<number>1</number>

määruse

<number>1</number> Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) artikli 1 lõike 2 punkti a tõlgendamist.

<number>2</number> Taotlus on esitatud kohtuasjas Todor Iliev vs. Blagovesta Ilieva küsimuses, mis on seotud sõiduauto müügiga pärast nende abielu lõppemist.

<number/> <titlecontent id="B300000000"> <emphasis role="bold" id="B400000002">Õiguslik raamistik</emphasis> </titlecontent>

<number/> <titlecontent id="B300000001"> <emphasis role="bold" id="B400000003"> <emphasis role="italc" id="B400000004">Liidu õigus</emphasis> </emphasis> </titlecontent>

<number/> <titlecontent id="B300000002"> <emphasis role="italc" id="B400000005">Määrus nr 1215/2012</emphasis> </titlecontent>

<number>3</number> Määruse nr 1215/2012 põhjenduses 34 rõhutab Euroopa Liidu Nõukogu vajadust tagada järjepidevus 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 1972, L 299, lk 32; edaspidi „Brüsseli konventsioon“) ja seda asendavate määruste vahel, sealhulgas selles osas, mis puudutab tõlgendust, mille Euroopa Kohus on juba andnud neile selle konventsiooni sätetele, mis vastavad käesoleva määruse omadele.

<number>4</number> Määruse 1215/2012 artikli 1 lõigete 1 ja 2 punktis a on ette nähtud: „1.Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. Eelkõige ei kohaldata seda maksu-, tolli- ja haldusasjade suhtes ega riigi vastutuse suhtes tegevuse või tegevusetuse eest riigivõimu teostamisel (acta iure imperii). 2.Käesolevat määrust ei kohaldata järgmise suhtes:
a)füüsiliste isikute õigus- ja teovõime, abielusuhtest või suhtele kohaldatava õiguse kohaselt abielule sarnase toimega suhtest tulenevad varalised õigused;“

<number>5</number> Selle määruse artikli 4 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt: „1.Käesoleva määruse kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest.“

<number>6</number> Määrusega nr 1215/2012 tunnistatakse selle artikli 80 kohaselt kehtetuks nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1).

<number>7</number> Määruse nr 1215/2012 artiklis 81 on sätestatud: „[…] [Käesolevat määrust] kohaldatakse alates 10. jaanuarist 2015, välja arvatud artiklid 75 ja 76, mida kohaldatakse alates 10. jaanuarist 2014.“

<number/> <titlecontent id="B300000003"> <emphasis role="italc" id="B400000011">Brüsseli konventsioon</emphasis> </titlecontent>

<number>8</number> Brüsseli konventsiooni artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt: „Käesolevat konventsiooni kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes iga liiki kohtutes. […] Käesolevat konventsiooni ei kohaldata: a)füüsiliste isikute õigus- ja teovõime, abielusuhtest tulenevate varaliste õiguste, testamentide ja pärimise suhtes; […]“.

<number/> <titlecontent id="B300000004"> <emphasis role="bold" id="B400000013"> <emphasis role="italc" id="B400000014">Bulgaaria õigus</emphasis> </emphasis> </titlecontent>

<number/> <titlecontent id="B300000005"> <emphasis role="italc" id="B400000015">Rahvusvahelise eraõiguse seadustik</emphasis> </titlecontent>

<number>9</number> Rahvusvahelise eraõiguse seadustiku artikli 4 lõike 1 punktis 2 on sätestatud: „Bulgaaria kohtutel ja muudel ametiasutustel on rahvusvaheline pädevus, kui: […] 2)hageja või kostja on Bulgaaria kodanikud või Bulgaaria asukohaga juriidilised isikud.“

<number/> <titlecontent id="B300000006"> <emphasis role="italc" id="B400000017">Perekonnaseadustik</emphasis> </titlecontent>

<number>10</number> Perekonnaseadustiku artikli 21 lõikes 1 on sätestatud, et abikaasadel on samad õigused ja kohustused abielu kestel omandatud vara suhtes, olenemata sellest, kelle nimel need on omandatud.

<number>11</number> Selle seadustiku artikli 28 kohaselt on ühisvara režiimi lõppemise korral abikaasadel õigus võrdsele osale varast.

<number/> <titlecontent id="B300000007"> <emphasis role="bold" id="B400000018">Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused</emphasis> </titlecontent>

<number>12</number> Bulgaaria kodanik Todor Iliev ning Itaalia ja Bulgaaria kodakondsusega Blagovesta Ilieva abiellusid 1. juunil 2007 Choumenis (Bulgaaria).

<number>13</number> Pooltevaheline abielu lõpetati Rayonen sad Choumeni (Choumeni piirkondlik kohus, Bulgaaria) otsusega 2. juulil 2015.

<number>14</number> Pärast selle kohtu otsust abielu lahutamise kohta esitas T. Iliev eelotsusetaotluse esitanud kohtule hagi, mis oli seotud B. Ilieva ostetud ja novembris 2009 tema nimele registreeritud sõiduauto müügiga.

<number>15</number> T. Iliev väidab, et see sõiduauto oli ostetud ühisvara arvelt sel ajal, kui pooled olid abielus, ja et perekonnaseadustiku artiklite 21 ja 28 kohaselt kuulus sõiduauto nii ühele kui ka teisele poolele, isegi kui see oli registreeritud Itaalias ainult B. Ilieva nimele.

<number>16</number> Eelotsusetaotluse kohaselt, kuigi nii T. Ilievi kui ka B. Ilieva alaline elukoht oli registreeritud Bulgaarias, tuleb asuda seisukohale, et nad elasid oma abielu ajal, sõiduauto omandamise ajal, abielulahutuse otsuse tegemise ajal ja põhikohtuasjas hagi esitamisel ajal Itaalia territooriumil. See kohus täpsustab, et B. Ilieva elab ja töötab juba kümme aastat pidevalt Itaalias, et ta teatas Bulgaaria ametiasutustele 14. märtsil 2016, et ta elab Itaalias, ja et Itaalia ametiasutuste väljastatud ID‑kaardilt nähtub, et ta elab Albas, Cuneo provintsis (Itaalia).

<number>17</number> B. Ilieva seadis kahtluse alla Bulgaaria kohtute pädevuse teha otsus põhikohtuasjas, tuginedes määruse nr 1215/2012 artikli 4 lõikele 1, mille alusel on pädevad Itaalia kohtud.

<number>18</number> Eelotsusetaotluse esitanud kohus väljendab seoses sellega kahtlust selles osas, milles tema käsutuses on ainult Bulgaaria kõrgeima kohtu otsus seoses abielulahutusega, mis käsitleb kohtuasja, milles on vaatluse all abielu kestel omandatud vara müük. Selle kohtuotsuse kohaselt käsitleb määruse nr 1215/2012 artikli 1 lõike 2 punktis a silmas peetud erand ainult kohtuasju, mis puudutavad sellist abieluvararežiimi, nagu on määratletud perekonnaseadustiku teatavates artiklites, mis ei sisalda sätteid vararežiimi sellise lõpetamise kohta. Sellest tuleneb, et see kuulub selle määruse reguleerimisalasse. See kohus on arvamusel, et kui sellega oleks tegemist, oleks Itaalia kohtud pädevad tegema otsust põhikohtuasjas vastavalt nimetatud määruse artikli 4 lõikele 1. Seevastu, kui see ei oleks kohaldatav, oleks rahvusvahelise eraõiguse seadustiku artikli 4 lõike 1 punkti 2 kohaselt pädevad Bulgaaria kohtud.

<number>19</number> Neil asjaoludel otsustas Rayonen sad Varna (Varna piirkondlik kohus, Bulgaaria) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1.Kas endiste abikaasade vahel abielu kestel ühisvararežiimi alusel soetatud vallasasja jagamist käsitlev vaidlus kujutab endast määruse [nr 1215/2012] artikli 1 lõike 1 punkti a kohaselt abieluvararežiimi puudutavat vaidlust?

2.Kas abielu kestel soetatud, kuid pädevate ametiasutuste juures ainult ühe endise abikaasa nimele registreeritud vallasasja jagamist käsitlev vaidlus kujutab endast ühte määruse [nr 1215/2012] artikli 1 lõike 2 punkti a kohaselt välistatud valdkonda?

3.Milline on pädev kohus sellise vaidluse lahendamiseks, mis käsitleb abielu kestel soetatud vallasasja omandamist, kui pooled on [Euroopa Liidu] liikmesriigi kodanikud, kuid menetluses on tuvastatud, et abielu sõlmimise ajal, vara omandamise ajal ja pärast abielulahutust vara jagamise taotluse esitamise ajal oli nende elukoht teises liikmesriigis?“

<number/> <titlecontent id="B300000008"> <emphasis role="bold" id="B400000022">Eelotsuse küsimuste analüüs</emphasis> </titlecontent>

<number>20</number> Euroopa Kohtu kodukorra artiklist 99 tuleneb, et kui eelotsuse küsimusele võib vastuse selgelt tuletada kohtupraktikast, võib Euroopa Kohus igal ajal ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist lahendada kohtuasja põhistatud määrusega.

<number>21</number> Käesolevas kohtuasjas tuleb seda sätet kohaldada.

<number>22</number> Nende küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas määruse nr 1215/2012 artikli 1 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada selliselt, et selline vaidlus nagu põhikohtuasjas, mis käsitleb lahutusotsuse tegemise järel abikaasade poolt, kes on ühe liikmesriigi kodanikud, kuid elavad teises liikmesriigis, abielu kestel soetatud vallasasja müüki, kuulub määruse nr 1215/2012 reguleerimisalasse või kas see kuulub abieluvararežiimide valdkonda ning seega erandite alla, mis on toodud nimetatud artikli 1 lõike 2 punktis a.

<number>23</number> Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et juhul kui määrus nr 1215/2012 asendab liikmesriikide, välja arvatud Taani Vabariik, vahelistes suhetes Brüsseli konventsiooni, siis Euroopa Kohtu antud tõlgendus selle konventsiooni kohta kehtib ka selle määruse kohta, kui selle sätteid ja Brüsseli konventsiooni sätteid võib lugeda „võrdväärseks“. Nagu tuleneb määruse nr 1215/2012 põhjendusest 34, tuleb tõlgendamisel tagada Brüsseli konventsiooni ja selle määruse vaheline järjepidevus (vt selle kohta kohtuotsus, 18.10.2011, Realchemie Nederland, C‑406/09, EU:C:2011:668, punkt 38).

<number>24</number> Määruse nr 1215/2012 reguleerimisala kohta tuleb sedastada, et artikli 1 lõike 2 punkt a kattub Brüsseli konventsiooni artikli 1 teise lõigu punktiga 1 ja et neil sätetel on sarnane sõnastus.

<number>25</number> Seega tuleb viidata Euroopa Kohtu praktikale Brüsseli konventsiooni artikli 1 teise lõigu punkti 1 kohta ja eelkõige kohtuotsusele, 27.3.1979, de Cavel (143/78, EU:C:1979:83).

<number>26</number> Euroopa Kohus analüüsis selles kohtuotsuses, kas selline vaidlus, mis käsitleb abielulahutusmenetluses vara suhtes kohaldatud hagi tagamise abinõu, kuulub Brüsseli konventsiooni reguleerimisalasse selle meetme varalist laadi silmas pidades.

<number>27</number> Euroopa Kohus märkis, et teatavate valdkondade, mille hulka kuuluvad füüsiliste isikute seisund ning õigus- ja teovõime, abieluvararežiimid, testamendid ja pärimine, erilist laadi silmas pidades on nende valdkondadega seotud vaidlused Brüsseli konventsiooni reguleerimisalast välistatud (kohtuotsus, 27.3.1979, de Cavel, 143/78, EU:C:1979:83, punkt 6).

<number>28</number> Euroopa Kohus on otsustanud, et mõiste „abieluvararežiimid“ Brüsseli konventsiooni artikli 1 teise lõigu punkti 1 tähenduses hõlmab mitte ainult sellist vara, mis omandatakse teatavate liikmesriigi õigusaktide kohaselt abielu jaoks, vaid ka kõiki varalisi suhteid, mis tulenevad vahetult abielusuhtest või selle lõpetamisest (kohtuotsus, 27.3.1979, de Cavel, 143/78, EU:C:1979:83, punkt 7).

<number>29</number> Euroopa Kohus järeldas, et abikaasade vara võib erinevatel juhtudel puudutada või olla tihedalt seotud: 1) esimese kategooriana kas isikute seisundiga seotud küsimustega; 2) teise kategooriana abikaasadevaheliste õiguslike varasuhetega, mis tulenevad vahetult abielusuhtest või abielu lõppemisest, või 3) kolmanda kategooriana nendevaheliste õiguslike varasuhetega, mis ei ole seotud abieluga, ning et ainult need vaidlused, mis on seotud viimase kategooriaga, kuuluvad Brüsseli konventsiooni reguleerimisalasse, samas kui need, mis on seotud kahe esimesega, peavad olema sellest välistatud (kohtuotsus, 27.3.1979, de Cavel, 143/78, EU:C:1979:83, punkt 7).

<number>30</number> Sellest tuleneb, et mis puutub endiste abikaasade vahelisse vaidlusse, mis käsitleb abielu kestel soetatud vallasasja müüki, siis, kui see vaidlus on seotud nende isikute vaheliste varaliste suhetega, mis tulenevad vahetult abialu lõpetamisest, ei kuulu see vaidlus mitte määruse nr 1215/2012 reguleerimisalasse, vaid eelmises punktis mainitud teise kategooria alla.

<number>31</number> Peale selle tuleb lisada, et nõukogu määrus (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT 2003, L 338, lk 1), kuigi see käsitleb selle artikli 1 lõike 1 punkti a kohaselt tsiviilasju, mis käsitlevad abielulahutust, tuleks seda kohaldada, nagu tuleneb selle põhjendusest 8, ainult abielude lahutamise suhtes, ja see ei tohiks käsitleda selliseid küsimusi, nagu lahutuse põhjus, abielu omandiõiguslikud tagajärjed või muud kaasnevad asjaolud.

<number>32</number> Järelikult tuleb esitatud küsimustele vastata, et määruse nr 1215/2012 artikli 1 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada selliselt, et selline vaidlus nagu põhikohtuasjas, mis käsitleb lahutusotsuse tegemise järel abikaasade poolt, kes on ühe liikmesriigi kodanikud, kuid elavad teises liikmesriigis, abielu kestel soetatud vallasasja müüki, ei kuulu mitte selle määruse reguleerimisalasse, vaid abieluvararežiimide valdkonda ning seega erandite alla, mis on toodud nimetatud artikli 1 lõike 2 punktis a.

<number/> <titlecontent id="B300000009"> <emphasis role="bold" id="B400000023">Kohtukulud</emphasis> </titlecontent>

<number>33</number> Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus.