatsiooni korras otseinvesteeringu kaudu osutatud erakordsete teenete eest), mis põhineb Malta kodakondsusseaduse – mida on muudetud 2020. aasta Malta kodakondsusseaduse (muudatus nr 2) ja 2020. aasta määrusega kodakondsuse andmise kohta eriliste teenete eest – artikli 10 lõikel 9, mis pakub kodakondsust naturalisatsiooni korras olukorras, kus taotlejatel puudub riigiga tegelik side, eelnevalt kindlaks määratud maksete või investeeringute eest, on Malta Vabariik rikkunud ELTL artiklist 20 ja ELL artikli 4 lõikest 3 tulenevaid kohustusi.“

13.

Komisjon palub ühtlasi mõista kohtukulud välja Malta Vabariigilt.

14.

Malta Vabariik palub 27. juunil 2023 esitatud kostja vastuses Euroopa Kohtul jätta käesolev hagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.

15.

Pärast täiendavat seisukohtade vahetamist toimus 17. juunil 2024 kohtuistung, kus komisjon ja Malta Vabariik esitasid oma suulised seisukohad ja vastasid Euroopa Kohtu küsimustele.

16.

Komisjoni hagi koosneb ühest väitest, mis on jaotatud kolmeks osaks.

17.

Esiteks leiab komisjon, et kuigi liikmesriigid on pädevad kehtestama nende kodakondsuse omandamist reguleerivaid õigusnorme, piirab liidu õigus selle pädevuse teostamist. ( 12 ) Vastastikuse usalduse põhimõte on liidu kodakondsuse alus. Vastastikuse usalduse austamine keelab liikmesriikidel kehtestada kodakondsust reguleerivaid õigusnorme, mis õõnestavad liidu kodakondsuse olemust, väärtust ja terviklikkust. Liidu kodakondsus on liikmesriikide kodanike põhistaatus. ( 13 ) Liidu õigus paneb liikmesriikidele kaugeleulatuvad kohustused seoses sellega, kuidas kohelda neid liidu kodanikke, kes soovivad tugineda liidu kodakondsusest tulenevatele õigustele. Kuna liikmesriigi kodakondsuse andmine toob automaatselt kaasa liidu kodakondsuse saamise ja sellega kaasnevad õigused, on selle kodakondsuse andmise tingimustel nii otsene mõju teistele liikmesriikidele ja liidule, et need ei ole enam selle liikmesriigi ainupädevuses. Seega peavad liikmesriigid kolmandate riikide kodanikele kodakondsuse andmisel järgima liidu õigust, eelkõige ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtet ja ELTL artikliga 20 loodud liidu kodakondsuse staatuse terviklikkust.

18.

Teiseks rõhutab komisjon, et kuigi Euroopa Liit rajaneb selliste Euroopa riikide integratsioonil, kes jagavad ühiseid püüdlusi ja väärtusi, tähendab see kõigi nende liikmesriikide rahvaste kokkutoomist. Liidu kodakondsus tähendab seega nii liikmesriikide kodanike ja Euroopa Liidu vaheliste sidemete tugevdamist kui ka integratsiooni ja solidaarsuse süvendamist Euroopa eri rahvaste vahel, koondudes Euroopa Liidu osalistena niiviisi üheks poliitiliseks üksuseks. Seda tõlgendust kinnitab liidu kodakondsuse olemus, mis hõlmab õigust liikuda teise liikmesriigi territooriumile ja seal elada; õigust saada selle liikmesriigi kodanikega võrdse kohtlemise osaliseks ning õigust hääletada ja kandideerida vastuvõtva liikmesriigi kohalikel valimistel ja Euroopa Parlamendi valimistel. Liidu kodakondsus ja sellest tulenevad õigused väljendavad seega liikmesriikidevahelist solidaarsust ja vastastikust usaldust. Teatud õiguste automaatne ja tingimusteta laiendamine kõigi liikmesriikide kodanikele on kooskõlas vastastikuse usalduse põhimõttega ja põhineb ühisel arusaamal, mille kohaselt „kodakondsus väljendab tegelikku sidet [riigi] ja ta kodanike vahel“. ( 14 )„[Riigi] ja tema kodanike vaheli[ne] erili[ne] solidaarsuse ja lojaalsuse [suhe] ning vastastikus[ed] õigus[ed] ja kohustus[ed] […] on kodakondsuse suhte alus.“ ( 15 )

19.

Kui liikmesriik kehtestab ja rakendab investoritele kodakondsuse andmise korda, mis hõlbustab tema kodakondsuse süstemaatilist andmist isikutele eelnevalt kindlaks määratud maksete eest, nõudmata samas, et selle riigi ja nende isikute vahel oleks tegelik seos, kahjustab ja õõnestab see nii liidu kodakondsuse olemust ja terviklikkust kui ka selle aluseks olevat vastastikust usaldust. Selline investoritele kodakondsuse andmise kava on seega vastuolus ELTL artiklis 20 sätestatud liidu kodakondsuse mõistega ja ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttega. Sellest järeldub, et sellise kava kehtestamine ja rakendamine, isegi kui seda tajutakse liikmesriigi (puhtalt finants)huvides olevana, kahjustab liidu eesmärke.

20.

Kolmandaks vastab 2020. aasta kodakondsuse andmise kava teises etapis kirjeldatud investoritele kodakondsuse andmise ebaseadusliku korra kriteeriumidele, kuna see võimaldab kodakondsuse süstemaatilist andmist vastutasuks märkimisväärsete eelnevalt kindlaks määratud summade maksmise eest, nõudmata taotlejatelt tegeliku sideme tõendamist Malta Vabariigiga. Malta kodakondsusseaduse artikli 10 lõike 1 punktis a, millega reguleeritakse „tavapärast“ naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmist, on sätestatud, et taotleja peab suutma tõendada, et ta on vahetult enne taotluse esitamist „elanud Maltal 12 kuu jooksul“. Sama seaduse artikli 10 lõike 1 punkti b kohaselt peab selline isik tõendama elamisperioode, mis „moodustavad kokku vähemalt neli aastat“ kuue aasta jooksul. 2020. aasta kodakondsuse andmise kava alusel kohaldatakse taotlejate suhtes kvalitatiivselt erinevaid sätteid. Komisjon väidab eelkõige, et viimati nimetatud kava ei sisalda piisavaid tagatisi tagamaks, et elukohakohustus on midagi enamat kui pelgalt fiktiivne nõue või et Malta Vabariigi ja selle alusel Malta kodakondsuse taotlejate vahel on tegelik side.

21.

2020. aasta määruse artikli 16 lõike 1 punkti a alusel peab põhitaotleja ja tema vähemalt 18-aastased ülalpeetavad tõendama elamist Maltal 36 kuu vältel. Artikli 16 lõike 1 punktis a, tõlgendatuna koostoimes 2020. aasta määruse esimese lisaga, on sätestatud, et 750000 euro (st täiendava 150000 euro) tasumise korral võib seda elamisperioodi lühendada minimaalselt 12 kuuni. 2020. aasta määruses ei ole määratletud mõisteid „elanik“ ega „riigis elamine“. Nendes ei ole ette nähtud samaväärset nõuet, et selline riigis elamine peab toimuma kindlaksmääratud ajavahemiku „jooksul“. Kuna puuduvad õigusnormid, mis nõuaksid korrapärast füüsilist kohalolekut märkimisväärse aja jooksul, mida võib katkestada reisimine või lühiajaline viibimine välismaal, ei sisalda 2020. aasta määrus reegleid eemalviibimiste kohta, mis võivad katkestada mis tahes elamisperioodi. Seega väidab komisjon, et 2020. aasta määruse artikli 16 punkti 1 alapunkt a nõuab üksnes seaduslikku elamist Maltal, mitte aga füüsilist kohalolekut.

22.

Samuti lükkab komisjon tagasi Malta Vabariigi väite, mille kohaselt on tal õigus anda kodakondsus viidates „tulevastele sidemetele“ tulevase lõimumise ja sellesse liikmesriiki panustamise kaudu. Selline lähenemine, et osta kohe, aga loo side hiljem, ei ole liidu õigusega kooskõlas. Komisjon tuletab meelde, et liidu kodakondsuse hüved, sh liikumisvabadus, jõustuvad alates selle staatuse omandamisest. Puudub tagatis, et 2020. aasta kodakondsuse andmise kava alusel naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanud Malta kodanik jääb Malta Vabariiki ja loob sellega sidemeid. Ta võib otsustada kolida teise liikmesriiki või isegi säilitada oma elukeskme kolmandas riigis, kasutades samal ajal ära liidu kodakondsusest tulenevaid õigusi ilma ühegi liikmesriigiga sidemeid loomata. Reklaammaterjalides, mille on avaldanud korra tutvustamiseks volitatud ametnikud, reklaamitakse võimalust, et naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanud kodanik võib asuda elama teise liikmesriiki või Schengeni riiki, kui üht Malta kodakondsuse saamise eelist.

23.

Komisjon vaidleb oma repliigis vastu väitele, et käesolev hagi puudutab tervet riigisisese õiguse raamistikku, mis puudutab isikutele naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmist. Komisjoni eesmärk ei ole ette kirjutada, kuidas liikmesriigid peavad kindlaks määrama, „kes on nende kodanikud“. Käesolev hagi piirdub konkreetse investoritele kodakondsuse andmise kavaga, mis liidu kodakondsust kaubastades kahjustab selle staatuse terviklikkust viisil, mis kujutab endast liidu õiguse eriti rasket rikkumist.

24.

Komisjon tugineb liidu õigusele, liidu kodakondsuse staatusest tulenevatele konkreetsetele nõuetele ja lojaalse koostöö kohustusele, mis kohustab liikmesriike hoiduma tegevusest, mis võib ohustada liidu eesmärkide saavutamist. Kuigi Malta Vabariik vaidleb vastu sellele, et kohtuotsus Nottebohm toetab seisukohta, et rahvusvaheline õigus nõuab kodakondsuse saamise tingimusena tegelikku sidet, tsiteeritakse seda kohtuotsust jätkuvalt laialdaselt seoses riikide õigusega keelduda tunnustamast teise riigi antud kodakondsust. Kohtuotsuse Micheletti kohaselt ei tohi liikmesriigid keelduda liikmesriigi kodaniku kodakondsuse tunnustamisest. Selle tunnustamise automaatne olemus liidu õiguskorras annab õigusliku aluse ühisele kodakondsuse käsitusele, mis eeldab tegeliku sideme olemasolu liikmesriigi ja tema kodanike vahel.

25.

Komisjon väidab, et 2020. aasta kodakondsuse andmise kava õiguslik raamistik näitab, et taotlejate suhtes läbi viidava hoolsuskohustuse protsessi eesmärk on hinnata nende julgeoleku- või maineriski ning nende jõukuse ulatust. Selle eesmärk ei ole teha kindlaks, kas taotleja ja Malta Vabariigi vahel on tegelik side. Sellise kontrollimenetluse olemasolu ja ministri ( 16 ) kaalutlusõigus keelduda naturalisatsioonitunnistuse andmisest ei muuda selle korra tehingulist olemust. Malta Vabariik ei vaidle vastu sellele, et 2020. aasta kodakondsuse kava kohaldamiseks on tegelik füüsiline kohalolek Maltal nõutav ainult kahel korral: biomeetriliste andmete andmiseks elamisloa saamiseks ja lojaalsusvande andmiseks. Kavas nõutav „seaduslik elamine“ ei saa seega luua tegelikku sidet Malta Vabariigi ja kodakondsuse taotleja vahel.

26.

Malta Vabariik märgib kõigepealt, et alates iidsetest aegadest on riigid püüdnud ligi meelitada rikkust ja heaolu, soodustades varakate isikute sissevoolu kodakondsuse või sellega samaväärse õiguse andmise kaudu. Kodakondsuse omistamise õigus on riigi suveräänsuse keskmes. See on tihedalt seotud liikmesriigi rahvusliku identiteedi (mida liit peab ELL artikli 4 lõike 2 kohaselt kaitsma) väljakujunemise ja arenguga. Malta Vabariik tunnistab, et „varasema tegeliku sideme“ olemasolu on õiguspärane alus, mille põhjal riigid võivad otsustada tunnustada isiku sidemeid oma poliitilise kogukonnaga. Siiski on iga liikmesriigi demokraatlike institutsioonide ülesanne valida see võimalus poliitiliste ja suveräänsete otsustega, mis sageli põhinevad õigluse ja moraalse õigluse kaalutlustel. Liikmesriigil on seega ulatuslik kaalutlusõigus otsustamaks, millised sidemed on piisavad, et õigustada üksikisiku kutsumist tema kodanikkonna liikmeks. Aluslepingud ja nende ettevalmistavad materjalid ei kohusta liikmesriike nõudma, et isikul oleks enne talle naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmist „eelnev tegelik side“ liikmesriigiga. Malta Vabariik väidab ka seda, et rahvusvaheline õigus ei sisalda sellist tingimust ja et kohtuotsust Nottebohm, millele komisjon tugineb, on ulatuslikult ja põhjendatult kritiseeritud.

27.

Neil põhjustel väidab Malta Vabariik, et üksnes juhul, kui liikmesriigi naturalisatsioonipoliitika põhjustab üldiselt ja süstemaatiliselt aluslepingutes ja õigusaktides määratletud liidu väärtuste ja eesmärkide raske rikkumise, võib see poliitika usutavalt kujutada endast nende normide ja väärtuste rikkumist. Käesoleval juhul see nii ei ole. Komisjoni hagi on ennekuulmatu. Selle eesmärk on takistada liikmesriigil teha poliitilisi valikuid, mida ta on õiguspäraselt teinud liikmesriigi pädevusse kuuluvas valdkonnas, nagu on tunnustatud ELL artiklis 9 ja ELTL artikli 20 lõikes 1. Hagis vaidlustatakse ka naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamist reguleeriva riigisisese õigusraamistiku kui terviku õiguspärasus. Malta Vabariik väidab ka seda, et ELTL artikli 20 ja ELL artikli 4 lõike 3 laial tõlgendamisel, millele komisjon tugineb, on vahetu mõju kodakondsust reguleerivatele õiguslikele raamistikele kõigis liikmesriikides, eelkõige nendes, kus naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmine toimub kaalutlusõiguse alusel. Sellest tuleneb paratamatult aruandluskohustus, mis toob kaasa selle, et komisjon kui aluslepingute täitmise järelevalvaja vaatab liidu õigusest lähtudes läbi liikmesriikide naturalisatsioonipoliitika, seadused ja tavad. Selline areng julgustab liikmesriike seadma kahtluse alla ja lõpuks vaidlustama teiste liikmesriikide õigusakte ja tavasid selles valdkonnas. Selline kontroll võib olla põhjendatud üksnes juhul, kui asjakohaste tõenditega on selgelt tõendatud, et liikmesriigi õigusnormid kujutavad endast üldiselt ja süstemaatiliselt tegelikku ohtu liidu väärtustele ja eesmärkidele.

28.

Malta Vabariik väidab samuti, et komisjoni ainus väide lihtsustab liialt Euroopa Kohtu praktikat, püüdes võrdsustada kodakondsuse äravõtmist selle saamisega. Liikmesriigi kodakondsuse äravõtmine võtab asjasse puutuvalt isikult liidu kodakondsuse ja sellega seotud õiguste kogumi. Liidu õiguse kohaselt tuleb liikmesriikide tegevuse suhtes, mis võib viia liidu kodakondsusega seotud õiguste ja kohustuste de jure või de facto äravõtmiseni, kohaldada hoolikat ja ranget järelevalvet. Kodakondsuse saamine seevastu pigem laiendab kui vähendab isiku õiguste ja kohustuste ulatust. Kodakondsuse saamist tuleb seega kontrollida teistsuguse standardi alusel. Kuna komisjon ei ole seda põhimõttelist erinevust mõistnud, on ta pooldanud aluslepingute sellist tõlgendamist, mis tooks kaasa ebaproportsionaalse ulatusega liidu kontrolli liikmesriikide pädevusse kuuluvas valdkonnas, mis on tihedalt seotud liikmesriikide suveräänsete õigustega.

29.

Malta Vabariik väidab, et see, kuidas komisjon kirjeldas 2020. aasta kodakondsuse andmise kava kui „automaatset ja tingimusteta“ juurdepääsuteed Malta kodakondsusele, mis võimaldab „süstemaatilist kodakondsuse andmist eelnevalt kindlaks määratud maksete eest“ Malta Vabariigi „puhtalt eelarvelistes huvides“, on liigne lihtsustamine, millel ei ole õiguslikku ega faktilist alust. Kuigi selle kava kohaldamise tingib algne investeering, ei toimi see „automaatselt ja tingimusteta“, vaid pigem on selles märkimisväärne kaal antud sellele, kuidas iga taotlus mõjutab „turvalisust, mainet, süsteemset mõju, nõuetele vastavust ja muid kriteeriume“. See, et rahuldamata jäetakse ligikaudu üks kolmandik vastuvõetavatest taotlustest, tõendab piisavalt automaatsuse puudumist. Samuti ei ole kodakondsuse andmine finantstehingu otsene tagajärg, sest taotlejad peavad võtma pikaajalisi kohustusi ja nende suhtes kohaldatakse pärast naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamist pikaajalist kontrollimenetlust. Malta Vabariik väidab seega, et 2020. aasta kodakondsuse andmise kava on õiguspärane, tugev, professionaalselt juhitud ja tõhus naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise kord, mille toimimine ei kahjusta liidu eesmärke. 2020. aasta kodakondsuse andmise kava on läbipaistev, seda jälgitakse hoolikalt ning sellel on otsene ja positiivne mõju Malta ühiskonnale. Malta Vabariik ei nõustu sellega, et komisjon kirjeldas seda kava kui lähenemist, et osta kohe, aga loo side hiljem. Edukate taotlejate puhul on näha Malta kogukonnaga erinevaid sidemeid, mis koosnevad varasematest, praegustest ja tulevastest sidemetest, mis aja jooksul arenevad.

30.

Vasturepliigis väidab Malta Vabariik, et kui Euroopa Kohus peaks komisjoni väitega nõustuma, oleks ta kohustatud tunnistama kehtetuks terve õigusaktide kogumi, mis ei piirdu ühe kodakondsust käsitleva sätte või erinormide kogumiga. Vaidlustades kogu liikmesriigi õigusraamistiku, mis reguleerib juurdepääsu kodakondsusele, kutsub komisjon Euroopa Kohut üles tegutsema „kaudse seadusandjana“, kellel on vetoõigus liikmesriigi õigusaktide suhtes, mis on vastu võetud valdkonnas, mis on antud liikmesriikide pädevusse. Mida laiem on kontrolli ulatus liikmesriigi ainupädevusse kuuluvas valdkonnas, seda suurem on oht, et selle teostamine ületab liidu pädevust eriti tundlikus valdkonnas. Seetõttu leiab Malta Vabariik, et Euroopa Kohtu sekkumist saab õigustada üksnes liidu väärtuste ja/või eesmärkide olulise rikkumisega. Lõpuks ja vastupidi sellele, mida väidab komisjon, rõhutab Malta Vabariik, et liit on poliitiline ühendus, mitte „üks poliitiline üksus“.

31.

Kuigi Malta Vabariik ei vaidlusta sõnaselgelt käesoleva hagi vastuvõetavust, viitab ta erinevustele komisjoni poolt menetluse kohtueelses etapis esitatud argumentide ja nende argumentide vahel, millele ta nüüd soovib tugineda. Malta Vabariik väidab, et mitu repliigis esitatud komisjoni argumenti erineb hagiavalduses esitatud argumentidest. Ta vaidleb vastu ka sellele, et komisjon pakub tõendina välja dokumendi „Passport papers“ ( 17 ), kuna see puudutab 2014. aasta ja mitte käesoleva menetluse esemeks oleva 2020. aasta kodakondsuse andmise kava rakendamist.

32.

Euroopa Kohus võib omal algatusel kontrollida, kas ELTL artiklis 258 sätestatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi esitamise tingimused on täidetud. ( 18 ) Kuna hagi vastuvõetavuse küsimus esitati kohtuistungil ja komisjonil oli võimalus vastata Euroopa Kohtu sellekohasele küsimusele, tuleb Euroopa Kohtul seda küsimust analüüsida. Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikli 258 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi ese piiritletud komisjoni põhjendatud arvamusega. Nimetatud dokument peab sisaldama asjakohast ning üksikasjalikku ülevaadet põhjustest, millele toetudes komisjon leiab, et riik, kellele see on suunatud, on rikkunud asutamislepingust tulenevaid kohustusi. Rikkumishagil peavad olema samad põhjendused ja alused kui põhjendatud arvamusel, seega ei saa Euroopa Kohus kontrollida etteheiteid, mida selles ei ole. ( 19 ) Käesolev hagi on kitsama ulatusega kui 6. aprilli 2022. aasta põhjendatud arvamuses esitatud etteheide, kuna viimati nimetatu puudutas nii 2014. kui ka 2020. aasta kodakondsuse andmise kava. Arvestades seda reservatsiooni – mis aga kahtlusi ei tekita ( 20 ) –, tugineb hagi samadele põhjendustele ja väidetele kui need, mis on esitatud põhjendatud arvamuses. Nii põhjendatud arvamuses kui ka hagiavalduses on tuvastatud ELTL artikli 20 ja ELL artikli 4 lõike 3 rikkumine Malta Vabariigi kehtestatud õigusnormide tõttu, mis pakuvad isikutele naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamist eelnevalt kindlaks määratud maksete või investeeringute eest, ilma et nõutaks tegeliku sideme olemasolu selle liikmesriigi ja nende isikute vahel.

33.

Mis puudutab väidetavaid erinevusi hagiavalduse ja repliigi vahel, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et pool ei saa kohtumenetluse käigus muuta vaidluse eset ning hagi põhjendatust tuleb uurida ainult lähtuvalt hagiavalduses esitatud nõuetest. ( 21 ) Komisjonil on siiski õigus vastata argumentidele, mille Malta Vabariik esitas kostja vastuses, tingimusel et – nagu käesolevas asjas – menetluse ulatust ei muudeta.

34.

Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada nii käesolev hagi kui ka repliigis esitatud argumendid vastuvõetavaks.

35.

Mis puudutab dokumendi „Passport papers“ tõendite hulka lisamist, siis ei vaidle komisjon vastu sellele, et need puudutavad 2014. aasta kodakondsuse andmise kava rakendamist, mis ei ole käesoleva hagi suhtes ratio materiae asjakohane. Vastupidi sellele, mida näib väitvat komisjon, ei saa nende dokumentide sisule seega kuidagi tugineda, et teha järeldusi 2020. aasta kodakondsuse andmise kava õiguspärasuse kohta.

36.

Komisjon palub käesolevas hagis tuvastada, et kuna Malta Vabariik kehtestas ja rakendas 2020. aasta kodakondsusseaduse artikli 10 lõiget 9 ja 2020. aasta määrust, on ta rikkunud ELTL artikli 20 lõikest 1 ja ELL artikli 4 lõikest 3 tulenevaid kohustusi. Kui Euroopa Kohus teeb sellise otsuse, peab Malta Vabariik võtma Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks vajalikud meetmed. ( 22 ) Sellest tuleneb, et vastupidi Malta Vabariigi väidetele ei sea käesolev menetlus kahtluse alla selle liikmesriigi naturalisatsiooni valdkonna õigusliku raamistiku kui terviku õiguspärasust. ( 23 ) Ka ei ole komisjoni hagi puhul tegemist selle institutsiooni püüdega Euroopa Kohtu otsese või kaudse abiga reguleerida liidu kodakondsust.

37.

Malta Vabariik möönab, et liikmesriik, kes on võtnud vastu naturalisatsioonipoliitika, mis välistab teatava rassilise või etnilise päritoluga isikud, rikub muu hulgas ELTL artiklit 20 koostoimes ELL artikliga 2. Kuna komisjon ei väida, et 2020. aasta kodakondsuse andmise kava toimib diskrimineerivalt rassi, etnilise päritolu või muu alusel, ei pea Euroopa Kohus selle väitega rohkem tegelema. ( 24 ) Malta Vabariik väidab ka seda, et ta on teinud olulisi jõupingutusi ja investeerinud märkimisväärseid vahendeid, et kohaldada mitmetasandilise hoolsuskohustuse menetlust, tagamaks, et 2020. aasta kodakondsuse andmise kava vastab muu hulgas rahapesu, korruptsiooni ja terrorismi vastu võitlemist käsitlevatele liidu õigusaktidele ja rakendab neid. Kuna komisjoni hagi ei tugine sellele, et Malta Vabariik on jätnud järgimata selle või mõne muu liidu õigusakti, siis ei ole see väide oluline.

38.

ELTL artikli 258 alusel algatatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses peab komisjon tõendama, et liikmesriik ei ole täitnud kohustust, mis on talle liidu õiguse alusel siduv, ega saa selleks tugineda ühelegi eeldusele. ( 25 )

39.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liikmesriigid ELL artikli 4 lõikes 3 tunnustatud lojaalse koostöö põhimõttest tulenevalt kohustatud võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada liidu õiguse toime ja tõhusus. ELL artikli 4 lõikest 3 tuleneva üldise lojaalse koostöö kohustuse rikkumisega on tegemist üksnes juhul, kui see puudutab tegevusi, mis on eraldiseisvad nendest, mis kujutavad endast selle liikmesriigi konkreetsete kohustuste rikkumist. ( 26 )

40.

Käesolevas hagis palutakse tuvastada, et kuna Malta Vabariik kehtestas ja rakendas 2020. aasta kodakondsuse andmise kava, mis pakub kodakondsust naturalisatsiooni korras eelnevalt kindlaks määratud maksete või investeeringute eest isikutele, kellel puudub Malta Vabariigiga tegelik side, on Malta Vabariik rikkunud ELTL artikli 20 lõikest 1 ja ELL artikli 4 lõikest 3 tulenevaid kohustusi. Nagu kohtuistungil kinnitati, tuleneb komisjoni väide, et 2020. aasta kodakondsuse andmise kava toimib nii, et sellega pannakse ELL artikli 4 lõiget 3 rikkudes kohustusi ja ülesandeid teistele liikmesriikidele, tema väitest, et Malta Vabariik rikub ELTL artiklit 20. Ilma et oleks tõendatud aluslepingu kodakondsust reguleerivate sätete rikkumine, ei ole seega ei õiguslikult ega faktiliselt alust väita, et Malta Vabariik on rikkunud lojaalse koostöö kohustust. Nagu kohtupraktikas on kinnitatud, viitab ELL artikli 4 lõike 3 väidetav rikkumine tegevusele, mis ei ole eraldiseisev ELTL artiklil 20 põhineva konkreetse kohustuse rikkumisest. Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku, et käesolevas menetluses ei pea ta analüüsima väidet, et Malta Vabariik on rikkunud ELL artikli 4 lõiget 3, eraldi ELTL artikli 20 alusel esitatud väitest.

41.

Poolte kirjalikest ja suulistest seisukohtadest ilmneb, et nende vahel ei ole vaidlust 2020. aasta kodakondsuse andmise kava sisu ja rakendamisviisi üle. Eelkõige ei vaidle Malta Vabariik vastu sellele, et ta pakub isikutele kodakondsust naturalisatsiooni korras eelnevalt kindlaks määratud maksete või investeeringute eest, tingimusel et nad vastavad teatud nõuetele. ( 27 ) Kohtuistungil kinnitas Malta Vabariik, et vastutasuks konkreetse rahalise toetuse maksmise eest piisab naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamiseks üheaastasest seaduslikust elamisest selles liikmesriigis. Komisjon kinnitas oma suulistes seisukohtades, et tema ainus väide põhineb liidu õigusest – ja vähemal määral rahvusvahelisest õigusest – tuleneval nõudel, et liidu kodakondsuse terviklikkuse säilitamiseks peab liikmesriigi ja tema kodanike vahel olema „tegelik side“. Nende väidete esitamisel kinnitas komisjon samuti, et tema hagi rahuldamine sõltub selle eelduse kehtivusest.

42.

ELTL artikli 20 lõikega 1 on kehtestatud liidu kodakondsus. ELL artikli 9 ja ELTL artikli 20 lõike 1 kohaselt on iga isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, liidu kodanik. ELL artiklis 9 on sätestatud, et liidu kodakondsus täiendab ja ei asenda liikmesriigi kodakondsust. Liidu kodanikuks olemise staatus on lahutamatult seotud liikmesriigi kodakondsuse omamisega ja sellest täielikus sõltuvuses. Liikmesriigi kodakondsuse saamine toob endaga kaasa liidu kodakondsuse automaatse ja tingimusteta saamise. Liikmesriigi kodakondsuse kaotamine toob seega asjaomase isiku jaoks kaasa liidu kodaniku staatuse automaatse kaotamise. ( 28 ) Liikmesriigi kodakondsus on liidu kodanikuks olemise sine qua non ehk vältimatu eeldus.

43.

Pärast kohtuotsust Grzelczyk ( 29 ) on Euroopa Kohus korduvalt kinnitanud, et liidu kodakondsus on „liikmesriikide kodanike põhistaatus“. ( 30 ) Praktikas tähendab see seda, et liidu kodakondsus annab selle omanikele hulgaliselt õigusi. Nende hulgas on õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil ( 31 ) ning õigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel ja elukohajärgse liikmesriigi kohaliku omavalitsuse valimistel selle riigi kodanikega võrdsetel tingimustel. ( 32 ) Samuti võib iga liidu kodanik kõigis olukordades, mis kuuluvad liidu õiguse esemelisse kohaldamisalasse, tugineda ELTL artiklis 18 sätestatud kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelule. ( 33 ) Liidu kodakondsuse põhistaatus ning sellega liikmesriikidele pandud vastavad kohustused ja ülesanded tähendavad seda, et nende õiguste kasutamise suhtes ei tohi kehtestada teatud tingimusi. ( 34 )

44.

Kuna liidu kodakondsuse saamine sõltub täielikult liikmesriigi kodakondsuse olemasolust, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et iga liikmesriik peab oma ainupädevuses tegutsedes ( 35 ) ja rahvusvahelist õigust järgides ( 36 ) kehtestama tingimused, mille alusel võib kodakondsuse omandada ja kaotada. ( 37 ) Nagu ma viitasin oma ettepanekus kohtuasjas Préfet du Gers, ( 38 ) oleksid liikmesriigid võinud otsustada ühendada oma pädevused ja anda Euroopa Liidule pädevuse määrata kindlaks, kellel on õigus saada liidu kodanikuks. Nii nad aga ei teinud.

45.

Deklaratsioon nr 2 liikmesriigi kodakondsuse kohta, mille liikmesriigid lisasid Euroopa Liidu lepingu lõppaktile, ( 39 ) kajastab samuti liikmesriikide õiguste ulatust selles valdkonnas. Nagu nägime, toob liikmesriigi kodakondsuse saamine automaatselt kaasa liidu kodakondsuse saamise, mida kõik teised liikmesriigid on liidu õiguse kohaselt kohustatud tunnustama. Deklaratsioonist nr 2 selgub, et „[…] alati, kui Euroopa Ühenduse asutamislepingus viidatakse liikmesriikide kodanikele, lahendatakse küsimus, kas isikul on liikmesriigi kodakondsus, üksnes asjaomase liikmesriigi seadusele tuginedes […]“. Niisiis peegeldab deklaratsioon nr 2 liikmesriikide seisukohta, et nende vastavad arusaamad kodakondsusest puudutavad nende suveräänsuse ja rahvusliku identiteedi põhiolemust, mida nad ei kavatse ühendada.

46.

Aluslepingutes on palju viiteid Euroopa rahvastele, Euroopa Liidu rahvastele, liikmesriikide rahvastele ja Euroopa rahvastele. Enamgi veel, liidu kodanikud on Euroopa Liidu kui ühe poliitilise üksuse osalised, ( 40 ) millest annab tunnistust eelkõige õigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel. ( 41 ) See ei muuda kuidagi asjaolu, et liikmesriigid on otsustanud, et ainult nemad määravad kindlaks, kellel on õigus olla nende kodanik ja kes on seega liidu kodanik. Liidu kodakondsuse loomisest tulenev „üks poliitiline üksus“ ei pane seega liikmesriikidele kohustusi seoses tingimustega, mille alusel nad kodakondsuse annavad.

47.

Vastastikuse austuse ja usalduse vaimus on liikmesriigid tingimusteta nõustunud järgima teiste liikmesriikide otsuseid küsimuses, kas isikul on mõne liikmesriigi kodakondsus ja seega liidu kodakondsus, olenemata selle isiku ja selle liikmesriigi vahelisest konkreetsest suhtest. ELL artikkel 9, ELTL artikli 20 lõige 1 ja deklaratsioon nr 2 ei luba liidu institutsioonidel või teistel liikmesriikidel kehtestada tingimusi teise liikmesriigi kodakondsuse tunnustamiseks.

48.

Kohtuotsuses Micheletti ( 42 ) leidis Euroopa Kohus seoses EÜ asutamislepingus sätestatud põhivabaduste kasutamisega, et liikmesriigi õigusaktid ei või piirata teise liikmesriigi kodakondsuse andmise tagajärgi, kehtestades lisatingimusi kodakondsuse tunnustamisele. ( 43 ) Kuigi see kohtuotsus eelneb liidu kodakondsuse loomisele, kordas Euroopa Kohus seda põhimõtet muu hulgas kohtuotsuses Zhu ja Chen ( 44 ) liidu kodakondsuse kontekstis. ( 45 ) Sellest tuleneb, et Euroopa Liit, tema institutsioonid ja liikmesriigid peavad põhimõtteliselt järgima kõiki teisi liikmesriigi õigusnorme kodakondsuse saamise ja kaotamise tingimuste kohta. Kohustusliku vastastikuse tunnustamise süsteemist, mida see kohtupraktika käsitleb, tuleneb, et liikmesriikidel ei pea olema ühist arusaama sellest, mis on kodakondsus, ja et nende kodakondsuse andmise reeglid võivad olla erinevad.

49.

Kuigi liidu õiguses ei ole ette nähtud liikmesriigi kodakondsuse saamise ja kaotamise tingimusi ( 46 ) ning liikmesriigid peavad järgima üksteise sellekohaseid eeskirju, on leitud, et nende eeskirjade kohaldamine ei tohi olla vastuolus liidu õigusega olukordades, mis kuuluvad selle kohaldamisalasse. ( 47 ) Liikmesriigi suveräänse eesõiguse kasutamine kodakondsuse andmisel või äravõtmisel ei ole piiramatu ning nii liidu kui ka rahvusvaheline õigus võib põhimõtteliselt selle teostamist piirata. ( 48 ) Vastupidi Malta Vabariigi väidetele võivad kõik liidu õiguse rikkumised, sõltumata nende sõnastusest, olla ELTL artikli 258 kohase liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi esemeks. Selle menetluse kasutamine ei ole piiratud süüdistamisega selles, mida võib pidada raskeks rikkumiseks. ( 49 )

50.

Peale käesoleva hagi ei ole mulle teada ühtegi juhtumit, kus Euroopa Kohus oleks analüüsinud liikmesriigi kodakondsuse saamise õigusnorme liidu õiguse ja eelkõige liidu kodakondsuse seisukohast. Seda olukorda näib selgitavat asjaolu, et liidu õigus ei anna isikule õigust saada liikmesriigi kodanikuks. Kohtuotsuses Micheletti ei kontrollinud Euroopa Kohus Itaalia naturalisatsioonireegleid liidu õiguse seisukohast, vaid pigem seda, kas liidu õigusega on kooskõlas Hispaania õigusnormid, mille eesmärk oli piirata Itaalia õiguse mõju Hispaanias. Kohtuotsuses Zhu ja Chen ( 50 ) analüüsis Euroopa Kohus õiguse või õiguste kuritarvitamise küsimust liidu kodakondsuse saamise kontekstis. ( 51 ) Euroopa Kohus lükkas tagasi Ühendkuningriigi valitsuse väite, mille kohaselt tuleb kolmanda riigi kodanikku takistada tuginemast liidu õigusele – eelkõige liidu kodanike õigusele vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil –, kui see isik on korraldanud asjad nii, et tema laps on saanud liikmesriigi kodakondsuse ja seega liidu kodakondsuse ning sellest tulenevad õigused. Selle valitsuse nõuet rahuldamata jättes rõhutas Euroopa Kohus, et ükski kohtuasjas seisukohti esitanud menetlusosaline ei seadnud kahtluse alla ei kõnealuse lapse liikmesriigi kodakondsuse saamise seaduslikkust ega asjaolu, et ta on saanud liikmesriigi kodakondsuse. ( 52 )

51.

Euroopa Kohus on kinnitanud, et õigussubjektid peavad järgima õiguse üldpõhimõtet, mille kohaselt ei tohi kasutada liidu õigusnorme ära pettuse või kuritarvituse eesmärgil. ( 53 ) Liidu kodakondsuse andmise või omandamise õiguspärasust võib seega põhimõtteliselt analüüsida sellest mõistest lähtudes. Käesoleva hagi kohaselt on Malta Vabariik rikkunud ELTL artiklist 20 tulenevaid kohustusi. Selles ei väideta, et see liikmesriik on kuritarvitanud õigust või talle antud õigusi. Selle doktriini võimalikku kohaldamist ei ole seega tarvis käesolevas menetluses analüüsida.

52.

Liidu kodakondsuse äravõtmise või kaotamise küsimuses on Euroopa Kohtu praktika rikkalikum. Kuigi kodakondsuse andmise pädevus on jäetud liikmesriikidele ja liidu kodakondsus sõltub selle pädevuse kasutamisest, on liikmesriikide ja seega ka liidu kodakondsuse äravõtmise õiguse kasutamine seotud mitme kindla piiranguga. Selle kohtupraktika oluline tunnusjoon on see, et see puudutab liikmesriikide suveräänsete õiguste teostamist oma kodanike, mitte aga teiste liikmesriikide või kolmandate riikide kodanike suhtes. Tulenevalt murest, et liikmesriigi kodakondsuse äravõtmine, mis toob kaasa liidu kodakondsuse kaotamise, võib jätta isikud kodakondsuseta ja võtta neilt aluslepingutest ja hartast tulenevad õigused, tagab liidu õigus sellises olukorras olevatele isikutele minimaalse õiguskaitse. Selle tulemuseks on olukord, kus liikmesriigi kodakondsuse andmise ja äravõtmise vahele ei saa tõmmata täpset paralleeli, mille tagajärjeks on, et liidu õigus esitab liikmesriikidele kummaski valdkonnas erinevaid nõudmisi. Neil põhjustel nõustun Malta Vabariigi väitega, et liikmesriigi kodakondsuse äravõtmist ei saa võrdsustada selle saamisega.

53.

Seda ilmestab kohtuotsus Rottmann ( 54 ), milles Euroopa Kohus leidis, et hoolimata asjaolust, et kodakondsuse saamise ja kaotamise tingimused kuuluvad liikmesriikide pädevusse, kohaldatakse liidu õigust olukorras, kus isik võib kaotada liidu kodakondsuse ja sellega seotud õigused. Kui liikmesriikide volituste kasutamine selles valdkonnas mõjutab õigusi, mis on antud ja mida kaitstakse liidu õigusega, võib see olla nende õiguste alusel kohtulikult kontrollitav. Liikmesriik võib võtta isikult ära kodakondsuse, kui see on saadud pettuse teel, olenemata sellest, et asjaomane isik kaotab sellega liidu kodakondsuse ja võib jääda kodakondsuseta, ( 55 ) tingimusel et järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet. ( 56 ) Selle põhimõtte kohaldamine võib nõuda, et asjaomasele isikule antaks enne kodakondsuse kaotamist mõistlik tähtaeg, et ta saaks püüda taastada teise liikmesriigi kodakondsuse. ( 57 )

54.

Euroopa Kohus leidis kohtuotsuses Tjebbes ( 58 ) ka seda, et liikmesriik võib õiguspäraselt pidada kodakondsust selle liikmesriigiga tegeliku sideme väljenduseks. Liikmesriik võib seega näha ette, et tema ja füüsilise isiku vahelise tegeliku sideme puudumine või kaotamine toob kaasa tema kodakondsuse kaotamise, tingimusel et selle kaotamise tagajärgede suhtes asjaomasele isikule ( 59 ) kohaldatakse liidu õiguse seisukohast proportsionaalsuse põhimõtet. Euroopa Kohtu seisukoha järgi oleks liikmesriigi kodakondsuse ex lege kaotus proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus, kui asjasse puutuvad riigisisesed normid ei lubaks niisugusest kaotusest puudutatud isikule põhjustatud tagajärgede üksikjuhtumipõhist läbivaatamist. ( 60 )

55.

Sellest järeldub, et kuigi liikmesriik võib oma kodakondsust reguleerivate õigusaktide kohaselt nõuda tõendeid nendes määratletud tegeliku sideme kohta – või „enda ja oma kodanike vahelist erilist solidaarsus- ja lojaalsussuhet“ ( 61 ) –, ei ole liidu õiguses sellise sideme olemasolu selle kodakondsuse saamiseks või säilitamiseks määratletud, ammugi mitte nõutud. ( 62 ) Liidu õigus lubab sellist nõuet liikmesriigi riigisisese õiguse alusel ainult kodakondsuse äravõtmise või tühistamise kontekstis, tingimusel et järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet ja asjaomasele isikule antakse teatavad menetluslikud tagatised. ( 63 )

56.

Mis puudutab „tegeliku sideme“ nõuet rahvusvahelises õiguses, siis on tõsi – nagu märgib komisjon –, et kohtuotsuses Nottebohm ( 64 ) leidis Rahvusvaheline Kohus, et riik võib keelduda tunnustamast teise riigi antud kodakondsust, kui puudub tegelik side või ühendus selle isiku ja tema väidetava kodakondsuse vahel. Rahvusvahelise Kohtu otsus piirdub sellega, et riikidel lubatakse keelduda kodakondsuse tunnustamisest, kui puudub tegelik side isiku ja selle riigi vahel, mille kodanik ta väidab end olevat. See ei kohusta riike nõudma, et nende ja nende endi kodanike vahel või teiste riikide ja nende kodanike vahel oleks selline side. ( 65 ) Käesoleva hagi puhul on oluline märkida, et Rahvusvaheline Kohus ei ole määratlenud mõistet „tegelik side“ rahvusvahelises õiguses, rääkimata nõudest, et riigid annaksid kodakondsuse sellele tuginedes. Vastupidi: Rahvusvaheline Kohus leidis, et „iga suveräänne riik peab oma õigusaktidega kindlaks määrama kodakondsuse saamisega seotud reeglid […]“. ( 66 ) Kohtuotsusest Nottebohm tuleneb, et vähemalt Rahvusvahelise Kohtu arvates on kodakondsuse andmise reeglid iga riigi enda otsustada.

57.

Liidu õiguse ja rahvusvahelise õiguse vahel ei ole olulist erinevust küsimuses, kas isiku ja selle riigi vahel, mille kodanik ta on, peab olema tegelik side, kuna kumbki neist ei kehtesta sellist nõuet. Kodakondsuse andmise tingimused on riigisisese õiguse küsimus, ( 67 ) kuigi teataval määral austatakse kodakondsusetuse vastaseid rahvusvahelisi eeskirju ning asjaomaste isikute inim- ja menetlusõigusi. Liidu õiguse kontekstis takistavad deklaratsioon nr 2 ja kohtuotsusest Micheletti tulenev kohtupraktika liikmesriikidel teise liikmesriigi kodakondsuse andmise tunnustamata jätmist, mida näib toetavat kohtuotsus Nottebohm. ( 68 ) Samuti ei ole mingit loogilist alust väita, et kuna liikmesriigid on kohustatud tunnustama teiste liikmesriikide antud kodakondsust, peavad nende kodakondsust reguleerivad õigusnormid sisaldama konkreetset reeglit, rääkimata reeglist, mis nõuab kodakondsuse omamise tingimusena „tegelikku sidet“. Liidu õigusest tulenev kohustus tunnustada teiste liikmesriikide antud kodakondsust on iga liikmesriigi suveräänsuse vastastikune tunnustamine ja austamine, mitte vahend, millega õõnestada liikmesriikide ainupädevust selles valdkonnas. Vastupidine otsus rikuks aluslepingutes hoolikalt kujundatud tasakaalu liikmesriikide ja liidu kodakondsuse vahel ning kujutaks endast liikmesriikide pädevuse täiesti ebaseaduslikku piiramist väga tundlikus valdkonnas, mille nad on selgelt otsustanud jätta oma ainukontrolli alla.

58.

Sellest järeldub minu arvates, et komisjon ei ole tõendanud, et ELTL artikkel 20 nõuab liikmesriigi kodakondsuse õiguspäraseks andmiseks „tegeliku sideme“ või „varasema tegeliku sideme“ olemasolu liikmesriigi ja muu isiku vahel lahus sellest, mida võib nõuda liikmesriigi õigus. Malta Vabariigil võib olla põhjust vastata seoses komisjoni hagi teise ja kolmanda osaga: komisjoni kolmeastmelise lähenemisviisi täpne kohaldamine veenab mind siiski, et Euroopa Kohtul ei ole vaja minna kaugemale esimese astme kohta otsuse tegemisest. Kuna puuduvad tõendid liidu õiguse mis tahes muu rikkumise kohta, teen Euroopa Kohtule ettepaneku jätta käesolev hagi rahuldamata.

59.

Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

60.

Käesolevas asjas on komisjon ja Malta Vabariik kumbki palunud kohtukulud vastaspoolelt välja mõista.

61.

Kuna Malta Vabariik on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

62.

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku: