1

Hagejad TenneT TSO GmbH ja TenneT TSO BV esitavad ELTL artiklil 263 põhinevas hagis nõude tühistada Euroopa Liidu Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostöö Ameti (ACER) apellatsiooninõukogu 28. mai 2021. aasta otsus, millega jäetakse muutmata ACERi 30. novembri 2020. aasta otsus nr 30/2020, mis puudutab Belgiat, Tšehhi Vabariiki, Saksamaad, Prantsusmaad, Horvaatiat, Luksemburgi, Ungarit, Madalmaid, Austriat, Poolat, Rumeeniat, Sloveeniat ja Slovakkiat hõlmava piirkonna (edaspidi „CORE ala“) elektri põhivõrguettevõtjate (edaspidi „põhivõrguettevõtjad“) ettepanekut niinimetatud CORE võimsuse arvutamise kohta koormuste ümberjaotamise ja vahetuskauba tegemise kulude jagamise metoodika alusel ja millega jäetakse rahuldamata hageja kaebus juhtumis A‑001‑2021 (konsolideeritud) (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

Vaidluse taust

2

Hagejad on põhivõrguettevõtjad, kes käitavad elektri ülekandevõrku vastavalt ühes Saksamaa osas ja Madalmaades.

3

Komisjoni 24. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1222, millega kehtestatakse võimsuse jaotamise ja ülekoormuse juhtimise suunised (ELT 2015, L 197, lk 24), artikli 74 lõike 1 kohaselt peavad koordineeritud võimsusarvutuse iga ala kõik põhivõrguettevõtjad hiljemalt 16 kuud pärast koordineeritud võimsusarvutuse alade kohta otsuse tegemist välja töötama ettepaneku ühise koormuste ümberjaotamise ja vahetuskauba tegemise kulude jagamise metoodika (edaspidi „kulude jagamise metoodika“) kehtestamiseks.

4

ACER võttis määruse 2015/1222 artikli 15 alusel 17. novembril 2016 vastu otsuse nr 06/2016 võimsusarvutusalade kindlaksmääramise kohta. Selle otsuse artiklis 1 ja I lisas on määratletud need liikmesriigid, mille territoorium on CORE ala osa.

5

CORE ala põhivõrguettevõtjad pidid kulude jagamise metoodika ettepaneku esitama sellele otsusele järgneva 16 kuu jooksul, st hiljemalt 17. maiks 2018.

6

CORE ala põhivõrguettevõtjad jätsid siiski ettepaneku kulude jagamise metoodika kohta eespool punktis 5 nimetatud tähtaja jooksul esitamata. Määruse 2015/1222 artikli 9 lõike 4 kohaselt teatasid need põhivõrguettevõtjad reguleerivatele asutustele ja ACERile, et neil on sellise ettepaneku väljatöötamiseks vaja rohkem aega. ACER teavitas sellest Euroopa Komisjoni, kes konsulteeris põhivõrguettevõtjate, reguleerivate asutuste ja ACERiga, et osutada asjaomastele põhivõrguettevõtjatele abi ettepaneku väljatöötamisel ja võimalikult varakult heakskiitmiseks esitamisel.

7

CORE ala põhivõrguettevõtjad esitasid 27. märtsil 2019 määruse 2015/1222 artikli 9 lõike 7 punkti h kohaselt kõigile selle ala reguleerivatele asutustele kulude jagamise metoodika ettepaneku koos seletuskirjaga. Neil reguleerivatel asutustel oli viidatud määruse artikli 9 lõike 10 järgi kuus kuud aega selleks, et teha otsus selle ettepaneku kohta.

8

ACER otsustas 26. septembril 2019 kõnealuste reguleerivate asutuste taotluse alusel pikendada neile asutustele selle ettepaneku heakskiitmiseks ette nähtud tähtaega kuue kuu võrra, st kuni 27. märtsini 2020.

9

CORE ala energeetikaregulatsiooni piirkondliku foorumi esimees teatas 27. märtsil 2020 kõigi selle ala reguleerivate asutuste nimel, et viimased ei saa samal päeval teha otsust esitatud ettepaneku kohta, kuna seda peetakse enamjaolt mittetäielikuks ja seda sel määral, et reguleerivad asutused ei saa seda heaks kiita ega paluda selles muudatusi teha.

10

Kuna mainitud päeval ei jõudnud CORE ala reguleerivad asutused põhivõrguettevõtjate esitatud kulude jagamise metoodika ettepaneku suhtes kokkuleppele, tegi ACER avalduse, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta määruse (EL) 2019/942, millega asutatakse Euroopa Liidu Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostöö Amet (ELT 2019, L 158, lk 22), artikli 5 lõike 3 ja artikli 6 lõike 10 ning määruse 2015/1222 artikli 9 lõike 11 alusel on temal õigus teha otsus kõnealuse ettepaneku kohta. Viimasena mainitud sätte kohaselt oli ACER kooskõlas määruse 2019/942 artikli 6 lõike 12 punktiga a kohustatud võtma vastava otsuse vastu kuue kuu jooksul.

11

Pärast pikka koostööperioodi, konsultatsioone ja arutelusid ACERi, kõigi CORE ala reguleerivate asutuste ja kõigi selle ala põhivõrguettevõtjate vahel seoses nende põhivõrguettevõtjate esitatud kulude jagamise metoodika ettepanekuga ning selles ettepanekus mitme koosoleku ja hääletusvooru tulemusel tehtud muudatustega esitas ACERi reguleerivate asutuste nõukogu, mis koosneb reguleerivate asutuste esindajatest, 18. novembril 2020 määruse 2019/942 artikli 22 lõike 5 punkti a alusel selle ettepaneku kohta heakskiitva arvamuse.

12

ACER võttis 30. novembril 2020 otsusega nr 30/2020 vastu kulude jagamise metoodika („Common methodology for redispatching and countertrading cost sharing for the Core CCR in accordance with Article 74 of Commission Regulation (EU) 2015/1222 of 24 July 2015“), mis on esitatud viimati nimetatud otsuse I lisas (edaspidi „vaidlusalune kulude jagamise metoodika“).

13

Hagejad esitasid määruse 2019/942 artikli 28 alusel 29. jaanuaril 2021 ACERi apellatsiooninõukogule kaebuse otsuse nr 30/2020 peale. Selle otsuse peale esitasid kaebused ka teised CORE ala põhivõrguettevõtjad ja reguleerivad asutused. Apellatsiooninõukogu liitis kõik need kaebused 18. veebruaril 2021.

14

Apellatsiooninõukogu tegi 28. mail 2021 vaidlustatud otsuse, millega jättis otsuse nr 30/2020 muutmata ning tervikuna rahuldamata kõik selle peale esitatud kaebused.

Poolte nõuded

15

Hagejad paluvad Üldkohtul:

–

tühistada vaidlustatud otsus;

–

mõista kohtukulud välja ACERilt.

16

ACER palub Üldkohtul:

–

jätta hagi rahuldamata;

–

mõista kohtukulud välja hagejalt.

17

Hagejate nõuete toetuseks menetlusse astunud Saksamaa Liitvabariik palub Üldkohtul vaidlustatud otsus tühistada.

Õiguslik käsitlus

18

Hagejad esitavad oma hagi põhjenduseks kolm väidet.

19

Esimese väite kohaselt on vaidlusaluse kulude jagamise metoodika kohaldamisala kindlaksmääramisel rikutud õigusnormi, teise kohaselt on voogude osadeks lahutamise metoodika õigusvastane ja kolmanda kohaselt on lubatavate ringvoogude puhul lubatav hälbetase (edaspidi „lubatav hälbetase“) valesti kindlaks määratud.

20

ACER palub lükata hagejate kõik väited põhjendamatuse tõttu tagasi.

21

Üldkohus peab vajalikuks käsitleda kõigepealt vastuvõetamatuse vastuväidet, mille ACER on esitanud Saksamaa Liitvabariigi menetlusse astuja seisukohtade ja selle lisa kohta.

Saksamaa Liitvabariigi menetlusse astuja seisukohtade ja selle lisa vastuvõetavus

22

ACER väidab, et Saksamaa Liitvabariigi menetlusse astuja seisukohad ja selle lisa tuleb tunnistada vastuvõetamatuks.

23

Saksamaa Liitvabariigi menetlusse astuja seisukohtades on piirdutud mõne üldise seisukoha esitamisega. Ainuüksi üldine viide lisale, mis sisaldab argumente, mille Saksamaa Liitvabariik esitas, astudes menetlusse ühes teises kohtuasjas, ei ole lubatud ega saa korvata mis tahes õiguslike argumentide puudumist seoses menetlusse astumisega käesolevas kohtuasjas.

24

Kohtuistungil paluti Saksamaa Liitvabariigil võtta seisukoht oma menetlusse astuja seisukohtade vastuvõetavuse küsimuses.

25

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 ja Üldkohtu kodukorra artikli 76 punkti d kohaselt tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ja anda ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on hagi vastuvõetavuse eeldus see, et põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele hagi tugineb, nähtuvad kas või kokkuvõtlikult, kuid seostatult ja arusaadavalt hagiavaldusest endast. Kuigi konkreetsetes punktides saab hagiavalduse teksti toetada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud dokumentide kindlatele lõikudele, ei saa üldine viide teistele dokumentidele, isegi kui need on hagiavaldusele lisatud, asendada õigusliku argumentatsiooni peamiste elementide puudumist, mis eespool mainitud sätete kohaselt peavad olema esitatud hagiavalduses endas. Pealegi ei ole Üldkohtu ülesanne otsida lisadest ja kindlaks teha need väited ja argumendid, mida võib lugeda hagi aluseks, kuna lisadel on üksnes tõenduslik ja abistav ülesanne (vt 1. juuni 2022. aasta kohtuotsus Algebris (UK) ja Anchorage Capital Group vs. komisjon, T‑570/17, EU:T:2022:314, punkt 299 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Eespool punktis 25 viidatud kohtupraktika on analoogia alusel kohaldatav nende menetlusse astuja seisukohtade suhtes (vt 14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Fresh Del Monte Produce vs. komisjon, T‑587/08, EU:T:2013:129, punkt 541 ja seal viidatud kohtupraktika), mille kohta on kodukorra artikli 145 lõike 2 punktis b sätestatud, et see menetlusdokument peab sisaldama menetlusse astuja väiteid ja argumente.

27

Käsitletaval juhul tuleb kõigepealt tuvastada, et Saksamaa Liitvabariigi menetlusse astuja seisukohad sisaldavad teatavaid seisukohti hagejate esimese ja kolmanda väite kohta. Lisaks tuleb tõdeda, et Saksamaa Liitvabariik toetab nendes menetlusse astuja seisukohtades hagejate kõiki väiteid. Seejärel tuleb märkida, et Saksamaa Liitvabariik esitab käesolevas kohtuasjas oma menetlusse astuja seisukohtade lisana need menetlusse astuja seisukohad, mille ta esitas kohtuasjas BNetzA vs. ACER (T‑485/21), mille ese on samuti nõue tühistada vaidlustatud otsus, ning ta viitab üldiselt nendele seisukohtadele. Lõpuks tuleb märkida, et Saksamaa Liitvabariik esitab käesolevas kohtuasjas esitatud menetlusse astuja seisukohtades teatavad kaalutlused, mis puudutavad suurte pakkumispiirkondade diskrimineerivalt kohtlemist väikestega võrreldes, keeldu võtta kulude jaotamisel arvesse ülekandevõime piiratust leevendavaid vooge ja seda, et võrgu ülekandevõime piiratuse põhjuste kindlakstegemisel on ringvoogudele omistatud prioriteet sisevoogude ees.

28

Esiteks tuleb lükata tagasi Saksamaa Liitvabariigi argument, et tal lubati astuda menetlusse.

29

Selles küsimuses tuleb tõdeda, et käsitletaval juhul ei ole kahtluse alla seatud Saksamaa Liitvabariigi menetlusse astumist, vaid tuleb veenduda, kas tema menetlusse astuja seisukohad on vastuvõetavad.

30

Teiseks ei saa tulemusi anda ka Saksamaa Liitvabariigi argument, et menetlusse astuja seisukohtade esitamine ei ole menetlusse astuja kohustus, vaid võimalus.

31

Et Saksamaa Liitvabariik otsustas esitada menetlusse astuja seisukohad, tuleb kontrollida, kas see menetlusdokument vastab eespool punktides 25 ja 26 meenutatud vorminõuetele, mis on selle suhtes kohaldatavad.

32

Kolmandaks ei ole eespool punktis 25 meenutatud kohtupraktika kohaselt, mis on analoogia alusel kohaldatav menetlusse astuja seisukohtade suhtes, üldine viide kohtuasjas BNetzA vs. ACER (T‑485/21) esitatud menetlusse astuja seisukohtadele, mis on lisatud käesolevas kohtuasjas esitatud menetlusse astuja seisukohtadele, lubatud ja seega ei saa seda arvesse võtta, et korvata nende õigusliku argumentatsiooni peamiste elementide puudumist, mis eespool punktides 25 ja 26 meenutatud kohtupraktika kohaselt peavad menetlusse astuja seisukohtades olema.

33

Neljandaks tuleb märkida kaalutluste kohta, mis puudutavad suurte pakkumispiirkondade diskrimineerivat kohtlemist väikestega võrreldes, et sõltumata sellest, et hagejad ei ole käesolevas kohtuasjas niisugust väidet esitanud, ei võimalda need kaalutlused ACERil oma kaitseväiteid ette valmistada ega Üldkohtul neid analüüsida.

34

Saksamaa Liitvabariik väidab oma menetlusse astuja seisukohtade punktis 4:

35

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab diskrimineerimiskeelu üldpõhimõte ehk võrdse kohtlemise põhimõte mõistagi, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Arcelor Atlantique et Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Käsitletaval juhul ei võimalda ainuüksi väide, et suuri pakkumispiirkondi koheldakse diskrimineerivalt võrreldes kõige väiksemate pakkumispiirkondadega, ilma et kuidagi oleks näidatud, mil määral on need pakkumispiirkonnad erinevad, ega põhjendatud nende väidetavalt võrdset kohtlemist, Üldkohtul niisuguse väite kohta seisukohta võtta.

37

Olenemata sellest, kas menetlusse astuja võib esitada teistsuguseid väiteid kui põhimenetlusosaline, kelle nõudeid ta toetab, tuleb eeltoodud asjaoludel teha järeldus, et väide, et eri pakkumispiirkondi koheldakse diskrimineerivalt, on vastuvõetamatu, sest puudub piisav teave, mis võimaldaks Üldkohtul selle kohta seisukohta võtta.

38

Mis puudutab viiendaks kaalutlusi seoses sellega, et ühest küljest on keelatud ülekandevõime piiratust tingivate voogude ja ülekandevõime piiratust leevendavate voogude tasaarvestamine ning teisest küljest on sisevoogudele vääralt omistatud prioriteet ringvoogude ees, siis tuleb märkida, et olenemata asjaolust, et hagejad käesolevas kohtuasjas ei ole niisugust väidet esitanud, ei võimalda need kaalutlused ACERil tema kaitseväiteid ette valmistada ega Üldkohtul neid analüüsida.

39

Saksamaa Liitvabariik väidab menetlusse astuja seisukohtade punktis 5:

40

Ainuüksi väide, et ülekandevõime piiratust leevendavate voogude kulude jaotamisel arvesse võtmise keeld ja prioriteedi omistamine sisevoogudele ringvoogude ees on „vastuolus määruse 2019/943 reguleerimiseesmärgiga, milleks on piirata nii palju kui võimalik pakkumispiirkondade ülekandevõime piiratust ja suurendada piiriülest kaubandust“, ilma ühegi õigusliku argumendita ei võimalda Üldkohtul niisuguse väite kohta seisukohta võtta.

41

Olenemata sellest, kas menetlusse astuja võib esitada teistsuguseid väiteid kui põhimenetlusosaline, kelle nõudeid ta toetab, tuleb eeltoodud asjaoludel järeldada, et väited, et erinevat liiki elektrivoogude vahel kulude jaotamisel on keelatud võtta arvesse ülekandevõime piiratust vähendavaid vooge ja et võrgu ülekandevõime piiratuse põhjuste kindlakstegemisel on ringvoogudele omistatud prioriteet sisevoogude ees, on vastuvõetamatud, sest ei ole esitatud nende väidete piisavat ülevaadet, mis võimaldaks Üldkohtul nende kohta seisukoha võtta.

42

Kuuendaks tuleb seoses hagejate esimest ja kolmandat väidet puudutavate Saksamaa Liitvabariigi seisukohtadega tõdeda, et need on küll väga lühidad, kuid neid saab Üldkohus hagejate argumentidest lähtudes seevastu hinnata.

43

Eelneva põhjal tuleb järeldada, et Saksamaa Liitvabariigi menetlusse astuja seisukohad on ainult osaliselt vastuvõetavad, sest eespool punktides 36 ja 40 esitatud põhjustel ei võimalda need Üldkohtul seisukohta võtta argumentide kohta, et esiteks koheldakse eri pakkumispiirkondi diskrimineerivalt, teiseks on keelatud ülekandevõimet piiravate voogude ja ülekandevõime piiratust leevendavate voogude tasaarvestamine ning kolmandaks on sisevoogudele vääralt omistatud prioriteet ringvoogude ees.

Esimene väide, mis käsitleb vaidlusaluse kulude jagamise metoodika kohaldamisala

44

Esimeses väites kinnitavad hagejad, keda selles osas toetab Saksamaa Liitvabariik, et jättes vaidlusaluse kulude jagamise metoodika kohaldamisala muutmata, on ACERi apellatsiooninõukogu rikkunud õigusnormi.

45

Esiteks on see, kui vaidlusaluse kulude jagamise metoodika kohaldamisalasse arvatakse kõik ülekandevõrgu elemendid, mille pinge on 220 kilovolti (kV) või kõrgem, vastuolus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta määruse (EL) 2019/943, milles käsitletakse elektrienergia siseturgu (ELT 2019, L 158, lk 54), artikli 16 lõikega 13 ja määruse 2015/1222 artikli 74 lõikega 2, nagu ilmneb nende sätete ülesehitusest ja eesmärgist.

46

Hagejate sõnul puudutab määruse 2019/943 artikli 16 lõige 13 parandusmeetmete kulude jaotamist seoses „kahe pakkumispiirkonna“ vahelise ülekandevõime piiratusega. Määruse 2019/943 artikli 2 punktides 4 ja 69 esitatud mõistete „ülekandevõime piiratus“ ja „kriitilised võrguelemendid“ määratluste kohaselt puudutab määruse 2019/943 artikli 16 lõige 13 ainult kriitiliste võrguelementidega seotud parandusmeetmete kulude jagamist, jättes arvestamata kõigi muude võrguelementidega, mida ei loeta elementideks, mis võivad mõjutada kaubeldava elektrienergia võimsust.

47

Mis puudutab määruse 2015/1222 artikli 74 lõikes 2 kasutatud mõistet „piiriülese tähtsusega meetmed“, siis see tähistab ka ainult kriitiliste võrguelementidega seotud parandusmeetmeid, kuid mitte sisemisi parandusmeetmeid. Seda kinnitab selle määruse põhjendus 10 ning võimsuse jaotamise protsessi reguleeriva määruse 2015/1222 artikli 74 üldine ülesehitus.

48

Teiseks ei võimalda ükski õiguslik alus vaidlusaluse kulude jagamise metoodika kohaldamisala niimoodi laiendada. Eeskätt ei saa sellist laia kohaldamisala põhjendada kaalutlustega, mis on seotud põhimõttega, et saastaja maksab, ega oletatavate stiimulitega, mis tulenevad kohaldamisala niisugusena kindlaksmääramisest.

49

Kolmandaks ei saa kohaldamisala laiendamist ülekandevõrgu kõikidele elementidele põhjendada ka kaalutlustega, mis on seotud talitluskindlusega.

50

Saksamaa Liitvabariik nõustub üdiselt hagejate argumentidega, esitades samas argumente, mis tulenevad määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 sõnastusest ja tekkeloost õigusloomeprotsessis.

51

ACER vaidleb vastu hagejate neile argumentidele, millega Saksamaa Liitvanariik nõustub.

Sissejuhatavad märkused

52

Sissejuhatavalt tuleb esimesena meelde tuletada, et need argumendid, mille puhul oli sisuliselt tuginetud vaidlusaluse kulude jagamise metoodika kohaldamisala õigusvastasusele, apellatsiooninõukogu sisuliselt kummutas vaidlustatud otsuse punktides 89–379 („First Consolidated Plea – Excessive scope of the RDCTCS and unlawful determination of XNEs“), punktides 1078–1105 („Eighth Consolidated Plea – Polluter Pays Principle“) ja punktides 1126–1191 (lk 203–212) („Fourteenth Consolidated Plea – ACER exceeded its competence and infringed the principle of conferral“).

53

Nagu nähtub sisuliselt vaidlustatud otsuse punktidest 196–210, põhineb see otsus osaliselt määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 tõlgendusel, mille kohaselt see säte peegeldab põhimõtet, et saastaja maksab. Samuti tuleneb sellest sättest kohustus määrata kindlaks nende füüsiliste voogude päritolu, millel on oma osakaal piirkondadevahelises ülekandevõime piiratuses, piiramata seevastu kulude jaotamist võrkudevaheliste ühenduste ülekandevõime piiratusega seotud parandusmeetmetele.

54

Samuti leidis apellatsiooninõukogu, nagu nähtub sisuliselt vaidlustatud otsuse punktidest 173–180, et vaidlusalune kulude jagamise metoodika on kooskõlas määruse 2015/1222 artikli 74 lõikega 2, kuna vaidlusaluse kulude jagamise metoodika kohaldamisalasse kuuluvate võrguelementidega seotud lahendustel on piiriülene mõju.

55

Teisena tuleb esimese väite analüüsimisel vaidlustatud kulude jagamise metoodika osas, mis jäeti vaidlustatud otsusega muutmata, kindlaks teha selle õiguslik alus, ese ja kohaldamisala.

56

Mis esiteks puudutab vaidlusaluse kulude jagamise metoodika õiguslikku alust ja eset, siis tuleb märkida, et see metoodika on vastu võetud määruse 2015/1222 artikli 74 kohaselt ning selle sätte lõikes 2 on ette nähtud piiriülese tähtsusega parandusmeetmete kulude jagamise lahenduste kehtestamine. Seega on selle metoodika eesmärk kulukate talitluskindluse parandusmeetmete – koormuse ümberjaotamine ja vahetuskauba tegemine – kasutuselevõtuga seotud kulude jagamine põhivõrguettevõtjate vahel.

57

Sellega seoses on määruse 2015/1222 artikli 2 punktis 13 „talitluskindluse tugimeede“ määratletud kui „ühe või mitme põhivõrguettevõtja võetav meede võrgu talitluskindluse tagamiseks“.

58

Määruse 2019/943 artikli 2 punktis 26 on koormuse ümberjaotamine määratletud kui ühe või mitme põhivõrguettevõtja või jaotussüsteemiettevõtja algatatud meede, sealhulgas võimsuse piiramine, millega muudetakse tootmisgraafikut, koormusgraafikut või mõlemat eesmärgiga muuta füüsilisi vooge elektrisüsteemis ja leevendada füüsilise ülekandevõime piiratust või tagada muul moel süsteemi turvalisus.

59

Määruse 2019/943 artikli 2 punktis 27 on vahetuskauba tegemine omakorda määratletud kui piirkonnaülene kauplemine kahe pakkumispiirkonna vahel, mille võrguettevõtjad on algatanud füüsilise ülekandevõime piiratuse leevendamiseks.

60

Ülekandevõime piiratus, mis kujutab talitluskindlusele sellist ohtu, et on vaja võtta parandusmeetmeid, on määruse 2019/943 artikli 2 punktis 4 määratletud, kui „olukord, mille puhul ei saa täita kõiki turuosaliste nõudeid kaubelda võrgupiirkondade vahel, sest need mõjutaksid oluliselt tegelikke vooge võrguelementides, mis ei suuda neid vooge mahutada“.

61

Ülekandevõime piiratuse tingivad füüsilised vood. Selliseid füüsilisi vooge on mitu liiki, mis on määratletud vaidlusaluses kulude jagamise metoodikas. Vaidlusaluse kulude jagamise metoodika artikli 2 lõike 2 punktis a on jaotatud vood määratletud kui „võrguelementi läbivad füüsilised vood, mille puhul allikas ja vastuvõtja asuvad erinevates pakkumispiirkondades“. Vaidlusaluse kulude jagamise metoodika artikli 2 lõike 2 punktis o on sisevood määratletud kui „võrguelementi läbivad füüsilised vood, mille puhul allikas, vastuvõtja ja terviklik võrguelement asuvad samas pakkumispiirkonnas“. Vaidlusaluse kulude jagamise metoodika artikli 2 lõike 2 punkti p kohaselt on ringvood „võrguelementi läbivad füüsilised vood, mille puhul allikas ja vastuvõtja asuvad ühes ja samas kulude pakkumispiirkonnas ning võrguelement või selle osa asub eri pakkumispiirkonnas“.

62

Lisaks tuleb märkida, et määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 on ette nähtud selliste parandusmeetmete kulude jagamine, mille eesmärk on leevendada ülekandevõime piiratust kahe pakkumispiirkonna vahel vastavalt sellele, milline osakaal on piirkonnasisestest tehingutest tulenevatel voogudel ülekandevõime piiratuses. Selle sätte kohaselt „[analüüsivad reguleerivad asutused m]eetmete kulude jagamisel põhivõrguettevõtjate vahel […], kui suur osakaal on kahe pakkumispiirkonna vahelises ülekandevõime piiratuses pakkumispiirkondade sisestest tehingutest tulenevatel voogudel, ning jaotavad kulusid selliste voogude tekitamise eest vastutavate pakkumispiirkondade põhivõrguettevõtjate vahel võrdeliselt nimetatud osakaaluga, välja arvatud selliste voogude tekitatud kulud, mis tulenevad pakkumispiirkondade sisestest tehingutest, mis on allpool taset, mida võiks eeldada ilma ülekandevõime struktuurse piiratuseta“.

63

Sellega seoses on pakkumispiirkond määruse 2019/943 artikli 2 punktis 65 määratletud kui „suurim geograafiline ala, mille ulatuses turuosalised saavad energiaga kaubelda ilma võimsust jaotamata“. Praegu vastavad CORE alaga hõlmatud piirkonnad enamikul juhtudel liikmesriikide territooriumidele.

64

Teiseks tuleb parandusmeetmete kulude jagamiseks – nagu nähtub vaidlusaluse kulude jagamise metoodika artikli 5 lõikest 1 – kindlaks määrata võrguelement, milles iga parandusmeede tegelikult rakendatakse.

65

Nagu on rõhutatud vaidlustatud otsuse punktides 106–110, ei kuulu vaidlusaluse kulude jagamise metoodika kohaldamisalasse mitte ainult piirkondadevahelised võrguelemendid (võrkudevahelised ühendused), vaid ka kõik need piirkonnasisesed võrguelemendid, mille pingetase on 220 kilovolti (kV) või kõrgem.

66

Vaidlusaluse kulude jagamise metoodika artikli 3 lõikes 4 on nimelt ette nähtud, et „kulud kuuluvad jagamisele“ kõigi „piiriülese tähtsusega võrguelementide“ puhul.

67

Mis ühest küljest puudutab piiriülese tähtsusega võrguelemente, siis on vaidlusaluse kulude jagamise metoodika artikli 2 lõike 2 punktis j need elemendid määratletud kui „võrguelemendid, millel on piiriülene tähtsus ja mille puhul tuleb talitluskindlusega seotud rikkumisi hallata koordineeritult“.

68

Sellega seoses nähtub vaidlustatud otsuse punktidest 106–110, et mõistet „piiriülese tähtsusega võrguelemendid“ tuleb mõista samas tähenduses kui ACERi 4. detsembri 2020. aasta otsusega nr 35/2020 määruse 2015/1222 artikli 35 lõike 1 kohaselt vastu võetud CORE alas koormuse ümberjaotamise ja vahetuskauba tegemise koordineeritud metoodika (edaspidi „RDCT metoodika“) artiklis 5 ning ACERi 4. detsembri 2020. aasta otsusega nr 33/2020 komisjoni 2. augusti 2017. aasta määruse (EL) 2017/1485, millega kehtestatakse elektri ülekandesüsteemi käidueeskiri (ELT 2017, L 220, lk 1), artikli 76 lõike 1 kohaselt vastu võetud CORE ala talitluskindluse piirkondliku koordineerimise metoodika (edaspidi „ROSC metoodika“) artiklis 5 esitatud määratluses, mille üle poolte vahel pealegi vaidlust ei ole.

69

Mõistega „piiriülese tähtsusega võrguelemendid“ on seega hõlmatud esiteks kõik kriitilised võrguelemendid ACERi 21. veebruari 2019. aasta otsusega nr 02/2019 vastu võetud järgmise päeva ja päevasisese võimsusarvutuse ühtse metoodika (edaspidi „CCMi metoodika“) artikli 5 lõike 1 ja artikli 7 kohaselt, st käesoleval ajal need põhivõrguettevõtjate poolt kindlaks määratud võrkudevahelised ühendused ja piirkonnasisesed võrguelemendid, mille energia edastamise jaotusfaktor, nagu see on määratletud komisjoni 14. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 543/2013, mis käsitleb elektriturgudel andmete esitamist ja avaldamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 714/2009 I lisa (ELT 2013, L 163, lk 1), artikli 2 punktis 22, on vähemalt 5%, ning teiseks ja põhimõtteliselt kõik piirkonnasisesed võrguelemendid, mille pingetase on 220 kV või kõrgem.

70

Määruse 2019/943 artikli 2 punktis 69 esitatud määratluse kohaselt on kriitiline võrguelement „võimsuse arvutamisel arvesse võetav võrguelement pakkumisvööndi sees või pakkumisvööndite vahel, mis piirab kaubeldava energia kogust“.

71

Kriitilised võrguelemendid on seega kas võrkudevahelised ühendused või võrguelemendid, mille puhul energia edastamise jaotusfaktor on vähemalt 5%. Vaidlusaluse kulude jagamise metoodika tähenduses on piiriülese tähtsusega võrguelemendid kõik kriitilised võrguelemendid ja need piirkonnasisesed võrguelemendid, mille pingetase on 220 kV või kõrgem.

72

Teisest küljest tuleb seoses mõistega „piiriülese tähtsusega koormuste ümberjaotamine ja vahetuskauba tegemine“ märkida, et vaidlusaluse kulude jagamise metoodika artikli 3 lõikes 1 on täpsustatud, et selle all peetakse silmas sellist piiriülese tähtsusega koormuste ümberjaotamist ja vahetuskauba tegemist, mis on kindlaks määratud vastavalt RDCT metoodikale ja ROSC metoodikale.

73

Sellest järeldub ja ka pooled on kinnitanud, et piiriülese tähtsusega koormuste ümberjaotamine ja vahetuskauba tegemine vaidlusaluse kulude jagamise metoodika tähenduses hõlmab kõiki neid piiriülese tähtsusega koormuste ümberjaotamise ja vahetuskauba tegemise meetmeid, mille eesmärk on leevendada ülekandevõime piiratust nende võrguelementide puhul, mis on piiriülese tähtsusega.

Kohaldamisala

–

Vaidlusaluse kulude jagamise metoodika kohaldamisala ulatus

74

Hagejate väitel tuleb kulude jagamisel jätta arvestamata parandusmeetme selliste kuludega, mis on seotud piirkonnasiseste võrguelementidega, mis ei ole kriitilised võrguelemendid.

75

Täpsemalt väidavad hagejad, et tuleb jätta arvestamata kuludega, mis on seotud mittekriitiliste võrguelementidega, sest ülekandevõime piiratus nende elementide puhul on olemuselt piirkonnasisene ülekandevõime piiratus, mis ei kuulu piirkondade vahel ülekandevõime piiratuse määratluse alla.

76

Seega tuleb kontrollida, kas hagejad väidavad õigesti, et parandusmeetmete kulude jagamisel tuleb piirduda kriitiliste võrguelementidega, nagu need nähtuvad CCMi metoodikast, kuna tegemist on elementidega, mis määruse 2019/943 artikli 2 punkti 69 kohaselt „piira[vad] kaubeldava energia kogust“. Järelikult on määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 tähenduses piirkondade vahel ülekandevõime piiratusega tegemist üksnes nende elementide ülekandevõime piiratuse korral.

77

Esimesena tuleb analüüsida, kas kriitilised võrguelemendid on ainsana piiriülese tähtsusega määruse 2015/1222 artikli 74 lõike 2 tähenduses.

78

Tuleb märkida, et määruse 2015/1222 artikli 74 lõike 2 kohaselt peab „kulude jagamise metoodika […] hõlmama piiriülese tähtsusega meetmete puhul rakendatavaid kulude jagamise lahendusi“. Lisaks tuleneb sama määruse artikli 74 lõike 4 punktist b, et vaidlusaluses kulude jagamise metoodikas peab olema määratud, „missugused koormuste ümberjaotamisest või vahetuskauba tegemisest tulenevad kulud, kui neid meetmeid võetakse piirkonnaülese võimsuse püsikindluse tagamiseks, kuuluvad jagamisele kõikide koordineeritud võimsusarvutuse ala[, käesoleval juhul CORE ala,] põhivõrguettevõtjate vahel“.

79

Seega selleks, et teha kindlaks, kas vaidlustatud otsusega muutmata jäetud vaidlusalune kulude jagamise metoodika on kooskõlas määruse 2015/1222 artikli 74 lõikega 2, tuleb kontrollida, mil määral on parandusmeetmed, mille kulude jagamine on selles metoodikas reguleeritud, mõeldud piirkonnaülese võimsuse püsikindluse tagamiseks.

80

Siiski on oluline meenutada, et määrus 2015/1222 on määruse 2019/943 rakendusakt, nagu nähtub Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 714/2009 võrkudele juurdepääsu tingimuste kohta piiriüleses elektrikaubanduses ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1228/2003 (ELT 2009, L 211, lk 15; asendati määrusega 2019/943) artikli 18 lõikest 5. Niisiis on määrus 2019/943 hierarhiliselt kõrgemalseisev ja hilisem kui määrus 2015/1222. Rakendusmääruse sätteid tuleb aga tõlgendada – välja arvatud juhul, kui nende tähendus on selge ja üheselt mõistetav ega vaja seega mingit tõlgendamist – võimaluse korral kooskõlas alusmääruse sätetega (28. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Canadian Solar Emea jt vs. nõukogu, T‑162/14, ei avaldata, EU:T:2017:124, punkt 150). Määruse 2015/1222 artiklit 74 tuleb seega tõlgendada kooskõlas määruse 2019/943 artikli 16 lõikega 13.

81

Sellega seoses tuleb rõhutada, et määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 ei ole kindlaks määratud ei võrguelemente, mille puhul on parandusmeetmete eesmärk leevendada piirkonnaülest ülekandevõime piiratust, ega võrguelemente, mille puhul tuleb piirkonnaülese ülekandevõime piiratusega seotud parandusmeetmete kulud jagada.

82

Samuti ei ole määruse 2019/943 artikli 2 punktis 4 täpsustatud, millistes võrguelementides füüsiline, sealhulgas piirkonnaülese kauplemisega seotud ülekandevõime piiratus tekib.

83

Määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 on aga silmas peetud põhivõrguettevõtjate poolt piirkonnaülese kauplemise tagamiseks võetud parandusmeetmete kulusid ning on seejärel ette nähtud, et need kulud tuleb põhivõrguettevõtjate vahel jagada vastavalt sellele, milline osakaal on piirkonnasisestel tehingutel kahe piirkonna vahel täheldatud ülekandevõime piiratuses.

84

Järelikult on vaja määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 eesmärgist lähtudes kindlaks määrata, missugust ülekandevõime piiratust tuleb piirkonnaülese kauplemise tagamise kaalutlusel leevendada koordineeritult, mis omakorda võimaldab vastavalt eespool punktides 79 ja 80 märgitule seejärel kindlaks teha, kas vaidlusaluses kulude jagamise metoodikas silmas peetud parandusmeetmete eesmärk on tagada piirkonnaülene võimsuse püsikindlus määruse 2015/1222 artikli 74 lõike 4 punkti b tähenduses.

85

Teisena tuleb rõhutada, et asjaomase analüüsi läbiviimiseks, mille eesmärk on teha kindlaks, millised parandusmeetmed võimaldavad tagada piirkonnaülese kauplemise ja mida kulude jagamine seega puudutab, on vaja täpsustada, milline roll on parandusmeetmetel piirkonnaülese võimsuse arvutamise protsessis, nagu see tuleneb CCMi metoodikast, ja määruse 2017/1485 artikli 76 lõike 1 punkti b järgi ROSC metoodika kohasest võrgu talitluskindluse piirkondliku hindamise protsessist (edaspidi „CROSA protsess“).

86

Esiteks algab piirkonnaülese võimsuse arvutamine kaks päeva enne elektrienergia tarnimist ja seda kasutatakse piirkonnaüleselt kaubeldava energiakoguse kindlaksmääramiseks võrgu talitluskindluse piire arvestades.

87

Võimsusarvutus tehakse üksnes kriitiliste võrguelementide kohta. Ühelt poolt võivad põhivõrguettevõtjad talitluskindluse piiresse jäämise kaalutlusel enne turu avamist piirata energia kogust, millega turuosalised võivad kaubelda. Teiselt poolt võetakse selles arvutuses arvesse ka niisuguseid parandusmeetmeid nagu koormuse ümberjaotamine ja vahetuskauba tegemine. Põhivõrguettevõtjad võtavad arvesse neid parandusmeetmeid, mida saab määruse 2019/943 artikli 16 lõike 4 kohaselt kasutusele võtta olemasoleva piirkonnaülese võimsuse maksimeerimiseks, ent ei võta neid veel kasutusele.

88

Nimelt ei ole piirkonnaülese võimsuse arvutuse tegemise ajal mingeid parandusmeetmeid võetud ja kulusid ei ole tekkinud.

89

Teiseks tuleb märkida, et koormuse ümberjaotamises ja vahetuskauba tegemises seisnevad kulukad parandusmeetmed, mis on selle vaidluse esemeks, on asjakohased üksnes CROSA protsessi raames, mis on tihedalt seotud piirkonnaülese võimsuse arvutamisega.

90

Vastavalt piiriülese tähtsusega parandusmeetmete koordineeritud ettevalmistamist reguleeriva määruse 2017/1485 artikli 76 lõike 1 punkti b alapunktile iii ja nagu nähtub ROSC metoodika artikli 3 lõike 2 punktist b, on CROSA protsessi eesmärk piiriülese tähtsusega parandusmeetmete kooskõlastamine, kinnitamine ja rakendamine. Nagu nähtub ROSC metoodika artiklitest 5 ja 9, on piiriülese tähtsusega parandusmeetmed kõik sellised meetmed, mida vähemalt mõnikord võidakse kohaldada siis, kui tegemist on voolupiirangu ületamisega piiriülese tähtsusega võrguelementides, st põhimõtteliselt kõigis kriitilistes võrguelementides, mida võetakse arvesse piirkonnaülese võimsuse arvutamisel, ja kõigis muudes võrguelementides, mille pingetase on 220 kV või kõrgem.

91

Samuti on vastavalt ROSC metoodika põhjendusele 12 ja artikli 5 lõikele 1 ja pärast müügitulemuste teatavakstegemist ja piirkonnaülese võimsuse jaotamist CROSA protsessiga põhimõtteliselt tagatud kõigi nende võrguelementide talitluskindlus, mille pingetase on 220 kV või kõrgem. Selleks ajaks on põhivõrguettevõtjatel üksikasjalik teave võrku suunatava või sealt võetava energia kohta.

92

CROSA protsess algab talitluskindluse kohaliku hindamisega, mille iga põhivõrguettevõtja viib vastavalt ROSC metoodika artiklile 13 ja artikli 14 lõikele 1 läbi oma võrgu osas ja mille põhjal töötab iga põhivõrguettevõtja välja individuaalse võrgumudeli.

93

Seejärel antakse ROSC metoodika artikli 18 kohaselt individuaalsed võrgumudelid üle piirkondlikele koordinaatoritele, kes need liidavad, et luua iga tunni kohta ühine võrgumudel, mis määruse 2015/1222 artikli 2 punkti 2 kohaselt on „[l]iidu ülene andmekogum, mis sisaldab põhivõrgu põhinäitajaid“.

94

Kui voog võrguelemendis ületab maksimaalset voogu, on vaja ette valmistada ja võtta parandusmeetmeid, et tagada talitluskindluse piiride järgimine.

95

Nagu nähtub ROSC metoodika põhjendusest 10, on CROSA protsessi raames ette nähtud parandusmeetmete optimeerimine.

96

Täpsemalt tähendab CROSA protsessi raames see optimeerimine, mida on kirjeldatud ROSC metoodika artikli 2 lõike 1 punktis p, et iga iteratsiooni kohta tuleb konkreetselt kindlaks määrata, millise – kriitilise või mittekriitilise – võrguelemendi missugust ülekandevõime piiratuse juhtu tuleb juhtida koordineeritult.

97

Nii määratakse ühises võrgumudelis iga tunni kohta kõigi põhivõrguettevõtjatele kättesaadavate parandusmeetmete hulgast kindlaks meede, mis on kõige tulemuslikum ja majanduslikult tõhusam, nagu on ette nähtud määruse 2017/1485 artikli 76 lõike 1 punkti b alapunktis iii, ning mille abil on vastavalt ROSC metoodika artiklitele 20, 23 ja 24 ning artikli 27 lõikele 1 võimalik kõrvaldada igasugune ülekandevõime piiratus kõigis võrkudevahelistes ühendustes ja piirkonnasisestes võrguelementides, mille pingetase on 220 kV või kõrgem, põhjustamata seejuures uut ülekandevõime piiratust.

98

Kolmandana tuleb eeltoodut arvestades analüüsida, kas vaidlusalune kulude jagamise metoodika kohaldamisala peaks – nagu arvavad hagejad – hõlmama üksnes kulusid, mis tekivad võrgu kriitiliste elementide (ja seega ainult võrkudevaheliste ühenduste või kõige enam piirkonnasiseste võrguelementide, mille jaotusfaktor on 5% või sellest suurem) suhtes võetud parandusmeetmete tõttu. Nagu on märgitud eespool punktis 84, tuleb selleks kindlaks teha, missugust ülekandevõime piiratust tuleb piirkonnaülese kauplemise tagamiseks leevendada koordineeritult.

99

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et pelk asjaolu, et vaidlusaluse kulude jagamise metoodika kohaldamisalasse on arvatud kulud, mis tulenevad ülekandevõime piiratusest võrguelementides, mille pingetase on 220 kV või kõrgem, ei saa olla vastuolus määruse 2019/943 artikli 16 lõikega 13, kuna sellest sättest nähtub üksnes, et kindlaks tuleb määrata, missugust ülekandevõime piiratust tuleb leevendada koordineeritult, et tagada piirkonnaülene kauplemine.

100

Teiseks võib põhivõrguettevõtja kasutada maksimaalselt 30% iga kriitilise võrguelemendi võimsusest, et leevendada võrgu ülekandevõime piiratust, tingimusel et määruse 2019/943 artikli 16 lõike 8 esimese lõigu punkti b kohaselt jääb 70% sellest võimsusest piirkonnaüleseks kauplemiseks, nagu on ette nähtud määruse 2019/943 artikli 16 lõigetes 1 ja 8.

101

Asjaolu, et ülekandevõime piiratust on võimalik leevendada, kasutades kuni 30% võrguelementide alamrühma võimsusest, ei tähenda siiski, et jagada tuleb üksnes selle elementide alarühma osas võetud parandusmeetmete kulud.

102

Kolmandaks tuleb märkida, et iga kriitilise võrguelemendi võimsuse püsikindlus vähemalt 70% ulatuses on kõige tõhusamalt tagatud sellega, et optimeeritakse parandusmeetmed kõigi 220‑kilovatise või kõrgema pingetasemega võrguelementide puhul. Parandusmeetmete optimeerimine kõigi nende elementide puhul vastab seega määruse 2019/943 eesmärkidele, eelkõige annab tõhusust ja varustuskindlust soodustavaid turusignaale, nagu on ette nähtud määruse 2019/943 artikli 1 punktis a.

103

Selline optimeerimine aitab vähendada parandusmeetmete kulusid, võimaldades seega piirata piirkonnaülese võimsuse vähenemist, nagu nähtub määruse 2019/943 artikli 16 lõikest 4.

104

Neljandaks tuleb siis, kui põhivõrguettevõtja poolt mittekriitiliste piirkonnasiseste võrguelementide suhtes võetud parandusmeetmed on osa optimaalsest lahendusest, mis on vajalik kriitiliste võrguelementide ülekandevõime piiratuse leevendamiseks, esimesena nimetatud elementidega seotud kulud põhivõrguettevõtjate vahel jagada samamoodi nagu kriitiliste võrguelementidega seotud kulud. Järelikult tooks see, kui võrguelemendid, mille pingetase on 220 kV või kõrgem, jäetaks kulude jagamise metoodika kohaldamisalasse arvamata, kaasa põhjendamatu piirangu, arvestades eelkõige määruse 2019/943 artikli 16 lõiget 13, mille kohaselt tuleb jaotada piirkonnaülese ülekandevõime piiratuse kõrvaldamiseks võetud parandusmeetmete kõik kulud, välja arvatud kulud, mis on seotud voogudega, millel on osa kahe pakkumispiirkonna vahel täheldatud ülekandevõime piiratuses, ent mis ei ületa lubatavat hälbetaset.

105

Kui kulude jaotamisel piirdutaks kriitiliste võrguelementidega, muutuks see juhuslikuks, kuna ülekandevõime piiratuse juhtimisega seotud kulud jaotatakse erinevalt sõltuvalt võrguelemendist, mille suhtes parandusmeede kasutusele võetakse. Nagu ACER õigesti märgib, viib see diskrimineerimiseni eri võrguelementide ja seega nende elementide omanikest põhivõrguettevõtjate vahel, mida ei ole kõnealustes õigusnormides ette nähtud.

106

Seega ei või kulude jaotamisel erinevalt kohelda määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 kirjeldatud voogusid, mis tulenevad sisetehingutest ja millel on osa kahe pakkumispiirkonna vahel täheldatud ülekandevõime piiratuses, juhul kui need vood liiguvad mittekriitiliste võrguelementide kaudu. Nende kahe võrguelementide rühma suhtes võetud parandusmeetmed optimeeritakse, et lahendada ülekandevõime piiratusega seotud probleeme.

107

Viiendaks võivad mittekriitiliste võrguelementide suhtes kasutusele võetud parandusmeetmed mõnikord kõrvaldada kriitiliste võrguelementide ülekandevõime piiratuse, nagu märgib ACER vastuseks Üldkohtu küsimustele.

108

Järelikult tuleb juhul, kui need parandusmeetmed võivad aidata kõrvaldada kriitiliste võrguelementide ülekandevõime piiratuse, nende kulud jaotada kooskõlas põhimõttega, et saastaja maksab. Seevastu siis, kui teataval hetkel ei saa need meetmed aidata kõrvaldada kriitiliste võrguelementide ülekandevõime piiratust, ei tähenda see, et need võrguelemendid, mille suhtes parandusmeetmed on aktiveeritud, minetavad seose piirkonnaülese kauplemisega. Nimelt valiti need parandusmeetmed esiteks siiski välja CROSA protsessi raames, võttes arvesse muud ülekandevõime piiratust ja muid parandusmeetmeid, et leida piirkonna tasandil optimaalne lahendus. Teiseks on selline ülekandevõime piiratus, kui selle on põhjustanud piiriülene voog, st ringvoog, piiriülese tähtsusega.

109

Lisaks sellele peaksid avatud ja konkurentsile rajatud turul nende ülekandesüsteemide käitajad, millest piiriülesed võimsusvood lähtuvad, ja nende ülekandesüsteemide käitajad, millesse kõnealused võimsusvood suubuvad, hüvitama põhivõrguettevõtjatele kulutused, mis on tingitud sellest, et piiriülesed võimsusvood läbivad neile kuuluvaid võrke, nagu nähtub määruse 2019/943 põhjendusest 35.

110

Seega võivad kõikides CROSA protsessiga hõlmatud võrguelementides võetavad parandusmeetmed olla määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 kohaselt piirkonnaülese kauplemise seisukohalt asjakohased ja seda sõltumata asjaomaste elementide jaotusfaktorist, mis on CCM metoodikas kasutatav mõiste, mis ei saa mõjutada kulude jaotamist määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 alusel.

111

Igal juhul tuleb märkida, et kui põhivõrguettevõtjad tõendavad, et mittekriitiline võrguelement, mille pingetase on 220 kV või kõrgem, ei saa kunagi olla kasulik piirkonna talitluskindluse ja piirkonnaülese võimsuse püsikindluse tagamiseks, võivad nad ROSC metoodika artikli 5 lõike 1 punkti b ja artikli 7 lõike 3 punkti b kohaselt selle CROSA protsessist ning järelikult kulude jaotamisest välja jätta.

112

Kuuendaks tuleb rõhutada seoses määruse 2015/1222 põhjendusega 12, mille kohaselt peavad piirkonnaülesed ja ‑sisesed parandusmeetmed olema koordineeritud, et kõik CROSA protsessiga seotud parandusmeetmed on piiriülese tähtsusega, samas kui kõik muud parandusmeetmed on piirkonnasisesed. Seega tagab CROSA protsess koordineerituse piirkonnasiseste parandusmeetmetega ja samuti tagab see „piirkonnasiseste“ võrguelementide talitluskindluse.

113

CROSA protsessi abil koordineeritud juhtimise puudumise korral on olemas talitluskindluse rikkumise oht, mis ohustab piirkonnaülest kauplemist. Tuleb nimelt rõhutada, et võrgu toimimine on energiavarustuskindluse tagamise vältimatu tingimus, kuna määruse 2015/1222 põhjenduse 2 kohaselt saab elektrienergia liidu kodanikeni jõuda üksnes võrgu kaudu.

114

Seega on „piirkondade vaheline“ ülekandevõime piiratus ükskõik milline ülekandevõime piiratus, mida käesoleval ajal CORE alas CROSA protsessi raames koordineeritult juhitakse. Seetõttu tuleb koordineeritud juhtimisega seotud kulude suhtes kohaldada põhimõtet, et saastaja maksab.

115

Asjakohane on rõhutada, et kulude koordineerimine ja jaotamine ei sõltu sellest, kas konkreetsel ajahetkel täidetakse võrguelemendis kauplemistehingut või seda läbib konkreetne jaotatud voog, sest kõigis võrguelementides – nii kriitilised kui mittekriitilised –, mille pingetase on 220 kV või kõrgem, võetud parandusmeetmed võivad aidata hõlbustada piirkonnaülest kauplemist, samas kui nende konkreetne osakaal kauplemise hõlbustamises võib olla erinev sõltuvalt eelkõige võrgu topoloogiast, turutingimustest ning konkreetsetest tootmis‑ ja tarbimisprogrammidest. Seega ei ole võimalik vaidlusaluse kulude jagamise metoodika kohaldamisalast algusest peale välja jätta võrguelemente, mille pingetase on 220 kV või kõrgem.

116

Seitsmendaks – nagu nähtub vaidlustatud otsuse punktist 167 ja ilma et pooled sellele vastu vaidleksid – peeti võrguelemente, mille pingetase on 220 kV või kõrgem, piiriülese tähtsusega elementideks, kuna energiakaubanduseta ei esineks neis struktuurset ülekandevõime piiratust. Lisaks nähtub viidatud otsuse sellest punktist, et ROSC metoodika selgitavate märkuste kohaselt pidasid kõik CORE ala põhivõrguettevõtjad neid võrguelemente CROSA protsessi jaoks kõige olulisemaks.

117

Sellega seoses on ROSC metoodika selgitavate märkuste leheküljel 8 – mille kohta oli pooltel pealegi võimalus kohtuistungil oma seisukoht esitada – tõdetud, et põhivõrguettevõtjad pidasid CROSA protsessi jaoks kõige olulisemaks neid võrguelemente, mille pingetase on 220 kV ja 380 kV, „kuna neid võrguelemente kasutatakse Euroopa energiasüsteemi pakkumispiirkondade vahel energiaga kauplemise hõlbustamiseks“.

118

ROSC metoodika selgitavates märkustes selgitasid põhivõrguettevõtjad, et võrguelemendid, mille pingetase on 220 kV või kõrgem, hõlbustavad energiaga kauplemist Euroopa energiasüsteemi pakkumispiirkondade vahel. Põhivõrguettevõtjad olid siiski jätnud kindlaks määramata, milliseid võrguelemente tuleks parandusmeetmete kulude jagamisel arvesse võtta.

119

Pealegi valiti CORE ala pingetasemeks 220 kV selle ala eriti tiheda elektrivõrgu tõttu, samas kui määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 kohaselt ei ole välistatud muu lahenduse valimine, nagu kohtuistungil selgitati.

120

Lisaks ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kulude jagamine on selles kontekstis vajalik Euroopa tasandil integreeritud elektrituru loomiseks.

121

Liiati ei ole vaidlusaluse kulude jagamise metoodika kohaldamisala geograafiliselt määratletud ning seda ei saa piirata üksnes nendele võrguelementidele, mis asuvad kahe pakkumispiirkonna piiril, või võrkudevahelistele ühendustele, mis seovad liikmesriikide võrke. Seevastu on määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 kohaselt – nagu on tõdetud eespool punktis 84 – vaja kindlaks teha, missugust ülekandevõime piiratust tuleb piirkonnaülese kauplemise tagamise kaalutlusel leevendada koordineeritult.

122

Eeltoodut arvestades on ekslik hagejate väide, et vaidlustatud otsus on vastuolus määruse 2019/943 artikli 16 lõikega 13, kuna nende hinnangul tuleks kulude jagamisel arvesse võtta üksnes kriitilisi võrguelemente.

123

CORE ala puhul on iga ülekandevõime piiratus, mida leevendatakse otsusega nr 33/2020 kehtestatud ja vaidlusaluse otsusega muutmata jäetud ROSC metoodika kohaselt võetud parandusmeetmega, määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 silmas peetud „[…]piirkon[dade] vaheline ülekandevõime piiratus“.

124

Samuti tuleb tõdeda, et CORE alas aitavad kõik nr 33/2020 kehtestatud ROSC metoodika kohaselt võetud parandusmeetmed kaasa piirkonnaülese võimsuse püsikindluse tagamisele kooskõlas määruse 2015/1222 artikli 74 lõike 4 punktiga b.

125

Järelikult ei saa vaidlustatud otsust pidada vastuolus olevaks ka määruse 2015/1222 artikliga 74, tõlgendatuna kooskõlas määruse 2019/943 artikli 16 lõikega 13. Seega toimis apellatsiooninõukogu õigesti, kui jättis vaidlusaluse kulude jagamise metoodika vastu esitatud kaebuse rahuldamata.

126

Argumendid, millega hagejad vaidlustatud otsust kritiseerivad, seda järeldust ei kummuta.

127

Esimesena on tõesti nii – nagu väidavad hagejad –, et põhivõrguettevõtjad on õigsuslikult kohustatud tagama talitluskindluse, olenemata kulude võimalikust jagunemisest. Tuleb siiski tõdeda, et ülekandevõime piiratuse haldamine kõikidel elementidel, mille pingetase on 220 kV või suurem, eeldab tingimata, et kõikide põhivõrguettevõtjate tegevus on koordineeritud ja et sellega seotud kulud jagatakse nende vahel ära, et kompenseerida haldamine kõigi nende sekkumiste osas, mis on piirkonnaüleseks kauplemiseks vajalikud.

128

Teisena tuleb seoses hagejate argumendiga, et mittekriitilise võrguelemendi ülekandevõime piiratus on „puhtalt piirkonnasisene“ ülekandevõime piiratus, mille puhul ei saa kulusid määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 alusel jagada, rõhutada, et vaidlusaluse kulude jagamise metoodika kohaldamise kontekstis on ainus olukord, kus mittekriitiliste võrguelementidega seotud kulud jagatakse selle sätte kohaselt, see, kui nende võrguelementide ülekandevõime piiratus on tingitud eespool punktis 61 osutatud ringvoogudest, mis ületavad määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 nimetatud lubatavat hälbetaset.

129

Vaidlusaluse kulude jagamise metoodika põhjenduse 6 kohaselt on lubatavat hälbetaset ületavad ringvood peamine tegur sellise ülekandevõime piiratuse tekkimisel, millest tingitud kulud jagatakse. See tuleneb tõdemusest, et sisevoogude põhjustatud ülekandevõime piiratuse tagajärjed jäävad piiratud ülekandevõimega võrguelemendi omaniku kanda, samas kui määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 kohaselt tuleb kahe pakkumispiirkonna vahel täheldatud ülekandevõime piiratust põhjustavatest sisetehingutest tulenevad kulud proportsionaalselt jagada põhivõrguettevõtjate vahel.

130

Ringvoog aga on määruse 2019/943 artikli 2 punkti 3 tähenduses „piiriülene võimsusvoog“, nimelt „füüsiline elektrienergia voog liikmesriigi ülekandevõrgus, mille tekitab väljaspool liikmesriiki asuvate tootjate, tarbijate või nende mõlema tegevuse mõju selle liikmesriigi ülekandevõrgule“, piirdumata üksnes kriitiliste võrguelementidega.

131

Järelikult ei saa sellisest piiriülesest võimsusvoost nagu ringvoog põhjustatud ülekandevõime piiratust pidada ülekandevõime piiratuseks, mis on määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 kohaldamisalast välja jäetud.

132

Lisaks peab siis, kui mittekriitilise võrguelemendi ülekandevõime piiratus on tingitud üksnes sisevoogudest, selle ülekandevõime piiratusega toimetulekuks võetavate parandusmeetmete kulud vastavalt määruse 2017/1485 artikli 76 lõike 1 punkti b alapunktile v igal juhul kandma kõnealuse võrguelemendi omanik. Seega on põhimõte, et saastaja maksab, vastupidi hagejate väitele endiselt erand reeglist, kuna seda põhimõtet kohaldatakse de facto ainult lubatavat hälbetaset ületavate ringvoogude suhtes, samas kui põhimõtet, et omanik maksab, kohaldatakse muudele voogudele, nagu seda on ringvood, mis ei ületa lubatavat hälbetaset, ja sisevood.

133

Lisaks esineb ülekandevõime piiratus, mis ei ole „piirkondadevaheline“ ülekandevõime piiratus määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 tähenduses, nendes võrguelementides, mis on talitluskindluse piirkondlikust koordineerimisest välistatud kas seetõttu, et põhivõrguettevõtjad on nii otsustanud, või seetõttu, et tegemist on võrguelementidega, mis on parandusmeetmete koordineerimisest algusest peale välistatud, nimelt võrguelementidega, mille pingetase on alla 220 kV.

134

Kolmandana tuleb märkida, et ainus erand määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 sätestatud reeglist, mille kohaselt tuleb jagada need kulud, mis on tingitud parandusmeetmetest seoses selliste sisetehingutest tulenevate voogudega, millel on osa kahe pakkumispiirkonna vahel täheldatud ülekandevõime piiratuses, on erand, mis puudutab voogusid, mis ei ületa lubatavat hälbetaset ja mille kulud peab kandma selle võrguelemendi omanik, milles ülekandevõime piiratus tekkis.

135

Sellega seoses tuleb märkida, et vastupidi hagejate väitele ei ole seadusandja soovinud kulude jagamisest välistada ühte võrguelementide rühma, kuna määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 on ta ette näinud piirkonnaülese ülekandevõime piiratuse koordineeritud leevendamise kulude jagamise.

136

Samuti ei ole määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 – mis pealegi on kõrgemalseisev õigusnorm – tõlgendamisel asjakohane määruse 2017/1485 artikli 76 lõike 1 punkti b alapunktis v ette nähtud võimalus võtta vastu selle määruse artiklis 22 nimetatud eri parandusmeetmete kulude jagamise muid metoodikaid, millega vajaduse korral täiendatakse määruse 2015/1222 artikli 74 alusel välja töötatud ühtset metoodikat.

137

Neljandana tuleb tagasi lükata hagejate argument, et vaidlustatud otsusega muutmata jäetud vaidlusaluse kulude jagamise metoodika kohaldamisala on vastuolus ELTL artikliga 291 või sellel puudub õiguslik alus põhjusel, et ACER on laiendanud õigusnormides ette nähtud kohaldamisala.

138

Eelkõige on koordineeritud parandusmeetmetega selliste võrguelementide puhul, mille pingetase on 220 kV või kõrgem, tehtud võimalikuks piirkonnaülene kauplemine, nendega aidatakse vältida piirkonnaülese kauplemisvõimsuse piiratust ja tagatakse selle võimsuse püsikindlus vastavalt määruse 2019/943 artikli 16 lõikele 13.

139

Samamoodi ei saa – arvestades, et vaidlusaluse kulude jagamise metoodika kohaldamisala on kooskõlas määruse 2019/943 artikli 16 lõikega 13 – ACERile ette heita, et tuginedes põhimõttele, et saastaja maksab, laiendas ta selle metoodika kohaldamisala määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 sätestatuga võrreldes.

140

Viiendana ei saa tunnistada edukaks ka argumenti, mille Saksamaa Liitvabariik esitas kohtuistungil, mis puudutab määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 seadusandlikku kujunemislugu ja mille kohaselt soovis seadusandja jätta põhivõrguettevõtjate vahel jagamisest välja need kulud, mis tulenevad piirkonnasiseste võrguelementide suhtes võetud parandusmeetmetest, kui ta keeldus kõnealuse sätte koostamisel muutmast selle sõnastust nii, et fraas „kahe pakkumispiirkonna vaheline ülekandevõime piiratus“ oleks asendatud fraasiga „pakkumispiirkondade vaheline ja sisene ülekandevõime piiratus“.

141

Olenemata sellest, kas Saksamaa Liitvabariik võib või ei või tugineda seadusandlusalase kolmepoolse kohtumise dokumentidele, et tõendada seadusandja tahet määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 vastuvõtmisel, piisab, kui tõdeda, et „kahe pakkumispiirkonna vahel“ ülekandevõime piiratuse põhjustamise osakaalu hindamisel arvesse võetavate asjaolude väljaselgitamisel ei ole oluline keeldumine mainida otsesõnu piirkonnasisest ülekandevõime piiratust.

142

Nagu nähtub eespool punktidest 81–84 ja 135, ei ole määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 määratletud neid võrguelemente, mille vahel tuleb jagada piirkondade vahel ülekandevõime piiratuse leevendamiseks kavandatud parandusmeetmete kulud, mis aga ei tähenda, et seadusandja soovis ühe võrguelementide rühma kulude jagamisest välistada.

143

Seetõttu tuleb tagasi lükata hagejate argumendid, mille kohaselt tuleb määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 ja määruse 2015/1222 artikli 74 alusel vaidlusalusest kulude jagamise metoodikast välja jätta piirkonnasisesed võrguelemendid.

–

Stiimulid, mis tulenevad mittekriitiliste võrguelementide arvamisest vaidlusaluse kulude jagamise metoodika kohaldamisalasse

144

Hagejate argumendi kohta, mis puudutab – väidetavalt valesid – stiimuleid, mille annab see, kui võrguelemendid, mille pingetase on vähemalt 220 kV või kõrgem, hõlmatakse vaidlusaluse kulude jagamise metoodika kohaldamisalasse, tuleb meenutada, et määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 on põhivõrguettevõtjatele ette nähtud kohustus kanda parandusmeetmete kulud, mis on seotud sisetehingutest tulenevate selliste voogudega, millel on osa kahe pakkumispiirkonna vahel täheldatud ülekandevõime piiratuses, ent mis ei ületa lubatavat hälbetaset. See ajendab põhivõrguettevõtjaid arendama oma võrku nii, et see on võimeline selliseid vooge mahutama, kui need ei ületa lubatavat hälbetaset, mis vastab eeldatavale ringvoo tasemele pakkumispiirkonnas ilma ülekandevõime struktuurse piiratuseta.

145

Seevastu ei ole asjaomases õigusraamistikus ette nähtud põhivõrguettevõtjate kohustust arendada oma võrku nii, et see on võimeline mahutama eespool punktis 144 mainitud lubatavat hälbetaset ületavaid ringvoogusid. Nimelt on ringvood oma olemuselt ootamatud ja ettenägematud ning põhivõrguettevõtja, kes neid peab mahutama, ei saa neid mõjutada.

146

Selles küsimuses tuleb märkida, et nagu nähtub määruse 2019/943 põhjendusest 27, on selle õigusraamistiku loomisel liidu seadusandja üks peamine eesmärk olnud vähendada ringvoogude ja sisemise ülekandevõime piiratuse mõju piirkonnaülesele kauplemisele.

147

Samuti on õigusaktide paketi „Energia“ (SWD(2016) 410) väljatöötamise kontekstis koostatud komisjoni 30. novembri 2016. aasta mõjuhinnangu leheküljel 59 tõdetud, et ringvood võivad vähendada piirkonnaülest kauplemisvõimsust ning kaasa tuua kuluka turuvälise koormuste ümberjagamise ning olulised hinnamoonutused ja investeerimissignaalid naaberpiirkondades. See toob kaasa heaolu olulise vähenemise.

148

Lisaks tingiks mittekriitiliste võrguelementide väljajätmine selle, et ringvooge tekitaval põhivõrguettevõtjal puuduks stiimul piisavalt investeerida oma võrku, sest tema kanda ei jääks enda põhjustatud ülekandevõime piiratuse kõrvaldamiseks vajalike parandusmeetmete kogukulu. Nimelt saab üksnes selline põhivõrguettevõtja, kes oma võrku tunneb ja selle eest vastutab, võtta muid vajalikke meetmeid, nagu piirkonna struktuuri ümberkujundamine või investeeringud oma võrku. Selles kontekstis tuleb meenutada, et määruse 2019/943 artikli 35 lõike 5 kohaselt vastutab iga põhivõrguettevõtja oma võrgu eest ja seega ei tohiks tema siseprobleemid koormata naabruses asuvaid põhivõrguettevõtjad.

149

Pealegi oleks siis, kui kumbki kahest kõrvuti asuvast vastutavast põhivõrguettevõtjast oleks ajendatud investeerima oma võrku, et mahutada või vähendada ringvooge, nende kahe ettevõtja vahelise koordineerimise puudumise tagajärg ülemäärased investeeringud ja ressursside ebaotstarbekas kasutamine, nagu ACER on kostja vastuse punktides 110–115 asjakohaselt märkinud.

150

Eeltoodud hinnanguid arvestades tuleb tõdeda, et hagejad paluvad sisuliselt, et neid vabastataks kuludest, mida nad teistele põhivõrguettevõtjatele põhjustavad nende võrkude mittekriitilistes elementides oma ringvoogudega, mis ületavad lubatavat hälbetaset, isegi kui nende võrguelementidega seotud parandusmeetmed aitavad kaasa piirkonnaülese kauplemise tagamisele.

151

Lisaks oleks selline lähenemine vastuolus energiasolidaarsuse põhimõttega, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus.

152

Energiasolidaarsuse põhimõttega on hõlmatud nii liidu kui ka liikmesriikide õigused ja kohustused, kusjuures liidul on solidaarsuskohustus liikmesriikide ees ja liikmesriikidel omavahel ning liidu ühiste huvide ja liidu poliitikate suhtes (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. Poola, C‑848/19 P, EU:C:2021:598, punkt 49).

153

Neil asjaoludel oleks energiasolidaarsuse põhimõttega vastuolus, kui põhivõrguettevõtjatel, kes põhjustavad teisi pakkumispiirkondi läbivaid ringvoogusid, oleks lubatud hoida kõrvale selliste ühistes huvides kasutusele võetud parandusmeetmete kulude kandmisest, mille eesmärk on piirkonnaülese kauplemisvõimsuse optimeerimine nii, et samal ajal on nii tõhusalt kui võimalik tagatud võrgu turvalisus, millest saavad kasu kõik põhivõrguettevõtjad ja seega ka elektritarbijad.

154

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb esimene väide tagasi lükata.

Teine väide, mis puudutab voogude komponentideks jagamist

155

Teises väites kinnitavad hagejad, et vaidlusaluses kulude jagamise metoodikas valitud voogude komponentideks jagamise meetod, mis jäeti vaidlustatud otsusega muutmata, on õigusvastane.

156

See väide on jaotatud kaheks osaks.

157

Esimeses osas väidavad hagejad, et kasutatav voogude komponentideks jagamise meetod, st meetod, mille puhul toimub voogude identimine värvide abil (edaspidi „värvidentimise meetod“), ei ole sobiv meetod ja selle kohaldamise tagajärjel saadakse väärad tulemused.

158

Teises väiteosas kritiseerivad hagejad konkreetselt alalisvoolu ülekandega seotud võrguelemente puudutavaid eeskirju.

Esimene väiteosa, mis puudutab värvidentimise meetodi sobimatust

159

Teise väite esimeses osas kinnitavad hagejad, et värvidentimise meetod ei ole voogude komponentideks jagamiseks sobiv meetod, sest viib väärate tulemusteni.

160

Hagejad esitavad selle kohta suure hulga etteheiteid, mis on rühmitatud nelja rühma.

161

Esimese rühma etteheidetes kinnitavad hagejad, et oma toimimispõhimõtte tõttu ei sobi värvidentimise meetod voogude õigesti komponentideks jagamiseks.

162

Teise rühma etteheidete kohaselt ei analüüsinud apellatsiooninõukogu hagejate hinnangul tegelikult argumente, millega nad otsust nr 30/2020 kritiseerisid.

163

Kolmanda rühma etteheidetes kinnitavad hagejad, et värvidentimise meetod annab mitmes mõttes ebarealistlikke tulemusi.

164

Neljanda rühma etteheidetes väidavad hagejad, et oma toimimispõhimõtte tõttu ei vasta värvidentimise meetod kehtestatud õiguslikele kriteeriumidele.

165

ACER vaidleb hagejate argumentidele vastu.

–

Sissejuhatavad märkused

166

Voogude komponentideks jagamine on parandusmeetmete kulude jagamise vajalik etapp.

167

Vood on vaja komponentideks jagada seetõttu, et nii saadakse sisendandmed, mis on kulude hilisemaks jagamiseks vajalikud. Seega mõjutab voogude valesti komponentideks jagamine paratamatult kulude jagamise tulemusi.

168

Voogude komponentideks jagamise eesmärk on teha kindlaks, mis liiki vood tekitavad võrguelementide ülekandevõime piiratuse.

169

Määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 kohaselt tuleb nimelt kindlaks teha vood, millel on osakaal kahe pakkumispiirkonna vahelises ülekandevõime piiratuses.

170

Eri vood, mis tuleb kulude jagamiseks kindlaks teha, näiteks sise‑ või ringvood, kajastavad füüsilise tervikvoo põhjal, mida ainsana saab mõõta, arvutatud komponentide eri lähte‑ ja sihtpunkte.

171

Voogude komponentideks jagamine on seega protsess, mis seisneb esiteks kogu voo komponentideks jaotamises ja teiseks nende komponentide osakaalu arvutamises.

172

Seoses voogude niisuguse komponentideks jagamisega rajaneb vaidlusalune kulude jagamise metoodika värvidentimise meetodil. Nagu ilmneb 27. märtsi 2019. aasta kulude jagamise metoodika ettepanekule lisatud 22. veebruari 2019. aasta seletuskirjast, arendati see metoodika välja põhieesmärgiga säilitada kooskõla Euroopa piirkondliku turu mudeliga ja samal ajal teha võimalikuks elektrivoogude täielik komponentideks jagamine elektrisüsteemi võrgu iga elemendi puhul.

173

Niisuguses kontekstis esitavadki hagejad mitmesuguseid etteheiteid vaidlustatud otsuse kohta osas, millega lükati tagasi argumendid, mille nad esitasid apellatsiooninõukogus.

–

Vaidlustatud otsuse põhistus

174

Teise väite esimeses osas kritiseerivad hagejad värvidentimise meetodit vahelduvvoolu ülekandevõrgu elemente puudutavas osas.

175

Hagejad kritiseerivad vaidlustatud otsuse kohta esitatud etteheidetega muu hulgas seda, et apellatsiooninõukogu ei analüüsinud tegelikult neid argumente, millega voogude komponentideks jagamisel kasutatavat värvidentimise meetodit kritiseeriti.

176

Kohtupraktika kohaselt ei tohi apellatsiooninõukogu kontroll keeruliste tehniliste ja majanduslike hinnangute üle ACERi otsuses olla piiratud ilmse hindamisvea kontrolliga, vaid apellatsiooninõukogu peab oma liikmete pädevusele tuginedes hindama, kas apellatsiooninõukogule esitatud argumentidega on kaebuse esitajal võimalik tõendada, et ACERi otsuse aluseks olevad põhjendused on väärad (vt selle kohta 18. novembri 2020. aasta kohtuotsus Aquind vs. ACER, T‑735/18, EU:T:2020:542, punkt 69).

177

Selles küsimuses tuleb meenutada, et apellatsiooninõukogu koosseis vastab ACERi otsuste täieliku kontrolli läbiviimiseks vajalikele nõuetele. Selle liikmetel peab olema varasem kogemus energeetikasektoris seetõttu, et neil on või peavad olema tehnilised teadmised kaebuste põhjalikuks lahendamiseks. Järelikult oli liidu seadusandja kavatsus tagada, et ACERi apellatsiooninõukogul on vajalikud teadmised, mis võimaldavad tal energeetikaga seotud keerulisi teaduslikke ja majanduslikke faktilisi asjaolusid ise hinnata (9. märtsi 2023. aasta kohtuotsus ACER vs. Aquind, C‑46/21 P, EU:C:2023:182, punktid 63 ja 64).

178

Et Üldkohus saaks analüüsida, kas käsitletaval juhul oli apellatsiooninõukogu tehtud kontroll nõutava intensiivsusega vastavalt eespool punktis 176 viidatud kohtupraktikale, peab Üldkohtul olema võimalik vaidlustatud otsuses esitatud põhistusele tuginedes see analüüs läbi viia. Seejuures peab Üldkohus tõstatama omal algatusel väite, et voogude komponentideks jagamiseks kasutatavat värvidentimise meetodit puudutavas osas on vaidlustatud otsus põhjendamata.

179

Selles küsimuses tuleb meenutada, et põhjenduse puudumine või ebapiisav põhjendamine kujutab endast olulise menetlusnormi rikkumist ELTL artikli 263 tähenduses ning sel juhul on tegemist avalikul huvil põhineva väitega, mille liidu kohus võib esitada või koguni peab esitama omal algatusel (vt 9. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Les Mousquetaires ja ITM Entreprises vs. komisjon, C‑682/20 P, EU:C:2023:170, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

180

Eelnevat arvestades esitas Üldkohus 5. mai 2023. aasta menetlust korraldavate meetmete raames menetlusosalistele konkreetselt palve esitada oma seisukoht küsimuses, kas „vaidlustatud otsuse osa, mis puudutab hagejate kriitikat värvidentimise meetodi kohta, on piisavalt põhjendatud“.

181

Tuleb ka märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt sõltub põhjendamiskohustuse ulatus asjaomase õigusakti laadist ja selle vastuvõtmise kontekstist. Põhistustest peab selgelt ja üheselt mõistetavalt selguma õigusakti andnud institutsiooni arutluskäik, et võimaldada ühest küljest huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid, et oma õigusi kaitsta ja kindlaks teha, kas otsus on sisuliselt põhjendatud, ning teisest küljest liidu kohtul teostada seaduslikkuse kontrolli. Ei ole nõutav, et põhistuses oleks käsitletud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna seda, kas akti põhjendus vastab ELTL artikli 296 nõuetele, tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EU:C:1998:154, punkt 63, ning 30. novembri 2011. aasta kohtuotsus Sniace vs. komisjon, T‑238/09, ei avaldata, EU:T:2011:705, punkt 37).

182

Konkreetselt ei ole akti vastu võtnud asutus kohustatud võtma seisukohta kõikide argumentide kohta, mille asjast huvitatud pooled on selles asutuses esitanud. Piisab, kui käsitleda neid faktilisi asjaolusid ja õiguslikke kaalutlusi, millel on selle akti ülesehituse seisukohast peamine tähtsus (vt 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, C‑341/06 P ja C‑342/06 P, EU:C:2008:375, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika).

183

Lisaks tuleb põhistuse piisavust hinnata ka lähtudes huvist, mis võib olla akti adressaatidel selgituste saamiseks. Järelikult on õigusi kahjustav akt piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud huvitatud isikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 104 ja seal viidatud kohtupraktika).

184

Tuleb ka meenutada, et põhjendamiskohustus on oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhistuse sisulise põhjendatuse küsimusest, mis puudutab vaidlusaluse akti sisulist õiguspärasust. Otsuse põhjendamine seisneb otsuse aluseks olevate kaalutluste formaalses esituses. Kui need kaalutlused sisaldavad viga, siis mõjutab see otsuse sisulist õiguspärasust, mitte aga selle otsuse põhjendatust, mis võib olla piisav, ehkki esitatud kaalutlused on valed. Sellest järeldub, et väited ja argumendid, millega püütakse vaidlusaluse akti põhjendatust kahtluse alla seada, ei ole asjakohased väite raames, et põhjendus puudub või ei ole piisav (vt selle kohta 10. märtsi 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Freistaat Bayern jt, C‑167/19 P ja C‑171/19 P, EU:C:2022:176, punkt 77, ning 13. mai 2020. aasta kohtuotsus Koenig & Bauer vs. EUIPO (we’re on it), T‑156/19, ei avaldata, EU:T:2020:200, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

185

Et käsitletaval juhul pidi apellatsiooninõukogu eespool punktides 176 ja 177 viidatud kohtupraktika kohaselt analüüsima otsust nr 30/2020 täielikult, sh selles esitatud hinnanguid keerukatele tehnilistele ja majanduslikele faktilistele asjaoludele, ei tohtinud ta piirduda ilmse hindamisvea puudumise kontrollimisega, sest tema esitatud põhistus pidi võimaldama esiteks vaidlustatud otsuse adressaadil kaitsta oma õigusi ja kontrollida, kas see otsus on sisuliselt põhjendatud, ning teiseks liidu kohtul teha oma kontrolli.

186

Kui piisav põhjendus puudub, ei ole hagejatel ja Üldkohtul võimalik kontrollida, kas apellatsiooninõukogu analüüsis tõesti selles nõukogus esitatud argumente kooskõlas eespool punktides 176 ja 177 meenutatud nõuetega.

187

Nendest kaalutlustest lähtudes tulebki käsitleda väidet, mille Üldkohus on tõstatanud omal algatusel ja mis puudutab vaidlustatud otsuse põhistust voogude komponentideks jagamisel kasutatava värvidentimise meetodi osas.

188

Apellatsiooninõukogule esitatud kaebuses kritiseerisid hagejad üksikasjalikult ACERi otsust nr 30/2020. Nad väitsid, et värvidentimise meetodi väljatöötamisel on tehtud mitu viga ja selle tagajärjel on meetodiga saadud väärad tulemused.

189

Konkreetselt kritiseerisid hagejad värvidentimise meetodit seepärast, et selles ei ole arvesse võetud füüsilist reaalsust. Selles küsimuses tuleb meenutada, et õigusliku raamistiku kohaselt oli nõutav lähenemine, mis on kooskõlas füüsilise reaalsusega. Üksnes füüsiline elektrienergia voog võib tekitada „ülekandevõime piiratuse“ ja kulude jagamise metoodikas saab seega ette näha parandusmeetmete kulude jagamise ainult voogude vahel, millel on tõesti osakaal ülekandevõime piiratuse tekkimises. Hagejad väidavad aga, et „Kirchhoffi vähima takistuse seaduse“ kohaselt toimub elektrikaubandus tootmiskoha ja tarbimiskoha vahelise lühima ühenduse kaudu ning seda olenemata pakkumispiirkondade piiridest ja elektrienergiaga kauplemiseks sõlmitud lepingutest. Nende sõnul on värvidentimise meetodi puhul seda teaduslikku teavet siiski eiratud ning elektrikaubandus eri pakkumispiirkondades asuva tootmiskoha ja tarbimiskoha vahel on aktsepteeritav üksnes siis, kui võttes arvesse kõiki konsolideeritud piiriüleseid elektrienergiaga kauplemise tehinguid, mille kohta on sõlmitud leping, on pakkumispiirkonnal, kus asub tootmiskoht, positiivne netopositsioon, ja kui võttes arvesse kõiki konsolideeritud piiriüleseid elektrienergiaga kauplemise tehinguid, mille kohta on sõlmitud leping, on pakkumispiirkonnal, kus asub tarbimiskoht, negatiivne netopositsioon. Seega, olenevalt asjaomaste pakkumispiirkondade netopositsioonist võimaldab värvidentimise meetod piiriülese voo aktsepteerimise asemel kindlaks teha sise- ja ringvood. Seepärast tehakse värvidentimise meetodiga, mille puhul on tähelepanuta jäetud „loodusseadused“, pigem kindlaks ringvooge, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Lõpuks ei ole värvidentimise meetod põhjendatud ka liidu elektrienergia turu piirkondadepõhise ülesehitusega seotud kaalutlustega.

190

Vaidlustatud otsuse sisukorra kohaselt on voogude komponentideks jagamisega seotud küsimusi, mille hagejad apellatsiooninõukogus tõstatasid, käsitletud „kolmanda konsolideeritud väite“ raames vaidlustatud otsuse punktides 407–587 (lk 61–87). Selle „kolmanda konsolideeritud väite“ raames on vaidlustatud otsuse punktid 407–551 (lk 61–81) pühendatud vahelduvvoolu ülekandevõrgu elementidele, mis on käesoleva väite esimese osa teema, samas kui vaidlustatud otsuse punktides 552–587 (lk 82–87) on käsitletud alalisvoolu ülekandevõrgu elemente, mis on käesoleva väite teise osa teema.

191

Seevastu on vaidlustatud otsuse punktides 588–631 sisukorra kohaselt käsitletud „neljandat konsolideeritud väidet“, mis puudutab importivatest pakkumispiirkondadest pärit ring‑ ja sisevoogude ülehindamist ning mida ei esitanud – nagu ilmneb vaidlustatud otsuse asjakohastest punktidest – mitte hagejad käesolevas kohtuasjas, vaid hageja kohtuasjas Polskie sieci elektroenergetyczne vs. ACER (T‑484/21). Nendel asjaoludel ei ole põhjendamiskohustuse täidetuse analüüsimisel vaja arvesse võtta vaidlustatud otsuse punkte 588–631, v.a juhul, kui nendes punktides on viidatud vaidlustatud otsuse punktidele 407–551.

192

Tuleb aga tõdeda, et vaidlustatud otsuse punktides 407–551 ära toodud arutluskäigus ei ole selle pikkusest hoolimata esitatud põhistust, mis vastaks eespool punktides 181–183 meenutatud nõuetele.

193

Esimesena olgu öeldud, et asjaolu, et „kolmandat konsolideeritud väidet“ on analüüsitud ligikaudu 150 vaidlustatud otsuse punktis, ei tõenda iseenesest veel seda, et hagejate argumente analüüsiti apellatsiooninõukogus rangelt ja üksikasjalikult. Vaidlustatud otsuse selle osa pikkus on nimelt suuresti tingitud selle koostamise viisist, mille raames tuli sama teemat käsitleda mitu korda, lähtudes eri õigusnormidest või faktilistest asjaoludest, millele tugineti, mistõttu oli vaja hulgaliselt viiteid ja kordusi.

194

Teisena tuleb märkida, et üldiselt piirdus apellatsiooninõukogu vaidlustatud otsuses mitu korda üldist laadi kinnitustega, vastamata tegelikult hagejate argumentidele, ning tugines siis edaspidises analüüsis nendele samadele väidetele. Nõnda on apellatsiooninõukogu jätnud näiliselt mulje üksikasjalikust arutluskäigust, vastamata siiski tegelikult hagejate argumentidele.

195

Mis puudutab kolmandana konkreetselt hagejate etteheidet, et värvidentimise meetodis ei võeta arvesse loodusseadusi ja selle tõttu tehakse kindlaks ringvood, mida tegelikkuses ei ole, siis apellatsiooninõukogu arutluskäigu tuumik on ära toodud – nagu kinnitas ACER vastuseks ühele Üldkohtu kirjalikule küsimusele – vaidlustatud otsuse punktis 421–461.

196

Tuleb siiski tõdeda, et vaidlustatud otsuse punktides 421–432 (lk 65 ja 66), mis paiknevad alapealkirja „3.2. Voogude komponentideks jagamine [vastavalt vaidlusalusele kulude jagamise meetodile]“ all, on hagejate etteheidetele vastamisel piirdutud sellega, et punktis 424 (lk 65) on tuvastatud, et „on olemas mitu voogude komponentideks jagamise meetodit“.

197

Vaidlustatud otsuse punktides 433–451 (lk 66–69), mis paiknevad alapealkirja „3.3. Värvidentimise meetodiga eiratakse elektrilist kaugust, luuakse fiktiivseid vooge ja seega takistatakse kulude mõistlikku jagamist“ all, on hagejate etteheidetele vastamisel piirdutud mõne üldise ja abstraktse märkusega, vastamata tegelikult hagejate argumentidele.

198

Vaidlustatud otsuse punktis 437 (lk 67) on ainult sätestatud, et „osad 3.1 ja 3.2 näitavad, et tehnilisest vaatevinklist […] eksisteerib kõrvuti mitu kasutatavat voogude komponentideks jagamise meetodit“.

199

Tuleb siiski märkida, et vaidlustatud otsuse „osade 3.1 ja 3.2“ analüüsi raames esitati ainult järeldus, et on olemas mitu voogude komponentideks jagamise meetodit. Küll aga ei teinud apellatsiooninõukogu mingit järeldust selle kohta, kas need eri meetodid on „kasutatavad“.

200

Vaidlustatud otsuse punktist 439 (lk 67) ilmneb, et apellatsiooninõukogu hinnangul ei muuda tootmise muutumise jagamise võtmete kasutamine värvidentimise meetodit või selle meetodi osi fiktiivseks. Ta lisas, et tootmise muutumise jagamise võtmete kasutamine on võimsusarvutuse meetodite üks omadus.

201

Tuleb siiski ühest küljest märkida, et ühe teise apellatsiooninõukogus esitatud etteheite raames kinnitasid hagejad, et tootmise muutumise jagamise võtmed ei ole just seepärast, et need töötati välja võimsusarvutuse otstarbel, sobivad kasutamiseks voogude komponentideks jagamise kontekstis. Teisest küljest ei vasta viide tootmise muutumise jagamise võtmete kasutamisele neile hagejate argumentidele, mille kohaselt on värvidentimise meetod valesti välja töötatud seetõttu, et selle puhul ei ole algusest peale arvesse võetud elektrilist kaugust.

202

Vaidlustatud otsuse punktis 447 (lk 68) järeldab apellatsiooninõukogu, et ta „ei leia, et värvide abil jälgimise meetod rajaneks fiktiivsetel voogudel“.

203

Eelnevad punktid ei võimalda siiski mõista, miks lükkas apellatsiooninõukogu tagasi hagejate kriitika, et värvidentimise meetodit kasutades tehakse kindlaks ringvood, mida tegelikult ei eksisteeri.

204

Vaidlustatud otsuse punktis 451 (lk 69) järeldab apellatsiooninõukogu, et „[Full Line Decomposition (edaspidi „FLD‑meetod“)] ei ole sobiv voogude komponentideks jagamise meetod“.

205

Et küsimuse all on aga värvidentimise meetod, siis ei vasta apellatsiooninõukogu argument, mis puudutab FLD‑meetodi võimalikku kokkusobimatust pakkumispiirkondadel põhineva turustruktuuriga, hagejate argumendile, millega kritiseeritakse värvidentimise meetodit.

206

Isegi kui nõustuda, et FLD‑meetodit käsitlevat arutluskäiku tuleks mõista kaudse vastusena hagejate etteheidetele, millega kritiseeritakse värvidentimise meetodit, ei ilmne sellest arutluskäigust põhjused, miks apellatsiooninõukogu lükkas tagasi etteheited, mille hagejad talle esitasid.

207

Vaidlustatud otsuse punktis 449 (lk 68) on nimelt märgitud, et „elektrilist kaugust […] saab täielikult kohaldada ainult sõlmturu mudelis“ ning et „[k]ui kohaldataks sõlmturu mudelit, ei eksisteeriks üldse ei […] ringvooge ega […] oleks voogude komponentideks jagamise vajadust“.

208

Kuid ühelt poolt ei tähenda väidetav võimatus võtta „täielikult“ arvesse elektrilist kaugust aga seda, et elektrilist kaugust ei olegi tarvis arvesse võtta, et saavutada voogude õige komponentideks jagamine, või et värvidentimise meetodis oleks elektrilist kaugust arvesse võetud nõuetekohaselt.

209

Teiselt poolt ei ilmne ka eespool punktis 207 ära toodud väitest, et hagejate kritiseeritav asjaolu, et värvidentimise meetodis ei ole arvesse võetud elektrilist kaugust, oleks omane piirkonnamudelile, millel elektrienergia turg liidus põhineb, ja et see piirkonnamudel ei võimalda elektrilist kaugust arvesse võtta.

210

Vaidlustatud otsuse punktid 452–462 (lk 69 ja 70) alajaotises „3.4. Värvidentimise meetodiga on rikutud [määruse 2019/943] artikli 16 lõiget 13 [ja põhimõtet, et saastaja maksab]“ ei sisalda samuti teavet, mis võimaldaks mõista, miks hagejate etteheited tagasi lükati.

211

Vaidlustatud otsuse punktis 460 (lk 70) järeldab apellatsiooninõukogu, et „värvidentimise meetod […] ei ole ei meelevaldne ega põhine valedel eeldustel. Selle puhul jagatakse füüsilised vood õigesti komponentideks […]“.

212

Sellele eelnevad punktid ei võimalda siiski mõista, miks lükkas apellatsiooninõukogu tagasi hagejate kriitika, et värvidentimise meetodi puhul tehakse kindlaks ringvood, mida tegelikkuses ei eksisteeri.

213

Neis eelnevates punktides on nimelt piirdutud lihtsalt väidetega, mida ei ole kuidagi põhjendatud, ja viidetega varem tehtud järeldustele, mis ise ei rajane tõelisel arutluskäigul.

214

Seega tuleb seoses vastusega hagejate etteheidetele tõdeda, et vaidlustatud otsuse punktis 456 (lk 69) on piirdutud selle tuvastamisega, et „alajaotise 3.3 kontekstis selgitatust ilmneb, et värvidentimise meetodi puhul tehakse füüsiliste voogude komponendid kindlaks õigesti [ja et] see ei rajane fiktiivsetel voogudel“. Seevastu teised punktid, mis eelnevad vaidlustatud otsuse punktis 460 tehtud järeldusele, ei sisalda mingit teavet, millega vastataks konkreetselt hagejate etteheidetele.

215

Neljandana tuleb veel märkida, et vaidlustatud otsuse põhistuse muud punktid ei täida lünki vaidlustatud otsuse punktides 421–461 esitatud arutluskäigus. See käib eriti vaidlustatud otsuse punktide 513–551 (lk 76–81) kohta, mis puudutavad tootmise muutmise võtmete kasutamist ja milles ei ole vastatud otseselt hagejate etteheidetele, et värvidentimise meetodis tehakse „loodusseaduste eiramise“ tagajärjel kindlaks ringvood, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Pealegi ei ole ACER käesoleva menetluse jooksul ja eelkõige vastuseks Üldkohtu esitatud küsimusele ka täpsustanud, missugused vaidlustatud otsuse elemendid võimaldavad täita lüngad selle otsuse põhistuses.

216

Viiendana varieerub akti põhjendamise kohustus eespool punktides 181–183 meenutatud kohtupraktika kohaselt olenevalt kontekstist ja adressaadist.

217

Mõistagi on teema, mida hagejate etteheited puudutavad, äärmiselt keerukas ja tehniline. Lisaks on hagejatel – nagu nad ise kinnitavad – suur asjatundlikkus selles valdkonnas.

218

Käsitletaval juhul ilmneb siiski, et hagejad esitasid kogu menetluse jooksul, mis viis vaidlustatud otsuse tegemiseni, samad argumendid, mis lükati kõigepealt tagasi otsusega nr 30/2020 ja seejärel vaidlustatud otsusega. Sama värvide abil jälgimise meetodi kriitikat, mille hagejad esitasid juba apellatsiooninõukogus, kordasid nad seega Üldkohtus selle pärast, et puudus põhistus, mis võimaldanuks hagejatel mõista põhjuseid, miks apellatsiooninõukogu nende etteheited tagasi lükkas.

219

Seega on ilmne, et isegi kui võtta arvesse vaidlustatud otsuses käsitletud teema laadi ja hagejate asjatundlikkust, ei vasta esitatud põhistus eespool punktides 181–183 meenutatud nõuetele.

220

Kuuendaks ei ole akti andja eespool punktis 182 meenutatud kohtupraktika kohaselt kohustatud võtma seisukohta kõikide argumentide kohta, mille asjast huvitatud isikud on talle esitanud, sest ta võib piirduda sellega, et käsitleb faktilisi asjaolusid ja õiguslikke kaalutlusi, mis on selle akti ülesehituses põhilise tähtsusega.

221

Selles küsimuses tuleb kõigepealt märkida, et nagu on tõdetud juba eespool punktides 166 ja 167, on voogude osadeks lahutamine parandusmeetmete kulude jagamise vajalik ja oluline etapp, sest tänu sellele saadakse sisendandmed kulude hilisemaks jagamiseks. Lisaks puudutab hagejate kriitika värvide abil jälgimise meetodi toimimispõhimõtet ennast. See kriitika on kesksel kohal hagejate argumentatsioonis, millega kritiseeritakse otsuses nr 30/2020 valitud voogude komponentideks jagamise meetodit ja selle kriitika põhjendatuse korral tuleb vaidlustatud otsus tühistada, sest sellega jäeti selles osas muutmata otsus nr 30/2020.

222

Nendel asjaoludel puudutasid hagejate argumendid vaidlustatud otsuse põhielemente, mistõttu pidi apellatsiooninõukogu neile vastama, et täita oma põhjendamiskohustus kooskõlas eespool punktides 181–183 meenutatud nõuetega.

223

Sellest järeldub, et voogude komponentideks jagamisel kasutatava värvidentimise meetodi osas ei ole vaidlustatud otsuse põhistus täielik ja piisav ega võimalda seega hagejatel saada teada selle otsuse põhjendusi ega Üldkohtul teostada oma kohtulikku kontrolli selle üle.

224

Järelikult on vaidlustatud otsusega rikutud olulisi menetlusnorme ELTL artikli 263 tähenduses, mistõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada osas, milles apellatsiooninõukogu jättis selles ilma piisava põhjenduseta muutmata voogude osadeks lahutamise meetodi, mille ACER otsuses nr 30/2020 valis.

Teine väiteosa, mis käsitleb alalisvoolu ülekandevõrgu elementide regulatsiooni

225

Et vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, milles apellatsiooninõukogu jättis selles ilma piisava põhjenduseta muutmata voogude komponentideks jagamise meetodi, mille ACER otsuses nr 30/2020 valis (vt punkt 224 eespool), ja et alalisvoolu ülekandevõrgu elementide regulatsioon on seotud sellesama voogude komponentideks jagamise meetodiga, ei ole hea õigusemõistmise huvides tarvis analüüsida ka teise väite teist osa.

Kolmas väide, mis käsitleb lubatava hälbetaseme kindlaksmääramist

226

Kolmandas väites kinnitavad hagejad, keda toetab Saksamaa Liitvabariik, et ringvoogude puhul ühtseks lubatavaks hälbetasemeks 10% määramine, mis jäeti vaidlustatud otsusega muutmata, on õigusvastane.

227

Esiteks tuginevad hagejad asjaolule, et ACER jättis arvestamata sellega, et põhimõtet, et saastaja maksab, kohaldatakse ainult ringvoogude suhtes, mis ületavad seda hälbetaset, ning seega ei saa see põhjendada kõrget lubatavat hälbetaset.

228

Teiseks väidavad hagejad, et lubatav hälbetase ringvoogude puhul ei ole „usaldusväärse tehnilise analüüsi“ tulemus.

229

Kolmandaks kinnitavad hagejad, et ACER ei olnud pädev määrama kindlaks „oma“ ajutist lubatavat hälbetaset ringvoogude puhul.

230

Neljandaks väidavad hagejad, et ACER eiras sellega, et määras ringvoogude puhul lubatavaks hälbetasemeks 10%, määruse 2019/943 artikli 16 lõiget 8.

231

Viiendaks kinnitavad hagejad, et ACER kohaldas proportsionaalsuse põhimõtet vääralt.

232

Kuuendaks väidavad hagejad, et lubatavat hälbetaset ei määratud kindlaks iga pakkumispiirkonna piiri jaoks, nagu on ette nähtud määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13.

233

Saksamaa Liitvabariik toetab hagejate argumente.

234

ACER vaidleb vastu hagejate argumentidele niisugusena, nagu Saksamaa Liitvabariik on need esitanud.

235

On selge, et isegi siis, kui ülekandevõime struktuurset piiratust ei esine, on ringvood väga tihedas seotud elektrivõrgustikus teatud määral vältimatud.

236

Sel põhjusel on ringvoogude lubatava hälbetaseme kindlaksmääramise eesmärk välistada niisugused vood koormuste ümberjaotamise ja vahetuskauba tegemise kulude jagamisest.

237

Lubatava hälbetaseme kindlaksmääramise kohta on määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 sätestatud:

238

Esimesena nähtub määruse 2019/943 artikli 16 lõikest 13, et lubatav hälbetase eeldab mudeldamist, milline võib eeldatav ringvoogude tase olla ülekandevõime struktuurse piiratuse puudumise korral.

239

Määruse 2019/943 artikli 2 punktis 6 on „struktuurne ülekandevõime piiratus“ määratletud kui „ülekandesüsteemi ülekandevõime piiratus, mida saab üheselt kindlaks määrata, mida on võimalik prognoosida, mis on geograafiliselt ajaliselt stabiilne ning mis tekib sageli elektrivõrgu tavaseisundis“.

240

Teisena tuleneb määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 teisest lõigust, et lubatava hälbetaseme kindlaksmääramisele peab eelnema analüüs ja selle analüüsi peavad läbi viima põhivõrguettevõtjad.

241

Kolmandana tuleneb samast sättest, et lubatavat hälbetaset tuleb analüüsida ja see kindlaks määrata „iga pakkumispiirkonna piiri jaoks“.

242

Käesolevas asjas on selge, et põhivõrguettevõtjad ei ole nõutavat analüüsi teinud.

243

Lisaks on selge, et seda analüüsi ei ole teinud ka ACER.

244

Sellega seoses nähtub otsuse nr 30/2020 punktist 112, et kuna puudus lubatav hälbetase, mida põhivõrguettevõtjad oleks analüüsinud ja mille nad oleksid kindlaks määranud ning mille reguleerivad asutused oleks määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 kohaselt heaks kiitnud, kontrollis ACER, kas tal on võimalik teha see analüüs ise, ning jõudis järeldusele, et piiratud vahendite, ajaressursi ja vajaliku asjatundlikkuse puudumise tõttu ei ole see võimalik.

245

Lisaks nähtub vaidlusaluse kulude jagamise metoodika põhjendusest 8 ja otsuse nr 30/2020 punktidest 110–114, et sellises olukorras pidas ACER end pädevaks kehtestama ise esialgu lubatava hälbetaseme.

246

Lisaks nähtub otsuse nr 30/2020 punktidest 115–122, et ACER kehtestas kogu CORE ala ühtseks ajutiseks lubatavaks hälbetasemeks 10% iga asjaomase võrguelemendi maksimaalsest võimsusest ning jagas seejärel selle taseme võrdselt kõigi nende pakkumispiirkondade vahel, mis tekitavad asjaomast võrguelementi läbivaid ringvooge.

247

Vaidlustatud otsuses lükkas apellatsiooninõukogu põhjustel, mis on esitatud selle otsuse punktides 909–1077 (lk 137–164), punktides 1210–1221 (lk 187–189) ja punktides 1192–1226 (lk 212–218), põhjendamatuse tõttu tagasi kriitika, mis puudutas ACERi poolt esialgse lubatava hälbetaseme kindlaksmääramist.

248

Sellega seoses nähtub eelkõige vaidlustatud otsuse punktidest 924–946 (lk 140–144), punktidest 1217–1221 (lk 187–189) ja punktidest 1199–1226 (lk 213–218), et ACER pidas enda kohustuseks kehtestada ise lubatav hälbetase, kuna sellise taseme kehtestamine oli tema arvates vältimatu, et võtta vastu kulude jagamise metoodika.

249

Lisaks selgub vaidlustatud otsuse samadest punktidest, et ACERi poolt lubatud taseme kindlaksmääramine põhineb „rangel analüüsil“.

250

Vaidlustatud otsuse nendest osadest nähtub samuti, et apellatsiooninõukogu hinnangul oli ACERil ummikseisu vältimise kaalutlusel õigus või isegi kohustus kehtestada ise ajutine lubatav hälbetase, ilma et tal oleks olnud määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 ette nähtud analüüs.

251

Sellega seoses on vaidlustatud otsuses rõhutatud, et ACERi nõnda kindlaks määratud lubatav hälbetase on ajutine. Nimelt nähtub selle otsuse punktist 943 (lk 143), et põhivõrguettevõtjatel on endiselt võimalik igal ajal läbi viia nõutav analüüs ja et reguleerivad asutused võivad vaidlusaluses kulude jagamise metoodikas kehtestatud ajutise lubatava hälbetaseme igal ajal asendada lõpliku lubatava hälbetasemega.

252

Eeltoodut arvestades tuleb kontrollida, kas apellatsiooninõukogu võis õigusnormi rikkumata asuda vaidlustatud otsuses seisukohale, et määruse 2019/943 artikli 16 lõikest 13 tulenevate nõuetega oli kooskõlas see, kui vaidlusaluses kulude jagamise metoodikas määras ACER kindlaks lubatava hälbetaseme. Kui see nii ei ole, tuleb kontrollida, kas ACER võis – nagu leidis apellatsiooninõukogu – käesoleva juhtumi konkreetses olukorras siiski tugineda tuletatud pädevusele, mis võimaldas tal kindlaks määrata lubatava hälbetaseme selles sättes ettenähtust erineval viisil.

Määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 nõuete täitmine

253

Vastavalt määruse 2019/943 artikli 16 lõikele 13 analüüsitakse lubatavat hälbetaset ja see määratakse kindlaks „iga pakkumisepiirkonna piiri kohta“ ning see peab vastama „tase[mele], mida võiks eeldada ilma ülekandevõime struktuurse piiratuseta“.

254

Esimesena tuleb kontrollida, kas meetod lubatava hälbetaseme kindlaksmääramiseks, mida ACER järgis vaidlusaluses kulude jagamise metoodikas, mis vaidlustatud otsusega muutmata jäeti, vastab nõudele, et seda taset tuleb analüüsida ja see kindlaks määrata „iga pakkumispiirkonna piiri jaoks“.

255

Sellega seoses nähtub vaidlusaluse kulude jagamise metoodika artikli 7 lõigetest 3 ja 4, et lubatav hälbetase määratakse kindlaks kahes etapis.

256

Esimeses etapis kohaldatakse kogu CORE ala ühtset lubatavat hälbetaset kõigi piiriülese mõjuga võrguelementide suhtes. Ühtseks lubatavaks hälbetasemeks on kehtestatud 10% asjaomase võrguelemendi maksimaalsest võimsusest.

257

Teises etapis jagatakse ühtne lubatav hälbetase iga asjaomase võrgukomponendi puhul võrdselt CORE ala nende pakkumispiirkondade arvuga, kust lähtuvad seda võrguelementi läbivad ringvood. Juhul kui teatav pakkumispiirkond ei kasuta täielikult ära lubatava hälbetaseme talle määratud osa, jagatakse kasutamata jäänud osa ülejäänud pakkumispiirkondade vahel võrdselt.

258

Sellest tuleneb, et iga piiriülese mõjuga võrguelemendi lubatav hälbetase vastab 10%‑le selle võrguelemendi maksimaalsest võimsusest jagatuna võrdselt CORE ala nende pakkumispiirkondade arvuga, kust lähtuvad seda võrguelementi läbivad ringvood.

259

On tõsi, nagu väidab ACER, et sellise jagamise tulemus on individuaalne lubatav hälbetase igas pakkumispiirkonnas ja seega tähendab lubatava hälbetaseme kindlaksmääramine selle teatud „individualiseerimist“, kuna asjaomane tase määratakse kindlaks iga asjaomase võrguelemendi individuaalse võimsuse alusel ja nende pakkumispiirkondade arvu alusel, kust lähtuvad seda võrguelementi läbivad ringvood.

260

Tuleb siiski tõdeda, et eespool punktis 259 mainitud „individualiseerimine“ ei ole see, mis on määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 teises lõigus ette nähtud fraasiga „iga pakkumispiirkonna piiri jaoks“.

261

Nimelt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et ringvoogude tase on erinev vastavalt pakkumispiirkondade omadustele, nagu suurus, võrgustiku tihedus, taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia osakaal ja asjaomase pakkumispiirkonna piiride arv. Seega võib ringvoogude tase olla erinev eri pakkumispiirkondades, määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 tähenduses „piiril“ või isegi võrguelementides, mis mõjutavad kahe piirkonna vahelist ülekandevõime piiratust. Just seetõttu on määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 teise lõigu kohaselt nõutav, et lubatav hälbetase määratakse kindlaks asjaomaste pakkumispiirkondade omaduste ja nende piirkondade vaheliste piiride alusel.

262

ACER määras aga lubatava hälbetaseme kindlaks, tuginedes esimeses etapis kõigi CORE ala pakkumispiirkondade ühtsele lubatavale hälbetasemele, mille tulemusel ei võetud mingil moel arvesse nende alade eriomadusi ja nende alade vahelisi piire.

263

Lisaks ei võetud teises etapis läbi viidud „individualiseerimisel“ pealegi arvesse eri pakkumispiirkondade omadusi, vaid see sõltus üksnes nende pakkumispiirkondade arvust, kust lähtuvad asjaomaseid võrguelemente läbivad ringvood. Sama põhjenduskäik kehtib sellisel juhul, kui lubatava hälbetaseme teatavas pakkumispiirkonnas kasutamata jäänud osa jagatakse hiljem teiste pakkumispiirkondade vahel.

264

Sellest järeldub, et ACERi kehtestatud lubatav hälbetase ei vasta määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 teises lõigus ette nähtud nõudele, mille kohaselt tuleb lubatav hälbetase kindlaks määrata „iga pakkumispiirkonna piiri jaoks“.

265

Mis teisena puudutab nõuet, et lubatav hälbetase peab vastama „tase[mele], mida võiks eeldada ilma ülekandevõime struktuurse piiratuseta“, siis on selge, et käesoleval juhul ei viidud läbi analüüsi, mis on tavaliselt nõutav selleks, et määrata kindlaks eeldatav ringvoo tase ilma ülekandevõime struktuurse piiratuseta, nagu on ette nähtud määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 esimeses lõigus.

266

Sellise analüüsi puudumise tõttu ei saa aga ACERi kehtestatud lubatav hälbetase olla kooskõlas nõudega, et see tase peab vastama ringvoo tasemele, mida võib eeldada ilma ülekandevõime struktuurse piiratuseta.

267

Sellega seoses ilmneb vaidlustatud otsuse punktidest 958 (lk 145) ja 1221 (lk 189), et ACERi hinnangul vastab tema kehtestatud lubatav hälbetase olukorrale, kus puudub ülekandevõime struktuurne piiratus.

268

Nimelt selgub otsuse nr 30/2020 punktist 115 ja kostja vastuse punktist 223, et ACER küsis põhivõrguettevõtjatelt, millist ringvoo taset võib eeldada ilma ülekandevõime struktuurse piiratuseta. Mõned põhivõrguettevõtjad esitasid erinevad väärtused – kas 3%, 5% või kuni 10% –, teised aga ei vastanud või esitasid 10% ületava künnise. Neil asjaoludel ja eeldades, et põhivõrguettevõtjate vastuseid mõjutasid nende endi huvid, kehtestas ACER lubatavaks hälbetasemeks 10% asjaomase võrguelemendi maksimaalsest võimsusest kui esitatud arvamuste „keskmise“, nagu nähtub ka otsuse nr 30/2020 punktist 115.

269

Sellest järeldub, et lubatava hälbetaseme kindlaksmääramise esimeses etapis kõigile CORE ala pakkumispiirkondadele ühtse lubatava hälbetasemena kehtestatud 10% võrguelemendi maksimaalsest võimsusest ei põhine üldse ülekandevõime struktuurse piiratuse puudumise olukorras lubatava hälbetaseme analüüsil, mis on ette nähtud määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 esimeses lõigus, vaid see on asjaomaste põhivõrguettevõtjate esitatud eri seisukohtade põhjal tehtud kompromissi tulemus.

270

Nimelt eeldab määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 esimeses lõigus nõutav analüüs – nagu möönab ACER vaidlustatud otsuse punktis 930 (lk 141) – eelkõige võrku tehtavate investeeringute ja ülekandevõime struktuurse piiratuse kõrvaldamise eesmärgil pakkumispiirkondade võimalike struktuurimuutuste analüüsi. ACER tunnistab aga, et sellist analüüsi ta ei teinud.

271

Neil asjaoludel on tulemusetu ACERi argument, mille kohaselt põhineb lubatava hälbetaseme kindlaksmääramine „rangel analüüsil“, kuna igal juhul ei olnud tegemist analüüsiga, mis on ette nähtud määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13.

272

Sellest järeldub, et ACERi kehtestatud lubatav hälbetase ei vasta määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 ette nähtud nõudele, mille kohaselt tuleb lubatav hälbetase „tase[mel], mida võiks eeldada ilma ülekandevõime struktuurse piiratuseta“, kindlaks määrata „iga pakkumispiirkonna piiri jaoks“.

Tuletatud pädevuse tunnustamise tingimused

273

Eeltoodud hinnangutest tuleneb, et vaidlusaluse kulude jagamise metoodika puhul ei ole ACERi läbi viidud lubatava hälbetaseme kindlaksmääramine kooskõlas määruse 2019/943 artikli 16 lõikega 13.

274

Neil asjaoludel ei ole asjakohane küsimus, kas ACER oli põhimõtteliselt pädev – nagu nähtub vaidlustatud otsuse punktist 924 (lk 140) – määruse 2019/942 artikli 6 lõike 10 teise lõigu punkti a alusel ise kindlaks määrama lubatava hälbetaseme. Nimelt ei saa ACERil ühelgi juhul sellest sättest tulenevalt olla lubatud kehtestada niisugust lubatavat hälbetaset, mis ei ole kooskõlas määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 nõuetega.

275

Seega tuleb kontrollida, kas hoolimata asjaolust, et lubatava hälbetaseme kindlaksmääramine ACERi poolt ei olnud kooskõlas määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 nõuetega, oli ACERil selles konkreetses olukorras tuletatud pädevus, mistõttu oli tal õigus määrata lubatav hälbetase kindlaks muul kui selles sättes ette nähtud viisil.

276

ACER põhjendab nimelt oma pädevust määrata kindlaks lubatav hälbetase selle toimingu vajalikkusega. Kuna põhivõrguettevõtjad ei analüüsinud ilma ülekandevõime struktuurse piiratuseta eeldatavat lubatavat hälbetaset, oli ACERil lubatud ummikseisu vältimiseks määrata vaidlusaluses kulude jagamise metoodikas ise kindlaks kasutatav esialgne lubatav hälbetase.

277

Esiteks ei saa seaduslikkuse põhimõttest lähtudes põhimõtteliselt nõustuda sellega, et niisugune liidu amet nagu ACER võib kohaldatavast õigusraamistikust kõrvale kalduda. Sellest tuleneb, et põhimõtteliselt ei tohtinud ACER määruse 2019/943 artikli 16 lõikest 13 kõrvale kalduda.

278

Teiseks tuleb märkida, et vastavalt määruse 2019/942 artikli 6 lõike 12 punktile b võib ACER „vajaduse korral teha eelotsuse, et tagada […] toimimise turvalisus“. Tuleb aga tõdeda, et käesolevas asjas ei tuginenud ACER lubatava hälbetaseme kindlaksmääramisel sellele sättele. Lisaks sellele ei saa kulude jagamise metoodika kehtestamist igal juhul pidada vajalikuks, et „tagada varustuskindlus või toimimise turvalisus“ määruse 2019/942 artikli 6 lõike 12 punkti b tähenduses. Selle metoodika ese on nimelt parandusmeetmete kulude jagamine ning selle eesmärk ei ole määrata kindlaks parandusmeetmeid, mis tuleb võtta varustuskindluse või talitluskindluse tagamiseks.

279

Lisaks räägib selle sätte olemasolu ja seega võimalus võtta selgelt piiritletud asjaoludel vastu esialgseid otsuseid selle vastu, et ACERile saab omistada tuletatud pädevuse kehtestada kulude jagamise metoodikas kas või ajutiselt lubatav hälbetase määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 ettenähtust erineval viisil.

280

Kolmandaks tuleneb kohtupraktikast, et pelk viide tõhususega seotud huvile ei ole piisav, et tekitada pädevus liidu ametile (vt selle kohta 24. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus E‑Control vs. ACER, T‑332/17, ei avaldata, EU:T:2019:761, punkt 69). Pelk viide tõhususega seotud huvile ei ole seega piisav, et liidu ametil oleks võimalik kohaldatavast õigusraamistikust kõrvale kalduda.

281

Siiski ei saa välistada, et tõhususega seotud huviga saab põhjendada tuletatud pädevuse olemasolu, tingimusel et see huvi vastab tegelikule vajadusele tagada aluslepingute või asjaomase määruse sätete soovitav toime (vt selle kohta 24. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus E‑Control vs. ACER, T‑332/17, ei avaldata, EU:T:2019:761, punkt 69).

282

Seega tuleb kontrollida, kas seda kohtupraktikat arvestades olid käesolevas asjas ACERi tuletatud pädevuse tunnustamise tingimused täidetud.

ACERi tuletatud pädevuse tunnustamine

283

Vastavalt eespool punktis 281 viidatud kohtupraktikale tuleb selleks, et kontrollida, kas ACER võis tugineda tuletatud pädevusele, analüüsida seda, kas tema sellise pädevuse tunnustamine on vastavuses tegeliku vajadusega tagada kõnealuste sätete soovitav toime.

284

Sellega seoses nähtub vaidlustatud otsuse punktidest 924–946 (lk 140–144) ja punktidest 1206–1220 (lk 214–216), et ACERi väitel oli ta – vaatamata tavapäraselt nõutava analüüsi puudumisele – sunnitud ise lubatava hälbetaseme kehtestama seetõttu, et kulude jagamise metoodika oli vaja ette nähtud tähtaja jooksul vastu võtta.

285

Mis puudutab esiteks ajakavast tulenevat vajadust, siis tuleb tõdeda, et ACER oli tõepoolest põhimõtteliselt kohustatud kehtestama kulude jagamise metoodika määruse 2019/942 artikli 6 lõike 12 punktis a ja määruse 2015/1222 artikli 9 lõikes 11 ette nähtud tähtaja jooksul, st 27. märtsist 2020 arvestatava kuuekuulise tähtaja jooksul.

286

Tuleb siiski märkida, et määruse 2019/942 artikli 6 lõike 12 punktis a ja määruse 2015/1222 artikli 9 lõikes 11 ette nähtud kuuekuulise tähtaja ületamise eest ei ole liidu õiguses ette nähtud mingit sanktsiooni. Seega ei ole tegemist kohustusliku tähtajaga, vaid see tähtaeg on soovituslik.

287

Kohtupraktika kohaselt peab liidu asutus, kelle suhtes asjaomast soovituslikku tähtaega kohaldatakse, püüdma seda tähtaega järgida, ent ta võib – välja arvatud siis, kui see tingib liikmesriikide huvide riive – eeskätt ülesande keerukuse tõttu vajada rohkem aega (vt selle kohta 15. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, T‑54/11, EU:T:2013:10, punkt 27).

288

Järelikult on ACERi põhistuskäigu lähtepunkt ekslik, kuna tal ei olnud kohustust võtta kulude jagamise metoodika vastu ette nähtud tähtaja jooksul, see tähendab enne 28. septembrit 2020.

289

Lisaks on selge, et „ilma ülekandevõime struktuurse piiratuseta eeldatava lubatava hälbetaseme“ analüüs on keeruline ja võtab märkimisväärselt palju aega.

290

Seega võis ACER põhimõtteliselt anda põhivõrguettevõtjatele nõutava analüüsi tegemiseks piisavalt aega, ilma et talle saanuks ette heita määruse 2019/942 artikli 6 lõike 12 punktis a ja määruse 2015/1222 artikli 9 lõikes 11 ette nähtud tähtaja eiramist.

291

See järeldus peab paika seda enam, et kohustus määrata lubatav hälbetase kindlaks määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 ette nähtud analüüsi abil jõustus alles 1. jaanuaril 2020.

292

Ajal, mil CORE ala põhivõrguettevõtjad esitasid kõigile selle piirkonna reguleerivatele asutustele heakskiitmiseks oma ettepaneku kulude jagamise metoodika kohta, see tähendab 27. märtsil 2019, ei olnud määrust 2019/943 veel vastu võetud.

293

Sellega seoses tuleb tõdeda, et ei otsuses nr 30/2020 ega vaidlustatud otsuses ei ole käsitletud seda, millised tagajärjed võivad olla kulude jagamise metoodika vastuvõtmise ajakavale asjaolul, et kohustus määrata kindlaks lubatav hälbetase ja seega viia läbi vastav analüüs jõustus alles 1. jaanuaril 2020.

294

Niisiis põhineb vaidlustatud otsuses esitatud apellatsiooninõukogu seisukoht, et ACER oli kohustatud vaidlusaluse kulude jagamise metoodika vastu võtma, jättes talle selleks antud tähtaja tõttu ära ootamata määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 ette nähtud analüüsi, õigusraamistiku valel tõlgendusel, milles ei ole arvesse võetud ACERile ette nähtud tähtaja soovituslikku laadi ega kehtiva õigusraamistiku muudatust.

295

Seega ei piisa kõnealuste sätete soovitava toime tagamise tegeliku vajaduse tõendamiseks ainuüksi viitest ACERi poolt kulude jagamise metoodika vastuvõtmise soovituslikule tähtajale.

296

Teiseks põhjendas ACER oma toimingu vajalikkust põhivõrguettevõtjate tegevusetusega. Nimelt nähtub vaidlustatud otsuse punktist 955 (lk 145), et ACERi väitel ei olnud põhivõrguettevõtjad „peaaegu kolme aasta jooksul“ võimelised tegema määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 nõutud analüüsi.

297

Sellega seoses tuleb meenutada, et kohustus määrata lubatav hälbetase kindlaks määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 ette nähtud analüüsi abil jõustus alles 1. jaanuaril 2020.

298

Lisaks tuleb tõdeda, et vastupidi vaidlustatud otsuse punktis 926 (lk 140) kajastatud ACERi väitele ei olnud põhivõrguettevõtjad 27. märtsi 2019. aasta kulude jagamise metoodika ettepanekule lisatud 22. veebruari 2019. aasta seletuskirjas seisukohal, et lubatava hälbetaseme kindlaksmääramine on kohustuslik, vaid pidasid seda pigem neile jäetud võimaluseks.

299

Isegi kui nõustuda sellega, et põhivõrguettevõtjad tunnustasid vajadust kehtestada lubatav hälbetase enne määruse 2019/943 vastuvõtmist, on määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 siiski täpsustatud, kuidas lubatav hälbetase tuleb kindlaks määrata, nimelt analüüsi põhjal, mis puudutab „[ringvoogude] taset, mida võiks eeldada ilma ülekandevõime struktuurse piiratuseta“, ja mis tehakse „iga pakkumispiirkonna piiri jaoks“.

300

Ent ACER ei väida, et enne määruse 2019/943 jõustumist oli selge, et lubatav hälbetase tuleb kindlaks määrata sel viisil.

301

Neil asjaoludel ei saanud ACER põhivõrguettevõtjatele õiguspäraselt ette heita seda, et nad ei suutnud „peaaegu kolme aasta jooksul“ teha määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 nõutud analüüsi.

302

Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka dokumendid, mille ACER esitas kohtuistungil, et tõendada, et CORE ala põhivõrguettevõtjad ja reguleerivad asutused alles arutasid seda, kuidas määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 nõutud analüüs tuleb läbi viia.

303

Sõltumata sellest, kas need dokumendid on vastuvõetavad või mitte, tuleb tõdeda, et käimasolevad läbirääkimised, millele ACER viitab, ei ole käesolevas asjas asjakohased.

304

Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et otsuse õiguspärasust tuleb hinnata, lähtudes üksnes neist faktilistest ja õiguslikest asjaoludest, mis esinesid otsuse vastuvõtmise ajal (vt 27. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Roos jt vs. parlament, T‑710/21, T‑722/21 ja T‑723/21, EU:T:2022:262, punkt 211 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega ei saa vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta ACERi esitatud asjaolusid, mis on sellest otsusest hilisemad.

305

Kolmandaks põhjendas ACER enda poolt meetmete võtmise vajadust sellega, et põhivõrguettevõtjad ei järginud tähtaega, mille ta neile oli määranud. Sellega seoses märgib ta, et määras põhivõrguettevõtjatele määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 ette nähtud analüüsi tegemiseks neljakuulise tähtaja 18. aprillist kuni 20. augustini 2020, ning lisab, et nad ei järginud seda tähtaega.

306

Samas nähtub vaidlustatud otsuse punktidest 930 (lk 141), 954 (lk 145) ja 1131 (lk 202), et ka ACER ise leidis, et määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 ette nähtud analüüs on keeruline ja võtab märkimisväärselt palju aega.

307

Peale selle ei ole ACER tõendanud, et põhivõrguettevõtjatele määratud neljakuulise tähtaja jooksul lihtsustas ta määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 ette nähtud analüüsi läbiviimiseks ühel või teisel viisil põhivõrguettevõtjate tööd.

308

ACER peab aga määruse 2019/942 artikli 6 lõike 11 kohaselt, mis peegeldab ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtet, määruse artikli 6 lõike 10 alusel otsuse ettevalmistamisel konsulteerima reguleerivate asutuste ja põhivõrguettevõtjatega.

309

Lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt ja võttes arvesse liidu seadusandja selget tahet muuta keerukates, kuid hädavajalikes piiriülestes küsimustes otsuste tegemine tõhusamaks ja kiiremaks (7. septembri 2022. aasta kohtuotsus BNetzA vs. ACER, T‑631/19, EU:T:2022:509, punkt 46), pidi ACER hõlbustama põhivõrguettevõtjatel ja reguleerivatel asutustel määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 nõutud analüüsi läbiviimist.

310

Neil asjaoludel ei saa ACER põhivõrguettevõtjatele õiguspäraselt ette heita, et nad ei suutnud määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 nõutud analüüsi läbi viia ette nähtud tähtaja, st nelja kuu jooksul.

311

Neljandaks põhjendas ACER vajadust võtta kulude jagamise metoodika vastu, ootamata ära määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 nõutud analüüsi, veel kahe muu kaalutlusega.

312

Ühelt poolt nentis ACER kohtuistungil, et põhivõrguettevõtjatele oleks pärast vaidlusaluse kulude jagamise metoodika vastuvõtmist tulnud anda piisavalt aega selle nõuetekohaseks rakendamiseks vajalike mehhanismide kasutuselevõtuks.

313

Tuleb aga märkida, et vaidlusaluse kulude jagamise metoodika artikli 13 lõikega 2 koostoimes RDCT metoodika artikli 37 lõikega 2 oli esimesena nimetatud metoodika esimese etapi rakendamise tähtpäevaks ette nähtud 4. juuni 2023, samas kui selle täies ulatuses kohaldamise tähtpäevaks oli ette nähtud 4. juuni 2025.

314

Seega ei saa – arvestades vaidlusaluse kulude jagamise metoodika rakendamiseks kuluvat väga pikka ajavahemikku – tugineda põhivõrguettevõtjate vajadusele võtta kasutusele mehhanismid kõnealuse metoodika nõuetekohaseks rakendamiseks, et piisavalt tõendada tegelikku vajadust võtta see metoodika vastu määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 nõutud analüüsi ära ootamata, kuna selle metoodika esimene osaline rakendamine pidi toimuma alles kaks ja pool aastat pärast selle vastuvõtmist ja selle täies ulatuses rakendamine neli ja pool aastat pärast selle vastuvõtmist.

315

Teiselt poolt nähtub vaidlustatud otsuse punktist 946 (lk 144), et ACERi hinnangul tuli kulude jagamise metoodika rakendada samal ajal RDCT metoodika ja ROSC metoodikaga.

316

Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et käesolevas asjas ei ole küsimus selles, kas ACERil oli õigus määrata vaidlusaluse kulude jaotamise metoodika, RDCT metoodika ja ROSC metoodika rakendamiseks sama kuupäev, vaid pigem selles, kas ACER võis vaidlusaluse kulude jagamise metoodika vastu võtta, ootamata ära määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 nõutavat analüüsi.

317

Neil asjaoludel ei ole argument, mille kohaselt oli vaidlusalune kulude jagamise metoodika, RDCT metoodika ja ROSC metoodika väidetavalt vaja rakendada samal ajal, asjakohane seoses küsimusega, millisel hetkel tuli kulude jagamise metoodika vastu võtta.

318

Seega ei saanud ACER oma toimingu vajalikkust põhjendada ka kaalutlustega, mis puudutavad tema kavatsust anda põhivõrguettevõtjatele piisavalt aega, et nad saaksid kehtestada vaidlusaluse kulude jagamise metoodika nõuetekohase rakendamise mehhanismid samal ajal kahe muu metoodikaga.

319

Sellest järeldub, et ACER ei ole tõendanud, et vaidlusalune kulude jagamise metoodika tuli vastu võtta määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 nõutavat analüüsi ära ootamata.

320

Järelikult ei ole ACER tõendanud, et esineb tegelik vajadus tagada kõnealuste sätete soovitav toime, millega saaks põhjendada tema tuletatud pädevuse tunnustamist.

321

Igal juhul tuleb tõdeda, et kõnealuste sätete soovitavat toimet ei taga see, kui ACER määrab kindlaks lubatava hälbetaseme.

322

Lubatava hälbetaseme kindlaksmääramine võimaldas ACERil tõepoolest võtta vastu vaidlusaluse kulude jagamise metoodika 30. novembril 2020 ehk üksnes veidi pärast talle selleks antud tähtaja lõppu 27. septembril 2020. Siiski ei võimaldanud see tagada kõnealuste materiaalõigusnormide soovitavat toimet.

323

Nimelt peab vaidlusalune kulude jagamise metoodika määruse 2015/1222 artikli 74 lõike 6 punkti a kohaselt pakkuma ülekandevõime piiratuse juhtimisse investeerimise stiimuleid. Lisaks nähtub määruse 2019/943 põhjendusest 34, et mainitud juhtimine peaks andma põhivõrguettevõtjatele ja turuosalistele õigeid majanduslikke signaale.

324

Kuid nagu eespool punktis 272 on tõdetud, ei vasta ACERi kehtestatud ja vaidlustatud otsusega muutmata jäetud lubatav hälbetase määruse 2019/943 artikli 16 lõikes 13 ette nähtud nõudele, mille kohaselt peab lubatav hälbetase vastama „tase[mele], mida võiks eeldada ilma ülekandevõime struktuurse piiratuseta“, ja see tuleb kindlaks määrata „iga pakkumispiirkonna piiri jaoks“.

325

Neil asjaoludel ei saa vaidlusalune kulude jagamise metoodika anda sellisel viisil hälbetaseme kindlaksmääramise tõttu parandusmeetmete kulude jagamise kaudu „õigeid majanduslikke signaale“ seoses võrkudesse tehtavate investeeringutega.

326

Lisaks tuleb tõdeda, et lubatava hälbetaseme kindlaksmääramist vastuolus asjasse puutuvate õigusnormidega ei saa põhjendada määratud tähtaja järgimise huvi ja määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 järgimise huvi vahel tasakaalu otsimisega, mida ACER ilmselt tegi.

327

Nimelt oli ACERile kulude jagamise metoodika vastuvõtmiseks antud tähtaeg – nagu on rõhutatud eespool punktis 286 – üksnes soovituslik, mistõttu ei saa tasakaalu otsimisel anda selle tähtaja järgimise soovile suuremat kaalu kui määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 nõuete täitmisele.

328

Seda järeldust ei sea kahtluse alla ACERi argument, et ta määras kindlaks üksnes esialgse lubatava hälbetaseme. Nimelt ei saa asjaolu, et määrati kindlaks esialgne tase, mingil moel leevendada ACERi ja apellatsiooninõukogu toime pandud asjaomase õigusraamistiku rikkumist.

329

Asjaolu, et ajutise lubatava hälbetaseme kindlaksmääramine on ainult de jure olemas, ei võimalda aga lugeda vähem oluliseks seda, et ACER ei järginud asjakohast õigusraamistikku.

330

Seega ei saa ACER õigusraamistikust kõrvalekaldumise esialgse laadiga põhjendada oma tegevust, kui ta määratud tähtaja järgimise huvi ja määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 järgimise huvi vahel tasakaalu otsides esimesena nimetatud huvi olulisemaks pidades määras lubatava hälbetaseme kindlaks viisil, mis ei ole selle raamistikuga kooskõlas. Järelikult ei saanud ACER hälbetaseme kindlaksmääramisel tugineda tuletatud pädevusele.

331

Eespool esitatud hinnanguid arvestades tuleb teha järeldus, et ACERi poolt vaidlusaluses kulude jagamise metoodikas, mis jäeti vaidlustatud otsusega muutmata, lubatava hälbetaseme kindlaksmääramisega on rikutud määruse 2019/943 artikli 16 lõiget 13, kuna see tase ei vasta ei kriteeriumile, mille kohaselt peab lubatav hälbetase vastama „tase[mele], mida võiks eeldada ilma ülekandevõime struktuurse piiratuseta“, ega kriteeriumile, mille kohaselt tuleb lubatav hälbetase kindlaks määrata „iga pakkumispiirkonna piiri jaoks“. Lisaks nähtub eespool esitatust, et samuti puudus ACERil õigus määrata lubatav hälbetase kindlaks erineval viisil vaidlusaluse kulude hüvitamise metoodika vastuvõtmiseks antud tähtaja järgimise kaalutlusel.

332

Neil asjaoludel tuleb kolmanda väitega nõustuda, ilma et oleks vaja analüüsida teisi etteheiteid, mis hagejad selle väite põhjendamiseks on esitanud.

333

Et teise väite esimese osa analüüsist ilmneb, et vaidlustatud otsuse puhul on rikutud olulisi menetlusnorme ELTL artikli 263 tähenduses ja kolmas väide puudutab vaidlusaluse kulude jagamise metoodika keskset elementi, mis on vaidlustatud otsuse ese, on Üldkohtul võimatu tühistada vaidlustatud otsus ainult osaliselt.

334

Seega tuleb hagejate hagi rahuldada teise väite esimese osa ja kolmanda väite alusel ning vaidlustatud otsus tühistada osas, milles on jäetud muutmata otsus nr 30/2020 ja rahuldamata hagejate kaebus juhtumis A‑001‑2021.

Vaidlustatud otsuse võimalik jõusse jätmine

335

ELTL artikli 264 teise lõigu kohaselt võib Üldkohus, kui ta seda vajalikuks peab, märkida, millised tühistatud õigusakti tagajärjed loetakse kehtivaks.

336

Vastuseks Üldkohtu võetud menetlust korraldavatele meetmetele esitasid pooled selle kohta oma seisukohad.

337

Käesolevas asjas väidab ACER, et vaidlustatud otsuse ja sellest tulenevalt kulude jagamise metoodika tühistamisel on tõsised tagajärjed. Põhivõrguettevõtjad peaksid kandma kõik oma võrguelementides võetud parandusmeetmete kulud, isegi kui nende meetmete võtmise tingivad muudest pakkumispiirkondadest lähtuvad ringvood. Selle olukorra tõttu tekiks põhivõrguettevõtjatel tõenäoliselt stiimul piirata ühendusvõimsust, mille tagajärg on suuremad elektrikulud.

338

Kohtupraktika kohaselt võib õiguskindluse kaalutlusel jätta õigusakti tagajärjed kehtivaks eelkõige juhul, kui õigusakti tühiseks tunnistamise tulemusel põhjustatakse asjaomastele õigussubjektidele otsekohe raskeid negatiivseid tagajärgi ning vaidlustatud õigusakti õiguspärasus ei ole vaidlustatud mitte selle eesmärgist või sisust lähtudes, vaid õigusakti vastuvõtja pädevuse puudumise või oluliste menetlusnormide rikkumise tõttu (vt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden‑Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 175 ja seal viidatud kohtupraktika).

339

Sellega seoses tuleb esiteks tõdeda, et vaidlustatud otsuse tühistamine põhineb eelkõige materiaalõiguse, nimelt määruse 2019/943 artikli 16 lõike 13 teise lõigu rikkumisel, mitte ainult oluliste menetlusnormide rikkumisel.

340

Teiseks põhinevad ACERi argumendid eeldusel, et vaidlusalust kulude jagamise metoodikat juba kohaldatakse.

341

Poolte vastustest Üldkohtu esitatud küsimustele nähtub aga, et vaidlustatud otsuse esemeks olevat kulude jagamise metoodikat ei kohaldata tervikuna enne 4. juunit 2025 ning et viivituste tõttu võib selle kohaldamine veelgi edasi lükkuda.

342

Neil asjaoludel ei ole põhjust piirata vaidlustatud otsuse tühistamise mõju.

Kohtukulud

343

Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

344

Kuna ACER on kohtuvaidluse kaotanud ja hagejad on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud välja mõista ACERilt.

345

Kodukorra artikli 138 lõike 1 järgi kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Järelikult kannab Saksamaa Liitvabariik oma kohtukulud ise.

1.

Tühistada Euroopa Liidu Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostöö Ameti (ACER) apellatsiooninõukogu 28. mai 2021. aasta otsus juhtumis A‑001‑2021 (konsolideeritud), millega jäeti muutmata ACERi 30. novembri 2020. aasta otsus nr 30/2020, mis puudutab Belgiat, Tšehhi Vabariiki, Saksamaad, Prantsusmaad, Horvaatiat, Luksemburgi, Ungarit, Madalmaid, Austriat, Poolat, Rumeeniat, Sloveeniat ja Slovakkiat hõlmava piirkonna elektri põhivõrguettevõtjate ettepanekut niinimetatud CORE võimsuse arvutamise kohta koormuste ümberjaotamise ja vahetuskauba tegemise kulude jagamise metoodika alusel ning millega jäeti rahuldamata kaebus, mille hagejad selles juhtumis esitasid.

2.

Jätta ACERi kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja TenneT TSO GmbH ja TenneT TSO BV kohtukulud.

3.

Jätta Saksamaa Liitvabariigi kohtukulud tema enda kanda.