2003R1782 — ET — 15.02.2006 — 005.001

Käesolev dokument on vaid dokumenteerimisvahend ja institutsioonid ei vastuta selle sisu eest

Muudetud:

Muudetud:

▼B

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 1782/2003,

29. september 2003,

millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks ning muudetakse määruseid (EMÜ) nr 2019/93, (EÜ) nr 1452/2001, (EÜ) nr 1453/2001, (EÜ) nr 1454/2001, (EÜ) nr 1868/94, (EÜ) nr 1251/1999, (EÜ) nr 1254/1999, (EÜ) nr 1673/2000, (EMÜ) nr 2358/71 ja (EÜ) nr 2529/2001

I JAOTIS

REGULEERIMISMISALA JA MÕISTED

Artikkel 1

Reguleerimisala

Käesoleva määrusega kehtestatakse:

▼

▼M4

▼B

Artikkel 2

Mõisted

Käesoleva määruse kohaldamisel kasutatakse järgmisi mõisteid:

▼

▼B

II JAOTIS

ÜLDSÄTTED

1. PEATÜKK

NÕUETELE VASTAVUS

Artikkel 3

Põhinõuded

1.  Põllumajandustootja, kellele makstakse otsemakset, täidab III lisas osutatud kohustuslikke majandamisnõudeid kõnealuses lisas kehtestatud ajakava kohaselt ning artikli 5 alusel kehtestatud häid põllumajandus- ja keskkonnatingimusi.

2.  Pädev riigiasutus varustab põllumajandustootja loeteluga kohustuslike majandamisnõuete ning heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste kohta, mida tuleb järgida.

Artikkel 4

Kohustuslikud majandamisnõuded

1.  III lisas osutatud kohustuslikud majandamisnõuded kehtestatakse ühenduse õigusaktidega järgmistes valdkondades:

2.  III lisas osutatud õigusakte kohaldatakse käesoleva määruse raames koos neisse tehtavate täiendustega ning direktiivide osas liikmesriikide poolt rakendatutena.

Artikkel 5

Head põllumajandus- ja keskkonnatingimused

1.  Liikmesriigi tagavad, et kogu põllumajandusmaa ning eelkõige põllumajandusmaa, mida enam ei kasutata tootmise eesmärgil oleks heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes. Liikmesriigid määratlevad heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste miinimumnõuded IV lisas sätestatud raamistiku alusel, siseriiklikul või regionaalsel tasandil, võttes arvesse asjaomaste alade eriomadusi, sh mulla- ja ilmastikutingimusi, olemasolevat põllumajandustootmist, maakasutust, külvikorda, tootmisviise ja põllumajandusstruktuure. See ei tohiks piirata seoses nõukogu määrusega (EÜ) nr 1257/1999 kohaldatavaid häid põllumajandustavasid käsitlevaid standardeid ega heade põllumajandustavade piirtaset ületavate põllumajanduse keskkonnameetmete kohaldamist.

2.  Liikmesriigid tagavad, et maad, mis olid 2003. aasta pindalatoetuste taotluste esitamiseks ettenähtud kuupäeval püsikarjamaa all, sellena ka säilitataks. ►M3  Uued liikmesriigid tagavad, et maa, mis oli 1. mail 2004 püsikarjamaa, jääb edasi püsikarjamaaks. ◄

Siiski võib liikmesriik nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel kehtestada esimesest lõikest erandi, tingimusel et ta võtab kasutusele meetmed oma püsikarjamaa all oleva kogupindala olulise vähenemise vältimiseks.

Esimest lõiku ei kohaldata metsastamiseks ettenähtud püsikarjamaa all olevate maade suhtes, tingimusel et selline metsastamine vastab keskkonnakaitsenõuetele; siia ei loeta jõulupuuistandusi ega lühikese raieringiga kiirekasvulisi puuliike.

Artikkel 6

Toetuse vähendamine või tühistamine

1.  Kui konkreetsele põllumajandustootjale omistatava tegevuse või tegevusetuse tulemusel on rikutud kohustuslikke majandamisnõudeid või häid põllumajandus- ja keskkonnatingimusi, vähendatakse sellel kalendriaastal makstavate otsetoetuste kogusummat, mil tingimusi ei täidetud, või tühistatakse see summa vastavalt artiklis 7 sätestatud üksikasjalikele eeskirjadele, pärast artiklite 10 ja 11 kohaldamist.

2.  Lõikes 1 osutatud vähendamisi või tühistamisi kohaldatakse üksnes siis, kui rikkumine on seotud:

Artikkel 7

Vähendamise või tühistamise üksikasjalikud eeskirjad

1.  Artiklis 6 osutatud vähendamiste ja tühistamiste üksikasjalikud eeskirjad sätestatakse artikli 144 lõikes 2 osutatud korras. Sellega seoses võetakse arvesse tuvastatud rikkumiste tõsidust, ulatust, püsivust ja korduvust ning käesoleva artikli lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud kriteeriume.

2.  Hooletuse puhul ei ole vähendamine suurem kui 5 % ja korduva rikkumise puhul 15 %.

3.  Tahtliku rikkumise korral ei tohi see vähendusprotsent olla alla 20 ning ülemmääraks võib olla ühe või mitme toetuskava reguleerimisalast väljaarvamine ning selliseid tagajärgi võib kohaldada ühe või mitme kalendriaasta jooksul.

4.  Mingil juhul ei ole vähendamiste või tühistamiste kogusumma ühel kalendriaastal suurem kui artikli 6 lõikes 1 osutatud kogusumma.

Artikkel 8

Ülevaatamine

Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2007 nõuetele vastavuse süsteemi kohaldamise aruande, millele vajaduse korral lisatakse asjakohased ettepanekud eelkõige III lisas kehtestatud kohustuslike majandamisnõuete loetelu muutmiseks.

Artikkel 9

Nõuetele vastavuse kohaldamisest tulenevad summad

Käesoleva peatüki kohaldamisest tulenevad summad kantakse EAGGFi tagatisrahastu kreeditisse. Liikmesriik võib jätta 25 % nendest summadest endale.

2. PEATÜKK

TOETUSTE ÜMBERSUUNAMINE JA FINANTSDISTSIPLIIN

Artikkel 10

Toetuste ümbersuunamine

1.  Kõiki otsetoetuste summasid, mis makstakse põllumajandustootjale konkreetsel aastal konkreetses liikmesriigis, vähendatakse kuni 2012. aastani igal aastal järgmise protsendimäära võrra:

2.  Lõikes 1 ettenähtud vähendamiste kohaldamisest pärast II lisas osutatud kogusummadest mahaarvamist saadud summasid võib kasutada täiendava ühenduse toetusena EAGGFi tagatisrahastust vastavalt määrusele (EÜ) nr 1257/1999 rahastatavate maaelu arenguprogrammide raames võetavate meetmete jaoks.

3.  Ühele protsendipunktile vastav summa eraldatakse sellele liikmesriigile, kus vastavad summad on tekkinud. Ülejäänud summad jaotatakse asjaomastele liikmesriikidele artikli 144 lõikes 2 osutatud korras järgmiste kriteeriumide alusel:

Iga liikmesriik saab siiski 80 % kogusummadest, mis toetuste ümbersuunamise tulemusel on kõnealuses liikmesriigis tekkinud.

4.  Kui mõnes liikmesriigis on rukki osakaal kogu teraviljatoodangust suurem kui 5 % aastate 2000–2002 keskmisest ja kui selles liikmesriigis toodetud rukis moodustab samas ajavahemikus üle 50 % kogu ühenduse rukkitoodangust, jaotatakse erandina lõike 3 teisest lõigust kuni 2003. aastani vähemalt 90 % summadest, mis tulenesid asjaomases liikmesriigis toetuste ümbersuunamisest, ümber kõnealusele liikmesriigile.

Sellisel juhul kasutatakse vähemalt 10 % asjaomasele liikmesriigile jaotatud summast käesoleva artikli lõikes 2 osutatud meetmete kohaldamiseks rukkitootmispiirkondades, ilma et see piiraks artikliga 69 ettenähtud võimaluse kasutamist.

Käesoleva lõike kohaldamisel tähendab teravili IX lisas osutatud teravilju.

5.  Lõiget 1 ei kohaldata otsetoetuste suhtes, mis antakse põllumajandustootjatele Prantsuse ülemeredepartemangudes, Assooridel ja Madeiral, Kanaari saartel ja Egeuse mere saartel.

Artikkel 11

Finantsdistsipliin

▼M4

1.  Tagamaks, et ühise põllumajanduspoliitika rahastamiseks praegu alamrubriigis 1a (turumeetmed ja otsetoetused) sisalduvad summad ei ületaks iga-aastaseid ülemmäärasid, mis kehtestati nõukogus 18. novembril 2002. aastal kokkutulnud liikmesriikide valitsuste esindajate otsusega Brüsselis 24. ja 25. oktoobril 2002. aastal kokkutulnud Euroopa Ülemkogu lõppjärelduste kohta, kehtestatakse alates 2007. aasta eelarvest otsetoetuste kohandamine, kui meetmete rahastamise prognoosid antud eelarveaastaks alamrubriigi 1a alusel, mida on suurendatud artikli 143 punkti d ja artikli 143 punkti e summade võrra ning enne artikli 10 lõikes 2 sätestatud muutmise rakendamist, viitavad eespool nimetatud iga-aastase ülemmäära ületamisele, võttes ka arvesse sellest ülemmäärast allapoole jäävat 300 miljoni euro suurust piirmäära. See ei mõjuta aastateks 2007–2013 ettenähtud finantsperspektiive.

▼B

2.  Nõukogu kehtestab komisjoni ettepanekul, mis esitatakse hiljemalt selle kalendriaasta 31. märtsiks, mille suhtes lõikes 1 osutatud kohandusi kohaldatakse, kõnealused kohandused selle aasta 30. juuniks, mille suhtes kohandusi kohaldatakse.

Artikkel 12

Täiendav toetussumma

1.  Käesoleva määruse alusel otsemakset saavatele põllumajandustootjatele antakse täiendav toetussumma.

Täiendav toetussumma on võrdne summaga, mis saadakse artiklis 10 sätestatud kalendriaasta vähendusprotsendi kohaldamisel otsetoetuste esimese 5 000 euro või väiksema summa suhtes.

2.  Täiendavad toetuste kogusummad, mida võib liikmesriigis igal kalendriaastal anda, ei tohi ületada II lisas sätestatud ülemmäärasid. Vajadusel võivad liikmesriigid kohaldada täiendavate toetussummade suhtes lineaarset kohandusprotsenti, et pidada kinni II lisas sätestatud ülemmääradest.

3.  Täiendava toetussumma suhtes ei kohaldata artiklis 10 osutatud vähendamisi.

4.  Komisjon vaatab alates 2007. aasta eelarvest artikli 144 lõikes 2 sätestatud korras üle II lisas sätestatud ülemmäärad, et võtta arvesse põllumajandusettevõtete struktuurimuudatusi.

▼M3

5.  Lõigus 2 osutatud ülemmäärad uutele liikmesriikidele määrab kindlaks komisjon vastavalt artikli 144 lõikes 2 osutatud menetlusele.

Artikkel 12a

Taotlemine uutele liikmesriikidele

1.  Artikleid 10 ja 12 ei kohaldata uutele liikmesriikide suhtes kuni selle kalendriaasta alguseni, millel uutele liikmesriikidele kohaldatav otsetoetuste tase on sel hetkel vähemalt võrdne 30. aprillil 2004 ühendusse kuulunud riikides kehtivaga.

2.  Seoses artiklis 143a sätestatud juurdekasvukava kohaldamisega kõigile otsetoetustele uutes liikmesriikides ei kohaldata artiklit 11 uutele liikmesriikidele kuni selle kalendriaasta alguseni, millel uute liikmesriikide suhtes kohaldatav otsetoetuste tase on sel hetkel vähemalt võrdne 30. aprillil 2004 ühendusse kuulunud riikides kehtivaga.

▼B

3. PEATÜKK

PÕLLUMAJANDUSNÕUANDE SÜSTEEM

Artikkel 13

Põllumajandusnõuande süsteem

1.  Liikmesriigid kehtestavad 1. jaanuariks 2007 süsteemi, mille alusel hakatakse põllumajandustootjaid nõustama põllumajandusmaaga ja ettevõtte juhtimisega seotud küsimustes (edaspidi “põllumajandusnõuande süsteem”) ja mida korraldab üks või rohkem määratud riigiasutust või eraasutust.

2.  Nõuandetegevus hõlmab vähemalt 1. peatükis osutatud kohustuslikke majandamisnõudeid ning häid põllumajandus- ja keskkonnatingimusi.

Artikkel 14

Tingimused

1.  Põllumajandustootjate osalemine põllumajandusenõuande süsteemis on vabatahtlik.

2.  Liikmesriigid annavad eelisseisundi põllumajandustootjatele, kes saavad rohkem kui 15 000 eurot otsetoetusi aastas.

Artikkel 15

Heakskiidetud eraõiguslike asutuste ja määratud riigiasutuste kohustused

Ilma et see piiraks selliste siseriiklike õigusaktide kohaldamist, mis käsitlevad üldsuse juurdepääsu dokumentidele, tagavad liikmesriigid, et artiklis 13 osutatud eraõiguslikud asutused ja määratud riigiasutused ei avalikusta isikustatud teavet ega andmeid, mille nad on saanud oma nõuandetegevuse käigus, muudele isikutele kui asjaomase põllumajandusettevõtte juhtimise eest vastutavale põllumajandustootjale, välja arvatud juhul, kui nõuandetegevuse käigus on avastatud eiramisi või rikkumisi, mille puhul lasub ühenduse või siseriiklike õigusaktidega sätestatud kohustus teavitada ametivõime, eelkõige kriminaalkuritegude puhul.

Artikkel 16

Ülevaatamine

Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2010 põllumajandusnõuande süsteemi kohta aruande, millele vajadusel lisatakse asjakohased ettepanekud süsteemi kohustuslikuks muutmise kohta.

4. PEATÜKK

ÜHTNE HALDUS- JA KONTROLLISÜSTEEM

Artikkel 17

Reguleerimisala

Iga liikmesriik loob ühtse haldus- ja kontrollsüsteemi, edaspidi “ühtne süsteem”.

Ühtset süsteemi kohaldatakse käesoleva määruse III ja IV jaotise ning määruse (EÜ) nr 1259/1999 artikli 2a alusel kehtestatud toetuskavade suhtes.

Vajalikus ulatuses kohaldatakse seda samuti 1., 2. ja 3. peatükis sätestatud haldamise ja kontrolli suhtes.

Artikkel 18

Ühtse süsteemi osad

1.  Ühtne süsteem koosneb järgmistest osadest:

▼M2

2.  Kui kohaldatakse artikleid 67, 68, 69, 70 ja 71, peab ühtne haldus- ja kontrollsüsteem sisaldama loomade identifitseerimise ja registreerimise süsteemi, mis on loodud ühelt poolt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuli 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 1760/2000, ( 21 ) millega kehtestatakse veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteem ning mis käsitleb veiseliha ja veiselihatoodete märgistamist, ja teiselt poolt nõukogu 17. detsembri 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 21/2004, ( 22 ) millega kehtestatakse lammaste ja kitsede identifitseerimise ja registreerimise süsteem.

▼B

Artikkel 19

Elektrooniline andmebaas

1.  Elektroonilises andmebaasis registreeritakse iga põllumajandusettevõtte kohta toetusetaotluses esitatud andmed.

▼M4

See andmebaas peab võimaldama liikmesriigi pädeval asutusel otse ja viivitamata kätte saada andmed iga kalendri- ja/või turustusaasta kohta alates 2000. aastast ja IV jaotise 10b peatüki alusel antava toetuse puhul alates 1. maist 1998.

▼B

2.  Liikmesriigid võivad luua detsentraliseeritud andmebaase, kui need andmebaasid ning andmete registreerimist ja nende kättesaamist käsitlev halduskord on kogu liikmesriigi territooriumil ühesugune ja kui need omavahel ühilduvad nii, et nende ristkasutamine on võimalik.

▼M4

Artikkel 20

Põllumajanduslike maatükkide identifitseerimissüsteem

1.  Põllumajanduslike maatükkide identifitseerimissüsteem kehtestatakse kaartide, maakatastridokumentide või muude kartograafiliste alusmaterjalide põhjal. Kasutatakse arvutipõhise geograafilise informatsiooni süsteemi meetodeid, sealhulgas eelistatavalt õhust või satelliidilt tehtud ortofotosid, mille ühtne standard tagab täpsuse, mis on vähemalt samaväärne mõõtkavas 1: 10 000 oleva kaardiga.

2.  See identifitseerimissüsteem hõlmab, kui see on asjakohane, oliiviviljeluse geograafilise informatsiooni süsteemi, mis koosneb elektroonilisest tähtnumbrilisest andmebaasist ning elektroonilisest graafilisest viitandmebaasist oliivipuude ja asjaomaste alade kohta.

▼B

Artikkel 21

Toetusõiguste identifitseerimise ja registreerimise süsteem

1.  Luuakse toetusõiguste identifitseerimise ja registreerimise süsteem, mille abil on toetusõigusi võimalik kontrollida ja teha ristkontrolli toetusetaotlustega ja põldude identifitseerimissüsteemiga.

2.  See süsteem võimaldab liikmesriigi pädeval asutusel otse ja viivitamata kätte saada vähemalt kolme järjestikuse kalendri- ja/või turustusaasta andmed.

Artikkel 22

Toetusetaotlused

1.  Põllumajandustootja esitab igal aastal ühtse otsemaksega hõlmatavate otsetoetuste taotluse, märkides taotluses vajadusel:

▼M4

▼B

▼M4

2.  Liikmesriik võib otsustada, et abitaotluses tuleb märkida üksnes muutused, mis on toimunud võrreldes eelmisel aastal esitatud toetusetaotlusega. Liikmesriigid jaotavad eelmisel aastal kindlaksmääratud pindaladel põhinevad valmistrükitud vormid ning graafilise materjali, märkides kõnealuste alade asukoha, ja kui see on asjakohane, oliivipuude paiknemise.

▼B

3.  Liikmesriik võib otsustada, et ühtse toetuse taotlus hõlmab mitut või kõiki I lisas loetletud toetuskavasid või muid toetuskavasid.

Artikkel 23

Toetuskõlblikkuse kontroll

1.  Liikmesriigid viivad läbi toetusetaotluste halduskontrolli, mis hõlmab toetuse maksmise toetuskõlbliku pindala ning vastavate toetusõiguste kontrolli.

2.  Halduskontrolle täiendatakse kohapeal tehtavate kontrollide süsteemiga, et kontrollida toetuste saamise õigust. Selleks koostavad liikmesriigid põllumajandusettevõtete kontrollikava.

Liikmesriigid võivad kasutada põldude kohapealsete kontrollide tegemiseks kaugseire tehnikaid.

3.  Iga liikmesriik määrab käesolevas peatükis ettenähtud kontrollimiste koordineerimise eest vastutava asutuse.

Kui liikmesriik näeb ette mõne käesoleva peatüki alusel tehtava töö osa delegeerimise spetsialiseeritud asutustele või äriühingutele, jääb kontroll ja vastutus kõnealuse töö üle määratud asutusele.

Artikkel 24

Vähendamised ja tühistamised

1.  Kui leitakse, et põllumajandustootja ei vasta käesolevas määruses või määruse (EÜ) nr 1259/1999 artiklis 2a ettenähtud toetuse maksmise tingimustele, vähendatakse antud või antavat toetust või selle osa, mille puhul on vajalikud tingimused täidetud, käesoleva määruse artikli 144 lõikes 2 osutatud korras, või jäetakse põllumajandustootja toetusest või selle osast ilma, ilma et see piiraks käesoleva määruse artikliga 6 ettenähtud vähendamiste ja tühistamiste kohaldamist.

2.  Vähendusprotsent jagatakse vastavalt tuvastatud rikkumise tõsidusele, ulatusele, püsivusele ja korduvusele ning ülemmääraks võib olla ühe või mitme toetuskava reguleerimisalast väljajätmine üheks või mitmeks kalendriaastaks.

Artikkel 25

Nõuetele vastavuse kontrollimine

1.  Liikmesriigid kontrollivad kohapeal, kas põllumajandustootja täidab 1. peatükis osutatud kohutusi.

2.  Liikmesriigid võivad kasutada olemasolevaid haldus- ja kontrollisüsteeme, et tagada 1. peatükis osutatud kohustuslike majandamisnõuete ning heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste täitmine.

▼M2

Need süsteemid ja eeskätt loomade identifitseerimise ja registreerimise süsteem, mis on loodud vastavalt direktiivile 92/102/EMÜ, määrusele (EÜ) nr 1760/2000 ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 21/2004, millega kehtestatakse lammaste ja kitsede identifitseerimise ja registreerimise süsteem ja muudetakse määrust (EMÜ) nr 1782/2003, peab käesoleva määruse artikli 26 tähenduses olema kooskõlas ühtse haldus- ja kontrollsüsteemiga.

▼B

Artikkel 26

Ühilduvus

V lisas loetletud toetuskavade kohaldamiseks tagavad liikmesriigid, et nende kavade suhtes kohaldatav haldus- ja kontrollikord sobib ühtse süsteemiga kokku järgmistes aspektides:

Selleks luuakse need süsteemid nii, et nende koostoimimine või nende vahel andmete vahetamine toimuks ilma probleemide ja vastuoludeta.

Liikmesriigid võivad muude kui V lisas loetletud ühenduse või siseriiklike toetuskavade kohaldamiseks lülitada oma haldus- ja kontrollikorda ühtse süsteemi osasid.

Artikkel 27

Teavitamine ja kontrollid

1.  Komisjoni teavitatakse korrapäraselt ühtse süsteemi kohaldamisest.

Komisjon korraldab liikmesriikidega selleteemalisi arvamustevahetusi.

2.  Pärast asjaomaste pädevate asutuste õigel ajal teavitamist võivad komisjoni määratud volitatud esindajad:

Asjaomase liikmesriigi ametnikud võivad neis kontrollimistes osaleda. Eespool nimetatud kontrollimisõigus ei piira siseriiklike õigussätete kohaldamist, milles teatavate sammude astumise õigus on siseriikliku õigusega selleks määratud ametnikel. Komisjoni määratud volitatud esindajad ei osale liikmesriigi õigussätete raames kodude kontrollimises ega ametlikel ülekuulamistel. Neil on siiski juurdepääs sel teel saadud teabele.

3.  Ilma et see piiraks liikmesriikide vastutust ühtse süsteemi rakendamise ja kohaldamise eest, võib komisjon kasutada ühtse süsteemi sisseseadmise, seire ja kasutamise hõlbustamiseks spetsialiseeritud asutuste või isikute abi, eriti liikmesriikide pädevate asutuste tehniliseks nõustamiseks, kui nad seda taotlevad.

5. PEATÜKK

MUUD ÜLDSÄTTED

Artikkel 28

Maksmine

1.  Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, tehakse maksed I lisas osutatud toetuskavade alusel täielikult toetuse saajatele.

2.  Makseid tehakse kord aastas 1. detsembrist kuni järgmise aasta 30. juunini.

Artiklis 12 ettenähtud täiendav toetussumma makstakse siiski hiljemalt asjaomasele kalendriaastale järgneva kalendriaasta 30. septembriks.

3.  Erandina käesoleva artikli lõikest 2 ja artikli 144 lõikes 2 osutatud korras, võib komisjon:

Artikkel 29

Maksepiirangud

Olenemata üksikute toetuskavade mis tahes erisätetest, ei maksta toetust toetusesaajatele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad on tekitanud sellise toetuse saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, saamaks kasu kõnealuse toetuskava eesmärkide vastaselt.

Artikkel 30

Ülevaatamine

I lisas loetletud toetuskavasid kohaldatakse, ilma et see piiraks turusuundumuste ja eelarveseisundi põhjal mis tahes ajahetkel tehtavat võimalikku ülevaatamist.

Artikkel 31

Hindamine

I lisas loetletud toetuskavade alusel tehtud maksete tõhususe mõõtmiseks makseid hinnatakse, et selgitada välja nende mõju seoses toetuskavade eesmärkidega ning et analüüsida nende toimet asjakohastel turgudel.

Artikkel 32

Määruse (EÜ) nr 1258/1999 kohane sekkumine

I lisas loetletud toetuskavasid käsitatakse määruse (EÜ) nr 1258/1999 artikli 1 lõike 2 punktis b ja artikli 2 lõikes 2 osutatud sekkumisena.

III JAOTIS

ÜHTNE OTSEMAKSETE KAVA

1. PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 33

Toetuskõlblikkus

1.  Põllumajandustootjatel on juurdepääs ühtsele otsemaksete kavale, kui

2.  Kui võrdlusperioodi jooksul otsetoetust saanud põllumajandustootja õiguslik seisund või nimetus muutub kõnealuse ajavahemiku jooksul või hiljemalt selle aasta 31. detsembril, mis eelneb ühtse otsemaksete kava kohaldamise aastale, on sellel tootjal juurdepääs ühtsele otsemaksete kavale samadel tingimustel kui ettevõtet esialgselt juhtinud põllumajandustootjal.

3.  Ühinemiste korral, mis on toimunud võrdlusperioodi jooksul või hiljemalt selle aasta 31. detsembril, mis eelneb ühtse otsemaksete kava kohaldamise aastale, on uut põllumajandusettevõtet juhtival põllumajandustootjal juurdepääs ühtsele otsemaksete kavale samadel tingimustel kui esialgseid ettevõtteid juhtinud põllumajandustootjatel.

Jagunemiste korral, mis on toimunud võrdlusperioodi jooksul või hiljemalt selle aasta 31. detsembril, mis eelneb ühtse otsemaksete kava kohaldamise aastale, on põllumajandusettevõtteid juhtivatel põllumajandustootjatel proportsionaalselt juurdepääs ühtsele otsemaksete kavale samadel tingimustel kui esialgset ettevõtet juhtinud põllumajandustootjal.

Artikkel 34

Kohaldamine

1.  Ühtse otsemaksete kava esimesel kohaldamisaastal saadab liikmesriigi pädev asutus artikli 33 lõike 1 punktis a osutatud põllumajandustootjale taotlusvormi, kus on märgitud:

2.  Põllumajandustootjad esitavad ühtse otsemaksete kava taotluse liikmesriikide poolt määratavaks tähtajaks, mis ei ole hilisem kui 15. mai.

Komisjon võib artikli 144 lõikes 2 osutatud korras siiski lubada esitada taotlusi pärast 15. maid teatavates piirkondades, kus erandlikud ilmastikuolud ei võimalda tavalistest kuupäevadest kinni pidada.

3.  Välja arvatud artikli 40 lõikes 4 määratletud vääramatu jõu ja erandlike asjaolude korral, ei anta toetusõigusi artikli 33 lõike 1 punktides a ja b osutatud põllumajandustootjatele ega riiklikust reservist toetusõigusi saavatele põllumajandustootjatele, kui nad ei esita ühtse otsemaksete kava esimese kohaldamisaasta 15. maiks ühtse otsemaksete kava taotlust.

Jaotamata õigustele vastavad summad tagastatakse artiklis 42 osutatud riiklikku reservi ning need on ümberjaotamiseks kättesaadavad kuupäevaks, mille määravad kindlaks liikmesriigid, kuid mis ei ole hilisem kui ühtse otsemaksete kava esimese kohaldamisaasta 15. august.

▼M4

Artikkel 35

Topeltnõuded

1.  Artikli 44 lõikes 2 määratletud tähenduses tingimustele vastavate hektarite arvule vastava pindala kohta, mille puhul on esitatud ühtse toetuse taotlus, võib esitada taotluse mis tahes teise otsetoetuse või käesoleva määrusega hõlmamata mis tahes teise toetuse saamiseks, kui ei ole sätestatud teisiti.

2.  Talupidajad, kes on osalenud tubakakvoodi tagasiostu skeemis vastavalt määrusele (EMÜ) nr 2075/92, saavad õiguse kas ühtsele toetusele või kvoodi tagasiostuhinnale. Kui aga kvoodi tagasiostuhind on kõrgem kui võrdlussummasse kaasatava tubaka puhul arvutatud summa, on talupidajal lisaks ühtsele toetusele siiski õigus ka sellisele osale tagasiostuhinnast, mis vastab hinnasumma ja kooskõlas käesoleva määruse VII lisa punktile I arvutatud summa vahele.

▼B

Artikkel 36

Maksmine

1.  Toetust ühtse otsemaksete kava alusel makstakse 3. peatükis määratletud toetusõiguste kohta, millega on seotud artikli 44 lõikes 2 määratletud tähenduses võrdne arv hektareid.

2.  Liikmesriigid võivad otsustada siduda ühtse otsemaksete kava kohased maksed mis tahes muu toetuskava kohaste maksetega.

2. PEATÜKK

SUMMA KEHTESTAMINE

Artikkel 37

Võrdlussumma arvutamine

1.  Võrdlussumma on VI lisas osutatud toetuskavade alusel põllumajandustootjatele artiklis 38 osutatud võrdlusperioodi igal aastal antud toetuse kolme aasta keskmine, mis arvutatakse ja mida kohandatakse VII lisa kohaselt.

▼M4

Oliiviõli puhul on siiski võrdlussummaks nelja aasta keskmine kogu toetussummast, mis talupidajale anti VI lisas viidatud oliiviõli toetuskava alusel, mis arvutati ja mida korrigeeriti vastavalt VII lisale, turustusaastatel 1999/2000, 2000/2001, 2001/2002 ja 2002/2003.

▼B

2.  Kui põllumajandustootja alustab põllumajandusliku tegevusega võrdlusperioodi jooksul, arvutatakse erandina lõikest 1 keskmine summa toetuste põhjal, mis ta on saanud selle kalendriaasta või nende kalendriaastate jooksul, mil ta tegeles põllumajandusega.

Artikkel 38

Võrdlusperiood

Võrdlusperioodiks on kalendriaastad 2000, 2001 ja 2002.

Artikkel 39

Määruse (EÜ) nr 1259/1999 alusel sätestatud toetuste ümbersuunamised ja nõuetele vastavus

Määruse (EÜ) nr 1259/1999 artiklite 3 ja 4 kohaldamise korral võrdlusperioodi jooksul on VII lisas osutatud summad need summad, mis oleks makstud enne kõnealuste artiklite kohaldamist.

Artikkel 40

Erakorralised juhud

1.  Erandina artiklist 37 on põllumajandustootjal, kelle toodangut võrdlusperioodi jooksul mõjutasid kahjulikult vääramatu jõu juhud või erandlikud asjaolud, mis ilmnesid enne seda perioodi või selle jooksul, õigus taotleda võrdlussumma arvutamist võrdlusperioodi sellise kalendriaasta või selliste kalendriaastate alusel, mida vääramatu jõu juhud või erandlikud asjaolud ei mõjutanud.

2.  Kui vääramatu jõu juhud või erandlikud asjaolud mõjutasid kogu võrdlusperioodi, arvutab liikmesriik võrdlussumma aastate 1997–1999 alusel. Sel juhul kohaldatakse artiklit 1 mutatis mutandis.

3.  Põllumajandustootja teatab vääramatu jõu juhtudest või erandlikest asjaoludest kirjalikult pädevale asutusele iga liikmesriigi määratud tähtaja jooksul ning lisab pädeva asutuse nõuetele vastavad tõendid.

4.  Erandlikeks asjaoludeks võib pädev asutus lugeda näiteks järgmised juhud:

▼M4

5.  Käesoleva artikli lõikeid 1, 2 ja 3 kohaldatakse mutatis mutandis talupidajate suhtes, kes võrdlusperioodil kandsid põllumajanduse keskkonnaprogrammi kohustusi vastavalt määrustele (EMÜ) nr 2078/92 ( 24 ) ja (EÜ) nr 1257/1999, humalakasvatajate suhtes, kes samal perioodil kandsid väljajuurimiskohustust vastavalt määrusele (EÜ) nr 1098/98, ( 25 ) ning tubakakasvatajate suhtes, kes osalesid kvootide tagasiostuprogrammis vastavalt määrusele (EMÜ) nr 2075/92.

Juhul kui esimeses lõigus viidatud meetmed hõlmasid nii võrdlusperioodi kui ka lõikes 2 viidatud perioodi, kehtestavad liikmesriigid võrdlussumma kooskõlas objektiivsete kriteeriumitega ja talupidajate võrdset kohtlemist tagaval viisil ning turgu ja konkurentsi kahjustamata vastavalt üksikasjalikele reeglitele, mille kehtestab komisjon kooskõlas artikli 144 lõikes 2 viidatud korraga.

▼B

Artikkel 41

Ülemmäär

1.  Ühegi liikmesriigi puhul ei ole võrdlussummad kokku suuremad kui VIII lisas osutatud siseriiklik ülemmäär.

2.  Vajadusel võivad liikmesriigid kohaldada võrdlussummade suhtes lineaarset vähendusprotsenti, et tagada ülemmäärast kinnipidamine.

Artikkel 42

Riiklik reserv

1.  Liikmesriigid kohaldavad pärast artikli 41 lõike 2 kohast mis tahes võimalikku vähendamist võrdlussummade suhtes lineaarset vähendusprotsenti, et moodustada riiklikku reservi. See vähendusprotsent ei ole suurem kui 3.

2.  Lisaks sellele sisaldab riiklik reserv VIII lisas osutatud ülemmäära ning ühtse otsemaksete kava alusel põllumajandustootjatele makstavate võrdlussummade vahet enne lõike 1 teises lauses osutatud vähendamist.

3.  Liikmesriigid võivad kasutada riiklikku reservi eelkõige selleks, et maksta võrdlussummasid põllumajandustootjatele, kes alustavad põllumajandusliku tegevusega pärast 31. detsembrit 2002 või 2002. aastal, kuid saamata sellel aastal ühtegi otsetoetust, vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele ja sellisel viisil, et oleks tagatud põllumajandustootjate võrdne kohtlemine ning turu- ja konkurentsimoonutuste vältimine.

4.  Liikmesriigid kasutavad riiklikku reservi selleks, et kehtestada vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele ja sellisel viisil, et oleks tagatud põllumajandustootjate võrdne kohtlemine ning turu- ja konkurentsimoonutuste vältimine, võrdlussummad nende põllumajandustootjate jaoks, kes on eriolukorras, mille komisjon määratleb artikli 144 lõikes 2 sätestatud korras.

5.  Liikmesriigid võivad kasutada riiklikku reservi selleks, et kehtestada vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele ja sellisel viisil, et oleks tagatud põllumajandustootjate võrdne kohtlemine ning turu- ja konkurentsimoonutuste vältimine, võrdlussummad nende piirkondade põllumajandustootjatele, kus kohaldatakse ühel või teisel kujul toimuva riikliku sekkumisega seotud ümberkorraldus- ja/või arenguprogramme, et vältida maa kasutamisest loobumist ja/või et heastada põllumajandustootjatele kõnealuste piirkondade teatavat ebasoodsust.

6.  Lõigete 3–5 kohaldamisel võivad liikmesriigid suurendada ühikuväärtust õiguste maksumuse piirkondliku keskmise piires ja/või põllumajandusettevõtjatele jaotatavate õiguste arvu.

7.  Liikmesriigid kasutavad toetusõiguste lineaarset vähendamist juhtudel, kui nende riiklik reserv ei ole piisav lõigetes 3 ja 4 osutatud juhtude katmiseks.

8.  Välja arvatud tegeliku või eeldatava pärandi üleandmise korral ning erandina artiklist 46, ei ole riiklikku reservi kasutades saadud õigused üleantavad viie aasta jooksul alates nende saamisest.

Erandina artikli 45 lõikest 1, lähevad õigused, mida ei ole kasutatud ühelgi aastal viieaastase ajavahemiku jooksul, viivitamata tagasi riiklikku reservi.

9.  Kui põllumajandusettevõte või selle osa või toetuse saamise õigused müüakse või renditakse kuueks või enamaks aastaks võrdlusperioodi jooksul või hiljemalt ►M4  15. mai 2004 ◄ , võib erandina artiklitest 33 ja 43 müüjale või rendileandjale jaotatavate õiguste osa tagastada riiklikku reservi tingimustel, mis komisjon määrab kindlaks artikli 144 lõikes 2 osutatud korras.

3. PEATÜKK

TOETUSÕIGUSED

1. jagu

Pindalal põhinevad toetusõigused

Artikkel 43

Toetusõiguste kindlaksmääramine

1.  Ilma et see piiraks artikli 48 kohaldamist, saab põllumajandustootja toetusõiguse hektari kohta, mis arvutatakse, jagades võrdlussumma kõikide nende hektarite arvu kolmeaastase keskmisega, mis võrdlusperioodil andsid õiguse VI lisas loetletud otsetoetustele.

Toetusõiguste koguarv on võrdne eespool nimetatud hektarite keskmise arvuga.

Artikli 37 lõikes 2 osutatud juhul on toetusõiguste koguarv siiski võrdne nende hektarite keskmise arvuga, mida samal perioodil kasutati võrdlussummade kindlaksmääramiseks, ning selliste toetusõiguste suhtes kohaldatakse artikli 42 lõiget 6.

2.  Lõikes 1 märgitud hektarite arv sisaldab lisaks:

▼M4

▼B

3.  Käesoleva artikli lõike 2 punkti b kohaldamisel tähendab söödamaa põllumajandusettevõtte seda pindala, mida vastavalt komisjoni määruse (EÜ) nr 2419/2001 ( 26 ) artiklile 5 võis kogu kalendriaasta jooksul kasutada loomade kasvatamiseks, sealhulgas segakasutus- ja segakultuurialad. Söödamaa ei hõlma:

4.  Kui ei ole sätestatud teisiti, toetusõigusi hektari kohta ei muudeta.

Artikkel 44

Toetusõiguste kasutamine

1.  Toetusõigus, millega on seotud toetuskõlblik hektar, annab õiguse toetusõigusega kindlaksmääratud summa maksmiseks.

2.  “Toetuskõlblik hektar” on põllumajandusettevõtte mis tahes põllumajandusmaa haritava maana või püsikarjamaana, välja arvatud püsikultuuride või metsa all olevad pindalad ning mittepõllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavad pindalad.

▼M4

“Abikõlblik hektar”. tähendab ka maa-alasid, millele on külvatud humalat või mis on ajutise puhkekohustuse all, või maa-alasid, mida VII lisa punkti H teise lõigu järgi tehtud arvutuste alusel katavad enne 1. maid 1998 istutatud oliivipuud, välja arvatud Küpros ja Malta, mille puhul selleks kuupäevaks on 31. detsember 2001, või olemasolevaid oliivipuid välja vahetavad oliivipuud või heakskiidetud istutuskavade raames istutatavad oliivipuud, mis on registreeritud geograafilise informatsiooni süsteemis.

▼B

3.  Põllumajandustootja deklareerib maatükid, mis vastavad mis tahes toetusõigusega seotud toetuskõlblikule hektarile. Välja arvatud vääramatu jõu juhtude või erandlike asjaolude korral, on need maatükid põllumajandustootja käsutuses vähemalt 10 kuu pikkuseks ajavahemikuks, mis algab liikmesriigi kehtestatavast kuupäevast, kuid mitte varem kui ühtses otsemaksete kavas osalemise taotluse esitamise aastale eelneva kalendriaasta 1. septembrist.

4.  Liikmesriigid võivad nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel lubada põllumajandustootjal muuta oma avaldust tingimusel, et ta peab kinni tema toetuskõlblike hektarite arvust ning asjaomase pindala kohta ühtse otsemakse maksmiseks sätestatud tingimustest.

Artikkel 45

Kasutamata toetusõigused

1.  Iga toetusõigus, mida ei kasutata kolme aasta jooksul, läheb riiklikku reservi.

2.  Kasutamata toetusõigust ei kanta riiklikku reservi tagasi siiski artikli 40 lõikes 4 määratletud tähenduses vääramatu jõu juhtude ja erandlike asjaolude korral.

Artikkel 46

Toetusõiguste üleandmine

1.  Toetusõigusi võib üle anda üksnes teisele põllumajandustootjale, kes on asutatud samas liikmesriigis, välja arvatud tegeliku või eeldatava pärandi teel üleandmine.

Isegi tegeliku või eeldatava pärandi korral võib toetusõigusi kasutada siiski ainult liikmesriigis, kus need õigused on saadud.

Liikmesriik võib otsustada, et toetusõigusi võib üle anda ja kasutada üksnes samas piirkonnas.

2.  Toetusõigusi võib üle anda müügi teel või mis tahes muu lõpliku üleandmisena kas koos maaga või ilma. Seevastu rentimist või samalaadseid tehinguid lubatakse üksnes siis, kui üleantavate toetusõigustega kaasneb samaväärse toetuskõlblike hektarite arvu üleandmine.

Välja arvatud artikli 40 lõikes 4 osutatud vääramatu jõu juhtudel ja erandlikel asjaoludel, võib põllumajandustootja anda üle oma toetusõigused ilma maata ainult pärast seda, kui ta on artiklis 44 määratletud tähenduses kasutanud vähemalt 80 % oma toetusõigustest vähemalt ühe kalendriaasta jooksul või kui ta on loovutanud vabatahtlikult riiklikku reservi kõik toetusõigused, mida ta ei ole ühtse otsemaksete kava esimesel kohaldamisaastal kasutanud.

3.  Kui toetusõigused müüakse kas koos maaga või ilma, võivad liikmesriigid vastavalt ühenduse õiguse põhialustele otsustada, et osa müüdud toetusõigustest kantakse tagasi siseriiklikku reservi või et toetusõiguste ühikuväärtust vähendatakse riikliku reservi kasuks, vastavalt komisjoni poolt artikli 144 lõikes 2 sätestatud korras kehtestatud kriteeriumidele.

2. jagu

Eritingimustega hõlmatud toetusõigused

Artikkel 47

Maksed, mis annavad õiguse eritingimustega hõlmatud toetusõigustele

1.  Erandina artiklitest 43 ja 44 arvatakse artiklis 48 ja VII lisa punktis C ettenähtud tingimustel võrdlussumma hulka järgmised summad, mis tulenevad võrdlusperioodi jooksul antud summadest:

2.  Alates 2007. aastast ja erandina artiklitest 33, 43 ja 44 hõlmatakse artiklites 95 ja 96 ettenähtud piimatoetusest ja lisamaksetest tulenevad 2007. aastal makstavad summad ühtse otsemaksete kavaga artiklites 48–50 sätestatud tingimustel.

Artikkel 48

Eritingimustega hõlmatud toetusõiguste kindlaksmääramine

Kui põllumajandustootjale on makstud artiklis 47 osutatud toetusi, kuid tal ei olnud artiklis 43 osutatud hektareid võrdlusperioodi jooksul, või kui toetusõigus hektari kohta toob kaasa 5 000 eurot ületava summa, on põllumajandustootjal vastavalt õigus toetusõigusele:

Artikkel 49

Tingimused

1.  Kui käesolevas jaos ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse selle jaotise teisi sätteid eritingimustega hõlmatud toetusõiguste suhtes.

2.  Erandina artiklite 36 lõikest 1 ja 44 lõikest 1 võib liikmesriik lubada põllumajandustootjal, kellel on sellised toetusõigused, mille jaoks tal ei olnud hektareid võrdlusperioodi jooksul, teha erandi kohustusest esitada õiguste arvule vastav hektarite arv, tingimusel et ta säilitab vähemalt 50 % võrdlusperioodi põllumajanduslikust tegevusest väljendatuna loomühikutena.

Toetusõiguste üleandmise korral võib ülevõtja kasutada seda erandit ainult siis, kui üle antakse kõik erandiga hõlmatud toetusõigused.

3.  Artikli 48 kohaselt kindlaksmääratud toetusõigusi ei muudeta.

Artikkel 50

Piimatoetus ja lisamaksed

1.  Ilma et see piiraks artikli 48 kohaldamist ja erandina artiklitest 37 ja 43, saab põllumajandustootja toetusõiguse kohta lisatoetust, mis saadakse, jagades artiklite 95 ja 96 alusel makstavad summad nende õiguste arvuga, mis on põllumajandustootjal 2007. aastal, välja arvatud maa tootmisest kõrvale jätmisega seotud toetusõigused.

2007. aastal põllumajandustootja käsutuses oleva iga toetusõiguse ühikuväärtust suurendatakse selle lisatoetuse võrra.

2.  Kui põllumajandustootjal toetusõigusi ei ole, kohaldatakse artikleid 48 ja 49 mutatis mutandis. Sellisel juhul tähendab artikli 48 kohaldamisel mõiste “hektarid” 2007. aastal põllumajandustootja käsutuses olevaid toetuskõlblikke hektareid.

4. PEATÜKK

MAAKASUTUS ÜHTSE OTSEMAKSETE KAVA RAAMES

1. jagu

Maakasutus

▼M4

Artikkel 51

Maa põllumajanduslik kasutus

Talupidajad võivad deklareeritud maatükke kasutada kooskõlas artikli 44 lõikega 3 mis tahes põllumajandustegevuseks, välja arvatud:

▼B

Artikkel 52

Kanepi tootmine

1.  CN-koodi 5302 10 00 alla kuuluva kanepi tootmise korral ei tohi kasutatavate sortide tetrahüdrokannabinooli sisaldus ületada 0,2 % ning tootmine hõlmatakse määruse (EÜ) nr 1673/2000 artikli 2 lõikes 1 osutatud lepingu või kohustusega. Liikmesriigid kehtestavad süsteemi, et kontrollida tetrahüdrokannabinooli sisaldust kiu tootmiseks kasvatatavas kanepis vähemalt 30 % aladest, millel kasvatatakse kanepit sõlmitud lepingu või võetud kohustuse alusel. Kui liikmesriik kehtestab nende kultuuride suhtes eelneva heakskiitmise süsteemi, on miinimumprotsent 20.

2.  Toetuste andmise tingimuseks kehtestatakse artikli 144 lõikes 2 osutatud korras teatavate sortide sertifitseeritud seemne kasutamine ning nende pindalade deklareerimine, millel kasvatatakse kanepit kiu tootmiseks.

2. jagu

Maa tootmisest kõrvale jätmise toetusõigused

Artikkel 53

Maa tootmisest kõrvale jätmise toetusõiguste kindlaksmääramine

1.  Kui põllumajandustootjal oli võrdlusperioodi jooksul kohustus määruse (EÜ) nr 1251/1999 artikli 6 lõike 1 kohaselt osa oma põllumajandusettevõtte maad tootmisest kõrvale jätta, ei kasutata erandina artiklitest 37 ja 43 käesoleva määruse artiklis 43 osutatud õiguste kindlaksmääramisel VII lisa kohaselt arvutatud ja kohandatud kohustusliku maa tootmisest kõrvale jätmise toetuse kolme aasta keskmist ega kohustuslikult tootmisest kõrvale jäetud hektarite arvu kolme aasta keskmist.

2.  Lõikes 1 osutatud juhul saab põllumajandustootja toetusõiguse hektari kohta (edaspidi “maa tootmisest kõrvale jätmise toetusõigus”), mis arvutatakse, jagades maa tootmisest kõrvale jätmise toetuse kolme aasta keskmise tootmisest kõrvale jäetud hektarite arvu kolme aasta keskmisega, nagu on osutatud lõikes 1.

Maa tootmisest kõrvale jätmise toetusõiguste koguarv on võrdne kohustuslikult tootmisest kõrvale jäetud hektarite keskmise arvuga.

Artikkel 54

Maa tootmisest kõrvaldamise õiguste kasutamine

1.  Iga maa tootmisest kõrvale jätmise õigus, millega on seotud maa tootmisest kõrvale jätmise toetuskõlblik hektar, annab õiguse maa tootmisest kõrvale jätmise õigusega kindlaksmääratud summa maksmiseks.

2.  Erandina artikli 44 lõikest 2 on “maa tootmisest kõrvale jätmise toetuskõlblik hektar” põllumajandusettevõtte mis tahes haritav maa, välja arvatud pindalad, mis on 2003. aastaks pindalatoetuse taotluste esitamiseks ettenähtud kuupäeval püsikultuuride või metsa all või mida kasutatakse mittepõllumajanduslikuks tegevuseks või püsikarjamaana. ►M3  Uute liikmesriikide jaoks loetakse viidet 2003. aasta pindalatoetuste taotluste kuupäevale viiteks 30. juunile 2003. ◄

Pärast 28. juunit 1995 tehtud kohaldamise tulemusel võib tootmisest kõrvale jäetud maade hulka lugeda siiski järgmised pindalad:

3.  Põllumajandustootjad jätavad tootmisest kõrvale hektarid, mis vastavad maa tootmisest kõrvale jätmiseks toetuskõlblikud.

4.  Tootmisest kõrvale jäetud pindalade suurus on vähemalt 0,1 hektarit ja laius vähemalt 10 meetrit. Piisavalt tõestatud keskkonnakaitsega seotud põhjustel võivad liikmesriigid tunnistada toetuskõlblikuks pindalasid, mille laius on vähemalt 5 meetrit ja suurus vähemalt 0,05 hektarit.

5.  Liikmesriigid võivad artikli 144 lõikes 2 osutatud korras määratletavatel tingimustel kehtestada käesoleva artikli lõike 2 esimesest lõigust erandi, tingimusel et nad võtavad kasutusele meetmed toetuskõlbliku tootmisest kõrvale jäetud maa üldpindala märkimisväärse suurenemise vältimiseks.

6.  Erandina artikli 36 lõikest 1 ja artikli 44 lõikest 1 taotletakse maa tootmisest kõrvale jätmise toetusõiguseid enne muude toetusõiguste taotlemist.

7.  Maa tootmisest kõrvale jätmise kohustust kohaldatakse ka üleantud maa tootmisest kõrvale jätmise toetusõiguste suhtes.

Artikkel 55

Maa tootmisest kõrvale jätmise kohustusest vabastamine

Põllumajandustootjal ei ole artiklis 54 osutatud kohustust, kui:

Artikkel 56

Tootmisest kõrvale jäetud maa kasutamine

1.  Tootmisest kõrvale jäetud maad hoitakse heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes, nagu on kehtestatud artikliga 5.

Ilma et see piiraks artikli 55 kohaldamist, ei kasutata seda maad põllumajanduslikel eesmärkidel ning sellel ei toodeta ühtegi põllukultuuri turustamisotstarbel.

2.  Selle suhtes võib kohaldada külvikorda.

3.  Juhul kui artikli 55 punkti b kohaselt tootmisest kõrvale jäetud maal õliseemnete kasvatamise tulemusel saadud inim- või loomatoiduks kasutatavate kõrvalsaaduste kogus on põllumajandustootjatega sõlmitud lepingutega hõlmatud prognoositavate koguste alusel üle ühe miljoni tonni aastas, väljendatuna sojajahu ekvivalendina, vähendatakse eespool nimetatud koguse piiramiseks ühe miljoni tonnini iga lepingu alusel prognoositavat kogust, mida võib kasutada inim- või loomatoiduks.

4.  Liikmesriikidel lubatakse maksta siseriiklikku toetust kuni 50 % ulatuses tootmisest kõrvale jäetud maal biomassi tootmiseks ettenähtud mitmeaastaste taimede kasvatamise seotud kuludest.

Artikkel 57

Muude sätete kohaldamine

Kui käesolevas jaos ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse käesoleva jaotise teisi sätteid maa tootmisest kõrvale jätmise toetusõiguste suhtes.

5. PEATÜKK

PIIRKONDLIK JA VALIKULINE RAKENDAMINE

1. jagu

Piirkondlik rakendamine

Artikkel 58

Artiklis 41 osutatud ülemmäära piirkondlik jaotamine

1.  Liikmesriik võib hiljemalt 1. augustiks 2004 teha otsuse kohaldada 1.–4. peatükis osutatud ühtset otsemaksete kava piirkondlikul tasandil käesolevas jaos sätestatud tingimustel.

2.  Liikmesriigid määravad piirkonnad kindlaks objektiivsete kriteeriumide kohaselt.

Liikmesriike, kus on alla kolme miljoni toetuskõlbliku hektari, võib käsitada ühe piirkonnana.

3.  Liikmesriik jaotab artiklis 41 osutatud ülemmäära piirkondade vahel objektiivsete kriteeriumide kohaselt.

Artikkel 59

Ühtse otsemaksete kava jaotamine piirkondades

1.  Liikmesriigid võivad piisavalt tõestatud juhtudel ja vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele jaotada artikli 58 alusel kehtestatud piirkondliku ülemmäära kogu ulatuses või osa sellest kõikide põllumajandustootjate, sealhulgas nende, kes ei ole artiklis 33 alusel toetuskõlblikud, vahel ja kelle põllumajandusettevõtted asuvad asjaomases piirkonnas.

2.  Kui piirkondlik ülemmäär jaotatakse kogu ulatuses, saavad põllumajandustootjad toetusõigused, mille ühikuväärtus arvutatakse, jagades artikli 58 alusel kehtestatud piirkondliku ülemmäära piirkondlikul tasandil kehtestatud ja artikli 44 lõike 2 tähenduses toetuskõlblike hektarite arvuga.

3.  Kui piirkondlik ülemmäär jaotatakse osaliselt, saavad põllumajandustootjad toetusõigused, mille ühikuväärtus arvutatakse, jagades artikli 58 alusel kehtestatud piirkondliku ülemmäära vastava osa piirkondlikul tasandil kehtestatud ja artikli 44 lõike 2 tähenduses toetuskõlblike hektarite arvuga.

Kui põllumajandustootja võib samuti saada toetusõigusi, mis arvutatakse piirkondlikust ülemmäärast järelejäänud osa põhjal, suurendatakse iga tema toetusõiguse piirkondlikku ühikuväärtust, välja arvatud maa tootmisest kõrvale jätmise toetusõiguste puhul, võrdlussummale vastava summa võrra, mis on jagatud talle artikli 4 kohaselt kehtestatud toetusõiguste arvuga.

Artikleid 48 ja 49 kohaldatakse mutatis mutandis.

4.  Põllumajandustootja toetusõiguste arv on võrdne nende hektarite arvuga, mille ta deklareerib vastavalt artikli 44 lõikele 2 ühtse otsemaksete kava esimesel kohaldamisaastal, välja arvatud artikli 40 lõikes 4 osutatud vääramatu jõu juhtudel või erandlikel asjaoludel.

Artikkel 60

Maakasutus

▼M4

1.  Kui liikmesriik kasutab artiklis 59 sätestatud võimalust, võivad talupidajad erandina artiklist 51 ja kooskõlas käesoleva artikliga kasutada ka vastavalt artikli 44 lõikele 3 deklareeritavaid maatükke, et toota määruse (EÜ) nr 2200/96 artikli 1 lõikes 2 või määruse (EÜ) nr 2201/96 artikli 1 lõikes 2 viidatud tooteid ning kartulit, välja arvatud kartulitärklise tootmiseks ette nähtud kartul, mille eest antakse toetust käesoleva määruse artikli 93 alusel, välja arvatud püsikultuurid peale enne 1. maid 1998 istutatud humala või oliivipuude või olemasolevaid oliivipuid välja vahetavate oliivipuude või heakskiidetud istutuskavade raames istutatavate oliivipuude, mis on registreeritud geograafilise informatsiooni süsteemis.

▼B

2.  Liikmesriik määrab kindlaks nende hektarite arvu, mida võib kasutada käesoleva artikli lõike 1 kohaselt, jaotades vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele nende hektarite keskmise arvu, mida kasutati piirkondlikul tasandil lõikes 1 osutatud toodete tootmiseks kolmeaastasel ajavahemikul 2000–2002, artikli 58 lõike 2 kohaselt määratletud piirkondade vahel. Hektarite keskmise arvu siseriiklikul tasandil ja hektarite arvu piirkondlikul tasandil määrab komisjon kindlaks liikmesriikide edastatud andmete põhjal artikli 144 lõikes 2 osutatud korras.

3.  Põllumajandustootjal on lubatud asjaomase piirkonna jaoks lõike 2 kohaselt kehtestatud piirides kasutada lõikes 1 osutatud võimalust:

4.  Nende hektarite piires, mis jäävad kättesaadavaks pärast lõike 3 kohaldamist, võivad põllumajandustootjad toota lõikes 1 osutatud tooteid hektarite arvul, mis erineb lõike 3 reguleerimisalasse kuuluvatest hektarite arvust, nende hektarite arvu piires, mida kasutati lõikes 1 osutatud toodete tootmiseks 2004. ja/või 2005. aastal, kusjuures antakse eelisseisund põllumajandustootjatele, kes tootsid tooteid juba 2004. aastal samal aastal kasutatud hektarite arvu piires.

Artikli 71 kohaldamisel asendatakse aastad 2004 ja 2005 vastavalt ühtse otsemaksete kava kohaldamisele eelneva aastaga ja selle kohaldamisaastaga.

5.  Lõigetes 3 ja 4 osutatud individuaalpiirangute kehtestamiseks kasutavad liikmesriigid põllumajandustootjate individuaalseid andmeid, kui need on kättesaadavad, või muid piisavaid andmeid, mis põllumajandustootja on liikmesriigile esitanud.

6.  Käesoleva artikli lõigete 3 ja 4 kohaselt heakskiidetud hektarite arv ei ületa mingil juhul artikli 44 lõikes 2 määratletud tähenduses toetuskõlblike hektarite arvu, mis on deklareeritud ühtse otsemaksete kava esimesel kohaldamisaastal.

7.  Heakskiidetud hektareid kasutatakse asjaomases piirkonnas koos vastavate toetusõigustega.

8.  Komisjon esitab hiljemalt 2007. aastaks nõukogule aruande liikmesriikide poolt käesoleva artikli rakendamise kohta. Vajadusel võib komisjon lisada sellele aruandele asjakohased ettepanekud silmas pidades võimalikke turu ja struktuuriarengutest tulenevaid tagajärgi.

Artikkel 61

Rohumaa

Artikli 59 kohaldamisel võivad liikmesriigid kehtestada vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele piirkondliku ülemmäära või selle osa piires artikli 59 lõikes 1 osutatud põllumajandustootjatele jaotatavate toetusõiguste erinevad ühikuväärtused hektarite jaoks, mis on 2003. aastaks pindalatoetuse taotluste esitamiseks ettenähtud kuupäeval rohumaa all, ja mis tahes muude toetuskõlblike hektarite jaoks või alternatiivina hektarite jaoks, mis on 2003. aastaks pindalatoetuse taotluste esitamiseks ettenähtud kuupäeval püsikarjamaa all, ja mis tahes muude toetuskõlblike hektarite jaoks.

Artikkel 62

Piimatoetus ja lisamaksed

Erandina artikli 47 lõikest 2 võivad liikmesriigid otsustada, et artiklitega 95 ja 96 ettenähtud piimatoetusest ja lisamaksest tulenevad summad hõlmatakse täielikult või osaliselt ühtse otsemaksete kavaga alates 2005. aastast. Käesoleva lõike kohaselt kehtestatud toetusõigusi muudetakse vastavalt.

Kõnealuste toetuste võrdlussumma on võrdne artiklite 95 ja 96 kohaselt makstavate summadega, mis arvutatakse selle aasta 31. märtsi seisuga põllumajandusettevõtte käsutuses oleva individuaalse piimakvoodi alusel, mil kõnealused toetused hõlmati osaliselt või täielikult ühtse otsemaksete kavaga.

Artikleid 48–50 kohaldatakse mutatis mutandis.

Artikkel 63

Käesoleva jao alusel kehtestatud õiguste suhtes kohaldatavad tingimused

1.  Artikli 59 kohaldamisel võib käesoleva jao alusel kehtestatud toetusõigusi üle anda või kasutada ainult samas piirkonnas või selliste piirkondade piires, kus toetusõigused hektari kohta on samad.

2.  Artikli 59 kohaldamisel saab iga asjaomase piirkonna põllumajandustootja erandina artiklist 53 maa tootmisest kõrvale jätmise toetusõigused.

Maa tootmisest kõrvale jätmise toetusõiguste arvu kehtestamiseks korrutatakse põllumajandustootja artikli 54 lõikes 2 määratletud tähenduses toetuskõlblik maa, mis on deklareeritud ühtse otsemaksete kava esimesel kohaldamisaastal, maa tootmisest kõrvale jätmise määraga.

Maa tootmisest kõrvale jätmise määra arvutamiseks korrutatakse kohustusliku maa kõrvale jätmise 10protsendiline põhimäär asjakohase regiooni suhtarvuga, mis saadakse, jagades maa, mille jaoks on võrdlusperioodil antud VI lisas osutatud põllukultuuride pindalatoetusi, võrdlusperioodil artikli 54 lõikes 2 määratletud tähenduses toetuskõlbliku maaga.

Maa tootmisest kõrvale jätmise toetusõiguste maksumus on artikli 59 lõike 2 või vajadusel lõike 3 esimese lõigu kohaselt kehtestatud toetusõiguste piirkondlik maksumus.

Maa tootmisest kõrvale jätmise toetusõigusi ei saa põllumajandustootjad, kelle poolt artikli 54 lõikes 2 määratletud tähenduses deklareeritud hektarite arv on väiksem sellest, mida on vaja 92 tonnile IX lisas määratletud teraviljale vastava koguse tootmiseks asjaomases piirkonnas kohaldatava piirkondadeks jaotamise kava kohaselt ühtse otsemaksete kavakohaldamise aastale eelneval aastal kindlaksmääratud saagikuse alusel; kõnealune hektarite arv jagatakse käesoleva artikli lõike 2 kolmandas lõigus osutatud suhtarvuga.

3.  Erandina artikli 43 lõikest 4 ja artikli 49 lõikest 3 võib liikmesriik hiljemalt 1. augustiks 2004 vastavalt ühenduse õiguse põhialustele samuti otsustada, et käesoleva jao kohaselt kehtestatud toetusõigusi muudetakse järk-järgult vastavalt varem kindlaksmääratud meetmetele ning objektiivsetele kriteeriumidele.

4.  Kui käesolevas jaos ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse käesoleva jaotise teisi sätteid.

2. jagu

Osaline rakendamine

Artikkel 64

Üldsätted

1.  Liikmesriik võib hiljemalt 1. augustiks 2004 otsustada kohaldada 1.–4. peatükis osutatud ühtset otsemaksete kava siseriiklikul või piirkondlikul tasandil käesolevas jaos sätestatud tingimustel.

2.  Vastavalt liikmesriikide valikule määrab komisjon artikli 144 lõikes 2 osutatud korras kindlaks ülemmäära vastavalt ►M4  artiklid 66, 67, 68, 68a ja 69 ◄ osutatud iga otsetoetuse jaoks.

Iga otsetoetuse jaoks on see ülemmäär võrdne osaga artiklis 41 osutatud siseriiklikust ülemmäärast, mis on korrutatud vähendusprotsentidega, mida liikmesriigid kohaldavad ►M4  artiklid 66, 67, 68, 68a ja 69 ◄ kohaselt.

Kindlaksmääratud ülemmäärade kogusumma arvatakse maha artiklis 41 osutatud siseriiklikest ülemmääradest artikli 144 lõikes 2 osutatud korras.

3.  Hiljemalt kahe aasta jooksul pärast seda, kui kõik liikmesriigid on ühtse otsemaksete kava rakendanud, või hiljemalt 31. detsembriks 2009 esitab komisjon nõukogule aruande liikmesriikide poolt 2. ja 3. jao võimaluste rakendamise kohta. Vajadusel võib komisjon lisada aruandele asjakohased ettepanekud silmas pidades võimalikke turu- ja struktuuriarengutest tulenevaid tagajärgi.

Artikkel 65

Toetusõiguste kehtestamine käesoleva jao alusel

1.  Kui seoses põllumajandustootjatele toetusõiguste jaotamisega on kõik võimalikud vähendused artikli 41 kohaselt on tehtud, vähendatakse seda võrdlussumma osa, mis tuleneb vastavalt ►M4  artiklid 66, 67, 68, 68a ja 69 ◄ osutatud igast otsetoetusest, protsendimäära võrra, mille liikmesriigid määravad kindlaks ►M4  artiklid 66, 67, 68, 68a ja 69 ◄ kehtestatud piirides.

2.  Kui käesolevas jaos ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse käesoleva jaotise teisi sätteid võrdlussummast järelejäänud osa põhjal kehtestatud toetusõiguste suhtes.

Artikkel 66

Põllukultuuride toetused

Põllukultuuride toetuste puhul võivad liikmesriigid:

Artikkel 67

Lamba- ja kitsetoetused

Liikmesriigid võivad säilitada maksimaalselt 50 % artiklis 41 osutatud siseriiklike ülemmäärade sellest osast, mis vastab VI lisas osutatud lamba- ja kitsetoetustele.

Sellisel juhul teevad asjaomased liikmesriigid artikli 64 lõike 2 kohaselt kehtestatud ülemmäära piires põllumajandustootjatele igal aastal lisamakse.

Lisamakse saavad põllumajandustootjad, kes kasvatavad lambaid ja kitsi; makse ülemmäär on 50 % VI lisas loetletud lamba- ja kitsetoetustest ja see antakse IV jaotise 11. peatükis ettenähtud tingimustel.

Artikkel 68

Veise- ja vasikaliha toetused

1.  Veise- ja vasikaliha toetuste puhul võivad liikmesriigid säilitada kuni 100 % artiklis 41 osutatud siseriiklike ülemmäärade sellest osast, mis vastab VI lisas osutatud vasikate tapatoetusele.

Sellisel juhul teevad asjaomased liikmesriigid artikli 64 lõike 2 kohaselt kehtestatud ülemmäära piires põllumajandustootjatele igal aastal lisamakse.

Lisamakse on kuni 100 % VI lisas osutatud vasikate tapatoetusest ja see antakse IV jaotise 12. peatükis ettenähtud tingimustel.

2.  Samuti võivad liikmesriigid:

▼M4

Artikkel 68a

Humalatoetused

Humalatoetuste puhul võivad liikmesriigid alles jätta kuni 25 % artiklis 41 viidatud siseriiklike ülemmäärade komponendist, mis vastab VI lisas viidatud humala pindalatoetustele ja ajutisele puhketoetusele.

Sel juhul ja vastavalt artikli 64 lõikega 2 määratud ülemmäära piires annavad asjaomased liikmesriigid igal aastal lisatoetust kooskõlas määruse (EMÜ) nr 1696/71 artikli 7 lõikele 3 heakskiidetud talupidajatele ja/või tootjagruppidele.

Lisatoetust antakse talupidajatele, kes toodavad humalat hektaripõhiselt, maksimaalselt 25 % VI lisas osutatud hektaripõhistest toetustest, mis antakse IV jaotise 10d peatükis sätestatud tingimustel.

Heaskiidetud tootjagruppidele antakse toetust määruse (EMÜ) nr 1696/71 artikli 7 lõike 1 punktides a–d viidatud tegevuste rahastamiseks.

▼B

Artikkel 69

Teatavate põllumajanduslike tootmisviiside ja kvaliteetse tootmise valikuline rakendamine

Liikmesriigid võivad säilitada maksimaalselt 10 % artiklis 41 osutatud siseriiklike ülemmäärade sellest osast, mis vastab igale VI lisas osutatud sektorile. Põllukultuuride, veise- ja vasikaliha- ning lamba- ja kitselihasektori puhul võetakse seda säilitatud toetuse määra arvesse vastavalt artiklites 66–68 kehtestatud maksimaalsete protsendimäärade kohaldamiseks.

Sellisel juhul teevad asjaomased liikmesriigid artikli 64 lõike 2 kohaselt kehtestatud ülemmäära piires säilitatud toetuse määraga seotud sektori või sektorite põllumajandustootjatele igal aastal lisamakse.

Lisamakse tehakse teatavate põllumajanduslike tootmisviiside eest, mis on olulised keskkonna kaitsmisel või parandamisel või kvaliteedi parandamisel ning põllumajandustoodete turustamisel, komisjoni poolt artikli 144 lõikes 2 osutatud korras määratletavatel tingimustel.

3. jagu

Valikulised väljaarvamised

Artikkel 70

Teatavate otsetoetuste valikulised väljaarvamised

1.  Liikmesriik võib hiljemalt 1. augustiks 2004 otsustada jätta ühtsest otsemaksete kavast välja:

▼M8

2.  Ilma et see piiraks määruse (EMÜ) nr 2019/93 artikli 6 lõike 2 kohaldamist, maksavad liikmesriigid käesoleva artikli lõikes 1 osutatud otsetoetusi käesoleva määruse artikli 64 lõike 2 kohaselt kehtestatud ülemmäärade piires ning käesoleva määruse IV jaotise 3., 6. ja 7.–13. peatükis ning määruse (EMÜ) nr 2019/93 artiklis 6 ettenähtud tingimustel.

▼B

Kindlaksmääratud ülemmäärade kogusumma arvatakse maha artiklis 41 osutatud siseriiklikest ülemmääradest artikli 144 lõikes 2 osutatud korras.

4. jagu

Valikuline üleminek

Artikkel 71

Valikuline üleminekuaeg

1.  Kui põllumajandusliku tootmise erisused seda nõuavad, võib liikmesriik hiljemalt 1. augustiks 2004 teha otsuse kohaldada ühtset otsemaksete kava pärast üleminekuaega, mis lõpeb kas 31. detsembril 2005 või 31. detsembril 2006.

Juhul kui liikmesriik otsustab ühtset otsemaksete kava kohaldada enne üleminekuaja lõppu, teeb ta otsuse hiljemalt selle kalendriaasta 1. augustiks, mis eelneb ühtse otsemaksete kava kohaldamise kalendriaastale.

▼M4

Humala puhul lõpeb esimeses lõigus viidatud üleminekuperiood 31. detsembril 2005. Esimeses lõigus osutatud üleminekuperioodi ei kohaldata puuvilla, oliiviõli ja tarbeoliivide ning tubaka puhul.

▼M8

2.  Ilma et see piiraks käesoleva määruse artikli 70 lõike 2 kohaldamist, rakendab asjaomane liikmesriik üleminekuajal VI lisas osutatud otsetoetusi tingimustel, mis on kehtestatud vastavalt käesoleva määruse IV jaotise 3., 6. ja 7.–13. peatükis ning määruse (EMÜ) nr 2019/93 artiklis 6, ning nende eelarve ülemmäärade piires, mis vastavad käesoleva määruse artiklis 41 osutatud siseriikliku ülemmäära piires nende otsetoetuste osale, mis on määratud artikli 144 lõikes 2 osutatud korras kindlaks iga otsetoetuse jaoks.

▼B

Kuivsööda toetuse puhul maksavad liikmesriigid toetust tingimustel, mis määratletakse artikli 144 lõikes 2 osutatud korras, ületamata eespool nimetatud eelarvet.

3.  Ühtset otsemaksete kava kohaldatakse üleminekuaja lõpu kalendriaastale järgneva kalendriaasta 1. jaanuarist.

Sellisel juhul teevad asjaomased liikmesriigid artikli 58 lõikes 1, artikli 63 lõikes 3, artikli 64 lõikes 1 ning artiklis 70 osutatud otsused 1. augustiks 2005 või 1. augustiks 2006, sõltuvalt sellest, milline on käesoleva artikli lõike 1 alusel kehtestatud tähtaeg.

4.  Komisjon kohaldab artikli 144 lõikes 2 osutatud korras kõiki vajalikke meetmeid juhul, kui selle üleminekuaja kohaldamine põhjustab tõsiseid konkurentsimoonutusi ühenduse turul ja selleks et tagada ühenduse rahvusvaheliste kohustuste täitmine.

▼M3

6. PEATÜKK

RAKENDAMINE UUTES LIIKMESRIIKIDES

Artikkel 71a

1.  Kui käesolevas peatükis ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse käesoleva jao teisi sätteid uute liikmesriikide suhtes.

Artikleid 33, 34, 37, 38, 39, artikli 40 lõikeid 1, 2, 3 ja 5 ning artikleid 41, 42, 43, 47–50, 53 ja 58–63 ei kohaldata.

2.  Iga uus liikmesriik, kes kohaldab ühtset pindalatoetuste kava, teeb artikli 64 lõikes 1 ja artikli 71 lõikes 1 viidatud otsused, mille suhtes ta hakkab esmakordselt kohaldama ühtset pindalatoetuste kava.

Artikkel 71b

Toetuse taotlus

1.  Põllumajandustootjad esitavad ühtse toetuskava taotluse tähtajaks, mille peavad määrama uued liikmesriigid, kuid mitte hiljem kui 15. mail.

2.  Kui välja arvata vääramatu jõu asjaolud ja erandlikud asjaolud artikli 40 lõike 4 tähenduses, siis ei eraldata põllumajandustootjatele mingeid makseid, kui nad ei esita ühtse pindalatoetuse kava taotlust ühtse pindalatoetuse kava esimese taotlemisaasta 15. maiks.

3.  Maksetele vastavad eraldamata summad suunatakse tagasi artiklis 71d osutatud riigi reservi ja need on kättesaadavad taaseraldamiseks.

Artikkel 71c

Ülemmäär

Siseriiklikud ülemmäärad uutes liikmesriikides on loetletud VIIIa lisas.

Artikkel 71d

Riigi reserv

1.  Kõik uued liikmesriigid vähendavad oma siseriiklikku ülemmäära lineaarprotsentuaalselt, et moodustada riigi reserve. See vähendamine ei ületa 3 %, ilma et see piiraks artikli 71b lõike 3 kohaldamist.

2.  Liikmesriigid kasutavad riigi reservi selleks, et kehtestada vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele ja sellisel viisil, et oleks tagatud põllumajandustootjate võrdne kohtlemine ning turu- ja konkurentsimoonutuste vältimine, võrdlussummad nende põllumajandustootjate jaoks, kes on eriolukorras, mille komisjon määratleb artikli 144 lõikes 2 sätestatud korras.

3.  Ühtse pindalatoetuse kava kohaldamise esimesel aastal võivad uued liikmesriigid kasutada riigi reserve maksete eraldamiseks vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele ja sellisel viisil, et oleks tagatud põllumajandustootjate võrdne kohtlemine ning turu- ja konkurentsimoonutuste vältimine, põllumajandustootjatele spetsiifilistes sektorites, kes on ühtse pindalatoetuse kavale üleminekuga seoses eriolukorras. Niisuguseid makseid jagatakse vastavalt artikli 144 lõikes 2 viidatud korrale komisjoni poolt kindlaksmääratud eeskirjadele.

4.  Lõigete 2 ja 3 kohaldamisel võivad uued liikmesriigid suurendada õiguste ühikuväärtuse maksumust 5 000 euro piirini ja/või põllumajandusettevõtjatele jaotatavate õiguste arvu.

5.  Liikmesriigid kasutavad õiguste lineaarset vähendamist juhtudel, kui nende riigi reserv ei ole piisav lõigetes 2 ja 3 osutatud juhtude katmiseks.

6.  Välja arvatud tegeliku või eeldatava pärandi üleandmise korral ning erandina artiklist 46, ei ole riigi reservi kasutades saadud õigused üleantavad viie aasta jooksul alates nende saamisest.

Erandina artikli 45 lõikest 1 lähevad õigused, mida ei ole kasutatud igal aastal viieaastase ajavahemiku jooksul, viivitamata tagasi riigi reservi.

Artikkel 71e

Artiklis 71 c osutatud ülemmäära piirkondlik jaotamine

1.  Uued liikmesriigid kohaldavad ühtse pindalatoetuse kava piirkondlikul tasandil.

2.  Uued liikmesriigid määravad piirkonnad kindlaks objektiivsete kriteeriumide kohaselt.

Uusi liikmesriike, kus on alla kolme miljoni tingimustele vastava hektari, võib käsitada ühe piirkonnana.

3.  Kõik uued liikmesriigid jagavad oma artiklis 71c viidatud siseriikliku ülemmäära pärast iga vähendamist artikli 71d kohaselt piirkondade vahel vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele.

Artikkel 71f

Ühtse toetuskava piirkondadeks jaotamine

1.  Kõik põllumajandustootjad, kelle majandid on antud piirkonnas, saavad piirkondlikul tasemel kehtestatud õigused, mille ühikuväärtus arvestatakse nii, et jagatakse vastavalt artiklile 71e saadud piirkondlik ülemmäär artikli 44 lõike 2 tähenduses tingimustele vastavate hektarite arvuga.

2.  Põllumajandustootja õiguste arv on võrdne nende hektarite arvuga, mille ta deklareerib vastavalt artikli 44 lõikele 2 ühtse toetuskava esimesel kohaldamisaastal, välja arvatud artikli 40 lõikes 4 osutatud vääramatu jõu juhtudel või erandlikel asjaoludel.

3.  Kui ei ole sätestatud teisiti, toetuseõigusi hektari kohta ei muudeta.

Artikkel 71 g

Maakasutus

▼M4

1.  Talupidajad võivad artikli 51 erandina ja käesoleva artikli sätetega kooskõlas kasutada ka vastavalt artikli 44 lõikele 3 deklareeritavaid maatükke, et toota määruse (EÜ) nr 2200/96 artikli 1 lõikes 2 või määruse (EÜ) nr 2201/96 artikli 1 lõikes 2 viidatud tooteid ning kartulit, välja arvatud kartulitärklise tootmiseks ette nähtud kartul, mille eest antakse toetust käesoleva määruse artikli 93 alusel, välja arvatud püsikultuurid peale enne 1. maid 1998 või Küprosel ja Maltal enne 31. detsembrit 2001 istutatud humala või oliivipuude või olemasolevaid oliivipuid välja vahetavate oliivipuude või heakskiidetud istutuskavade raames istutatavate oliivipuude, mis on registreeritud geograafilise informatsiooni süsteemis.

▼M3

2.  Uus liikmesriik määrab kindlaks nende hektarite arvu, mida võib kasutada käesoleva artikli lõike 1 kohaselt, jaotades vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele nende hektarite keskmise arvu, mida kasutati piirkondlikul tasandil lõikes 1 osutatud toodete tootmiseks kolmeaastasel ajavahemikul 2000–2002, artikli 71e lõike 2 kohaselt määratletud piirkondade vahel. Hektarite keskmise arvu siseriiklikul tasandil ja hektarite arvu piirkondlikul tasandil määrab komisjon kindlaks uute liikmesriikide edastatud andmete põhjal artikli 144 lõikes 2 osutatud korras.

3.  Põllumajandustootjal on lubatud asjaomase piirkonna jaoks lõike 2 kohaselt kehtestatud piirides kasutada lõikes 1 osutatud võimalust:

4.  Nende hektarite piires, mis jäävad kättesaadavaks pärast lõike 3 kohaldamist, võivad põllumajandustootjad toota lõikes 1 osutatud tooteid hektarite arvul, mis erineb lõike 3 kohaldamisalasse kuuluvatest hektarite arvust, nende hektarite arvu piires, mida kasutati lõikes 1 osutatud toodete tootmiseks 2004. ja/või 2005. aastal, millega antakse eelisseisund põllumajandustootjatele, kes tootsid tooteid juba 2004. aastal samal aastal kasutatud hektarite arvu piires.

Artikli 71 või artikli 143b kohaldamisel asendatakse aastad 2004 ja 2005 vastavalt ühtse toetuskava taotluse esitamise aastale eelneva aastaga ja taotluse esitamise aastaga.

5.  Lõigetes 3 ja 4 osutatud individuaalpiirangute kehtestamiseks kasutavad uued liikmesriigid põllumajandustootjate individuaalseid andmeid, kui need on kättesaadavad, või muid piisavaid andmeid, mis põllumajandustootja on nõuetekohaselt esitanud.

6.  Käesoleva artikli lõigete 3 ja 4 kohaselt heakskiidetud hektarite arv ei ületa mingil juhul artikli 44 lõikes 2 määratletud tähenduses tingimustele vastavate hektarite arvu, mis on deklareeritud ühtse toetuskava esimesel kohaldamisaastal.

7.  Luba kasutatakse asjaomases piirkonnas koos vastavate toetuseõigustega.

8.  Artiklis 60 osutatud aruanne puudutab ka rakendamist uute liikmesriikide poolt.

Artikkel 71h

Heinamaa

Uued liikmesriigid võivad samuti vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele fikseerida kas piirkondliku ülemmäära või selle mingi osa piires erinevaid toetuseõiguse väärtusi ühiku kohta, mida eraldatakse artikli 71f lõikes 1 osutatud põllumajandustootjatele, 30. juunil 2003 tuvastatud heinamaahektarite või muude nõuetekohaste hektarite osas või 30. juunil 2003 tuvastatud püsikarjamaa hektarite või muude hektarite osas.

Artikkel 71i

Piimakarjatoetus ja lisatoetused

Alates 2007. aastast sisalduvad artiklites 95 ja 96 sätestatud piimakarjatoetusest ja lisatoetustest tulenevad ja 2007. aastal jagatavad summad ühtses toetuskavas.

Liikmesriigid võivad siiski otsustada, et artiklitega 95 ja 96 ettenähtud piimakarjatoetusest ja lisatoetustest tulenevad summad hõlmatakse täielikult või osaliselt ühtse toetusekavaga alates 2005. aastast. Käesoleva lõike kohaselt kehtestatud õigusi muudetakse vastavalt.

Kõnealuste maksete saamise õiguse kehtestamiseks kasutatav summa on võrdne artiklite 95 ja 96 kohaselt makstavate summadega, mis arvutatakse selle aasta 31. märtsi seisuga põllumajandusettevõtte käsutuses oleva individuaalse piimakvoodi alusel, mil kõnealused toetused hõlmati osaliselt või täielikult ühtse toetuskavaga.

Erandina artikli 71a lõikest 1 kohaldatakse artikleid 48, 49 ja 50 mutatis mutandis.

Artikkel 71j

Maa tootmisest kõrvaldamise õigused

1.  Põllumajandustootjad saavad osa oma toetuseõigustest maa tootmisest kõrvaldamise õiguste kujul.

2.  Maa tootmisest kõrvaldamise õiguste arvu kindlaksmääramiseks korrutatakse põllumajandustootja artikli 54 lõikes 2 määratletud tähenduses tingimustele vastav maa, mis on deklareeritud ühtse toetuskava esimesel kohaldamisaastal, maa tootmisest kõrvaldamise kohaldatava määraga.

Maa tootmisest kõrvaldamise määr arvestatakse nii, et korrutatakse kohustuslik tootmisest kõrvaldamise põhimäär 10 % suhtega, mis valitseb asjaomases piirkonnas artikli 101 kolmandas lõikes viidatud piirkondliku baaskülvipinna või külvipindade ja abikõlbuliku maa vahel artikli 54 lõike 2 tähenduses.

3.  Maa tootmisest kõrvaldamise õiguste väärtus on vastavalt artikli 71f lõikele 1 kehtestatud toetuseõiguste piirkondlik väärtus.

4.  Lõikeid 1–3 ei kohaldata põllumajandustootjatele, kes deklareerivad vähem hektareid kui artikli 54 lõike 2 tähenduses on vaja, et toota selline arv tonne, mis oleks võrdne 92 tonni teraviljaga, nagu XIb lisas viidatud võrdlussaagise põhjal IX lisas määratletud, mida kohaldatakse selle uue liikmesriigi suhtes, kus majand asub, jagatuna lõike 2 teises alalõigus nimetatud suhtega.

Artikkel 71k

Toetuseõiguse tingimused

1.  Erandina artikli 46 lõikest 1 võib selle peatüki kohaselt kehtestatud toetuseõigusi üle kanda ainult samasse piirkonda või piirkondade vahel, mille toetuseõigused hektari kohta on samad.

2.  Uued liikmesriigid võivad ka otsustada hiljemalt ühtse toetuskava kohaldamise esimesele aastale järgneva aasta 1. augustiks ja tegutsedes kooskõlas ühenduse õiguse üldpõhimõttega, et vastavalt sellele peatükile kehtestatud toetuseõigustele kohaldatakse progressiivseid muutusi vastavalt eelnevalt kehtestatud sammudele ja objektiivsetele kriteeriumidele.

Artikkel 71l

Valikuline rakendamine

1.  5. peatüki jagusid 2, 3 ja 4 kohaldatakse uutele liikmesriikidele käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 4. jagu ei kohaldata siiski uute liikmesriikide suhtes, kes kohaldavad artiklis 143b viidatud ühtset pindalatoetusekava.

2.  Mis tahes viidet 5. peatüki 2. ja 3. jao artiklile 41, eriti seoses siseriiklike ülemmääradega, tõlgendatakse kui viidet artiklile 71c.

3.  Artikli 64 lõikes 3 viidatud aruanne sisaldab käesolevas peatükis sätestatud valikuvõimalusi.

▼B

IV JAOTIS

MUUD TOETUSKAVAD

1. PEATÜKK

KÕVA NISU ERITOETUS

Artikkel 72

Reguleerimisala

Toetust makstakse CN-koodi 1001 10 10 alla kuuluva kõva nisu kasvatavatele põllumajandustootjatele käesolevas peatükis sätestatud tingimustel.

Artikkel 73

Toetussumma ja toetuskõlblikkus

1.  Toetus on 40 eurot hektari kohta.

2.  Toetuse maksmise tingimuseks on, et tootmispiirkonnas kasutatakse teatavat kogust tunnustatud sortide sertifitseeritud seemet, mille kõrge kvaliteet sobib manna või pastatoodete tootmiseks.

Artikkel 74

Pindala

▼M3

1.  Toetust makstakse X lisas loetletud tavapärastes tootmispiirkondades asuvate siseriiklike baaskülvipindade eest.

Baaskülvipinnad on järgmised:

▼B

2.  Liikmesriik võib oma baaskülvipinna jaotada objektiivsete kriteeriumide kohaselt osadeks.

Artikkel 75

Pindala ületamine

1.  Kui pindala, mille eest toetust taotletakse, ületab baaskülvipinda, vähendatakse kõnealusel aastal proportsionaalselt põllumajandustootja kohta pindala, mille eest toetust taotletakse.

2.  Kui liikmesriik jaotab oma baaskülvipinna osadeks, kohaldatakse lõikes 1 ettenähtud vähendust ainult nendel baaskülvipinna osadel tegutsevate põllumajandustootjate suhtes, kus piirnorme ületatakse. Vähendus tehakse pärast seda, kui asjaomases liikmesriigis on alad nendes baaskülvipindade osades, mis ei ole piirnorme saavutanud, jaotatud uuesti nende baaskülvipindade osade vahel, kus need normid on ületatud.

2. PEATÜKK

VALGURIKASTE TAIMEDE TOETUS

Artikkel 76

Reguleerimisala

Toetust makstakse valgurikkaid taimi kasvatavatele põllumajandustootjatele käesolevas peatükis sätestatud tingimustel.

Valgurikkad taimed on:

Artikkel 77

Toetussumma ja toetuskõlblikkus

Toetus on 55,57 eurot pärast piimküpsusastme saavutamist koristatud valgurikaste kultuuride hektari kohta.

Põllukultuurid, mida kasvatatakse tervenisti täiskülvatud pindaladel ja mida haritakse kohalike standardite kohaselt, kuid mis ei ole saavutanud piimküpsusastet erandlike ilmastikutingimuste tõttu, mida asjaomane liikmesriik on tunnustanud, vastavad siiski toetuse saamise tingimustele, kui kõnealuseid pindalasid ei ole enne kõnealust kasvuetappi kasutatud muudel eesmärkidel.

Artikkel 78

Pindala

▼M3

1.  Tagatud maksimumpindalaks, mille jaoks võib maksta toetust, kehtestatakse 1 600 000 hektarit.

▼B

2.  Kui pindala, mille jaoks toetust taotletakse, ületab tagatud maksimumpindala, vähendatakse artikli 144 lõikes 2 osutatud korras kõnealusel aastal proportsionaalselt põllumajandustootja kohta pindala, mille eest toetust taotletakse.

3. PEATÜKK

RIISI ERITOETUS

Artikkel 79

Reguleerimisala

Toetust makstakse CN-koodi 1006 10 alla kuuluva riisi tootjatele käesolevas peatükis sätestatud tingimustel.

Artikkel 80

Toetussumma ja toetuskõlblikkus

1.  Toetust makstakse külvatud riisi hektari kohta, kui põllukultuuri kasvatatakse vähemalt kuni õitsemise alguseni normaalsetes kasvutingimustes.

Põllukultuurid, mida kasvatatakse tervenisti täiskülvatud pindaladel ja mida haritakse kohalike standardite kohaselt, kuid mis ei ole saavutanud õitsemisastet erandlike ilmastikutingimuste tõttu, mida asjaomane liikmesriik on tunnustanud, vastavad siiski toetuse saamise tingimustele, kui kõnealuseid pindalasid ei ole enne kõnealust kasvuetappi kasutatud muudel eesmärkidel.

▼M3

2.  Toetust makstakse järgmiselt, vastavalt asjaomase liikmesriigi saagikusele:

Artikkel 81

Allvaldkonnad

Käesolevaga kehtestatakse iga tootva liikmesriigi suhtes siseriiklik baaskülvipind. Prantsusmaa puhul kehtestatakse kaks baaskülvipinda. Baaskülvipinnad on järgmised:

Liikmesriik võib oma baaskülvipinna või -külvipinnad jaotada objektiivsete kriteeriumide kohaselt osadeks.

▼B

Artikkel 82

Pindala ületamine

1.  Kui liikmesriigis ületab pindala, millel kasvatatakse riisi, artiklis 81 osutatud baaskülvipinda, vähendatakse kõnealusel aastal proportsionaalselt põllumajandustootja kohta pindala, mille eest toetust taotletakse.

2.  Kui liikmesriik jaotab oma baaskülvipinna osadeks, kohaldatakse lõikes 1 ettenähtud vähendust ainult nendel baaskülvipinna osadel tegutsevate põllumajandustootjate suhtes, kus ülemmäära ületatakse. Vähendus tehakse pärast seda, kui liikmesriigi piires on alad nendes baaskülvipinna osades, mis ei ole norme saavutanud, jaotatud nende baaskülvipinna osade vahel, kus need normid on ületatud.

4. PEATÜKK

PÄHKLITE PINDALATOETUS

Artikkel 83

Ühenduse toetus

1.  Ühenduse toetust makstakse pähkleid kasvatavatele põllumajandustootjatele käesolevas peatükis sätestatud tingimustel.

Pähklite hulka kuuluvad:

2.  Liikmesriigid võivad toetust diferentseerida sõltuvalt toodetest või suurendades või vähendades artikli 84 lõikega 3 kehtestatud siseriiklikku tagatud pindala, edaspidi “siseriiklik tagatud pindala”. Siiski ei ületa konkreetsel aastal igas liikmesriigis makstav kogutoetus artikli 84 lõikes 1 osutatud ülemmäära.

▼M3

Artikkel 84

Allvaldkonnad

1.  Liikmesriik maksab ühenduse toetust ülemmäära piires, mis arvutatakse, korrutades selle liikmesriigi jaoks lõike 3 kohaselt kehtestatud siseriikliku tagatud pindala hektarite arvu keskmise summaga, mis on 120,75 eurot.

▼M4

2.  Tagatud maksimumpindalaks kehtestatakse 815 600 hektarit.

▼M3

3.  Lõikes 2 osutatud tagatud maksimumpindala jaotatakse järgmisteks siseriiklikeks tagatud pindaladeks:

4.  Liikmesriik võib jaotada oma siseriikliku tagatud pindala vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele osadeks, eelkõige piirkondlikul tasandil või seoses tootmisega.

▼B

Artikkel 85

Baaskülvipinna osade ületamine

Kui liikmesriik jaotab oma siseriikliku tagatud pindala baaskülvipindade osadeks ning ühte või enamat sellist osa ületatakse, vähendatakse kõnealusel aastal proportsionaalselt põllumajandustootja kohta pindala, mille eest ühenduse toetust taotletakse, nendel baaskülvipinna osadel tegutsevate põllumajandustootjate puhul, kus piirnorme ületatakse. Vähendus tehakse pärast seda, kui asjaomases liikmesriigis on alad nendes baaskülvipinna osades, mis ei ole piirnorme saavutanud, jaotatud nende baaskülvipinna osade vahel, kus need normid on ületatud.

Artikkel 86

Toetuskõlblikkus

1.  Ühenduse toetuse maksmise tingimuseks on eelkõige minimaalne põllu suurus ja puude tihedus.

2.  Nõukogu 18. mai 1972. aasta määruse (EMÜ) nr 1035/72 (puu- ja köögiviljaturu ühise korralduse kohta) ( 31 ) artiklis 14b määratletud tähenduses arengukavaga hõlmatud pindalade jaoks võib käesoleva kava alusel anda toetust alates selle aasta 1. jaanuarist, mis järgneb arengukava lõpetamise aastale.

3.  Liikmesriigid võivad sätestada ühenduse toetuse maksmise tingimuseks selle, et põllumajandustootjad oleksid määruse (EÜ) nr 2200/96 artikli 11 või 14 alusel tunnustatud tootjaorganisatsiooni liikmed.

4.  Lõike 3 sätete kohaldamisel võivad liikmesriigid otsustada, et lõikes 1 osutatud toetus makstakse tootjaorganisatsioonile tema liikmete nimel. Tootjaorganisatsioonide saadud abi makstakse nende organisatsioonide liikmetele. Liikmesriigid võivad tootjaorganisatsioonil oma liikmetele osutatud teenuste eest hüvitisena jätta endale tegevuskulude katteks kuni 2 % ühenduse toetusest.

Artikkel 87

Siseriiklik toetus

1.  Liikmesriigid võivad lisaks ühenduse toetusele maksta siseriiklikku toetust kuni 120,75 eurot hektari kohta aastas.

2.  Siseriiklikku toetust võib maksta üksnes nende alade jaoks, mis saavad ühenduse toetust.

3.  Liikmesriigid võivad sätestada riikliku toetuse maksmise tingimuseks selle, et põllumajandustootjad oleksid määruse (EÜ) nr 2200/96 artikli 11 või 14 alusel tunnustatud tootjaorganisatsiooni liikmed.

5. PEATÜKK

ENERGIAKULTUURIDE TOETUS

Artikkel 88

Toetus

Energiakultuuride kasvupinna hektari kohta makstakse toetust 45 eurot käesolevas peatükis sätestatud tingimustel.

Energeetilisteks põllukultuurideks loetakse kultuurid, mis tarnitakse peamiselt järgmiste energiatoodete tootmiseks:

Artikkel 89

Pindala

1.  Tagatud maksimumpindalaks, mille jaoks võib maksta toetust, kehtestatakse 1 500 000 hektarit.

2.  Kui pindala, mille jaoks toetust taotletakse, ületab tagatud maksimumpindala, vähendatakse artikli 144 lõikes 2 osutatud korras kõnealusel aastal proportsionaalselt põllumajandustootja kohta pindala, mille jaoks toetust taotletakse.

▼M3

Artikkel 90

Toetuse saamise tingimused

Toetust makstakse üksnes pindalade jaoks, millel tootmise kohta on põllumajandustootja ja töötlemisettevõte sõlminud lepingu, välja arvatud juhul, kui tooted töötleb põllumajandustootja ise oma põllumajandusettevõttes.

Alasid, mille suhtes kohaldatakse energeetiliste põllukultuuride kava, ei tohi lugeda tootmisest kõrvaldatuks maa tootmisest kõrvaldamise nõude täitmiseks, nagu on osutatud määruse (EÜ) nr 1251/1999 artikli 6 lõikes 1 ning käesoleva määruse artikli 54 lõikes 2, artikli 63 lõikes 2, artiklis 71j ja artikli 107 lõikes 1.

▼B

Artikkel 91

Energiakultuuride loetelu ülevaatamine

Tooteid võib artikli 88 reguleerimisalasse lisada või sealt välja jätta artikli 144 lõikes 2 osutatud korras.

Artikkel 92

Energiakultuuride toetuse ülevaatamine

Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2006 nõukogule aruande kava rakendamise kohta, millele lisatakse vajadusel ettepanekud, võttes arvesse ühenduse biokütuseid käsitleva algatuse rakendamist.

6. PEATÜKK

TÄRKLISEKARTULI TOETUS

Artikkel 93

Toetus

Toetus kehtestatakse põllumajandustootjate jaoks, kes toodavad kartulitärklise valmistamiseks ettenähtud kartuleid. Toetuse summa määratakse ühe tonni tärklise tootmiseks vajamineva kartulikoguse kohta. See on:

Seda kohandatakse vastavalt kartulite tärklisesisaldusele.

▼M3

Artikkel 94

Tingimused

Toetust makstakse ainult nende kartulikoguste eest, mille kohta kartulikasvataja ja tärklisetootja on sõlminud külvieelse lepingu kõnealusele ettevõtjale eraldatud kvoodi ulatuses, nagu on osutatud määruse (EÜ) nr 1868/94 artikli 2 lõigetes 2 või 4.

▼B

7. PEATÜKK

PIIMATOETUS JA LISAMAKSED

Artikkel 95

Piimatoetus

1.  Aastatel 2004–2007 võib piimatootjatele maksta piimatoetust. Piimatoetust makstakse kalendriaasta, põllumajandusettevõtte ja selle kasutuses oleva toetuse saamise toetuskõlbliku individuaalse piimakvoodi tonni kohta.

2.  Ilma et see piiraks lõike 3 kohaldamist ja lõike 4 kohaldamisest tulenevate vähenduste kohaldamist, korrutatakse asjaomase kalendriaasta 31. märtsil ettevõtte käsutuses olev ja tonnidena väljendatud individuaalne piimakvoot:

artikli 70 kohaldamisel järgmistel kalendriaastatel.

▼

For Poland and Slovenia, the amount per tonne for the dairy premium for 2004 shall be multiplied by the provisional individual reference quantity available on the holding on 1 May 2004.

▼B

3.  Individuaalseid piimakvoote, mis on vastavalt nõukogu 28. detsembri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 3950/92 (millega kehtestatakse piima- ja piimatootesektoris lisamaks) ( 33 ) artiklile 6 või nõukogu 29. septembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1788/2003 (millega kehtestatakse tasu piima- ja piimatootesektoris) ( 34 ) artiklile 16 kõnealuse kalendriaasta 31. märtsil ajutiselt üle antud, käsitatakse sel kalendriaastal ülevõtja põllumajandusettevõtte kasutuses olevate kvootidena.

4.  Kui lõike 2 kohaldamisel ületab kalendriaasta 31. märtsil liikmesriigi kõikide individuaalsete piimakvootide summa selle liikmesriigi vastavate kvootide kogusumma, mis on vastavalt määruse (EMÜ) nr 3950/92 I lisale sellele liikmesriigile 1999/2000. majandussaastaks ette nähtud, võtab asjaomane liikmesriik objektiivsete kriteeriumide alusel vajalikud meetmed, et oma territooriumil toetuskõlblikke individuaalseid piimakvoote vastavalt vähendada.

▼M5

Saksamaale ja Austriale kinnitatakse 1999/2000 aasta 12-kuulise perioodi kvoodist lähtudes ülemmääraks vastavalt 27863827,288 ja 2750389,712 tonni.

▼

For the Czech Republic, Estonia, Cyprus, Latvia, Lithuania, Hungary, Malta, Poland, Slovenia and Slovakia the total quantities referred to in the first subparagraph are set out in table (f) of Annex I of Council Regulation (EC) No 1788/2003 ( 35 ).

For the Czech Republic, Estonia, Cyprus, Latvia, Lithuania, Hungary, Malta, Poland, Slovenia and Slovakia the 12 month period referred to in the first subparagraph shall be that of 2004/2005.

▼B

Artikkel 96

Lisamaksed

1.  Liikmesriigid teevad oma territooriumil asuvatele tootjatele igal aastal lisamakse sellises ulatuses, et maksete kogusumma vastaks lõikes 2 sätestatud kogumäärale. Sellised maksed tehakse objektiivsete kriteeriumide kohaselt ja sellisel viisil, et oleks tagatud tootjate võrdne kohtlemine ning turu- ja konkurentsimoonutuste vältimine. Lisamakset ei seota turuhindade kõikumisega.

Lisamakset makstakse ainult artikli 95 lõikes 2 sätestatud toetuse lisana.

▼

2.  Additional payments: global amounts expressed in EUR million:

In the new Member States the global amounts shall be applied in accordance with the schedule of increments as set out in Article 143a.

▼B

Artikkel 97

Mõisted

Käesoleva peatüki kohaldamisel kasutatakse määruse (EÜ) nr 1788/2003 artiklis 5 sätestatud “tootja” mõistet.

8. PEATÜKK

PÕLLUKULTUURIDE PIIRKONDLIK ERITOETUS

Artikkel 98

Toetus

Artikli 70 kohaldamisel makstakse Soomes ja Rootsis põhja pool 62. laiuskraadi ja mõnedel lähialadel, kus on võrreldavad ilmastikutingimused, mis muudavad põllumajandusliku tegevuse eriti raskeks, teravilja, õliseemne, linaseemne ning kiu tootmiseks kasvatatava lina ja kanepi tootjatele eritoetust 24 eurot tonni kohta, korrutatuna asjaomase piirkonna jaoks ette nähtud piirkondadeks jaotamise kavas kindlaksmääratud saagikusega selle ülemmäära piires, mille komisjon on määranud kindlaks vastavalt artikli 64 lõikele 2 ja mis vastab artiklis 41 osutatud ülemmäära piiresse jääva toetuse osale.

Kui toetuse kogusumma ületab kindlaksmääratud ülemmäära, vähendatakse kõnealusel aastal proportsionaalselt põllumajandustootja kohta makstavat toetust.

9. PEATÜKK

SEEMNETOETUS

Artikkel 99

Toetus

1.  Artikli 70 kohaldamisel maksavad liikmesriigid igal aastal XI lisas kindlaksmääratud toetust ühe või enama XI lisas loetletud liigi eliitseemne või sertifitseeritud seemne tootmise eest.

2.  Kui sertifitseerimiseks heakskiidetud sama pindala eest taotletakse nii seemnetoetust kui ka ühtse otsemaksete kava kohast toetust, vähendatakse seemnetoetuse summat, välja arvatud XI lisa punktides 1 ja 2 osutatud liikide puhul, ühtse otsemaksete kava kohase summa võrra, mida kõnealusel aastal makstakse asjaomase pindala eest, kuid mitte rohkem kui nulltasemele.

▼M3

3.  Taotletud toetuse summa ei ületa komisjoni poolt artikli 64 lõike 2 kohaselt kindlaksmääratud ülemmäära, mis vastab asjaomaste liikide eest makstava seemnetoetuse osale artiklis 41 osutatud siseriikliku ülemmäära piires. Uute liikmesriikide jaoks vastab ülemmäär aga XIa lisas nimetatud summadele.

Kui taotletud kogusumma ületab kindlaksmääratud ülemmäära, vähendatakse kõnealusel aastal proportsionaalselt põllumajandustootja kohta makstavat toetust.

▼B

4.  Cannabis sativa L. sordid, mille puhul makstakse käesolevas artiklis sätestatud toetust, määratakse kindlaks artikli 144 lõikes 2 osutatud korras.

10. PEATÜKK

PÕLLUKULTUURIDE PINDALATOETUS

Artikkel 100

Reguleerimisala ja mõisted

1.  Artikli 66 kohaldamisel maksavad liikmesriigid põllukultuure kasvatavatele põllumajandustootjatele käesolevas peatükis kehtestatud tingimustel asjaomase liikmesriigi poolt valitud toetust vastavalt käesolevale artiklile, kui ei ole sätestatud teisiti.

2.  Käesolevas peatükis kasutatakse järgmisi mõisteid:

3.  Liikmesriigid, kus mais ei ole tavapärane põllukultuur, võivad põllukultuuride pindalatoetusi kohaldada rohusilo suhtes samadel tingimustel, mida kohaldatakse põllukultuuride suhtes.

Artikkel 101

Baaskülvipind

Pindalatoetus määratakse kindlaks hektari kohta ja eritletakse piirkonniti.

Pindalatoetust makstakse pindala eest, millel kasvatatakse põllukultuure või mis on tootmisest kõrvale jäetud käesoleva määruse artikli 107 kohaselt ning mis ei ületa piirkondliku baaskülvipinna või piirkondlike baaskülvipindade hektarite koguarvu, mis on kehtestatud komisjoni määruse (EÜ) nr 2316/1999 ( 36 ) VI lisas, võttes arvesse määruse (EÜ) nr 1017/94 kohaldamist.

▼M3

Piirkondlikud baaskülvipinnad uutes liikmesriikides kehtestatakse aga komisjoni poolt vastavalt artikli 144 lõikes 2 viidatud korrale ja XIb lisas loetletud siseriiklikele baaskülvipinna piiridele.

▼B

Käesolevas käsituses tähendab piirkond asjaomase liikmesriigi valikul kas liikmesriiki või piirkonda liikmesriigis. Käesoleva määruse artikli 66 kohaldamisel vähendatakse määruse (EÜ) nr 2316/1999 VI lisas kindlaksmääratud pindala või pindalasid hektarite arvu võrra, mis vastavad asjaomases piirkonnas käesoleva määruse artikli 53 ja artikli 63 lõike 2 kohaselt kehtestatud maa tootmisest kõrvale jätmise toetusõigustele.

Artikkel 102

Baaskülvipinna ja ülemmäära ületamine

1.  Kui põllukultuuride toetuse taotluste alusel arvestatud selliste alade kogupindala, sealhulgas artikli 71 kohaldamisel nimetatud kava kohaselt tootmisest kõrvale jäetav maa, ületab baaskülvipinna, vähendatakse toetuskõlblikku pindala põllumajandustootja kohta proportsionaalselt kõikide käesoleva määruse alusel kõnealuses piirkonnas kõnealusel turustusaastal makstavate toetuste puhul.

2.  Toetussumma ei tohi ületada komisjoni poolt artikli 64 lõike 2 kohaselt kehtestatud ülemmäära. Kui taotletud kogusumma ületab kindlaksmääratud ülemmäära, vähendatakse kõnealusel aastal proportsionaalselt põllumajandustootja kohta makstavat toetust.

3.  Artikli 71 kohaldamisel võetakse nende pindalade arvutamiseks, mille jaoks toetust on taotletud, arvesse ka alasid, mille eest ei taotleta toetust käesoleva peatüki alusel, kuid mida kasutatakse toetuse taotlemiseks 12. peatüki alusel.

4.  Kui liikmesriik kohaldab rohusilo suhtes põllukultuuride pindalatoetusi, määratletakse eraldi baaskülvipind. Kui teataval turustusaastal põllukultuuride või rohusilo baaskülvipinda ei saavutata, jaotatakse ülejäänud hektarid samal turustusaastal vastavate baaskülvipindade vahel.

5.  Kui liikmesriik on otsustanud kehtestada ühe või enama siseriikliku baaskülvipinna, võib liikmesriik enda määratletud objektiivsete kriteeriumide kohaselt jagada iga siseriikliku baaskülvipinna osadeks.

Käesoleva lõike kohaldamisel käsitatakse “Secano” ja “Regadío” baaskülvipindu siseriiklike baaskülvipindadena.

Kui siseriiklik baaskülvipind ületatakse, võib asjaomane liikmesriik objektiivsete kriteeriumide kohaselt koondada lõike 1 alusel kohaldatavad meetmed täielikult või osaliselt baaskülvipinna osadele, kus on täheldatud ületamist.

Liikmesriigid, kes on otsustanud kasutada käesolevas lõikes ettenähtud võimalusi, teatavad oma otsustest ja nende üksikasjalikest rakenduseeskirjadest põllumajandustootjatele ja komisjonile 15. septembriks.

Artikkel 103

Piirkondadeks jaotamise kava

Kohaldatakse liikmesriikide poolt määruse (EÜ) nr 1251/1999 artikli 3 kohaselt kehtestatud piirkondadeks jaotamise kava.

▼M3

Igale uuele liikmesriigile, kes kohaldab artiklis 143b viidatud ühtset pindalatoetusekava 2004. aastal ja valib artikli 66 kohaldamise, kehtestatakse piirkondadeks jaotamise kava vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele hiljemalt ühtse pindalatoetuse kava kohaldamise viimase aasta 1. augustil. Sel juhul vastavad kombineeritud piirkondlikud baaskülvipinnad ja kaalutud keskmised võrdlussaagised nendes piirkondades siseriiklike baaskülvipindade piiridele ja võrdlussaagistele, nii nagu need on loetletud XIb lisas.

▼B

Asjaomane liikmesriik võib komisjoni taotlusel või oma algatusel piirkondadeks jaotamise kava objektiivsete kriteeriumide kohaselt üle vaadata.

Artikkel 104

Põhisumma

1.  Pindalatoetus arvutatakse nii, et põhisumma tonni kohta korrutatakse piirkondadeks jaotamise kavas kõnealuse piirkonna suhtes määratud keskmise teraviljasaagikusega.

2.  Lõikes 1 nimetatud arvutuses kasutatakse keskmist teraviljasaagikust. Kui maisi käsitletakse eraldi, kasutatakse maisi puhul maisisaaki ning teravilja, õliseemnete, linaseemnete ning kiu tootmiseks kasvatatava lina ja kanepi puhul “muude teraviljade kui maisi” saagikust.

3.  Põllukultuuride ja artikli 71 kohaldamisel maa tootmisest kõrvale jätmise põhisummaks kehtestatakse 63,00 eurot tonni kohta alates 2005/2006. turustusaastast.

▼M3

Artikkel 105

Kõva nisu lisatoetus

1.  Täiendavat pindalatoetust:

makstakse nende pindalade eest, mis on X lisas loetletud tavapärastes tootmispiirkondades kõva nisu all, järgmistel tingimustel:

2.  Kui nende alade kogupindala, mille eest pindalatoetust taotletakse, ületab turustusaasta jooksul lõikes 1 nimetatud normi, vähendatakse proportsionaalselt põllumajandustootja kohta seda pindala, mille eest võib maksta lisatoetust.

Liikmesriigid võivad siiski lõikes 1 sätestatud normide piires jaotada kõnealuses lõikes osutatud pindalad X lisas määratletud tootmispiirkondade vahel või, 30. aprillil 2004 ühendusse kuulunud riikide puhul, vajaduse korral piirkondadeks jaotamise kavaga hõlmatud tootmispiirkondade vahel vastavalt toodetud kõva nisu kogustele aastatel 1993–1997. Kui seejärel on teatavas tootmispiirkonnas nende alade kogupindala, mille eest taotletakse täiendavat pindalatoetust, suurem kui vastav piirkondlik norm teatava turustusaasta jooksul, vähendatakse selles tootmispiirkonnas proportsionaalselt põllumajandustootja kohta seda pindala, mille eest võib maksta lisatoetust. Vähendus tehakse pärast seda, kui liikmesriigi piires on pindalad nendes piirkondades, mis ei ole piirkondlikke norme saavutanud, jaotatud nende piirkondade vahel, kus need normid on ületatud.

3.  Nendes piirkondades, kus kõva nisu tootmine on tugevalt juurdunud, välja arvatud X lisas nimetatud piirkonnad, antakse turustusaastal 2005/2006 eritoetust summas 46 eurot hektari kohta järgmiste hektarinormide piires:

▼B

Artikkel 106

Lina ja kanep

Kiu tootmiseks kasvatatava lina ja kanepi puhul makstakse pindalatoetust ainult siis, kui sõltuvalt olukorrast on sõlmitud leping või võetud kohustus vastavalt määruse (EÜ) nr 1673/2000 artikli 2 lõikele 1.

Kiu tootmiseks kasvatatava kanepi eest makstakse toetust artiklis 52 sätestatud tingimustel.

Artikkel 107

Maa tootmisest kõrvale jätmine

1.  Artikli 71 kohaldamisel kohustuvad pindalatoetust taotlevad põllumajandustootjad osa oma ettevõttele kuuluvast maast tootmisest kõrvale jätma ja nad saavad selle kohustuse täitmise eest hüvitist.

2.  Iga pindalatoetust taotleva põllumajandustootja maa tootmisest kõrvale jätmise kohustus määratakse kindlaks tootja põllukultuuride kasvupinna, mille suhtes taotletakse toetust, ja käesoleva määruse kohaselt tootmisest kõrvale jäetava ala suhtarvuna.

Kohustusliku maa tootmisest kõrvale jätmise põhimääraks kehtestatakse 10 % turustusaastatel 2005/2006 ja 2006/2007.

3.  Tootmisest kõrvale jäetud maad võib kasutada:

Liikmesriikidel lubatakse maksta siseriiklikku toetust kuni 50 % ulatuses tootmisest kõrvale jäetud maal biomassi tootmiseks mõeldud mitmeaastaste kultuuride kasvatamisega seotud kuludest.

4.  Inim- või loomatoiduks kasutatavate kõrvalsaaduste koguseid, mis on saanud kättesaadavaks tootmisest kõrvale jäetud maal lõike 3 esimese lõigu alusel õliseemnete kasvatamise tulemusel, võetakse artikli 56 lõikes 3 osutatud 1 miljoni tonnise piirmäära puhul arvesse.

5.  Kui niisutatava ja mitteniisutatava maa suhtes on määratud erinev saagikus, kohaldatakse niisutamata maa tootmisest kõrvale jätmise toetust.

6.  Põllumajandustootjatele võib maksta maa tootmisest kõrvale jätmise toetust vabatahtlikult tootmisest kõrvale jäetud, kohustuslikku normi ületava maa eest. Liikmesriigid lubavad põllumajandustootjatel tootmisest kõrvale jätta vähemalt 10 % maast, mis on mõeldud põllukultuuride kasvatamiseks ja mille eest taotletakse toetust ja mis jäetakse tootmisest kõrvale käesoleva artikli kohaselt. Liikmesriik võib määrata suuremad protsendimäärad, võttes arvesse eriolukordi ja tagades põllumaa piisava kasutamise.

Artikli 66 kohaldamisel kohaldatakse käesolevat lõiget vastavalt komisjoni poolt artikli 144 lõikes 2 osutatud korras vastuvõetud üksikasjalikele eeskirjadele.

7.  Põllumajandustootjad, kes esitavad toetustaotluse pindala suhtes, mis ei ole suurem kui 92 tonni teravilja toomiseks vajaminev ala, mis määratakse kindlaks asjakohase tootmispiirkonna keskmise saagikuse põhjal, ei ole kohustatud maad tootmisest kõrvale jätma. Selliste põllumajandustootjate suhtes kohaldatakse lõiget 6.

8.  Ilma et see piiraks artikli 108 kohaldamist, võib pindalasid:

mida pärast 28. juunit 1995 esitatud taotluse põhjal võib pidada tootmisest kõrvale jäetuks lõikes 1 nimetatud maa tootmisest kõrvale jätmise nõude täitmiseks ja asjaomase liikmesriigi poolt põllumajandusettevõtte suhtes kehtestatava normi piires. Selline norm kehtestatakse ainult niivõrd, kuivõrd see on vajalik, et vältida kõnealuse kavaga seotud eelarvest ebaproportsionaalse summa koondumist vähestesse põllumajandusettevõtetesse.

Nende pindalade eest ei maksta siiski artiklis 104 määratletud pindalatoetust ja määruse (EÜ) nr 1257/1999 artikli 24 lõike 1 või artikli 31 lõike 1 teise taande alusel makstav toetus ei ole suurem kui käesoleva määruse artiklis 104 määratletud pindalatoetus maa tootmisest kõrvale jätmise eest.

Liikmesriigid võivad otsustada mitte kohaldada käesolevas lõikes sätestatud toetust uute taotlejate suhtes sellises piirkonnas, kus on pidev oht, et ületatakse piirkondlik baaskülvipind.

9.  Tootmisest kõrvale jäetud põllu suurus peab olema vähemalt 0,1 hektarit ja laius vähemalt 10 meetrit. Piisavalt tõestatud keskkonnakaitsega seotud põhjustel võivad liikmesriigid tunnustada pindalasid, mille laius on vähemalt 5 meetrit ja suurus vähemalt 0,05 hektarit.

▼M3

Artikkel 108

Tingimustele vastav maa

Toetustaotlusi ei või esitada maa suhtes, mis oli 2003. aastaks pindalatoetuse taotluste esitamiseks ettenähtud kuupäeval püsikarjamaa, püsikultuuride või metsa all või mida kasutati mittepõllumajanduslikel eesmärkidel.

Uutes liikmesriikides ei tohi toetustaotlusi teha maa suhtes, mis oli 30. juunil 2003 püsikarjamaa, püsikultuuride või metsa all või mida kasutati mittepõllumajanduslikel eesmärkidel.

Liikmesriigid võivad artikli 144 lõikes 2 osutatud korras määratletavatel tingimustel kehtestada käesoleva artikli esimesest või teisest lõikest erandi, tingimusel et nad võtavad kasutusele meetmed tingimustele vastava põllumajandusmaa üldpindala märkimisväärse suurenemise vältimiseks.

▼B

Artikkel 109

Külvamine ja taotluse esitamine

Pindalatoetuse saamiseks lõpetab põllumajandustootja külvi hiljemalt asjakohasele lõikusele eelnevaks 31. maiks ja esitab taotluse hiljemalt 15. maiks.

Artikkel 110

Rakenduseeskirjad

Käesoleva peatüki üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artikli 144 lõikes 2 sätestatud korras ja need käsitlevad eelkõige:

Sellesama menetluse kohaselt võib komisjon:

▼M4

10A. PEATÜKK

PÕLLUKULTUURIST SÕLTUVAD TOETUSED PUUVILLA JAOKS

Artikkel 110a

Reguleerimisala

Toetust makstakse CN-koodi 5201 00 alla kuuluva puuvilla tootjatele käesolevas peatükis sätestatud tingimustel.

Artikkel 110b

Abikõlblikkus

1.  Toetust antakse abikõlbliku puuvillakasvatusmaa hektari kohta. Selleks, et maa oleks abikõlblik, paikneb see põllumajandusmaal, millel liikmesriik on puuvillakasvatust lubanud, külvatud on heakskiidetud sorte ja neid hoitakse vähemalt puuvillakupra avanemiseni normaalsetel kasvutingimustel.

Kui puuvillakupra avanemist siiski ei toimu erandlike ilmastikutingimuste tõttu, mida selline liikmesriik on tunnistanud, jäävad täielikult puuvillaga külvatud maa-alad abikõlblikeks, kui kõnealuseid maa-alasid pole kuni puuvillapalli avanemiseni kasutatud muudel eesmärkidel kui puuvilla tootmiseks.

2.  Liikmesriigid kiidavad heaks lõikes 1 osutatud maa ja sordid vastavalt üksikasjalikele eeskirjadele ja tingimustele, mis kehtestatakse artikli 144 lõikes 2 osutatud korras.

Artikkel 110c

Baaskülvipinnad ja summad

1.  Käesolevaga kehtestatakse järgmised baaskülvipinnad:

2.  Toetussummad abikõlbliku hektari kohta on järgmised:

3.  Kui abikõlblik puuvillamaa antud liikmesriigis ja antud aastal ületab lõikes 1 sätestatud baaskülvipinna, vähendatakse lõikes 2 viidatud toetust proportsionaalselt baaskülvipinna ületamisega.

Kreeka puhul kohaldatakse proportsionaalset vähendamist siiski sellise toetussumma suhtes, mis on fikseeritud riikliku baaskülvipinna 70 000 ha suhtes selleks, et kinni pidada üldsummast 202,2 miljonit eurot.

4.  Käesoleva artikli üksikasjalikud rakenduseeskirjad kehtestatakse artikli 144 lõikes 2 osutatud korras.

Artikkel 110d

Heakskiidetud tootmisharudevahelised organisatsioonid

1.  Käesolevas peatükis tähendab “heakskiidetud tootmisharudevaheline organisatsioon” juriidilist isikut, mis koosneb puuvillakasvatajatest ja vähemalt ühest puuvillakiu seemnetest eraldajast, kelle eesmärgiks on eelkõige kvaliteedilt sobiva seemnetest eraldamata puuvilla tarnimine puuvillakiu seemnetest eraldajale. Liikmesriik, kelle territooriumil puuvillakiu seemnetest eraldajad on asutatud, kiidab heaks organisatsiooni, mis täidab vastavalt artikli 144 lõikes 2 viidatud korras kehtestatud kriteeriume.

2.  Heakskiidetud tootmisharudevahelist organisatsiooni rahastavad selle liikmed.

Artikkel 110e

Toetuse diferentseerimine heakskiidetud tootmisharudevaheliste organisatsioonide poolt

1.  Heakskiidetud tootmisharudevaheline organisatsioon võib otsustada diferentseerida kuni poole kogu toetussummast, millele tema talupidajatest liikmetel on õigus vastavalt artikli 110b lõikele 1 abikõlblike maade alusel, vastavalt organisatsiooni määratud skaalale.

2.  Lõikes 1 osutatud skaala kiidab heaks liikmesriik ja see vastab artikli 144 lõikes 2 viidatud korras kehtestatud kriteeriumitele. Need kriteeriumid hõlmavad eelkõige tarnitava seemnetest eraldamata puuvilla kvaliteeti, mis on kohandatud asjaomaste tsoonide keskkonna- ja majandustingimustele.

Artikkel 110f

Toetuse maksmine

1.  Talupidajatele antakse toetust abikõlbliku hektari kohta vastavalt artiklile 110c.

2.  Talupidajatele, kes on heakskiidetud tootmisharudevaheliste organisatsioonide liikmed, antakse toetust abikõlbliku hektari kohta vastavalt artiklile 110c, mida suurendatakse 10 euro võrra. Diferentseerimise puhul aga antakse siiski toetust abikõlbliku hektari kohta vastavalt artiklile 110c, mida on kohandatud vastavalt artikli 110e punktile 1. Kohandatud summat suurendatakse 10 euro võrra.

10B. PEATÜKK

OLIIVISALUDE TOETUS

Artikkel 110g

Reguleerimisala

Toetust makstakse talupidajatele keskkonna- või sotsiaalset väärtust omavate oliivisalude säilitamise hüvitamiseks vastavalt käesolevas peatükis sätestatud tingimustele.

Artikkel 110h

Abikõlblikkus

Toetuse maksmise suhtes kehtivad järgmised tingimused:

Artikkel 110i

Summa

1.  Toetust oliivisaludele antakse geograafilise informatsiooni süsteemis registreeritud oliivisaluhektari kohta. Geograafilise informatsiooni süsteemis registreeritud oliivisaluhektar (GIS-ha) on pindalaühik, mida kasutatakse artikli 144 lõikes 2 osutatud korras artikli 20 lõikes 2 osutatud oliiviviljeluse geograafilise informatsiooni süsteemist pärit andmete alusel loodavas ühtses meetodis.

2.  Lõikes 3 kehtestatud maksimumsummade piires ja pärast lõike 4 alusel kinni peetava summa mahaarvamist määravad liikmesriigid toetuse oliivikasvatuse GIS-ha kohta kuni viie oliivisalude ala kategooria puhul.

Need kategooriad kehtestatakse kooskõlas keskkonna- ja sotsiaalsete kriteeriumite ühtse raamistikuga, sealhulgas maastiku ja sotsiaalsete traditsioonidega seotud aspektid, mis kehtestatakse artikli 144 lõikes 2 osutatud korras. Selles kontekstis pööratakse eelkõige tähelepanu oliivisalude säilitamisele äärealadel.

3.  Kui kohaldatakse koefitsienti 0,4, mis tuleneb VII lisa punktis H sätestatud koefitsiendi 0,6 kohaldamisest, on lõikes 2 osutatud toetuse maksimumsumma järgmine:

Liikmesriigid jaotavad maksimumsumma erinevate kategooriate vahel kooskõlas objektiivsete kriteeriumitega ja võrdset kohtlemist tagaval viisil. Iga kategooria puhul võib geograafilise informatsiooni süsteemis registreeritud oliivisaluhektari kohta antav toetus ulatuda säilituskuludeni, välja arvatud saagikoristuskulud, kuid mitte neid ületada.

Kui liikmesriigid otsustavad koefitsiendi 0,4 vähendamise, kohandatakse eespool osutatud tabelis ning VIII ja VIIIa lisas viidatud toetussummat artikli 144 lõikes 2 osutatud korras.

Küprose ja Malta puhul sätestatud maksimaalsed toetussummad on ajutised. Need võidakse läbi vaadata 2005. aastal pärast artikli 20 lõikes 2 osutatud geograafilise informatsiooni süsteemi sisseseadmist artikli 144 lõikes 2 sätestatud korras, et Küprose ja Malta maksimaalset toetussummat vastavalt kohandada.

4.  Liikmesriigid võivad kinni pidada kuni 10 % lõikes 3 osutatud summadest, et tagada ühenduse rahastamine töökavadele, mida heakskiidetud käitajaorganisatsioonid koostavad vastavalt nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 865/2004 oliiviõli ja tarbeoliivide turu ühise korralduse kohta ( 37 ) artiklile 8.

Kui liikmesriik peaks siiski otsustama kohaldada kõrgemat koefitsienti kui VII lisa punktis H sätestatud 0,6, võib ta kinni pidada maksimaalselt 10 % artiklis 41 osutatud siseriikliku ülemmäära oliiviõlikomponendist, et tagada ühenduse rahastamine esimeses lõigus osutatud töökavadele. See maksimumsumma määratakse artikli 144 lõikes 2 osutatud korras.

10C. PEATÜKK

TUBAKATOETUS

Artikkel 110j

Reguleerimisala

Toetust võidakse anda CN-koodi 2401 alla kuuluvat toortubakat tootvatele talupidajatele käesolevas peatükis sätestatud tingimustel saagiaastateks 2006, 2007, 2008 ja 2009.

Artikkel 110k

Abikõlblikkus

Toetust antakse talupidajatele, kes said tubaka lisatoetust kooskõlas määrusega (EMÜ) nr 2075/92 kalendriaastatel 2000, 2001 ja 2002, ning talupidajatele, kes omandasid tubakatootmiskvoote ajavahemikul 1. jaanuarist 2002 kuni 31. detsembrini 2005. Toetuse maksmise suhtes kehtivad järgmised tingimused:

Artikkel 110l

Summa

1.  Kui kohaldatakse koefitsienti 0,6, mis tuleneb VII lisa punktis I sätestatud koefitsiendi 0,4 kohaldamisest, on artiklis 110m osutatud toetuse maksimumsumma, sealhulgas ühenduse tubakaalase uurimistöö ja teabelevi fondi kantavad summad, järgmine:

Kui liikmesriigid otsustavad koefitsiendi 0,6 vähendamise, kohandatakse eespool osutatud tabelis ning VIII lisas viidatud toetussummat artikli 144 lõikes 2 viidatud korras.

Artikkel 110m

Ülekandmine

Summa abil, mis võrdub 4 % kalendriaastal 2006 ja 5 % kalendriaastal 2007 kooskõlas käesoleva peatükiga antavast toetusest, rahastatakse ühenduse tubakaalase uurimistöö ja teabelevi i teabetegevust vastavalt määruse (EÜ) nr 2075/92 artiklile 13.

10D. PEATÜKK

HUMALA PINDALATOETUS

Artikkel 110n

Reguleerimisala

Toetust makstakse CN-koodi 1210 alla kuuluva humala tootjatele käesolevas peatükis sätestatud tingimustel.

Artikkel 110o

Abikõlblikkus

Abikõlblikud maa-alad on järgmised:

▼B

11. PEATÜKK

LAMMASTE JA KITSEDE EEST ANTAVAD TOETUSED

Artikkel 111

Reguleerimisala

Artikli 67 kohaldamisel maksavad liikmesriigid käesolevas peatükis ettenähtud tingimustel igal aastal toetusi või teevad lisamakseid lambaid ja kitsi kasvatavatele põllumajandustootjatele, kui ei ole sätestatud teisiti.

Artikkel 112

Mõisted

Käesolevas peatükis kasutatakse järgmisi mõisteid:

Artikkel 113

Toetus ute või kitse kohta

1.  Põllumajandustootja, kes peab oma põllumajandusettevõttes uttesid, võib taotluse korral saada toetust uttede pidamiseks (toetus ute kohta).

2.  Tootja, kes peab oma põllumajandusettevõttes emaskitsi, võib taotluse korral saada toetust emaskitsede pidamiseks (toetus kitse kohta). Kõnealust toetust antakse põllumajandustootjatele teatavates piirkondades, kus tootmine vastab järgmistele kriteeriumidele:

Selliste piirkondade loetelu määratakse kindlaks artikli 144 lõikes 2 osutatud korras.

3.  Toetus ute või kitse kohta määratakse iga-aastase maksena kalendriaasta, toetuskõlbliku looma ja põllumajandustootja kohta individuaalülemmäärade piires. Liikmesriik määrab kindlaks nende loomade miinimumarvu, kelle suhtes esitatakse toetuse saamise taotlus. Kõnealune miinimumarv peab olema suurem kui 10 ja väiksem kui 50.

4.  Ute kohta antava toetuse suurus on 21 eurot. Lambapiima või lambapiimal põhinevaid tooteid turustavatele põllumajandustootjatele antava toetuse suurus on siiski 16,8 eurot ute kohta.

5.  Emaskitse kohta antava toetuse suurus on 16,8 eurot.

Artikkel 114

Lisamaksed

1.  Täiendavat lisamakset makstakse nende piirkondade põllumajandustootjatele, kus lamba- ja kitsekasvatus on traditsiooniline tegevus või kus see toetab olulisel määral maapiirkondade majandust. Liikmesriigid määratlevad kõnealused piirkonnad. Igal juhul antakse lisamakset üksnes põllumajandustootjale, kelle põllumajandusettevõtte põllumajanduslikul otstarbel kasutatavatest pindaladest asub vähemalt 50 % ebasoodsamates piirkondades vastavalt määruses (EÜ) nr 1257/1999 esitatud määratlusele.

2.  Lisamakset antakse ka põllumajandustootjale, kes tegeleb rändkarjatamisega, juhul kui:

3.  Lisamakse suuruseks määratakse 7 eurot ute ja emaskitse kohta. Lisamakse antakse samadel tingimustel, mis on sätestatud lisamakse andmiseks ute ja kitse kohta.

Artikkel 115

Üldsätted

1.  Põllumajandustootjatele makstakse toetust vastavalt uttede ja/või emaskitsede arvule, keda peetakse nende põllumajandusettevõtetes artikli 144 lõikes 2 sätestatud korras kindlaksmääratava minimaalse ajavahemiku jooksul.

▼M2

2.  Kui hakatakse kohaldama nõukogu määrust (EÜ) nr 21/2004, millega kehtestatakse lammaste ja kitsede identifitseerimise ja registreerimise süsteem ja muudetakse määrust (EMÜ) nr 1782/2003, tuleb lisatasu saamiseks loom identifitseerida ja registreerida nende eeskirjade kohaselt.

▼B

Artikkel 116

Individuaalpiirangud

1.  Vastavalt artikli 113 lõikele 3 võrdub 1. jaanuaril 2005 tootja individuaalülemmäär nende toetuse saamise õiguste arvuga, mis tal olid asjakohaste ühenduse eeskirjade kohaselt 31. detsembril 2004.

▼M3

2.  Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selle tagamiseks, et lisatasuõiguste summa ei ületaks nende territooriumil lõikes 4 sätestatud siseriiklikke ülemmäärasid ning et säiliks artiklis 118 osutatud riigi reserv.

Välja arvatud kui kohaldatakse artiklit 143b, määravad uued liikmesriigid tootjatele individuaalsed ülemmäärad ja moodustavad riigi reservid vastavalt lõike 4 kohaselt igale uuele liikmesriigile reserveeritud toetuseõiguste koguarvule hiljemalt üks aasta pärast ühinemist.

Pärast ühtse pindalatoetuste kava vastavalt artiklile 143b kohaldamise perioodi lõppu ja artikli 67 kohaldamise puhul toimub tootjatele individuaalsete ülemmäärade kehtestamine ja teises lõikes viidatud riigi reservi moodustamine hiljemalt ühtse pindalatoetuste kava kohaldamise esimese aasta lõpus.

▼B

3.  Vastavalt lõikele 2 võetud meetme alusel äravõetud toetuse saamise õigused tühistatakse.

▼M3

4.  Kohaldatakse järgmisi ülemmäärasid:

▼B

Artikkel 117

Toetuse saamise õiguste üleandmine

1.  Kui põllumajandustootja müüb oma põllumajandusettevõtte või annab selle üle mõnel muul viisil, võib ta kõik oma toetuse saamise õigused anda üle põllumajandusettevõtte üle võtnud isikule.

2.  Samuti võib ta oma õigused teistele põllumajandustootjatele täielikult või osaliselt üle anda ilma põllumajandusettevõtet üle andmata.

Toetuse saamise õiguste üleandmise korral ilma põllumajandusettevõtte üleandmiseta loovutatakse kuni 15 % toetusõigustest ilma hüvitiseta tasuta ümberjagamiseks selle liikmesriigi reservi, kus põllumajandusettevõte asub.

Liikmesriigid võivad omandada toetuse saamise õigusi põllumajandustootjatelt, kes vabatahtlikult loobuvad oma toetusõigustest täielikult või osaliselt. Sel juhul võib selliste toetusõiguste omandamise eest teha kõnealustele põllumajandustootjatele makseid kas riigieelarvest või artikli 119 lõike 2 viiendas taandes ettenähtud korras.

Erandina lõikest 1 võivad liikmesriigid nõuetekohaselt põhjendatud asjaoludel ette näha, et põllumajandusettevõtte müügi või muul viisil üleandmise korral loovutatakse toetusõigused riikliku reservi vahendusel.

3.  Liikmesriigid võivad võtta vajalikud meetmed, et vältida toetuse saamise õiguste üleandmist väljapoole tundlikke alasid või piirkondi, kus lambakasvatus on kohaliku majanduse jaoks eriti tähtis.

4.  Liikmesriigid võivad enne kindlaksmääratavat kuupäeva lubada toetuse saamise õiguste selle osa ajutist üleandmist, mida põllumajandustootja, kellele see kuulub, ei kavatse kasutada.

Artikkel 118

Riiklik reserv

1.  Iga liikmesriik säilitab toetuse saamise õiguste riikliku reservi.

2.  Artikli 117 lõike 2 või muude ühenduse sätete kohaselt üleantavad toetuse saamise õigused lisatakse riiklikku reservi.

3.  Liikmesriigid võivad anda põllumajandustootjatele toetuse saamise õigusi riikliku reservi piires. Toetusõiguste andmisel eelistatakse eelkõige uusi ettevõtjaid, noori talupidajaid või muid eesõigustega põllumajandustootjaid.

Artikkel 119

Lisamaksed

1.  Artikli 71 kohaldamisel teevad liikmesriigid igal aastal lisamakseid käesoleva artikli lõikes 3 kehtestatud kogusumma ulatuses.

Liikmesriigid võivad teha otsuse täiendada käesoleva artikli lõikes 3 sätestatud üldsummasid, vähendades artiklis 113 osutatud summasid. Neid summasid vähendatakse kuni ühe euro võrra ning kõnealust vähendamist võib kohaldada piirkonniti.

Lisamakseid tehakse igal aastal objektiivsete kriteeriumide alusel, milleks on eelkõige asjakohased tootmisstruktuurid ja -tingimused, tagades tootjate võrdse kohtlemise ja välistades turu- ja konkurentsimoonutused. Lisamakset ei seota turuhindade kõikumisega. Lisamakset võib maksta piirkonniti.

2.  Lisamakse võib hõlmata eelkõige järgmist:

▼M3

3.  Kohaldatakse järgmisi üldsummasid:

▼M3

4.  Uutes liikmesriikides kohaldatakse üldsummasid vastavalt artiklis 143a kehtestatud juurdekasvukavale.

▼B

Artikkel 120

Ülemmäärad

Kõik taotletud toetused või lisamaksed kokku ei ületa komisjoni poolt artikli 64 lõike 2 kohaselt kehtestatud ülemmäära.

Kui taotletud kogusumma ületab kindlaksmääratud ülemmäära, vähendatakse kõnealusel aastal proportsionaalselt põllumajandustootja kohta makstavat toetust.

12. PEATÜKK

VEISE- JA VASIKALIHA TOETUSED

Artikkel 121

Reguleerimisala

Artikli 68 kohaldamisel maksavad liikmesriigid käesolevas peatükis kehtestatud tingimustel asjaomase liikmesriigi poolt vastavalt käesolevale artiklile valitud toetust, kui ei ole sätestatud teisiti.

Artikkel 122

Mõisted

Käesolevas peatükis kasutatakse järgmisi mõisteid:

Artikkel 123

Veiseliha eritoetus

1.  Põllumajandustootjal, kes peab oma põllumajandusettevõttes isasveiseid, on taotluse korral õigus saada veiseliha eritoetust. Seda makstakse iga-aastase toetusena kalendriaasta ja põllumajandusettevõtte kohta piirkondlike ülemmäärade piires maksimaalselt 90 looma eest igas lõikes 2 osutatud vanuseklassis.

2.  Veiseliha eritoetust makstakse kõige rohkem:

3.  Veiseliha eritoetuse saamiseks:

4.  Kui nende vähemalt üheksakuuste pullide ning üheksa- kuni kahekümnekuuste härgade koguarv, kelle kohta on esitatud toetusetaotlus ja kes vastavad veiseliha eritoetuse määramise tingimustele, ületab teatavas piirkonnas lõikes 8 osutatud piirkondliku ülemmäära, vähendatakse võrdeliselt lõike 2 punktide a ja b kohaselt kõnealusel aastal toetuse saamise toetuskõlblike loomade arvu põllumajandustootja kohta.

Käesoleva artikli tähenduses on piirkondlikuks ülemmääraks loomade arv teatavas piirkonnas, kelle eest on õigus saada veiseliha eritoetust ühel kalendriaastal.

5.  Erandina lõigetest 1 ja 4 võivad liikmesriigid:

6.  Liikmesriigid võivad otsustada maksta veiseliha eritoetust loomade tapmise ajal. Sel juhul asendatakse lõike 2 punktis a osutatud vanusekriteerium 185kilogrammise minimaalse rümbamassiga.

Toetus makstakse või makstakse tagasi põllumajandustootjatele.

Põhja-Iirimaal võib Ühendkuningriik kohaldada eritoetuse maksmisel teistsugust süsteemi kui ülejäänud territooriumil.

7.  Veiseliha eritoetuse suurus on:

▼M3

8.  Kohaldatakse järgmisi piirkondlikke ülemmäärasid:

▼B

Artikkel 124

Sesoonsustoetus

1.  Kui artikli 71 kohaldamisel ületab liikmesriigis:

võivad põllumajandustootjad taotluse esitamisel saada peale veiseliha eritoetuse veel täiendavat (aastaaegade mõju hüvitavat) sesoonsustoetust. Kui mõlemad eespool nimetatud käivitusmäärad saavutatakse Iirimaal või Põhja-Iirimaal, kohaldatakse nimetatud toetust ka Iirimaa ja Põhja-Iirimaa suhtes.

Käesoleva artikli kohaldamisel Ühendkuningriigis peetakse Põhja-Iirimaad eraldiseisvaks üksuseks.

2.  Selle toetuse suurus on:

3.  Kui ei saavutata lõike 1 punktis b osutatud määra ning võttes arvesse lõike 1 eelviimast lauset, võivad liikmesriigid, kelle põllumajandustootjad on eelnevalt saanud sesoonsustoetust, otsustada maksta seda toetust 60 % ulatuses lõikes 2 sätestatud summadest.

Sel juhul:

Selle meetme kohaldamisel peetakse Iirimaad ja Põhja-Iirimaad lõike 1 punktis a nimetatud määra arvutamisel ning toetuse saamise õiguse määramisel ühtseks üksuseks.

4.  Selleks, et teha kindlaks, kas käesolevas artiklis osutatud protsendimäärasid on ületatud, võetakse arvesse tapmisi, mis on toimunud teisel aastal, mis eelneb toetuse saamise toetuskõlbliku looma tapmisaastale.

Artikkel 125

Ammlehmatoetus

1.  Põllumajandustootjal, kes peab oma põllumajandusettevõttes ammlehmi, on taotluse korral õigus saada toetust ammlehmade pidamiseks (ammlehmatoetus). Seda makstakse iga-aastase toetusena kalendriaasta ja põllumajandustootja kohta individuaalülemmäärade piires.

2.  Ammlehmatoetust makstakse igale põllumajandustootjale:

tingimusel et põllumajandustootja peab alates taotluse esitamise päevast vähemalt kuue järjestikuse kuu jooksul sellist arvu loomi, mis ammlehmade puhul vastab vähemalt 80 %le ning mullikate puhul vähemalt 20 %le loomade arvust, kelle eest on toetust taotletud.

Käesoleva artikli lõike 2 esimese lõigu punktide a ja b alusel toetuskõlblike loomade arvu kehtestamiseks määratakse artikli 95 lõikes 2 määratletud toetusesaajate individuaalkvootide ning keskmise piimasaagi põhjal kindlaks, kas lehmad kuuluvad ammlehma- või lüpsikarja.

3.  Põllumajandustootjate õigust toetusele piiratakse artiklis 126 määratletud individuaalülemmääraga.

4.  Toetussumma toetuskõlbliku looma kohta on 200 eurot.

5.  Artikli 68 punkti a alapunkti i kohaldamisel võivad liikmesriigid maksta ammlehmade eest täiendavat siseriiklikku toetust kuni 50 eurot looma kohta tingimusel, et sellega ei diskrimineerita asjaomase liikmesriigi loomakasvatajaid.

Põllumajandusettevõtete puhul, mis asuvad piirkonnas, mis on määratletud nõukogu 21. juuni 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1260/1999 (millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta) ( 41 ) artiklites 3 ja 6, rahastatakse selle täiendava toetuse esimesed 24,15 eurot looma kohta Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastust.

Kui asjaomase liikmesriigi veisekarjades on suur osa ammlehmi, mis moodustavad vähemalt 30 % lehmade koguarvust, ning kui vähemalt 30 % tapetud isasveistest kuulub konformatsiooniklassidesse S ja E, katab EAGGF tagatisrahastu liikmesriigi territooriumil asuvate põllumajandusettevõtete puhul lisamakse täielikult. Nende protsendimäärade ületamine tehakse kindlaks toetuse maksmisele eelneva kahe aasta keskmiste näitajate alusel.

6.  Käesoleva artikli kohaldamisel võetakse arvesse ainult lihatõugu mullikaid või lihatõuga ristamisel saadud mullikaid, mis kuuluvad lihatootmiseks peetavate vasikatega samasse karja.

Artikkel 126

Individuaalülemmäär ammlehma jaoks

▼M3

1.  Igale ammlehma kasvatajale makstakse toetust määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 7 ja lõike 2 teise lõigu kohaldamisel kehtestatud individuaalülemmäärade piires.

2.  Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et lisatasuõiguste summa ei ületaks nende territooriumil lõikes 5 sätestatud siseriiklikke ülemmäärasid ning et säiliks artiklis 128 osutatud riigi reserv.

Välja arvatud artikli 143b kohaldamise puhul, kehtestavad uued liikmesriigid individuaalsed ülemmäärad tootjatele ja moodustavad riigi reservid igale liikmesriigile vastavalt lõike 5 kohaselt reserveeritud toetusõiguste koguarvule hiljemalt üks aasta pärast ühinemist.

Pärast ühtse pindalatoetuste kava kohaldamise perioodi lõppu vastavalt artiklile 143b ja artikli 68 lõike 2 punktide a ja i kohaldamise puhul toimub teises alalõigus viidatud tootjatele individuaalsete ülemmäärade kehtestamine ja riigi reservi moodustamine hiljemalt ühtse pindalatoetuste kava kohaldamise esimese aasta lõpus.

▼B

3.  Kui lõikes 2 nimetatud kohandamine eeldab põllumajandustootjate individuaalülemmäärade alandamist, ei maksta selle eest hüvitist ning kohandamise kohta tehakse otsus objektiivsete kriteeriumide alusel, võttes eelkõige arvesse:

4.  Lõikes 2 sätestatud meetme alusel ära võetud toetuse saamise õigused tühistatakse.

▼M3

5.  Kohaldatakse järgmisi siseriiklikke ülemmäärasid:

▼B

Artikkel 127

Ammlehmatoetuse saamise õiguste üleandmine

1.  Kui põllumajandustootja müüb oma põllumajandusettevõtte või annab selle üle mõnel muul viisil, võib ta kõik oma toetuse saamise õigused anda üle põllumajandusettevõtte üle võtnud isikule. Samuti võib ta oma õigused teistele tootjatele täielikult või osaliselt loovutada ilma põllumajandusettevõtet üle andmata.

Toetusõiguste loovutamisel ilma põllumajandusettevõtte üleandmiseta loovutatakse tasuta ümberjagamiseks osa, ent mitte üle 15 % toetuse saamise õigusest ilma hüvitiseta selle liikmesriigi reservi, kus põllumajandusettevõte asub.

2.  Liikmesriigid:

3.  Liikmesriigid võivad enne kindlaksmääratavat kuupäeva lubada selle toetuse saamise õiguse osa ajutist üleandmist, mida põllumajandustootja, kellele see kuulub, ei kavatse kasutada.

Artikkel 128

Ammlehmatoetuse saamise õiguste riiklik reserv

1.  Iga liikmesriik säilitab ammlehmatoetuse saamise õiguste riikliku reservi.

2.  Ilma et see piiraks artikli 126 lõike 4 kohaldamist, lisatakse kõik artikli 127 lõike 1 või teiste ühenduse sätete alusel äravõetud toetuse saamise õigused riiklikku reservi.

3.  Liikmesriigid kasutavad riiklikku reservi nende piires toetuse saamise õiguste jaotamiseks eelkõige uustulnukatele, noortele talupidajatele ja teistele esmatähtsatele põllumajandustootjatele.

Artikkel 129

Mullikad

1.  Erandina artikli 125 lõikest 3 võivad liikmesriigid, kus üle 60 % ammlehmadest ja mullikatest peetakse mägipiirkondades nõukogu määruse (EÜ) nr 1257/1999 artikli 18 tähenduses, otsustada, et asjaomase liikmesriigi poolt kindlaks määratava eraldiseisva siseriikliku ülemmäära piires makstakse ammlehmatoetust eraldi mullikate ja ammlehmade eest.

See eraldi seisev siseriiklik ülemmäär ei tohi ületada 40 % artikli 126 lõikes 5 kehtestatud asjaomase liikmesriigi riiklikust ülemmäärast. Seda siseriiklikku ülemmäära vähendatakse eraldiseisvale siseriiklikule ülemmäärale vastava summa võrra. Kui lõikega 1 ettenähtud volitusi kasutavas liikmesriigis ületab nende mullikate koguarv, kelle suhtes on esitatud toetusetaotlus ja kes vastavad ammlehmatoetuse saamise tingimustele, eraldiseisva siseriikliku ülemmäära, vähendatakse võrdeliselt kõnealusel aastal toetuskõlblike mullikate arvu põllumajandustootja kohta.

2.  Käesoleva artikli kohaldamisel võetakse arvesse ainult lihatõugu mullikaid või lihatõuga ristamisel saadud mullikaid.

Artikkel 130

Loomade tapatoetus

1.  Põllumajandustootjal, kes peab oma põllumajandusettevõttes veiseid, on taotluse korral õigus saada loomade tapatoetust. Seda makstakse toetuskõlblike loomade tapmisel või kolmandasse riiki eksportimisel ja kindlaks määratava siseriikliku ülemmäära piires.

Loomade tapatoetust makstakse:

tingimusel, et põllumajandustootja on neid pidanud kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul.

2.  Toetuse suurus on:

3.  Lõikes 1 osutatud siseriiklikud ülemmäärad kehtestatakse iga liikmesriigi kohta ning eraldi punktides a ja b määratletud loomarühmade kohta. Iga ülemmäär vastab kõnealuses liikmesriigis kummaski rühmas 1995. aastal tapetud loomade arvule, millele lisandub kolmandatesse riikidesse eksporditud loomade arv vastavalt Eurostati andmetele või muudele kõnealuse aasta kohta ametlikult avaldatud ja komisjoni poolt kinnitatud statistilistele andmetele.

▼M3

Uute liikmesriikide siseriiklikud ülemmäärad sisalduvad järgmises tabelis:

▼B

4.  Kui teatavas liikmesriigis nende loomade koguarv, kelle kohta on esitatud toetusetaotlus ühes lõike 1 punktides a ja b nimetatud loomarühmas ja kes vastavad loomade tapatoetuse saamise tingimustele, ületab sellele rühmale kehtestatud siseriikliku ülemmäära, vähendatakse võrdeliselt kõnesoleval aastal selle rühma toetuskõlblike loomade arvu põllumajandustootja kohta.

Artikkel 131

Loomkoormus

1.  Artikli 71 kohaldamisel piiratakse veiseliha eritoetuse ja ammlehmatoetuse saamise õiguse saamiseks toetuskõlblike loomade koguarvu põllumajandusettevõttes loomkoormuse abil, mis on kaks loomühikut (LÜ) hektari ja kalendriaasta kohta. Alates 1. jaanuarist 2003 on loomkoormus 1,8 loomühikut. Loomkoormust väljendatakse loomühikutes põllumajandusettevõttes loomade pidamiseks kasutatava söödamaa ühiku kohta. Loomkoormust ei kohaldata siiski selliste põllumajandustootjate suhtes, kelle põllumajandusettevõttes peetavate ja loomkoormuse määramisel arvesse võetavate loomade arv ei ole üle 15 loomühiku.

2.  Põllumajandusettevõtte loomkoormuse määramisel võetakse arvesse:

Söödamaa hõlmab segakasutus- ja segakultuurialasid.

Artikkel 132

Ekstensiivistamistoetus

1.  Artikli 71 kohaldamisel võib põllumajandustootjatele, kes saavad veiseliha eritoetust ja/või ammlehmatoetust, maksta ekstensiivistamistoetust.

2.  Ekstensiivistamistoetus on 100 eurot määratud veiseliha eritoetuse ja ammlehmatoetuse kohta, kui põllumajandusettevõtte loomkoormus asjaomasel kalendriaastal on kuni 1,4 loomühikut hektari kohta.

Liikmesriigid võivad teha otsuse maksta ekstensiivistamistoetust 40 eurot loomkoormuse kohta, mis on vähemalt 1,4–1,8 loomühikut hektari kohta, ning 80 eurot loomkoormuse kohta, mis on alla 1,4 loomühiku hektari kohta.

3.  Lõike 2 kohaldamisel:

Karjamaa mõiste määratlevad liikmesriigid. Määratlus sisaldab vähemalt kriteeriumi, mille kohaselt karjamaa on rohumaa, mis on vastavalt kohalikele põllumajanduslikele tootmisviisidele mõeldud veise- ja/või lambakasvatuseks. See ei välista siiski samal aastal karjamaa segakasutust (karjamaa, hein, rohusilo).

4.  Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud loomkoormusnõuete kohaldamist, võivad sellistes liikmesriikides, kus üle 50 % piimatootmisest toimub mägipiirkondades määruse (EÜ) nr 1257/1999 artikli 18 tähenduses, põllumajandustootjad, kelle põllumajandusettevõtted asuvad niisugustes piirkondades, saada lõikes 2 sätestatud ekstensiivistamistoetust kõnealustes piirkondades peetavate lüpsilehmade eest.

5.  Komisjon kohandab artikli 144 lõikes 2 osutatud korras vajadusel käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud summasid, võttes eelkõige arvesse eelmisel kalendriaastal toetuse saamiseks toetuskõlblike loomade arvu.

Artikkel 133

Lisamaksed

1.  Artikli 71 kohaldamisel teevad liikmesriigid igal aastal oma territooriumi põllumajandustootjatele lisamakseid käesoleva artikli lõikes 3 kehtestatud kogusumma ulatuses. Seda lisatoetust makstakse objektiivsete kriteeriumide alusel, milleks on eelkõige asjakohased tootmisstruktuurid ja -tingimused, ning sel viisil, et oleks tagatud põllumajandustootjate võrdne kohtlemine ja välistatud turu- ja konkurentsimoonutused. Lisamakset ei seota turuhindade kõikumisega.

2.  Lisamakseid võib maksta hüvitisena loomühikute põhjal ja/või pindalatoetuste kujul.

▼M3

3.  Kohaldatakse järgmisi üldsummasid:

▼B

Artikkel 134

Hüvitised loomühikute põhjal

1.  Hüvitist loomühikute põhjal makstakse:

2.  Hüvitist loomühikute põhjal võib, välja arvatud vasikate puhul, maksta lisasummadena artiklis 130 sätestatud loomade tapatoetuse ühiku kohta. Muul juhul makstakse hüvitised loomühikute põhjal vastavalt:

3.  Loomkoormuse erinõuded kehtestatakse:

Artikkel 135

Loomühikute põhjal makstava hüvitise tingimused

1.  Loomühikute põhjal makstavaid hüvitisi isasveiste eest võib kalendriaasta kohta määrata maksimaalselt sellise loomade arvu piires liikmesriigis, mis võrdub:

▼M3

▼B

Liikmesriigid võivad ka ette näha loomühikute põhjal kehtestatava pullide ja härgade arvu piirangu põllumajandusettevõtte kohta, mille liikmesriik määrab riigi või piirkonna tasandil.

Toetuskõlblikud on ainult vähemalt kaheksa kuu vanused isasveised. Kui hüvitist loomühikute põhjal makstakse tapatoetusena, võivad liikmesriigid otsustada, et see tingimus asendatakse vähemalt 180kilogrammise miinimumtapakaalu nõudega.

2.  Hüvitist loomühikute kohta võib maksta ammlehmade ja mullikate eest, kes vastavad artikli 125 lõike 4 ja artikli 129 kohaselt ammlehmatoetuse saamise tingimustele, ainult lisamäärana artikli 125 lõikes 4 sätestatud ammlehmade eest makstava lisamakse ühiku kohta.

3.  Loomühikute põhjal makstava hüvitise lüpsilehmade eest võib määrata ainult toetusena põllumajandusettevõttes kasutatava toetuskõlbliku kvoodi tonni kohta, mis määratakse kindlaks vastavalt artikli 95 lõikele 2.

Artikli 134 lõike 2 punkti b ei kohaldata.

4.  Loomühikute põhjal makstavat hüvitist mullikate, välja arvatud lõikes 2 nimetatud mullikate eest võib liikmesriigi ja kalendriaasta kohta määrata maksimaalselt sellise mullikate arvu eest, mis võrdub mullikate keskmise tapaarvuga 1997., 1998. ja 1999. aastal vastavalt Eurostati statistikale nende aastate kohta või muudele kõnealuste aastate kohta ametlikult avaldatud ja komisjoni poolt kinnitatud statistilistele andmetele. ►M3  Uute liikmesriikide jaoks on võrdlusaastad 2001, 2002 ja 2003. ◄

Artikkel 136

Pindalatoetused

1.  Pindalatoetusi makstakse püsikarjamaa hektari kohta:

2.  Püsikarjamaa pindala selles piirkonnas, kus pindalatoetusi makstakse, ei tohi olla suurem kui vastav piirkondlik baaskülvipind.

Piirkondliku baaskülvipinna määravad liikmesriigid kindlaks 1995., 1996. ja 1997. aastal veisekasvatuseks kasutatud püsikarjamaa keskmise hektarite arvu alusel. ►M3  Uute liikmesriikide jaoks on võrdlusaastad 1999, 2000 ja 2001. ◄

3.  Maksimaalne hektari kohta makstav pindalatoetus, sealhulgas vajadusel artikli 96 kohased pindalatoetused ei ületa 350 eurot.

▼M3

Artikkel 136a

Kohaldamise tingimused uutes liikmesriikides

Uutes liikmesriikides kohaldatakse artikli 133 lõikes 3 viidatud üldsummasid ja artikli 136 lõikes 3 viidatud maksimaalset pindalatoetust hektari kohta 350 EUR vastavalt artiklis 143a kehtestatud juurdekasvukavale.

▼B

Artikkel 137

Andmete edastamine

Mis tahes muudatused lisamaksete tegemist käsitlevas siseriiklikus korralduses edastatakse komisjonile hiljemalt ühe kuu jooksul pärast nende vastuvõtmist.

Artikkel 138

Üldsätted

Käesolevas peatükis sätestatud otsetoetuste saamiseks tuleb loom identifitseerida ja registreerida vastavalt määrusele (EÜ) nr 1760/2000.

Artikkel 139

Ülemmäärad

Käesoleva peatüki alusel taotletud otsetoetuste kogusumma ei ületa komisjoni poolt artikli 64 lõike 2 kohaselt kehtestatud ülemmäära, mis vastab artiklis 41 osutatud ülemmäära piires iga kõnealuse otsetoetuse osale. ►M3  Uutes liikmesriikides vastab komisjoni poolt vastavalt artikli 64 lõikele 2 kehtestatud ülemmäär siiski otsetoetuste osale artiklis 71c viidatud ülemmääras. ◄

Kui taotletud kogusumma ületab kindlaksmääratud ülemmäära, vähendatakse kõnealusel aastal proportsionaalselt põllumajandustootja kohta makstavat toetust.

Artikkel 140

Direktiiviga 96/22/EÜ keelatud ained

1.  Kui direktiiviga 96/22/EÜ ( 42 ) keelatud ainete jääke või selliseid ainete jääke, mis on kõnealuse aktiga lubatud, kuid mida kasutatakse ebaseaduslikult, leitakse vastavalt direktiivi 96/23/EÜ ( 43 ) asjakohastele sätetele põllumajandustootja veisekarja kuuluvast loomast või kui keelatud aineid või tooteid või direktiivi 96/22/EÜ alusel lubatud, kuid ebaseaduslikult oma valduses hoitavaid mis tahes kujul aineid või tooteid leitakse põllumajandustootja ettevõttest, ei maksta tootjale käesolevas peatükis ettenähtud summasid selle kalendriaasta eest, mil need ained või tooted leiti.

Korduvate rikkumiste korral võib põllumajandustootja olenevalt rikkumise raskusest toetuskavadest välja arvata kuni viieks aastaks alates sellest aastast, mil korduv rikkumine avastati.

2.  Kui loomade omanik või valdaja takistab kontrolli ja siseriikliku jäägiseire kavade rakendamisel vajalike proovide võtmist või direktiivis 96/23/EÜ ette nähtud uuringute ja kontrolli tegemist, kohaldatakse esimeses lõikes sätestatud karistusi.

13. PEATÜKK

KAUNVILJADE TOETUS

Artikkel 141

Reguleerimisala

Artikli 71 kohaldamisel maksavad asjaomased liikmesriigid toetust järgmiste kaunviljade tootmise eest:

Artikkel 142

Toetus

1.  Toetust makstakse artiklis 141 nimetatud kaunviljade tootmiseks turustusaastate kaupa. Turustusaasta algab 1. juulil ja lõpeb 30. juunil.

Selle süsteemiga ettenähtud toetust ei maksta maatüki jaoks, mille suhtes kohaldatakse hektaritoetust vastavalt määruse (EMÜ) nr 1258/1999 artikli 1 lõike 2 punktile b rahastatava süsteemi alusel.

2.  Ilma et see piiraks artikli 143 kohaldamist, on külvatud ja koristatud pindala eest makstav toetus 181 eurot hektari kohta.

▼M3

Artikkel 143

Ülemmäär

Taotletav toetussumma ei ületa komisjoni poolt artikli 64 lõike 2 kohaselt kehtestatud ülemmäära, mis vastab artiklis 41 osutatud siseriikliku ülemmäära piires VI lisas osutatud kaunviljade eest makstavale pindalatoetuse osale. Kuid uute liikmesriikide jaoks vastab komisjoni poolt vastavalt artikli 64 lõikele 2 kehtestatud ülemmäär VI lisas osutatud kaunviljade eest makstavale pindalatoetuse osale artiklis 71c viidatud siseriiklikus ülemmääras.

Kui taotletud kogusumma ületab kindlaksmääratud ülemmäära, vähendatakse kõnealusel aastal proportsionaalselt põllumajandustootja kohta makstavat toetust.

▼

TITLE IVA

IMPLEMENTATION OF SUPPORT SCHEMES IN THE NEW MEMBER STATES

Article 143a

Introduction of support schemes

In the new Member States direct payments shall be introduced in accordance with the following schedule of increments expressed as a percentage of the then applicable level of such payments in the Community as constituted on 30 April 2004:

Article 143b

Single Area Payment scheme

1.  The new Member States may decide not later than the date of accession to replace the direct payments during the period of application referred to in paragraph 9 with a single area payment which shall be calculated according to paragraph 2.

2.  The single area payment shall be made once a year. It shall be calculated by dividing the annual financial envelope established according to paragraph 3 by the agricultural area of each new Member State established according to paragraph 4.

3.  For any new Member State, the Commission shall establish an annual financial envelope:

4.  The agricultural area of a new Member State under the single area payment scheme shall be the part of its utilised agricultural area which has been maintained in good agricultural condition at 30 June 2003, whether in production or not at that date, and, where appropriate, adjusted in accordance with the objective criteria to be set by that new Member State after approval by the Commission.

“Utilised agricultural area” shall mean the total area taken up by arable land, permanent grassland, permanent crops and kitchen gardens as established by the Commission (EUROSTAT) for its statistical purposes.

5.  For the purpose of granting payments under the single area payment scheme, all agricultural parcels corresponding to the criteria provided for in paragraph 4 shall be eligible.

The minimum size of eligible area per holding for which payments may be requested shall be 0,3 ha. However, any new Member State may decide, on the basis of objective criteria and after approval by the Commission, to set the minimum size at a higher level not exceeding 1 ha.

6.  There shall be no obligation to produce or to employ the factors of production. However, farmers may use the land referred to in paragraph 4 for any agricultural purpose. In the case of production of hemp falling within CN code 5302 10 00, Article 5a(2) of Council Regulation (EC) No 1251/1999 ( 44 ) and Article 7b of Commission Regulation (EC) No 2316/1999 ( 45 ) as well as Article 52(1) of this Regulation shall apply.

Any land benefiting from payments under the single area payment scheme shall be maintained in good agricultural condition compatible with the protection of the environment.

As from 1 January 2005 the application of Articles 3, 4, 6, 7 and 9 shall be optional for the new Member States insofar as these provisions relate to statutory management requirements.

7.  Where in a given year the single area payments in a new Member State would exceed its annual financial envelope, the national amount per hectare applicable in that new Member State shall be reduced proportionately by application of a reduction coefficient.

8.  The Community rules on the integrated system laid down respectively in Council Regulation (EEC) No 3508/92 ( 46 ), and in particular Article 2 thereof, and in Chapter 4 of Title II of this Regulation, and in particular Article 18, shall apply to the single area payment scheme to the extent necessary. Accordingly, any new Member State choosing this scheme shall:

The application of the single area payment scheme shall not in any way affect the obligation of any new Member State with regard to the implementation of Community rules on the identification and registration of animals as provided for by Council Directive 92/102/EEC ( 47 ) and Regulation (EC) No 1760/2000 of the European Parliament and of the Council ( 48 ).

9.  For any new Member State the single area payment scheme shall be available for a period of application until the end of 2006 with the possibility of renewal twice by one year at the new Member State's request. Subject to the provisions of paragraph 11, any new Member State may decide to terminate the application of the scheme at the end of the first or the second year of the period of application with a view to applying the single payment scheme. New Member States shall notify the Commission of their intention to terminate by 1 August of the last year of application.

10.  Before the end of the period of application of the single area payment scheme, the Commission shall assess the state of preparedness of the new Member State concerned to apply fully the direct payments.

In particular, by the end of the period of application of the single area payment scheme, the new Member State shall have taken all necessary steps to set up the integrated system as referred to in Article 18 for running properly the direct payments in the form then applicable.

11.  On the basis of its assessment, the Commission shall:

Before the end of the extended application period referred to in point (b), paragraph 10 shall apply.

Until the end of the 5 year period of application of the single area payment scheme (i.e. 2008), the percentage rate set out in Article 143a shall apply. If the application of the single area payment scheme is extended beyond that date pursuant to a decision taken under point (b), the percentage rate set out in Article 143a for the year 2008 shall apply until the end of the last year of application of the single area payment scheme.

12.  After the end of the period of application of the single area payment scheme, the direct payments shall be applied according to the relevant Community rules and on the basis of the quantitative parameters, such as base area, premium ceilings and Maximum Guaranteed Quantities (MGQ), specified in the Act of Accession ( 49 ) for each direct payment and subsequent Community legislation. The percentage rates set out in Article 143a for the relevant years shall subsequently apply.

13.  New Member States shall inform the Commission in detail of the measures taken to implement this Article and in particular the measures taken pursuant to paragraph 7.

Article 143c

Complementary national direct payments and direct payments

1.  For the purposes of this Article: “CAP-like national scheme” shall mean any national direct payment scheme applicable prior to the date of accession of the new Member States under which the support was granted to farmers in respect of production covered by one of the direct payments.

2.  The new Member States shall have the possibility, subject to authorisation by the Commission, of complementing any direct payments up to:

3.  Cyprus may complement direct aid paid to a farmer under any direct payments listed in Annex I up to the total level of support the farmer would have been entitled to receive in Cyprus in 2001.

The Cypriot authorities shall ensure that the total direct support the farmer is granted after accession in Cyprus under the relevant direct payment including all complementary national direct payments in no case exceeds the level of direct support the farmer would be entitled to receive under that direct payment in the relevant year in the Community as constituted on 30 April 2004.

The total amounts of complementary national aid to be granted shall be those indicated in Annex XII.

The complementary national aid to be granted shall be subject to any adjustments which may be rendered necessary by developments in the common agricultural policy.

The paragraphs 2 and 5 shall not apply to Cyprus.

4.  If a new Member State decides to apply the single area payment scheme, that new Member State may grant complementary national direct aid under the conditions referred to in paragraphs 5 and 8.

5.  In respect of the year 2004, the total amount per (sub)sector of complementary national aid granted in that year when applying the single area payment scheme shall be limited by a specific financial envelope per (sub)sector. This envelope shall be equal to the difference between:

In respect of any year as from 2005 the requirement to operate the above limitation by means of applying (sub)sector specific financial envelopes shall not apply. However, the new Member States shall retain the right to apply (sub)sector specific financial envelopes, provided that such a (sub)sector specific financial envelope may only relate to

6.  The new Member State may decide on the basis of objective criteria and after authorisation by the Commission, on the amounts of complementary national aid to be granted.

7.  The authorisation by the Commission shall:

8.  No complementary national payments or aid shall be granted for agricultural activities in respect of which direct payments are not foreseen in the Community as constituted on 30 April 2004.

9.  Cyprus may, in addition to the complementary national direct payments, grant transitional and degressive national aid until the end of 2010. This State aid shall be granted in a form similar to Community aid, such as decoupled payments.

Taking into account the nature and amount of national support granted in 2001, Cyprus may grant State aid to the (sub)sectors listed in Annex XIII and up to the amounts specified in that Annex.

The State aid to be granted shall be subject to any adjustments which may be rendered necessary by developments in the common agricultural policy. Should such adjustments prove necessary, the amount of the aid or the conditions for the granting thereof shall be amended on the basis of a decision by the Commission.

Cyprus shall submit an annual report to the Commission on the implementation of the State aid measures, indicating the aid forms and amounts per (sub)sector.

10.  Latvia may, in addition to the complementary national direct payments, grant transitional and degressive national aid until the end of 2008. This State aid shall be granted in a form similar to Community aid, such as decoupled payments.

Latvia may grant State aid to the (sub)sectors listed in Annex XIV up to the amounts specified in that Annex.

The State aid to be granted shall be subject to any adjustments which may be rendered necessary by developments in the common agricultural policy. Should such adjustments prove necessary, the amount of the aid or the conditions for the granting thereof shall be amended on the basis of a decision by the Commission.

Latvia shall submit an annual report to the Commission on the implementation of the State aid measures, indicating the aid forms and amounts per (sub)sector.

▼M4

IV B JAOTIS

FINANTSÜLEKANDED

Artikkel 143d

Finantsülekanne restruktureerimiseks puuvillapiirkondades

Alates 2007. eelarveaastast tehakse kättesaadavaks teatav summa eurodes [22 miljonit] kalendriaasta kohta, lähtudes keskmistest puuvillakuludest aastatel 2000, 2001 ja 2002, ühenduse täiendava toetusena meetmetele puuvillatootmispiirkondades maaelu arengukava alusel, mida rahastab EAGGF tagatisrahastu kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1257/1999.

Artikkel 143e

Finantsülekanne restruktureerimiseks tubakapiirkondades

Alates 2011. eelarveaastast tehakse kättesaadavaks 484 miljonit eurot, mis moodustab 50 % keskmisest kogutoetussummast aastatel 2000, 2001 ja 2002 subsideeritud tubaka eest, ühenduse täiendava toetusena meetmetele tubakatootmispiirkondades maaelu arengukava alusel, mida rahastab EAGGF tagatisrahastu kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1257/1999, neile liikmesriikidele, kus tubakatootjad said toetust kooskõlas määrusega (EÜ) nr 2075/92 aastatel 2000, 2001 ja 2002.

▼B

V JAOTIS

ÜLEMINEKU- JA LÕPPSÄTTED

Artikkel 144

Otsetoetuste korralduskomitee

1.  Komisjoni abistab otsetoetuste korralduskomitee, kuhu kuuluvad liikmesriikide esindajad ja eesistujana komisjoni esindaja.

2.  Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 4 ja 7.

Otsuse 1999/468/EÜ artikli 4 lõikes 3 nimetatud tähtajaks kehtestatakse üks kuu.

3.  Komitee võtab vastu oma töökorra.

Artikkel 145

Rakenduseeskirjad

Käesoleva määruse üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artikli 144 lõikes 2 osutatud korras. Need sisaldavad eelkõige järgmist:

▼M3

▼

▼B

▼M3

▼B

▼M3

▼M4

▼M3

Artikkel 146

Teabe edastamine komisjonile

Liikmesriigid teatavad komisjonile üksikasjalikult käesoleva määruse rakendamiseks võetud meetmed, eelkõige artiklitega 5, 13, 42, 58, 71d ja 71e seotud meetmed.

▼B

Artikkel 147

Määruste (EMÜ) nr 2019/93, (EÜ) nr 1452/2001, (EÜ) nr 1453/2001 ja (EÜ) nr 1454/2001 muutmine

Artikkel 148

Määruse (EÜ) nr 1868/94 muutmine

Määrust (EÜ) nr 1868/94 muudetakse järgmiselt.

Artikkel 149

Määruse (EÜ) nr 1251/1999 muutmine

Määrust (EÜ) nr 1251/1999 muudetakse järgmiselt.

Artikkel 150

Määruse (EÜ) nr 1254/1999 muutmine

Määrust (EÜ) nr 1254/1999 muudetakse järgmiselt.

Artikkel 151

Määruse (EÜ) nr 1673/2000 muutmine

Määrust (EÜ) nr 1673/2000 muudetakse järgmiselt.

▼M4

Artikkel 151a

Määruse (EÜ) nr 546/2002 muutmine

Määrust (EÜ) nr 546/2002 muudetakse järgmiselt:

Artikkel 151b

Määruse (EÜ) nr 2075/92 muutmine

Artikli 13 lõikesse 1 lisatakse järgmine taane:

▼B

Artikkel 152

Muude määruste muutmine

Järgmised sätted jäetakse välja:

▼M4

▼B

Artikkel 153

Kehtetukstunnistamised

1.  Määrus (EMÜ) nr 3508/92 tunnistatakse kehtetuks. Seda kohaldatakse siiski otsetoetuste taotluste suhtes, mis on esitatud 2005. aastale eelnevate kalendriaastate suhtes.

2.  Määrus (EÜ) nr 1017/94 tunnistatakse kehtetuks alates 1. jaanuarist 2005.

3.  Määrused (EÜ) nr 1577/96 ja (EÜ) nr 1251/1999 tunnistatakse kehtetuks. Neid kohaldatakse siiski kuni 2004/2005. turustusaastani.

4.  Määrus (EÜ) nr 1259/1999 tunnistatakse kehtetuks alates 1. maist 2004. Määruse (EÜ) nr 1259/1999 artikleid 2a ja 11 ning nende artiklite kohaldamise eesmärgil ka kõnealuse määruse lisa kohaldatakse siiski kuni 31. detsembrini 2005. Lisaks sellele kohaldatakse määruse (EÜ) nr 1259/1999 artikleid 3–5 ning nende artiklite kohaldamise eesmärgil ka kõnealuse määruse lisa siiski kuni 31. detsembrini 2004. ►  The simplified scheme referred to in Article 2a of that Regulation shall not apply to the new Member States. ◄

▼M4

4a.  Nõukogu määrus (EÜ) nr 1051/2001 ( 68 ) tunnistatakse kehtetuks. Seda kohaldatakse siiski turustusaasta 2005/2006 suhtes.

4b.  Määrus (EÜ) nr 1098/98 tunnistatakse kehtetuks. Seda kohaldatakse siiski kuni 31. detsembrini 2005, kui liikmesriik otsustab kohaldada ühtset toetuskava pärast käesoleva määruse artikli 71 lõike 1 kolmandas lõigus osutatud üleminekuperioodi humala puhul.

▼B

5.  Viiteid kehtetuks tunnistatud määrustele loetakse viideteks käesolevale määrusele.

Artikkel 154

Üleminekueeskirjad lihtsustatud kava jaoks

Kui liikmesriik kohaldab määruse (EÜ) nr 1259/1999 artiklis 2a osutatud lihtsustatud kava, kohaldatakse järgmiseid sätteid:

▼M3

Artikkel 154a

Üleminekukord uutes liikmesriikides

1.  Kui uutes liikmesriikides on vajalik kasutada üleminekumeetmeid, et hõlbustada üleminekut ühtselt pindalatoetuse kavalt ühtsele toetuskavale ja muudele III ja IV jaotistes viidatud toetuskavadele, siis võetakse need meetmed vastavalt artikli 144 lõikes 2 kehtestatud korrale vastu.

2.  Lõikes 1 osutatud meetmeid võidakse vastu võtta perioodil 1. mai 2004 kuni 30. juuni 2009 ning pärast seda kuupäeva neid ei kohaldata. Nõukogu võib seda tähtaega komisjoni ettepanekul pikendada, tehes otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega.

▼B

Artikkel 155

Muud üleminekueeskirjad

Artiklites 152 ja 153 osutatud määrustes sätestatud menetlustelt käesoleva määrusega sätestatud korrale ülemineku hõlbustamiseks nõutavad lisameetmed, eelkõige määruse (EÜ) nr 1259/1999 artiklite 4 ja 5 ja selle määruse lisa ning määruse (EÜ) nr 1251/1999 artikli 6 kohaldamisega ning käesoleva määruse artiklis 86 osutatud arengukava rakendamisega seotud meetmed võib võtta käesoleva määruse artikli 144 lõikes 2 osutatud korras. Artiklites 152 ja 153 osutatud määruseid ja artikleid kohaldatakse siiski VII lisas osutatud võrdlussummade kehtestamise eesmärgil.

▼M4

Artikkel 155a

Komisjon esitab nõukogule 31. detsembriks 2009 aruande käesoleva määruse rakendamise kohta puuvilla, oliiviõli, tarbeoliivide ja oliivisalude, tubaka ja humala suhtes, vajadusel koos asjakohaste ettepanekutega.

▼B

Artikkel 156

Jõustumine ja rakendamine

1.  Käesolev määrus jõustub seitsmendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

2.  Seda kohaldatakse alates jõustumiskuupäevast järgmiste eranditega:

▼M4

▼B

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

▼M8

I LISA

Artiklis 1 sätestatud kriteeriumidele vastavate toetuskavade loetelu

▼M4

II LISA

Artikli 12 lõikes 2 osutatud siseriiklikud ülemmäärad

▼B

III LISA

Artiklites 3 ja 4 osutatud kohustuslikud haldusnõuded

IV LISA

Artiklis 5 osutatud head põllumajandus- ja keskkonnatingimused

▼M4

V LISA

Artiklis 26 osutatud kokkusobivad toetuskavad

▼M8

VI LISA

Artiklis 33 osutatud ühtse toetusega seotud otsetoetuste loetelu

▼B

VII LISA

Artiklis 37 nimetatud võrdlussumma arvutamine

A.   Pindalatoetus

B.   Kartulitärklise toetus

Kui põllumajandustootja on saanud kartulitärklise toetust, arvutatakse summa, korrutades sellist toetust saanud tonnide arvu vastavalt igal võrdlusperioodi aastal 44,22 euroga kartulitärklise tonni kohta. Liikmesriigid arvutavad ühtse toetuse arvutamisel arvesse võetava hektarite arvu võrdeliselt toodetud kartulitärklise tonnide arvuga, mille eest on makstud määruse (EMÜ) nr 1766/92 artikli 8 lõikes 2 osutatud toetust igal võrdlusperioodi aastal, ja selle baaskülvipinna piires, mille komisjon määrab kindlaks võrdlusperioodil külvieelse lepinguga hõlmatud ja liikmesriikide poolt edastatud hektarite arvu põhjal.

C.   Karjakasvatuse lisatasud ja toetused

Kui põllumajandustootja on saanud karjakasvatuse lisatasusid ja/või -toetusi, arvutatakse summa, korrutades vastavalt igal võrdlusperioodi aastal sellise toetuse saamiseks kindlaksmääratud loomade arvu 2002. kalendriaastaks kehtestatud looma kohta makstavate summadega, mis on määratud kindlaks VI lisas osutatud vastavate artiklitega, võttes arvesse määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 4 lõiget 4, artikli 7 lõiget 2 ja artikli 10 lõiget 1 ning määruse (EÜ) nr 2529/2001 artikli 8 lõiget 3.

Erandina artiklist 38 arvutatakse määruse (EÜ) nr 2529/2001 artikli 11 lõike 2 esimese, teise ja neljanda taande alusel lammaste ja kitsede eest tehtavate lisamaksete puhul keskmine summa loomade arvu põhjal, kelle eest on makstud toetust 2002. kalendriaastal.

Määruse (EÜ) nr 1254/1999 artikli 4 lõike 2 kohaseid toetusi ei võeta siiski arvesse.

Erandina artiklist 38 ja juhul, kui kohaldatakse komisjoni määruse (EÜ) nr 2342/1999 artikli 32 lõikeid 11 ja 12 ning komisjoni määruse (EÜ) nr 1458/2001 artiklit 4, ei ole nende võrdlussumma arvutamisel arvessevõetavate loomade arv, kelle eest on makstud toetust sellel aastal, mil selliseid meetmeid kohaldati, suurem kui nende loomade keskmine arv, kelle eest on makstud toetust sellel aastal või nendel aastatel, mil selliseid meetmeid ei kohaldatud.

D.   Kuivsööt

Kui põllumajandustootja on tarninud sööta määruse (EÜ) nr 603/95 artikli 9 punktis c ettenähtud lepingu või sama määruse artiklis 10 ettenähtud külvipinnadeklaratsiooni kohaselt, arvutavad liikmesriigid võrdlussumma hulka arvatava summa võrdeliselt sellise toodetud kuivsööda tonnide arvuga, mille eest on makstud kõnealuse määruse artikliga 3 ettenähtud toetust, vastavalt igal võrdlusperioodi aastal ja järgmiste, miljonites eurodes väljendatud ülemmäärade piires:

Liikmesriigid arvutavad võrdlussummade arvutamisel arvessevõetava hektarite arvu võrdeliselt toodetud kuivsööda tonnide arvuga, mille eest on makstud määruse (EMÜ) nr 603/95 artiklis 3 osutatud toetust igal võrdlusperioodi aastal, ja selle baaskülvipinna piires, mille komisjon määrab kindlaks võrdlusperioodil külvieelse lepinguga hõlmatud ja liikmesriikide poolt edastatud hektarite arvu põhjal.

E.   Piirkondlikud toetused

Asjaomastes piirkondades võetakse võrdlussumma arvutamisel arvesse järgmiseid summasid:

F.   Seemnetoetused

Kui põllumajandustootja on saanud seemnetootmise toetust, arvutatakse summa, korrutades sellist toetust saanud tonnide arvu vastavalt igal võrdlusperioodi aastal määruse (EMÜ) nr 2358/71 artikli 3 kohaldamisel tonni kohta kehtestatud summaga. Liikmesriigid arvutavad ühtse toetuse arvutamisel arvessevõetava hektarite arvu võrdeliselt sertifitseerimiseks vastuvõetud pindalaga, mille eest on makstud määruse (EMÜ) nr 2358/71 artikli 3 lõikes 2 osutatud toetust igal võrdlusperioodi aastal, ja selle baaskülvipinna piires, mille komisjon määrab kindlaks sertifitseerimiseks vastuvõetud ja talle määruse (EMÜ) nr 3083/73 kohaselt teatatud kogupindala põhjal. See kogupindala ei sisalda riisi (Oryza sativa L.), speltanisu (Triticum spelta L.) ning kiu ja õli tootmiseks kasvatatava lina (Linum usitatissimum L.) ja kanepi (Cannabis sativa L.) sertifitseerimiseks vastuvõetud pindala, mille kohta on juba esitatud avaldus seoses põllukultuuridega.

▼M4

G.   Puuvill

Kui talupidaja on deklareerinud alad, millele on külvatud puuvilla, arvutavad liikmesriigid võrdlussummasse kaasatava summa, korrutades kuni kahe kümnendkohani ümardatud hektarite arvu, millel toodeti puuvilla ja millele maksti toetust vastavalt puuvilla käsitleva protokolli nr 4 ( 69 ) lõikele 3 igal võrdlusaastal, järgmiste summadega hektari kohta:

H.   Oliiviõli

Kui talupidaja on saanud oliiviõli tootmistoetust, arvutatakse see summa, korrutades tonnide arvu, mille eest sellist toetust on makstud võrdlusperioodil (st vastavalt igal turustusaastal 1999/2000, 2000/2001, 2001/2002 ja 2002/2003), vastava toetuse summaga ühiku kohta väljendatuna eurodes tonni kohta, nagu on fikseeritud komisjoni määrustes (EÜ) nr 1415/2001, ( 70 ) (EÜ) nr 1271/2002, ( 71 ) (EÜ) nr 1221/2003 ( 72 ) ja ►M7  (EÜ) nr 1299/2004 ( 73 ) ◄ ning korrutatakse koefitsiendiga 0,6. Liikmesriigid võivad siiski otsustada 1. augustiks 2005 seda koefitsienti suurendada. Seda koefitsienti ei kohaldata talupidajate suhtes, kelle keskmine geograafilise informatsiooni süsteemis registreeritud oliivisaluhektarite arv võrdlusperioodil, välja arvatud geograafilise informatsiooni süsteemis registreeritud oliivisaluhektarite arv, mis vastab väljaspool heakskiidetud istutuskavasid pärast 1. maid 1998 istutatud lisapuudele, on väiksem kui 0,3. Geograafilise informatsiooni süsteemis registreeritud oliivisaluhektarite arv arvutatakse artikli 144 lõikes 2 osutatud korras ja oliiviviljeluse geograafilise informatsiooni süsteemist pärit andmete alusel loodava ühtse meetodi abil.

Kui võrdlusperioodi toetusmakseid mõjutas määruse (EMÜ) nr 1638/98 ( 74 ) artikli 2 lõikes 3 sätestatud meetmete rakendamine, korrigeeritakse kolmandas lõigus nimetatud arvutust järgmiselt:

Liikmesriigid arvutavad ühtse toetuse arvutustesse kaasatava hektariarvu geograafilise informatsiooni süsteemis registreeritud oliivisaluhektari arvuna, mis on saadud artikli 144 lõikes 2 osutatud korras ja oliiviviljeluse geograafilise informatsiooni süsteemist pärit andmete alusel, millest arvestatakse maha geograafilise informatsiooni süsteemis registreeritud oliivisaluhektarite arv, mis vastab väljaspool heakskiidetud istutuskavasid pärast 1. maid 1998 istutatud lisapuudele, välja arvatud Küpros ja Malta, mille puhul selleks kuupäevaks on 31. detsember 2001.

I.   Toortubakas

Kui talupidaja sai tubaka lisatoetust, arvutatakse võrdlussummasse kaasatav summa selle toetuse aluseks olnud kolme aasta keskmise kilogrammide arvu korrutamisel kolme aasta kaalutud keskmise toetussummaga kilogrammi kohta, võttes arvesse kõikidest sortidest toortubaka koondkogust, ja korrutatakse koefitsiendiga 0,4. Liikmesriigid võivad otsustada seda koefitsienti suurendada.

Alates 2010. aastast on koefitsient 0,5.

Ühtse toetuse arvutamisse kaasatav hektariarv vastab sellistes registreeritud külvieelsetes lepingutes näidatud pindalale, mille eest lisatoetust on makstud vastavalt igal võrdlusaastal baaskülvipinna raames, mille komisjon määrab kooskõlas komisjoni määruse (EÜ) nr 2636/1999 ( 75 ) lisa 1 punktiga 1.3 komisjonile teatatud kogupindala alusel.

Kui võrdlusperioodi toetusmakseid mõjutas määruse (EMÜ) nr 2848/98 artiklis 50 sätestatud meetmete rakendamine, kohandatakse kolmandas lõigus nimetatud arvutust järgmiselt:

J.   Humal

Kui talupidaja on saanud humala pindalatoetust või ajutist puhkusetoetust, arvutavad liikmesriigid võrdlussummasse kaasatava summa, korrutades kuni kahe kümnendkohani ümardatud hektarite arvu, millele maksti toetust igal võrdlusaastal, summaga 480 eurot hektari kohta.

▼M4

VIII LISA

Artiklis 41 osutatud siseriiklikud ülemmäärad

VIII A LISA

Artiklis 71c viidatud siseriiklikud ülemmäärad

Ülemmäärade arvutamisel on võetud arvesse artiklis 143a sätestatud juurdekasvukava ning seepärast pole vaja neid vähendada.

▼B

IX LISA

Artiklis 66 osutatud põllukultuuride loetelu

X LISA

Tavapärased kõva nisu tootmispiirkonnad, nagu on osutatud artiklis 74

KREEKA

Järgmiste piirkondade noomid

HISPAANIA

Provintsid

AUSTRIA

Pannoonia:

PRANTSUSMAA

Piirkonnad

Departemangud ( 76 )

ITAALIA

Piirkonnad

PORTUGAL

Districts

▼M3

KÜPROS

UNGARI

Maakonnad

▼B

XI LISA

Artiklis 99 osutatud seemneliikide loetelu

▼M3

XI A LISA

Artikli 99 lõikes 3 osutatud seemnetoetuse ülemmäärad uutes liikmesriikides