Esialgne tõlge
EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
16. juuli 2026(*)
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2000/31/EÜ – Artikli 1 lõige 5 – Kohaldamisala – Hasartmängutegevuse väljajätmine – Hasartmängureklaam – Sellise reklaami majutus – Artikkel 14 – Serverimajutusteenuste osutajate vastutuse kord – Aktiivne roll – Serverimajutusteenuse osutaja ja teenuse kasutaja ärileping
Kohtuasjas C‑421/24,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 11. juuni 2024. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 14. juunil 2024, menetluses
Autorità per le Garanzie nelle Comunicazioni (AGCOM)
versus
Google Ireland Ltd,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president K. Jürimäe (ettekandja), Euroopa Kohtu president K. Lenaerts teise koja kohtuniku ülesannetes, kohtunikud F. Schalin, M. Gavalec ja Z. Csehi,
kohtujurist: M. Szpunar,
kohtusekretär: ametnik E. Sartori,
arvestades kirjalikku menetlust ja 10. septembri 2025. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Google Ireland Ltd, esindajad: avvocati F. Angeloni, A. Bellan, M. Berliri ja G. Gelera,
– Itaalia valitsus, esindaja: S. Fiorentino, keda abistasid avvocati dello Stato R Guizzi ja F. Varrone,
– Belgia valitsus, esindajad: C. Jacob ja L. Van den Broeck, keda abistasid avocat V. Ramognino ning advocaten R. Verbeke ja P. Vlaemminck,
– Tšehhi valitsus, esindajad: A. Edelmannová, M. Smolek ja J. Vláčil,
– Portugali valitsus, esindajad: P. Barros da Costa, L. Medeiros ja A. Silva Coelho,
– Euroopa Komisjon, esindajad: L. Armati, P. A. Messina ja J. Szczodrowski,
olles 27. novembri 2025. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
1 Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (EÜT 2000, L 178, lk 1; ELT eriväljaanne 13/25, lk 399) artikli 1 lõiget 5 ja artiklit 14.
2 Taotlus on esitatud Iiri õiguse alusel asutatud äriühingu Google Ireland Ltd (edaspidi „Google“) ja Autorità per le Garanzie nelle Comunicazioni (Itaalia sideamet, edaspidi „AGCOM“) vahelises kohtuvaidluses trahvi üle, mille viimati nimetatu määras Google’ile hasartmängusaitide reklaamimise ja müügiedendamise eest.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 2000/31 põhjendustes 12, 16, 21 ja 42 on märgitud:
„(12) Käesoleva direktiivi rakendusalast tuleb teatavad tegevusalad välja jätta, sest praegusel etapil ei saa nendes valdkondades asutamislepingu või olemasolevate teiseste õigusaktidega tagada teenuste osutamise vabadust; nende tegevusalade väljajätmine ei välista ühtki vahendit, mis võib siseturu nõuetekohaseks toimimiseks osutuda vajalikuks; […]
[…]
(16) Hasartmängude väljajätmine käesoleva direktiivi reguleerimisalast käib ainult õnnemängude, loteriide ja kihlvedude sõlmimiste kohta, kus tehakse rahalisi panuseid; see ei käi müügiedendusvõistluste või mängude kohta, mille eesmärk on kaupade või teenuste müügi edendamine ja mille maksed, kui neid tehakse, ainult aitavad omandada edendatavaid kaupu või teenuseid.
[…]
(21) Kooskõlastatud valdkonna ulatus ei takista edaspidi ühenduses toimuvat infoühiskonna teenuseid käsitlevat ühtlustamist ega siseriiklikul tasandil õigusaktide vastuvõtmist ühenduse õiguse kohaselt; kooskõlastatud valdkond hõlmab ainult selliseid tegevusi Internetis nagu on-line teave, on-line reklaam, on-line pakkumine, on-line lepingud, mitteliikmesriikide õigusaktides kaupadele esitatavaid nõudeid, nagu ohutusnormid, märgistamiskohustused või vastutus kaupade eest, samuti mitteliikmesriikide poolt kaupade tarnele või veole esitatavaid nõudeid, kaasa arvatud ravimite turustamine; […]
[…]
(42) Erandid käesoleva direktiiviga kehtestatud vastutusest hõlmavad ainult neid juhtumeid, kui infoühiskonna teenuse osutaja tegevus piirdub kolmandate osapoolte pakutava teabe edastamiseks või ajutiseks talletamiseks vajaliku sidevõrgu käitamise ja sellele juurdepääsu võimaldamise tehnilise toiminguga, mille ainus eesmärk on side tõhustamine; see tegevus on üksnes tehnilise, automaatse ja passiivse iseloomuga, seega pole infoühiskonna teenuse osutajal edastatava või talletatava teabe kohta teadmisi ega kontrolli selle üle.“
4 Direktiivi artiklis 1 „Eesmärk ja reguleerimisala“ on sätestatud:
„1. Käesolev direktiiv püüab kaasa aidata siseturu nõuetekohasele toimimisele, tagades infoühiskonna teenuste vaba liikumise liikmesriikide vahel.
2. Käesolev direktiiv ühtlustab sel määral, kui on vaja lõikes 1 nimetatud eesmärgi saavutamiseks, teatavaid infoühiskonna teenuste kohta kehtivaid siseriiklikke õigusnorme, mis käsitlevad siseturgu, teenuseosutajate asutamist, kommertsteadaandeid, elektroonilisi lepinguid, vahendajate vastutust, tegevusjuhendeid, vaidluste kohtuvälist lahendamist, õiguskaitsevahendeid ja liikmesriikidevahelist koostööd.
[…]
5. Käesolevat direktiivi ei kohaldata:
a) maksustamise valdkonna suhtes;
b) [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi] 95/46/EÜ[ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (ELT 1995, L 281, lk 31; ELT eriväljaanne 13/15, lk 355)] ja [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi] 97/66/EÜ [isikuandmete töötlemise ja eraelu puutumatuse kaitse kohta telekommunikatsioonisektoris (EÜT 1998, L 24, lk 1)] rakendusalasse kuuluvate infoühiskonna teenustega seotud küsimuste suhtes;
c) kartelliõiguslike kokkulepete või tavadega seotud küsimuste suhtes;
d) järgmiste infoühiskonna teenuste suhtes:
– notarite või samaväärsete elukutsete tegevus selles osas, mis seostub otse ja konkreetselt avaliku võimu teostamisega,
– kliendi esindamine ja tema huvide kaitse kohtutes,
– hasartmängud, sealhulgas rahalise panusega õnnemängud, kaasa arvatud loteriid ja kihlveotehingud.“
5 Selle direktiivi artikli 3 „Siseturg“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Iga liikmesriik tagab, et infoühiskonna teenused, mida pakub tema territooriumil asuv teenuseosutaja, vastavad kõnealuses liikmesriigis kehtivatele kooskõlastatud valdkonna küsimusi puudutavatele siseriiklikele õigusnormidele.
2. Liikmesriigid ei tohi kooskõlastatud valdkonda kuuluvatel põhjustel piirata teisest liikmesriigist pärit infoühiskonna teenuste osutamise vabadust.“
6 Direktiivi 2000/31 II peatüki 4. jaos „Vahendajatest teenuseosutajate vastutus“ on selle direktiivi artiklid 12–15. Artiklis 14 „Teabe talletamine“ [ingliskeelse mõiste „hosting“ vastena direktiivis kasutatud mõiste „teabe talletamine“ asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „majutus“] on sätestatud:
„1. Kui osutatakse infoühiskonna teenust, mis seisneb teenuse saaja poolt pakutava teabe talletamises, tagavad liikmesriigid, et teenuseosutaja ei vastuta teenuse saaja taotluse põhjal talletatava teabe eest järgmistel tingimustel:
a) teenuseosutajal ei ole tegelikku teavet ebaseadusliku tegevuse või teabe kohta ja kahjutasunõuete osas ei tea ta fakte või asjaolusid, millest ilmneb ebaseaduslik tegevus või teave,
või
b) sellisest asjaoludest teadlikuks saades kõrvaldab teenuseosutaja kiiresti teabe või tõkestab juurdepääsu sellele.
2. Lõiget 1 ei kohaldata, kui teenuse saaja tegutseb teenuseosutaja alluvuses või järelevalve all.
3. Käesolev artikkel ei mõjuta kohtu või haldusasutuse võimalust nõuda vastavalt liikmesriikide õigussüsteemidele teenuse osutajalt rikkumise lõpetamist või vältimist ega liikmesriikide võimalust kehtestada kord, kuidas teave kõrvaldada või juurdepääs sellele tõkestada.“
Itaalia õigus
7 12. juuli 2018. aasta dekreetseaduse nr 87, mis käsitleb kiireloomulisi sätteid töötajate ja ettevõtjate väärikuse kohta (decreto-legge n.°87 – Disposizioni urgenti per la dignità dei lavoratori e delle imprese; GURI nr 161, 13.7.2018; edaspidi „dekreetseadus nr 87/2018“), artikli 9 kohaselt on keelatud rahaliste võitudega mängude või kihlvedude ning hasartmängude igas vormis, sealhulgas kaudne reklaam, mida tehakse mis tahes viisil ja vahendiga, sealhulgas spordi-, kultuuri- või kunstiüritustel, tele- või raadioülekannetes, päevalehtedes ja perioodikaväljaannetes, trükistes üldiselt, reklaamplakatitel ning arvuti-, digitaal- ja telemaatilistes kanalites, sealhulgas sotsiaalmeedias. Selle keelu rikkumise eest määratakse keelu rikkujale, levitusvahendi või -saidi omanikule ja ürituse, sündmuse või tegevuse korraldajale haldustrahv summas, mis võrdub 20%-ga sponsorluse või reklaami väärtusest ja mis on vähemalt 50 000 eurot rikkumise kohta.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
8 Itaalia sideamet AGCOM määras 19. juuli 2022. aasta otsusega Google’ile 750 000 euro suuruse halduskaristuse selle eest, et ta rikkus dekreetseaduse nr 87/2018 artiklit 9, mis keelab hasartmängude reklaami, mida tehakse mis tahes viisil ja vahendiga, sealhulgas kaudse reklaami.
9 AGCOM heitis Google’ile ette, et viimane võimaldas hasartmänguveebisaitide müügiedendamist videote abil, mille avaldas üks sisulooja veebivideoplatvormi YouTube (edaspidi „YouTube’i platvorm“) viiel kanalil. Kõik need kanalid sisaldasid ka videoid, milles kutsuti üles kasutajaid, olenemata nende vanusest, saatma enda võitude kohta videoid, et see sisulooja saaks parimad võite näitavad videod kasutajatele makstava tasu eest avaldada. Lisaks trahvi määramisele kohustas AGCOM Google’it eemaldama YouTube’i platvormilt selle sisulooja 630 videot ning viimati nimetatu loodud analoogse sisuga videod, mis samuti rikuvad dekreetseaduse nr 87/2018 artiklis 9 ette nähtud keeldu.
10 Google esitas selle otsuse peale kaebuse Tribunale amministrativo regionale per il Laziole (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia). See kohus leidis, et Google ei ole rikkunud dekreetseaduse nr 87/2018 artiklit 9. Nimelt kvalifitseeris see kohus YouTube’i platvormi pakutavad teenused majutusteenusteks ja tegi sellest järelduse, et Google’i suhtes peab kohaldama vastutusest vabastamist, mis on ette nähtud Itaalia õigusnormides, millega on üle võetud direktiivi 2000/31 artikkel 14.
11 AGCOM esitas sama kohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse Consiglio di Statole (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus. AGCOM põhjendab oma apellatsioonkaebust sellega, et direktiiv 2000/31 ei ole põhikohtuasjas kõne all oleva reklaami suhtes kohaldatav, kuna selle direktiivi artikli 1 lõike 5 kohaselt ei kuulu hasartmängutegevus selle direktiivi kohaldamisalasse.
12 Google leiab seevastu, et nimetatud direktiiv on kohaldatav. Ta väidab, et selle direktiivi artikli 1 lõikes 5 ette nähtud erand ei puuduta majutusteenuse osutajaid, vaid üksnes hasartmänguteenuste osutajaid. Lisaks leiab Google, et majutusteenuse osutajana ei ole ta kohustatud kontrollima talle kuuluval YouTube’i platvormil avaldatud videote sisu. Tema väitel on seetõttu AGCOMi otsusega kehtestatud tsensuur ja piiratud nii selle platvormi kasutajate sõnavabadust kui ka Google’i teenuste osutamise vabadust.
13 Eelotsusetaotluse esitanud kohtus kahtleb, kas direktiiv 2000/31 on põhikohtuasja asjaoludele kohaldatav. Direktiivi põhjenduse 21 teisest lausest nähtub, et veebireklaami tuleb pidada veebitegevuseks selle direktiivi tähenduses. Seega võib nimetatud direktiivi artikli 1 lõike 5 punkti d kolmandast taandest järeldada, et Euroopa Liidu seadusandja soovis jätta kõnealuse direktiivi kohaldamisalast välja kõik hasartmängusektori tegevused, sealhulgas nende veebireklaami.
14 Juhuks kui Euroopa Kohus peaks leidma, et direktiiv 2000/31 on põhikohtuasjas kõne all olevale tegevusele kohaldatav, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esitada Euroopa Kohtule teise küsimuse, mis puudutab selle direktiivi artiklis 14 ette nähtud vastutuse erandkorra ulatust.
15 Sellega seoses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas Google võib sellele korrale tugineda, lähtudes sellest, et ta on sõlminud asjaomase sisuloojaga äripartnerluslepingu (YouTube Partner Program, edaspidi „äripartnerlus“), mille raames ei piirdu Google üleslaaditud sisu suhtes puhtalt tehnilise ja neutraalse rolli täitmisega. Äripartnerluses on esiteks kokku lepitud, et jagatakse sisulooja igale videole eelnevast reklaamist saadavat tulu, mida kogub Google. Teiseks saab Google sisulooja kanalite abonentidelt makseid otse ja kannab need sisuloojale üle. Sellise äripartnerluse sõlmimiseks peab sama sisulooja vastama teatavatele Google’i kehtestatud tingimustele. Eelkõige peab ta ületama abonentide arvu ja videote vaatamise pikkuse künnised. Lisaks kontrollib Google enne YouTube’i platvormi sisuloojaga äripartnerluslepingu sõlmimist ka videote sisu, uurides kanali teemat, kõige vaadatumaid või kõige uuemaid videoid ja nende videote metaandmeid (pealkirjad, kirjeldused jne). See kontroll ei seisne siiski kanali kõikide videote täielikus kontrollimises.
16 Eelotsusetaotluse esitanud kohus tuletab meelde, et direktiivi 2000/31 artikkel 14 on kohaldatav üksnes majutusteenuse osutaja suhtes, kellel on neutraalne roll, mis piirdub üksnes tehnilise rolliga. Samas on see kohus seisukohal, et arvestades Google’i kontrolli loojate sisu üle ja nende sisuloojate äritegevuse „optimeerimist“ seeläbi, et nad jagavad temaga oma tulu, ei saa Google’i rolli pidada „neutraalseks“.
17 Neil asjaoludel otsustas Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi 2000/31 artikli 1 lõike 5 alusel on [selle] direktiivi artiklis 14 kehtestatud majutusteenuse osutajate vastutuse kord kohaldatav rahaliste võitudega mängude või kihlvedude veebis reklaamimise tegevusele ja hasartmängude reklaamimisele?
2. Kas direktiivi 2000/31 artiklis 14 kehtestatud vastutuse kord on sellisele majutusteenuse osutajale nagu Google kohaldatav sisu puhul, mida avaldavad YouTube’i kanalite omajad, kellega Google on sõlminud eespool kirjeldatud äripartnerluslepingu?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
18 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2000/31 artikli 1 lõike 5 punkti d kolmandat taanet tuleb tõlgendada nii, et infoühiskonna teenus, mis seisneb videote serverimajutuses, kuulub selle direktiivi kohaldamisalasse, kui need videod sisaldavad hasartmängureklaami, sealhulgas rahalise panusega õnnemängude reklaami selle sätte tähenduses.
19 Tuleb korrata, et direktiivi 2000/31 artikli 1 lõigetest 1 ja 2 nähtub, et selle direktiivi eesmärk on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele. Esiteks loob see õigusliku raamistiku, mis tagab liikmesriikidevahelise infoühiskonna teenuste vaba liikumise ning mis seisneb eelkõige selle direktiivi artikli 3 lõigetes 1 ja 2 sätestatud korra kohaldamises, mille kohaselt reguleerib kooskõlastatud valdkonna infoühiskonna teenuseid ainult see liikmesriik, kelle territooriumil on nende teenuste osutaja asukoht. Teiseks on selles direktiivis, muu hulgas selle II ja III peatükis, ette nähtud sätted, millega ühtlustatakse sellisel määral, nagu on selle eesmärgi saavutamiseks vaja, teatavaid infoühiskonna teenuste kohta kehtivaid riigisiseseid õigusnorme (16. juuni 2026. aasta kohtuotsus WebGroup Czech Republic jt, C‑188/24 ja C‑190/24, EU:C:2026:492, punkt 54).
20 Direktiivi 2000/31 artikli 1 lõike 5 punktis d on ette nähtud, et seda direktiivi ei kohaldata selles sättes loetletud infoühiskonna teenuste suhtes, mille hulgas on kolmandas taandes nimetatud „hasartmängud, sealhulgas rahalise panusega õnnemängud, kaasa arvatud loteriid ja kihlveotehingud“. Lisaks on nimetatud direktiivi põhjenduses 16 täpsustatud, et kolmandas taandes nimetatud erand ei käi müügiedendusvõistluste või mängude kohta, mille eesmärk on kaupade või teenuste müügi edendamine ja mille maksed, kui neid tehakse, ainult aitavad omandada edendatavaid kaupu või teenuseid.
21 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (vt 6. oktoobri 1982. aasta kohtuotsus Cilfit jt, 283/81, EU:C:1982:335, punkt 20, ja 19. detsembri 2024. aasta kohtuotsus Ford Italia, C‑157/23, EU:C:2024:1045, punkt 42).
22 Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi 2000/31 artikli 1 lõike 5 punkti d kolmanda taande sõnastusest, selle sätte kontekstist ja eelkõige selle sättega taotletavast eesmärgist tuleneb, et selles ette nähtud erand ei hõlma mitte ainult hasartmänge kui selliseid, vaid ka nende hasartmängudega lahutamatult seotud tegevusi, eelkõige tegevust, mis seisneb hasartmängude veebis reklaamimises selle sätte tähenduses.
23 Ühelt poolt on nimelt nii see erand kui ka muud selle direktiivi artikli 1 lõikes 5 ette nähtud erandid üldsõnalised, mis näitab, et selles nimetatud „valdkondi“, „küsimusi“ ja „tegevusi“ tuleb tõlgendada laialt (vt selle kohta 27. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Airbnb Ireland, C‑674/20, EU:C:2022:303, punkt 29).
24 Teiselt poolt ja eelkõige nimetatud direktiivi põhjendusest 12 nähtub, et selle artikli 1 lõike 5 eesmärk on jätta direktiivi kohaldamisalast välja teatud tegevused, võttes arvesse asjaolu, et praeguses etapis ei saa nendes valdkondades tagada teenuste osutamise vabadust EL toimimise lepingu või olemasolevate teiseste õigusaktidega. Mis puudutab konkreetselt hasartmängutegevust, sealhulgas rahalise panusega õnnemänge, siis on Euroopa Kohus juba otsustanud, et hasartmängualased õigusnormid kuuluvad sellisesse valdkonda, kus liikmesriikide vahel esinevad märkimisväärsed moraalsed, usulised ja kultuurilised erinevused. Kui kõnealust valdkonda ei ole liidu tasandil ühtlustatud, siis on iga liikmesriigi ülesanne määratleda selles valdkonnas vastavalt oma väärtusteskaalale nõuded, mis tagavad asjaomaste huvide kaitse (vt selle kohta 2. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Recreatieprojecten Zeeland jt, C‑695/21, EU:C:2023:144, punkt 14 ja seal viidatud kohtupraktika).
25 Selleks et tagada tegutsemisruum, mis liikmesriikidel peab olema, et nad saaksid hasartmängude valdkonda tõhusalt reguleerida vastavalt oma väärtusteskaalale, peavad liikmesriigid saama liidu õigust järgides reguleerida kõiki selle valdkonnaga lahutamatult seotud tegevusi, sealhulgas nendega seotud reklaami.
26 Seega tuleb direktiivi 2000/31 artikli 1 lõike 5 punkti d kolmandat taanet tõlgendada nii, et see direktiiv ei ole kohaldatav tegevusele, mis seisneb hasartmängude veebireklaamis selle sätte tähenduses.
27 Ent sellest ei tulene siiski, et direktiivi 2000/31 artikli 1 lõike 5 punkti d kolmandas taandes ette nähtud erand hõlmab ka sellise reklaami serverimajutust.
28 Erinevalt tegevusest, mis seisneb hasartmängude veebis reklaamimises, ei ole serverimajutus hasartmängudega lahutamatult seotud. Viimati nimetatud tegevus, mis seisneb lihtsalt teenuse saaja poolt pakutava teabe talletamises, on talletatava sisu suhtes põhimõtteliselt neutraalne ega erine lähtuvalt sisu laadist. Seega ei erine hasartmängureklaami serverimajutus selle sätte tähenduses muud liiki reklaami või laiemalt muu sisu majutamisest. Muu hulgas ei ole sellel tegevusel otsest seost hasartmängudega ning selle eesmärk ei ole hasartmängude müügiedendus.
29 Neil asjaoludel ja nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 34 sisuliselt rõhutab, ei ole vaja jätta selle direktiivi kohaldamisalast välja hasartmängureklaami serverimajutustegevust selleks, et võimaldada liikmesriikidel soovi korral ja vastavalt oma väärtusteskaalale ellu viia hasartmängude kontrollitud laienemise poliitikat.
30 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2000/31 artikli 1 lõike 5 punkti d kolmandat taanet tuleb tõlgendada nii, et infoühiskonna teenus, mis seisneb videote serverimajutuses, kuulub selle direktiivi kohaldamisalasse isegi siis, kui need videod sisaldavad hasartmängureklaami, sealhulgas rahalise panusega õnnemängude reklaami selle sätte tähenduses.
Teine küsimus
31 Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2000/31 artiklit 14 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav veebivideoplatvormi haldajale, kes on sõlminud isikuga, kes kasutab seda platvormi videote levitamiseks selleks mõeldud kanalis, äripartnerluslepingu, mis näeb ette reklaamitulu jagamise, ning kes on selle lepingu sõlmimise või täitmise käigus kontrollinud selle kanali sisu, muu hulgas selle põhiteemat, kõige vaadatumaid või uuemaid videoid või nende videote metaandmeid.
32 Direktiivi 2000/31 artikli 14 lõikes 1 on sätestatud tingimused, millest lähtudes tagavad liikmesriigid, et kui osutatakse infoühiskonna teenust, mis seisneb teenuse saaja pakutava teabe talletamises, ei vastuta teenuseosutaja teenuse saaja taotluse põhjal talletatud teabe eest. Sellega seoses olgu märgitud, et teenuseosutaja ei tohi olla tegelikult teadlik ebaseaduslikust tegevusest või teabest ega hüvitisenõuete osas faktidest või asjaoludest, millest ilmneb ebaseaduslik tegevus või teave, või peab ta sellistest asjaoludest teadlikuks saades kiiresti teabe kõrvaldama või tõkestama juurdepääsu sellele.
33 Artikli 14 lõikes 1 esitatud mõiste „majutamine“ määratlus ei välista, et teenus, mille eesmärk on ka talletatud teabe levitamine või jagamine, võib teatud tingimustel kuuluda selle mõiste alla. Samas ei piisa iseenesest asjaolust, et haldaja osutatav teenus hõlmab talle edastatud teabe talletamist, et järeldada, et see teenus kuulub igal juhul direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 kohaldamisalasse (16. juuni 2026. aasta kohtuotsus WebGroup Czech Republic jt, C‑188/24 ja C‑190/24, EU:C:2026:492, punktid 106 ja 107 ning seal viidatud kohtupraktika).
34 Selleks et see nii oleks, peab asjaomane teenuseosutaja olema „vahendajast teenuseosutaja“ direktiivi 2000/31 artiklite 12–14 tähenduses. Selle kohta tuleneb direktiivi põhjendusest 42, et erandid direktiivi nimetatud artiklites ette nähtud vastutusest hõlmavad ainult neid juhtumeid, kui infoühiskonna teenuse osutaja tegevus piirdub sidevõrgu käitamise ja sellele juurdepääsu võimaldamise tehnilise toiminguga. Samuti on põhjenduse 42 kohaselt see tegevus üksnes tehnilise, automaatse ja passiivse iseloomuga, mis tähendab, et infoühiskonna teenuse osutajal pole edastatava või talletatava teabe kohta teadmisi ega selle üle kontrolli (vt selle kohta 22. juuni 2021. aasta kohtuotsus YouTube ja Cyando, C‑682/18 ja C‑683/18, EU:C:2021:503, punkt 105, ning 16. juuni 2026. aasta kohtuotsus WebGroup Czech Republic jt, C‑188/24 ja C‑190/24, EU:C:2026:492, punkt 108).
35 Seega, tegemaks kindlaks, kas veebivideoplatvormi haldaja võib vastavalt direktiivi 2000/31 artikli 14 lõikele 1 olla liikmesriigi õiguse alusel vabastatud vastutusest hasartmängureklaami sisaldavate videote eest, mis on selle õigusega keelatud, tuleb kõigepealt hinnata, kas selle haldaja roll on neutraalne, see tähendab, kas tema tegevus on üksnes tehniline, automaatne ja passiivne, mis tähendab, et tal ei ole teabe kohta, mida ta talletab, teadmisi ega selle üle kontrolli, või kas haldajal on hoopis aktiivne roll, mis annab talle teadmised selle sisu kohta või selle üle kontrolli (vt selle kohta 22. juuni 2021. aasta kohtuotsus YouTube ja Cyando, C‑682/18 ja C‑683/18, EU:C:2021:503, punkt 106, ning 16. juuni 2026. aasta kohtuotsus WebGroup Czech Republic jt, C‑188/24 ja C‑190/24, EU:C:2026:492, punkt 109).
36 Direktiivi 2000/31 põhjendust 42 arvestades tuleb neid kahte tingimust – teadmine ja kontroll – mõista alternatiivsete ja teineteisest sõltumatutena (16. juuni 2026. aasta kohtuotsus WebGroup Czech Republic jt, C‑188/24 ja C‑190/24, EU:C:2026:492, punkt 110).
37 Esiteks on seega talletatud teavet kontrolliv infoühiskonna teenuse osutaja selle direktiivi artikli 14 lõike 1 kaitse alt välja jäetud, isegi kui ta ei ole töötlemise automatiseerimise tõttu sellest teabest teadlik. Samas teostab selline teenuseosutaja talletatud teabe üle kontrolli muu hulgas kasutatava algoritmi abil. Seni, kuni ta on selle algoritmi abil ette kindlaks määranud sellise teabe levitamise või levitamata jätmise tingimused, ei ole oluline, et haldaja ise ei tee täiendavaid toiminguid, mille tulemuseks on levitamise eesmärgil talletatud teabe reklaamimine, muutmine või kustutamine (16. juuni 2026. aasta kohtuotsus WebGroup Czech Republic jt, C‑188/24 ja C‑190/24, EU:C:2026:492, punktid 110 ja 111).
38 Sellega seoses on oluline täpsustada, et kuigi lisaks teabe lihtsale liigitamisele ja indekseerimisele selle parema kättesaadavuse huvides määrab kasutatav algoritm haldaja või tema teenuse huvides kindlaks, millistel tingimustel, kuidas ja millises tähtsuse järjekorras seda teavet levitada või see levitamata jätta, on see teave selle haldja kontrolli all, mistõttu ei saa tema pakutavat teenust kvalifitseerida „infoühiskonna teenuseks, mis seisneb teenuse saaja pakutava teabe talletamises“ direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 tähenduses (16. juuni 2026. aasta kohtuotsus WebGroup Czech Republic jt, C‑188/24 ja C‑190/24, EU:C:2026:492, punkt 112 ja seal viidatud kohtupraktika).
39 Teiseks, kui infoühiskonna teenuse haldaja tegevus eeldab, et ta on teadlik sisust, mida ta majutab, jääb see haldaja artikli 14 kohaldamisalast välja, ilma et oleks vaja tõendada, et ta teostab ka selle sisu üle kontrolli.
40 Sellega seoses tuleb märkida, et asjaolust, et veebiplatvormi haldaja saab juhuslikult või tahtmatult teada konkreetse ebaseadusliku sisu olemasolust tema platvormil avaldatud videote hulgas, ei piisa, et jätta ta välja artikli 14 kohaldamisalast. Sama kehtib juhul, kui kolmas isik teatab haldajale, et selline sisu on tema platvormil avaldatud. Nimelt kaotaks mõlemal juhul direktiivi 2000/31 artikli 14 lõige 1 oma soovitava toime, kui haldaja jäetaks selle kohaldamisalast välja, kuna see säte võimaldab just infoühiskonna teenuse osutajal tugineda selles sättes ette nähtud erandile, kui ta ebaseaduslikust sisust teada saades selle sisu kiiresti eemaldab või tõkestab sellele juurdepääsu.
41 Samuti ei saa asjaolust, et veebivideoplatvormi haldaja rakendab tehnilisi meetmeid, mille eesmärk on tuvastada tema platvormi kaudu üldsusele edastatud videote hulgast sisu, mis on vastuolus liidu või riigisisese õigusega, järeldada, et selle platvormi haldajal on aktiivne roll, mis välistab talle selle direktiivi artikli 14 lõikes 1 ette nähtud vastutusest vabastamise korra kohaldamise (vt selle kohta 22. juuni 2021. aasta kohtuotsus YouTube ja Cyando, C‑682/18 ja C‑683/18, EU:C:2021:503, punkt 109).
42 Seevastu ei saa asuda seisukohale, et üksnes veebiplatvormi haldaja tegevus, mille tulemusel on tal põhjalik ülevaade kogu tema platvormile üleslaaditud sisust, võtab talt võimaluse tugineda direktiivi 2000/31 artiklis 14 ette nähtud vastutusest vabastamisele.
43 Seevastu, kui veebiplatvormi haldaja on oma tegevuse tulemusel teadlik peamisest sisust, mida kasutaja on sellele platvormile üles laadinud, ei saa ta tugineda direktiivi 2000/31 artiklis 14 ette nähtud vastutusest vabastamisele.
44 Nagu Euroopa Kohus on juba tõdenud, on see nii juhul, kui veebiplatvormi haldaja on osutanud abi, mis seisneb eelkõige sellel platvormil avaldatud reklaami esituse optimeerimises või edendamises. Sellisel juhul ei ole haldaja vahendaja neutraalsel positsioonil, vaid tal on aktiivne roll, mis annab talle teadmised selle reklaami sisu kohta või kontrolli selle üle. Seega ei saa ta nende andmete osas tugineda vastutust puudutavale erandile, mis on ette nähtud direktiivi 2000/31 artiklis 14 (12. juuli 2011. aasta kohtuotsus L’Oréal jt, C‑324/09, EU:C:2011:474, punkt 116).
45 Nii on see ka juhul, kui veebivideoplatvormi haldaja on tulu jagamise lepingu sõlmimise eesmärgil kontrollinud videokanali põhiteemat, kõige vaadatumaid või uuemaid videoid või nende videote metaandmeid. Isegi kui selle sisu – automatiseeritud või tehtud füüsiliste isikute poolt – kontrollimise eesmärk on teha kindlaks, kas seda äripartnerluslepingut taotlev sisulooja järgib platvormi kehtestatud eeskirju, et saada võimalus tegutseda partnerluses, annab see siiski selle platvormi haldajale konkreetse ülevaate videote kogumi põhisisust, mistõttu ta ei saa väita, et tema tegevus on puhtalt tehniline, automaatne ja passiivne ning tal on seega neutraalne vahendaja roll.
46 Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et YouTube’i platvormi haldaja ja teatavate sellel platvormil loodud kanalis videoid avaldavate sisuloojate vahel sõlmitud äripartnerluslepingu raames kontrollib Google selle lepingu sõlmimisel või täitmisel selle kanali põhisisu, eelkõige selle põhiteemat, kõige vaadatumaid või uuemaid videoid või nende videote metaandmeid. Selle sisu – automatiseeritud või tehtud füüsiliste isikute poolt – kontrollimise eesmärk on eelkõige teha kindlaks, kas äripartnerluslepingut taotlev sisulooja järgib platvormi kehtestatud eeskirju, et saada võimalus tegutseda partnerluses, ning see lisandub seega standardkontrollile, mida tehakse eranditult kõigile YouTube’i platvormile üles laaditud videotele. See kontroll puudutab ka sisu originaalsust ja kvaliteeti. Ainult siis, kui need konkreetsed sisu kohta kehtestatud tingimused on täidetud, võib asjaomane sisulooja kasutada Google’i pakutavat reklaamitulu jagamise süsteemi.
47 Neil asjaoludel ja kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei selgu vastupidist, tuleb tõdeda, et kontrollides põhikohtuasjas kõne all olevaid YouTube’i kanaleid, ei saanud Google mõistlikult eirata asjaolu, et nende põhiteemaks on hasartmängud ja et need sisaldavad arvukaid videoid, milles neid mänge reklaamitakse, rikkudes dekreetseaduse nr 87/2018 artiklit 9.
48 Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et direktiivi 2000/31 artiklit 14 tuleb tõlgendada nii, et see ei ole kohaldatav veebivideoplatvormi haldaja suhtes, kes on sõlminud isikuga, kes kasutab seda platvormi videote levitamiseks selleks mõeldud kanalis, äripartnerluslepingu, milles lepitakse kokku reklaamitulu jagamises, ning kes on selle lepingu sõlmimisel või täitmisel kontrollinud selle kanali sisu, eelkõige selle põhiteemat, kõige vaadatumaid või uuemaid videoid või nende videote metaandmeid.
Kohtukulud
49 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) artikli 1 lõike 5 punkti d kolmandat taanet
tuleb tõlgendada nii, et
infoühiskonna teenus, mis seisneb videote serverimajutuses, kuulub selle direktiivi kohaldamisalasse isegi siis, kui need videod sisaldavad hasartmängureklaami, sealhulgas rahalise panusega õnnemängude reklaami selle sätte tähenduses.
2. Direktiivi 2000/31 artiklit 14
tuleb tõlgendada nii, et
see ei ole kohaldatav veebivideoplatvormi haldaja suhtes, kes on sõlminud isikuga, kes kasutab seda platvormi videote levitamiseks selleks mõeldud kanalis, äripartnerluslepingu, milles lepitakse kokku reklaamitulu jagamises, ning kes on selle lepingu sõlmimisel või täitmisel kontrollinud selle kanali sisu, eelkõige selle põhiteemat, kõige vaadatumaid või uuemaid videoid või nende videote metaandmeid.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: itaalia.