Esialgne tõlge
EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
8. oktoober 2026(*)
Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Direktiiv 2003/88/EÜ – Õigus tasustatud põhipuhkusele – Artikli 7 lõige 1 – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõige 2 – Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni sõlmitud osalist tööaega käsitlev raamkokkulepe – Klausli 4 punkt 1 – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Klausli 4 punkt 1 – Diskrimineerimiskeelu põhimõte – Pro rata temporis’e põhimõte – Erinevad üheaegsed töölepingud – Õpetajad, kes on tööle võetud täistööajaga tähtajatu töölepingu ning osalise tööajaga tähtajalise töölepingu alusel – Tasustatud põhipuhkuse ajal makstav tasu, mis arvutatakse üksnes täistööajaga tähtajatu töölepingu alusel – Toitlustamishüvitise määramine ainult täistööajaga tähtajatu töölepingu alusel tegelikult töötatud aja eest
Kohtuasjas C‑706/23,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Curtea de Apel Iaşi (Iaşi apellatsioonikohus, Rumeenia) 10. oktoobri 2023. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 17. novembril 2023, menetluses
Şcoala gimnazială „Mihai Eminescu“ Vaslui
versus
Uniunea Sindicală „Didactica“ Vaslui, kes tegutseb oma liikmete nimel ja huvides,
KM jt,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president F. Biltgen, kohtunikud S. Gervasoni, A. Kumin, I. Ziemele (ettekandja), ja M. Bošnjak,
kohtujurist: J. Richard de la Tour,
kohtusekretär: V. Di Bucc,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Rumeenia valitsus, esindajad: E. Gane, R. Antonie ja A. Wellman,
– Euroopa Komisjon, esindajad: C. Gheorghiu ja D. Recchia,
olles 26. märtsi 2026. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT 2003, L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381) artikli 7 lõiget 1; Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 31 lõiget 2; nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivile 97/81/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta (EÜT 1998, L 14, lk 9; ELT eriväljaanne 05/03, lk 267) lisatud 6. juunil 1997 sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe (edaspidi „osalise tööaja raamkokkulepe“) klauslit 4 ning nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT 1999, L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368), lisatud 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta (edaspidi „tähtajalise töö raamkokkulepe“) klauslit 4.
2 Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille üks pool on Şcoala Gimnazială „Mihai Eminescu“ Vaslui (Vaslui Mihai Eminescu nimeline gümnaasium, Rumeenia; edaspidi „tööandja“) ja teine pool Uniunea Sindicală „Didactica“ Vaslui (Vaslui ametiühing Didactica, Rumeenia), kes tegutseb selle KM jt ning ametühingu 14 liikme (edaspidi „asjaomased töötajad“) nimel ja huvides, ning vaidluse ese on nende töötajate tasustatud põhipuhkusega seotud rahaliste õiguste arvutamine ja nende töötasule lisanduva toitlustamishüvitise määramine juhul, kui lisaks täistööajaga tähtajatule töölepingule on sõlmitud osalise tööajaga tähtajalise tööleping.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Direktiiv 2003/88
3 Direktiivi 2003/88 artiklis 7 on sätestatud:
„1. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele vastavalt niisuguse puhkuse õiguse ja andmise tingimustele, mis on ette nähtud riigisiseste õigusaktide ja/või tavadega.
2. Minimaalset tasulist põhipuhkust ei või asendada hüvitisega, välja arvatud töösuhte lõpetamise korral.“
Osalise tööaja raamkokkulepe
4 Osalise tööaja raamkokkulepe klausli 2 „Reguleerimisala“ punktis 1 on ette nähtud:
„Käesolevat kokkulepet kohaldatakse osalise tööajaga töötajate suhtes, kellel on liikmesriigi kehtiva seaduse, kollektiivlepingu või tava kohaselt määratletud tööleping või -suhe.“
5 Selle raamkokkuleppe klauslis 3 „Mõisted“ on märgitud:
„Käesolevas kokkuleppes kasutatakse järgmisi mõisteid:
1. osalise tööajaga töötaja – töötaja, kelle nädala alusel või ühe aasta pikkuse tööperioodi keskmisena arvutatud normaaltööaeg on lühem kui võrreldava täistööajaga töötaja normaaltööaeg;
2. võrreldav täistööajaga töötaja – samas ettevõttes täistööajaga töötaja, kellel on sama liiki tööleping või töösuhe, kes teeb sama või samalaadset tööd; seejuures pööratakse tähelepanu sellistele kaalutlustele nagu ettevõttes töötatud aeg ja kvalifikatsioon/oskused.
Kui samas ettevõttes ei ole võrreldavat täistööajaga töötajat, siis tuleb võrrelda kohaldatava kollektiivlepingu alusel või kui kohaldatav kollektiivleping puudub, siis kooskõlas siseriikliku seaduse, kollektiivlepingute või tavadega.“
6 Nimetatud raamkokkuleppe klauslis 4 „Mittediskrimineerimise põhimõte“ on ette nähtud:
„1. Osalise tööajaga töötajate suhtes ei või ainult osalise tööaja tõttu rakendada vähem soodsamaid töötingimusi, kui on võrreldavatel täistööajaga töötajatel, kui erinevat kohtlemist ei õigusta objektiivsed põhjused.
2. Asjakohasel juhul kohaldatakse pro rata temporis põhimõtet.
3. Käesoleva klausli kohaldamise korra määravad liikmesriigid ja/või tööturu osapooled, võttes arvesse Euroopa õigusakte, siseriiklikke seadusi, kollektiivlepinguid ja tavasid.
[…]“.
Tähtajalise töö raamkokkulepe
7 Tähtajalise töö raamkokkuleppe klausli 2 „Reguleerimisala“ punktis 1 on ette nähtud:
„Kokkulepet kohaldatakse tähtajaliste töötajate suhtes, kellel on tööleping või töösuhe, nagu see on määratletud liikmesriigi seadustes, kollektiivlepingutes või praktikas.“
8 Selle raamkokkuleppe klauslis 3 „Mõisted“ on märgitud:
„Käesolevas kokkuleppes tähendab:
1. „tähtajaline töötaja“ isikut, kellel on vahetult tööandja ja töötaja vahel sõlmitud tööleping või töösuhe, milles töölepingu või töösuhte lõpp on määratud objektiivsete tingimustega, milleks võib olla konkreetse kuupäeva saabumine, konkreetse ülesande lõpetamine või konkreetse sündmuse toimumine.
2. Käesolevas kokkuleppes tähendab „võrreldav alatine töötaja“ töötajat, kellel on samas asutuses määramata tähtajaga tööleping või töösuhe, mis on sõlmitud sama või samalaadse töö või tegevuse kohta, võttes arvesse erialast ettevalmistust ja oskusi. Kui samas asutuses ei ole võrreldavat alatist töötajat, tehakse võrdlus kehtiva kollektiivlepingu alusel või kollektiivlepingu puudumise korral vastavalt riigi seadustele, kollektiivlepingule või praktikale.“
9 Nimetatud raamkokkuleppe klauslis 4 „Mittediskrimineerimise põhimõte“ on ette nähtud:
„1. Töötingimuste osas ei kohelda tähtajalisi töötajaid vähem soodsalt kui võrreldavaid alatisi töötajaid seetõttu, et neil on tähtajaline tööleping või töösuhe, välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused.
2. Kui see on asjakohane, kohaldatakse pro rata temporis põhimõtet.
3. Käesoleva klausli kohaldamise korra määravad liikmesriigid, olles konsulteerinud tööturu osapooltega, ja/või tööturu osapooled, pidades silmas ühenduse ja siseriiklikku õigust, kollektiivlepinguid ja praktikat.
[…]“.
Rumeenia õigus
Seadus nr 1/2011
10 5. jaanuari 2011. aasta riikliku hariduse seaduse nr 1/2011 (Legea nr. 1/2011 a educaţiei naţionale; Monitorul Oficial al României, I osa, 10.1.2011, nr 18), mis tunnistati alates 3. septembrist 2023 kehtetuks seadustega nr 198/2023 ja nr 199/2023, põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis oli artikli 254 lõikes 1 sätestatud:
„Haridusasutusse […] võib õpetaja tööle võtta tähtajatu individuaalse töölepinguga või tähtajalise töölepinguga ajavahemikuks, mis ei ületa ühte õppeaastat, koos lepingu pikendamise võimalusega, või tunnitasu alusel seaduses ettenähtud tingimustel“.
11 Selle seaduse artiklis 267 oli ette nähtud:
„1. Õpetajal on õigus tasustatud põhipuhkusele koolivaheaegadel, kokku 62 tööpäeva ulatuses. Nõuetekohaselt põhjendatud juhul võib haridusasutuse juhtkond seadusjärgse puhkuse katkestada ja asjaomasele isikule makstakse tehtud töö eest tasu.
[…]
3. Kasutamata põhipuhkus annab õiguse kasutada kasutamata puhkuseosa järgmisel õppeaastal.“
12 Selle seaduse artiklis 269 oli sätestatud:
„Kooli juhtkonnal, koolitus- ja haridusjärelevalve töötajatel ning kõrgkoolieelsete haridusasutuste ja nendega seotud asutuste juhtkonnal on õigus saada põhipuhkust vastavalt tööseadustikule.“
13 Sama seaduse artikkel 270 oli sõnastatud järgmiselt:
„Seadusjärgse puhkuse kasutamise rakenduseeskirjad töötab välja haridus- ja teadusministeerium (Ministerul Educației și Cercetării), konsulteerides haridussektorit esindavate ametiühingute esindajatega.“
Tööseadustik
14 24. jaanuari 2003. aasta seaduse nr 53/2003 tööseadustiku kohta (Legea nr. 53/2003 privind Codul muncii) (Monitorul Oficial al României, I osa, 5.2.2003, nr 72) põhikohtuasjas kohaldatavas uuesti avaldatud redaktsioonis (Monitorul Oficial al României, 18.5.2011, I osa, nr 345; edaspidi „tööseadustik“) on artiklis 35 sätestatud:
„1. Igal töötajal on õigus töötada mitme või ühe tööandja juures individuaalse töölepingu alusel ilma tööaja kattuvuseta, saades igalt tööandjalt vastavat töötasu. Ükski tööandja ei tohi kohelda seda õigust kasutavat töötajat ebasoodsamalt.
2. Lõiget 1 ei kohaldata juhul, kui seaduse alusel on mõned tööülesanded ühitamatud.“
15 Tööseadustiku artiklis 106 on sätestatud:
„1. Osalise tööajaga töötajal on täistööajaga töötajaga samad õigused seaduses ja kohaldatavates kollektiivlepingutes sätestatud tingimustel.
2. Õigus töötasule on proportsionaalne tegeliku tööajaga ja seotud tavapärase tööaja jaoks ette nähtud õigustega.“
16 Tööseadustiku artikli 144 lõikes 1 on sätestatud:
„Õigus tasustatud põhipuhkusele on tagatud kõigile töötajatele.“
17 Selle seadustiku artiklis 150 on sätestatud:
„1. Põhipuhkuse ajal on töötajal õigus tasule, mis ei või olla väiksem kui põhipalk, selle ajavahemiku eest makstavatele alalistele hüvitistele ja lisatasudele, mis on ette nähtud individuaalses töölepingus.
2. Puhkusetasu on puhkuse kasutamise kuule eelneva kolme kuu keskmine päevane töötasu, mis on ette nähtud lõikes 1, korrutatuna puhkusepäevade arvuga.“
Raamseadus nr 153/2017
18 28. juuni 2017. aasta raamseaduse nr 153/2017 avaliku sektori vahenditest makstava töötasu kohta (Legea-cadru nr. 153/2017 privind salarizarea personalului plătit din fonduri publice, Monitorul Oficial al României, 28.6.2017, I osa, nr 492; edaspidi „raamseadus nr 153/2017“) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis on artiklis 18 ette nähtud:
„1. Alates 1. detsembrist 2018 on eelarvevahendite käsutajad kohustatud maksma igakuist toitlustamishüvitist ühe kaheteistkümnendiku ulatuses kahest tagatud riigisisesest miinimumbrutopalgast […]
2. Lõikes 1 osutatud toitlustamishüvitist makstakse proportsionaalselt eelmisel kuul tegelikult töötatud ajaga artikli 25 lõikes 1 ette nähtud korras.
[…]“.
19 Raamseaduse nr 153/2017 I lisa punkt B „Erieeskirjad õpetajate suhtes“ artiklis 11 on sätestatud:
„Õpetajatel on seaduse nr 1/2011 […] alusel õigus põhipuhkusele ja saada puhkusetasu, mis arvutatakse vastavalt avaliku sektori vahenditest tasustatavatele töötajatele kohaldatavatele õigusnormidele.“
20 Selle seaduse I lisa artiklis 12 on sätestatud:
„1. Õpetajatele, juhtkonnale, koolitus- ja haridusjärelevalve töötajatele, sealhulgas kõrgkoolieelsete haridusasutuste juhtivatel ametikohtadel töötavatele õpetajatele võib töötasu maksta ka tunnitasuna või kumulatiivselt vastavalt seadusele nr 1/2011, mida on muudetud ja täiendatud. Tunnitasu või kumulatiivne tasu arvutatakse seaduse nr 1/2011, mida on muudetud ja täiendatud, tähenduses pedagoogilise tööaja alusel.
2. Lõike 1 rakenduseeskirjad kehtestatakse haridus- ja teadusministri määrusega.“
Õpetajate puhkuse kasutamist käsitlevad ministri määrused
21 Haridus-, teadus-, noorte- ja spordiministri 7. oktoobri 2011. aasta määruse nr 5559/2011, millega kiidetakse heaks õpetajate põhipuhkuse kasutamise rakenduseeskirjad (Ordinul nr. 5559/2011 al ministrului Educației, Cercetării, Tineretului și Sportului pentru aprobarea Normelor metodologice privind efectuarea concediului de odihnă al personalului didactic din învăţământ t; Monitorul Oficial al României, I osa, 13.10.2011, nr 723; edaspidi „määrus nr 5559/2011“) ja mis tunnistati kehtetuks alates 11. juulist 2021, lisa artiklis 5 oli põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis sätestatud:
„1. Töötavatel õpetajatel, kes töötavad ka tunnitasu alusel, on õigus tasustatud põhipuhkusele ainult töölepingujärgse põhitöö alusel.
2. Pensioniealistel õpetajatel, kes töötavad täis- või osalise tööajaga tähtajalise töölepingu alusel, mille eest makstakse tunnitasu, on õigus puhkusele proportsionaalselt tegelikult töötatud ajaga, mis arvutatakse artikli 2 lõikes 5 ettenähtud korras.“
22 Haridusministri 29. juuni 2021. aasta määruse nr 4050/2021, millega kiidetakse heaks riiklikus haridussektoris töötavate õpetajate, juhtkonna, koolitus- ja haridusjärelevalve töötajate ning teadustöötajate puhkuse kasutamise kord (Ordinul nr. 4050/2021 al ministrului Educației pentru aprobarea Normelor metodologice privind efectuarea concediului de odihnă a personalului didactic de predare, de conducere, de îndrumare şi control şi al personalului de cercetare din învăţământul de sta; Monitorul Oficial al României, 12.7.2021, nr 688; edaspidi „määrus nr 4050/2021“), artikli 3 lõigetes 2 ja 5 on sätestatud:
„2. Õpetajatel, kes on töötanud osa õppe- või akadeemilisest aastast, on õigus põhipuhkusele, mille pikkus arvutatakse proportsionaalselt selle õppe- või akadeemilise aasta jooksul töötatud ajaga.
[…]
5. Osalise tööajaga õpetajatel on õigus põhipuhkusele proportsionaalselt tegelikult töötatud ajaga, mis arvutatakse lõigetes 2–4 ettenähtud korras. Õpetajatel, kes töötavad osalise tööajaga kahes või enamas haridusasutuses, on õigus põhipuhkusele igas haridusasutuses proportsionaalselt töötatud ajaga.“
23 Selle määruse artiklis 4 on sätestatud:
„1. Õpetajatel, kes töötavad, kes töötavad õppe- või akadeemilise aasta jooksul järjestikku mitmes õppeasutuses, antakse põhipuhkust õppeasutuses, kus nad koolivaheaja alguses töötavad. Sellistel juhtudel maksab iga õppeasutus, kus nad töötasid, puhkusetasu proportsionaalselt asjaomasel õppe- või akadeemilisel aastal selles õppeasutuses töötatud ajaga.
[…]“.
24 Nimetatud määruse artiklis 5 on sätestatud:
„1. Töötavatel õpetajatel, kes töötavad ka tunnitasu alusel, on õigus tasustatud puhkusele üksnes selle põhitöö alusel, mis on ette nähtud individuaalses töölepingus.
2. Pensioniealistel õpetajatel, kes töötavad täis- või osalise tööajaga töölepingu alusel, on õigus puhkusele proportsionaalselt tegelikult töötatud ajaga, mis arvutatakse artiklis 3 ettenähtud korras.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
25 Aastatel 2019–2022 sõlmisid asjaomased töötajad tööandjaga osalise tööajaga tähtajalised töölepingud iga õppeaasta septembrist juunini, mille alusel maksti tunnitasu. Need lepingud olid sõlmitud lisaks täistööajaga tähtajatutele töölepingutele, mille nad olid õpetaja või abiõpetajana sõlminud sama õppeasutusega või neist ühe puhul ühe teise õppeasutusega.
26 Eelotsusetaotlusest nähtub, et kõnealusel ajavahemikul oli asjaomastel töötajatel õigus 27–62 puhkusepäevale. Põhipuhkuse ajaga seotud rahalised õigused ja toitlustamishüvitis arvutati üksnes täistööajaga tähtajatu töölepingu alusel, võtmata arvesse tööd osalise tööajaga tähtajaliste töölepingute alusel.
27 Asjaomased töötajad, keda esindas Vaslui ametiühing Didactica, esitasid Tribunalul Vasluile (Vaslui esimese astme kohus, Rumeenia) hagi, milles palusid kohustada tööandjat maksma neile proportsionaalselt tegeliku tööajaga esiteks tasustatud põhipuhkuse tasu ja teiseks toitlustamishüvitist, lähtudes tunnitasu alusel saadud töötasust.
28 Tribunalul Vaslui (Vaslui esimese astme kohus) rahuldas 17. märtsi 2023. aasta otsusega selle hagi.
29 Esiteks märkis see kohus põhipuhkuse ajaga seotud rahaliste õiguste kindlaksmääramise kohta, et selliste haldusaktide, nagu määrused nr 5559/2011 ja nr 4050/2021, mis piiravad tasustatud põhipuhkuse andmise põhitöö tegemiseks sõlmitud töölepinguga, st täistööajaga tähtajatu töölepinguga, kohaldamata jätmiseks annab aluse tööseadustiku artikli 144 lõige 1, mis tagab õiguse tasustatud põhipuhkusele ja mis on normihierarhias nendest haldusaktidest kõrgema õigusjõuga. Samuti tugines see kohus direktiivi 2003/88 artikli 7 kohaldamisele koostoimes osalise tööaja raamkokkuleppe klausliga 4, mis käsitleb diskrimineerimiskeelu põhimõtet, nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohus, ning otsustas, et nende sätetega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega on seatud piirangud tasustatud põhipuhkuse andmisele.
30 Nimetatud kohus märkis, et need õigusnormid rikuvad liidu õiguse asjakohaseid sätteid, mille kohaselt on õigus tasustatud põhipuhkusele tingimusteta ja siduv õigus, ning töötingimuste küsimuses ei tohi osalise tööajaga töötajaid kohelda vähem soodsalt kui täistööajaga töötajaid.
31 Teiseks leidis esimese astme kohus seoses nõudega, et toitlustamishüvitist makstaks proportsionaalselt tegeliku tööajaga, et kohaldatav õigusnorm, nimelt raamseaduse nr 153/2017 artikkel 18, ei tee mingit vahet töötaja sõlmitud töölepingu laadi alusel, ning määras asjaomastele töötajatele selle hüvitise maksmise.
32 Nii otsustas ta, et põhjendatud ei ole ei keeldumine tunnustada õigust tasustatud põhipuhkusele ega keeldumine maksta toitlustamishüvitist, mis on ette nähtud riigisisestes õigusnormides tingimustel, mis ei tee mingit vahet asjaomase töölepingu laadi alusel.
33 Tööandja esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Curtea de Apel Iaşile (Iaşi apellatsioonikohus, Rumeenia), kaevates edasi ainult põhipuhkuse hüvitise maksmise.
34 Tööandja väidab, et tähtajatu töölepingu alusel tööle võetud õpetaja põhipalk võetakse aluseks vabade või reserveeritud õpetajaametikohtade tunnitasu arvutamisel. Ta leiab, et tunnitasu alusel tasustatud pedagoogilist tööd tuleb pidada tähtajatu töölepingu lisaelemendiks, ning rõhutab, et liikmesriigi seadusandja on ette näinud, et põhipuhkuse hüvitist võib maksta üksnes põhitööaja alusel, see tähendab täistööajaga tähtajatu töölepingu alusel.
35 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et esiteks puudutab käesolevas asjas kõne all olev õigusküsimus tasustatud põhipuhkuse ajal makstavat tasu, mitte puhkeaja kestust, kuna riigisisesed õigusnormid näevad ette asjaomaste töötajate tasustatud põhipuhkuse, mille kestus ületab direktiiviga 2003/88 tagatud minimaalset kestust.
36 Teiseks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et nende õigusnormidega koheldakse töötajaid, kes on tööle võetud üheainsa töölepingu alusel ja kellele makstakse saadud töötasust lähtudes arvutatud tasu õiguse tasustatud põhipuhkusele alusel, erinevalt töötajatest, kellel on samal ajal kaks eri töölepingut, nagu asjaomased töötajad, kelle puhkusega seotud rahalised õigused arvutatakse üksnes sellest töötasust lähtudes, mis on saadud põhilepingu alusel, mis vastab täistööajaga tähtajatule töölepingule.
37 Selles kontekstis on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud kahtlus esiteks selles, kas need riigisisesed õigusnormid järgivad direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 ja mõlema raamkokkuleppe klauslis 4 sätestatud diskrimineerimiskeelu põhimõtet asjaomaste töötajate tasustatud põhipuhkuse ajal makstava tasu arvutamise korra puhul.
38 Teiseks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas arvestades mõlema raamkokkuleppe klausli 4 sõnastust, on tööandja on kohustatud maksma asjaomastele töötajatele toitlustamishüvitist teise lepingu, st osalise tööajaga tähtajalise lepingu täitmise alusel, samas kui see tööandja võtab praegu arvesse üksnes põhilepingu alusel tehtavat tööd.
39 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et asjaomaseid töötajaid koheldakse ebasoodsamalt ning et raamseaduse nr 153/2017 artiklis 18, mis näeb ette õiguse toitlustamishüvitisele, kehtestades maksimummäära, mida saadakse üksnes täistööajaga töötamise korral, nagu see on ette nähtud põhitöölepingus, esitatud põhjendus ei õigusta asjaomaste töötajate erinevat kohtlemist.
40 See kohus eeldab, et kui töötaja on sõlminud korraga kaks töölepingut sama tööandja või eri tööandjatega nagu käesoleval juhul, tuleb direktiivi 2003/88 artiklis 7 ette nähtud õigus põhipuhkusele tagada mõlema lepingu, st tähtajatu täistööajaga töölepingu ja osalise tööajaga tähtajalise töölepingu alusel. Sellega seoses tugineb eelotsusetaotluse esitanud kohus 11. novembri 2015. aasta kohtuotsusele Greenfield (C‑219/14, EU:C:2015:745) ja märgib, et kui asutakse seisukohale, et toitlustamishüvitis on osa õpetaja tavapärasest töötasust, mis on seotud osalise tööajaga tähtajalise lepinguga, tuleb tasustatud põhipuhkusega seotud rahaliste õiguste kindlaksmääramisel arvesse võtta ka seda hüvitist.
41 Niisugustel asjaoludel otsustas Curtea de Apel Iași (Iași apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1; [harta] artikli 31 lõiget 2; osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe, mis on lisatud direktiivile 97/81, klausli 4 punkti 1 ja raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta, mis on lisatud direktiivile 1999/70, klausli 4 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud, et kui kõrgkoolieelse haridusasutuse sama töötaja on sõlminud mitu töölepingut – st põhitöö tegemiseks täistööajaga tähtajatu töölepingu ja osalise tööajaga tähtajalise töölepingu, mille eest makstakse tunnitasu –, on sellel töötajal tasustatud puhkuse ajal õigus töötasule, mis arvutatakse üksnes põhitöö alusel?
2. Kas osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe, mis on lisatud direktiivile 97/81, klausli 4 punkti 1, raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta, mis on lisatud direktiivile 1999/70, klausli 4 punkti 1 ja direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid ja tavad, mis takistavad seda, et kui kõrgkoolieelse haridusasutuse õpetaja on sõlminud mitu töölepingut – st põhitöö tegemiseks täistööajaga tähtajatu töölepingu ja osalise tööajaga tähtajalise töölepingu, mille eest makstakse tunnitasu –, makstakse toitlustamishüvitist proportsionaalselt osalise tööajaga tähtajalise lepingu alusel tegelikult töötatud aja eest ning et seda hüvitist arvestataks põhipuhkuse tasu suuruse kindlaksmääramisel?
Menetlus Euroopa Kohtus
42 Euroopa Kohus määras 10. detsembri 2024. aasta otsusega käesoleva kohtuasja kuuendale kojale ja otsustas, et see kohtuasi lahendatakse ilma kohtuistungita ja ilma kohtujuristi ettepanekuta.
43 Euroopa Kohtu kuuenda koja taotlusel, mis esitati Euroopa Kohtu kodukorra artikli 60 lõike 3 alusel, otsustas Euroopa Kohus 28. oktoobril 2025 määrata kohtuasja esimesele kojale. Lisaks otsustas Euroopa Kohus, et kohtuasi lahendatakse ilma kohtuistungita, kuid tehakse kohtujuristi ettepanek.
44 Pärast kohtujuristi ärakuulamist otsustas Euroopa Kohus 5. detsembri 2025. aasta kohtumäärusega Şcoala gimnazială „Mihai Eminescu“ (C‑706/23, EU:C:2025:951) avada menetluse suulise osa vastavalt kodukorra artiklile 83.
45 Kohtujurist esitas oma ettepaneku 26. märtsil 2026.
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
46 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1, arvestades harta artikli 31 lõiget 2 ja mõlema raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1, tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et juhul, kui töötaja on lisaks täistööajaga tähtajatule töölepingule sõlminud osalise tööajaga tähtajalise töölepingu, mille eest makstakse tunnitasu, siis ei võeta sellele töötajale tasustatud põhipuhkuse ajal makstava tasu puhul arvesse selle teise lepingu raames töötatud tööaega ja saadud töötasu.
47 Esimesele küsimusele tarviliku vastuse andmiseks tuleb kõigepealt korrata, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 kohaselt on igal töötajal õigus vähemalt neljanädalasele tasustatud põhipuhkusele.
48 See igale töötajale antud õigus väljendab ja täpsustab seega harta artikli 31 lõikes 2 sätestatud põhiõigust tasustatud põhipuhkusele (vt selle kohta 25. novembri 2021. aasta kohtuotsus job-medium, C‑233/20, EU:C:2021:960, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Olgu märgitud, et esiteks kujutab õigus tasustatud põhipuhkusele endast eriti tähtsat liidu sotsiaalõiguse põhimõtet, millest ei või teha erandeid ja mida pädevad liikmesriigi ametiasutused peavad kohaldama direktiiviga 2003/88 sõnaselgelt ette nähtud piirides (vt selle kohta 26. juuni 2001. aasta kohtuotsus BECTU, C‑173/99, EU:C:2001:356, punkt 43, ning 25. novembri 2021. aasta kohtuotsus job-medium, C‑233/20, EU:C:2021:960, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 Teiseks tuleb täpsustada, et õigus põhipuhkusele on vaid üks tasustatud põhipuhkuse kahest komponendist. See põhiõigus hõlmab ka õigust saada tasu (vt selle kohta 29. novembri 2021. aasta kohtuotsus job-medium, C‑233/20, EU:C:2021:960, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
51 Nimelt täpsustas Euroopa Kohus, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 olev mõiste „tasuline põhipuhkus“ tähendab seda, et selle direktiivi tähenduses peab põhipuhkuse ajal säilima töötaja töötasu, ehk teisisõnu peab töötaja sellel puhkeajal saama tavapärast töötasu (13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Hein, C‑385/17, EU:C:2018:1018, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 9. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Financiën (tasustamine põhipuhkuse ajal), C‑217/20, EU:C:2021:987, punkt 26). Selle kohtupraktika kohaselt tuleb õigused tasustatud põhipuhkusele üldjuhul arvutada lähtuvalt ajast, mille jooksul on töölepingu alusel tegelikult töötatud (13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Hein, C‑385/17, EU:C:2018:1018, punkt 27).
52 Sellega seoses on Euroopa Kohus märkinud, et selle nõude eesmärk on tagada töötajale puhkuse ajal töötamisperioodidega võrreldav sissetulek (13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Hein, C‑385/17, EU:C:2018:1018, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 9. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Financiën (tasustamine põhipuhkuse ajal), C‑217/20, EU:C:2021:987, punkt 27).
53 Euroopa Kohus on samuti otsustanud, et tööandja on direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 kohaselt kohustatud maksma tasustatud põhipuhkuse ajal tasu üksnes selles sättes ette nähtud minimaalse põhipuhkuse aja eest. See säte ei nõua siiski, et tavapärast töötasu makstaks põhipuhkuse selle osa eest, mis tulenevalt liikmesriigi õigusest on pikem kui nimetatud direktiivis ette nähtud neljanädalane miinimumpikkus (vt selle kohta 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Hein, C‑385/17, EU:C:2018:1018, punkt 41).
54 Lisaks olgu märgitud, et kuigi riigisiseseid meetmeid, mis puudutavad tasustatud põhipuhkuse päevade arvu või andmise tingimusi, mis ületavad direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 ette nähtud miinimumnõudeid, ei saa kasutada sellise negatiivse mõju vähendamiseks, mida tasustatud põhipuhkuse ajal saadava puhkusetasu vähenemine töötajale tekitab, sest vastasel korral seataks kahtluse alla asjaomasest sättest tulenev õigus tasustatud põhipuhkusele, mille lahutamatu osa on töötaja õigus sellele, et puhkusel ja vabal ajal oleksid tema majanduslikud tingimused samasugused kui töötamise ajal (vt selle kohta 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Hein, C‑385/17, EU:C:2018:1018, punkt 43, ning 19. novembri 2019. aasta kohtuotsus TSN ja AKT, C‑609/17 ja C‑610/17, EU:C:2019:981, punkt 35).
55 Selle kohta on Euroopa Kohus märkinud, et kui tasu, mida makstakse direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 sätestatud õiguse tasustatud põhipuhkusele alusel, on madalam kui tavapärane töötasu, mida makstakse ajal, mil ta tegelikult töötab, võib see töötajat vähemalt sellistel perioodidel ajendada tasustatud põhipuhkust mitte kasutama, kuna ta sissetulek asjaomastel perioodidel langeks (vt selle kohta 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Hein, C‑385/17, EU:C:2018:1018, punkt 44, ja 9. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Financiën (tasustamine tasustatud põhipuhkuse ajal), C‑217/20, EU:C:2021:987, punkt 33).
56 Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustanud, et asjaomaste töötajate puhul, kes on sõlminud lisaks täistööajaga tähtajatule töölepingule osalise tööajaga tähtajalise töölepingu, arvutatakse direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 ette nähtud tasustatud põhipuhkuse ajal tasu üksnes täistööajaga tähtajatu töölepingu kohasest töötasust lähtudes. Järelikult ei võeta selles arvutuses arvesse osalise tööajaga tähtajalise töölepingu alusel tegelikult töötatud aja eest makstud töötasu.
57 Seega tuleb tõdeda, et vähemalt direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 ette nähtud minimaalse põhipuhkuse kestuse puhul on selle sättega vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis ei võimalda tasustatud põhipuhkuse tasu arvutamisel arvesse võtta asjaomaste töötajate osalise tööajaga tähtajalise töölepingu alusel tegelikult töötatud aja eest makstud töötasu.
58 Nimelt ei tohi töötajale direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 ette nähtud minimaalse tasustatud põhipuhkuse ajal makstav tasu olla madalam töötajale tegeliku töötamise ajal makstavast tavapärasest keskmisest töötasust.
59 Sellega seoses, nagu rõhutas kohtujurist oma ettepaneku punktides 46 ja 47, tuleb märkida, et kuigi direktiivi 2003/88 artikli 7 kohaldamisele ei avalda mingit mõju asjaolu, et tähtajatu töölepinguga töötaja on tööandjaga seotud ka tähtajalise lepinguga, tuleb osalise tööajaga tähtajalise töölepinguga töötatud tundide välja jätmist tasustatud põhipuhkuse tasu arvutamisest ikkagi hinnata lähtuvalt küsimusest, kas mõlemad viidatud raamkokkulepped on kohaldatavad olukorras, kus sama töötaja on sõlminud kaks lepingut nagu käesolevas asjas.
60 Tähtajalise töö raamkokkuleppe klausli 4 punkt 1 keelab kohelda tähtajalise töölepinguga töötajaid töötingimuste puhul vähem soodsalt kui sarnaseid tähtajatu töölepinguga töötajaid üksnes seetõttu, et neil on tähtajaline tööleping, välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused. Samuti keelab osalise tööaja raamkokkuleppe klausel 4 vastavalt osalise tööajaga töötajate ja täistööajaga töötajate vahelise diskrimineerimise kõrvaldamise eesmärgile töötingimused, mille alusel koheldakse osalise tööajaga töötajaid vähem soodsalt kui sarnaseid täistööajaga töötajaid üksnes seetõttu, et nad töötavad osalise tööajaga, välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused (7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Ministero della Giustizia jt (Itaalia rahukohtunike staatus), C‑236/20, EU:C:2022:263, punktid 32 ja 33).
61 See diskrimineerimiskeeld ei ole muud kui liidu õiguse aluspõhimõtete hulka kuuluva võrdsuse üldpõhimõtte konkreetne väljendus (10. juuni 2010. aasta kohtuotsus Bruno jt, C‑395/08 ja C‑396/08, EU:C:2010:329, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 4. septembri 2025. aasta kohtuotsus Gnattai, C‑543/23, EU:C:2025:653, punktid 33 ja 34 ning seal viidatud kohtupraktika).
62 Kuna osalise tööaja raamkokkuleppe klausli 4 punktide 1 ja 2 ning tähtajalise töö raamkokkuleppe klausli 4 punktide 1 ja 2 sõnastus on sisuliselt identne, tuleb märkida, et neist sätetest ühe kohta esitatud kaalutlused kehtivad mutatis mutandis ka teise kohta (7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Ministero della Giustizia jt (Itaalia rahukohtunike staatus), C‑236/20, EU:C:2022:263, punkt 34).
63 Selleks et teha kindlaks, kas asjaomaseid töötajaid koheldi vastuolus mõlema raamkokkuleppe klausli 4 punktiga 1, tuleb esimesena analüüsida nende sätete isikulist kohaldamisala.
64 Osalise tööaja raamkokkuleppe klausli 3 punkti 1 kohaselt on „osalise tööajaga töötaja“ „töötaja, kelle nädala alusel või ühe aasta pikkuse tööperioodi keskmisena arvutatud normaaltööaeg on lühem kui võrreldava täistööajaga töötaja normaaltööaeg“. Tähtajalise töö raamkokkuleppe klausli 3 punkti 1 kohaselt on „tähtajaline töötaja“ isik, kellel on vahetult tööandja ja töötaja vahel sõlmitud tööleping või töösuhe, milles töölepingu või töösuhte lõpp on määratud objektiivsete tingimustega, milleks võib olla konkreetse kuupäeva saabumine, konkreetse ülesande lõpetamine või konkreetse sündmuse toimumine.
65 Euroopa Kohtu praktika kohaselt on direktiiv 1999/70 ja tähtajalise töö raamkokkulepe kohaldatavad kõigile töötajatele, kes teevad tasu eest tööd tähtajalise töösuhte raames, mis seob neid nende tööandjaga, olenemata sellest, kas tegemist on avaliku sektori asutuste või muude üksustega (13. septembri 2007. aasta kohtuotsus Del Cerro Alonso, C‑307/05, EU:C:2007:509, punktid 25 ja 28; 8. septembri 2011. aasta kohtuotsus Rosado Santana, C‑177/10, EU:C:2011:557, punktid 42, 55 ja 58; 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus Ustariz Aróstegui, C‑72/18, EU:C:2019:516, punkt 24, ning 4. septembri 2025. aasta kohtuotsus Gnattai, C‑543/23, EU:C:2025:653, punkt 37).
66 Mis puudutab küsimust, kas mõlema raamkokkuleppe klausli 4 punkt 1 on kohaldatav, kui sama tööandjaga on sõlmitud mitu lepingut, nagu see on muu hulgas käesoleval juhul, siis tuleb esiteks korrata, et Euroopa Kohus on nende raamkokkulepete eesmärke arvestades juba otsustanud, et nende mõlema klauslit 4 tuleb mõista nii, et see väljendab liidu sotsiaalõiguse aluspõhimõtet, mida ei saa tõlgendada kitsendavalt (vt selle kohta 15. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Impact, C‑268/06, EU:C:2008:223, punkt 114; 10. juuni 2010. aasta kohtuotsus Bruno jt, C‑395/08 ja C‑396/08, EU:C:2010:329, punkt 32, ning 8. septembri 2011. aasta kohtuotsus Rosado Santana, C‑177/10, EU:C:2011:557, punkt 44).
67 Teiseks olgu märgitud, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et tähtajalise töö raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 eesmärk on kohaldada diskrimineerimiskeelu põhimõtet tähtajaliste töötajate suhtes, takistamaks seda, et tööandja võiks kasutada sellist töösuhet selleks, et jätta need töötajad ilma õigustest, mis on tähtajatutel töötajatel (7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Ministero della Giustizia jt (Itaalia rahukohtunike staatus), C‑236/20, EU:C:2022:263, punkt 35 ning seal viidatud kohtupraktika; 20. veebruari 2024. aasta kohtuotsus X (ülesütlemise põhjuste puudumine), C‑715/20, EU:C:2024:139, punkt 42, ja 4. septembri 2025. aasta kohtuotsus Gnattai, C‑543/23, EU:C:2025:653, punkt 42).
68 Kolmandaks on Euroopa Kohus leidnud, et olukorda, kus on sõlmitud mitu järjestikust töölepingut, st osalise tööajaga tööleping, millele järgneb täistööajaga tööleping, ei saa osalise tööaja raamkokkuleppe kohaldamisalast automaatselt välja jätta. Nimelt, kui algusest peale välistataks selle raamkokkuleppe kohaldamine sellistele olukordadele, vähendaks see vastupidi nimetatud klausli 4 eesmärgile asjasse puutuvatele töötajatele diskrimineerimise vastu tagatud kaitse ulatust ning tooks kaasa selle klausli põhjendamatult kitsendatud tõlgendamise, mis on vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga (vt selle kohta 7. juuli 2022. aasta kohtuotsus Zone de secours Hainaut-Centre, C‑377/21, EU:C:2022:530, punktid 44 ja 45).
69 Sama järeldus kehtib ka juhul, kui lisaks täistööajaga tähtajatule töölepingule on sõlmitud osalise tööajaga tähtajaline tööleping, kuna – nagu rõhutas kohtujurist oma ettepaneku punktis 63 – mõlema raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 selline tõlgendus, mis jätaks nende kohaldamisalast välja olukorra, kus on mitu töölepingut ja millele nende klauslite sõnastuses ei ole viidatud, vähendaks asjaomaste töötajate diskrimineerimisvastase kaitse ulatust, mis on vastuolus nende klauslite sõnastuse ja kontekstiga ning nendega seatud eesmärgiga.
70 Lisaks, kuigi osalise tööaja raamkokkuleppe klausli 2 punkt 2 lubab liikmesriikidel või tööturu osapooltel küll jätta selle kokkuleppe sätete kohaldamisalast täielikult või osaliselt välja juhutöid tegevad osalise tööajaga töötajad, tuleb siiski märkida, et selline välistamine ei ole mingil juhul automaatne, kuna selle suhtes on kehtestatud konkreetne kord ja tingimused (vt selle kohta 7. juuli 2022. aasta kohtuotsus Zone de secours Hainaut-Centre, C‑377/21, EU:C:2022:530, punkt 48). Ühegi Euroopa Kohtule esitatud toimiku dokumendi põhjal ei ole võimalik aga järeldada, et Rumeenia õigusnormides oleks sellist välistamist kasutatud.
71 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et kõik asjaomased töötajad kuuluvad mõistete „tähtajaline töötaja“ ja „osalise tööajaga töötaja“ alla mõlema raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tähenduses koostoimes nende klausli 3 punktiga 1 ning seega nende sätete isikulisse kohaldamisalasse.
72 Teisena olgu märgitud küsimuses, kas tasustatud põhipuhkuse ajal makstav tasu kuulub mõlema raamkokkuleppe klausli 4 punktis 1 kasutatud mõiste „töötingimused“ alla, et kohtupraktikast tuleneb, et see mõiste hõlmab töötasuga seotud tingimusi (vt selle kohta 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Ministero della Giustizia jt (Itaalia rahukohtunike staatus), C‑236/20, EU:C:2022:263, punkt 36, ning 7. juuli 2022. aasta kohtuotsus Zone de secours Hainaut-Centre, C‑377/21, EU:C:2022:530, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).
73 Euroopa Kohus on otsustanud, et „töötingimused“ tähtajalise töö raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tähenduses hõlmavad töötasu koostisosi, sealhulgas nende osade suurust, õigust tasustatud põhipuhkusele ja töösuhtest sõltuva vanaduspensioni tingimusi (vt selle kohta 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Ministero della Giustizia jt (Itaalia rahukohtunike staatus), C‑236/20, EU:C:2022:263, punkt 38, ning 27. juuni 2024. aasta kohtuotsus Peigli, C‑41/23, EU:C:2024:554, punkt 43). Euroopa Kohus on võtnud analoogse seisukoha mõiste „töötingimused“ kohta osalise tööaja raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tähenduses (10. juuni 2010. aasta kohtuotsus Bruno jt, C‑395/08 ja C‑396/08, EU:C:2010:329, punkt 42, ning 19. oktoobri 2023. aasta kohtuotsus Lufthansa CityLine, C‑660/20, EU:C:2023:789, punktid 41 ja 42).
74 Kuna õigus tasustatud põhipuhkusele hõlmab õigust saada tasu, kuulub selle eest makstav tasu mõiste „töötingimused“ alla mõlema raamkokkuleppe klausli 4 tähenduses.
75 Järelikult kuuluvad põhikohtuasjades kõne all olevad olukorrad klauslite 4 esemelisse kohaldamisalasse.
76 Kolmandana tuleb hinnata, kas asjaomased töötajad teevad osalise tööajaga tähtajalise töölepingu alusel nende raamkokkulepete tähenduses sama või samalaadset tööd kui sama tööandja poolt täistööajaga tähtajatult tööle võetud töötajad. Sellega seoses tuleb hinnata, kas kõiki tegureid, nagu töö laadi, väljaõppe- ja töötingimusi arvesse võttes võib neid töötajaid pidada sarnases olukorras olevateks (vt selle kohta 15. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Presidenza del Consiglio dei Ministri jt (ülikoolide teadurid), C‑40/20 ja C‑173/20, EU:C:2022:985, punkt 101 ning seal viidatud kohtupraktika).
77 Osalise tööaja raamkokkuleppe klausli 3 punktis 2 on „võrreldav täistööajaga töötaja“ määratletud kui samas ettevõttes täistööajaga töötaja, kellel on sama liiki tööleping või töösuhe, kes teeb sama või samalaadset tööd; seejuures pööratakse tähelepanu sellistele kaalutlustele nagu ettevõttes töötatud aeg ja kvalifikatsioon/oskused. Samuti on tähtajalise töö raamkokkulepe klausli 3 punktis 2 täpsustatud, et „võrreldav alatine töötaja“ on töötaja, kellel on samas asutuses määramata tähtajaga tööleping või töösuhe, mis on sõlmitud sama või samalaadse töö või tegevuse kohta, võttes arvesse erialast ettevalmistust ja oskusi.
78 Euroopa Kohus juba otsustanud, et kui on tõendatud, et tähtajaline töötaja täidab samu ülesandeid nagu sama tööandja juures töötav tähtajatu töötaja või töötab samal töökohal nagu viimati nimetatud töötaja, siis on põhimõtteliselt nende kahe kategooria töötajad sarnases olukorras (15. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Presidenza del Consiglio dei Ministri jt (ülikoolide teadurid), C‑40/20 ja C‑173/20, EU:C:2022:985, punkt 102, ning 19. oktoobri 2023. aasta kohtuotsus Lufthansa CityLine, C‑660/20, EU:C:2023:789, punkt 45).
79 Eelotsusetaotlusest nähtub, et üheaegselt täistööajaga tähtajatu töölepingu ja osalise tööajaga tähtajalise töölepingu raames asendasid asjaomased töötajad viimati nimetatud lepingu alusel teisi õpetajaid täitmata ametikohtadel, täites seega nende õpetajatega identseid ülesandeid.
80 Sellest järeldub, et üheaegsete lepingute korral sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on täidetud olukordade sarnasuse kriteerium, see tähendab, et asjaomaste töötajate olukord osalise tööajaga tähtajaliste töötajatena on sarnane nende töötajate olukorraga, kes töötavad sama tööandja juures tähtajatult täistööajaga.
81 Neljandaks, mis puudutab asjaomaste töötajate erinevat kohtlemist, siis nähtub eelotsusetaotlusest, et määruste nr 5559/2011 ja nr 4050/2021 artiklid 5 ei võimalda osas, milles need töötajad on üheaegselt sõlminud põhilepingu täistööajaga tähtajatu töötajana ning teise lepingu tunnitasu alusel tasustatava osalise tööajaga tähtajalise töötajana, võtta tasustatud põhipuhkuse ajal makstava tasu arvutamisel arvesse selle teise lepingu alusel saadud töötasu.
82 Seega, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, tuleb asuda seisukohale, et asjaomaseid töötajaid koheldakse tasustatud põhipuhkuse ajal makstava tasu arvutamisel ebasoodsamalt juhul, kui on sõlmitud kaks töölepingut, millest üks on täistööajaga tähtajatu tööleping ja teine osalise tööajaga tähtajaline tööleping.
83 Esiteks tuleb korrata, et mõlema raamkokkuleppe klausliga 4 on vastuolus see, kui osalise tööajaga tähtajalisi töötajaid koheldakse vähem soodsalt kui sarnaseid tähtajatu töölepinguga täistööajaga töötajaid üksnes seetõttu, et nad töötavad osalise tööajaga tähtajalise töölepingu alusel, välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused (vt selle kohta 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus Ustariz Aróstegui, C‑72/18, EU:C:2019:516, punkt 23, ja 5. mai 2022. aasta kohtuotsus Universiteit Antwerpen jt, C‑265/20, EU:C:2022:361, punkt 43).
84 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa kummagi raamkokkuleppe klausli 4 punktis 1 kasutatud mõistet „objektiivsed põhjused“ käsitada nii, et see võimaldab tähtajalise töölepinguga ja tähtajatu töölepinguga töötajate või osalise tööajaga ja täistööajaga töötajate erinevat kohtlemist põhjendada asjaoluga, et selline erinev kohtlemine on ette nähtud sellise üldise ja abstraktse normiga nagu seadus või kollektiivleping. Vastupidi, nimetatud mõiste nõuab, et ebavõrdne kohtlemine oleks põhjendatud täpsete ja konkreetsete asjaoludega, mis iseloomustavad asjasse puutuvat töötingimust konkreetses olukorras, millega seoses see esineb, ning objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel, mis võimaldavad kontrollida, kas see ebavõrdne kohtlemine on tingitud tegelikust vajadusest ning kas see on sobiv taotletava eesmärgi saavutamiseks ja selleks vajalik. Sellised asjaolud võivad tuleneda eelkõige tööülesannete eripärast, mille täitmiseks osalise tööajaga tähtajalised lepingud on sõlmitud, nimetatud tööülesannete olemuslikest joontest või – kui see on asjakohane – liikmesriigi sotsiaalpoliitika seadusjärgse eesmärgi täitmise vajadustest (5. mai 2022. aasta kohtuotsus Universiteit Antwerpen jt, C‑265/20, EU:C:2022:361, punktid 53 ja 54, ning 20. veebruari 2024. aasta kohtuotsus X (ülesütlemise põhjuste puudumine), C‑715/20, EU:C:2024:139, punktid 58 ja 59 ning seal viidatud kohtupraktika).
85 Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, on liikmesriigi kohtud käesoleva juhtumi kohta leidnud, et asjaomaste töötajate kohtlemine ei ole diskrimineeriv, kuna kõnealuste õigusnormide eesmärk on tagada pedagoogilise töö jätkumine ka töötaja töövõimetuse korral või raskesti ligipääsetavates piirkondades, kus õpetajaid ei ole piisavalt.
86 Mis puudutab küsimust, kas põhikohtuasjas kõne all olev erinev kohtlemine vastab tegelikule vajadusele, aitab kaasa taotletava eesmärgi saavutamisele ja on selleks vajalik, siis tuleb rõhutada selle eesmärgi enda õiguspärasust, milleks on tagada pedagoogilise töö jätkumine. Näib siiski, et kõnealused riigisisesed õigusnormid ei ole seda eesmärki silmas pidades põhjendatud. Nimelt nähtub eelotsusetaotlusest, et kõnealuse eesmärgiga ei ole seotud see, et asjaomastele töötajatele tasustatud põhipuhkuse ajal makstava tasu arvutamisel ei võeta arvesse osalise tööajaga tähtajalise töölepingu alusel tehtud tööd ja saadud töötasu.
87 Järelikult tuleb asuda seisukohale, et asjaomaste töötajate erinev kohtlemine tasustatud põhipuhkuse ajal makstava tasu arvutamisel ei ole kummagi raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 seisukohast objektiivsetel põhjustel õigustatud.
88 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tuleb harta artikli 31 lõiget 2 ja mõlema raamkokkuleppe klauslit 4 arvestades tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et juhul, kui töötaja on lisaks täistööajaga tähtajatule lepingule sõlminud osalise tööajaga tähtajalise töölepingu, mille eest makstakse tunnitasu, siis ei võeta sellele töötajale tasustatud põhipuhkuse ajal makstava tasu arvutamisel arvesse selle teise lepingu raames töötatud tööaega ja saadud töötasu.
Teine küsimus
89 Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 ja mõlema raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid ja tava, mille kohaselt juhul, kui töötaja on lisaks täistööajaga tähtajatule töölepingule sõlminud osalise tööajaga tähtajalise töölepingu, mille alusel makstakse tunnitasu, makstakse esiteks sellele töötajale toitlustamishüvitist üksnes täistööajaga tähtajatu töölepingu alusel tegelikult töötatud aja alusel ja teiseks ei võeta selle hüvitise suurust arvesse tasustatud põhipuhkuse ajal makstava tasu arvutamisel.
90 Kõigepealt tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustas, et põhikohtuasjas kõnealust toitlustamishüvitist reguleerib raamseadus nr 153/2017 avaliku sektori vahenditest makstava töötasu kohta ja see kujutab endast töötasu üht koostisosa. Selle hüvitise saamiseks ei ole vaja tõendada, et määratud summa on tegelikult ette nähtud toidukulu katmiseks. Lisaks kuulub see hüvitis igakuise töötasu hulka ning sellelt tasutakse samad maksud ja maksed kui sellelt töötasult.
91 Sellest tuleneb, et toitlustamishüvitis on vastavalt direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikega 1 töötajale tagatud õigusele tasustatud põhipuhkusele hõlmatud õigusega sellele, et töötaja majanduslikud tingimused puhkuse ajal oleksid sarnased tema töötamise ajal olevate tingimustega, ning nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 51, tegemist on tasustatud põhipuhkuse õiguste ühe koostisosaga, mis põhimõtteliselt tuleb arvutada tegeliku töötamise aja alusel. Selles kontekstis leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et asjaomaseid töötajaid koheldi töötasu puhul ebasoodsamalt seoses toitlustamishüvitisega, mida makstakse üksnes täistööajaga tähtajatu töölepingu alusel tegelikult töötatud aja alusel, mitte aga osalise tööajaga tähtajalise töölepingu alusel töötatud aja alusel.
92 Selles osas tuleb esiteks sedastada, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 71, et asjaomased töötajad kuuluvad mõlema raamkokkuleppe isikulisse kohaldamisalasse.
93 Teiseks nähtub eelotsusetaotlusest küsimuses, kas toitlustamishüvitis kuulub mõlema raamkokkuleppe klausli 4 punktis 1 ette nähtud mõiste „töötingimused“ alla, et toitlustamishüvitis kujutab endast töötasu. Lisaks olgu märgitud, et Euroopa Kohus on otsustanud, et „töötingimused“ hõlmavad töötasuga seotud tingimusi, nagu on korratud käesoleva kohtuotsuse punktis 73 (vt selle kohta 19. oktoobri 2023. aasta kohtuotsus Lufthansa CityLine, C‑660/20, EU:C:2023:789, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
94 Seega tuleb asuda seisukohale, et toitlustamishüvitis kui töötasu koostisosa kuulub mõiste „töötingimused“ alla mõlema raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tähenduses.
95 Kolmandaks tuleb olukordade sarnasuse küsimuses asuda seisukohale, nagu on tõdetud käesoleva kohtuotsuse punktides 79 ja 80, et asjaomased töötajad on osalise tööajaga tähtajalise töölepingu alusel töötajatena sarnases olukorras nende töötajatega, kes töötavad sama tööandja juures tähtajatult täistööajaga.
96 Neljandaks on eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustanud erineva kohtlemise kohta, et toitlustamishüvitis on reguleeritud raamseaduse nr 153/2017 artikliga 18 ja see moodustab ühe kaheteistkümnendiku kahest tagatud riigisisesest brutopalgast. Seda hüvitist makstakse proportsionaalselt eelmise kuu tegeliku tööajaga selle raamseaduse artikli 25 lõikes 1 ette nähtud ulatuses, st 30% põhipalgast.
97 Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, makstakse toitlustamishüvitist asjaomastele töötajatele, kes on sõlminud samal ajal nii „põhilepingu“, mis vastab täistööajaga tähtajatule töölepingule, kui ka osalise tööajaga tähtajalise töölepingu, võttes arvesse üksnes selle „põhilepingu“ raames tehtud tegelikku tööd ja seega selle alusel saadud „põhipalka“.
98 Neil asjaoludel, kuivõrd „põhipalk“ tähendab „põhilepingu alusel makstavat töötasu“, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus, tuleb märkida, et asjaomaseid töötajaid koheldakse vähem soodsalt kui täistööajaga tähtajatu töölepingu alusel töötavaid töötajaid, kuna toitlustamishüvitise arvutamisel ei võeta arvesse ei osalise tööajaga tähtajalise töölepingu alusel tehtud tegelikku tööd ega selle alusel saadud töötasu.
99 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et seda erinevat kohtlemist põhjendavad riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette õiguse toitlustamishüvitisele ja kehtestavad selle hüvitise ülemmääraks 30% põhipalgast, mis tavaliselt saadakse „põhilepingu“ täitmise raames.
100 Lisaks nähtub esimeses astmes tehtud kohtuotsusele esitatud eriarvamusest, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitas, et kõnealune erinev kohtlemine on põhjendatud eesmärgiga tagada tasakaalustatud toitumine ja seeläbi töötajate optimaalne tervislik seisund. Selle arvamuse kohaselt ei saa asjaomased töötajad juhul, kui nad saavad „põhilepingu“ alusel toitlustamishüvitist, seda ka osalise tööajaga tähtajalise lepingu, mille eest makstakse tunnitasu, alusel tegelikult tehtud töö eest, kuna seda hüvitist makstakse proportsionaalselt tegeliku tööajaga, mille all peetakse silmas tööpäeva, mitte töötatud tunde.
101 Sellegipoolest tuleb märkida, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 90, et kõnealune toitlustamishüvitis on osa igakuisest töötasust, mida makstakse sõltumata tegelikult kantud toidukulust.
102 Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 83, ei tohi asjaomaseid töötajaid osalise tööajaga tähtajaliste töötajatena kohelda vähem soodsalt kui täistööajaga tähtajatu töölepingu alusel töötavaid töötajaid, välja arvatud juhul, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused.
103 Euroopa Kohus on ka juba otsustanud, et osalise tööajaga töötajate tasu peab olema võrdne täistööajaga töötajate tasuga, eeldusel et kohaldatakse pro rata temporis’e põhimõtet, mis on sätestatud raamkokkuleppe klausli 4 punktis 2 (vt selle kohta 19. oktoobri 2023. aasta kohtuotsus Lufthansa CityLine, C‑660/20, EU:C:2023:789, punkt 53).
104 Käesoleval juhul ei saa asjaomased töötajad toitlustamishüvitist osana töötasust, mida makstakse osalise tööajaga tähtajalise töölepingu alusel tehtud tegeliku töö eest, kuna – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 99 – saadakse toitlustamishüvitise ülemmäär tavaliselt „põhilepingu“ täitmise raames. Neist asjaoludest ilmneb, juhul kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, et mõlema raamkokkuleppe klausli 4 punktis 2 sätestatud pro rata temporis’e põhimõtet ei ole õigesti kohaldatud.
105 Eeltoodut arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 ja mõlema raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid ja tava, mille kohaselt juhul, kui töötaja on lisaks täistööajaga tähtajatule töölepingule sõlminud osalise tööajaga tähtajalise töölepingu, milles on ette nähtud tunnitasu, makstakse esiteks sellele töötajale toitlustamishüvitist üksnes täistööajaga tähtajatu töölepingu alusel tegelikult töötatud aja alusel ja teiseks ei võeta selle hüvitise suurust arvesse tasustatud põhipuhkuse ajal makstava tasu arvutamisel.
Kohtukulud
106 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikli 7 lõiget 1 tuleb, arvestades Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõiget 2 ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivile 97/81/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta lisatud 6. juunil 1997 sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 ning nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, lisatud 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klausli 4 punkti 1,
tõlgendada nii, et
nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et juhul, kui töötaja on lisaks täistööajaga tähtajatule lepingule sõlminud osalise tööajaga tähtajalise töölepingu, mille eest makstakse tunnitasu, siis ei võeta sellele töötajale tasustatud põhipuhkuse ajal makstava tasu arvutamisel arvesse selle teise lepingu raames töötatud tööaega ja saadud töötasu.
2. Direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 ning direktiivile 97/81 lisatud 6. juunil 1997 sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 ja direktiivile 1999/70 lisatud 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klausli 4 punkti 1 tuleb
tõlgendada nii, et
nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid ja tava, mille kohaselt juhul, kui töötaja on lisaks täistööajaga tähtajatule töölepingule sõlminud osalise tööajaga tähtajalise töölepingu, milles on ette nähtud tunnitasu, makstakse esiteks sellele töötajale toitlustamishüvitist üksnes täistööajaga tähtajatu töölepingu alusel tegelikult töötatud aja alusel ja teiseks ei võeta selle hüvitise suurust arvesse tasustatud põhipuhkuse ajal makstava tasu arvutamisel.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: rumeenia.