Esialgne tõlge
EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
8. oktoober 2026(*)
Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Direktiiv 2003/88/EÜ – Artikli 2 lõige 1 – Mõiste „tööaeg“ – Artikli 6 punkt b – Maksimaalne iganädalane tööaeg – Töötajate ohutuse ja tervise kaitse – Tuletõrjujate tööaeg – Valveaeg töökohal, mida tööaja hulka ei arvestata – Õigus nõuda liidu õiguse rikkumise tõttu liikmesriigilt mittevaralise kahju hüvitamist – Tingimused – Direktiivi 2003/88 artikli 6 punkti b rikkumisega tekitatud kahju eest makstava hüvitise arvutamise kord – Võrdväärsuse põhimõte – Tõhususe põhimõte
Kohtuasjas C‑808/24 [Zálečta](i),
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Okresný súd Lučeneci (Lučeneci piirkondlik kohus, Slovakkia) 13. novembri 2024. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 26. novembril 2024, menetluses
M. R.
versus
Ministerstvo vnútra Slovenskej republiky,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president F. Biltgen, kohtunikud S. Gervasoni, A. Kumin, I. Ziemele (ettekandja) ja M. Bošnjak,
kohtujurist: J. Richard de la Tour,
kohtusekretär: V. Di Bucci,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Slovakkia valitsus, esindajad: E. V. Larišová ja A. Lukáčik,
– Iirimaa, esindajad: Chief State Solicitor M. Browne, A. Burke ja A. Joyce, keda abistas D. Ryan, BL,
– Euroopa Komisjon, esindajad: D. Recchia, A. Tokár ja F. van Schaik,
olles 19. märtsi 2026. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
1 Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT 2003, L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381) artikli 2 punkti 1 ja artikli 6 punkti b.
2 Taotlus on esitatud tuletõrjuja ja päästetöötaja M. R‑i ning Ministerstvo vnútra Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi siseministeerium) vahelises kohtuvaidluses nõude üle hüvitada mittevaraline kahju, mis väidetavalt tekkis M. R‑ile direktiivi 2003/88 ebaõige ülevõtmise tõttu Slovaki Vabariigi poolt selle liikmesriigi õiguskorda.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 2003/88 artikli 2 „Mõisted“ punktides 1 ja 2 on ette nähtud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
1. tööaeg – iga ajavahemik, mille jooksul töötaja teeb tööd, on tööandja käsutuses ning tegutseb või täidab oma kohustusi kooskõlas siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega;
2. puhkeaeg – iga ajavahemik, mis ei ole tööaeg“.
4 Direktiivi artikkel 6 „Maksimaalne iganädalane tööaeg“ on sõnastatud järgmiselt:
„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, mis kooskõlas vajadusega kaitsta töötajate ohutust ja tervist tagavad, et:
a) iganädalase tööaja pikkus määratakse kindlaks õigus‑ ja haldusnormidega või tööturu osapoolte vaheliste kollektiivlepingute või lepingutega;
b) keskmine tööaja pikkus igas seitsmepäevases ajavahemikus, kaasa arvatud ületunnitöö, ei ületa 48 tundi“.
Slovakkia õigusnormid
5 2. juuli 2001. aasta seaduse nr 315/2001 tuletõrje‑ ja päästeteenistuse kohta (zákon č. 315/2001 Z. z. o Hasičskom a záchrannom zbore) § 85 lõige 1 näeb ette:
„[Tuletõrje‑ ja päästeteenistuse] liikme tööaeg on aeg, mille jooksul ta on teenistuses ja teenistusasutusele kättesaadav.“
6 Nimetatud seaduse § 86 lõige 2 sätestab:
„Tööaja ebaühtlase jaotuse korral ei tohi teenistusaeg ühe tööpäeva kohta ületada 18 tundi. Kogu aeg, mis kulub teenistuses ja sellele vahetult järgnevas töökohal toimuvas määratud valves, võib olla maksimaalselt 24 tundi tööpäeva kohta.“
7 Seaduse § 92 lõige 1 näeb ette:
„Teenistusasutus määrab [tuletõrje- ja päästeteenistuse] liikmele teenistusülesannete täitmiseks töökohal toimuva valveaja, mis järgneb vahetult § 86 lõike 2 kohase teenistusülesande täitmisele, osana tööajakavast.“
8 Nimetatud seaduse § 122 lõige 3 sätestab:
„[…] valveaja tasu […] ei kuulu tasumisele valveaja eest, mille jooksul täideti teenistusülesandeid; sellisel viisil teenistusülesannete täitmine loetakse ületundideks.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
9 M. R., kes on Lučeneci (Slovakkia) omavalitsusüksuse tuletõrje‑ ja päästeteenistuse liige, leiab, et direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 ja artikli 6 punkti b rikkudes ei ole tema valveaega töökohal arvestatud tema tööaja hulka. Seetõttu on tal tekkinud mittevaraline kahju selle artikli 2 punkti 1 ebaõige ülevõtmise tõttu Slovakkia õiguskorda, mille tagajärjel eirati teda puudutavat maksimaalset iganädalast tööaega, nagu see on määratletud nimetatud artikli 6 punktis b. Sellised rikkumised on eelkõige kahjustanud tema õigust era‑ ja perekonnaelu austamisele.
10 M. R. esitas Okresný súd Lučenecile (Lučeneci piirkondlik kohus, Slovakkia) hagi, milles palus hüvitada tema mittevaraline kahju, kuna rikuti tema õigust era‑ ja perekonnaelu austamisele ning õigust piisavale puhkeajale pärast tööd ning tööohutuse ja töötervishoiu kaitsele. Samas ei nõudnud ta hüvitist valvetundide eest, mida ei olnud arvestatud tema tööaja hulka, kuid millega kaasnes direktiivi 2003/88 artikli 6 punktis b maksimaalse iganädalase tööaja suhtes ette nähtud 48tunnise ülempiiri ületamine.
11 See kohus tuvastas 20. detsembri 2023. aasta otsuses, et Slovakkia õigusnormid näevad vastuolus direktiivi 2003/88 artikli 2 punktiga 1, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus 21. veebruari 2018. aasta kohtuotsuses Matzak (C‑518/15, EU:C:2018:82), ette võimaluse jätta tööajana arvesse võtmata tuletõrjuja valveaeg nii töökohal kui ka kodus. Sellega seoses märkis Okresný súd Lučenec (Lučeneci piirkondlik kohus), et hüvitise saamiseks ei piisa sellest, et valveaega ei võetud arvesse tööajana direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 tähenduses. Lisaks pidi tööaeg, sealhulgas valveaeg, ületama kõnealuse direktiivi artikli 6 punktis b sätestatud maksimaalse iganädalase tööaja.
12 Selles küsimuses tuvastas Okresný súd Lučenec (Lučeneci piirkondlik kohus), et asjaomase kuuekuulise võrdlusperioodi jooksul ületas M. R‑i tööaeg, sealhulgas tema valves oldud aeg, 28 päeva võrra selle perioodi jooksul lubatud tööpäevade arvu, rikkudes nimetatud direktiivi artikli 6 punkti b, ning et sellel ületamisel pidi objektiivselt olema mõju M. R‑i era‑ ja pereelule.
13 Seetõttu mõistis see kohus Slovaki Vabariigilt M. R‑i kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitise, mille arvutamisel võeti arvesse esiteks kõnealuse ületamise ulatust ja teiseks selle lootuse kaotust, et riigisisestesse õigusnormidesse tehakse muudatus, kuna sellist muudatust ei olnud tehtud vaatamata Euroopa Kohtu praktikale, mis tuleneb eelkõige 21. veebruari 2018. aasta kohtuotsusest Matzak (C‑518/15, EU:C:2018:82).
14 Slovaki Vabariigi siseministeerium esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Krajský súd v Banskej Bystricile (Banská Bystrica maakonnakohus, Slovakkia), kes tühistas 30. mai 2024. aasta kohtumäärusega selle kohtuotsuse põhjendusel, et Okresný súd Lučenec (Lučeneci piirkondlik kohus) oli teinud otsuse ultra petita, kuna M. R. ei olnud tuginenud selles kohtus õigusele, mis tulenes kaotatud lootusest, et riigisiseseid õigusnorme muudetakse, ega õigusele mittevaralise kahju hüvitamisele, mis on seotud direktiivi 2003/88 artikli 6 punktis b sätestatud piirmäära ületavate töötatud tundide arvuga. Nimelt oli M. R. üksnes väitnud, et tal tekkis mittevaraline kahju eelkõige seetõttu, et tema tööaja hulka ei arvestatud asjasse puutuval perioodil valves oldud aega. Peale selle leidis Krajský súd v Banskej Bystrici (Banská Bystrica maakonnakohus), et mittevaralise kahju eest, mis on tekkinud selle tõttu, et riigisisene õigus on vastuolus kõnealuse direktiivi artikli 2 punktiga 1, tekib õigus saada hüvitist, ilma et oleks vaja tuvastada selle direktiivi artikli 6 punkti b rikkumist.
15 Krajský súd v Banskej Bystrici (Banská Bystrica maakonnakohus) saatis kohtuasja tagasi eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Okresný súd Lučenecile (Lučeneci piirkondlik kohus), kellel on tekkinud kahtlused direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 ja artikli 6 punkti b tõlgendamise suhtes. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on sisuliselt küsimus, kas – nagu näib möönvat Krajský súd v Banskej Bystrici (Banská Bystrica maakonnakohus) – selleks, et M. R. saaks mittevaralise kahju eest hüvitist, piisab sellest, et tema valveaega ei arvestatud direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 rikkudes tööaja hulka, või on vaja, et oleks rikutud selle direktiivi artikli 6 punktis b ette nähtud 48tunnist piirmäära seitsmepäevase ajavahemiku jooksul.
16 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul sisaldab direktiivi 2003/88 artikli 2 punkt 1 üksnes mõiste „tööaeg“ määratlust, samas kui selle direktiivi artikli 6 punktis b on sõnaselgelt ette nähtud keeld ületada maksimaalse iganädalase tööaja osas kindlaks määratud piirmäära mõiste „tööaeg“ määratluse tähenduses. Seega leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et puudutatud isikute õigus hüvitisele on olemas üksnes siis, kui on rikutud kõnealuse artikli 6 punkti b koostoimes artikli 2 punktiga 1, mitte aga viimati nimetatud sätet eraldi.
17 Neil asjaoludel otsustas Okresný súd Lučenec (Lučeneci piirkondlik kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas asjaolu, et liikmesriigi õigusnormide kohaselt ei arvestata töötaja valveaega tema tööaja hulka, mis on vastuolus [direktiivi 2003/88] artikli 2 punktiga 1, annab alust nõuda liikmesriigilt kahju hüvitamist seoses liidu õiguse rikkumisega, ilma et oleks vaja tõendada, et töötaja suhtes on samal ajal rikutud selle direktiivi artikli 6 punkti b?
2. Kui eelmisele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas liikmesriigi kohus peaks hüvitise asjakohase suuruse kindlaksmääramisel võtma arvesse valvetundide arvu, mida liikmesriigi õigusnormi kohaldamise tagajärjel ei arvestatud töötaja tööaja hulka, või peaks liikmesriigi makstava hüvitise suuruse määramisel lähtuma sellest, kui kaua kestab rikkumine, mis seisneb selles, et on olemas liikmesriigi õigusnormid, mis võimaldavad direktiivi 2003/88 rikkudes mitte arvestada valveaega töötaja tööaja hulka?
3. Kui [esimesele] küsimusele vastatakse eitavalt, siis kas liikmesriigi kohus peaks hüvitise asjakohase suuruse kindlaksmääramisel võtma arvesse tundide arvu, mis põhjustas direktiivi 2003/88 artikli 6 punkti b rikkumise, või peaks liikmesriigi makstava hüvitise suuruse määramisel lähtuma sellest, kui kaua kestab rikkumine, mis seisneb selles, et on olemas liikmesriigi õigusnormid, mis võimaldavad direktiivi 2003/88 rikkudes mitte arvestada valveaega töötaja tööaja hulka?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Sissejuhatavad märkused
18 Kõigepealt tuleb märkida, et põhimõte, et riik vastutab talle omistatava liidu õiguse rikkumisega üksikisikutele põhjustatud kahju eest, on lahutamatu osa aluslepingute süsteemist, millel liit rajaneb (19. novembri 1991. aasta kohtuotsus Francovich jt, C‑6/90 ja C‑9/90, EU:C:1991:428, punkt 35, ning 8. septembri 2026. aasta kohtuotsus Ferreira da Silva e Brito jt, C‑293/24, EU:C:2026:723, punkt 42).
19 See põhimõte kehtib kõikidel juhtumitel, mil liikmesriik rikub liidu õigust, milline ka ei oleks liikmesriigi organ – sealhulgas liikmesriigi seadusandja –, kelle tegevus või tegevusetus selle rikkumise põhjustas, ning milline ka ei oleks ametiasutus, kellel üldjuhul lasub asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt vastava kahju hüvitamise kohustus (vt selle kohta 5. märtsi 1996. aasta kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, C‑46/93 ja C‑48/93, EU:C:1996:79, punktid 32 ja 63, ning 28. juuni 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania (liidu õiguse rikkumine seadusandja poolt), C‑278/20, EU:C:2022:503, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
20 Seoses riigivastutuse tekkimise tingimustega kahju korral, mis on üksikisikutele tekitatud liidu õiguse rikkumistega, mida omistatakse riigile, on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et kahju kannatanud üksikisikutel on õigus kahju hüvitamisele, kui on täidetud kolm kumulatiivset tingimust: nimelt peab rikutud liidu õigusnorm andma õigusi üksikisikutele, selle õigusnormi rikkumine peab olema piisavalt selge ning kõnealuse rikkumise ja neile üksikisikutele tekkinud kahju vahel peab olema otsene põhjuslik seos (vt selle kohta 5. märtsi 1996. aasta kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, C‑46/93 ja C‑48/93, EU:C:1996:79, punkt 51, ning 8. septembri 2026. aasta kohtuotsus Ferreira da Silva e Brito jt, C‑293/24, EU:C:2026:723, punkt 44).
21 Need kolm tingimust on vajalikud ja piisavad selleks, et üksikisikutel tekiks õigus kahju hüvitamisele, välistamata siiski, et liikmesriigi õiguse alusel võib riigivastutus tekkida vähem piiravatel tingimustel (28. juuni 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania (liidu õiguse rikkumine seadusandja poolt), C‑278/20, EU:C:2022:503, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
22 Ilma et see piiraks õigust kahju hüvitamisele, mille alus on otseselt liidu õigus, kui käesoleva kohtuotsuse punktis 20 nimetatud kolm tingimust on täidetud, tuleb riigil heastada tekitatud kahju tagajärjed vastutust käsitlevate riigisiseste õigusnormide alusel, võttes arvesse, et riigisisestes õigusaktides sätestatud kahju hüvitamise tingimused ei tohi olla vähem soodsad kui need, mis puudutavad sarnaseid riigisiseseid nõudeid (võrdväärsuse põhimõte), ega ole korraldatud nii, et hüvitise saamine on praktikas võimatu või ülemäära raske (tõhususe põhimõte) (28. juuni 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania (liidu õiguse rikkumine seadusandja poolt), C‑278/20, EU:C:2022:503, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
23 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele tuleb vastata käesoleva kohtuotsuse punktides 18–22 meelde tuletatud põhimõtteid arvestades.
Esimene küsimus
24 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et selle sättega antakse õigusi üksikisikutele, mistõttu võib selle rikkumine liikmesriigi poolt anda neile isikutele õiguse saada liidu õiguse alusel hüvitist, ilma et neilt nõutaks, et nad tõendaksid selle direktiivi artikli 6 punkti b samaaegset rikkumist.
25 Esiteks on direktiivi 2003/88 artikli 2 punktis 1 mõiste „tööaeg“ määratletud kui „iga ajavahemik, mille jooksul töötaja teeb tööd, on tööandja käsutuses ning tegutseb või täidab oma kohustusi“. Nimetatud direktiivi artikli 2 punkti 2 kohaselt on mõiste „puhkeaeg“ määratletud kui „iga ajavahemik, mis ei ole tööaeg“.
26 Teiseks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et mõisted „tööaeg“ ja „puhkeaeg“ direktiivi 2003/88 tähenduses on liidu õiguse mõisted, mida tuleb määratleda vastavalt objektiivsetele tunnustele, lähtudes direktiivi ülesehitusest ja eesmärgist, mis seisneb töötajate elu‑ ja töötingimuste parandamiseks miinimumnõuete kehtestamises. Nimelt saab vaid niisugune autonoomne tõlgendamine tagada selle direktiivi täieliku toime ja nende mõistete ühetaolise kohaldamise kõigis liikmesriikides (9. oktoobri 2025. aasta kohtuotsus STAS‑IV, C‑110/24, EU:C:2025:768, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).
27 Kolmandaks on Euroopa Kohus rõhutanud, et direktiivi 2003/88 artikkel 2 ei kuulu direktiivi nende sätete hulka, millest on lubatud kõrvale kalduda (9. oktoobri 2025. aasta kohtuotsus STAS‑IV, C‑110/24, EU:C:2025:768, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Sellest järeldub, et mõiste „tööaeg“ on üks põhimõistetest, millel põhinevad kõik direktiivi 2003/88 sätted, ning et riigisisese õiguse vastavus selle mõiste määratlusele on hädavajalik selle sätete kogumi nõuetekohaseks kohaldamiseks.
29 Siiski ei saa direktiivi artikli 2 punkti 1 sõnastusest järeldada, et selle sätte endaga antakse õigusi üksikisikutele, mistõttu selle rikkumine liikmesriigi poolt võiks anda üksikisikutele õiguse saada kõnealuselt liikmesriigilt selle rikkumise tõttu hüvitist. Tõepoolest piirdub kõnealuse direktiivi artikkel 2, nagu selle pealkirjast nähtub, punktis 1 nimetatud mõiste „tööaeg“ määratlemisega direktiivi tähenduses, hõlmates sellega „iga ajavahemikku, mille jooksul töötaja teeb tööd, on tööandja käsutuses ning tegutseb või täidab oma kohustusi kooskõlas siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega“, ilma et sellega antaks üksikisikutele õigusi või antaks üksikisikutele, liikmesriikidele või liidu institutsioonidele positiivseid või negatiivseid kohustusi Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika tähenduses, mis tuleneb eelkõige 5. märtsi 2024. aasta kohtuotsusest Kočner vs. Europol (C‑755/21 P, EU:C:2024:202, punkt 119 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Seega ei ole üksnes direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 rikkumise korral käesoleva kohtuotsuse punktis 20 nimetatud esimene liikmesriigi vastutuse tekkimise tingimus täidetud.
31 Siiski tuleb igaks juhuks meenutada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei välista liidu õigus võimalust, et liikmesriigi vastutus liidu õiguse rikkumise eest võib liikmesriigi õiguse alusel tekkida vähem piiravatel tingimustel (25. novembri 2010. aasta kohtuotsus Fuß, C‑429/09, EU:C:2010:717, punkt 66), mida peab käesoleval juhul kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
32 Järelikult tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et selle sättega ei anta õigusi üksikisikutele, mistõttu ei anna selle rikkumine liikmesriigi poolt neile isikutele õigust saada liidu õiguse alusel hüvitist.
Teine küsimus
33 Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas teise küsimuse juhuks, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, ei ole sellele vaja vastata.
Kolmas küsimus
34 Kolmanda küsimusega, mis on esitatud juhuks, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/88 artikli 6 punkti b tuleb tõlgendada nii, et hüvitis, mida maksavad liikmesriigid mittevaralise kahju eest, mille nad on üksikisikutele kõnealuse sätte rikkumisega tekitanud, tuleb kindlaks määrata vastavalt riigisisesele õigusele, võttes arvesse selles sättes ette nähtud piirmäära ületavate töötatud tundide arvu või liidu õiguse sellise rikkumise kestust, mis tuleneb asjaolust, et asjaomased riigisisesed õigusnormid ei näe ette valveaja arvestamist „tööaja“ hulka selle direktiivi artikli 2 punkti 1 tähenduses.
35 Sellele küsimusele vastamiseks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas riigivastutuse tekkimise tingimused, mida on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 20, on käesoleval juhul täidetud.
36 Mis puudutab riigivastutuse tekkimise esimest tingimust, nimelt seda, et rikutud liidu õigusnorm peab andma õigusi üksikisikutele, siis on Euroopa Kohus juba otsustanud, et direktiivi 2003/88 artikli 6 punkt b on sotsiaalõiguse norm, mis annab üksikisikutele õigusi, millele nad saavad riigisisestes kohtutes vahetult tugineda, kuna see paneb liikmesriikidele kohustuse kehtestada iganädalase keskmise tööaja suhtes ülempiir, mis peab miinimumnõudena kehtima kõigile töötajatele (vt selle kohta 5. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Pfeiffer jt, C‑397/01–C‑403/01, EU:C:2004:584, punkt 100, ning 25. novembri 2010. aasta kohtuotsus Fuß, C‑429/09, EU:C:2010:717, punktid 49 ja 50).
37 Seega tingimusel, et M. R. ei tugine oma hagis mitte ainult direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 rikkumisele, vaid ka selle direktiivi artikli 6 punkti b rikkumisele – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, on Slovaki Vabariigi vastutuse tekkimise esimene tingimus täidetud.
38 Mis puudutab teist riigivastutuse tekkimise tingimust, siis tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et selleks, et asuda seisukohale, et liidu õiguse rikkumine on piisavalt selge, on otsustav kriteerium see, kui on ilmselgelt ja jämedalt eiratud rikutud õigusnormiga ette nähtud kaalutlusõiguse piire. Kui asjaomasel ametiasutusel on märkimisväärselt väike, isegi olematu kaalutlusruum, võib ka pelk liidu õiguse eiramine olla küllaldane, et tuvastada selle õiguse piisavalt selge rikkumise esinemine. Läbiviidav hindamine nõuab, et võetaks arvesse valdkonda, tingimusi ja konteksti, milles kõnealune kohustus asjasse puutuval asutusel lasub. Arvesse tuleb muu hulgas võtta ka rikutud õigusnormi selguse ja täpsuse astet, selle kaalutlusruumi ulatust, mille rikutud õigusnorm asjaomasele asutusele annab, lahendatavate olukordade keerukust ning õigusaktide kohaldamise või tõlgendamisega kaasnevaid raskusi (5. märtsi 2024. aasta kohtuotsus Kočner vs. Europol, C‑755/21 P, EU:C:2024:202, punktid 126–128 ja seal viidatud kohtupraktika).
39 Igal juhul tuleb liidu õiguse rikkumist pidada piisavalt selgeks, kui on ilmselgelt eiratud Euroopa Kohtu asjakohast kohtupraktikat (25. novembri 2010. aasta kohtuotsus Fuß, C‑429/09, EU:C:2010:717, punkt 52, ning selle kohta 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus Minister for Children, Equality, Disability, Integration and Youth jt, C‑97/24, EU:C:2025:594, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
40 Eelotsusetaotluses esitatud andmetest nähtub, et M. R‑i valveaega kõnealusel ajavahemikul 1. augustist 2020 kuni 30. juunini 2023 ei peetud „teenistusajaks“ Slovakkia õiguse tähenduses. Eelotsusetaotlusest nähtub samuti, et asjaomase kuuekuulise võrdlusperioodi jooksul ületas M. R‑i tööaeg direktiivi 2003/88 artikli 6 punktis b sätestatud seitsmepäevase ajavahemiku maksimaalset 48tunnist tööaja piiri, rikkudes seega kõnealust sätet.
41 Sellega seoses tuleb märkida, et ajavahemikul 1. augustist 2020 kuni 30. juunini 2023 oli Euroopa Kohtu praktika, mis käsitleb mõistet „tööaeg“, muu hulgas seoses tuletõrjujatega juba välja kujunenud. Euroopa Kohus on nimelt otsustanud, et „riikliku tuletõrje operatiivteenistuse tegevus […] kuulub direktiivi 2003/88 kohaldamisalasse, mistõttu on selle direktiivi artikli 6 punktiga b põhimõtteliselt vastuolus, kui ületatakse iganädalase maksimaalse tööaja suhtes kehtestatud 48‑tunnist piirangut, sh juhul, kui see toimub valveteenistustes“ (25. novembri 2010. aasta kohtuotsus Fuß, C‑429/09, EU:C:2010:717, punkt 57).
42 Lisaks on Euroopa Kohus samuti täpsustanud, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 27, et direktiivi 2003/88 artikkel 2, mis määratleb mõisted „tööaeg“ ja „puhkeaeg“, ei kuulu nende sätete hulka, millest on lubatud kõrvale kalduda (10. septembri 2015. aasta kohtuotsus Federación de Servicios Privados del sindicato Comisiones obreras, C‑266/14, EU:C:2015:578, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 9. oktoobri 2025. aasta kohtuotsus STAS‑IV, C‑110/24, EU:C:2025:768, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Kui käesoleva kohtuotsuse punktides 41 ja 42 meenutatud kohtupraktikat arvestades ilmneb, et direktiivi 2003/88 artikli 6 punktis b sätestatud nõuete täitmata jätmine ajavahemikul 1. augustist 2020 kuni 30. juunini 2023 toimus Euroopa Kohtu praktikat ilmselgelt eirates – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, siis oleks tõendatud liidu õiguse piisavalt selge rikkumine.
44 Järelikult on riigivastutuse tekkimise teine tingimus käesoleva kohtuotsuse punktis 20 viidatud kohtupraktika tähenduses täidetud.
45 Mis puudutab kolmandat tingimust riigivastutuse tekkimiseks liidu õiguse rikkumise tõttu, siis peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas – nagu nähtub eelotsusetaotlusest – esineb põhjuslik seos direktiivi 2003/88 artikli 6 punktis b ette nähtud tööaja pikkuse ületamise ja mittevaralise kahju vahel, mille hüvitamist M. R. nõuab.
46 Seoses liidu õiguse rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise korraga tuleb esiteks märkida, et direktiiv 2003/88 ei sisalda ühtegi erisätet sellise kahju hüvitamise kohta, mis võib töötajatele tekkida selles direktiivis sätestatud miinimumnõuete rikkumise tõttu, eelkõige seoses tööajaga. Järelikult ei saa selle direktiivi sätetest järeldada, et selle kohaselt tuleks eelistada ühte kahju hüvitamise vormi teistele (vt selle kohta 25. novembri 2010. aasta kohtuotsus Fuß, C‑429/09, EU:C:2010:717, punktid 44, 96 ja 98, ning 20. juuni 2024. aasta kohtuotsus Artemis security, C‑367/23, EU:C:2024:529, punktid 26 ja 27).
47 Teiseks, kuna selles valdkonnas puuduvad liidu õigusnormid, peab riik tekitatud kahju tagajärjed hüvitama vastutust käsitlevate riigisiseste õigusnormide alusel, võttes arvesse, et riigisisestes õigusaktides sätestatud kahju hüvitamise tingimused ei tohi olla vähem soodsad kui need, mis puudutavad sarnaseid riigisiseseid nõudeid (võrdväärsuse põhimõte), ega ole korraldatud nii, et hüvitise saamine on praktikas võimatu või ülemäära raske (tõhususe põhimõte) (25. novembri 2010. aasta kohtuotsus Fuß, C‑429/09, EU:C:2010:717, punkt 62, ja 28. juuni 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania (liidu õiguse rikkumine seadusandja poolt), C‑278/20, EU:C:2022:503, punktid 176–184).
48 Kolmandaks on Euroopa Kohus otsustanud, et liidu õiguse rikkumistega üksikisikutele tekitatud kahju eest makstav hüvitis peab olema vastavuses kantud kahjuga, et oleks tagatud nende õiguste tõhus kaitse (25. novembri 2010. aasta kohtuotsus Fuß, C‑429/09, EU:C:2010:717, punkt 92).
49 Neil asjaoludel on liikmesriikide ülesanne neid põhimõtteid järgides esimesena kindlaks teha, kas direktiivi 2003/88 sätete rikkumisega üksikisikule tekitatud kahju hüvitamine peab toimuma rahalise hüvitise vormis, ja teisena määrata kindlaks selle hüvitise arvutamise viisi käsitlevad reeglid (vt analoogia alusel 25. novembri 2010. aasta kohtuotsus Fuß, C‑429/09, EU:C:2010:717, punkt 94).
50 Mis puudutab täpsemalt liikmesriikide poolt üksikisikutele direktiivi 2003/88 artikli 6 punkti b rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise korda, siis seda ei tule riigisisese õiguse kohaselt kindlaks määrata mitte lähtudes liidu õiguse sellise rikkumise kestusest, mis tuleneb asjaolust, et asjaomased riigisisesed õigusnormid ei näe ette valveaja arvestamist „tööaja“ hulka selle direktiivi artikli 2 punkti 1 tähenduses, vaid lähtudes kahjust, mis asjaomastele isikutele tegelikult ja konkreetselt tekkis ning mis on otseses põhjuslikus seoses direktiivi artikli 6 punkti b rikkumisega, järgides seejuures võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid.
51 Käesoleval juhul võib eelkõige arvesse võtta direktiivi 2003/88 artikli 6 punktis b ette nähtud piirmäära ületavate tundide arvu, mis võivad mõjutada M. R‑i era‑ ja perekonnaelu, nagu nähtub eelotsusetaotlusest.
52 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2003/88 artikli 6 punkti b tuleb tõlgendada nii, et hüvitist, mida maksavad liikmesriigid mittevaralise kahju eest, mille nad on üksikisikutele kõnealuse sätte rikkumisega tekitanud, ei tule riigisisese õiguse kohaselt kindlaks määrata mitte lähtudes liidu õiguse sellise rikkumise kestusest, mis tuleneb asjaolust, et asjaomased riigisisesed õigusnormid ei näe ette valveaja arvestamist „tööaja“ hulka selle direktiivi artikli 2 punkti 1 tähenduses, vaid lähtudes kahjust, mis asjaomastele isikutele tegelikult ja konkreetselt tekkis ning mis on otseses põhjuslikus seoses direktiivi artikli 6 punkti b rikkumisega, järgides seejuures võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid.
Kohtukulud
53 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikli 2 punkti 1
tuleb tõlgendada nii, et
selle sättega ei anta õigusi üksikisikutele, mistõttu ei anna selle rikkumine liikmesriigi poolt neile isikutele õigust saada liidu õiguse alusel hüvitist.
2. Direktiivi 2003/88 artikli 6 punkti b
tuleb tõlgendada nii, et
hüvitist, mida maksavad liikmesriigid mittevaralise kahju eest, mille nad on üksikisikutele kõnealuse sätte rikkumisega tekitanud, ei tule riigisisese õiguse kohaselt kindlaks määrata mitte lähtudes liidu õiguse sellise rikkumise kestusest, mis tuleneb asjaolust, et asjaomased riigisisesed õigusnormid ei näe ette valveaja arvestamist „tööaja“ hulka selle direktiivi artikli 2 punkti 1 tähenduses, vaid lähtudes kahjust, mis asjaomastele isikutele tegelikult ja konkreetselt tekkis ning mis on otseses põhjuslikus seoses direktiivi artikli 6 punkti b rikkumisega, järgides seejuures võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: slovaki.
i Kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.