–

SM, PX ja NB, esindaja: avocat V. Bolard,

–

CY, LK, MF, OP, TD, MY, IX, AH, CJ, AE, BF, CG, LH, TB, MV, KN ja PE, esindaja: avocat P. Peuvrel,

–

Caisse pour l’avenir des enfants, esindaja: avocate R. Jazbinsek,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: J. Benešová, M. Smolek ja J. Vláčil,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: S. Delaude ja B.‑R. Killmann,

1

Eelotsusetaotlused puudutavad küsimust, kuidas tõlgendada väljendit „last ülal pidama“, mis tuleneb Euroopa Kohtu praktikast seoses ELTL artikli 45, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT 2004, L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46), artikli 2 punkti 2, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72; parandus ELT 2009, L 202, lk 90) artikli 1 punkti i ja artikli 67 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määruse (EL) nr 492/2011 töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires (ELT 2011, L 141, lk 1) artikli 7 lõike 2 tõlgendamisega.

2

Taotlused on esitatud 12 kohtuvaidluses ühelt poolt piirialatöötajate ja neist mõne abikaasa või registreeritud elukaaslase ning teiselt poolt Caisse pour l’avenir des enfantsi (laste tuleviku kassa, Luksemburg; edaspidi „CAE“) vahel, kuna viimane keeldus andmast neile töötajatele peretoetust nende abikaasade või registreeritud elukaaslaste laste eest.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Direktiiv 2004/38

3

Direktiivi 2004/38 artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:

Määrus nr 883/2004

4

Määruse nr 883/2004 artiklis 1 on sätestatud:

5

Määruse artikli 3 „Reguleerimisala“ lõikes 1 on ette nähtud:

6

Määruse artiklis 67 „Teises liikmesriigis elavad pereliikmed“ on sätestatud:

Määrus nr 492/2011

7

Määruse nr 492/2011 artiklis 7 „Tööhõive ja võrdne kohtlemine“ on sätestatud:

Luksemburgi õigus

8

Luksemburgi õiguse asjakohased sätted, mis olid kohaldatavad põhikohtuasjade asjaolude toimumise ajal, on sotsiaalkindlustusseadustiku (code de la sécurité sociale) artiklid 269 ja 270, mis tulenevad 1. augustil 2016 jõustunud 23. juuli 2016. aasta seadusest, millega muudetakse sotsiaalkindlustusseadustikku ja 4. detsembri 1967. aasta tulumaksuseadust (muudetud) ning tunnistatakse kehtetuks 21. detsembri 2007. aasta lapseraha seadus (muudetud) (loi du 23 juillet 2016 portant modification du code de la sécurité sociale, de la loi modifiée du 4 décembre 1967 concernant l’impôt sur le revenu, et abrogeant la loi modifiée du 21 décembre 2007 concernant le boni pour enfant; Mémorial A 2016, lk 2348; edaspidi „seadustik“).

9

Seadustiku artikli 269 „Toetuse andmise tingimused“ lõikes 1 on sätestatud:

10

Seadustiku artiklis 270 on sätestatud:

Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused

11

CAE otsustega, mis põhinevad seadustiku artiklitel 269 ja 270, keelduti põhikohtuasjade kaebajatele, kes on Belgias, Saksamaal või Prantsusmaal elavad piirialatöötajad, kes töötavad Luksemburgis, andmast peretoetusi nende abikaasade või registreeritud elukaaslaste laste eest (kohtuasjad C‑299/24 ja C‑301/24) või jäeti nad alates 1. augustist 2016 ilma selliste laste eest antavast toetusest (kohtuasjad C‑296/24–C‑298/24, C‑300/24 ja C‑302/24–C‑307/24).

12

CAE leidis, et kuna neil lastel ei ole põlvnevussuhet asjaomaste piirialatöötajatega, ei ole nad „pereliikmed“ seadustiku artikli 270 tähenduses.

13

Conseil arbitral de la sécurité sociale (sotsiaalkindlustuse lepituskomisjon, Luksemburg) rahuldas nende töötajate kaebused, milles paluti peretoetuse maksmine taastada.

14

Conseil supérieur de la sécurité sociale (kõrgem sotsiaalkindlustuskomisjon, Luksemburg) muutis siiski seda otsust ja kinnitas CAE otsused, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 11.

15

Põhikohtuasjade kaebajad esitasid kassatsioonkaebuse Cour de cassationile (Luksemburgi kassatsioonikohus), kes on eelotsusetaotlused esitanud kohus.

16

See kohus märgib, et Euroopa Kohus seadis 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsuses Caisse pour l’avenir des enfants (piirialatöötaja abikaasa laps) (C‑802/18, EU:C:2020:269) – tõlgendades määruse nr 883/2004 artikli 1 punkti i ja artiklit 67 koostoimes määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikega 2 ning direktiivi 2004/38 artikli 2 punktiga 2 – piirialatöötaja õiguse puhul saada peretoetust oma abikaasa või registreeritud elukaaslase lapse eest, kellega tal ei ole põlvnevussuhet, tingimuseks selle tõendamise, et ta vastab tingimusele, et ta peab seda last ülal.

17

Kuna kõrgem sotsiaalkindlustuskomisjon oli põhikohtuasjades asunud seisukohale, et piirialatöötaja panus tema abikaasa või registreeritud elukaaslase lapse ülalpidamisse ei ole tõendatud, küsib eelotsusetaotlused esitanud kohus, viidates ka 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsusele Depesme jt (C‑401/15–C‑403/15, EU:C:2016:955), milliste objektiivsete asjaoludega võib ülalpidamist tõendada.

18

Seega soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus eelkõige teada, kas tõend piirialatöötaja ja asjaomase lapse ühise elukoha kohta on piisav tõendamaks, et see töötaja peab seda last ülal, või tuleb arvesse võtta ka muid objektiivseid asjaolusid, nagu selle elukoha rahastamise viis. Selles kontekstis tekib ka küsimus lapse vanuse tähtsusest, kuna sellest kohtuotsusest tuleneb, et eeldatakse, et lapsed on igal juhul kuni 21aastaseks saamiseni ülalpeetavad. Lisaks soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus teada, kui oluline on vanemate panus lapse vajaduste täitmisse vastavalt vanemate ülalpidamiskohustusele või suhtlus- ja majutusõigusele.

19

Neil asjaoludel otsustas Cour de cassation (kassatsioonikohus) menetlused peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused, mis on kohtuasjades C‑296/24–C‑307/24 sõnastatud ühtemoodi:

–

ainuüksi abielu või registreeritud kooselu tõttu piirialatöötaja ja lapse vanema vahel;

–

ainuüksi tänu piirialatöötaja ja lapse ühisele elukohale;

–

ainuüksi tänu sellele, et piirialatöötaja kannab üldiselt ükskõik missuguse kulutuse lapse huvides, kuigi see

–

katab muid vajadusi kui põhilised elulised või ülalpidamisvajadused;

–

tehti kolmandale isikule ja laps saab sellest kasu ainult kaudselt;

–

ei ole tehtud eranditult või konkreetselt lapse huvides, vaid toob kasu kogu leibkonnale;

–

on ainult juhuslik;

–

see jääb alla vanemate panuse;

–

on lapse vajadusi arvestades tähtsusetu;

–

ainuüksi tänu sellele, et kulutused tehakse piirialatöötaja ja tema abikaasa või registreeritud elukaaslase (kes on lapse vanem) ühiselt kontolt, võtmata arvesse seal olevate vahendite päritolu;

–

ainuüksi tänu sellele, et laps on alla 21aastane?

–

ainuüksi seetõttu, et lapse vanematel on ülalpidamiskohustus, olenemata sellest,

–

kas elatisenõue on kindlaks määratud kohtu poolt või lepinguga;

–

millises summas see elatisenõue on kindlaks määratud;

–

kas elatist maksma kohustatud isik maksab tõesti seda elatist;

–

kas piiriala töötaja panus korvab lapse ühe vanema tegematajätmise;

–

ainuüksi seetõttu, et laps viibib suhtlus- ja majutusõiguse kasutamise või vahelduva elukoha või muu korra raames perioodiliselt teise vanema juures?“

20

Euroopa Kohtu presidendi 26. juuni 2024. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑296/24–C‑307/24 kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ning kohtuotsuse tegemiseks.

Eelotsuse küsimuste analüüs

Sissejuhatavad märkused

21

CAE ei esita sõnaselget vastuvõetamatuse vastuväidet, kuid märgib oma kirjalikes seisukohtades, et Euroopa Kohtul tuleb eelotsuse küsimused „tagasi lükata“ põhjusel, et need kuuluvad faktilise olukorra hindamise valdkonda, mis on üksnes liikmesriigi ametiasutuste ja vajaduse korral pädevate liikmesriigi kohtute pädevuses.

22

Selle kohta olgu märgitud, et ELTL artiklis 267 sätestatud menetluses, mis põhineb liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, on ainult liikmesriigi kohus pädev tõlgendama ja kohaldama liikmesriigi õigusnorme, samas kui Euroopa Kohus on pädev otsustama üksnes liidu õigusnormide tõlgenduse või kehtivuse üle, lähtudes faktilistest asjaoludest, mille liikmesriigi kohus on talle esitanud (16. märtsi 1978. aasta kohtuotsus Oehlschläger, 104/77, EU:C:1978:69, punkt 4, ning 7. novembri 2024. aasta kohtuotsus ERB New Europe Funding II, C‑178/23, EU:C:2024:943, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

23

CAE argumentide puhul piisab märkimisest, et eelotsusetaotlused esitanud kohus palub sisuliselt oma küsimustega Euroopa Kohtul tõlgendada ELTL artiklit 45, määruse nr 883/2004 artikli 1 punkti i ja artiklit 67 koostoimes määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikega 2 ning direktiivi 2004/38 artikli 2 punktiga 2, nagu neid on tõlgendatud Euroopa Kohtu praktikas, mis tuleneb 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsusest Caisse pour l’avenir des enfants (piirialatöötaja abikaasa laps) (C‑802/18, EU:C:2020:269, punktid 64 ja 70), paludes konkreetselt täpsustada, kuidas tuleb tõlgendada sellest kohtupraktikast tulenevat tingimust, et töökohaliikmesriik peab andma mitteresidendist töötajale tema abikaasa või registreeritud elukaaslase lapse eest peretoetust, kui töötaja „peab seda last ülal“.

24

Kuigi lõppkokkuvõttes peavad liikmesriigi haldusasutused ja vajaduse korral liikmesriigi kohtud hindama, kas see tingimus on konkreetsel juhul peretoetuse andmiseks täidetud, tuleb Euroopa Kohtul vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 22 viidatud kohtupraktikale tõlgendada liidu õigusnorme, millel eelotsusetaotlused tuginevad.

25

Järelikult on eelotsusetaotlused vastuvõetavad.

Kaks küsimust

26

Nende kahe küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 45 ning määruse nr 883/2004 artikli 1 punkti i ja artiklit 67 koostoimes määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikega 2 ning direktiivi 2004/38 artikli 2 punktiga 2 tuleb tõlgendada nii, et mitteresidendist töötajale töökohaliikmesriigis tema abikaasa või registreeritud elukaaslase lapse eest peretoetuse andmise tingimus, mille kohaselt peab see töötaja seda last „ülal pidama“, on täidetud ainuüksi tänu asjaolule, et neil on sama elukoht, või tuleks sellise ülalpidamise tuvastamisel arvesse võtta muid objektiivseid asjaolusid.

27

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib mitteresidendist töötaja saada riigi toetust sellise sotsiaalse soodustusena nagu rahaline abi nii omaenda lapse eest kui ka oma abikaasa või registreeritud elukaaslase lapse eest, kellega töötajal ei ole põlvnemissuhet, tingimusel et see töötaja peab seda last ülal (vt selle kohta 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Depesme jt, C‑401/15–C‑403/15, EU:C:2016:955, punktid 57–60 ning seal viidatud kohtupraktika).

28

Mis järgmisena puudutab täpsemalt sellist peretoetust, nagu on kõne all põhikohtuasjades, siis otsustas Euroopa Kohus 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsuses Caisse pour l’avenir des enfants (piirialatöötaja abikaasa laps) (C‑802/18, EU:C:2020:269) esiteks, et selline peretoetus kujutab endast sotsiaalkindlustushüvitist, mis kuulub määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 1 punktis j nimetatud perehüvitiste hulka. Kuna see on seotud piirialatöötaja töötamisega mõnes liikmesriigis, kujutab see endast ka sotsiaalset soodustust määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 tähenduses, mille kohaselt on mitteresidendist töötajatel kooskõlas diskrimineerimiskeelu põhimõttega, mis keelab igasuguse diskrimineerimise kodakondsuse alusel, samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel (vt selle kohta 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Caisse pour l’avenir des enfants (piirialatöötaja abikaasa laps), C‑802/18, EU:C:2020:269, punktid 24, 31 ja 40).

29

Teiseks kohaldas Euroopa Kohus eelkõige töötajate liikumisvabadust käsitlevat väljakujunenud kohtupraktikat, mis käsitleb selliste töötajate pereliikmetele kõrgharidusõpinguteks rahalise abi andmise tingimusi, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 27, ning järeldas, et määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikega 2, mis on sotsiaalsete soodustuste andmise spetsiifilises valdkonnas ELTL artikli 45 lõikes 2 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte konkreetne väljendus, on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt saavad mitteresidendist töötajad põhikohtuasjades kõne all olevat peretoetust üksnes omaenda laste eest, kuid mitte oma abikaasa laste eest, kellega neil ei ole põlvnemissuhet, ent keda nad ülal peavad, samas kui kõigil selles liikmesriigis elavatel lastel on õigus seda toetust saada (2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Caisse pour l’avenir des enfants (piirialatöötaja abikaasa laps), C‑802/18, EU:C:2020:269, punktid 64 ja 70 ning seal viidatud kohtupraktika).

30

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et kõrgem sotsiaalkindlustuskomisjon otsustas pärast seda kohtuotsustust, kasutades oma muutmispädevust, et CAE oli pärast põhikohtuasjade in concreto uuesti läbivaatamist keeldunud põhjendatult põhikohtuasjades kõne all oleva peretoetuse maksmisest mitteresidendist töötajatele nende abikaasa või registreeritud elukaaslase laste eest põhjusel, et need töötajad ei pidanud neid lapsi täies ulatuses ülal.

31

Sellega seoses tuleb esiteks rõhutada, et kohtupraktika kohaselt tuleb sätteid, mis käsitlevad töötajate vaba liikumist, mis on üks liidu alustaladest, tõlgendada laialt (vt selle kohta 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Depesme jt, C‑401/15–C‑403/15, EU:C:2016:955, punktid 58–60 ning seal viidatud kohtupraktika).

32

Teiseks tuleb arvesse võtta direktiivi 2004/38 artikli 2 punktis 2 esitatud mõiste „pereliige“ määratlust. Nimelt vastab mõiste piirialatöötaja „pereliige“, kes võib määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 alusel kaudselt tugineda võrdsele kohtlemisele, mõistele „pereliige“ direktiivi 2004/38 artikli 2 punkti 2 tähenduses, hõlmates abikaasat või partnerit, kellega liidu kodanik on sõlminud registreeritud kooselu, alanejaid lähisugulasi, kes on alla 21aastased või ülalpeetavad, ning abikaasa või partneri alanejaid sugulasi (vt selle kohta 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Caisse pour l’avenir des enfants (piirialatöötaja abikaasa laps), C‑802/18, EU:C:2020:269, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Sellega seoses on Euroopa Kohus juba täpsustanud, et eeldatakse, et lapsed on igal juhul ülalpeetavad kuni 21aastaseks saamiseni, nagu nähtub muu hulgas direktiivi 2004/38 artikli 2 punkti 2 alapunktist c (15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Depesme jt, C‑401/15–C‑403/15, EU:C:2016:955, punkt 62), ning see, et piirialatöötaja abikaasa või registreeritud elukaaslase lapsel on ülalpeetava pereliikme staatus, võib objektiivselt ilmneda sellest, et töötajal ja asjaomasel lapsel on ühine elukoht (vt selle kohta 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Depesme jt, C‑401/15–C‑403/15, EU:C:2016:955, punktid 59 ja 60).

34

Viimati nimetatud küsimuses võib sellest kohtupraktikast järeldada, et kui mitteresidendist töötajal ja tema abikaasa või registreeritud elukaaslase lapsel on ühine elukoht, piisab põhimõtteliselt ainuüksi sellest objektiivsest asjaolust, et tõendada, et see töötaja peab seda last ülal, kuna ühine elukoht iseloomustab nende isikute püsivat seotust.

35

Mis tahes muu tõlgendus oleks vastuolus nii töötajate vaba liikumist käsitlevate sätete laia tõlgendamise põhimõttega, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 31, kui ka käesoleva kohtuotsuse punktis 32 viidatud kohtupraktikaga, mis kohustab võtma arvesse direktiivi 2004/38 artikli 2 punktis 2 ette nähtud mõistet „pereliige“, kui hinnatakse, millised isikud saavad määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 alusel kaudselt tugineda võrdse kohtlemise põhimõttele.

36

Järelikult tuleb selle kindlaksmääramisel, kas konkreetsel juhul on täidetud nõue, et mitteresidendist töötaja peab ülal pidama oma abikaasa või registreeritud elukaaslase last, arvesse võtta, et lapse vanusest sõltumata piisab tõendist töötaja ja selle lapse ühise elukoha kohta, tingimusel et ülejäänud osas vastab see laps töökohaliikmesriigi õigusnormides, käesoleval juhul kõnealuse peretoetuse andmist reguleerivates Luksemburgi õigusnormides ette nähtud kriteeriumidele.

37

Nimelt võib ühise elukoha põhjal eeldada, et töötav mitteresidendist töötaja aitab katta vähemalt osa leibkonna kuludest, see tähendab muu hulgas kulusid, mis on seotud eluaseme ja koduse eluga ning seega oma pereliikmete, sealhulgas abikaasa või registreeritud elukaaslase lapse vajadustega. Seega piisab asjaolust, et mitteresidendist töötaja elab selle lapsega samas kohas, et tõendada, et lapse ülalpidamise nõue on täidetud.

38

Lisaks on oluline rõhutada, et nad ei pea tingimata selles ühises elukohas koos elama kogu aeg. Esiteks, võttes arvesse kärgperekondade laialdast esinemist, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 58 ja 59, võib kõnealune laps elada osa ajast ka oma teise vanemaga, olgu see siis bioloogiline või lapsendanud vanem, kes ei ole mitteresidendist töötaja abikaasa või registreeritud elukaaslane. Teiseks ei saa töötaja ja lapse seost pidada katkenuks ainuüksi seetõttu, et laps elab õpingute tõttu osa ajast mujal kui selles elukohas.

39

Eelotsusetaotlused esitanud kohtu küsimusi arvestades tuleb veel esiteks lisada, et kuna ühise elukoha olemasolu on piisav tingimus lapse ülalpidamise nõude täitmiseks, ei saa haldusasutus või vastavalt olukorrale liikmesriigi kohus nõuda mitteresidendist töötajalt, et lisaks sellise elukoha olemasolu tõendamisele tõendaks ta täpsemalt, et osaleb kõnealuse lapse igapäevaste kulude kandmisel või erivajaduste täitmisel.

40

Samas, kui mitteresidendist töötajal ja kõnealusel lapsel ei ole üldse ühist elukohta, muu hulgas selle lapse õpingute tõttu, peab olema võimalik arvesse võtta muid objektiivseid asjaolusid, mis on teataval määral püsivad, nagu eelkõige lapse majutus-, sõidu- ja/või igapäevaeluga seotud kulude katmine, et võimaldada töötajal tõendada, et laps on jätkuvalt tema ülalpidamisel.

41

Teiseks ei saa 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsuse Caisse pour l’avenir des enfants (piirialatöötaja abikaasa laps) (C‑802/18, EU:C:2020:269) punktis 52 käsitletud olukorda, kus mitteresidendist töötaja abikaasa või registreeritud elukaaslase lapse teisel bioloogilisel või lapsendanud vanemal on elatise maksmise kohustus – või ka tolle vanema suhtlus- ja majutusõiguse olemasolu –, pidada asjaoluks, mis võimaldab välistada, et see töötaja peab ülal last, kellega tal on sama elukoht.

42

Sellega seoses tuleb ühelt poolt esile tuua – nagu tegi ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 49 –, et selles kohtuotsuses mainis Euroopa Kohus, et kõnealusel juhul elatist ei maksta, üksnes selleks, et aidata eelotsusetaotlused esitanud kohtul hinnata, kas piirialatöötaja pidas seda last ülal. Järelikult ei saa mitteresidendist töötaja abikaasa või registreeritud elukaaslase lapse teisel vanemal olevat elatise maksmise kohustust pidada kriteeriumiks, mis võimaldab välistada, et see töötaja peab ülal oma abikaasa või registreeritud elukaaslase last, kellega tal on sama elukoht. See on nii seda enam, et sellise elatise saamine ei ole tingimus, mis välistab peretoetuse saamise residendist töötaja abikaasa või registreeritud elukaaslase lapse eest, kellega see töötaja elab samas kohas.

43

Teiselt poolt tuleb silmas pidada, et kui võetaks arvesse käesoleva kohtuotsuse punktis 41 nimetatud asjaolusid, et välistada, et mitteresidendist töötaja peab oma abikaasa või registreeritud elukaaslase last ülal, tähendaks see, et lapse ülalpidamise nõuet tõlgendataks vastuolus töötajate vaba liikumist käsitlevate sätete laia tõlgendamise põhimõttega, mida on korratud käesoleva kohtuotsuse punktis 35.

44

Kolmandaks tuleb täpsustada, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 61, et tulenevalt ühisel elukohal põhinevast eeldusest, et mitteresidendist töötaja peab oma abikaasa või registreeritud elukaaslase last ülal, saab haldusasutus või vastavalt olukorrale liikmesriigi kohus üksnes erandlikel asjaoludel keelduda sellele töötajale sellise peretoetuse maksmisest, nagu on kõne all põhikohtuasjades. Keeldumine saab olla põhjendatud üksnes juhul, kui esitatud dokumentidest nähtub, et nimetatud töötaja on esitanud valeandmeid või tegelikult ei kata mingil viisil lapse ülalpidamiskulusid, kuna need kannab täies ulatuses kolmas isik.

45

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et ELTL artiklit 45 ning määruse nr 883/2004 artikli 1 punkti i ja artiklit 67 koostoimes määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikega 2 ning direktiivi 2004/38 artikli 2 punktiga 2 tuleb tõlgendada nii, et mitteresidendist töötajale töökohaliikmesriigis tema abikaasa või registreeritud elukaaslase lapse eest peretoetuse andmise tingimus, mille kohaselt peab see töötaja seda last „ülal pidama“, on täidetud, kui selle töötaja ja tema abikaasa või registreeritud elukaaslase bioloogilise või lapsendatud lapse vahel on perekondlikud sidemed, mida iseloomustab selle töötaja ja selle lapse ühise elukoha olemasolu.

Kohtukulud

46

Kuna põhikohtuasjade poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotlused esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.