EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
9. oktoober 2025 ( *1 )
Eelotsusetaotlus – Kohtualluvus ning kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus (EL) nr 1215/2012 – Kohaldamisala – Artikkel 25 – Kohtualluvuse kindlaksmääramise kokkulepe – Lepingu pooled, kelle asukoht on samas kolmandas riigis – Sellest lepingust tulenevate vaidluste lahendamiseks kohtualluvuse andmine liikmesriigi kohtutele – Välismaine element – Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumise tagajärjed
Kohtuasjas C‑540/24,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Handelsgericht Wieni (Viini kaubanduskohus, Austria) 1. augusti 2024. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 8. augustil 2024, menetluses
Cabris lnvestments Ltd
versus
Revetas Capital Advisors LLP,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president F. Biltgen (ettekandja), Euroopa Kohtu asepresident T. von Danwitz esimese koja kohtuniku ülesannetes, kohtunikud I. Ziemele, A. Kumin ja S. Gervasoni,
kohtujurist: M. Campos Sánchez‑Bordona,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
|
– |
Revetas Capital Advisors LLP, esindajad: Rechtsanwälte B. Knötzl ja B. Ortner, |
|
– |
Euroopa Komisjon, esindajad: S. Noë ja J. Vondung, |
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
|
1 |
Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada ELL artikli 50 lõiget 3, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1, edaspidi „Brüsseli Ia määrus“) artikleid 25 ja 68–70 ning 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), muudetud hilisemate konventsioonidega, mis käsitlevad uute liikmesriikide ühinemist selle konventsiooniga (edaspidi „Brüsseli konventsioon“), artikleid 17, 18, 55, 56 ja 66. |
|
2 |
Taotlus on esitatud Inglise õiguse alusel asutatud äriühingute Cabris lnvestments Ltd ja Revetas Capital Advisors LLP vahelises kohtuvaidluses nõude üle maksta summa lepingulise kohustuse täitmiseks, mille esimesena nimetatud äriühing esitas Austria kohtule teisena nimetatu vastu. |
Õiguslik raamistik
EL leping
|
3 |
ELL artikli 50 lõikes 3 on ette nähtud: „Aluslepingute kohaldamine asjaomase liikmesriigi suhtes lõpeb väljaastumislepingu jõustumise kuupäeval või lepingu puudumisel kahe aasta möödumisel lõikes 2 osutatud teatest, kui Euroopa Ülemkogu kokkuleppel asjaomase liikmesriigiga ei otsusta ühehäälselt seda tähtaega pikendada.“ |
Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise leping
|
4 |
Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu (ELT 2020, L 29, lk 7, edaspidi „väljaastumisleping“), mis võeti vastu 17. oktoobril 2019 ja jõustus 1. veebruaril 2020 ning kiideti Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse (Euratom) nimel heaks nõukogu 30. jaanuari 2020. aasta otsusega (EL) 2020/135 (ELT 2020, L 29, lk 1), artiklis 126 on ette nähtud: „Ülemineku- või rakendusperiood algab käesoleva lepingu jõustumise kuupäeval ja lõpeb 31. detsembril 2020.“ |
Brüsseli konventsioon
|
5 |
Brüsseli konventsiooni artiklis 17 on sätestatud: „Kui lepinguosalised, kellest ühe või mitme alaline elukoht on osalisriigis, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev osalisriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud ainupädevad. […]“. |
|
6 |
Konventsiooni artikkel 18 on sõnastatud järgmiselt: „Lisaks käesoleva konventsiooni teistest sätetest tulenevale pädevusele on pädev ka see osalisriigi kohus, kuhu kostja ilmub. Käesolevat sätet ei kohaldata juhul, kui isik on ilmunud kohtusse pädevuse vaidlustamiseks või kui artikli 16 kohaselt on ainupädev teine kohus.“ |
|
7 |
Konventsiooni artiklis 55 on ette nähtud: „Ilma et see piiraks artikli 54 teise lõigu ja artikli 56 kohaldamist, asendab käesolev konventsioon kahe või mitme osalisriigi vahel sõlmitud järgmised konventsioonid: […]
[…]“. |
|
8 |
Konventsiooni artiklis 56 on sätestatud: „Artiklis 55 nimetatud leping ja konventsioonid jäävad ka edaspidi jõusse valdkondades, mida käesoleva konventsiooniga ei reguleerita. Need kehtivad enne käesoleva konventsiooni jõustumist tehtud kohtuotsuste ja ametlikult koostatud või ametlike dokumentidena registreeritud dokumentide suhtes.“ |
|
9 |
Brüsseli konventsiooni artikkel 66 on sõnastatud järgmiselt: „Käesolev konventsioon sõlmitakse määramata ajaks.“ |
Brüsseli I määrus
|
10 |
Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42, edaspidi „Brüsseli I määrus“) jõustus 1. märtsil 2002 ja asendas liikmesriikide vahel Brüsseli konventsiooni. See määrus tunnistati kehtetuks ja asendati alates 10. jaanuarist 2015 Brüsseli Ia määrusega. |
|
11 |
Brüsseli I määruse artikli 23 lõige 1 oli sõnastatud järgmiselt: „Kui lepinguosalised, kellest ühe või mitme alaline elukoht on liikmesriigis, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad. […]“. |
Brüsseli Ia määrus
|
12 |
Brüsseli Ia määruse põhjendused 3, 13, 14, 15, 19 ja 21 on sõnastatud järgmiselt:
|
|
13 |
Määruse artikli 4 lõige 1 on sõnastatud nii: „Käesoleva määruse kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest.“ |
|
14 |
Määruse artikli 6 lõikes 1 on sätestatud: „Kui kostja alaline elukoht ei ole üheski liikmesriigis, tehakse liikmesriigi kohtute pädevus kindlaks iga liikmesriigi oma õiguse kohaselt, kui artikli 18 lõikest 1, artikli 21 lõikest 2 ning artiklitest 24 ega 25 ei tulene teisiti.“ |
|
15 |
Määruse II peatüki 7. jaos „Kokkuleppest tulenev kohtualluvus“ sisalduva artikli 25 lõikes 1 on ette nähtud: „Kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Kohtualluvus on erandlik, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. […]“. |
|
16 |
Brüsseli I määruse artikli 31 lõike 2 kohaselt: „Ilma et see piiraks artikli 26 kohaldamist, kui pöördutakse liikmesriigi kohtusse, kellele on artiklis 25 osutatud kokkuleppega antud erandlik pädevus, peatavad kõik ülejäänud liikmesriikide kohtud menetluse seni, kuni kohus, kuhu pöörduti kokkuleppe alusel, teatab, et tal puudub pädevus kokkuleppe kohaselt.“ |
|
17 |
Määruse VII peatükk „Seos teiste dokumentidega“ sisaldab teiste hulgas artikleid 68–70. Määruse artikkel 68 on sõnastatud järgmiselt: „1. Käesolev määrus asendab [Brüsseli konventsiooni] liikmesriikidevahelistes suhetes, välja arvatud nende liikmesriikide territooriumide puhul, mis kuuluvad nimetatud konventsiooni territoriaalsesse kohaldamisalasse, kuid mis jäävad väljapoole käesoleva määruse territoriaalset kohaldamisala vastavalt [ELTL] artiklile 355. 2. Kui käesolev määrus asendab liikmesriikidevahelistes suhetes [Brüsseli konventsiooni] sätteid, loetakse kõik viited nimetatud konventsioonile viideteks käesolevale määrusele.“ |
|
18 |
Määruse artiklis 69 on sätestatud: „Kui artiklites 70 ja 71 ei ole sätestatud teisiti, asendab käesolev määrus liikmesriikidevahelistes suhetes konventsioone, mis käsitlevad küsimusi, mille suhtes kohaldatakse käesolevat määrust. Eelkõige asendab käesolev määrus [Euroopa K]omisjoni poolt artikli 76 lõike 1 punkti c ja artikli 76 lõike 2 kohaselt koostatud loetelus sisalduvaid konventsioone.“ |
|
19 |
Määruse artikli 70 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt: „Artiklis 69 nimetatud konventsioonid jäävad ka edaspidi jõusse valdkondades, mida käesoleva määrusega ei reguleerita.“ |
|
20 |
Brüsseli Ia määruse artikli 76 lõike 2 kohaselt koostab komisjon selle määruse artiklis 69 osutatud konventsioonide loetelu liikmesriikidelt saadud teabe alusel, mille viimased on esitanud vastavalt selle määruse artikli 76 lõike 1 punktile c. Kõnealuse määruse artikli 76 lõike 4 kohaselt avaldab komisjon loetelud ja nende hilisemad muudatused Euroopa Liidu Teatajas. |
|
21 |
Komisjon koostas ja avaldas sama määruse artiklis 76 ette nähtud teabe põhjal kolm loetelu (ELT 2015, C 4, lk 2), millest kolmas loetelu (edaspidi „3. loetelu“) on sõnastatud järgmiselt: „Artiklis 69 viidatud konventsioonid on järgmised:
[…]
[…]
[…]
[…]“. |
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
|
22 |
Ühendkuningriigis asuvad äriühingud Cabris lnvestments ja Revetas Capital Advisors sõlmisid 6. mail 2020 nõustamislepingu koos kaaskirjaga, milles oli kohtualluvuse kokkulepe (edaspidi „vaidlusalune kohtualluvuse kokkulepe“), mis oli sõnastatud järgmiselt: „Käesolevale lepingule ja pooltevahelistele suhetele kohaldatakse Austria õigust ja neid tuleb tõlgendada kooskõlas Austria õigusega. Käesolevast lepingust tulenevate või sellega seotud vaidluste või lepingu täitmist või kehtivust puudutavate vaidluste lahendamine allub ainult Handelsgericht Wienile [Viini kaubanduskohus, Austria].“ |
|
23 |
Cabris lnvestments esitas 30. juunil 2023 Handelsgericht Wienile (Viini kaubanduskohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, hagi nõudega mõista Revetas Capital Advisorsilt tema kasuks välja 360000 eurot koos viivisega sellest lepingust tuleneva ja finantsjuhi tööülesannete täitmisega seotud lepingulise maksekohustuse täitmiseks. |
|
24 |
Eelotsusetaotlusest nähtub, et peale vaidlusaluse kohtualluvuse kokkuleppe ei ole põhikohtuasja poolte ja Austria Vabariigi vahel ilmset seost. |
|
25 |
Revetas Capital Advisors vaidlustas eelotsusetaotluse esitanud kohtu rahvusvahelise kohtualluvuse, väites, et kuna Brüsseli Ia määrus ei ole pärast väljaastumislepingus ette nähtud üleminekuperioodi lõppemist, milleks on määratud 31. detsember 2020 (edaspidi „üleminekuperiood“), enam kohaldatav õigussuhetele, milles osaleb Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, siis ei ole põhikohtuasja asjaoludele kohaldatav nimetatud määruse artikkel 25, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus 8. veebruari 2024. aasta kohtuotsuses Inkreal (C‑566/22, EU:C:2024:123). Seega on vaidlusalune kohtualluvuse kokkulepe kehtetu ja eelotsusetaotluse esitanud kohtul puudub rahvusvaheline kohtualluvus tema menetluses oleva vaidluse lahendamiseks. |
|
26 |
Esimesena kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus selles, kas Brüsseli Ia määruse artikkel 25 ja Euroopa Kohtu 8. veebruari 2024. aasta kohtuotsuses Inkreal (C‑566/22, EU:C:2024:123) välja töötatud põhimõtted on kohaldatavad kahe Ühendkuningriigis asuva lepingupoole vahel üleminekuperioodil sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppe suhtes, millega määrati nende vaidluse lahendamiseks kohtualluvus liikmesriigi kohtule, kui selle kohtu poole pöörduti pärast Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi väljaastumist Euroopa Liidust ja üleminekuperioodi lõppu ning samuti puudub vaidluse aluseks oleval lepingulisel suhtel igasugune seos selle liikmesriigiga. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kaldub selle määruse põhjendustest 13 ja 14, ELL artikli 50 lõikest 3 ja eespool viidatud kohtuotsusest järeldama, et selline seos on vajalik. |
|
27 |
Juhul kui Euroopa Kohus peaks jõudma järeldusele, et Brüsseli Ia määruse artikkel 25 ei ole sellises olukorras kohaldatav, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teisena teada, kas kohaldatav on Brüsseli konventsioon ja eelkõige selle artiklid 17 ja 18 või – kui see ei ole kohaldatav – Ühendkuningriigi ja Austria leping. Selle kohtu sõnul sõltub vastus nimetatud küsimusele asjaolust, kas Brüsseli Ia määruse artiklitega 68 ja 69 on mõlemad aktid lõplikult kehtetuks tunnistatud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et rahvusvahelise avaliku õiguse põhimõtted, mis reguleerivad lepingute lõppemist, ja asjaolu, et need erinevad aktid reguleerivad lähedast valdkonda, räägivad sellise tõlgenduse kasuks, mille kohaselt on nende aktide kohaldatavus Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriiki puudutavates õigussuhetes välistatud. |
|
28 |
Kolmandana soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ELL artikli 50 lõige 3 ja 4. märtsi 2019. aasta määruste, mis puudutavad kohtualluvust tsiviilasjades ja kohtuotsuseid (muudatus) (Brexit) (Civil Jurisdiction and Judgments (Amendment) (EU Exit) Regulations 2019) (Statutory Instruments 2019, nr 479), 4. osa artikli 82 lõike 1 punkti b alapunkt i välistavad üldiselt Brüsseli konventsiooni kohaldatavuse. |
|
29 |
Neil asjaoludel otsustas Handelsgericht Wien (Viini kaubanduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
|
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
|
30 |
Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selle sätte kohaldamisalasse kuulub olukord, kus lepingu kaks poolt, kelle asukoht on Ühendkuningriigi territooriumil, lepivad väljaastumislepingus ette nähtud üleminekuperioodil sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppes kokku, et sellest lepingust tulenevad vaidlused alluvad liikmesriigi kohtule, kui see kohus lahendab nende poolte vaidlust pärast üleminekuperioodi lõppu. |
|
31 |
Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et kuna kohtualluvuse kokkulepe on oma olemuselt kohtualluvuse valik, millel ei ole õiguslikku toimet seni, kuni kohtumenetlust ei ole algatatud, ja millel on tagajärjed alles hagi esitamise päevast, tuleb sellist kokkulepet hinnata hagi esitamise kuupäeva seisuga (vt selle kohta 13. novembri 1979. aasta kohtuotsus Sanicentral, 25/79, EU:C:1979:255, punkt 6, ja 24. novembri 2022. aasta kohtuotsus Tilman, C‑358/21, EU:C:2022:923, punkt 30). |
|
32 |
Seega tuleb esitatud küsimusele vastamiseks kindlaks teha, kas vaidlus lepingu mõlema poole vahel, kelle asukoht on samas kolmandas riigis, nagu alates 1. veebruarist 2020 Ühendkuningriik, ja kes on määranud vaidlusi lahendama liikmesriigi kohtu, kuulub Brüsseli Ia määruse ja selle artikli 25 lõike 1 kohaldamisalasse. |
|
33 |
Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta mitte ainult normi sõnastust, vaid ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa õigusnorm on (vt 17. novembri 1983. aasta kohtuotsus Merck, 292/82, EU:C:1983:335, punkt 12, ja 8. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Inkreal, C‑566/22, EU:C:2024:123, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
34 |
Esimesena, mis puudutab sõnastust, siis Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõike 1 esimese lause kohaselt on juhul, kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud erandjuhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. |
|
35 |
Seega tuleneb juba nimetatud sätte sõnastusest, et selles sätestatud reeglit kohaldatakse poolte asukohast sõltumatult. Täpsemalt ei sõltu selle reegli kohaldamine ühestki tingimusest, mis oleks seotud poolte või ühe poole asukohaga liikmesriigi territooriumil. |
|
36 |
Teisena, mis puudutab Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõike 1 konteksti, siis tuleb esiteks rõhutada, et nimetatud säte erineb sellele eelnenud sättest, nimelt Brüsseli I määruse artikli 23 lõikest 1, mis omakorda nõudis kohtualluvuse kokkuleppel põhineva kohtualluvuse eeskirja kohaldamiseks, et vähemalt ühe selle kokkuleppe osalise alaline elukoht või asukoht oleks liikmesriigi territooriumil. |
|
37 |
Teiseks tuleb meenutada, et Brüsseli Ia määrusega kehtestatud kohtualluvuse kord on liidusisene, taotledes selliseid eesmärke nagu siseturu nõuetekohane toimimine ning vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomine, nagu nähtub selle määruse põhjendusest 3 (vt selle kohta 25. veebruari 2025. aasta kohtuotsus BSH Hausgeräte, C‑339/22, EU:C:2025:108, punkt 55). Määruse põhjenduses 13 on lisaks märgitud, et „[m]enetluste, mille suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, ja liikmesriigi territooriumi vahel peab olema seos“ ning et „[j]ärelikult tuleks kohtualluvuse ühiseeskirju kohaldada põhimõtteliselt siis, kui kostja alaline elukoht on liikmesriigis“. Sama määruse põhjenduses 14 on aga märgitud, et „poolte autonoomia austamiseks tuleks siiski käesoleva määruse teatavaid kohtualluvuse eeskirju kohaldada kostja alalisest elukohast olenemata“. |
|
38 |
Erinevalt Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõikes 1 sätestatud reeglist, arvestades määruse põhjendust 13, mille kohaselt määratakse kohtualluvus kindlaks kostja elu- või asukohajärgse kohtu üldpõhimõtte alusel, kui tema alaline elukoht või asukoht on liikmesriigis, on selle määruse artikli 6 lõikes 1, arvestades määruse põhjendust 14, ette nähtud, et kui kostja alaline elukoht ei ole üheski liikmesriigis, tehakse iga liikmesriigi kohtute pädevus kindlaks iga liikmesriigi oma õiguse alusel, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse selle määruse teatavaid sätteid, sealhulgas artiklit 25. |
|
39 |
Seega tuleneb Brüsseli Ia määruse artikli 6 lõikest 1 koostoimes artikli 25 lõikega 1, et olukorda, kus kostja alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kuid lepingupooled on kokku leppinud, et nende lepingulisi vaidlusi lahendab liikmesriigi kohus või kohtud, reguleerib kohtualluvuse eeskiri, mis tuleneb kohtualluvuse kokkuleppest vastavalt artikli 25 lõikele 1, mitte artikli 6 lõikes 1 nimetatud iga liikmesriigi õiguse kohtualluvuse eeskirjad. Eeltoodu kinnitab seega käesoleva kohtuotsuse punktist 35 tulenevat grammatilist tõlgendust, mille kohaselt on artikli 25 lõige 1 kohaldatav isegi siis, kui kõigi vaidluse poolte alaline elukoht või asukoht on kolmandas riigis. |
|
40 |
Kolmandaks on Euroopa Kohtu praktika kohaselt Brüsseli Ia määruse kohaldamisalasse kuulumiseks nõutav, et kõnealuses olukorras esineks välismaine element. See välismaine element võib tuleneda nii sellest, et kostja asukoht on mõnes muus liikmesriigis kui see, mille kohtu poole pöörduti, kui ka muudest teguritest, mis on eelkõige seotud vaidluse sisuga, sest ka need tegurid võivad asuda kolmandas riigis. Selline olukord võib nimelt tõstatada küsimusi rahvusvahelise kohtualluvuse kindlaksmääramise kohta (vt selle kohta 1. märtsi 2005. aasta kohtuotsus Owusu, C‑281/02, EU:C:2005:120, punkt 26; 8. septembri 2022. aasta kohtuotsus IRnova, C‑399/21, EU:C:2022:648, punkt 28; 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus FTI Touristik (välismaine element), C‑774/22, EU:C:2024:646, punktid 26, 28 ja 29, ning 25. veebruari 2025. aasta kohtuotsus BSH Hausgeräte, C‑339/22, EU:C:2025:108, punktid 59 ja 60). |
|
41 |
Lisaks on Euroopa Kohus juba täpsustanud, et olukorras, kus lepingu pooled, kelle asukoht on samas liikmesriigis, lepivad kokku, et sellest lepingust tulenevate vaidluste lahendamine allub teise liikmesriigi kohtutele, isegi kui sellel lepingul ei ole mingit muud seost selle teise liikmesriigiga, on tegemist välismaise elemendiga. Nimelt tõendab sellises olukorras kohtualluvuse kokkulepe, mille kohaselt on kohtualluvus muu liikmesriigi kui lepingupoolte asukohaliikmesriigi kohtutel, juba iseenesest, et kõnealune olukord on rahvusvaheline (vt selle kohta 8. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Inkreal, C‑566/22, EU:C:2024:123, punktid 25 ja 39). |
|
42 |
Analoogia alusel lahendusega, milleni jõudis Euroopa Kohus oma praktikas, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktides 40 ja 41, tuleb asuda seisukohale, et kohtualluvuse kokkulepe, mille kohaselt on kohtualluvus liikmesriigi kohtutel, samas kui lepingupoolte asukoht on kolmandas riigis, tõstatab küsimuse, mis puudutab kohtualluvuse kindlaksmääramist rahvusvahelises õiguskorras, ning sellises olukorras esineb seega nõutav välismaine element selle kohtupraktika tähenduses. |
|
43 |
Kolmandana kinnitavad sellist tõlgendust ka Brüsseli Ia määruse artikliga 25 järgitavad eesmärgid, mida on nimetatud selle määruse põhjendustes 15, 19 ja 22, nimelt eesmärgid austada poolte autonoomiat ja suurendada erandlike kohtualluvuse kokkulepete tõhusust (vt selle kohta 8. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Inkreal, C‑566/22, EU:C:2024:123, punkt 26). |
|
44 |
Samuti on see kooskõlas Brüsseli Ia määruse eesmärgiga, milleks on ühtlustada kohtualluvuse kollisiooninormid tsiviil- ja kaubandusasjades hästi ettenähtavate kohtualluvuse eeskirjade abil ning millega taotletakse seega õiguskindluse eesmärki. Nimelt aitab samas kolmandas riigis asuvate lepingu poolte võimalus leppida kokku liikmesriigi kohtute alluvuses tagada, et hageja teab kohut, kuhu ta võib pöörduda, ja kostja näeb ette, millisesse kohtusse teda võidakse kaevata. Selles kontekstis nõuab õiguskindluse eesmärk, et liikmesriigi kohus, kelle poole on pöördutud, saaks hõlpsasti lahendada kohtuasja talle allumise küsimuse ilma kohustuseta asuda seda asja sisuliselt läbi vaatama (vt analoogia alusel 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus FTI Touristik (välismaine element), C‑774/22, EU:C:2024:646, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
45 |
Brüsseli Ia määruse artiklis 25 sätestatud ühtlustatud eeskirjade kohaldamine aitab lisaks vältida liikmesriikide territooriumil kohtualluvuse konflikte, mis kahjustavad õiguskindlust, sest nende riigisiseste õigusnormide kohaldamine võib viia vastakate lahendusteni. Lisaks vähendab nende ühtlustatud eeskirjade kohaldamine samaaegsete menetluste esinemise võimalust ja väldib seda, et eri liikmesriikides tehakse vastuolulised kohtuotsused, nagu seda nõuab määruse põhjenduses 21 nimetatud eesmärk tagada harmooniline õigusemõistmine (vt selle kohta 8. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Inkreal, C‑566/22, EU:C:2024:123, punkt 30). |
|
46 |
Järelikult kuulub selline vaidlus nagu põhikohtuasjas, mis toimub lepingu kahe poole vahel, kelle asukoht on kolmandas riigis ja kes on määranud oma lepingulisi vaidlusi lahendama liikmesriigi kohtu, Brüsseli Ia määruse ja selle artikli 25 lõike 1 kohaldamisalasse. |
|
47 |
Käesolevale küsimusele antavat vastust ei muuda asjaolu, et kohtualluvuse kokkulepe, millega lepingu pooled, kelle asukoht on Ühendkuningriigis, määrasid oma vaidlusi lahendama liikmesriigi kohtu, käesoleval juhul eelotsusetaotluse esitanud kohtu, sõlmiti üleminekuperioodil ja et selle kohtu menetluses on vaidlus pärast üleminekuperioodi lõppemist. |
|
48 |
Nimelt ei reguleeri väljaastumisleping sellist olukorda ja lisaks nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 31–46 esitatud kaalutlustest, et vaatamata vaidluse poolte asukohale sellises kolmandas riigis nagu alates 1. veebruarist 2020 Ühendkuningriik, kuulub põhikohtuasi Brüsseli Ia määruse ja selle artikli 25 lõike 1 kohaldamisalasse. |
|
49 |
Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selle sätte kohaldamisalasse kuulub olukord, kus lepingu kaks poolt, kelle asukoht on Ühendkuningriigi territooriumil, lepivad väljaastumislepingus ette nähtud üleminekuperioodil sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppes kokku, et sellest lepingust tulenevad vaidlused alluvad liikmesriigi kohtule, seda ka juhul, kui see kohus lahendab nende poolte vaidlust pärast üleminekuperioodi lõppu. |
Teine kuni viies küsimus
|
50 |
Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, et selline olukord, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuulub Brüsseli Ia määruse ja selle artikli 25 lõike 1 kohaldamisalasse, ei ole teisele kuni viiendale küsimusele enam vaja vastata. |
Kohtukulud
|
51 |
Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata. |
|
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: |
|
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 25 lõiget 1 |
|
tuleb tõlgendada nii, et |
|
selle sätte kohaldamisalasse kuulub olukord, kus lepingu kaks poolt, kelle asukoht on Ühendkuningriigi territooriumil, lepivad Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingus ette nähtud üleminekuperioodil sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppes kokku, et sellest lepingust tulenevad vaidlused alluvad liikmesriigi kohtule, seda ka juhul, kui see kohus lahendab nende poolte vaidlust pärast üleminekuperioodi lõppu. |
|
Allkirjad |
( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa.