SISUKORD

1. Sissejuhatus 3

2. Ajavahemikus 1. jaanuar 2000 – 31. detsember 2010 toimunud areng 3

2.1. Õigusaktide muudatused 3

2.2. Teabe avaldamine Euroopa Liidu Teatajas 4

2.3. Komitee koosolekud 4

2.4. Rahvusvaheline taust 5

2.4.1. UNESCO ja UNIDROIT´ konventsioonide ratifitseerimine 5

2.4.2. WCO/UNESCO ekspordiloa vorm 5

2.5. Euroopa kontekst 5

3. Määruse rakendamine ajavahemikus 1. jaanuar 2000 – 31. detsember 2010 6

3.1. Rakendamise statistilised andmed liikmesriigiti 6

3.1.1. Tavalise ekspordiloa kasutamine vastavalt rakendusmääruse artikli 2 lõikele 1 6

3.1.2. Avatud eriekspordiloa kasutamine vastavalt rakendusmääruse artikli 2 lõikele 2 6

3.1.3. Avatud üldekspordiloa kasutamine vastavalt rakendusmääruse artikli 2 lõikele 3 7

3.1.4. Ekspordiloataotluste tagasilükkamine 7

3.1.5. Eeskirjadele mittevastavad saadetised 7

3.2. Tolliasutuste kontrollistrateegia 7

3.3. Pädevate tolliasutuste arvu piiramine 8

3.4. Halduskoostöö 8

3.5. Elektrooniliste süsteemide kasutamine 8

3.6. Liikmesriikide soovitused 8

3.6.1. Muudatused kultuuriväärtuste teatavate liikide väärtusläves 8

3.6.2. Vahend teabevahetuse kiirendamiseks 9

4. Kokkuvõte 9

5. Lisad 10

5.1. 1. lisa: Tavalised ekspordiload 11

5.2. 2. lisa. Tavalised ekspordiload 2003–2010 – areng 13

5.3. 3. lisa. Avatud eriekspordiload 14

5.4. 4. lisa. Avatud eriekspordiluba omavad isikud/organisatsioonid 16

5.5. 5. lisa. Avatud üldekspordiload 17

5.6. 6. lisa. Tagasilükatud ekspordiloataotlused 19

5.7. 7. lisa. Eeskirjadele mittevastavad saadetised 21

SISSEJUHATUS

Nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 116/2009[1] (kodifitseeritud versioon) (edaspidi „põhimäärus”) sätete eesmärk on tagada liidu välispiiridel kultuuriväärtuste ekspordi ühtne kontroll. Määrusega hõlmatud kultuuriväärtuste liigid on loetletud I lisas.

Kui kultuuriväärtusi eksporditakse väljapoole liidu tolliterritooriumi, tuleb esitada ekspordiluba. Ekspordiloa annab pädev ametiasutus selles liikmesriigis, mille territooriumil kõnealune kultuuriväärtus seaduslikult asub. Teatavate kultuuriväärtuste liikide puhul on ekspordiluba vaja üksnes siis, kui kultuuriväärtus ületab määruse I lisas esitatud vastava väärtusläve. Vajaduse korral konsulteerib ekspordiluba väljaandev asutus pädeva ametiasutusega selles liikmesriigis, kust kõnealune kultuuriväärtus pärineb. Tollikontrolliga tagatakse, et liidu tolliterritooriumilt viiakse välja üksnes sellised kultuuriväärtused, millega on kaasas kehtiv ekspordiluba.

Komisjoni 30. märtsi 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 752/93[2] on ette nähtud põhimääruse rakendamiseks vajalikud sätted. Kõnealuse rakendusmäärusega on ette nähtud kolm ekspordiloa liiki: tavaline ekspordiluba, avatud eriekspordiluba ning avatud üldekspordiluba.

Põhimääruse artikli 10 kohaselt esitab komisjon regulaarselt Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande põhimääruse rakendamise kohta. Komisjoni esimene aruanne esitati 2000. aastal[3]. Kõnealune aruanne hõlmab ajavahemikku 1. jaanuarist 2000 kuni 31. detsembrini 2010 ning selles käsitletakse olukorda liidus enne ja pärast kahte järjestikust laienemist 1. mail 2004 ja 1. jaanuaril 2007.

Aruande tulemused põhinevad liikmesriikide haldusasutuste teabel, mis on esitatud vastuseks komisjoni saadetud küsimustikule, mis hõlmas andmete kogumist lubade kasutamise kohta aastatel 2000–2010.

AJAVAHEMIKUS 1. JAANUAR 2000 – 31. DETSEMBER 2010 TOIMUNUD ARENG

Õigusaktide muudatused

Põhimäärust (nõukogu määrus (EMÜ) nr 3911/92) muudeti vaatlusalusel ajavahemikul kaks korda.

- Nõukogu määrusega (EÜ) nr 974/2001[4] nähti ette vajalikud kohandused, et võtta arvesse euro kasutuselevõttu 1. jaanuaril 2002 ning selgitada varem kohaldatud väärtusläve nullväärtuse tähendust, mis asendati väljendiga „mis tahes väärtus”.

- Nõukogu määrusega (EÜ) nr 806/2003[5] kohandati artikli 8 sõnastust nõukogu otsuse 1999/468/EÜ[6] komiteemenetlust käsitlevate sätetega.

Esialgne põhimäärus tunnistati kehtetuks ning asendati kodifitseerimise tulemusel nõukogu määrusega (EÜ) nr 116/2009. Kodifitseerimise käigus liidetakse uus eraldiseisev õigusakt põhiõigusakti ja selle muudatusaktidega, jäetakse välja aegunud sätted ning ühtlustatakse kasutatud mõisteid, muutes õigusaktid seega kättesaadavamaks ja läbipaistvamaks

Rakendusmäärust (komisjoni määrus (EMÜ) nr 752/93) muudeti vaatlusalusel ajavahemikul üks kord. Komisjoni määrusega (EÜ) nr 656/2004[7] asendati I lisas esitatud tavalise ekspordiloa vorm, et viia see vastavusse ÜRO soovitustega kaubandusdokumentide ülesehituse kohta,[8] lisades selgitavad märkused, et vormi saaks ühetaoliselt ja korrektselt täita. Sellega on liikmesriikidele ette nähtud võimalus esitada vorm elektrooniliselt.

Rakendusmäärus tuleks samuti kodifitseerida. Asjaomane protsess on praegu käimas.

Teabe avaldamine Euroopa Liidu Teatajas

Kõige uuem nimekiri ametiasutustest, kes on volitatud väljastama kultuuriväärtuste ekspordilube kooskõlas põhimääruse artikli 3 lõikega 2, avaldati 2009. aasta juulis[9].

Kõige uuem nimekiri tolliasutustest, kes on volitatud tegelema kultuuriväärtuste ekspordi formaalsustega kooskõlas põhimääruse artikli 5 lõikega 2, avaldati 2009. aasta juunis[10].

Komitee koosolekud

Kultuuriväärtuste ekspordi ja tagastamise nõuandekomitee kohtus vaatlusalusel ajavahemikul kaheksa korda. Kõnealune komitee uuris ka küsimusi, mis tulenesid nõukogu direktiivi 93/7/EMÜ (liikmesriigi territooriumilt ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise kohta)[11] kohaldamisest.

Rahvusvaheline taust

UNESCO ja UNIDROIT´ konventsioonide ratifitseerimine

Kuigi läbivaatamise ajal suurenes ratifikatsioonide arv, on seni vaid 22 liikmesriiki ratifitseerinud UNESCO 1970. aasta konventsiooni[12] ning 12 liikmesriiki UNIDROIT´ 1995. aasta konventsiooni[13].

WCO/UNESCO ekspordiloa vorm

2005. aastal töötasid WCO ja UNESCO ühiselt välja kultuuriväärtuste ekspordiloa WCO-UNESCO vormi, et ühtlustada erinevaid olemasolevaid ekspordilube üleilmselt, et hõlbustada tollikontrolle ja avastada valedokumente. Kavandatud loa aluseks on Euroopa Liidu tavalise ekspordiloa vorm.

Euroopa kontekst

Kultuuriväärtuste ekspordi puhul ELis kasutuselevõetud süsteem, mida käesolevas aruandes käsitletakse, täiendab muid vahendeid ja algatusi, mille eesmärk on kultuuriväärtuste kaitse.

Komisjon avaldas nõukogu direktiivi 93/7/EMÜ[14] kohaldamise kohta kolm aruannet vastavalt aastatel 2000, 2005 ja 2009[15]. Viimases aruandes järeldati, et tuleks kaaluda direktiivi läbivaatamist. Seepärast moodustas komisjon kultuuriväärtuste ekspordi ja tagastamise nõuandekomitees ajutise töörühma, et tuvastada probleeme direktiivi kohaldamisel ja soovitada lahendusi. Töörühm on oma tegevuse juba lõpetanud ning tema töötulemused esitatakse komiteele 2011. aastal. Kuna kõnealuse direktiivi lisa on ühesugune põhimääruse I lisaga, võib direktiivi muutmise otsusel olla määrusele otsene mõju.

Euroopa kultuurivaldkonna tegevuskava[16] rakendamise raames moodustas nõukogu oma kultuurivaldkonna töökavas (2008–2010) kollektsioonide liikuvuse töörühma. Töörühm esitas oma lõpparuande 2010. aasta juunis[17]. Toetudes kõnealuse töörühma tööle ning osana kultuurivaldkonna 2011.–2014. aasta töökavast[18] uurib uus töörühm laenuks andmise ja võtmise protsessi hõlbustavaid viise ja vahendeid, pöörates erilist tähelepanu riiklikele hüvitusskeemidele.

Nõukogu 2008. aasta järeldustes rõhutati vajadust ennetada ja tõkestada kultuuriväärtuste salakaubavedu. Sellega seoses on komisjon sõlminud lepingu kultuuriväärtuste salakaubaveo ennetamist ja tõkestamist käsitleva uuringu tegemiseks. Kõnealune leping peaks olema sõlmitud 2011. aasta lõpuks.

MÄÄRUSE RAKENDAMINE AJAVAHEMIKUS 1. JAANUAR 2000 – 31. DETSEMBER 2010

Rakendamise statistilised andmed liikmesriigiti

Tavalise ekspordiloa kasutamine vastavalt rakendusmääruse artikli 2 lõikele 1

Tavalist ekspordiluba kasutatakse harilikult kõikide põhimääruse kohaselt toimuvate eksporditehingute suhtes. Ülevaade liikmesriikide väljastatud tavaliste ekspordilubade arvust on esitatud 1. lisas .

2. lisas on esitatud olukorra areng vaatlusalusel ajavahemikul väljastatud lubade arvu kohta alates EL 15st (2003) kuni EL 27ni (2010). Selles on esitatud ka kogu väljastatud lubade osakaal liikmesriigiti. Andmed näitavad, et kultuuriväärtuste eksport Euroopa Liidust on toimunud peamiselt kolmes liikmesriigis, kõigepealt Ühendkuningriigis keskmiselt 45 %ga aastatel 2000–2010, talle järgnevad Itaalia (ligikaudu 26 %) ja Prantsusmaa (ligikaudu 15 %).

Pärast 1. mai 2004. aasta laienemist on vaid 1 % ekspordilubade koguarvust väljastatud uutes liikmesriikides. Nendest 46 % langes Tšehhi Vabariigi arvele, mis on ainus riik, kelle väljastanud lubade arv oli märkimisväärne.

Väljastatud tavaliste ekspordilubade koguarv suurenes 2000. aastal 16 117-lt kuni 21 557-le 2007. aastal (+34%), seejärel vähenes 18 176-le 2010. aastal. Uutes liikmesriikides väljastatud tavaliste ekspordilubade arv on väga väike, seega ei saa täheldatud suurenemist siduda laienemisega.

Avatud eriekspordiloa kasutamine vastavalt rakendusmääruse artikli 2 lõikele 2

Avatud eriekspordiluba hõlmab üksikisiku või organisatsiooni sooritatud konkreetsete kultuuriväärtuste ajutisi korduveksporditehinguid. Ülevaade liikmesriikides kasutatud avatud eriekspordilubade arvust on esitatud 3. lisas .

Arvud näitavad, et ainult seitse liikmesriiki (Kreeka, Prantsusmaa, Küpros, Madalmaad, Poola, Sloveenia ja Ühendkuningriik) on kasutanud sellist loatüüpi ning kõige rohkem on seda kasutatud Poolas.

4. lisas on esitatud isikute või organisatsioonide arv, kes omavad avatud eriekspordiluba.

Avatud üldekspordiloa kasutamine vastavalt rakendusmääruse artikli 2 lõikele 3

Avatud üldekspordiluba hõlmab kõiki selliste kultuuriväärtustega sooritatud ajutisi eksporditehinguid, mis kuuluvad muuseumi või mõne muu asutuse alalisse kollektsiooni. Ülevaade liikmesriikides kasutatud avatud üldekspordilubade arvust on esitatud 5. lisas .

Arvud näitavad, et ainult kaheksa liikmesriiki (Bulgaaria, Saksamaa, Kreeka, Prantsusmaa, Küpros, Poola, Portugal ja Sloveenia) on sellist loatüüpi kasutanud.

Kuigi avatud eri- ja üldekspordilube on kasutatud vaid teatavates liikmesriikides, on need liikmesriigid teatanud, et sellised load on oluliseks vahendiks kultuuriväärtuste ekspordi haldamise ja kontrollimise seisukohalt.

Ekspordiloataotluste tagasilükkamine

Ülevaade selliste loataotluste arvust, millest liikmesriikide pädevad asutused on keeldunud, on esitatud 6. lisas .

Lubade andmisest keeldumise peamised põhjused on: i) esitatud taotlus ei ole täielik; ii) eksporditav ese on asjaomase liikmesriigi jaoks suure kultuurilise väärtusega.

Tagasilükatud ekspordiloataotluste osakaal kogu liidus on väga madal, moodustades 0,3 % kõigist väljastatud lubadest.

Eeskirjadele mittevastavad saadetised

7. lisas on esitatud selliste saadetiste arv, mis ei vasta kohaldatavatele eeskirjadele. Liikmesriigid teatasid kümneaastase perioodi jooksul kokku 473 juhust – see on väga väike arv võrreldes väljastatud lubade koguarvuga.

Mõned liikmesriigid märkisid, et üldiselt on mittevastavaid saadetisi avastanud nende tolliasutused. Sõltuvalt juhust ja kehtivatest riiklikest õigusaktidest võtavad meetmeid pädevad asutused või prokurörid. Mõnel juhul on olukord lahendatud ekspordiloa väljastamisega tagasiulatuvalt.

Tolliasutuste kontrollistrateegia

Paljud liikmesriigid märgivad, et kultuuriväärtuste kaitse on oluline aspekt nende poliitikas ning seepärast koolitatakse tolliasutusi välja kultuuriväärtuste võimalikku ebaseaduslikku eksporti avastama.

Liikmesriigid teatasid, et nende tolliasutused kasutavad riskijuhtimist, et valida kontrollitavad ekspordisaadetised. Nad märkisid, et suurendavad kontrollimäära kõrge riskiga saadetiste suhtes.

Mõned liikmesriigid teatasid, et kontrollivad eelkõige reisijaid.

Pädevate tolliasutuste arvu piiramine

Põhimääruse artikli 5 lõike 1 kohaselt võivad liikmesriigid piirata nende tolliasutuste arvu, mis on volitatud tegelema kultuuriväärtuste ekspordi formaalsustega.

Üheksa liikmesriiki (Bulgaaria, Kreeka, Hispaania, Küpros, Luksemburg, Ungari, Malta, Portugal ja Ühendkuningriik) on seda võimalust kasutanud. Üldiselt arvatakse, et nii on kontrollid tõhusamad ning muuseumide ja muude teadusasutuste ning määratud tolliasutuste koostöö parem.

Halduskoostöö

Enamik liikmesriike teatasid heast koostööst eri asutuste vahel (lube väljastavad asutused, toll, politsei) oma riigis. See koostöö toetub korrapärastele kohtumistele ning ühisele väljaõppele. Mõnes liikmesriigis on koostöö korraldatud vastastikuse mõistmise memorandumi alusel või asjaomaste asutuste vahel sõlmitud sarnaste kokkulepete alusel.

Itaalia teatas, et lube väljastavad asutused on otseselt ühenduses Comando Carabinieri Tutela Patrimonio Culturalega, mis on kultuuriväärtustega tegelev politseiüksus.

Mõned liikmesriigid on teatanud ebapiisavast koostööst ELi tasandil. Halduskoostöö suunised lepiti kokku 2003. aastal kultuuriväärtuste nõuandekomitee tehtud töö tulemusel. Siiski on selle töövahendi ajakohastamine osutunud raskeks.

Rahvusvahelisel tasandil on tehtud koostööd selliste asutustega nagu EUROPOL ja INTERPOL.

Elektrooniliste süsteemide kasutamine

Paljudes liikmesriikides ei ole ekspordilubade taotlemisel elektrooniliste vormide kasutamine võimalik. Isegi neil juhtudel, kui elektroonilised vormid on olemas, peab tegelik taotlus olema esitatud paberil.

Mõned liikmesriigid märkisid, et nad töötavad välja elektroonilisi süsteeme, mille kaudu saaks taotlusi esitada ning kultuuriväärtuste ekspordilube väljastada.

Liikmesriikide soovitused

Muudatused kultuuriväärtuste teatavate liikide väärtusläves

Põhimääruse artikli 10 kohaselt on võimalik I lisas märgitud väärtuslävesid majandus- ja rahandusnäitajate alusel ajakohastada.

Kultuuriväärtuste ekspordi ja tagastamise komitee arutelud on näidanud, et enamik liikmesriike ei soovi olemasolevate väärtuslävede muutmist, seega ei ole komisjonil kavas esitada ettepanekut ajakohastamiseks.

Vahend teabevahetuse kiirendamiseks

Mitu liikmesriiki väljendas arvamust, et teabevahetust liikmesriikide ja komisjoni vahel tuleks parandada ning ajakohased kontaktandmed peaksid olema veebipõhiselt kättesaadavad.

Vastuseks nendele soovitustele otsustas komisjon CIRCA raames luua kultuuriväärtuste ekspordi huvirühma. See on riiklike haldusorganite vajaduste rahuldamiseks mõeldud suhtevõrgu töövahend, mis pakub privaatset virtuaalset ruumi, kus jagatakse teavet ja dokumente, ning millel on ka muid funktsioone.

Kõnealuses ruumis on loodud rubriik, mis sisaldab riiklike asutuste kontaktandmeid. Siiski on kõnealuse teabe pidev ajakohastamine osutunud raskeks.

KOKKUVÕTE

Liikmesriigid teatasid, et neil ei ole suuri probleeme põhimääruse ja selle rakendusmääruse igapäevasel rakendamisel. 1993. aastal kasutuselevõetud süsteemi kultuuriväärtuste ekspordi kontrollimiseks liidu välispiiridel on tegelikult kasutatud enamikus liikmesriikides, kuigi väga erinevas ulatuses.

Süsteemi toimimist tuleks parandada, arendades tihedama koostöö mehhanismi liikmesriikide ja komisjoni vahel.

Komisjon jälgib arenguid ELi ja rahvusvahelisel tasandil tehtavate muude algatuste kontekstis, mis võiksid mõjutada käesolevas aruandes esitatut. Ta pöörab erilist tähelepanu punktis 2.5 osutatud salakaubavedu käsitleva uuringu tulemustele. Kui selle algatuse käigus selgub, et süsteemi on vaja täiendavaid parandusi, on komisjon valmis selle küsimusega tegelema.

* * *

Komisjon palub Euroopa Parlamendil, nõukogul, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel ning Regioonide Komiteel käesolev aruanne teadmiseks võtta.

LISAD

1. lisa: Tavalised ekspordiload[19]

Aasta |

| 2000 |2001 |2002 |2003 |2004 |2005 |2006 |2007 |2008 |2009 |2010 | |BE | 0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 |puudub |puudub | | BG | | | | | | | |21 |5 |0 |0 | | CZ | | | | |0 |0 |0 |0 |61 |2 |53 | | DK | 0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 |1 |1 |puudub |puudub | | DE | 0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 | | EE | | | | |0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 | | IE | 0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 | | EL | 0 |0 |0 |1 |2 |0 |0 |0 |0 |0 |0 | | ES | 0 |0 |0 |1 |1 |0 |0 |0 |0 |puudub |puudub | | FR | 17 |18 |17 |18 |6 |12 |12 |7 |22 |28 |18 | | IT | 0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 | | CY | | | | |0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 | | LV | | | | |0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 | | LT | | | | |0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 | | LU | 0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 |puudub |puudub | | HU | | | | |0 |0 |0 |0 |0 |puudub |puudub | | MT | | | | |0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 | | NL | 0 |0 |0 |0 |0 |1 |0 |0 |0 |0 |3 | | AT | 0 |0 |0 |0 |0 |1 |1 |0 |0 |1 |1 | | PL | | | | |79 |0 |0 |0 |0 |0 |0 | | PT | 0 |1 |0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 | | RO | | | | | | | |0 |0 |0 |0 | | SI | | | | |0 |0 |0 |0 |0 |puudub |puudub | | SK | | | | |0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 | | FI | 0 |0 |0 |0 |7 |6 |2 |0 |1 |0 |1 | | SE | 0 |0 |0 |0 |0 |0 |0 |2 |1 |0 |3 | | UK | 9 |9 |3 |1 |2 |3 |0 |6 |0 |2 |3 | | | | | | | | | | | | | | | Kokku |26 |28 |20 |21 |97 |23 |15 |37 |91 |33 |82 | |

[pic]

[1] Nõukogu määrus (EÜ) nr 116/2008, 18. detsember 2009, üldiste tariifsete soodustuste kava kohaldamise kohta (ELT L 39, 10.2.2009, lk 1). Kõnealuse määrusega asendati nõukogu 9. detsembri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 3911/92 kultuuriväärtuste ekspordi kohta (EÜT L 395, 31.12.1992, lk 1), mis kehtis alates 30. märtsist 1993.

[2] Komisjoni määrus (EMÜ) nr 752/93, 30. märts 1993, millega kehtestatakse kord, kuidas rakendada nõukogu määrust (EMÜ) nr 3911/92 kultuuriväärtuste ekspordi kohta (EÜT L 77, 31.3.1993, lk 24).

[3] Komisjoni aruanne nõukogule, Euroopa Parlamendile ning Majandus- ja Sotsiaalkomiteele nõukogu määruse (EMÜ) nr 3911/92 (kultuuriväärtuste ekspordi kohta) ja nõukogu direktiivi 93/7/EMÜ (liikmesriigi territooriumilt ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise kohta) kohaldamise kohta (KOM (2000)325 (lõplik), 25. mai 2000).

[4] Nõukogu määrus (EÜ) nr 974/2001, 14. mai 2001, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 3911/92 kultuuriväärtuste ekspordi kohta (EÜT L 137, 19.5.2001, lk 10).

[5] Nõukogu määrus (EÜ) nr 806/2003, 14. aprill 2003, konsulteerimiskorra kohaselt (kvalifitseeritud häälteenamusega) vastuvõetud nõukogu õigusaktides sätestatud rakendusvolituste kasutamisel komisjoni abistavaid komiteesid käsitlevate sätete kohandamise kohta otsusega 1999/468/EÜ (ELT L 122, 16.5.2003, lk 1).

[6] Nõukogu otsus 1999/468/EÜ, 28. juuni 1999, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23).

[7] United Nations Layout Key for Trade Documents, New York ja Genf, 2002 (ECE/TRADE/270).

[8] Komisjoni määrus (EÜ) nr 656/2004, 7. aprill 2004, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 752/93, millega kehtestatakse kultuuriväärtuste eksporti käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 3911/92 rakendussätted (ELT L 104, 8.4.2004, lk 50).

[9] ELT C 164, 16.7.2009, lk 6.

[10] ELT C 134, 13.6.2009, lk 9.

[11] Nõukogu direktiiv 93/7/EMÜ, 15. märts 1993, liikmesriigi territooriumilt ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise kohta (EÜT L 74, 27.3.1993, lk 74).

[12] UNESCO konventsioon, mis käsitleb kultuuriväärtuste ebaseadusliku sisseveo, väljaveo ja omandiõiguse üleandmise keelamiseks ja ärahoidmiseks võetavaid meetmeid, Pariis, 14. november 1970. Konventsiooni on ratifitseerinud järgmised liikmesriigid: Belgia, Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Itaalia, Kreeka, Küpros, Leedu, Madalmaad, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Taani, Tšehhi Vabariik, Ungari ja Ühendkuningriik.

[13] UNIDROIT konventsioon varastatud või ebaseaduslikult eksporditud kultuuriväärtuste kohta, Rooma, 24. juuni 1995. Konventsiooni on ratifitseerinud järgmised liikmesriigid: Hispaania, Kreeka, Küpros, Leedu, Portugal, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Taani, Ungari.

[14] Vt märkus 11 eespool.

[15] KOM(2000)325, 25.5.2000 (vt märkus 3 eespool), KOM(2005)675, 21.12.2005 ja KOM(2009)408, 30.7.2009.

[16] Nõukogu 16. novembri 2007. aasta järeldused Euroopa kultuurivaldkonna tegevuskava kohta (ELT C 287, 29.11.2007, lk 1).

[17] Lõpparuanne ja soovitused kultuurikomiteele kollektsioonide liikuvuse suurendamise võimaluste parandamise kohta, avatud koordinatsiooni meetodi ekspertide töörühm kollektsioonide liikuvuse kohta, juuni 2010.

[18] Nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate kultuurivaldkonna töökava kohta aastateks 2011–2014 (EÜT C 325, 2.12.2010, lk 1).

[19] Väikesed erinevused arvudes võivad esineda liikmesriikide puhul, kes esitasid oma statistika kategooriate kaupa, st üks luba võis hõlmata rohkem kui ühte kategooriat.