<TI><P>Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused</P></TI>10Eelotsusetaotlusest nähtub, et põhikohtuasja hageja Stichting Goed Wonen oli Woningbouwvereniging Goed Wonen'i (elamuehitusühistu Goed Wonen, edaspidi ühistu GW) õigusjärglane.11Ühistu GW asutas 28. aprilli 1995. aasta notariaalse dokumendi alusel sihtasutuse De Goede Woning (edaspidi sihtasutus GW). Samal päeval seadis ta sihtasutuse kasuks 10-aastase kestvusega kolme elamukompleksi hõlmava kasutusvalduse tasu eest, mis oli madalam kui nende elamute hind. Osa nendest elamutest olid alles ehitamisjärgus. Kuni selle kuupäevani ei olnud põhikohtuasja hageja maha arvanud tarnete või elamute ehitamise eest esitatud arvete alusel tasutud maksu.12Ühest küljest märkis ühistu GW perioodi 1. aprill kuni 30. juuni 1995. aasta maksudeklaratsioonis käibemaksu suuruseks, mida sihtasutus GW oli pidanud talle kasutusvalduse eest tasuma, 645067 Hollandi kuldnat (NGL), ning teisest küljest käibemaksusummaks, mida ta pidi elamute ehitamise eest tasuma, 1285059 kuldnat, mis arvati sisendkäibemaksuna maha. Korrigeerimise tõttu tagastati ühistule GW selle deklaratsiooni alusel 639992 kuldnat.13Võttes arvesse muutmise seadust, väljastas maksuinspektor seejärel maksude ümberarvutuse teate ühistu GW poolt maha arvatud summa kohta. See ümberarvutus kinnitati 12. detsembri 1996. aasta otsusega, mille ühistu GW vaidlustas Gerechtshof te Arnhem'is. Maksuinspektor vähendas 14. veebruari 1997. aasta otsusega omal algatusel ümberarvutuse teates olevat summat 639992 kuldnani, mis vastas summale, mille maksuhaldur oli ühistule GW tema maksudeklaratsiooni alusel tagastanud.1421. augustil 1997 muutis ühistu GW oma õigusliku staatuse sihtasutuseks ning temast sai Stichting Goed Wonen.15Gerechtshof te Arnhem jättis oma 20. mai 1998. aasta otsusega ümberarvutuse teate jõusse sellisel kujul, nagu see oli pärast maksuinspektori-poolset vähendamist. Selle otsuse peale esitas Stichting Goed Wonen apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.16Euroopa Kohtule esitatud esimese kohtuasja küsimused puudutasid kuuenda direktiivi tõlgendamist ning nende eesmärgiks oli välja selgitada, kas kuuenda direktiivi artikli 5 lõike 3 punktiga b, artikli 13B punktiga b ning artikli 13C punktiga a oli vastuolus selline siseriiklik õigusakt nagu muutmise seadus, mille kohaselt võis seaduses ette nähtud juhtudel kasutusvalduse õiguse seadmist käsitleda kui käibemaksust vabastatud üürileandmist. Eespool viidatud kohtuasjas Goed Wonen otsustas Euroopa Kohus järgmist:- 1.Kuuenda direktiivi artikli 5 lõike 3 punkti b tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklik säte, nagu seda on muudetud [...] Wet OB 1968 [...] artikli 3 lõige 2, mille kohaselt kinnisasju koormavate asjaõiguste tekkimise, ülemineku, muutmise, loovutamise või lõppemise tehingute määratlemine kaupade tarnena allub tingimusele, mille kohaselt nende tehingute eest makstud summa, mida on suurendatud käibemaksu võrra, oleks vähemalt võrdne selle kinnisasja, millele neid õigusi kohaldatakse, majandusliku väärtusega.
- 2.[Kuuenda] direktiivi artikli 13B punkti b ja artikli 13C punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklik säte, nagu seda on nimetatud 28. juuni 1968. aasta muudetud seaduse artikli 11 lõike 1 punkt b alapunkt punkt 5, mis käibemaksuvabastuse kohaldamise eesmärgil lubab kinnisvara rendileandmine ja üürileandmisega samastada kokkulepitud ajaks ning tasu eest antava asjaõigusega, mis annab selle omanikule kinnisasja kasutamise õiguse, nagu seda on põhikohtuasjas kõne all olev kasutusvaldus.
17Gerechtshof leidis oma 20. mai 1998. aasta otsuses, et muutmise seaduse tagasiulatuv jõud ei olnud kokkusobimatu ühegi kuuenda direktiivi sättega. Selle kohta väitis Stichting Goed Wonen oma apellatsioonkaebuses, et selle seaduse tagasiulatuv jõud alates 31. märtsi 1995. aasta kella 18.00 oli vastuolus ühenduse õigusega. Äärmisel juhul võis muutmise seadus tagasiulatuvalt hakata kehtima alates selle seaduseelnõu Madalmaade parlamenti esitamise kuupäevast, s.o 23. mail 1995.1824. augustil 1999 tehtud otsuses, millega ta esitas esimeses kohtuasjas eelotsuse küsimused, leidis Hoge Raad, et Stichting Goed Wonen esitatud õiguslikud alused ei olnud vastuvõetavad ning et Gerechtshofi hinnang oli põhjendatud.19Käesolevas asjas esitatud eelotsusetaotluses toob Hoge Raad välja, et see tema varasemas otsuses väljendatud seisukoht oli siiski muutunud kaheldavaks alates Euroopa Kohtu 8. juuni 2000. aasta otsusest kohtuasjas C-396/98: Sclossstraße (EKL 2000, lk I-4279), milles Euroopa Kohus otsustas, et kuuenda direktiivi [...] artiklit 17 tuleb tõlgendada selliselt, et maksukohustuslase õigus maha arvata juba tasutud käibemaks talle tarnitud kaupadelt või osutatud teenustelt, mis olid seotud teatud üürileandmise tehingute teostamisega, säilib juhul, kui nende kaupade tarnest või teenuste osutamisest hilisema, samas aga nende tehingute algusele eelneva seadusemuudatuse kohaselt ei ole maksukohustuslasel enam õigust keelduda nende maksuvabastusest [...].20Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab järgnevalt, miks Stichting Goed Wonen ei arvanud ehitustöödega seotud käibemaksu maha enne 28. aprilli 1995:6.3.1.Käesolevas asjas lasi apellant elamukompleksid ehitada enne 28. aprilli 1995. Algselt oli tal kavas need välja üürida, niipea kui ehitus on lõppenud. Selline üürileleandmine on maksust vabastatud — ilma igasuguste eranditeta — [Wet OB 1968] artikli 11 lõike 1 punkti b alusel [kuuenda direktiivi artikli 13 B osa punkt b]. Põhimõtteliselt oli apellandil ehitamise ajal õigus maha arvata talle esitatud arvetel märgitud käibemaks. Kui ta oleks seejärel elamukompleksid välja üürinud, oleks see tähendanud kaupade tarnet seaduse artikli 3 lõike 1 punkti h tähenduses [Madalmaade seadusandja kasutas enda jaoks ära võimaluse, mille näeb ette kuuenda direktiivi artikli 5 lõige 7, et sellist tehingut võib käsitada kauba tarnena]. Selle tarne tõttu oleks apellant olnud kohustatud tasuma maksustatava summa vastavalt seaduse artikli 8 lõikes 3 [kuuenda direktiivi artikli HA lõike 1 punktis b] sätestatule.6.3.2.Vastavalt ministri määrusele oli elamuehitusühistutel nagu apellant vahepeal võimalus keelduda seaduse artikli 3 lõike 1 punkti h kohaldamisest. Seda sätet — nagu ka kuuenda direktiivi artikli 5 lõike 7 punkti a — ei kohaldata neile juhul, kui nad väljendavad sellekohast soovi, mida nad ka teevad, mis kooskõlas ministri määrusega toimub nii, et nad ei arva maha neile elamuehituse ajal arvele märgitud maksu. Sellise korra kohaselt ei teostanud apellant mahaarvamist elamuehituse jooksul.6.3.3.Apellant tarnis 28. aprillil 1995 elamud seaduse (sel ajal jõus olnud redaktsiooni) artikli 3 lõike 2 tähenduses, mis tugineb kuuenda direktiivi artikli 5 lõike 3 punktile b. Selline tarne ei ole käibemaksust vabastatud. Järelikult võis apellant tol hetkel taotleda seaduse artikli 15 lõike 4 alusel — säte põhineb kuuenda direktiivi artiklil 17 ja artikli 20 lõike 1 punktil a — mahaarvamise korrigeerimist seoses sellega, mida eelnevalt ei olnud maha arvatud. Apellandilt oli seega [tagasiulatuvat toimet omava muutmise] seadusega, mis eelnes ajale, mil kõnealune kasutusvaldus oli seatud, see õigus ära võetud.
21Hoge Raad täpsustas eelotsusetaotluse punktis 6.3.4 seda, mille poolest põhikohtuasja ja eespool mainitud otsuses Schlossstraße tuvastatud asjaolud erinevad:Kohtuasjas Schlossstraße oli kõnealuse seadusemuudatuse — ilma, et sellel oleks olnud mis tahes tagasiulatuvat jõudu — tulemuseks see, et saadud mahaarvamise õigus tühistati sellisel juhul, kui tehingud, millest mahaarvamine sõltus, teostati pärast muudatuse jõustumist ning need olid vastupidiselt varasemale olukorrale maksust vabastatud ilma mahaarvamise õiguseta.
Käesolev asi on erinev selles osas, et nii mahaarvamise õiguse tekkimine kui ka tehing, millest see õigus sõltus, — varem puudus apellandil igasugune mahaarvamise õigus — leidsid aset samal hetkel ning et seadusemuudatus jõustus pärast seda hetke. Selles osas peab märkima, et kavandatud muudatusest anti ajakirjandusele teada enne seda hetke ning teatati, eelkõige vältimaks ilma tagasiulatuva jõuta seadusemuudatuse teatavakstegemisega kaasneda võivat soovimatut mõju, et antud asja puudutav muudatus pidi jõustuma tagasiulatuvalt 31. märtsil kell 18.00.
22Neil asjaoludel otsustas Hoge Raad der Nederlanden menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:Kas eespool punktis 6.3.4. esitatud asjaoludel on kuuenda direktiivi artiklite 17 ja 20 või ühenduse õiguse põhimõtetega õiguspärase ootuse ja õiguskindluse kohta vastuolus — eeldusel, et ei ole tuvastatud ei pettust ega kuritarvitamist ning et asja kasutamisotstarvet ei ole muudetud, nagu seda mainiti Euroopa Kohtu otsuse Schlossstraße punktides 50 ja 51 — käibemaksu korrigeerimise, mida maksukohustuslane ei ole maha arvanud, kuid mida ta on tasunud tarne (kinnisvara) eest, mida ta algselt kavatses kasutada üürileandmiseks (käibemaksuvaba tehing), kuid seejärel kasutas tehingus, mida maksustatakse käibemaksuga (antud asjas kasutusvalduse seadmine), tühistamine üksnes sellel põhjusel, et seadusemuudatuse tagajärjel, mis ei olnud veel jõustunud ajal, mil mainitud tehingut teostati, on see tehing tagasiulatuvalt käsitletav ilma mahaarvamise õiguseta maksuvaba tehinguna?
23Eelotsusetaotluse esitanud kohus oli oma taotluses maininud otsuseid kohtuasjades C-487/01: Gemeente Leusden ja C-7/02: Holin Groep, milles ta esitas samu sätteid puudutavaid eelotsuse küsimusi. Nende kohtuasjade kohta 29. aprillil 2004 tehtud otsus (liidetud kohtuasjad C-487/01 ja C-7/02: Gemeente Leusden ja Holin Groep, EKL 2004, lk 5337) saadeti nimetatud kohtule, küsides viimaselt, kas vastamine käesolevas põhikohtuasjas esitatud küsimusele on ikkagi vajalik. Hoge Raad jäi 3. juunil 2004 Euroopa Kohtule saadetud kirjas oma taotluse juurde.