1.

Käesolevate liidetud kohtuasjade esemeks on apellatsioonkaebused, mille Banco Santader, SA ja Santusa, SL (edaspidi „Banco Santander ja Santusa“) (kohtuasi C‑53/19 P), ja Hispaania Kuningriik (kohtuasi C‑65/19 P) esitasid 15. novembri 2018. aasta kohtuotsuse Banco Santander ja Santusa vs. komisjon ( 2 ) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“) peale, millega Üldkohus jättis rahuldamata Banco Santanderi ja Santusa ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi, milles paluti tühistada komisjoni 12. jaanuari 2011. aasta otsuse 2011/282/EL firmaväärtuse amortiseerimise kohta välismaises äriühingus osaluse omandamisel, mida Hispaania rakendas (edaspidi „vaidlusalune otsus“), ( 3 ) artikli 1 lõige 1, ja teise võimalusena sama otsuse artikkel 4.

2.

Käesolevad apellatsioonkaebused kuuluvad kaheksa paralleelse kohtuasja hulka, milles on esitatud nõue tühistada kohtuotsused, millega Üldkohus jättis rahuldamata hagid, mille teatavad Hispaania äriühingud esitasid vaidlusaluse otsuse või komisjoni otsuse 2011/5/EÜ peale firmaväärtuse amortiseerimise kohta välismaises äriühingus osaluse omandamisel, mida Hispaania rakendas (edaspidi „28. oktoobri 2009. aasta otsus“). ( 4 )

3.

Euroopa Komisjon otsustas 10. oktoobril 2007 pärast mitut kirjalikku küsimust, mille Euroopa Parlamendi liikmed olid aastatel 2005 ja 2006 talle esitanud, ning kaebust, mille ta sai 2007. aastal ühelt eraettevõtjalt, algatada ELTL kehtiva artikli 108 lõikes 2 sätestatud ametliku uurimismenetluse ( 5 ) (edaspidi „algatamisotsus“) meetme suhtes, mis on ette nähtud Hispaania äriühingu tulumaksu seaduse (Ley del Impuesto sobre Sociedades) artikli 12 lõikes 5, mis lisati sellesse seadusse 27. detsembri 2001. aasta seadusega 24/2001 maksu‑, haldus‑ ja sotsiaalmeetmete kohta (Ley 24/2001, de Medidas Fiscales, Administrativas y del Orden Social) ( 6 ), ja mida korrati kuninga 5. märtsi 2004. aasta seadusandlikus dekreedis 4/2004, millega kiidetakse heaks äriühingu tulumaksu seaduse konsolideeritud versioon (Real Decreto Legislativo 4/2004, por el que se aprueba el texto refundido de la Ley del Impuesto sobre Sociedades, edaspidi „TRLIS“) (edaspidi „vaidlusalune meede“). Vaidlusaluse meetme kohaselt võib Hispaania maksukohustuslasest äriühing siis, kui ta on omandanud „välismaises äriühingus“ vähemalt 5‑protsendilise osaluse ning seda vähemalt aastaseks katkematuks ajavahemikuks, tema poolt tasumisele kuuluva äriühingu tulumaksuga maksustatavast tulust amortisatsiooni vormis maha arvata sellest tuleneva firmaväärtuse ( 7 ), täpsemalt rahalise firmaväärtuse (comercio financiero). ( 8 ) Vaidlusaluses meetmes on täpsustatud, et selleks, et äriühingut peetaks „välismaiseks äriühinguks“, peab tal olema kohustus tasuda maksu, mis on Hispaanias kohaldatava maksuga identne, ja ta peab oma tulu peamiselt saama äritegevusest välismaal.

4.

Komisjon lõpetas 28. oktoobri 2009. aasta otsusega ametliku uurimismenetluse Euroopa Liidu siseste osaluste omandamiste osas. Komisjon tunnistas selles otsuses abikava, mida Hispaania vaidlusaluse meetme alusel rakendas, siseturuga kokkusobimatuks abisaajatele ühendusesiseste omandamistega seoses antud abi puhul.

5.

Komisjon jättis menetluse liiduväliste osaluste omandamise suhtes siiski avatuks, oodates uusi andmeid, mille Hispaania ametiasutused lubasid esitada. See menetluse osa lõpetati vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisega. Otsuse artikli 1 lõige 1 tunnistab abikava, mida Hispaania rakendas vaidlusaluse meetme alusel, siseturuga kokkusobimatuks „abisaajatele ELi‑väliste omandamistega seoses antud abi puhul“. ( 9 ) Selle artikli lõige 4 näeb ette, et „[…] TRLIS artikli 12 lõike 5 kohaselt käesoleva otsuse Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäevaks teostatud ELi-väliste omandamistega seoses abisaajatele antud maksusoodustusi, mis on seotud otsese või kaudse enamusosalusega välismaistes äriühingutes, mis on asutatud Hiinas, Indias või mõnes muus riigis, kus on tõendatud ilmsete õiguslike takistuste olemasolu piiriüleste äriühenduste puhul või kus nende olemasolu saab tõendada, võib jätkuvalt kasutada kogu abikavas kehtestatud amortisatsiooniperioodi jooksul“. Vaidlusaluse otsuse artikli 4 lõige 1 näeb ette, et tagasi nõutakse „kava alusel antud maksuvähendustele vastav siseturuga kokkusobimatu abi […] nendelt abisaajatelt, kelle ELi‑väliste omandamiste kaudu välismaistes äriühingutes omandatud õigused ei vasta artikli 1 lõigetes 2–5 sätestatud tingimustele“.

6.

Banco Santander ja Santusa esitasid vaidlusaluse otsuse tühistamise nõudes hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 29. juulil 2011. Üldkohus rahuldas hagi 7. novembri 2014. aasta kohtuotsusega Banco Santander ja Santusa vs. komisjon ( 10 ) (edaspidi „kohtuotsus Banco Santander ja Santusa vs. komisjon“), tuginedes asjaolule, et komisjon kohaldas vääralt ELTL artikli 107 lõikes 1 ette nähtud valikulisuse tingimust. Ühtlasi tühistas Üldkohus 7. novembri 2014. aasta kohtuotsusega Autogrill España vs. komisjon ( 11 ) (edaspidi „kohtuotsus Autogrill España vs. komisjon“) ka 28. oktoobri 2009. aasta otsuse.

7.

Komisjon esitas kohtuotsuse Banco Santander ja Santusa vs. komisjon peale apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 19. jaanuaril 2015. See apellatsioonkaebus, mis registreeriti numbriga C‑21/15 P, liideti apellatsioonkaebusega, mis oli registreeritud numbriga C‑20/15 P ja millega komisjon oli vaidlustanud kohtuotsuse Autogrill España vs. komisjon. Euroopa Kohtu presidendi 19. mai 2015. aasta otsustega anti Saksamaa Liitvabariigile, Iirimaale ja Hispaania Kuningriigile luba liidetud kohtuasjades WDFG ning Banco Santanderi ja Santusa nõuete toetuseks menetlusse astuda. Euroopa Kohus tühistas 21. detsembri 2016. aasta otsusega komisjon vs. World Duty Free Group jt ( 12 ) (edaspidi „kohtuotsus WDFG“) kohtuotsuse Banco Santander ja Santusa vs. komisjon, saatis asja Üldkohtusse uueks arutamiseks ja jättis kohtukulude kandmise otsustamise osaliselt edaspidiseks. Ühtlasi tühistas Euroopa Kohus ka kohtuotsuse Autogrill España vs. komisjon.

8.

Üldkohus jättis 15. novembri 2018. aasta vaidlustatud kohtuotsusega Banco Santander ja Santusa hagi rahuldamata, jättis nende kohtukulud nende endi kanda ja mõistis neilt välja komisjoni kohtukulud ning sedastas, et Saksamaa Liitvabariik, Iirimaa ja Hispaania Kuningriik kannavad igaüks ise oma kohtukulud. ( 13 )

9.

Banco Santander ja Santusa ja Hispaania Kuningriik esitasid käesolevad apellatsioonkaebused, mis saabusid Euroopa Kohtu kantseleisse vastavalt 25. ja 29. jaanuaril 2019.

10.

Kohtuasjas C‑53/19 paluvad Banco Santander ja Santusa vaidlustatud kohtuotsuse tühistada, tühistada vaidlusalune otsus, rahuldades hagi, mille nad on Üldkohtule esitanud, ja mõista kohtukulud välja komisjonilt. Hispaania Kuningriik palub Banco Santanderi ja Santusa apellatsioonkaebuse rahuldada, vaidlustatud kohtuotsuse tühistada ja mõista kohtukulud välja komisjonilt. Kohtuasjas C‑65/19 palub Hispaania Kuningriik vaidlustatud kohtuotsuse tühistada, tühistada vaidlusalune otsus osas, millega vaidlusalune meede on tunnistatud riigiabiks, ja mõista kohtukulud välja komisjonilt. Saksamaa Liitvabariik palub mõlemas kohtuasjas apellatsioonkaebused rahuldamata jätta ja mõista kohtukulud välja apellantidelt.

11.

Maksumeetmete valikulisuse kohtupraktika hetkeseisu analüüsiga seoses ja eelkõige kirjeldamaks kolmeetapilist meetodit, mille Euroopa Kohus on välja töötanud valikulisuse analüüsiks, viitan argumentidele ja kriteeriumidele, mille esitasin liidetud kohtuasjades C‑51/19 P, World Duty Free Group vs. komisjon, ja C‑64/19 P, Hispaania vs. komisjon, tänase kuupäevaga esitatud ettepaneku punktides 11–21. Banco Santanderi ja Santusa ning Hispaania Kuningriigi esitatud väited vaadatakse läbi viidatud argumentide ja kriteeriumide alusel. Tagajärgede osas, mis kohtuotsusel WDFG on käesolevate apellatsioonkaebuste läbivaatamisele, viitan eespool viidatud ettepaneku punktidele 23–27

12.

Esiteks Banco Santander ja Santusa ja teiseks Hispaania Kuningriik esitavad oma apellatsioonkaebuste põhjendamiseks ainsa väite, mis käsitleb viga ELTL artikli 107 lõike 1 tõlgendamisel seoses valikulisuse kriteeriumiga. Mõlemad väited on jagatud mitmesse ossa: Banco Santanderi ja Santusa puhul esimese võimalusena nelja ja teise võimalusena kahte ossa ning Hispaania Kuningriigi apellatsioonkaebuse ainsa väite puhul nelja ossa.

13.

Banco Santanderi ja Santusa apellatsioonkaebuse ainsa väite esimese võimalusena esitatud neli osaväidet ja Hispaania Kuningriigi apellatsioonkaebuse ainsa väite neli osa langevad omavahel suures osas kokku või kattuvad. Seega võib need rühmitada ja koos läbi vaadata. Seejärel analüüsin Banco Santanderi ja Santusa apellatsioonkaebuse ainsa väite teise võimalusena esitatud osaväiteid.

14.

Banco Santanderi ja Santusa apellatsioonkaebuse ainsa väite esimene osa ja Hispaania Kuningriigi apellatsioonkaebuse ainsa väite esimene ja teine osa puudutavad valikulisuse analüüsi esimest etappi, mille eesmärk on võrdlussüsteemi kindlaksmääramine. Võrdlussüsteemi mõiste ja võrdlussüsteemi kindlaksmääramise kriteeriumide osas viitan argumentidele, mille esitasin liidetud kohtuasjades C‑51/19 P, World Duty Free Group vs. komisjon, ja C‑64/19 P, Hispaania vs. komisjon tänase kuupäevaga esitatud ettepaneku punktides 37–51.

15.

Kuna Banco Santanderi ja Santusa apellatsioonkaebuse ainsa väite esimese osa esimeses punktis ja Hispaania Kuningriigi apellatsioonkaebuse ainsa väite esimeses osas esitatud vastuväited ja nende vastuväidete põhjendamiseks esitatud argumendid on identsed nendega, mis on esitatud vastavalt World Duty Free Groupi apellatsioonkaebuse ainsa väite esimese osa esimeses punktis kohtuasjas C‑51/19 P ja Hispaania Kuningriigi apellatsioonkaebuse ainsa väite esimeses osas kohtuasjas C‑64/19 P, siis viitaksin nende läbivaatamiseks mutatis mutandis vaid oma nendes liidetud kohtuasjades tänase kuupäevaga esitatud ettepaneku punktidele 52–59. Teen Euroopa Kohtule ettepaneku neis punktides esitatud põhjendustel Banco Santanderi ja Santusa apellatsioonkaebuse ainsa väite esimese osa esimene punkt ning Hispaania Kuningriigi apellatsioonkaebuse ainsa väite esimene osa tagasi lükata.

16.

Kuna Banco Santanderi ja Santusa apellatsioonkaebuse ainsa väite esimese osa teises punktis ja Hispaania Kuningriigi apellatsioonkaebuse ainsa väite teises osas esitatud vastuväited ja nende vastuväidete põhjendamiseks esitatud argumendid on identsed nendega, mis on esitatud vastavalt World Duty Free Groupi apellatsioonkaebuse ainsa väite esimese osa teises punktis kohtuasjas C‑51/19 P ja Hispaania Kuningriigi apellatsioonkaebuse ainsa väite teises osas kohtuasjas C‑64/19 P, siis viitaksin nende läbivaatamiseks mutatis mutandis vaid oma nendes liidetud kohtuasjades tänase kuupäevaga esitatud ettepaneku punktidele 62–82. Teen Euroopa Kohtule ettepaneku nendes punktides esitatud põhjendustel Banco Santanderi ja Santusa apellatsioonkaebuse ainsa väite esimese osa teine punkt ning Hispaania Kuningriigi apellatsioonkaebuse ainsa väite teine osa tagasi lükata.

17.

Kuna analüüsitava väite kontekstis esitatud vastuväited ja nende vastuväidete põhjendamiseks esitatud argumendid on identsed nendega, mis on esitatud World Duty Free Groupi apellatsioonkaebuse ainsa väite esimese osa kolmandas punktis kohtuasjas C‑51/19 P, siis viitaksin nende läbivaatamiseks mutatis mutandis vaid oma liidetud kohtuasjades C‑51/19 P ja C‑64/19 P tänase kuupäevaga esitatud ettepaneku punktidele 85–87. Teen Euroopa Kohtule ettepaneku nendes punktides esitatud põhjendustel Banco Santanderi ja Santusa apellatsioonkaebuse ainsa väite esimese osa kolmas punkt tagasi lükata.

18.

Väited, mille Banco Santander ja Santusa ning Hispaania Kuningriik esitasid vastavalt apellatsioonkaebuse ainsa väite teises ja kolmandas osas, puudutavad vaidlustatud kohtuotsuse punkte 144–165 ja nendega on vaidlustatud selle kohtuotsuse põhjendused, millega Üldkohus määras kindlaks võrdlussüsteemi eesmärgi ja võrdles selle eesmärgi alusel nende ettevõtjate olukorda, kes saavad vaidlusaluse meetmega antud eelise, ja nende ettevõtjate olukorda, kellele on selle kohaldamine välistatud.

19.

Kuna apellatsioonkaebuste analüüsitavate osade kontekstis on esiteks Banco Santanderi ja Santusa ning teiseks Hispaania Kuningriigi esitatud vastuväited ja nende vastuväidete põhjendamiseks esitatud argumendid identsed nendega, mis on esitatud World Duty Free Groupi apellatsioonkaebuse ainsa väite teises osas kohtuasjas C‑51/19 P ja Hispaania Kuningriigi apellatsioonkaebuse ainsa väite kolmandas osas kohtuasjas C‑64/19 P, siis viitaksin nende läbivaatamiseks mutatis mutandis vaid oma liidetud kohtuasjades C‑51/19 P ja C‑64/19 P tänase kuupäevaga esitatud ettepaneku punktidele 91–106. Teen Euroopa Kohtule ettepaneku nendes punktides esitatud põhjendustel Banco Santanderi ja Santusa apellatsioonkaebuse ainsa väite teine osa ja Hispaania Kuningriigi apellatsioonkaebuse ainsa väite kolmas osa tagasi lükata.

20.

Kuna apellatsioonkaebuste analüüsitavate osade kontekstis on esiteks Banco Santanderi ja Santusa ning teiseks Hispaania Kuningriigi esitatud vastuväited ja nende vastuväidete põhjendamiseks esitatud argumendid identsed nendega, mis on esitatud World Duty Free Groupi apellatsioonkaebuse ainsa väite kolmandas osas kohtuasjas C‑51/19 P ja Hispaania Kuningriigi apellatsioonkaebuse ainsa väite neljandas osas kohtuasjas C‑64/19 P, siis viitaksin nende läbivaatamiseks mutatis mutandis vaid oma nendes liidetud kohtuasjades tänase kuupäevaga esitatud ettepaneku punktidele 109 ja 110. Teen Euroopa Kohtule ettepaneku nendes punktides esitatud põhjendustel Banco Santanderi ja Santusa apellatsioonkaebuse ainsa väite kolmas osa ja Hispaania Kuningriigi apellatsioonkaebuse ainsa väite neljas osa tagasi lükata.

21.

Kuna Banco Santanderi ja Santusa apellatsioonkaebuse ainsa väite selle osa kontekstis esitatud vastuväited ja nende vastuväidete põhjendamiseks esitatud argumendid on identsed nendega, mis on esitatud World Duty Free Groupi apellatsioonkaebuse ainsa väite neljandas osas kohtuasjas C‑51/19 P, siis viitaksin nende läbivaatamiseks mutatis mutandis vaid oma liidetud kohtuasjades C‑51/19 P ja C‑64/19 P tänase kuupäevaga esitatud ettepaneku punktidele 112 ja 113. Teen Euroopa Kohtule ettepaneku nendes punktides esitatud põhjendustel Banco Santanderi ja Santusa apellatsioonkaebuse ainsa väite neljas osa tagasi lükata.

22.

Kuna Banco Santanderi ja Santusa apellatsioonkaebuse ainsa väite selle osa kontekstis esitatud vastuväited ja nende vastuväidete põhjendamiseks esitatud argumendid on identsed nendega, mis on esitatud World Duty Free Groupi apellatsioonkaebuse ainsa väite viiendas osas kohtuasjas C‑51/19 P, siis viitaksin nende läbivaatamiseks mutatis mutandis vaid oma liidetud kohtuasjades C‑51/19 P ja C‑64/19 P tänase kuupäevaga esitatud ettepaneku punktidele 114–117. Teen Euroopa Kohtule ettepaneku nendes punktides esitatud põhjendustel Banco Santanderi ja Santusa apellatsioonkaebuse ainsa väite viies osa tagasi lükata.

23.

Kuna Banco Santanderi ja Santusa apellatsioonkaebuse ainsa väite selle osa kontekstis esitatud vastuväited ja nende vastuväidete põhjendamiseks esitatud argumendid on identsed nendega, mis on esitatud World Duty Free Groupi apellatsioonkaebuse ainsa väite kuuendas osas kohtuasjas C‑51/19 P, siis viitaksin nende läbivaatamiseks mutatis mutandis vaid oma neis liidetud kohtuasjades tänase kuupäevaga esitatud ettepaneku punktidele 119–122. Teen Euroopa Kohtule ettepaneku nendes punktides esitatud põhjendustel ka Banco Santanderi ja Santusa apellatsioonkaebuse ainsa väite kuues osa tagasi lükata.

24.

Eelnevale tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku jätta Banco Santanderi ja Santusa ja Hispaania Kuningriigi apellatsioonkaebused tervikuna rahuldamata.

25.

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõike 2 kohaselt otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotamise, kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kohaldatakse selle kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel mutatis mutandis Euroopa Kohtu menetluses, mille esemeks on Üldkohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna teen Euroopa Kohtule ettepaneku jätta Banco Santanderi ja Santusa ja Hispaania Kuningriigi apellatsioonkaebused rahuldamata, siis tuleb minu arvates kohtukulud neilt välja mõista vastavalt komisjoni esitatud nõudele. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 4 on nähtud ette, et „kui esimeses astmes menetlusse astuja ei ole ise apellatsioonkaebust esitanud, saab temalt apellatsioonimenetluse kohtukulud välja mõista üksnes juhul, kui ta on osalenud Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus või suulises osas. Kui nimetatud pool osaleb menetluses, võib Euroopa Kohus jätta tema kohtukulud tema enda kanda“. Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku jätta Saksamaa Liitvabariigi kohtukulud tema enda kanda.

26.

Eelnevale tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku jätta apellatsioonkaebused rahuldamata, mõista kohtukulud välja Banco Santanderilt ja Santusalt ja Hispaania Kuningriigilt ning jätta Saksamaa Liitvabariigi kohtukulud tema enda kanda.