1.

Eelotsusetaotlus puudutab määruse (EÜ) nr 1346/2000 ( 2 ) artikli 32 lõike 2 tõlgendamist, mis on vaidlusele ratione temporis kohaldatav põhimaksejõuetusmenetluse algatamise kuupäeva tõttu. ( 3 )

2.

Višje sodišče v Ljubljani (Ljubljana kõrgem kohus, Sloveenia) küsib Euroopa Kohtult, kas Austrias algatatud põhimaksejõuetusmenetluse halduri suhtes, kes soovib esitada teisese menetluse raames, mis viiakse läbi sama võlgniku vastu Sloveenias, nõuded, mille ta on esitanud juba esimeses menetluses, kehtivad Sloveenia õiguses kehtestatud tähtajad (ja nende järgimata jätmise tagajärjed).

3.

Euroopa Kohus on piiriüleste maksejõuetusmenetluste ( 4 ) kohta seisukohta avaldanud mitmel korral, kuid ta ei ole veel seisukohta avaldanud, kui ma ei eksi, määruse nr 1346/2000 artikli 32 kohta, mille rakendamine praktikas tekitab üsna palju raskusi. ( 5 )

I.

Õiguslik raamistik

A.

Liidu õigus. Määrus nr 1346/2000

4.

Põhjenduses 21 on ette nähtud:

5.

Põhjendus 23 on sõnastatud järgmiselt:

6.

Artiklis 4 („Kohaldatav seadus“) on märgitud:

7.

Artiklis 28 („Kohaldatav seadus“) on sätestatud:

8.

Artiklis 32 („Võlausaldaja õiguste kasutamine“) on märgitud:

B.

Riigisisene õigus

1.

Austria õigus. Insolvenzordnung ( 6 )

9.

Vastavalt § 107 lõikele 1 korraldatakse pärast nõuete esitamise tähtaja möödumist esitatud nõuete puhul, mida ei ole käsitletud võlausaldajate nimekirja kinnitamiseks korraldatud kohtuistungil, eriistung nende kinnitamiseks. Sellistele nõuetele kohaldatakse § 105 lõiget 1. Nõudeid, mis esitatakse enam kui 14 päeva pärast võlausaldajate nimekirja kinnitamiseks korraldatud kohtuistungit, ei võeta arvesse.

2.

Sloveenia õigus. Zakon o finančnem poslovanju, postopkih zaradi insolventnosti in prisilnem prenehanju ( 7 )

10.

Selle artikli 59 lõikes 2 on sätestatud, et maksejõuetusmenetluse raames peab võlausaldaja esitama oma nõude võlgniku vastu kolme kuu jooksul alates maksejõuetusmenetluse algatamise teate avaldamisest, välja arvatud siis, kui selle artikli lõigetes 3 ja 4 on sätestatud teisiti. ( 8 )

11.

Artikli 298 lõikes 1 on ette nähtud, et kui nõue on tagatud eelisõigusega, peab võlausaldaja teatama maksejõuetusmenetluses nõude esitamise tähtaja jooksul ka oma eelisõigusest, kui artikli 281 lõikest 1 ( 9 ) või artikli 282 lõikest 2 ( 10 ) ei tulene teisiti.

12.

Artikli 296 lõikes 5 on sätestatud, et kui võlausaldaja jätab oma nõude maksejõuetu võlgniku vastu ette nähtud tähtaja jooksul esitamata, siis nõue kustub ja kohus jätab hilinenult esitatud nõude arvesse võtmata.

13.

Artikli 298 lõikes 5 on sätestatud, et kui võlausaldaja ei pea kinni eelisõigusest teatamise tähtajast, lõpeb see õigus.

II.

Faktilised asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimus

14.

Handelsgericht Wien (Viini kaubanduskohus, Austria) algatas 19. juuni 2013. aasta kohtumäärusega äriühingu ALPINE Bau GmbH suhtes maksejõuetusmenetluse.

15.

Menetlus algatati esialgu saneerimismenetlusena, kuid see muudeti 4. juulil 2013 pankrotimenetluseks.

16.

Handelsgericht Wieni (Viini kaubanduskohus) 5. juuli 2013. aasta kohtumäärusest nähtub, et ALPINE Bau GmbH vastu algatatud menetlus on „põhimaksejõuetusmenetlus“ määruse nr 1346/2000 artikli 3 lõike 1 tähenduses.

17.

6. augustil 2013 esitas põhimaksejõuetusmenetluse haldur ( 11 ) Okrožno sodišče v Celjule (Celje regionaalne kohus, Sloveenia) ALPINE BAU GmbH, Salzburgi Celje filiaali vastu teisese maksejõuetusmenetluse algatamiseks avalduse.

18.

Okrožno sodišče v Celju (Celje regionaalne kohus) 9. augusti 2013. aasta otsusega:

–

algatati selle filiaali vastu teisene menetlus;

–

teavitati võlausaldajaid ja pankrotihaldureid sellest, et nad võivad määruse nr 1346/2000 artikli 32 alusel esitada oma nõuded põhimenetluses ja kõikides teisestes menetlustes. Nii oli märgitud ühes kuulutuses, mis avaldati samal päeval Agencija Republike Slovenije za javnopravne evidence in storitve (Sloveenia Vabariigi ametlike avalike registrite ja nendega seotud teenuste amet) veebisaidil.

19.

Kuulutuse kohaselt tuli teiseses menetluses (eelisõigusega või mitte) nõuded esitada kolme kuu jooksul alates kuulutuse avaldamisest. Samuti tuletati meelde, et kui nõudeid ei esitata ja eelisõigustest ei teatata tähtaja jooksul, siis kustuvad need võlgniku suhtes selles teiseses menetluses ja kohus jätab need ZFPPIPP artikli 296 lõike 5 või artikli 298 lõike 5 tähenduses arvesse võtmata.

20.

NK esitas 30. jaanuaril 2018 teiseses maksejõuetusmenetluses (määruse nr 1346/2000 artikli 32 lõike 2 tähenduses) nõuded. Ta palus Okrožno sodišče v Celjul (Celje regionaalne kohus) neid arvesse võtta ja nendega menetluses hiljem võlausaldajate nõuete rahuldamisel arvestada.

21.

Okrožno sodišče v Celju (Celje regionaalne kohus) jättis 5. juuli 2019. aasta kohtumäärusega need nõuded ZFPPIPP artikli 296 lõike 5 alusel hilinenud esitamise tõttu arvesse võtmata.

22.

NK esitas selle kohtumääruse peale määruskaebuse Višje sodišče v Ljubljanile (Ljubljana kõrgem kohus), kes esitab Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

III.

Menetlus

23.

Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse 20. jaanuaril 2020.

24.

Kirjalikud seisukohad on esitanud ALPINE BAU GmbH, NK, Poola Vabariigi ja Sloveenia Vabariigi valitsus ning komisjon. Kohtuistungi pidamist ei peetud vajalikuks.

IV.

Õiguslik analüüs

A.

Sissejuhatavad täpsustused

25.

Määruse nr 1346/2000 artikli 32 lõikes 2 on ette nähtud, et igal pankrotihalduril, olenemata sellest, kas tegemist on põhi- või teisese menetlusega, on õigus (ja mõnikord kohustus) ( 12 ) esitada ( 13 ) sama võlgniku vastu algatatud teistes maksejõuetusmenetlustes nõuded, mis on juba esitatud menetluses, mille jaoks ta on määratud.

26.

Määruses nr 1346/2000 ei ole sõnaselgelt öeldud, millisel hetkel tuleb kirjeldatud võimalust kasutada. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsibki, kas põhimaksejõuetusmenetluse halduri suhtes kehtivad tähtajad (ja nende järgimata jätmise tagajärjed), mis on sätestatud selle riigi õiguses, kus on algatatud teisene menetlus.

27.

Euroopa Kohtus esindatud isikud peale NK pooldavad seisukohta, et nõuete esitamise tähtaegasid ja hilinenult esitamise tagajärgi reguleerib selle riigi õigus, kus on iga menetlus algatatud (lex concursus).

28.

NK arvates peab enne nõuete esitamist ükskõik millises teises menetluses siiski toimuma nõuete kontrollimine ja kinnitamine põhimenetluses. Kaudselt väidab ta, et nõuete esitamise tähtajad määratakse kindlaks vastavalt esimese menetluse lex concursus’ele.

29.

Minu arvamus selle kohta, milline õigus reguleerib nõuete esitamise tähtaegu teisestes menetlustes, langeb kokku enamiku arvamusega. Lisaks ei nõustu ma NK väitega nõuete kontrollimise ja kinnitamise kohta enne nende esitamist teiseses menetluses.

30.

Kõigepealt käsitlen Euroopa piiriülese maksejõuetussüsteemi teatavaid aspekte, mis võimaldavad paremini mõista, milles on eelotsusetaotluses vaidlusküsimus.

B.

Piiriülesed maksejõuetusmenetlused

1.

Õigusnormid ( 14 )

31.

Esimesed ettepanekud piiriüleste maksejõuetusmenetluste reguleerimise kohta (tänases) Euroopa Liidus pärinevad möödunud sajandi 60. aastatest. Juba siis valitses veendumus, et pankrotis võlgniku või tema võlausaldajate oportunistliku käitumisega saab toime tulla ainult ühise õigusraamistiku toel ja et ainult see võimaldaks sellise raskustes oleva äriühingu tõhusat juhtimist, kelle vara asub eri liikmesriikides.

32.

Pärast mitut edutut katset avati 23. novembril 1995 allkirjastamiseks maksejõuetusmenetluste konventsioon (edaspidi „konventsioon“), ( 15 ) mis ei jõustunud kunagi. Sellele oli lisatud aruanne, mille olid koostanud ja mille üle pidasid läbirääkimisi riigid. ( 16 ) Kuigi seda dokumenti kunagi ametlikult vastu ei võetud, kasutatakse seda lähtepunktina konventsioonist hilisemate tekstide tõlgendamiseks, kui nendes on korratud konventsiooni. ( 17 )

33.

Määrus nr 1346/2000 koostati selle konventsiooni põhjal. Konkreetselt määruse artiklis 32 on üle võetud üks selle konventsiooni säte.

34.

2012. aastal koostas komisjon määruse nr 1346/2000 artikli 46 alusel aruande selle kohaldamise kohta. Ta lisas määruse muutmise ettepaneku, ( 18 ) millest tulenevalt võeti vastu määrus 2015/848, mis on üldiselt kohaldatav alates 26. juunist 2017 menetlustele, mis on algatatud sellel kuupäeval või hiljem.

35.

2015. aasta tekst säilitab eelmise määruse sisu, tehes meid huvitavas osas parandusi seoses paralleelsete maksejõuetusmenetluste vastastikuste seostega, võlausaldajate teavitamise ja nende nõuete esitamisega muus liikmesriigis kui nende alaline elu- või asukoht või registrijärgne asukoht. ( 19 )

36.

Konkreetselt see artikkel, mille tõlgendamist käesolev eelotsusetaotlus puudutab, on jäänud muutumatuks; nüüd määruse 2015/848 artikkel 45.

2.

Määruse nr 1346/2000 mudel

37.

Määrus nr 1346/2000 sisaldab rahvusvahelise kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, otsuste tunnustamise ja täitmise ning menetluste kooskõlastamise eeskirju. Tervikuna ehitab see üles süsteemi „leevendatud“ või „vähendatud universalismi“ ( 20 ) mudeli järgi.

a)

Menetluste paljusus (põhi- ja teisesed menetlused)

38.

Kasutusele võetud mudelis mööndakse, et üksainus universaalne maksejõuetusmenetlus ei pruugi osutuda praktiliseks. Seetõttu on lubatud, et koos põhimenetlusega on ka teisi „territoriaalseid“ menetlusi (mis on sõltumatud, kui need on algatatud enne põhimenetluse algatamist, ja teisesed, kui need on algatatud pärast põhimenetlust), mis piirduvad ainult varaga, mis asub selles riigis, kus menetlus on algatatud. ( 21 )

39.

Põhimenetluse algatamiseks on pädevad „selle liikmesriigi kohtud, kus asub võlgniku põhihuvide kese“ ( 22 ). Põhimenetlus hõlmab üldiselt nõudeid ja vara. Menetluse algatamiseks teises liikmesriigis on vaja, et võlgnikul on tegevuskoht selles riigis. Vara moodustab ainult sellel territooriumil asuv võlgniku vara. ( 23 )

40.

Territoriaalsete ja teiseste menetluste puhul võetakse arvesse kohustusi kõigi võlgniku võlausaldajate ees. Igal võlausaldajal on olenemata sellest, kus on tema alaline elu- või asukoht või peamine tegevuskoht liidus, ( 24 ) õigus „esitada oma nõuded […], mis on seotud võlgniku varadega“, kõigis sellistes liikmesriikides algatatud maksejõuetusmenetlustes, kellele määrus nr 1346/2000 on siduv. ( 25 )

41.

Kui sama võlgniku suhtes on samal ajal pooleli mitu maksejõuetusmenetlust, on vaja need menetlused kooskõlastada. Määrus nr 1346/2000 näeb selleks ette sellised materiaalõigusnormid nagu vara realiseerimisest saadud tulemi jaotamise eeskirjad ( 26 ) ja pankrotihaldurite koostöö eeskirjad, eelkõige piisava teabevahetuse teel. ( 27 )

42.

Samal eesmärgil (tagada pooleli olevate menetluste kooskõlastamine) tunnustab seadusandja, et põhimenetlus on see, mis algatatakse selles riigis, kus asub võlgniku põhihuvide kese. See tunnustamine väljendub selles, et põhimenetluse jaoks määratud pankrotihalduril on võimalik sekkuda teatud eesmärkidel ka teisestesse menetlustesse (näiteks teha saneerimiskava ettepanek või taotleda pankrotivara realiseerimise edasilükkamist teiseses menetluses). ( 28 )

b)

Kohaldatav õigus

43.

Määrusega nr 1346/2000 ei kehtestata mitte Euroopa maksejõuetusõigust, vaid ühtsed kollisiooninormid, millega tehakse kindlaks, millise liikmesriigi õigus reguleerib iga menetlust ja selle tagajärgi.

44.

Lisaks kollisiooninormidele sisaldab see vahetult kohaldatavaid materiaalõigus- ja menetlusnorme, mis asendavad liikmesriikide õiguskorra normid. ( 29 )

45.

Kui määruses nr 1346/2000 endas ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse kõigi menetluste suhtes, olgu need siis põhi-, territoriaalsed või teisesed menetlused, selle riigi õigust, kus menetlus algatatakse (lex concursus). ( 30 )

46.

Piiriülest maksejõuetust käsitlevates õigusaktides tavapärase lex concursus’e valikut põhjendatakse kolme argumendiga: ( 31 )

–

Lahenduste ühtsus, mis on hädavajalik niisuguse kollektiivse menetluse nagu maksejõuetusmenetlus lõpule viimiseks ning asjaomastele isikutele nende kohustuste ja õiguste suhtes kindlustunde andmiseks.

–

Menetluse lihtsustamine nii, et forum ja ius langevad kokku. Nii välditakse ka tõendamise ja välisriigi õiguse kohaldamisega seotud kulusid.

–

Vajadus tagada, et sama võlgniku kõigi võlausaldajate suhtes kohaldatakse nende järjekoha osas igas menetluses sama õiguskorda.

47.

Seega on lex concursus’e ülesanne reguleerida maksejõuetusmenetluse algatamist, läbiviimist ja lõpetamist materiaalõiguslikes ja menetlusaspektides.

48.

Selle kriteeriumi järgi on määruse nr 1346/2000 artikli 4 mitteammendava loetelu ( 32 ) abil tehtud menetluse algatanud riigi õiguse ülesandeks määrata kindlaks eelkõige teatavad elemendid. Nende hulgas on, kui nimetatud määruses ette nähtud eranditest ei tulene teisiti, ( 33 ) „nõuete esitamise, kontrollimise ja kinnitamise eeskirjad“ ( 34 ).

c)

Nõuete esitamisele kohaldatav õigus

49.

Eelnevast tuleneb võlausaldajatele (kindlasti neile, kes elavad või asuvad Euroopa Liidus) piiriülese maksejõuetuse korral kolm tagajärge:

–

Nende õigus esitada nõue ükskõik missuguses, põhi- või teiseses menetluses (või vajaduse korral territoriaalses menetluses), mis algatatakse sama võlgniku liikmesriigis, kellele määrus nr 1346/2000 on siduv.

–

Võlausaldaja peab seda õigust kasutama kooskõlas õigusega, mida kohaldatakse selle menetluse suhtes, milles ta otsustab nõude esitada.

–

Nõude kinnitamine menetluses ei tähenda automaatselt, et seda kinnitatakse teises menetluses. Nõuete kontrollimine ja kinnitamine sõltuvad iga menetluse suhtes kohaldatavast õigusest. ( 35 )

50.

Teades raskusi, mis on seotud nõuete esitamisega välismaal algatatud menetlustes, lisas seadusandja määrusesse nr 1346/2000 mõned erisätted:

–

Artikli 32 lõike 2 kohaselt ei pea nõudeid esitama võlausaldajad ise: seda võib nende eest teha menetluse jaoks määratud pankrotihaldur seoses menetluses juba esitatud nõuetega. ( 36 )

–

Artikli 40 kohaselt tuleb teavitada kõiki teadaolevaid võlausaldajaid, kelle alaline elu- või asukoht või registrijärgne asukoht on muus riigis kui menetluse algatanud riik. Teatamisel individuaalse teatega on minimaalne sisu, mis sisaldab viidet nõuete esitamise tähtaegadele ja nende järgimata jätmise tagajärgedele. ( 37 )

51.

Nõuete esitamise tähtajad ei ole määrusega nr 1346/2000 ühtlustatud. Seda ei ole tehtud seoses ühegi konkreetse menetluse ega osalisega. ( 38 )

52.

Iga menetluse lex concursus’e raames võivad liikmesriigid seega tähtaegu ühel või teisel viisil reguleerida, tingimusel et nad järgivad tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtteid. ( 39 )

C.

Pankrotihalduri poolt nõuete esitamise tähtaeg

53.

Käsitlen määruse nr 1346/2000 artikli 32 lõike 2 tõlgendamist, tuues välja põhjused, miks peab põhimenetluse pankrotihaldur minu arvates järgima teisese menetluse algatamise riigi õigusaktides ette nähtud tähtaegu, kui ta soovib selles esitada nõudeid, mille ta on põhimenetluses juba esitanud.

54.

Selleks kasutan ma tavapäraseid tõlgendamismeetodeid, st grammatilist, ajaloolist, teleoloogilist ja süstemaatilist tõlgendamist.

1.

Grammatiline tõlgendus

55.

Kuna sama võlgniku vastu on lubatud algatada mitu maksejõuetusmenetlust, on määruse nr 1346/2000 artikli 32 lõikes 2 sätestatud, et „[p]õhimenetluse ja teiseste menetluste likvideerijad esitavad teiste menetluste puhul nõuded, mis on juba esitatud nende menetluse käigus, mille jaoks nad on ametisse määratud […].“

56.

Miski tekstis ei viita sellele, et nõuded tuleb esitada ühel või teisel ajahetkel. Seega tuleb kohaldada üldist korda, st seda, mis tuleneb põhilisest kollisiooninormist (määruse nr 1346/2000 artiklid 4 ja 28), mis – nagu ma juba märkisin – viitab iga menetluse algatamise riigi lex concursus’ele. ( 40 )

57.

Eelkõige nähtub artikli 4 lõike 2 punktist h, et menetluse algatanud riigi õigus kehtestab nõuete esitamise, kontrollimise ja kinnitamise korra, mis hõlmab ka nõuete esitamise tähtaegu. Kuivõrd tegemist on menetlusküsimusega, siis oleks ka seetõttu tulnud kohaldada asja menetleva kohtu asukohariigi õigust, isegi kui seda ei ole sõnaselgelt ette nähtud. ( 41 )

58.

Kohtuotsus ENEFI kinnitab seda tõlgendust. Selles kohtuotsuses on lisaks tuvastatud, et nõuete esitamise eeskirjade ja eelkõige tähtaegade järgimata jätmise tagajärgede suhtes kohaldatakse lex concursus’t. ( 42 )

2.

Ajalooline ja teleoloogiline tõlgendamine

59.

Määruse nr 1346/2000 artikli 32 lõige 2 kordab (luhtunud) konventsiooni vastavat sätet. Nende kahe õigusakti järglusest nähtub, et nõuete esitamine pankrotihalduri poolt täidab mõlemas tekstis sama ülesannet ja taotleb sama eesmärki. Järelikult peavad ka nende esitamise tingimused olema samad.

60.

Konventsiooni artikkel 32 lisati vähendatud universalismi mudeli raames, kus ühe ja sama võlgniku vastu on võimalik algatada mitu maksejõuetusmenetlust. Selle lõikes 1 oli erandina reeglist, et nõuete esitamist reguleerib lex concursus, ette nähtud iga võlausaldaja õigus nõuda oma nõuete rahuldamist menetluses, mille ta valib, ( 43 ) või koguni mitmes menetluses. ( 44 )

61.

Selle õiguse teostamise lihtsustamiseks ( 45 ) kavandati mehhanism, mis paneb iga menetluse haldurile ülesande osutada teenust ( 46 ) võlausaldajatele, keda ta esindab: pankrotihaldur teatab nendest nõuetest teistes algatatud menetlustes, ( 47 ) jättes iga nõude omanikule õiguse võimaluse olla sellele vastu.

62.

Oma ülesande täitmiseks oli konventsioonis antud pakrotihaldurile õigus esitada teistes menetlustes nõudeid, mis on juba esitatud menetluses, mille jaoks ta on määratud. Ta tegutseb teatud mõttes võlausaldajate asemel nende nimel ja arvel ( 48 ) ning peab nõuded esitama, kui see on võlausaldajatele kasulik.

63.

Nõude esitamise otsus ei tähenda siiski nõude omaniku muutmist: nõue kuulub endiselt konkreetsele võlausaldajale. Konventsioon kaitseb võlausaldajate õigust, võimaldades neil olla vastu nõude esitamisele pankrotihalduri poolt kui ka teises menetluses juba esitatud nõuet tagasi võtta. ( 49 )

64.

Kooskõlas selle põhimõttega on pankrotihalduri poolt nõude esitamisel samad õiguslikud tagajärjed nagu võlausaldaja enda poolt esitamisel. ( 50 ) Lõppkokkuvõttes on nõuete esitamise tingimused ja tähtajad, mida konventsiooni kohaselt reguleerib lex concursus, samad, olenemata sellest, kes nõuded esitab. ( 51 )

3.

Süstemaatiline tõlgendamine

a)

Pankrotihalduri kohustus, võlausaldaja õiguse pikendus

1)

Pankrotihalduri positsioon määruse nr 1346/2000 artiklis 32

65.

Määruse nr 1346/2000 artikliga 32 pankrotihaldurile pandud kohustus järgneb eeskirjale, mis annab võlausaldajatele õiguse esitada oma nõuded igas maksejõuetusmenetluses.

66.

Artikli asukoht kinnitab seda, mida ma selle tekkeloo ja eesmärgi kohta selgitasin: sellise menetluse jaoks määratud pankrotihalduri positsioon, kes esitab nõuded mingis teises menetluses, on võlausaldajate endi positsiooni jätkuks ja sellest sõltuv. ( 52 )

67.

Kuigi pankrotihalduri ja võlausaldajate vaheline seos õigustab seda, et nende suhtes kohaldatakse muus menetluses nõuete esitamisel sama korda, kinnitab võlausaldajale eesõiguse andmine, et selle korra määrab võlausaldaja olukord. Järelikult:

–

Lex concursus, mida kohaldatakse nõuete esitamisele määruse nr 1346/2000 artiklite 4 ja 28 alusel, kehtib ühtemoodi nii võlausaldajate kui ka pankrotihaldurite suhtes.

–

Menetluse pankrotihalduri vabastamine muid menetlusi reguleerivas lex concursus’es ette nähtud esitamistähtaegadest oleks võimalik, kui see vabastus kehtiks ka võlausaldajatele. Määruse nr 1346/2000 IV peatükk, milles on sätestatud materiaalõiguse normid lex concursus’est erandi tegemiseks nende võlausaldajate huvides, kelle alaline elu- või asukoht või registrijärgne asukoht on muus liikmesriigis kui menetluse algatamise liikmesriik, seda võimalust siiski ette ei näe. ( 53 )

2)

Nõuete pankrotihalduri poolt esitamise kasulikkus

68.

Pankrotihaldur ei ole mitte ainult volitatud esitama oma menetluses esitatud nõuded ka teistes menetlustes, vaid ta on kohustatud seda tegema, kui see on võlausaldajatele kasulik. ( 54 )

69.

Nõuete esitamise volitus annab pankrotihaldurile kaebeõiguse kõikides menetlustes, sõltumata sellest, kas see on või ei ole menetluse algatanud riigi õiguses ette nähtud. Selliselt võimaldatakse tal täita oma seadusest tulenevat kohustust ( 55 ) ning tagatakse määruse nr 1346/2000 artikli 32 lõike 2 eesmärk.

70.

Pankrotihalduri kohustus ei ole siiski absoluutne: see nõuab hindamist, kas on kasulik ( 56 ) nende nõuete, mis on juba esitatud menetluses, mille jaoks ta määrati, esitamine teiseses menetluses, või milliseid võimalikke eeliseid see annab.

71.

See hindamine ei puuduta iga üksikut nõuet ja selle rahuldamise ootusi. ( 57 ) See on pigem üldine hinnang kõigile nõuetele, ( 58 ) mis on esitatud selles menetluses, mille jaoks ta on määratud.

72.

Konkreetne hindamine vastavalt nõude suhtes kohaldatavale õigusele ja nõude rahuldamisjärgu osas selle riigi õigusele, kus nõue esitatakse, on peamiselt praktilistel põhjustel konkreetse võlausaldaja ülesanne. ( 59 )

73.

Viimane sõna nõude esitamise kohta on seega nõude omanikul (st võlausaldajal), kellele on määruse nr 1346/2000 artikli 32 lõike 2 lõpuosas antud võimalus olla vastu nõude esitamisele pankrotihalduri poolt ja see tagasi võtta, kui ta jõuab järeldusele, et nõude esitamine talle ei sobi. ( 60 )

74.

Tegelikult ei kaitse pankrotihaldur võlausaldajate huvist erinevat või kaalukamat huvi, mis õigustaks tema suhtes teistes menetlustes nõuete esitamisel erikorra kohaldamist. Süsteemi hädapidur, mis tagastab igale üksikule võlausaldajale oma nõude esitamise või esitamata jätmise otsuse, kinnitab pankrotihalduri ja võlausaldajate huvide ühtelangemist.

75.

Põhjused, miks pankrotihalduri hindamine ei ole sama mis võlausaldaja oma, ei ole mitte dogmaatilised, vaid praktilised. ( 61 ) Võlausaldaja, kes esitas oma nõude menetluses, näitab põhimõtteliselt üles huvi selle rahuldamise vastu võlgniku vara arvelt seal, kus ta asub. ( 62 ) Sellel eeldusel on õiguspärane piirata pankrotihalduri ülesannet kõigi nende nõuete jaoks eeliste ja puuduste kaalumisega, mis on esitatud menetluses, mille jaoks ta on määratud.

b)

Pankrotihalduri kohustus igas menetluses?

76.

Määruse nr 1346/2000 artikli 32 lõige 2 kuulub määruse III peatükki, mis käsitleb teiseseid maksejõuetusmenetlusi. Siiski puudutab selles sättes ette nähtud kohustus sõna-sõnalt kõiki, nii põhimenetluse kui ka teisese menetluse haldureid. Mõlemad peavad esitama „teiste menetluste puhul nõuded, mis on juba esitatud nende menetluse käigus, mille jaoks nad on ametisse määratud“ ( 63 ).

77.

Ei saa asuda seisukohale, et artikli asukoha tõttu määruse ülesehituses on põhimenetluse halduril põhimenetluses esitatud nõuete sissenõudmisel eriline positsioon võrreldes teiste pooleliolevate menetluste halduritega.

78.

Teiseste menetluste sõltuvus menetluse suhtes, mis algatatakse võlgniku põhihuvide keskmes, toob kindlasti kaasa selle menetluse halduri erilise positsiooni võrreldes teistega. ( 64 ) Määrus nr 1346/2000 ei anna talle aga nõuete esitamise asjus privileegi, mis võiks väljenduda selles, et iga menetluse lex concursus’es märgitud tähtajad tema suhtes ei kehti.

c)

Seos määruse nr 1346/2000 IV peatükiga

79.

Määruse nr 1346/2000 IV peatükis „Võlausaldajate teavitamine ja nende nõuete esitamine“ on kehtestatud erandid lex concursus’est, mis sarnaselt artikli 32 lõikega 2 püüavad hõlbustada nõuete esitamist.

80.

Need normid, mis on vahetult kohaldatavad, soodustavad võlausaldajaid, kelle alaline elu- või asukoht või registrijärgne asukoht on muus liikmesriigis kui see, kus maksejõuetusmenetlus algatati. Leian, et neid võiks mutatis mutandis kohaldada ka välisriigi menetluse haldurile.

81.

Eriala tundmine, mida võib pankrotihalduri puhul õiguspäraselt eeldada, ei pea hõlmama tingimata piiriülest maksejõuetust ega tohi ka välja viia rangemate tingimusteni toimingute puhul, mida võiksid teha võlausaldajad ise, kui pankrotihaldur neid enda peale võttes osutab neile teenust, asudes nende asemele. ( 65 )

82.

Ükski eespool viidatud õigusnorm määruses nr 1346/2000 ei puuduta konkreetselt tähtaegu. ( 66 ) Sellekohaste sätete puudumise tähendus on kahekordne: a) sellest tulenevalt on raske väita, et pankrotihaldurile ei kehti üldine lahendus, st iga menetluse lex concursus; ja b) kui see nii ei ole, siis kohustab see tõlgendamise teel otsustama, milline oleks üldreegli asemel kohaldatav lahendus. ( 67 )

83.

See, kui pankrotihaldurile ei kohaldata iga menetluse lex concursus’e tähtaegu, tähendaks lõppkokkuvõttes tema (ja seeläbi nende võlausaldajate, kelle nõuded ta esitab) erinevat, ettenägematut ja reguleerimata kohtlemist ( 68 ) võrreldes kohalike võlausaldajatega, kelle suhtes kehtivad need tähtajad ja nende nõuete hilinenult esitamise tagajärjed. ( 69 )

4.

Kokkuvõte

84.

Kokkuvõttes leian ma, et (põhimaksejõuetusmenetluse) halduri poolt nõuete esitamisele teiseses menetluses kehtivad teisese menetluse algatanud riigi õiguses ette nähtud tähtajad.

85.

See lahendus on nõutav ka pragmaatiliselt. Kui pankrotihaldurile teiseses menetluses neid tähtaegu ei kohaldataks, oleks selle korraldamisel, edasi jõudmisel ja läbiviimisel tõsiseid raskusi.

D.

Esitatud nõuded (mis ei ole „kontrollitud [ega] kinnitatud“)

86.

Põhjalikkuse huvides analüüsin lühidalt määruse nr 1346/2000 artikli 32 lõike 2 tõlgendust, mille pakub välja NK. Tema hinnangul saaks põhimaksejõuetusmenetluses juba esitatud nõudeid esitada teiseses maksejõuetusmenetluses ainult siis, kui neid nõudeid on põhimaksejõuetusmenetluses kontrollitud ja kinnitatud.

87.

Minu arvates ei toeta NK väidet selle artikli sõnastus, tekkelugu ega eesmärk ega ka süstemaatiline tõlgendamine. Sellega nõustumine kahjustaks ka iga maksejõuetusmenetluse tõhusat korraldamist.

88.

Kordan, et see tees tuleb tagasi lükata, sest:

–

Teksti üheski keeleversioonis ei ole öeldud, et teistes menetlustes nõuete hilisema esitamise eeltingimus on, et nõuded peavad lisaks sellele, et need on ühes menetluses esitatud, olema ka kontrollitud ja kinnitatud.

–

Konventsioon ega sellele lisatud aruanne ei piira nõuete esitamist pankrotihalduri poolt nii, et esitada võib ainult nõudeid, mis on kontrollitud ja kinnitatud menetluses, mille jaoks ta on määratud.

–

See piiramine ei sobi kokku määruse nr 1346/2000 artikli 32 lõike 2 eesmärgiga: see tekitab kulusid ja viivitab nõuete esitamist, toomata kasu. Kuna nõuete vastuvõtmine ja kinnitamine sõltub igas menetluses lex concursus’est, ei taga nende etappide läbimine ühes nendest menetlustest, et need läbitakse ka teistes. ( 70 )

–

Artikli 32 lõikes 2 nimetatud täiendit „esitatud“ ei saa mõista nii, et see hõlmab ka „kontrollitust ja kinnitatust“. Määruses nr 1346/2000 on eristatud neid sõnu ( 71 ) teistes sätetes, kajastades maksejõuetusmenetlusele iseloomulikke osi või etappe.

–

Sama tähenduse kasuks räägib ka süstemaatiline seos määruse nr 1346/2000 artikli 32 ja IV peatüki vahel, mis käsitleb üksnes selliste nõuete esitamisega seotud formaalsusi. Järjepidevuse huvides peab sõna „esitatud“ tähendus olema mõlemas kohas sama.

–

Iga võlausaldaja õigus nõuda nõude rahuldamist mitmes menetluses ei sõltu nõude kontrollimisest ja eelnevast kinnitamisest üheski menetluses. Kuna pankrotihaldur tegutseb võlausaldaja nimel ja arvel, on sidus, et ka tema kohustus ei sõltu nende etappide läbimisest.

E.

Täiendavad kaalutlused (kohaldatavas õiguses ette nähtud tähtaegade lühidus)

89.

Ma selgitasin, et minu arvates ei ole argumente määruse nr 1346/2000 artikli 32 lõike 2 tõlgendamiseks nii, et pankrotihalduri kohustus piirdub nõuetega, mida on juba kontrollitud ja kinnitatud menetluses, mille jaoks ta määrati.

90.

Ma ei näe ka veenvaid argumente, et asuda seisukohale, et pankrotihalduri suhtes kohaldatakse sel või muul põhjusel nõuete esitamise tähtaegu, millega tehakse erand tähtaegadest, mis kehtivad kohalikele võlausaldajatele ja neile, kes, olles esitanud oma nõuded ühes menetluses, otsustavad esitada need ise teistes menetlustes.

91.

NK väidab, ( 72 ) et ZFPPIPPs ette nähtud tähtajad on väga lühikesed ja seetõttu vastuolus maksejõuetusmenetluste Austria mudeliga. Seetõttu on tema sõnul võimatu määruse nr 1346/2000 artikli 32 lõike 2 kohustust praktikas täita.

92.

Kuna NK on minu arvates teinud juba nimetatud algse vea (nende nõuete tunnuste suhtes, mis tuleb esitada teistes menetlustes), siis ei saa tema argumendiga, mis on selle veaga seotud, nõustuda.

93.

Seevastu on õige rõhutada asjaolu, et mis tahes liikmesriigis nõuete esitamiseks kehtestatud tähtajad ei tohiks jätta liidu õigusnormi ilma selle soovitavast toimest. NK tõstatatud probleem võib selles mõttes olla tegelik.

94.

Eri riikides ( 73 ) nõuete esitamiseks ette nähtud tähtaegade lühidus ning nende erinevused, sealhulgas hilinenult esitamise tagajärgede osas, ( 74 ) võivad takistada määruse nr 1346/2000 artikli 32 praktikas rakendamist.

95.

Mis selle artikli lõikesse 2 puutub, siis selle kohaldamine võiks soosida sama nõude korduvalt esitamist: võlausaldaja, kes ei usu, et pankrotihaldur peab nõuete esitamist välismaises menetluses kasulikuks, võib tunda, et ta on sunnitud need ise esitama, et tagada, et need esitatakse tähtajaks. ( 75 )

96.

Euroopa seadusandja tunnistab siiski erinevusi liikmesriikide õiguskordades, kui ta näeb nõuete esitamiseks ette lex concursus’e kohaldamise.

97.

Reform, mille tulemusel võeti vastu määrus 2015/848, kajastas võlausaldajate, eelkõige väikeste võlausaldajate ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate raskusi oma võlanõuete esitamisel välismaal algatatud menetlustes.

98.

Määruses 2015/848 käsitleti neid raskusi, kehtestades ühtse reegli, mis ühelt poolt kinnitab sõnaselgelt lex concursus’e kohaldamist tähtaegade suhtes, ja teiselt poolt muudab seda, kehtestades välisriigi võlausaldajale nõude esitamiseks minimaalse tähtaja (ja selle dies a quo). ( 76 )

99.

Selle ajavahemiku pikkus (30 päeva) ( 77 ) näitab, et Euroopa seadusandja võttis omaks enamikus liikmesriikides juba valitud lahenduse.

100.

Kuna ei näi tõenäoline, et liikmesriigid lahendaksid nõuete esitamise erinevate tähtaegade kohandamise probleemid üksinda, nõuab määruse nr 1346/2000 artikli 32 (nagu ka määruse 2015/848 artikli 45) rakendamine pankrotihaldurite vahelist koostööd, et vältida nõude mitmekordset esitamist samas maksejõuetusmenetluses. ( 78 )

V.

Ettepanek

101.

Eeltoodut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Višje sodišče v Ljubljanile (Ljubljana kõrgem kohus, Sloveenia) järgmiselt: