Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
LAILA MEDINA
esitatud 16. juulil 2026(1)
Kohtuasi C‑328/25
Consorcio de Compensación de Seguros
versus
Ministerio Fiscal,
MLVM,
LRMG,
LMR,
JMV,
LMMV,
AHM
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus))
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2009/103/EÜ – Direktiiv (EL) 2021/2118 – Mootorsõidukite kasutamise kohustuslik tsiviilvastutuskindlustus – Isiku vastu kuriteo toimepanemiseks kasutatud mootorsõiduk – Kahjustatud isikule kahju hüvitamine – Mõiste „sõiduki kasutamine“ – Mõiste „õnnetus“ – Hüvitamise süsteem
I. Sissejuhatus
1. Eelotsusetaotluses käsitletakse küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta(2), arvestades Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2021. aasta direktiivi (EL) 2021/2118 (millega muudetakse direktiivi 2009/103)(3) põhjendust 9. Täpsemalt tõstatab käesolev kohtuasi muu hulgas küsimuse, kas mootorsõiduki tahtlik kasutamine teise isiku kehavigastuse või surma põhjustamise vahendina kuulub mõiste „sõiduki kasutamine“ alla direktiivi 2009/103 artikli 3 esimese lõigu tähenduses.
2. Kaasaegsete Lääne ühiskondade kollektiivses teadvuses peetakse mootorsõidukit suuresti vabaduse sümboliks. See sümbol – olgu siis Jack Kerouaci kirjandusliku („On the Road“) või Ridley Scotti filmikunsti („Thelma & Louise“) meistriteose kujul – on olnud Lääne kultuuri vaat et püsiv tunnus alates 20. sajandi teisest poolest. Siiski juba ammu enne seda, 1846. aastal, oli Victor Hugo poolt Prantsuse parlamendi ülemkoja (Chambre des pairs) ees peetud kõnes rõhutanud, et tema arvates „kaasneb vabadusega vastutus“ ning et ta kuulub „nende hulka, kes ei soovi, et vabadust kasutatakse ilma selle eest vastutust võtmata“.(4)
3. Teatavas mõttes väljendab tänapäevane sõiduki kindlustamise kohustus just niisugust vastutustunnet. Just see hoiak ongi ajendanud liidu seadusandjat alates 1972. aastast vastu võtma arvukalt direktiive mootorsõidukite kasutamise kohustusliku tsiviilvastutuskindlustuse kohta(5) ehk valdkonnas, mida on järk‑järgult ühtlustatud eesmärgiga kaitsta mootorsõidukitega põhjustatud õnnetustes kahjustatud isikuid.(6) Selles kontekstis on Euroopa Kohus juba korduvalt võtnud seisukoha nende direktiivide tõlgendamise kohta, et määratleda muu hulgas mõiste „sõidukite kasutamine“.(7) Tsiviilvastutuskindlustusega kaetud kahju ulatuse kohta tekib aga pidevalt küsimusi, nagu ka need, mis on käesoleva kohtuasja keskmes.
4. Käesoleval juhul on mõiste „sõidukite kasutamine“ tõlgendamise suhtes kahtlusi tekitanud asjaolud eriti tõsised, kuna need puudutavad mootorsõiduki kasutamisega tahtlikult teise isiku surma põhjustamist.
II. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus
5. 12. juuli 2020. aasta hommikul tekkis AHMil Hispaanias ühe ööklubi ees kaklus mitme isikuga, sealhulgas AMVga. Pärast kaklust käivitas AHM, kellel polnud kunagi olnud juhiluba, oma auto, mille kohta ta ei olnud sõlminud kohustuslikku tsiviilvastutuskindlustust. Ta liikus sellega tahtlikult suurel kiirusel, sõiduki tulesid sisse lülitamata, kõnniteel kõndinud AMV suunas ja sõitis talle otsa. Pärast esimest kokkupõrget pööras AHM auto ümber ja sõitis AMVst üle. AMV suri hiljem samal päeval talle tekitatud arvukate vigastuste tagajärjel.
6. Põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kehtis Hispaanias kaks mootorsõidukitega põhjustatud vara‑ või isikukahju hüvitamise süsteemi, nimelt mootorsõiduki kasutamisega tekitatud vara- ja isikukahju hüvitamise süsteem ning tahtlike vägivallakuritegude ohvritele riiklike toetuste maksmise süsteem.
7. Audiencia Provincial de Barcelona (Barcelona provintsikohus) vandekohtu büroo mõistis 19. septembri 2022. aasta otsuses, mida täiendati hilisema määrusega, AHMile ettekavatsetud tapmise toimepanemise eest 16 aastat ja 8 kuud vabadusekaotust ning liiklusohutuse vastase süüteo kriminaalselt vastutavaks toimepanijaks olemise eest 4 kuud vabadusekaotust. Lisaks mõistis Audiencia Provincial de Barcelona (Barcelona provintsikohus) temalt välja kohtukulud ja hüvitise. Samuti mõisteti hüvitis välja Consorcio de Compensación de Seguroselt (kindlustushüvitiste konsortsium; edaspidi „konsortsium“) tema otsese, ühise ja solidaarse tsiviilvastutuse tõttu, piiramata tema regressiõigust.
8. Konsortsium esitas apellatsioonkaebuse Tribunal Superior de Justicia de Cataluña (Kataloonia autonoomse piirkonna kõrgeim kohus, Hispaania) tsiviil- ja kriminaalkolleegiumile, kes tegi 7. märtsil 2023 otsuse, milles ta jättis eelmise astme otsuse muutmata, kuigi konsortsiumi makstava hüvitise summat ja hüvitise saajate arvu vähendati veidi; eelkõige vabastati konsortsium ohvri vanavanematele hüvitise maksmisest.
9. Konsortsium esitas kassatsioonkaebuse Tribunal Supremole (Hispaania kõrgeim kohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, paludes 7. märtsi 2023. aasta kohtuotsus tühistada eelkõige põhjusel, et põhikohtuasja ese ei puuduta „sõiduki kasutamist“. See väide põhineb kuninga 29. oktoobri 2004. aasta seadusandliku dekreedi 8/2004, millega kiidetakse heaks mootorsõidukite liikluskindlustuse ja tsiviilvastutuse seaduse uuesti sõnastatud tekst (Real Decreto Legislativo 8/2004 por el que se aprueba el texto refundido de la Ley sobre responsabilidad civil y seguro en la circulación de vehículos a motor), põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artikli 1 lõikel 6, mille kohaselt „sõiduki kasutamisega seotud asjaoluks ei loeta asjaolusid, mis tulenevad mootorsõiduki kasutamisest tahtliku isiku‑ või varavastase süüteo toimepanemiseks“.
10. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas kõnealune Hispaania seadus on liidu õigusega kooskõlas, arvestades eelkõige direktiivi 2021/2118 põhjenduse 9 sõnastust, millest nähtub sisuliselt, et liikmesriigid peaksid kas tagama, et mootorsõidukiga tahtlikult tekitatud kahju kaetakse vastavalt direktiivile 2009/103, või nägema ette samaväärse alternatiivse hüvitamismehhanismi, mis tagab, et niisugune kahju hüvitatakse võimalikult sarnasel viisil nimetatud direktiivis ette nähtud hüvitamisele. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et direktiiv 2021/2118 ei ole põhikohtuasja asjaoludele ratione temporis kohaldatav. Selles kontekstis on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas direktiivi 2021/2118 põhjenduses 9 nimetatud kahju ja vigastuste samaväärse hüvitamise põhimõte oli ette nähtud juba direktiivi 2009/103 esialgses versioonis. Jaatava vastuse korral soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas Hispaania riiklikku mehhanismi mootorsõidukiga tahtliku süüteo toimepanemisest tekkinud kahju hüvitamiseks võib pidada selliseks, mis tagab kahju hüvitamise viisil, mis on „võimalikult lähedane“ direktiivis 2009/103 ette nähtud hüvitamisele.
11. Neil asjaoludel otsustas Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada otsusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 13. mail 2025, Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„(1) Kas [direktiivi 2021/2118] põhjenduses 9 sõnaselgelt esitatud põhimõtet pakkuda samaväärset hüvitiskatet kõigile mootorsõidukite kasutamise ohvritele, sealhulgas juhul, kui liikuvat sõidukit kasutatakse tahtliku rünnaku vahendina, saab käsitada Euroopa Liidu õigusena, mis kehtib alates direktiivi [2009/103] esialgsest versioonist?
(2) Kui vastus on jaatav, siis kas liikmesriigi kanda olevate hüvitiste süsteem, mille kohaldamisala hõlmab mootorsõidukitega toime pandud tahtlike süütegude ohvreid, aga mille puhul vähendatakse hüvitiste summasid (kohati enam kui poole võrra) ja jäetakse välja mõned hüvitise saajad, saab käsitada kohustusliku kindlustuse korrale lähedasena, mille tõttu ei ole vaja lisada nimetatud ohvreid direktiivis 2009/130 ette nähtud hüvitiskaitsete hulka?“
12. Kirjalikud seisukohad esitasid Euroopa Kohtule üks tsiviilhagejatest (LRMG), Ministerio Fiscal (Hispaania prokuratuur), Hispaania valitsus ja Euroopa Komisjon. Kõik nad osalesid 21. mail 2026 toimunud kohtuistungil.
III. Analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
13. Nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 3 märkisin, kodifitseeriti direktiiviga 2009/103 viis varem kehtinud ja nüüdseks kehtetuks tunnistatud direktiivi üheks, et ühtlustada ja selgitada kehtivat mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust reguleerivat õigust. Selle direktiiviga ei muudetud siiski varem kehtinud direktiivide sisu, mistõttu on neid varem kehtinud direktiive käsitlev kohtupraktika ülekantav ka direktiivi 2009/103 samaväärsete sätete tõlgendamisele.(8) Sellega seoses hindas komisjon 2017. aastal direktiivi 2009/103 toimimist ning hindamise järeldus oli, et direktiivi tõhususe, tulemuslikkuse ja sidususe parandamiseks liidu muude poliitikavaldkondadega on vaja teha mitmeid muudatusi. Sel eesmärgil võeti vastu direktiiv 2021/2118.(9)
14. Käesoleval juhul on eelotsuse küsimused esitatud just nende erinevate direktiivide järjestuse tõttu ning täpsemalt direktiivi 2021/2118 lisatud põhjenduse 9 asjakohasuse kohta, mille tingimusi ma allpool üksikasjalikumalt selgitan.
15. Keskne küsimus seisneb kahjustatud isikutele vara‑ või isikukahju hüvitamises, pidades silmas, et esiteks on direktiivi 2009/103 artiklis 3 ette nähtud, et iga liikmesriik peab võtma asjakohased meetmed, et tagada sellise sõiduki kasutamisel, mille põhiasukoht on tema territooriumil, tsiviilvastutuskindlustuse olemasolu,(10) ja teiseks on sama direktiivi artiklis 10 ette nähtud, et viimase abinõuna tuleb luua organ, kes hüvitab kahjustatud isikutele kahju juhul, kui vara‑ või isikukahju on põhjustanud tundmatu sõiduk või sõiduk, mille puhul ei ole täidetud selle direktiivi artiklis 3 sätestatud kindlustuskohustus, st sõiduk, mille kohta ei ole kindlustuslepingut sõlmitud.(11)
16. Siiski ei sisalda direktiiv 2009/103 põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis ühtegi sätet, mis reguleeriks sõnaselgelt mootorsõidukitega tahtlikult põhjustatud vara‑ või isikukahju küsimust.
17. Samal ajal on direktiivi 2021/2118 – mille kohaselt peavad liikmesriigid võtma selle direktiivi järgimiseks vajalikud meetmed hiljemalt 23. detsembriks 2023 – põhjenduses 9 märgitud, et kui liikmesriik jätab sõiduki kasutamisega tahtlikult põhjustatud isiku‑ või varakahju kohustusliku liikluskindlustuse alt välja, peaks tal olema lubatud seda õiguspraktikat jätkata ainult ühel tingimusel. Seega selleks, et „[direktiiviga 2009/103] pakutavat kaitset mitte nõrgestada, tuleks sellist õiguspraktikat lubada siiski vaid juhul, kui liikmesriik tagab kahjustatud isikutele [isiku- või vara]kahjude hüvitamise viisil, mis on võimalikult lähedane direktiiviga 2009/103 ette nähtud hüvitamisele.“
18. Seega tuleneb selle põhjenduse grammatilisest tõlgendusest, et seadusandja peab vajalikuks, et nii sõiduki kasutamisega i) tahtlikult põhjustatud isiku vara‑ või isikukahju kui ka ii) tahtmatult põhjustatud vara‑ või isikukahju vahel järgitakse samaväärsuse põhimõtet, kuna sõiduki kasutamisega tahtlikult põhjustatud vara‑ või isikukahju saab kohustusliku liikluskindlustuse alt välja jätta üksnes juhul, kui kahjustatud isikutele tagatakse kahjude hüvitamine viisil, mis on „võimalikult lähedane“ direktiiviga 2009/103 ette nähtud hüvitamisele. Põhjendusest 9 selgub samuti, et selline mehhanism tuleb tagada, et „[direktiiviga 2009/103] pakutavat kaitset mitte nõrgestada“, mis näib viitavat sellele, et niisugune kaitse oli selle direktiivi alusel juba olemas.
19. Need kaalutlused tekitavad küsimusi seoses kahe aspektiga.
20. Esiteks on käesoleva ettepaneku punktis 18 kirjeldatud samaväärsuse põhimõtet mainitud üksnes direktiivi 2021/2118 põhjenduses 9, kuid mitte üheski selle direktiivi artiklis. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole liidu õigusakti põhjendusel küll siduvat õigusjõudu, kuid sellel on oluline väärtus tõlgendamise jaoks, kuna see võib täpsustada asjaomase akti sätte sisu ja selgitada akti vastuvõtja tahet.(12) Seega, kuigi põhjenduse 9 sõnastusest nähtub, et liikmesriigid peavad tagama, et sõiduki kasutamisega põhjustatud isiku‑ või varakahju hüvitamine oleks võimalikult lähedane tahtmatult põhjustatud kahju hüvitamisele, ei saa ainuüksi sellele põhjendusele tuginedes liikmesriikidele sellist otsest kohustust kehtestada.
21. Teiseks ei ole vaidlust selles, et direktiiv 2021/2118 ei olnud 12. juulil 2020 toimunud traagiliste sündmuste ajal kohaldatav. Selle taustal ja lisaks käesoleva ettepaneku punktis 20 esitatud kaalutlustele tekib küsimus, kas eelnimetatud direktiivi põhjendus 9 on direktiivi 2009/103 tõlgendamisel asjakohane, ja kui see on nii, siis milline on selle mõju põhikohtuasjale. Võttes aga arvesse eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud faktiliste asjaolude kirjeldust ja esitatud küsimuste sõnastust, tuleb tõdeda, et see kohus ei soovi teada, kas direktiiv 2021/2118 on põhikohtuasjas kohaldatav, vaid üksnes seda, kas käesoleva ettepaneku punktis 18 osutatud samaväärsuse põhimõtte sai tuletada juba direktiivist 2009/103, mis on kõnealuse vaidluse puhul kohaldatav.
22. Esitatud kahte küsimust tuleb analüüsida eeltoodud kaalutlusi arvestades.
B. Esimene eelotsuse küsimus
23. Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2009/103 artikleid 3 ja 10 koostoimes direktiivi 2021/2118 põhjendusega 9 tuleb tõlgendada nii, et vara‑ või isikukahju, mis on tahtlikult põhjustatud niisuguse sõiduki kasutamisega, mille puhul ei ole selle kindlustuskohustus täidetud, tuleb hüvitada esimesena nimetatud direktiiviga ette nähtud viisil. Teisisõnu tuleb seega vastata küsimusele, kas direktiivi 2009/103 kohaldamisala hõlmab vara‑ või isikukahju, mille on tahtlikult põhjustanud mootorsõidukit kasutav isik.
1. Direktiivi 2009/103 artikli 3 kohaldamisala piiritlemine kasutades mõistet „sõidukite kasutamine“
24. Direktiivi 2009/103 kohaldamisala ei ole üheski selle artiklis selgelt määratletud. Seetõttu on seda ulatuslikult käsitletud Euroopa Kohtu praktikas, mille võib üldjoontes kokku võtta järgmiselt: Direktiiviga 2009/103 nähakse ette kindlustuskohustus sõidukite puhul, mida kasutatakse vastavalt nende tavapärasele otstarbele.(13) See tähendab, et esiteks tuleb kindlaks teha, kas kõnealuse isiku‑ või varakahju põhjustanud eset võib käsitada sõidukina(14) ja teiseks, mida tähendab mõiste „sõidukite kasutamine“. Käesolev vaidlus puudutab teist tingimust ning täpsemalt sellise sõiduki kasutamist mõrva tahtlikuks toimepanemiseks.
25. Seega tuleb esitatud küsimusele tarviliku vastuse andmiseks analüüsida, kas niisugune kasutamine kuulub mõiste „sõidukite kasutamine“ kohaldamisalasse eelnimetatud direktiivi artikli 3 esimese lõigu tähenduses. See on põhimõtteline küsimus, kuna ainult sellised kindlustatud sõiduki kasutamise juhud, mis on hõlmatud mõistega „sõidukite kasutamine“, võivad kaasa tuua kindlustusandja vastutuse sõiduki kasutamise puhul kohustusliku tsiviilvastutuskindlustuse lepingu alusel selle sõidukiga tekitatud isiku‑ või varakahju eest.(15)
26. Niisugune esialgne analüüs eeldab direktiivi 2009/103 kohaldamisala laiemat mõistmist, kuna sama põhjendus kehtib tingimata ka selle direktiivi artikli 10 kohaldamisala suhtes, millega tagatakse kindlustamata või tundmatu sõidukiga põhjustatud isiku- ja varakahju hüvitamine. Sellega seoses märgin direktiivi 2009/103 põhjendust 14 arvestades, et kõnealuse direktiivi artikli 10 eesmärk on selleks loodud organi loomisega tagada, et kahjustatud isikuid ei jäeta hüvitisest ilma, kui õnnetuse põhjustanud sõiduk on kindlustamata või tundmatu. Samas on direktiivi 2009/103 põhjenduses 2, mis aitab mõista direktiivi artikli 3 konteksti, rõhutatud mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse tähtsust kindlustusvõtjate ja õnnetuses kahjustatud isikute jaoks. Mõlemas põhjenduses kasutatakse direktiivi 2009/103 – mille eesmärk on tagada hüvitise maksmine õnnetuses kahjustatud isikutele – kohaldamisala kirjeldamiseks sama sõnastust. Seega käsitletakse nii direktiivi 2009/103 artiklis 3 kui ka artiklis 10 sama liiki sündmuste, nimelt kahjustatud isikutele kahju põhjustanud õnnetuste hüvitiskatet, kuid need täiendavad teineteist kindlustusvõtjate olemasolu või tuvastatavuse osas.
27. Euroopa Kohus on juba sedastanud, et mõistet „sõiduki kasutamine“ direktiivi 2009/103 artikli 3 esimese lõigu tähenduses ei saa jätta iga liikmesriigi hinnata, vaid tegemist on liidu õiguse autonoomse mõistega, mille tõlgendamine on Euroopa Kohtu ülesanne.(16) Sellega on hõlmatud mootorsõiduki mis tahes kasutamine, mis vastab sõiduki tavapärasele otstarbele,(17) mis tähendab lõppkokkuvõttes igasugust transpordivahendina kasutamist.(18) Nagu ma olen juba märkinud oma ettepanekus kohtuasjas KBC Verzekeringen,(19) on Euroopa Kohus järk‑järgult selgitanud asjakohast kriteeriumi, mida tuleb kohaldada, et teha kindlaks, kas konkreetse olukorra puhul on tegemist sõiduki transpordivahendina kasutamisega.
28. Kokkuvõttes hõlmab see kriteerium kõnealuse sõiduki kasutamise faktilist hindamist, võttes arvesse mitmeid Euroopa Kohtu kohtupraktikas välja töötatud tingimusi.
29. Esiteks ei tohiks selle mõiste ulatus piirduda teeliiklusega (liiklemine üldkasutataval teel), vaid see peaks hõlmama sõiduki mis tahes kasutamist, mis vastab sõiduki tavapärasele otstarbele.(20) Teiseks ei ole asjaolu, et sõiduk kõnealuse vara‑ või isikukahju põhjustanud sündmuse toimumise hetkel liikus või oli paigal või sõiduki mootor töötas või ei töötanud, iseenesest määrav, kuna küsimus on üksnes selles, kas sõidukit kasutati transpordivahendina või mitte.(21) Kolmandaks tuleb sõiduki tegelikku kasutamist transpordivahendina mõista laialt. See hõlmab muu hulgas niisugust kasutusotstarvet, mis võimaldab isikute peale‑ ja mahaminekut või selle sõidukiga juba veetud või veetavate kaupade peale või maha laadimist.(22) See hõlmab ka „loomulikke ja vajalikke etappe, mis moodustavad lahutamatu osa sõiduki transpordivahendina kasutamisest“, nagu sõiduki parkimine ja seismise aeg.(23) Kasutamine jääb selle mõiste kohaldamisalast välja üksnes siis, kui sõidukit kasutatakse eesmärgil, mis erineb selgelt selle tavalisest transpordifunktsioonist.(24)
30. Eeltoodut arvestades märgin, et asjakohast kohtupraktikat iseloomustab pragmaatiline lähenemine,(25) mida on järgitud eesmärgiga anda liikmesriikide kohtutele tarvilikke juhiseid direktiivis 2009/103 ette nähtud nõuete ühetaoliseks rakendamiseks. Kuigi see võib näida juhtumipõhise lähenemisena, on siiski selge, et tegemist on objektiivse hindamisega, mille keskmes on sõiduk ise, olles „sõidukite kasutamine“ määratlemist käsitlevas Euroopa Kohtu praktikas ühendav joon. Seega on sellel lähenemisel siiani alati olnud puhtalt funktsionaalne suunitlus, mis on toonud kaasa kõnealuse mõiste laia tõlgenduse. Minu teada ei ole Euroopa Kohus siiski kunagi käsitlenud sõidukijuhi käitumise subjektiivset aspekti, mis tõi kaasa selle sõidukiga põhjustatud isiku‑ või varakahju.
31. Seega tõstatab käesolev kohtuasi konkreetse küsimuse, kas – ja kui jah, siis kuidas – mõjutab sõidukijuhi käitumise subjektiivsele aspektile antud õiguslik hinnang direktiivi 2009/103 kohaldamisala. Esitatud küsimusele vastamiseks on seega vaja selgitada, kas mõiste „sõidukite kasutamine“ kohaldamisala hõlmab subjektiivse elemendi, nimelt juhi vaimse seisundi hindamist seostatuna kuriteo objektiivsete asjaoludega, täpsemalt kõnealuse sõiduki kasutamise tagajärgedega.
2. Juhi „vaimse seisundi“ asjakohasus mõiste „sõidukite kasutamine“ määratlemisel
32. Käesolevas asjas palutakse Euroopa Kohus lisaks sõiduki kasutamise objektiivse hindamise seisukohast olulistele aspektidele selgitada, kas kõnealuse vara‑ või isikukahju põhjustanud sõiduki juhi vaimne seisund on oluline kindlakstegemisel, kas konkreetne olukord kujutab endast selle sõiduki „kasutamist“ direktiivi 2009/103 artikli 3 esimese lõigu tähenduses. Täpsemalt – ja nagu juba märgitud käesoleva ettepaneku punktis 1 – on Euroopa Kohtul vaja vastata küsimusele, kas olukorras, kus isik kasutas mootorsõidukit vahendina, millega põhjustati just see vara‑ või isikukahju, mis annab kahjustatud isikule õiguse saada hüvitist, tuleb otsuse tegemisel selle üle, kas kõnealune vara‑ või isikukahju kuulub direktiivi 2009/103 kohaldamisalasse, võtta arvesse selle isiku tema vaimset seisundit. Vastuse andmiseks kohaldan ma Euroopa Kohtu tõlgendusmeetodeid direktiivi 2009/103 artikli 3 ja artikli 10 sõnastuse suhtes, et arendada edasi analüüsi, mille Euroopa Kohus on oma kohtupraktikas mõiste „sõidukite kasutamine“ tavakeele tähenduse kohta juba teinud, võttes samas arvesse ka konteksti, milles seda mõistet kasutatakse, ja eesmärke, mille osa see on.(26)
a) Direktiivi 2009/103 artikli 3 esimese lõigu ja artikli 10 lõike 1 sõnastus
33. Direktiivi 2009/103 artikli 3 esimese lõigu sõnastuse kohta on Euroopa Kohus juba märkinud, et see on sõnastatud väga üldiselt.(27) Täpsemalt ei võimalda mõiste „sõidukite kasutamine“ grammatiline tõlgendamine ei ühel ega teisel viisil teha mingisuguseid järeldusi selle kohta, milline kaal tuleb omistada juhi vaimsele seisundile otsuse tegemisel selle üle, kas tegevus kujutab endast niisugust „kasutamist“ või mitte.
34. Samuti ei anna eelnimetatud direktiivi artikli 10 lõige 1 vastust küsimusele, kas vara‑ või isikukahju, mis on tekitatud tundmatu sõidukiga või sõidukiga, mille puhul ei ole täidetud artiklis 3 sätestatud kindlustuskohustus, kuulub hüvitamisele organi poolt, mille liikmesriigid on kohustatud looma või volitama, kui kahju on tekkinud mootorsõidukijuhi tahtliku tegevuse tõttu.
35. Seega ei tulene direktiivi 2009/103 artikli 3 esimese lõigu ja artikli 10 lõike 1 grammatilisest tõlgendusest, et liidu seadusandjal oleks olnud selge ja otsene kavatsus pakkuda kohustuslikku tsiviilvastutuskindlustust või riiklikku rahastust kasutades kahjustatud isikule hüvitiskatet sõidukijuhi tahtliku tegevusega tekitatud vara‑ või isikukahju eest. Samast grammatilisest tõlgendusest ei tulene siiski ka seda, et seadusandjal puudus kavatsus niisugust hüvitiskatet pakkuda. Neil asjaoludel tuleb erilist tähtsust omistada direktiivi 2009/103 kontekstile ja sellega taotletud eesmärkidele.
b) Direktiivi 2009/103 kontekst
36. Mis puudutab direktiivi 2009/103 artikli 3 esimese lõigu ja artikli 10 lõike 1 konteksti, siis tuleb märkida, et mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust kasutatakse selles direktiivis järjekindlalt koos mõistega „õnnetus“, kuigi seda mõistet ei ole kummaski neist sätetest nimetatud.
37. Sellega seoses tuleb viidata mitmele kõnealuse direktiivi põhjendusele. Eelkõige on direktiivi peamist eesmärki käsitlevas põhjenduses 2 märgitud, et „mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustus (liikluskindlustus) on Euroopa kodanike jaoks erilise tähtsusega olenemata sellest, kas nad on kindlustusvõtjad või õnnetuses kannatanud“. Põhjenduses 18, milles on esitatud seadusandja kaalutlused direktiivi artiklis 10 nimetatud organi kohta, on märgitud, et „kindlustamata sõiduki põhjustatud õnnetuse puhul on organil, mille ülesanne on anda hüvitist kindlustamata või identifitseerimata sõidukite põhjustatud õnnetustes kannatanutele, paremad võimalused vastutava isiku vastu kohtuasja algatamiseks kui kannatanul“. Lisaks on põhjenduses 20, milles kirjeldatakse direktiivist 2009/103 tulenevate kahjustatud isiku hüvitise saamise õiguste ühtlustamise põhjuseid, märgitud, et „mootorsõidukitega toimunud õnnetustes kannatanutele tuleks tagada samalaadne kohtlemine olenemata sellest, millises ühenduse osas õnnetus toimub“.
38. Lisaks tuleneb direktiivi 2009/103 artikli 10 lõike 3 kolmandast lõigust, et „tingimused, mille alusel saab isikukahju tõsiseks pidada, määratletakse kooskõlas selle liikmesriigi õigusaktide või haldusnormidega, kus õnnetus aset leidis“. Ühtlasi on mootorsõidukiga tekitatud kahju hüvitamise kord esitatud 7. peatükis, mille pealkiri on „Artiklis 3 osutatud kindlustusega kaetud sõiduki põhjustatud õnnetusest tulenevate nõuete lahendamine“.(28)
39. Erinevatest sätetest ja põhjendustest, mida ma äsja analüüsisin, tuleneb, et artikli 3 esimese lõigu ja artikli 10 lõike 1 konteksti ei ole võimalik õigesti mõista, kui jäetakse tähelepanuta seos mõistete „sõidukite kasutamine“ ja „õnnetus“ vahel.
40. Direktiivi 2021/2118 vastuvõtmiseni viinud ettevalmistavad materjalid kinnitavad veelgi, et direktiiv 2009/103 on suunatud õnnetustes kahjustatud isikutele. Sellega seoses annab komisjoni ettepanek muu hulgas kasuliku viite, märkides, et direktiiviga 2009/103 „püütakse ühtlustada võimalike liiklusõnnetustes kahjustatud isikute kaitset“ ning et „ELi esimene liikluskindlustuse direktiiv võeti vastu 1972. aastal ja sel oli kaks eesmärki: kaitsta liiklusõnnetustes kahjustatud isikuid“.(29)
41. Euroopa Kohus ise on korduvalt rõhutanud, et „sõidukitega põhjustatud õnnetustes kahjustatud isikute kaitse eesmärk“ on suunanud kohustuslikku kindlustust käsitlevate liidu õigusnormide arengut.(30)
42. Käesoleva ettepaneku punktides 36–41 esitatud kaalutlusi arvestades tuleb tingimata järeldada, et mõiste „sõidukite kasutamine“ ja sellest tulenevalt ka vastutuse ulatus direktiivi 2009/103 artiklitega 3 ja 10 hõlmatud vara‑ ja isikukahju eest puudutab õnnetusi. Seega põhineb nimetatud direktiivi kohaldamisala kindlaksmääramine mõistete „sõiduki kasutamine“ ja „õnnetus“ kumulatiivsel kombinatsioonil. Neil asjaoludel tekib küsimus, kas mootorsõiduki juhi poolt tahtlikult tekitatud vara‑ või isikukahju võib käsitada sellise „õnnetusena“.
43. Direktiiv 2009/103 ei sisalda mõiste „õnnetus“ määratlust,(31) mida on peetud raskesti määratletavaks mõisteks.(32) Siiski tähendab õnnetus tavaliselt ebasoodsat, tahtmatut ja ettenägematu sündmust.(33) Sellega seoses on Euroopa Kohus juba selgitanud, et tavatähenduses tähendab mõiste „õnnetus“ sündmust, mis on tahtmatu, kahjustav ja ettenägematu(34) või „ettenägematut ja äkilist sündmust, mis põhjustab kahju või ohtusid, nagu vigastused või surm“.(35)
44. Liikmesriikide õigussüsteemide kohta on direktiivi 2021/2118 põhjenduses 9 märgitud, et kõnealuse mõiste kohaldamiseks on liikmesriikides erinevad lähenemisviisid ning et teeliikluse ja tsiviilvastutuse puhul on mõned liikmesriigid otsustanud jätta tahtlikud teod õnnetuse määratlusest välja.(36) Samuti on see tähelepanek kooskõlas ühtlustamise põhimõttega, millel põhineb direktiiv 2009/103, millega kehtestatakse tingimusteta kohustus tagada, et sõidukite kasutamisega seotud tsiviilvastutus oleks kaetud kindlustusega, ning ka erandid sellest kohustusest, jättes liikmesriikidele samas kaalutlusõiguse nimetatud direktiivi muude tsiviilvastutuskindlustuse tõhususe tagamiseks mõeldud nõuete rakendamisel.(37)
45. Seega näib, et mõiste „õnnetus“ tõlgendamine ei selle tavatähenduses ega õiguskirjanduses kasutatud tähenduses ei võimalda asuda seisukohale, et õnnetus kujutab endast olukorda, kus mootorsõiduki juht on tahtlikult põhjustanud kolmandale isikule vara‑ või isikukahju.
46. See tähendaks, et kõnealune olukord ei kuulu mõiste „sõidukite kasutamine“ alla direktiivi 2009/103 artikli 3 esimese lõigu tähenduses. Niisugune lähenemine ei ole probleemivaba, sest võib tekkida küsimus, kas direktiivi 2009/103 kohaldamisala ja seega kaitse ulatust, mis selle direktiiviga mootorsõidukite kahjustatud isikud isikutele antakse, saab piirata üksnes selle direktiivi kontekstuaalse tõlgenduse alusel, mis seob sõiduki kasutamise olemuslikult õnnetusega. Teisisõnu ja eeldades, et seadusandja täidab oma rolli „ratsionaalse tegutsejana“,(38) võib tekkida küsimus, mil määral on võimalik tõlgendada seadusandja tahet mõiste „sõidukite kasutamine“ määratlemisel nii, et see on piiratud tahtmatult või hooletusest põhjustatud vara‑ või isikukahjuga, ilma seda sõnaselgelt väljendamata.
47. Tuleb tunnistada, et need tähelepanekud tekitavad segadust nende õigusnormidega taotletud seadusandja poliitiliste valikute tõlgendamisel. Ühelt poolt on direktiivi 2021/2118 põhjenduses 9 sõnaselgelt märgitud, et teatavates olukordades tuleks sõidukite kui vara‑ või isikukahju tahtliku põhjustamise vahendi kasutamist hüvitada direktiiviga 2009/103 ette nähtud viisil. Teiselt poolt näib see väide olevat vastuolus direktiivi 2009/103 sõnastuse ja kontekstiga, mida tuleb käesoleva ettepaneku punktis 42 esitatud põhjustel tõlgendada nii, et selle direktiivi alusel makstav hüvitis katab üksnes õnnetusega tekitatud vara‑ või isikukahju. Selle kriitika puhul tuleb siiski arvesse võtta asjaolu, et liidu õigusakti põhjendustel ei ole iseseisvat siduvat õigusjõudu.(39)
48. Need raskused mõiste „sõidukite kasutamine“ grammatilisel ja kontekstuaalsel tõlgendamisel tähendavad, et eriti vajalik on analüüsida seda mõistet arvestades direktiiviga 2009/103 taotletud eesmärke.(40)
3. Direktiivi 2009/103 eesmärgid
49. Direktiivi 2009/103 eesmärke tuleb eristada mootorsõidukite kohustuslikku kindlustust reguleerivate riigisiseste õigusnormide eesmärkidest. Direktiivil on oma konkreetsed eesmärgid,(41) mille hulka kuulub eelkõige liikumis‑ ja teenuste osutamise vabaduse edendamine. Selline kaalutlus ei pruugi tingimata või isegi üleüldse olla keskse tähtsusega selliste riigisiseste õigusaktide puhul, mille peamine eesmärk võib olla näiteks asjaomase vara‑ või isikukahju eest hüvitist maksma kohustatud kindlustusandja õiguste ja kohustuste kindlaksmääramine.(42) Kahjustatud isikute kaitse on siiski asjakohane nii liidu kui ka liikmesriigi meetmete puhul.
50. Märgin esimesena, et direktiiv 2009/103 põhineb EÜ asutamislepingu artikli 95 lõikel 1 (praegu ELTL artikli 114 lõige 1), mis annab Euroopa Parlamendile ja Euroopa Liidu Nõukogule pädevuse võtta meetmeid nende normide ühtlustamiseks, mille eesmärk on siseturu rajamine ja selle toimimine. Kõnealune direktiiv ei viita aluslepingute sätetele, mille eesmärk on hõlbustada õigusalast koostööd piiriülese mõõtmega kriminaalasjades, ega eelkõige ELTL artikli 82 lõikele 2, erinevalt näiteks direktiivist 2012/29/EL, mille eesmärk on edendada ohvrite kaitset, eelkõige kriminaalmenetluse raames.(43)
51. ELTL artikli 114 eesmärk on tagada ELTL artiklis 26 sätestatud eesmärkide saavutamine, mille eesmärk on tagada siseturu toimimine, mis on sisepiirideta ala, mille ulatuses on tagatud isikute, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumine. Sellega seoses peab ELTL artikli 114 alusel vastu võetud õigusakt esiteks sisaldama liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise meetmeid ning teiseks peab selle eesmärk olema siseturu rajamine ja selle toimimine.(44) Seevastu kuriteoohvrid kuuluvad EL toimimise lepingu V jaotise kohaldamisalasse, milles on sätestatud liidu pädevus võtta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal vastu õigusakte, austades põhiõigusi ning liikmesriikide erinevaid õigussüsteeme ja ‑traditsioone. Seega tehakse selget vahet nende ELi toimimise lepinguga taotletavate eesmärkide vahel, mis puudutavad siseturgu soodustavaid meetmeid, ning nende vahel, mille eesmärk on kuritegevuse ennetamine ja selle vastu võitlemine. Neid erinevusi ei tohi eirata.
52. Teisena pean vajalikuks rõhutada, et direktiiv 2009/103 ei sisalda ühtegi õigusnormi, mis viitaks sellele, et direktiivi eesmärk on kaitsta mootorsõiduki kasutamisel toime pandud tahtlike kuritegude ohvreid. Täpsemalt öeldes ei sätesta ükski selle õigusakti artiklitest, et seadusandja kavatsus oli maksta kahjustatud isikutele hüvitist viisil, mis oleks „võimalikult lähedane“ selle direktiivi artiklite 3 ja 10 kohaselt õnnetuses kahjustatud isikutele makstavale hüvitisele. Seega näib, et direktiiv 2009/103 tugineb pigem siseturu loogikale kui kriminaalasjade loogikale, mis kuuluvad teistsugusesse raamistikku, mille valdkonnas on seadusandja otsustanud tugineda muudele õigusaktidele.
53. Eeltoodut arvestades leian, et vaatamata mitmetimõistetavustele, mis tulenevad nii asjaomaste sätete sõnastusest ja nende kontekstist direktiivis 2009/103 kui ka sellest, et seadusandja on direktiivi kohaldamisala määratlemiseks ja selgitamiseks rakendanud segaseid meetodeid, on EL toimimise lepingu artiklite 82 ja 114 kohaldamisalasid arvestades kõige kooskõlalisem tõlgendus see, et mõiste „sõidukite kasutamine“ ei saa hõlmata mootorsõidukiga tahtlikult tekitatud kahju. Sellega seoses leian, et hoolimata selle sisust ei saa direktiivi 2021/2118 põhjendus 9 seda hinnangut ümber lükata, kuna viidatud põhjenduse sisu ei ole sõnaselgelt sätestatud selle direktiivi põhisisu moodustavates artiklites. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et ainult õigusakti sätted, mitte selle põhjendused(45) kujutavad endast vahendeid, millega liidu seadusandja teostab oma pädevust võtta vastu õigusakte ja täpsemalt ühtlustada eeskirju, milles käsitletakse inter alia nendele isikutele hüvitise maksmist, kellele on mootorsõidukiga põhjustatud isiku- või varakahju. Kuna mõiste „sõidukite kasutamine“ on lahutamatult seotud mõistega „õnnetus“, nagu eespool näidatud, ei kuulu kahjustatud isikutele tekitatud kahju hüvitamine direktiivi 2009/103 kohaldamisalasse, kui teo toimepanija vaimne seisund väljendab tahtlikku kavatsust tekitada kahjustatud isikule vara‑ või isikukahju, ning see küsimus jääb liikmesriikide pädevusse.
4. Kohaldamine käesoleval juhul
54. Tervikliku hinnangu andmine kõigile faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on põhikohtuasja lahendamiseks asjakohased, on üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne. Siiski ei takista miski Euroopa Kohtul anda eelotsusetaotluse esitanud kohtu jaoks tarvilikku vastust, andes talle liidu õiguse tõlgendamise juhised, mis on vajalikud selleks, et võimaldada tal see vaidlus ise lahendada. Sellega seoses tuleb kohaldada käesoleva ettepaneku punktides 23–31 kirjeldatud metoodikat, et teha kindlaks, kas põhikohtuasjas esinevaid asjaolusid on tõenäoliselt võimalik käsitada mõiste „sõidukite kasutamine“ kohaldamisalasse kuuluvana. Nagu ma märkisin käesoleva ettepaneku punktides 27–30, tuleb niisuguse hindamise käigus kindlaks teha, kas asjaomast sõidukit kasutati kõnealuse kahju põhjustamise hetkel vastavalt selle tavapärasele otstarbele. Lisaks nähtub käesoleva ettepaneku punktidest 32–53, et juhi vaimse seisundi kindlakstegemine seoses tekitatud vara‑ või isikukahjuga on asjakohane selleks, et selgitada välja, kas vara- või isikukahju põhjustanud tegu kuulub direktiivi 2009/103 kohaldamisalasse, kuivõrd selle direktiivi sätetega on hõlmatud üksnes õnnetuse (vaimne seisund, mille puhul tagajärgi ei soovitud) tagajärjel tekkinud vara- või isikukahju.
55. Võttes arvesse eelmises punktis kokkuvõtlikult esitatud meetodit tuleb möönda, et põhikohtuasja asjaolud võivad tekitada segadust. Nii nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust ja kohtuistungil esitatust, et kõnealust sõidukit -koos juhi ja kaasreisijaga pardal – kasutati avalikul teel liiklemiseks, et jõuda paika, kus toimus traagiline sündmus, mille tagajärjel hukkus üks inimene, ning seejärel sealt põgeneda. Siiski on samavõrd ilmne, et põhikohtuasjas kõne all oleva vara‑ või isikukahju põhjustanud tegu seisnes sõiduki tahtlikus kasutamises konkreetselt selle kahju tekitamise eesmärgil.(46) Eelotsusetaotlusest nähtub, et kohtuotsuses on tuvastatud, et AHM sõitis oma kindlustamata sõidukiga tahtlikult suurel kiirusel ja sisselülitamata tuledeta AMV‑le kaks korda vägivaldselt otsa. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et AHM kavatses lõpetada AMV elu või et tema tegevuse tulemusena oli suur tõenäosus, et ta seda teeb.
56. Neil asjaoludel ja kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, ei saa käesoleval juhul sõiduki kasutamist pidada hõlmatuks mõistega „sõidukite kasutamine“ direktiivi 2009/103 artikli 3 esimese lõigu ja seega ka artikli 10 lõike 1 tähenduses. Seetõttu ei saa mis tahes hüvitist niisuguse vara‑ ja isikukahju eest tuletada nimetatud direktiivis ette nähtud hüvitiskattest, kui on selgelt tõendatud, et juhi vaimne seisund oli selline, et ta pani toime tahtliku teo kõnealuse kahju, nimelt isiku surma põhjustamiseks.(47)
57. Mis tahes muu lähenemine annaks minu arvates põhjendusele siduva õigusjõu, mis oleks selgelt vastuolus Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga põhjenduste rolli kohta liidu õigusnormide tõlgendamisel.(48)
58. Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimustele järgmiselt: direktiivi 2009/103 artikli 3 lõiget 1 ja artikli 10 lõiget 1 koostoimes direktiivi 2021/2118 põhjendusega 9 tuleb tõlgendada nii, et need ei pane liikmesriigile kohustust hüvitada mootorsõiduki kasutamisega põhjustatud vara- või isikukahju viisil, mis on võimalikult lähedane direktiivis 2009/103 ette nähtud hüvitamisele, kui on kindlaks tehtud, et juhi vaimne seisund väljendab tahtlikku kavatsust põhjustada kõnealune kahju, näiteks isiku surm. Liikmesriikidel on siiski vabadus seda teha.
C. Teine eelotsuse küsimus
59. Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, millistel tingimustel võib mootorsõiduki kasutamisega tahtlikult põhjustatud vara‑ või isikukahju hüvitamise süsteemi pidada kahjustatud isikutele kahjude hüvitamiseks viisil, mis on võimalikult lähedane direktiiviga 2009/103 ette nähtud hüvitamisele.
60. Eelmises jaos esitatud põhjustel leian, et sellele küsimusele ei ole vaja vastata. Kuid juhuks, kui Euroopa Kohus peaks sellest seisukohast siiski kõrvale kalduma ja sisuliselt leidma, et direktiivi 2009/103 põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis oli kaudselt ette nähtud, et vara‑ või isikukahju, mis on juhi poolt tahtlikult põhjustatud sõidukiga, mille puhul ei ole selle kindlustuskohustus täidetud, tuleb hüvitada vastavalt nimetatud direktiivi artikli 10 nõuetele või sellele võimalikult lähedasel viisil, käsitlen terviklikkuse huvides lühidalt seda küsimust.
61. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt erineb kohustus tagada kolmandatele isikutele mootorsõidukitega tekitatud kahju eest tsiviilvastutuskindlustuse alusel kindlustuskaitse sellest, milline on neile isikutele sellise kahju tsiviilvastutuse alusel hüvitamise ulatus. Nimelt, kui esimene neist on kindlaks määratud ja tagatud liidu õigusnormidega, siis teist reguleerib peamiselt riigisisene õigus.(49) Seega liidu kehtiva õiguse kohaselt on põhimõtteliselt liikmesriikidel endal vabadus kindlaks määrata just see mootorsõidukiga tekitatud kahju, mis tuleb hüvitada, selle kahju hüvitamise ulatus ja hüvitise saamiseks õigustatud isikud. Seda vabadus on siiski piiratud nimetatud direktiiviga, kuivõrd selle direktiivi kohaselt on teatud kahjude katmine kohustuslik kindlaksmääratud minimaalsete summade ulatuses. Nende kahjude hulgas, mille katmine on kohustuslik, on ka „isikukahju“, nagu seda on täpsustatud direktiivi 2009/103 artikli 3 viimases lõigus.(50)
62. Selles kontekstis ja võttes arvesse liikmesriikide pädevusse jäävaid olulisi eelisõigusi selles valdkonnas peab hüvitamine, mis on võimalikult lähedane direktiivis 2009/103 ette nähtud hüvitamisele, eelkõige vastama kõnealuses direktiivis kindlaks määratud miinimumsummadele ja katma seal nimetatud vara‑ või isikukahju liike, sealhulgas mittevaralist kahju. Mis puudutab isikuid, kellel on direktiivi 2009/103 alusel õigus mittevaralise kahju hüvitamisele, siis peavad liikmesriigid tagama, et hüvitis, mis kuulub vastavalt tsiviilvastutust käsitlevale riigisisesele õigusele maksmisele liiklusõnnetuses kahjustatud isikute pereliikmetele tekitatud mittevaralise kahju eest, oleks kaetud kohustusliku kindlustusega vastavalt direktiivis 2009/103 kindlaks määratud miinimumsummadele.(51) Kindlustamata sõiduki puhul kehtivad samad kaalutlused, kuna nii selle direktiivi artikli 3 kui artikli 10 kohaldamisala toob asjaomase kahjustatud isiku jaoks tingimata kaasa sama tulemuse.
63. Kõigi nende asjaolude kontrollimine on siiski eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.
64. Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades ning juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et see on vajalik, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele järgmiselt: mootorsõidukiga tahtlikult põhjustatud vara‑ või isikukahju hüvitamise süsteemi võib pidada kahjustatud isikutele kahjude hüvitamiseks viisil, mis on võimalikult lähedane direktiivis 2009/103 ette nähtud hüvitamisele, kui see vastab selles direktiivis kindlaks määratud miinimumsummadele ja hõlmab selles direktiivis nimetatud kahju liike, sealhulgas liiklusõnnetuses kahjustatud isikute pereliikmetele tekitatud mittevaralist kahju.
IV. Ettepanek
65. Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunal Supremole (Hispaania kõrgeim kohus) järgmiselt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta artikli 3 lõiget 1 ja artikli 10 lõiget 1 tuleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2021. aasta direktiivi (EL) 2021/2118 (millega muudetakse direktiivi 2009/103) põhjendust 9 arvestades tõlgendada nii, et need ei pane liikmesriigile kohustust hüvitada mootorsõiduki kasutamisega põhjustatud vara- või isikukahju viisil, mis on võimalikult lähedane direktiivis 2009/103 ette nähtud hüvitamisele, kui on kindlaks tehtud, et juhi vaimne seisund väljendab tahtlikku kavatsust põhjustada kõnealune kahju, näiteks isiku surm. Liikmesriikidel on siiski vabadus seda teha.
2. Mootorsõidukiga tahtlikult põhjustatud vara‑ või isikukahju hüvitamise süsteemi võib pidada kahjustatud isikutele kahjude hüvitamiseks viisil, mis on võimalikult lähedane direktiivis 2009/103 ette nähtud hüvitamisele, kui see vastab selles direktiivis kindlaks määratud miinimumsummadele ja hõlmab selles direktiivis nimetatud kahju liike, sealhulgas liiklusõnnetuses kahjustatud isikute pereliikmetele tekitatud mittevaralist kahju.
1 Algkeel: inglise.
2 ELT 2009, L 263, lk 11.
3 ELT 2021, L 430, lk 1.
4 Hugo, V., Actes et paroles, lk 554.
5 Vt selle kohta kohtujurist Biondi ettepanek kohtuasjas Stichting Koskea (C‑490/24, EU:C:2025:735, punkt 2 ja eelkõige 3. joonealune märkus).
6 Vt selle kohta 28. novembri 2017. aasta kohtuotsus Rodrigues de Andrade (C‑514/16, EU:C:2017:908, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
7 Vt selle kohta kohtujurist Biondi ettepanek kohtuasjas Stichting Koskea (C‑490/24, EU:C:2025:735, punkt 2 ja eelkõige 5. joonealune märkus).
8 Vt selle kohta 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus Van Ameyde España (C‑923/19, EU:C:2021:475, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).
9 Vt selle kohta direktiivi 2021/2118 põhjendus 2.
10 Vt selle kohta 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus Juliana (C‑80/17, EU:C:2018:661, punktid 36 ja 37 ning seal viidatud kohtupraktika).
11 Vt selle kohta 19. septembri 2024. aasta kohtuotsus Matmut (C‑236/23, EU:C:2024:761, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).
12 Vt selle kohta 5. märtsi 2024. aasta kohtuotsus Kočner vs. Europol (C‑755/21 P, EU:C:2024:202, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).
13 Vt selle kohta 4. septembri 2014. aasta kohtuotsus Vnuk (C‑162/13, EU:C:2014:2146, punkt 56).
14 Vt selle kohta 4. septembri 2014. aasta kohtuotsus Vnuk (C‑162/13, EU:C:2014:2146, punktid 37–40); see tingimus ei ole põhikohtuasjas vaidluse all, kuna on selge, et autot, millega põhjustati kohtuasja keskmes olev traagiline õnnetus, tuleb pidada sõidukiks selle direktiivi tähenduses.
15 Vt selle kohta 29. oktoobri 2021. aasta kohtumäärus Ubezpieczeniowy Fundusz Gwarancyjny (C‑688/20, EU:C:2021:897, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
16 Vt selle kohta 28. novembri 2017. aasta kohtuotsus Rodrigues de Andrade (C‑514/16, EU:C:2017:908, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
17 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus Línea Directa Aseguradora (C‑100/18, EU:C:2019:517, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
18 28. novembri 2017. aasta kohtuotsus Rodrigues de Andrade (C‑514/16, EU:C:2017:908, punkt 38).
19 Vt kohtujurist Medina ettepanek kohtuasjas KBC Verzekeringen (C‑323/25, EU:C:2026:572, punktid 32–52).
20 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus Línea Directa Aseguradora (C‑100/18, EU:C:2019:517, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
21 28. novembri 2017. aasta kohtuotsus Rodrigues de Andrade (C‑514/16, EU:C:2017:908, punkt 39).
22 15. novembri 2018. aasta kohtuotsus BTA Baltic Insurance Company (C‑648/17, EU:C:2018:917, punkt 36).
23 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus Línea Directa Aseguradora (C‑100/18, EU:C:2019:517, punkt 41).
24 Näiteks ei käsitatud transpordivahendina põllumajandustraktorit, mida kõnealuse õnnetuse toimumise ajal kasutati üksnes umbrohutõrjevahendi pritsi pumba töös hoidmiseks (28. novembri 2017. aasta kohtuotsus Rodrigues de Andrade, C‑514/16, EU:C:2017:908, punkt 41).
25 Seda lähenemist on kritiseeritud; vt selle kohta näiteks kohtujurist Bobeki ettepanek kohtuasjas Van Ameyde España (C‑923/19, EU:C:2021:125).
26 Vt selle kohta 12. veebruari 2026. aasta kohtuotsus Stichting Koskea (C‑490/24, EU:C:2026:89, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).
27 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus Juliana (C‑80/17, EU:C:2018:661, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Mõiste „õnnetus“ esineb direktiivi 2009/103 artiklites 1, 2, 5, 6, 8, 10, 12, 13, 15 ja 17–25.
29 Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta (COM(2018) 336 (final)), 24. mai 2018.
30 19. septembri 2024. aasta kohtuotsus Matmut (C‑236/23, EU:C:2024:761, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Vt selle kohta nt kohtujurist Mengozzi ettepanek kohtuasjas Vnuk (C‑162/13, EU:C:2014:106, punkt 32).
32 Vt selle kohta Bakouche, D., „L’accident: responsabilité civile et assurances“, Responsabilité civile et assurances, juuli‑august 2014, lk 5.
33 Vt Cornu, G., Vocabulaire juridique, PUF, Pariis, 2024.
34 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Niki Luftfahrt (C‑532/18, EU:C:2019:1127, punkt 35).
35 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus CLCV jt (diiselmootori katkestusseade) (C‑693/18, EU:C:2020:1040, punkt 108).
36 Näiteks on Prantsuse õigussüsteemi kontekstis rõhutatud, et „etümoloogiliselt (accidens: miski, mis leiab aset juhuslikult) tähendab mõiste „õnnetus“ sündmust, mis toimub ettenägematult – justkui üllatuslikult – ootamatut ja tahtmatut sündmust. Seega on õnnetuse puhul esmapilgul tegemist ootamatu sündmusega, mis põhjustab tahtmatut kahju. See tähendab, et kui kahju tekitati tahtlikult, ei ole see rangelt võttes enam õnnetus. Sellest vaatenurgast välistab kohtupraktika sündmuse „õnnetuseks“ liigitamise olukorras, kus asjaomase sõiduki juht või valdaja või isegi kolmas isik on süüdi tahtlikus või vähemalt teadlikus rikkumises“. (Leduc, F., „Le cœur et la raison en droit des accidents de la circulation“, Responsabilité civile et assurances, märts 2009).
37 Näiteks on direktiivi 2009/103 artiklis 9 sätestatud, et artiklis 3 nimetatud kindlustus peab olema kohustuslik vähemalt teatavate selles artiklis kindlaks määratud minimaalsete summade ulatuses, ilma et see piiraks võimalike suuremate tagatiste sätestamist liikmesriikides. Lisaks on Euroopa Kohus korduvalt meenutanud, et kindlustatud isiku tsiviilvastutusest tuleneva hüvitise ulatust reguleerib peamiselt riigisisene õigus (17. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Carvalho Ferreira Santos, C‑484/09, EU:C:2011:158, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika). Peale selle jääb liikmesriikidele seoses direktiivi 2009/103 artikliga 10 ja nimetatud artiklis ette nähtud hüvitise maksmise eest vastutavate organitega õigus pidada nende organite poolt makstavat hüvitist subsidiaarseks või mittesubsidiaarseks.
38 Lenaerts, K., ja Gutiérrez-Fons, J. A., „To say what the law of the EU is: Methods of interpretation and the European Court of Justice“, Columbia Journal of European Law, 20. kd, nr 2, 2014, lk 20.
39 Vt käesoleva ettepaneku punktid 19–21.
40 Sellega seoses tuleb meenutada, et „kui kõnealune liidu õigusnorm on mitmeti mõistetav, ebaselge või mittetäielik, toimivad kõik Euroopa Liidu Kohtu kasutatavad tõlgendusmeetodid üksteist vastastikku tugevdavalt“ (Lenaerts, K., ja Gutiérrez-Fons, J. A., 38. joonealune märkus, op. cit., lk 61).
41 28. novembri 2017. aasta kohtuotsus Rodrigues de Andrade (C‑514/16, EU:C:2017:908, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
42 Hocquet-Berg, S., „La notion d’accident de la circulation“, Responsabilité civile et assurances, juuli‑august 2014, lk 34.
43 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK (ELT 2012, L 315, lk 57). Sellega seoses märgin, et direktiivis 2009/103 on sätestatud üksikasjalikud nõuded minimaalsete hüvitamise määrade kohta kohustusliku kindlustuse puhul, mis direktiivi 2012/29 puhul nii ei ole. Sellega seoses keskendub nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/80/EÜ, mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist (ELT 2004, L 261, lk 15; ELT eriväljaanne 19/07, lk 65), kuriteoohvritele tekitatud kahju hüvitamisele ja riigisisestele hüvitisskeemidele, mida tuleb sellega seoses rakendada, kuid direktiivi peamine eesmärk on tagada füüsiliste isikute vaba liikumine ja nende kaitse teises liikmesriigis tekitatud kahju eest.
44 Vt selle kohta kohtujurist Kokott’i ettepanek kohtuasjas Philip Morris Brands jt (C‑547/14, EU:C:2015:853, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).
45 Vt selle kohta eespool viidatud 5. märtsi 2024. aasta kohtuotsus Kočner vs. Europol (C‑755/21 P, EU:C:2024:202, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellega seoses rõhutas kohtujurist Szpunar oma ettepanekus liidetud kohtuasjades X ja Visser (C‑360/15 ja C‑31/16, EU:C:2017:397, punkt 132), et „ELi õiguskorras on õigusaktide põhjendused kirjeldavad ja mitte ettekirjutavad“. Vt ka den Heijer, M., van Os van den Abeelen, T., ja Maslyka, A., „On the use and misuse of recitals in European Union Law“, Amsterdam Law School Legal Studies Research Paper No. 2019‑31, Amsterdam Center for International Law, Amsterdam, 2019.
46 Eelotsusetaotlusest nähtub, et AHMile määrati ettekavatsetud tapmise toimepanemise eest 16 aastat ja 8 kuud vabadusekaotust ning liiklusohutuse vastase süüteo kriminaalselt vastutava toimepanijana 4 kuud vabadusekaotust.
47 Vt selle kohta kohtujurist Bobeki poolt kohtuasjas Ubezpieczeniowy Fundusz Gwarancyjny z siedzibą esitatud ettepaneku 20. joonealuses märkuses tahtlikult liialdatud näide (C‑383/19, EU:C:2020:1003).
48 Vt käesoleva ettepaneku punkt 44.
49 12. veebruari 2026. aasta kohtuotsus Stichting Koskea (C‑490/24, EU:C:2026:89, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 15. detsembri 2022. aasta kohtuotsus HUK‑COBURG‑Allgemeine Versicherung (C‑577/21, EU:C:2022:992, punktid 37 ja 38 ning seal viidatud kohtupraktika).
51 15. detsembri 2022. aasta kohtuotsus HUK‑COBURG‑Allgemeine Versicherung (C‑577/21, EU:C:2022:992, punktid 40–42 ning seal viidatud kohtupraktika).