–

AT, esindajad: avvocati A. Egidi ja A. E. Lunghi,

–

CT, esindaja: avvocata L. Leo,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Conte, G. Goddin ja A. Manzaneque Valverde,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta (ELT 2009, L 263, lk 11) artiklit 13.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, milles liiklusõnnetuses vigastada saanud füüsiline isik AT vaidleb Fondo di garanzia per le vittime de la strada (liiklusohvrite tagatisfond, edaspidi „FGVS“) määratud ettevõtja CTga AT‑le selle õnnetuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise üle.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

3

Direktiivi 2009/103 põhjendustes 1, 2 ja 20 on märgitud:

4

Direktiivi 2009/103 artiklis 3 „Sõidukite kindlustamise kohustus“ on sätestatud:

5

Direktiivi artiklis 10 „Organ, mille ülesandeks on maksta hüvitist“ on sätestatud:

6

Sama direktiivi artikli 13 „Väljaarvamisklauslid“ lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

Itaalia õigus

7

7. septembri 2005. aasta seadusandliku dekreedi nr 209 – Erakindlustuse seadustik (decreto legislativo n. 209 – Codice delle assicurazioni private; GURI nr 239 regulaarne lisa nr 163, 13.10.2005; põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis) artikli 283 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

8

AT kutsuti 6. jaanuaril 2016 kaassõitjana sõidukisse, mis oli juhi kasutuses. Sõidu ajal juhtus Lodis (Itaalia) liiklusõnnetus. Mõlemad sõidukis viibinud isikud tuli toimetada haiglasse; AT oli saanud raskeid kehavigastusi.

9

Eelotsusetaotlusest nähtub, et juhi analüüsid olid positiivsed kokaiini, opiaatide ja tetrahüdrokannabinooli suhtes. Ühtlasi tuvastasid kohalikud politseiametnikud oma protokollis, et sõiduk oli varastatud.

10

Seetõttu alustati sõidukijuhi ja AT suhtes kriminaalmenetlust süüteoga saadud vara omastamise eest. Selle menetluse tulemusel mõisteti AT õigeks, kuna ta ei olnud süüteo toimepanija. Vahepeal juht suri.

11

AT esitas 11. veebruaril 2022 Tribunale ordinario di Lodile (Lodi esimese astme kohus, Itaalia), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, sõidukijuhi pärija ja CT kui FGVSi määratud ettevõtja vastu hagi, nõudes õnnetusega tekitatud kahju hüvitamist summas 233 076 eurot, millele lisanduvad intressid ja ümberhindamine.

12

CT väidab eelotsusetaotluse esitanud kohtus esiteks, et erakindlustuse seadustiku (põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis) artiklis 283 ette nähtud hüvitist makstakse üksnes nendele kaassõitjatele, kes ei teadnud, et nad viibisid õnnetuse toimumise ajal sõidukis, mida kasutati ebaseaduslikult, ning teiseks, et Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) kohtupraktika kohaselt peab kahjustatud isik tõendama, et ta ei olnud teadlik asjaolust, et sõidukit kasutati ebaseaduslikult. Selles kontekstis väidab CT, et AT õigeksmõistev kohtuotsus ei puutu asjasse.

13

AT väidab, et direktiivi 2009/103 artikkel 13 on piisavalt selge selles mõttes, et see paneb FGVSile tõendamiskoormise. Lisaks palub ta, et liidu õigusega vastuolus olev riigisisene õigusnorm jäetaks kohaldamata.

14

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) ja asja sisuliselt arutanud kohtud tõlgendavad põhikohtuasjas kohaldatavaid riigisiseseid õigusnorme nii, et kahjustatud isikul lasub kahju hüvitamise nõude aluseks oleva asjaoluna kohustus tõendada, et ta ei olnud teadlik asjaomase sõiduki päritolu ebaseaduslikkusest.

15

Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) on selles küsimuses otsustanud, et kahjustatud isikule tema heausksuse tõendamise koormise panemine kuulub kaalutlusruumi, mis on asjaomasel liikmesriigil direktiivi 2009/103 rakendamisel. Lisaks jääb riigisisese õigusega taotletav eesmärk samaks kui liidu õigusega taotletav eesmärk, nimelt mitte võimaldada hüvitist isikule, kes oli teadlik asjaolust, et sõiduk on omandatud vargusega.

16

Seetõttu peab eelotsusetaotluse esitanud kohus vajalikuks paluda Euroopa Kohtult direktiivi 2009/103 artikli 13 tõlgendust. Nimelt võimaldab see artikkel 13 liikmesriikidel ette näha, et kõnealuse direktiivi artikli 10 lõikes 1 ette nähtud organ sekkub selleks, et maksta varastatud sõiduki põhjustatud õnnetuses kannatanule hüvitist. Isegi kui liikmesriigi seadusandja on selle organi sekkumise ette näinud, ei ole üheski direktiivi sättes siiski sõnaselgelt märgitud, et nimetatud organil lasub koormis tõendada, et kahjustatud isik oli teadlik asjaolust, et asjaomast sõidukit kasutati ebaseaduslikult. Direktiivi 2009/103 artikli 13 lõike 1 teine lõik viitab nimelt üksnes konkreetsele juhtumile, kus nõue on esitatud kindlustusseltsi vastu.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab siiski, et direktiivi 2009/103 artikli 10 lõike 2 teise lõigu tõlgendamine koostoimes sama direktiivi artikli 13 lõikega 2 viitab sellele, et direktiivi artikli 10 lõikes 1 ette nähtud organ peab tõendama, et asjaomane sõiduk oli varastatud.

18

Ka üldpõhimõte, et kannatanul on alati õigus kahju hüvitamisele (vulneratus ante omnia reficiendus), mis on aluseks kõigile kohustuslikku liikluskindlustust käsitlevatele liidu õigusnormidele ja millele Euroopa Kohus on sageli tuginenud oma sellekohastes otsustes, räägib samuti direktiivi 2009/103 artikli 13 sellise tõlgenduse kasuks. Seega, kui artikli 13 ratio legis on anda süütule kahjustatud isikule võimalus saada õiglast hüvitist, oleks talle raske panna kohustust tõendada asjaolu, mille tõendamine on peaaegu võimatu.

19

Lisaks võib liidu õiguse tõhususe põhimõte sattuda ohtu, kui isik, kes nõuab talle tekitatud kahju hüvitamist, oleks kohustatud tõendama negatiivset asjaolu või seda, mille tuvastamine on peaaegu võimatu.

20

Lõpuks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohus ei ole direktiivi 2009/103 artiklit 13 veel tõlgendanud. Euroopa Kohtul on tulnud võtta seisukoht üksnes selle valdkonna varasemate õigusnormide tõlgenduse kohta ja ta on korduvalt otsustanud, et õigusnormidele või lepingutingimustele, millega välistatakse kindlustuspoliisi kehtivus, võib liiklusõnnetuses kahjustatud kolmandate isikute puhul tugineda vaid juhul, „kui kindlustusandja suudab tõendada, et kahju tekitanud sõidukisse vabatahtlikult sisenenud isikud teadsid, et sõiduk oli varastatud“.

21

Neil asjaoludel otsustas Tribunale ordinario di Lodi (Lodi esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

Eelotsuse küsimuste analüüs

22

Eelotsuse küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2009/103 artikli 13 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et ühelt poolt peab selle direktiivi artikli 10 lõikes 1 ette nähtud organ oma hüvitamiskohustusest vabanemiseks tõendama, et liiklusõnnetuses kahjustatud isik, kes sisenes kahju põhjustanud sõidukisse vabatahtlikult, oli teadlik, et kahju põhjustanud sõiduk on varastatud, ja teiselt poolt on sellega vastuolus riigisisene kohtupraktika, milles tõlgendatakse riigisiseseid õigusnorme nii, et sellises olukorras peab see isik kahjuhüvitise saamiseks tõendama, et ta ei olnud teadlik asjaolust, et sõiduk on varastatud.

23

Direktiivi 2009/103 artikli 3 esimene lõik kohustab liikmesriike võtma direktiivi artiklit 5 arvestades kõik vastavad meetmed, et tagada selliste sõidukite kasutamisel, mille põhiasukoht on tema territooriumil, tsiviilvastutuskindlustuse olemasolu.

24

Sellega seoses on direktiivi 2009/103 artikli 10 lõikes 1 sätestatud, et iga liikmesriik loob organi või annab volitused mõnele organile, kelle ülesandeks on maksta vähemalt kindlustuskohustuse piires hüvitist vara- või isikukahju eest, mille on põhjustanud tundmatu sõiduk või sõiduk, mille puhul ei ole artiklis 3 sätestatud kindlustuskohustus täidetud.

25

Direktiivi 2009/103 artikli 13 lõike 2 esimeses lõigus on sätestatud, et varastatud või vägivaldselt omandatud sõidukite puhul võib liikmesriik näha ette, et „kindlustusandja asemel maksab [nimetatud artikli 13] lõikes 1 sätestatud tingimustel hüvitist artikli 10 lõikes 1 määratletud organ“.

26

Tuleb märkida, et direktiivi 2009/103 artikli 13 lõike 2 esimese lõigu sõnastusest nähtub sõnaselgelt, et liidu seadusandja soovis selle organi suhtes kohaldada selle direktiivi artikli 13 lõike 1 alusel kindlustusandjatele kohaldatavaid tingimusi ja piiranguid.

27

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et Itaalia Vabariik valis direktiivi 2009/103 artikli 10 lõikes 1 ette nähtud organi sekkumise kahju korral, mille on põhjustanud sõidukid, mida on kasutatud nende omaniku tahte vastaselt.

28

Kui liikmesriik on valinud selle organi sekkumise varastatud sõidukite põhjustatud kahju korral, peab nimetatud organ vastavalt selle direktiivi artikli 13 lõikele 2 muu hulgas järgima direktiivi artikli 13 lõikes 1 ette nähtud tingimusi.

29

Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi 2009/103 artikli 13 lõike 1 esimese lõigu kohaselt ei või mootorsõiduki tsiviilvastutuskindlustust pakkuv kindlustusselts keelduda hüvitise maksmisest kolmandatele isikutele, kes said kannatada kindlustatud sõidukiga põhjustatud õnnetuses, tuginedes õigusnormidele või kindlustuspoliisis sisalduvatele lepingutingimustele, mis välistavad mootorsõiduki tsiviilvastutuskindlustuse kaitse alt kahju, mis tekkis kolmandatest isikutest kannatanutele kindlustatud sõiduki kasutamisel või juhtimisel isikute poolt, kellel ei olnud selleks volitust, isikute poolt, kellel ei olnud juhiluba, või isikute poolt, kes ei järginud asjaomase sõiduki seisukorda ja turvalisust käsitlevaid õigusaktides sätestatud tehnonõudeid (19. septembri 2024. aasta kohtuotsus Matmut, C‑236/23, EU:C:2024:761, punkt 33).

30

Erandina esimesest lõigust näeb direktiivi 2009/103 artikli 13 lõike 1 teine lõik ette, et kindlustusselts võib jätta hüvitise maksmata teatud kannatanutele, võttes arvesse nende endi loodud olukorda, st juhul, kui kahju põhjustanud sõidukit kasutasid või juhtisid isikud, kellel ei olnud selleks otsest ega kaudset volitust, ning kui kolmandatest isikutest kannatanud on vabatahtlikult sellesse sõidukisse sisenenud, teades, et sõiduk oli varastatud (19. septembri 2024. aasta kohtuotsus Matmut, C‑236/23, EU:C:2024:761, punkt 34).

31

Sellega seoses tuleb märkida, et kuna direktiivi 2009/103 artikli 13 lõike 1 teine lõik näeb ette erandi üldreeglist, tuleb seda sätet tõlgendada kitsalt (13. oktoobri 2021. aasta kohtumäärus Liberty Seguros, C‑375/20, EU:C:2021:861, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Mis tahes muu tõlgendus võimaldaks liikmesriikidel piirata liiklusõnnetuses kannatanud kolmandatele isikutele hüvitise maksmist teatud asjaoludega, mida direktiiviga 2009/103 just püütakse vältida (13. oktoobri 2021. aasta kohtumäärus Liberty Seguros, C‑375/20, EU:C:2021:861, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Neid kaalutlusi arvestades on Euroopa Kohus otsustanud, et selle direktiivi artikli 13 lõike 1 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et õigusnormile või kindlustuspoliisis sisalduvale lepingutingimusele, mis välistab sõidukite kasutamise või juhtimise kindlustuse alt, saab liiklusõnnetuses kannatanud kolmandate isikute vastu tugineda üksnes juhul, kui kindlustusandja suudab tõendada, et isikud, kes sisenesid kahju põhjustanud sõidukisse vabatahtlikult, teadsid, et see on varastatud (13. oktoobri 2021. aasta kohtumäärus Liberty Seguros, C‑375/20, EU:C:2021:861, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Sellest järeldub, et arvestades direktiivi 2009/103 artikli 13 lõike 2 sõnastust, peab juhul, kui liikmesriik on valinud direktiivi 2009/103 artikli 10 lõikes 1 ette nähtud organi sekkumise varastatud sõidukite tekitatud kahju korral, see organ tõendama, et kahju tekitanud sõidukisse vabatahtlikult sisenenud kahjustatud isikud teadsid, et see sõiduk on varastatud, kui see organ soovib nende isikute vastu tugineda õigusnormile või kindlustuspoliisis sisalduvale lepingutingimusele, mis jätab sellistel asjaoludel sõidukite kasutamise või juhtimise kindlustuse alt välja.

35

Seda järeldust kinnitavad nii direktiivi 2009/103 artikli 13 lõike 2 kontekst kui ka selle direktiiviga taotletavad eesmärgid, mida Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb selle sätte tõlgendamisel arvesse võtta (vt analoogia alusel 18. detsembri 2019. aasta kohtuotsus IT Development, C‑666/18, EU:C:2019:1099, punkt 37).

36

Mis puudutab direktiivi 2009/103 artikli 13 lõike 2 konteksti, siis järeldus, et kõnealune tõendamiskoormis lasub selle direktiivi artikli 10 lõikes 1 nimetatud organil, on kooskõlas ka direktiivi artikli 10 lõike 2 teise lõiguga, mille kohaselt peab see organ oma sekkumise välistamiseks tõendama, et kahjustatud isikud, kes sisenesid kahju põhjustanud sõidukisse vabatahtlikult, teadsid, et sõiduk on kindlustamata. Seega lasub sellisel juhul kohustus tõendada, et sõiduk ei olnud kindlustatud, samuti nimetatud organil, mitte liiklusõnnetuses kannatanul.

37

Mis puudutab direktiiviga 2009/103 taotletavaid eesmärke, siis tuleb meenutada, et nagu on märgitud direktiivi 2009/103 põhjenduses 1, kodifitseeriti sellega direktiiv 72/166, teine direktiiv 84/5, kolmas direktiiv 90/232, direktiiv 2000/26 ja direktiiv 2005/14. Nendes direktiivides on järgemööda täpsustatud liikmesriikide kohustused kohustusliku liikluskindlustuse valdkonnas. Nende eesmärk on ühelt poolt tagada nii Euroopa Liidu territooriumil põhiasukohta omavate sõidukite kui ka nendes viibivate isikute vaba liikumine ning teiselt poolt tagada nende sõidukitega põhjustatud õnnetustes kannatanutele samalaadne kohtlemine, olenemata sellest, kus liidu territooriumil õnnetus juhtus (19. septembri 2024. aasta kohtuotsus Matmut, C‑236/23, EU:C:2024:761, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Lisaks tuleneb direktiivi 2009/103 põhjendustest 2 ja 20, et selle direktiiviga taotletakse samu eesmärke, mis on nimetatud direktiividel (vt selle kohta 19. septembri 2024. aasta kohtuotsus Matmut, C‑236/23, EU:C:2024:761, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Kohustuslikku kindlustust käsitlevate liidu õigusnormide arengust nähtub, et liidu seadusandja on nende sõidukitega põhjustatud õnnetustes kannatanute kaitse eesmärki pidevalt taotlenud ja tugevdanud (19. septembri 2024. aasta kohtuotsus Matmut, C‑236/23, EU:C:2024:761, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Seega, arvestades direktiiviga 2009/103 taotletavat eesmärki kaitsta mootorsõidukitega põhjustatud õnnetustes kannatanuid, ei saa liiklusõnnetuses kannatanult nõuda, et ta tõendaks, et ta ei olnud teadlik asjaolust, et sõiduk, millesse ta sisenes, on varastatud, kuna selline tõendamiskoormis oleks selle eesmärgiga vastuolus.

41

Järelikult, arvestades Euroopa Kohtu käsutuses olevaid tõendeid, ei näi riigisisene kohtupraktika, mis paneb liiklusõnnetuses kannatanule koormise tõendada kahju hüvitamise nõude aluseks oleva asjaoluna, et ta ei olnud teadlik selle õnnetuse põhjustanud sõiduki ebaseaduslikust päritolust, olevat kooskõlas direktiivi 2009/103 artikli 13 lõikest 2 tulenevate nõuetega, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu läbiviidava kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist.

42

Eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks tuleb täpsustada liikmesriigi kohtu kohustusi juhul, kui riigisisene kohtupraktika ei ole direktiivi 2009/103 artikli 13 lõikega 2 kooskõlas.

43

Tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peavad liikmesriigi kohtud riigisisese õiguse kohaldamisel tõlgendama seda võimalikult suures ulatuses asjaomase direktiivi sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada direktiiviga silmas peetud tulemus ning seeläbi täita ELTL artikli 288 kolmanda lõigu nõudeid. Riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise nõue on nimelt omane EL toimimise lepinguga loodud süsteemile, kuna see võimaldab liikmesriigi kohtutel oma pädevuse piires kohtuvaidluste lahendamisel tagada liidu õiguse tõhusa toime (5. märtsi 2020. aasta kohtuotsus OPR‑Finance, C‑679/18, EU:C:2020:167, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Lisaks on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et kooskõlalise tõlgendamise põhimõte nõuab, et liikmesriigi kohus teeks kõik, mis on tema pädevuses, arvestades riigisisest õigust tervikuna ning kasutades liikmesriigi õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tagada asjaomase direktiivi täielik toime ja saavutada direktiivi eesmärgiga kooskõlas olev tulemus (5. märtsi 2020. aasta kohtuotsus OPR‑Finance, C‑679/18, EU:C:2020:167, punkt 42).

45

Selles kontekstis on Euroopa Kohus otsustanud, et kooskõlalise tõlgendamise kohustus paneb liikmesriikide kohtutele, sealhulgas viimase astme kohtutele, kohustuse vajaduse korral muuta väljakujunenud riigisisest kohtupraktikat, kui see põhineb riigisisese õiguse tõlgendusel, mis ei ole kooskõlas direktiivi eesmärkidega. Seetõttu ei tohiks liikmesriigi kohus asuda seisukohale, et tal ei ole võimalik tõlgendada riigisisese õiguse sätet kooskõlas liidu õigusega ainuüksi seetõttu, et seda sätet on järjepidevalt tõlgendatud viisil, mis ei ole liidu õigusega kooskõlas (vt selle kohta 5. märtsi 2020. aasta kohtuotsus OPR‑Finance, C‑679/18, EU:C:2020:167, punktid 43 ja 44).

46

Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne tagada direktiivi 2009/103 täielik toime, jättes vajaduse korral omal algatusel kohaldamata Itaalia kohtute tõlgenduse, juhul kui see tõlgendus ei ole liidu õigusega kooskõlas (vt analoogia alusel 5. märtsi 2020. aasta kohtuotsus OPR‑Finance, C‑679/18, EU:C:2020:167, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Seda kooskõlalise tõlgendamise kohustust piiravad siiski õiguse üldpõhimõtted, eelkõige õiguskindluse põhimõte, mistõttu see ei või olla aluseks riigisisese õiguse contra legem tõlgendamisele (5. märtsi 2020. aasta kohtuotsus OPR-Finance, C‑679/18, EU:C:2020:167, punkt 45).

48

Kuigi Euroopa Kohtu ülesanne ei ole tõlgendada Itaalia õigust, tuleb siiski märkida, et eelotsusetaotluses viidatud riigisisese kohtupraktika kohaselt ei ole liikmesriigi õigusnorm, mille kohaselt lasub tõendamiskoormis kannatanul, seadusandliku dekreedi nr 209 artiklis 283 selgelt väljendatud. Kui see on tõesti nii, ei saa direktiiviga 2009/103 kooskõlas olevat tõlgendust pidada contra legem olevaks.

49

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2009/103 artikli 13 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et ühelt poolt peab selle direktiivi artikli 10 lõikes 1 ette nähtud organ oma hüvitamiskohustusest vabanemiseks tõendama, et liiklusõnnetuses kahjustatud isik, kes sisenes kahju põhjustanud sõidukisse vabatahtlikult, oli teadlik, et kahju põhjustanud sõiduk on varastatud, ja teiselt poolt on sellega vastuolus riigisisene kohtupraktika, milles tõlgendatakse riigisiseseid õigusnorme nii, et sellises olukorras peab see isik kahjuhüvitise saamiseks tõendama, et ta ei olnud teadlik asjaolust, et sõiduk on varastatud.

Kohtukulud

50

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.