–

Suez II Water Technologies & Solutions Portugal Unipessoal Lda, esindaja: advogado R. Garção Soares,

–

Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes, M. Figueiredo ja N. Vitorino,

–

Kreeka valitsus, esindajad: M. Tassopoulou ja A. Dimitrakopoulou,

–

Hispaania valitsus, esindajad: S. Jiménez García ja V. Ester Casas,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Caeiros ja F. Clotuche-Duvieusart,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT 1992, L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 82/97 (ELT 1997, L 17, lk 1; ELT eriväljaanne 02/08, lk 179) (edaspidi „tolliseadustik“), artiklit 37, ning komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92 (EÜT 1993, L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3), mida on muudetud komisjoni 12. jaanuari 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 75/98 (ELT 1998, L 7, lk 3; ELT eriväljaanne 02/08, lk 404), artikli 313 lõiget 1 ja lõike 2 punkti a (edaspidi „rakendusmäärus“).

2

Taotlus on esitatud Suez II Water Technologies & Solutions Portugal Unipessoal Lda, varem GE Power Controls Portugal, Material Eléctrico Lda, hiljem GE Power Controls Portugal Unipessoal Lda (edaspidi „Suez II“) ja Fazenda Pública (riigikassa, Portugal) vahelises kohtuvaidluses ja puudutab teatavate Suez II soetatud kaupade tollistaatust.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Tolliseadustik

3

Põhikohtuasjas asjasse puutuval perioodil ehk ajavahemikus 16. juunist 2000 kuni 24. augustini 2000 sätestas tolliseadustiku artikkel 4:

4

Tolliseadustiku artikkel 13 sätestas:

5

Selle seadustiku artikkel 14 nägi ette:

6

Vastavalt tolliseadustiku artiklile 16 säilitavad asjaomased isikud tollikontrolli otstarbeks artiklis 14 nimetatud dokumente kehtivates õigusaktides ettenähtud aja jooksul, kuid vähemalt kolm kalendriaastat.

7

Tolliseadustiku III jaotise „Sätted, mida kohaldatakse ühenduse tolliterritooriumile toodud kauba suhtes, kuni sellele määratakse tollikäitlusviis“ I peatüki „Kauba toomine ühenduse tolliterritooriumile“ artikkel 37 sätestas:

8

Tolliseadustiku artikli 38 lõiked 1 ja 5 olid sõnastatud järgmiselt:

–

meritsi või õhuteed pidi või

–

maitsi, ilma ühenduse tolliterritooriumi mõnd muud osa läbimata, kui vabatsoon külgneb liikmesriigi ja kolmanda riigi vahelise maismaapiiriga.

9

Tolliseadustiku artikkel 40, mis käsitleb kauba esitamist tollile, sätestab:

10

Tolliseadustiku artikkel 43 nägi ette:

11

Tolliseadustiku artiklis 44 oli sätestatud:

12

Tolliseadustiku III jaotise 4. peatükk „Tollile esitatud kaubale tollikäitlusviisi määramise kohustus“ hõlmas artikleid 48 ja 49.

13

Tolliseadustiku artikkel 48 sätestas:

14

Tolliseadustiku artikli 49 lõige 1 oli sõnastatud järgmiselt:

15

Tolliseadustiku IV jaotise „Tollikäitluviisid“ 2. peatüki „Tolliprotseduurid“ artikli 59 lõikes 1 oli sätestatud:

16

Tolliseadustiku artikkel 79 sätestas:

17

Tolliseadustiku artikkel 180 nägi ette:

18

Tolliseadustiku VII jaotise „Tollivõlg“ artikkel 202 sätestas:

Rakendusmäärus

19

Rakendusmääruse põhikohtuasjas asjasse puutuval perioodil kehtinud redaktsiooni artikkel 313 sätestas:

20

Rakendusmääruse artiklid 314–323 käsitlevad kauba ühenduse kauba staatuse tõendamist ja seda, millises vormis tuleb tõend esitada.

21

Rakendusmääruse artiklis 314 sätestati:

22

Rakendusmääruse artiklis 317 on sätestatud:

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

23

Suez II tegutseb Portugalis elektriseadmete tootmise ja kaubanduse valdkonnas. Ta võttis oma tegevuskohas vastu kaupa, mis oli mõeldud kasutamiseks tema tootmistegevuses. Seda kaupa tarnisid talle 2000., 2001. ja 2002. aastal Ungaris ja Poolas, mis olid tol ajal kolmandad riigid, ning Šveitsis asutatud äriühingud, kes esitasid nende eest ka arved.

24

Portugali toll viis Suez II ruumides läbi tollikontrolli. Tollikontroll lõppes 18. novembril 2002.

25

Pärast seda, kui kõik arved, mis olid seotud nende kaupade tarnetega, olid läbi vaadatud, palus toll Suez II esitada dokumendid, mis tõendaksid, et see kaup oli toodud Euroopa Liidu territooriumile, et see oli tollile esitatud ja selle kohta oli olemas ülddeklaratsioon vastavalt tolliseadustiku artiklitele 38 ja 43.

26

Suez II esitas impordideklaratsioonid mitme liikmesriigi tollile suurema osa arvetel märgitud kaupade kohta, kuid mitte kõigi kohta.

27

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Ungaris asuvalt GE Hungarylt ja Poolas asuvatelt GE Polskalt ja Elesterilt saadud kauba kohta ei ole Suez II esitanud tollile dokumente, mis tõendaksid kauba vabasse ringlusse lubamist ja sellest tulenevat ühenduse kauba staatuse omistamist, ega ülddeklaratsiooni, esitades vaid arved, mille 2000. aastal väljastasid kolmandates riikides, see tähendab väljaspool liidu tolliterritooriumi asuvad tarnijad.

28

Toll leidis, et kaupa, mille puhul ei ole tõendatud, et selle suhtes on teiste liikmesriikide toll kohaldanud vabasse ringlusse lubamise menetlusi, tuleb käsitada ühendusevälise kaubana. See kaup toodi liidu tolliterritooriumile kooskõlas tolliseadustiku artikliga 37 ja vastavalt rakendusmääruse artikli 313 lõike 2 punktile a ei kohaldata liidu tolliterritooriumil asuva kauba suhtes viimati nimetatud artikli lõikes 1 ette nähtud põhimõtet, et eeldatavalt on tegemist ühenduse kaubaga.

29

Toll järeldas, et asjaomane kaup toodi liidu tolliterritooriumile ebaseaduslikult ja see tõi vastavalt tolliseadustiku artikli 202 lõike 1 punktile a kaasa tollivõla tekkimise impordil ning samal ajal käibemaksuvõla impordil.

30

Porto (Portugal) piirkonna tollivaidluste ja tollikontrolli osakonna direktori 21. augusti 2003. aasta otsusega nõuti Suez II-lt tollivõla tasumist summas 353 903,04 eurot. Otsus puudutab võlga, mis tekkis ajavahemikus 16. juunist 2000 kuni 24. augustini 2000.

31

Suez II tasus selle summa 8. septembril 2003. Kuna aga Suez II leidis, et kuigi tal ei olnud võimalik esitada nõutud tõendeid, olid eri ettevõtjad liikmesriikide tolli kaudu juba suunanud asjaomase kauba liidu tolliterritooriumil vabasse ringlusse ning et sellisel juhul lasub tollil kohustus tõendada, et tegu oli ühendusevälise kaubaga, esitas Suez II Tribunal Tributário do Portole (Porto maksukohus) kaebuse, milles palus Porto piirkonna tollivaidluste ja tollikontrolli osakonna direktori 21. augusti 2003. aasta otsus tühistada.

32

Kuna Tribunal Tributário do Porto (Porto maksukohus) jättis selle kaebuse 28. veebruari 2013. aasta otsusega rahuldamata, kaebas Suez II selle kohtuotsuse edasi Supremo Tribunal Administrativole (Portugali kõrgeim halduskohus).

33

Neil asjaoludel otsustas Supremo Tribunal Administrativo (Portugali kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

Eelotsuse küsimuse analüüs

34

Oma küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas rakendusmääruse artiklit 313 tuleb tõlgendada nii, et sellist kaupa nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille on liidu tolliterritooriumil asuvale äriühingule seal kasutamiseks tarninud ja mille eest on arve esitanud kolmandates riikides asutatud äriühingud, tuleb vastavalt selle artikli lõikele 1 käsitada ühenduse kaubana, kui ei ole tõendatud, et see ei ole ühenduse kaup, või käsitada nii, et see on toodud liidu tolliterritooriumile tolliseadustiku artikli 37 tähenduses ja on sellisena hõlmatud rakendusmääruse artikli 313 lõike 2 punktis a sätestatud erandiga, nii et ühenduse kaubana tunnustatakse vaid kaupa, mille kohta on esitatud tõendid, et sellele on kohaldatud liidu tolliterritooriumil vabasse ringlusse lubamise korda.

35

Suez II väidab, et sellise kauba puhul, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis asub liidu tolliterritooriumil kuupäeval, mil tõusetus küsimus selle tollistaatuse määramise kohta, tuleks kohaldada rakendusmääruse artikli 313 lõikes 1 ette nähtud üldist eeldust ja seda tuleks käsitada ühenduse kaubana, välja arvatud juhul, kui toll on esitanud vastupidist kinnitavad tõendid. Asjaolu, et selle kauba kohta ei ole dokumente, mis tõendaks vabasse ringlusse lubamist, ei tähenda, et see on liidu tolliterritooriumile toodud ebaseaduslikult.

36

Seisukohti esitanud valitsused ja Euroopa Komisjon väidavad seevastu, et põhikohtuasjas käsitletav kaup kuulub rakendusmääruse artikli 313 lõike 2 punktis a sätestatud erandi kohaldamisalasse, kuna see kaup – kuivõrd seda loetakse liidu tolliterritooriumile tooduks tolliseadustiku artikli 37 tähenduses – kuulub alates sellele territooriumile toomisest tollijärelevalve alla ja jääb sinna nii kauaks, kui on vajalik selle tollistaatuse määramiseks. Kuna kaupa ei deklareeritud ega suunatud tolliprotseduurile pärast selle toomist liidu tolliterritooriumile, tuleks seda käsitada ebaseaduslikult sellele territooriumile toodud kaubana, mistõttu on vastavalt tolliseadustiku artiklile 202 tekkinud tollivõlg alates ebaseadusliku toomise kuupäevast.

37

Selles osas tuleb sissejuhatuseks märkida, et lähtudes rakendusmääruse artikli 313 lõike 1 sõnastusest käsitatakse ühenduse kaubana kaupa, mis asub liidu tolliterritooriumil, esiteks arvestades tolliseadustiku artiklit 180 ja rakendusmääruse artikli 313 lõikes 2 korratud erandeid ning teiseks jättes kõrvale olukorrad, kus ei ole kindlaks tehtud, et sellel ei ole ühenduse kauba staatust. Vastavalt rakendusmääruse artikli 313 lõikele 2 ei käsitata tolliseadustiku artikli 37 tähenduses liidu tolliterritooriumile toodud kaupa ühenduse kaubana, kui selle ühenduse kauba staatust ei ole nõuetekohaselt määratud vastavalt rakendusmääruse artiklitele 314–323.

38

Kõigepealt tuleb märkida, et tolliseadustiku artiklis 180 sätestatud erand, mis puudutab vabatsoone ja -ladusid, ei ole antud juhul põhikohtuasja asjaolusid arvestades asjakohane.

39

Selleks et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik vastus, on vaja määrata kindlaks rakendusmääruse artikli 313 lõikes 1 sätestatud eeldus ja selle artikli lõikes 2 sätestatud erandite kohaldamisala laiemas süstemaatilises perspektiivis, seostades neid sätteid tolliseadustiku asjakohaste sätetega ja eelkõige nendega, mis on kohaldatavad liidu tolliterritooriumile toodud kauba, ühenduse staatusega kauba ja kolmandatest riikidest imporditud kauba liidu tolliterritooriumil vabasse ringlusse lubamise menetluse suhtes.

40

Esiteks tuleb tõlgendada rakendusmääruse artikli 313 lõiget 2, kuna see viitab mõistele „liidu tolliterritooriumile toodud kaup“ tolliseadustiku artikli 37 tähenduses, lähtudes tolliseadustiku artikli 4 punktidest 13 ja 19 ning samuti artiklitest 37, 38, 40, 43 ja 45, mis kuuluvad selle seadustiku III jaotisse, mis käsitleb eelkõige kauba liidu tolliterritooriumile toomisega seotud kohustusi, sellise kauba tollijärelevalve alla jätmist kuni selle tollistaatuse kindlaksmääramiseni ning tollile esitamise ja deklareerimise korda.

41

Tollijärelevalve on määratletud tolliseadustiku artikli 4 punktis 13 kui tolli poolt rakendatavad meetmed üldiselt, mille eesmärk on tagada tollieeskirjadest kinnipidamine.

42

Sama seadustiku artikli 37 kohaselt kuulub liidu tolliterritooriumile toodud kaup tollijärelevalve alla selle saabumisest alates. Tollijärelevalve all olevat kaupa võib toll kontrollida kooskõlas kehtivate õigusaktidega ning kaup jääb tollijärelevalve alla nii kauaks, kui on vajalik selle tollistaatuse määramiseks, ühendusevälise kauba puhul kuni kauba tollistaatuse muutumiseni või kauba paigutamiseni vabatsooni või -lattu, või reeksportimiseni või hävitamiseni (3. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas Papismedov jt, C‑195/03, EU:C:2005:131, punkt 21).

43

Euroopa Kohus märkis 3. märtsi 2005. aasta kohtuotsuse Papismedov jt (C‑195/03, EU:C:2005:131) punktis 22, et liidu tolliterritooriumile toodud kaup kuulub tollijärelevalve alla alates selle saabumisest, olenemata sellest, kas tolliterritooriumile toomine toimus seaduslikult või rikkudes tolliseadustiku artikleid 38–41 ja artikli 177 esimese lõigu teist taanet, mis tuleb tollijärelevalveasutustel kontrolli käigus välja selgitada. Sellest järeldub, et kauba kuulumine tollijärelevalve alla ei ole seotud selle tolliterritooriumile toomise seaduslikkusega.

44

Mitu tolliseadustiku sätet lubab piirata mõistet „ebaseaduslik tolliterritooriumile toomine“. Tolliseadustiku artikkel 202 määratleb ebaseadusliku tolliterritooriumile toomise kui kauba, millelt tuleb tasuda imporditollimaksu, seadustiku artikleid 38–41 ja artikli 177 esimese lõigu teist taanet rikkudes toimuva sissetoomise kas liidu tolliterritooriumile, või kui kaup on vabatsoonis või vabalaos, siis tolliterritooriumi muusse osasse (3. märtsi 2005. aasta kohtuotsus Papismedov jt, C‑195/03, EU:C:2005:131, punkt 25).

45

Euroopa Kohus on nimelt otsustanud, et kaupade sissetoomine on ebaseaduslik, kui ei järgita tolliseadustikus toodud järgmisi etappe. Esiteks tuleb nimetatud seadustiku artikli 38 lõike 1 järgi liidu tolliterritooriumile toodud kaup toimetada viivitamata kas tolli määratud tolliasutusse või vabatsooni. Teiseks tuleb nimetatud seadustiku artikli 40 kohaselt tolliasutusse saabunud kaup esitada tollile. Kauba esitamine tollile on määratletud sama seadustiku artikli 4 punktis 19 kui ettenähtud korras tollile teatamine kauba saabumisest tolliasutusse või mis tahes muusse tolli määratud või heakskiidetud kohta (3. märtsi 2005. aasta kohtuotsus Papismedov jt, C‑195/03, EU:C:2005:131, punkt 26, ja 2. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Elshani, C‑459/07, EU:C:2009:224, punkt 21).

46

Nende sätete koosmõjust järeldub, et selleks, et kaupa saaks lugeda seaduslikult liidu tolliterritooriumile tooduks, tuleb see saabumisel toimetada tolliasutusse või vabatsooni ning esitada tollile. Kauba tolliterritooriumile toomise või kauba veo eest vastutaval isikul lasuva tollile esitamise kohustuse eesmärk on kindlustada, et tolli teavitatakse nii kauba saabumisest kui ka muudest seda tüüpi toodet või kaupa puudutavatest asjakohastest andmetest, samuti selle kauba kogusest. See info võimaldab kaupa nõuetekohaselt identifitseerida, et määrata kindlaks selle tariifne klassifikatsioon ning vajaduse korral arvutada imporditollimaks (eespool viidatud 2. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Elshani, C‑459/07, EU:C:2009:224, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Euroopa Kohus on sellega seoses märkinud, et tolliseadustiku artikli 4 punkti 19, artikli 38 lõike 1 ja artikli 40 sõnastusest ja ülesehitusest nähtub selgelt, et liidu tolliterritooriumile toodud mis tahes kaup tuleb esitada tollile (4. märtsi 2004. aasta kohtuotsus Viluckas ja Jonusas, C‑238/02 ja C‑246/02, EU:C:2004:126, punkt 22, ja 2. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Elshani, C‑459/07, EU:C:2009:224, punkt 23). Kaup on ebaseaduslikult tolliterritooriumile toodud sellest hetkest alates, mil see kaup on liikunud edasi esimesest tolliasutusest liidu tolliterritooriumil, ilma et seda oleks seal tollile esitatud (2. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Elshani, C‑459/07, EU:C:2009:224, punkt 25).

48

Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et ebaseaduslik liidu territooriumile toomine tolliseadustiku artikli 202 mõttes toimub kauba puhul, mis ületas liidu välismaismaapiiri väljaspool esimest tolliasutust, ilma et seda kaupa oleks sellesse asutusse toodud ja tollile esitatud, mille tulemus on see, et kauba tolliterritooriumile toomisest ei ole tollile teatanud isik, kes on selle kohustuse täitmise eest vastutav (2. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Elshani, C‑459/07, EU:C:2009:224, punkt 26).

49

Tolliseadustiku artiklis 40 sätestatud kauba esitamine tollile sisaldab sama seadustiku artikleid 43 ja 45, arvesse võttes kaasnevat kohustust esitada viivitamata ülddeklaratsioon või täita sama tähtaja jooksul vorminõuded selleks, et määrata kõnealusele kaubale tollikäitlusviis, st esitada tollideklaratsioon juhul, kui kaup soovitakse suunata teatud tolliprotseduurile. Euroopa Kohus leidis, et mõlemad tegevused peavad toimuma üldreeglina samal ajal (3. märtsi 2005. aasta kohtuotsus Papismedov jt, C‑195/03, EU:C:2005:131, punkt 30).

50

Sellest järeldub, et iga äriühing, kellel on nii nagu Suez II-l liidu tolliterritooriumil oma tegevuskohas kolmandates riikides asuvatelt äriühingutelt ostetud kaupa, peab tolliseadustiku artikli 14 tähenduses kaubavahetuse raames asjaomaste tehingutega seotud isikuna tõendama, et see kaup esitati liidu liikmesriigi tolliasutusele ning viimasele esitati ülddeklaratsioon, või et vorminõuded, mille eesmärk on määrata kõnealusele kaubale tollikäitlusviis, olid täidetud. Kui need kohustused ei ole täidetud, tuleb asuda seisukohale, et tegemist on olukorraga, kus „kaup, millelt tuleb tasuda imporditollimaks, tuuakse ebaseaduslikult ühenduse tolliterritooriumile“ tolliseadustiku artikli 202 lõike 1 punkti a tähenduses.

51

Teiseks on vaja tõlgendada rakendusmääruse artiklit 313 koosmõjus tolliseadustiku nende sätetega, mis käsitlevad ühenduse kauba staatust ja kolmandatest riikidest imporditud kauba liidu tolliterritooriumile vabasse ringlusse lubamise menetlust.

52

Selles kontekstis tuleb sissejuhatuseks märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul ei vaielda vastu sellele, et kauba ja sellele vastavate arvete, mis kanti selle äriühingu raamatupidamisse ja mille väljastas kolmandas riigis asuv tarnija, vastuvõtmine toimus Suez II tegevuskohas. Samuti puudub vaidlus selle üle, et vabasse ringlusse lubamise menetluste lõpuleviimine liidu tolliasutuses ei ole selle kauba osas tõendatud.

53

Suez II väidab siiski, et rakendusmääruse artikkel 313 põhineb selle artikli esimeses lõikes sätestatud põhimõttel, et kaup, mis asub liidu tolliterritooriumil, loetakse liidu kaubaks, mistõttu tuleks vastupidiste tõendite puudumisel nõustuda, et see kaup toodeti sellele territooriumile tolliseadustiku artikli 4 lõike 7 esimeses ja kolmandas taandes ette nähtud tingimustel, või lubati vabasse ringlusse vastavalt sama sätte teisele taandele ja tolliseadustiku artiklile 79. Põhikohtuasjas kõne alla oleva kauba ühenduse staatuse niisugune eeldamine on kohaldatav, välja arvatud juhul, kui toll tõendab, et sellel kaubal on ühendusevälise kauba staatus.

54

Nagu komisjon märgib, ei saa niisuguse argumendiga nõustuda.

55

Esiteks ei saa sellisel kaubal nagu põhikohtuasjas, mille kohta on kolmandas riigis asuvad tarnijad esitanud arved äriühingule, mis asub liidu tolliterritooriumil, olla ühenduse kauba staatust, kui ei ole esitatud tõendit, et selle suhtes on kohaldatud liidu tolliterritooriumil vabasse ringlusse lubamise menetlust.

56

Vastavalt tolliseadustiku artikli 4 punkti 15 alapunktile a ja punkti 16 alapunktile a on nimelt üks kauba tollikäitlusviis kauba tolliprotseduurile suunamine, ning tolliprotseduur, millele kaup võidakse suunata, on vabasse ringlusse lubamine. Lisaks on tolliseadustiku artikli 4 punktis 7 sisalduva kauba määratluse kohaselt see staatus eelkõige sellisest riigist imporditud kaubal, mis ei moodusta liidu tolliterritooriumi osa, ja mis on lubatud vabasse ringlusse.

57

EÜ asutamislepingu artikkel 24, mis oli põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kohaldatav, näeb ette, et kolmandatest riikidest pärit tooteid, mille puhul on täidetud impordiformaalsused ning tasutud tollimaksud või samaväärse toimega maksud selles liikmesriigis, käsitatakse liikmesriigis vabasse ringlusse lubatud toodetena.

58

Tolliseadustiku artikkel 79 näeb ette, et vabasse ringlusse lubamine annab ühendusevälisele kaubale ühenduse kauba tollistaatuse. Vabasse ringlusse lubamine hõlmab kaubanduspoliitiliste meetmete rakendamist, muude kauba impordiga seotud formaalsuste täitmist ja seaduse alusel tasumisele kuuluvate maksude sissenõudmist.

59

Mis teiseks puudutab tõendamiskoormist seoses sellise kauba tollistaatusega nagu on arutusel põhikohtuasjas, siis tuleb asuda seisukohale, et rakendusmääruse artikli 313 lõikes 1 sätestatud eeldus on kummutatud, kui toll oma järelevalvevolituste kasutamisel tuvastab, et selles sättes ette nähtud teatavate erandite või reservatsioonide tingimused, milleks põhikohtuasjas on eelkõige rakendusmääruse artikli 313 lõike 2 punktis a ette nähtud tingimus, on täidetud. Sellises olukorras, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 50, on importija kohustus tõendada kauba ühenduse staatust. Kui sellised tõendid puuduvad, siis kohaldub kauba suhtes tolliseadustiku artikli 202 lõike 1 punkt a.

60

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 50 ja tolliseadustiku artiklite 13 ja 16 koostoimes tõlgendamisest, tuleb importivat äriühingut nagu Suez II lugeda huvitatud isikuks, kuna tema tegevuskohas asus kõnealune kaup, mille kohta väljastasid arved kolmandates riikides asuvad tarnijad, ning temal tuleb osutada tollile vajalikku abi ja esitada mis tahes viisil kõik vajalikud dokumendid ja kogu vajalik teave.

61

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 41–43, on tollil vastavalt tolliseadustiku artiklitele 4, 13 ja 37 lisaks selle seadustiku artikliga 13 antud kontrollivolitustele õigus kontrollida sellist kaupa nagu põhikohtuasjas vastavalt tolliseadustiku artiklile 37, et teha kindlaks, kas selle kauba toomine liidu tolliterritooriumile toimus õiguspäraselt või selle seadustiku artikleid 38–41 ja artikli 177 lõike 1 teist taanet rikkudes.

62

Sellest järeldub, et niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas peab importiv äriühing nagu Suez II tõendama asjaomase kauba tollistaatust, milleks tema sõnul on ühenduse kauba staatus. Kui ta ei esita ühtki tõendit, mis kinnitaks ühenduse kauba staatust, võib toll sellest järeldada, et see kaup on ühenduseväline kaup.

63

Eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et rakendusmääruse artiklit 313 tuleb tõlgendada nii, et sellist kaupa, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille on liidu tolliterritooriumil asuvale äriühingule seal kasutamiseks tarninud ja mille eest on arve esitanud kolmandates riikides asutatud äriühingud, tuleb käsitada nii, et see on toodud liidu tolliterritooriumile tolliseadustiku artikli 37 tähenduses ja on sellisena hõlmatud rakendusmääruse artikli 313 lõike 2 punktis a sätestatud erandiga, nii et ühenduse kaubana tunnustatakse vaid kaupa, mille kohta on esitatud tõendid, et sellele on kohaldatud liidu tolliterritooriumil vabasse ringlusse lubamise korda.

Kohtukulud

64

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.