(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ (2) artikli 10a lõikes 5, artikli 10a lõikes 5a ja artikli 10a lõikes 8 on sätestatud lubatud heitkoguse ühikute maksimaalne aastane kogus, mille alusel arvutatakse tasuta eraldatavad lubatud heitkoguse ühikud käitistele, mis ei ole hõlmatud kõnealuse direktiivi artikli 10a lõikega 3.

(2)

Direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõikes 5 sätestatud tasuta eraldatavate lubatud heitkoguse ühikute maksimumkogust, millest on lahutatud artikli 10a lõikes 8 osutatud kogus, ja võttes vajaduse korral arvesse kõnealuse direktiivi artikli 10a lõikes 5a sätestatud lisakogust, ei tohiks ületada, et järgida direktiivi 2003/87/EÜ artiklis 10 sätestatud enampakkumisel müüdavat osa. Selleks et lubatud heitkoguse ühikute aastast maksimumkogust ei ületataks, kasutatakse vastavalt vajadusele iga-aastast sektoriülest paranduskoefitsienti, millega vähendatakse ühetaoliselt eraldatavate lubatud heitkoguse ühikute kogust kõikide selliste käitiste puhul, millel on õigus saada tasuta lubatud heitkoguse ühikuid.

(3)

Delegeeritud määruse (EL) 2019/331 artikli 14 lõike 6 kohaselt määrab komisjon sektoriülese paranduskoefitsiendi kindlaks asjaomase eraldamisperioodi iga aasta kohta pärast seda, kui on teatatud esialgsetest asjakohaseks eraldamisperioodiks tasuta eraldatud aastakogustest.

(4)

Sektoriülene paranduskoefitsient, mida kohaldatakse eraldamisperioodi 2021–2025 igal aastal käitiste suhtes, mida ei käsitata elektritootjatena ja mis ei ole uued osalejad, tuleks kindlaks määrata vastavalt esialgsele aastasele tasuta lubatud heitkoguse ühikute kogusele eraldamisperioodil, välja arvatud tasuta eraldatud lubatud heitkoguse ühikud käitistele, mille liikmesriigid on jätnud välja liidu heitkogustega kauplemise süsteemist (ELi HKS) vastavalt direktiivi 2003/87/EÜ artiklile 27 või 27a, ning sealhulgas tasuta lubatud heitkoguse ühikud, mis on eraldatud käitistele, mille liikmesriigid on lisanud kõnealuse direktiivi artikli 24 kohaselt.

(5)

2021. aastal on direktiivi 2003/87/EÜ artiklis 9 osutatud liidu lubatud heitkoguse ühikute üldkogus 1 571 583 007, nagu on sätestatud komisjoni otsuse (EL) 2020/1722 (3) artiklis 1. Direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10 lõike 1 esimese ja teise lõigu kohaselt arvutati artikli 10a lõikes 5 sätestatud maksimaalseks (aastaseks) koguseks 43 % 1 571 583 007-st ehk 675 780 693. Sellest kogusest (675 780 693 lubatud heitkoguse ühikut) tuleks igal aastal maha arvata 32 500 000 lubatud heitkoguse ühikut vastavalt direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõikele 8, seega on 2021. aastaks maksimaalne lubatud heitkoguse ühikute kogus 643 280 693. Direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõike 5a kohaselt kasutatakse lisaks kuni 3 % lubatud heitkoguse ühikute üldkogusest, mis kümneaastasel ajavahemikul 2021–2030 on 413 420 157, selleks, et suurendada maksimaalset saadaolevat kogust, kui delegeeritud määruse (EL) 2019/331 V lisas kindlaks määratud asjakohast tegurit kohaldades liikmesriikide ja EMP EFTA riikide poolt esitatud tasuta lubatud heitkoguse ühikute esialgsed aastased kogused käitise kohta ületavad direktiivi artikli 10a lõikes 5 osutatud maksimumkoguse. Antud juhul sellist ületamist ei toimunud. Seepärast peaks aasta sektoriülene paranduskoefitsient olema 100 %.

(6)

2021. aasta maksimumkogustest üle jäänud kasutamata lubatud heitkoguse ühikud tuleks teha kättesaadavaks järgmisel aastal, nimelt 2022. aastal. Seda loogikat tuleks jätkuvalt kohaldada ka jaotusperioodi 2021–2025 järgnevatel aastatel, millele on osutatud delegeeritud määruse (EL) 2019/331 artikli 2 punktis 15.

(7)

EMP EFTA riikides kohaldatakse direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõikes 5, artikli 10a lõikes 5a ja artikli 10a lõikes 8 sätestatud maksimumkoguseid, ühtlustatud jaotuseeskirju ja sektoriülest paranduskoefitsienti (4). Seepärast tuleb arvesse võtta aastatel 2021–2025 tasuta eraldatavate lubatud heitkoguse ühikute esialgseid iga-aastaseid koguseid, mis põhinevad EFTA järelevalveameti poolt vastuvõetud andmetel Islandi, Liechtensteini ja Norra osas. Põhjenduses 5 osutatud arvutused kajastavad seda vajadust,