Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ATHANASIOS RANTOS
esitatud 22. oktoobril 2026(1)
Kohtuasi C‑398/25
Energie-Control Austria für die Regulierung der Elektrizitäts- und Erdgaswirtschaft,
menetluses osalesid:
Magistrat der Stadt Wien,
DM,
Alpiq AG
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgericht Wien (Viini halduskohus, Austria))
Eelotsusetaotlus – Elektrienergia siseturg – Määrus (EL) nr 1227/2011 – Energia hulgimüügituru terviklikkus ja läbipaistvus – Artikli 1 lõige 2 ja artikli 2 punktid 4 ja 6 – Territoriaalne kohaldamisala – Piiriüleste ülekandevõimsustega kauplemine Austria Vabariigi ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel – Artikli 2 punkt 2 – Mõiste „turuga manipuleerimine“ – Artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunkt i – Mõiste „valed või eksitavad teated“ – Kehtivus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 seisukohalt – Artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunkt ii – Energia hulgimüügitoodete hinna kindlaksmääramine kunstlikul tasemel – Artikli 13 lõige 1 – Turu kuritarvitamise vastase keelu rakendamine – Riiklikule reguleerivale asutusele antavad uurimis- ja jõustamisvolitused – Artikkel 18 – Karistused – Riigi reguleerivale asutusele antav pädevus määrata karistusi – Lubatavus – Määrus (EL) 2016/1719 – Võimsuse jaotamise forvardturu eeskiri – Võimalus anda määruse nr 1227/2011 tähenduses valesid või eksitavaid teateid või määrata kindlaks hind kunstlikul tasemel tegevuse käigus, mis on kooskõlas määruses 2016/1719 sätestatud menetlusnormidega – Tagastamise ja pakkumise strateegia (return and bid strategy) – Vastavus määrusele nr 1227/2011 – Määruse 2016/1719 artikli 2 teise lõigu punkt 6 – Põhimõte „kasuta või müü“ (use-it-or-sell-it) – Kohaldatavus igakuiste enampakkumiste suhtes
I. Sissejuhatus
1. Põhikohtuasjas esitas Energie‑Control Austria für die Regulierung der Elektrizitäts- und Erdgaswirtschaft (Austria elektri- ja maagaasisektorit reguleeriv asutus; edaspidi „E‑Control“) liikmesriigi õigusnormide alusel taotluse määrata haldustrahv DMile, kes on Šveitsis asuva äriühingu Alpiq AG juhatuse esimees. Taotlus esitati Magistrat der Stadt Wien – Magistratisches Bezirksamt für den 3. und 11. Bezirkile (Viini linna 3. ja 11. linnaosa haldusasutus; edaspidi „piirkondlik haldusasutus“), kes on pädev asutus sellise halduskaristuse määramiseks. Selle taotluse aluseks oli kahtlus, et Austria Vabariigi ja Šveitsi Konföderatsiooni vaheliste piiriüleste elektri ülekandevõimsustega tehtavate tehingute raames on toime pandud turuga manipuleerimine määruse (EL) nr 1227/2011(2) tähenduses.
2. Kuna piirkondlik haldusasutus oli otsustanud mitte jätkata selle karistusõiguslikku laadi haldussanktsiooni menetlemist, esitas E‑Control selle otsuse peale kaebuse Verwaltungsgericht Wienile (Viini halduskohus, Austria) ehk eelotsusetaotluse esitanud kohtule.
3. See kohus esitab Euroopa Kohtule kaks küsimuste rühma. Esimene küsimuste rühm käsitleb esiteks määruse nr 1227/2011 kohaldatavust Austria Vabariigi ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel mõlemas suunas toimuvate piiriüleste ülekandevõimsustega tehtavate tehingute suhtes, teiseks selle määruse artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunkti i kehtivust Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 49 seisukohast ning kolmandaks liikmesriigi õigusnormide kooskõla nimetatud määruse artiklitega 13 ja 18 seoses pädevusega, mis on antud riigi reguleerivale asutusele. Teise küsimuste rühmaga palutakse Euroopa Kohtul täpsustada sama määruse artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunktides i ja ii sätestatud mõiste „turuga manipuleerimine“ ulatust, eelkõige juhul, kui iga-aastastel enampakkumistel omandatud piiriülesed ülekandevõimsused tagastatakse igakuise enampakkumise käigus ja seejärel esitatakse ostupakkumused samaks igakuiseks enampakkumiseks.
4. Käesolev kohtuasi annab seega Euroopa Kohtule võimaluse teha otsus energia hulgimüügituru seni käsitlemata küsimustes, eelkõige piiriüleste ülekandevõimsuste enampakkumisi reguleerivate eeskirjade ja turuga manipuleerimise keelu vahekorra kohta ning täpsemalt selle kohta, kas nende eeskirjadega kooskõlas olev tegevus võib siiski kujutada endast turuga manipuleerimist määruse nr 1227/2011 tähenduses.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. Määrus nr 1227/2011
5. Määruse nr 1227/2011 põhjendused 1, 2, 13, 14 ja 31 on sõnastatud järgmiselt:
„(1) Oluline on tagada tarbijate ja teiste turuosaliste kindlustunne elektri- ja gaasiturgude terviklikkuse suhtes, pakkumise ja nõudluse õiglase ja konkurentsil põhineva vastasmõju peegeldumine energia hulgimüügiturgude hindades ning vältida kasumi teenimist turu kuritarvitamiselt.
(2) Energia hulgimüügiturgude terviklikkuse ja läbipaistvuse suurendamise eesmärk peaks olema avatud ja õiglase konkurentsi edendamine energia hulgimüügiturgudel energia lõpptarbija huvides.
[…]
(13) Manipuleerimine energia hulgimüügiturgudega hõlmab isikute tegevust hindade kunstlikuks tõstmiseks tasemele, mida ei saa õigustada pakkumise ja nõudluse turujõududega, sealhulgas tootmis-, hoidmis- või ülekandevõimsuse tegeliku kättesaadavuse ja nõudlusega. Turuga manipuleerimise vormid hõlmavad järgmist: valetellimuste esitamine ja tühistamine; vale või eksitava teabe või kuulduste levitamine massiteabevahendite, sealhulgas Interneti kaudu või muul viisil; tahtlik valeteabe esitamine ettevõtjatele, kes väljastavad hinnaprognoose või turuaruandeid, millega eksitatakse turuosalisi, kes tegutsevad nendele hinnaprognoosidele või turuaruannetele toetudes; ja tahtlikult sellise mulje loomine, nagu erineks kättesaadav elektritootmise võimsus või kättesaadav maagaasi maht või kättesaadav ülekandevõimsus sellest, mis on tegelikult tehniliselt kättesaadav, juhul kui selline teave mõjutab või võib suure tõenäosusega mõjutada energiatoodete hulgimüügihinda. Manipuleerimine ja selle mõju võib avalduda piiriüleselt, elektri- ja gaasituru vahel ning finants- ja kaubaturgudel, sealhulgas saastekvootide turul.
(14) Turuga manipuleerimise juhtumid ja katsed turuga manipuleerida hõlmavad ühe isiku või mitme üksteisega koostööd tegeva isiku tegevust endale energia hulgimüügitoote pakkumise ja nõudluse suhtes otsustava seisundi kindlustamiseks, mille tulemusena määratakse otse või kaudselt kindlaks hinnad või võidakse seda teha ning luuakse muid ebaõiglasi kauplemistingimusi; samuti energia hulgimüügitoodete pakkumist, ostmist või müümist võrdlushindade alusel tegutsevate turuosaliste eksitamise eesmärgil või sellekohase kavatsusega või mõjuga. Tunnustatud turutavad, nagu näiteks finantsteenuste valdkonnas kehtivad tavad, mis praegu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/6/EÜ (siseringitehingute ja turuga manipuleerimise (turu kuritarvitamise) kohta)(3) artikli 1 lõikes 5, mida võidakse kõnealuse direktiivi muutmisel kohandada, võiksid aga turuosalistele olla seaduslikuks vahendiks, millega tagada energia hulgimüügitootele soodus hind.
[…]
(31) Oluline on, et karistused käesoleva määruse rikkumise eest oleksid proportsionaalsed, tõhusad ja hoiatavad ning kajastaksid rikkumise raskust, tarbijatele tekitatud kahju ning siseteabe põhjal kauplemisest ja turu manipuleerimisest tulenevat võimalikku kasu. Kõnealuseid karistusi tuleks kohaldada kooskõlas siseriikliku õigusega. Võttes arvesse vastastoimet elektri ja maagaasi tuletisinstrumentidega kauplemise ning tegeliku elektri ja maagaasiga kauplemise vahel, peaksid karistused käesoleva määruse rikkumise eest olema samaväärsed karistustega, mis liikmesriigid on heaks kiitnud direktiivi [2003/6] rakendamisel. […] Käesolev määrus ei mõjuta tõendamisnõudeid käsitlevaid siseriiklikke eeskirju ega ka liikmesriikide reguleerivate asutuste ja kohtute kohustust teha kindlaks konkreetse juhtumi asjaolud, tingimusel et sellised eeskirjad ja kohustused on kooskõlas liidu õiguse üldpõhimõtetega.“
6. Selle määruse artikli 1 „Sisu, reguleerimisala ja seos liidu muude õigusaktidega“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Käesoleva määrusega kehtestatakse eeskirjad, mis keelavad energia hulgimüügiturge mõjutavad kuritarvitused ja on sidusad finantsturgudele kohaldatavate eeskirjadega ning tagavad kõnealuste energia hulgimüügiturgude nõuetekohase toimimise, võttes sealjuures arvesse nende iseärasusi. Määruses nähakse ette, et järelevalvet energia hulgimüügiturgude üle teostab Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet (ACER) […] tihedas koostöös riiklike reguleerivate asutustega ning võttes arvesse heitkogustega kauplemise süsteemi ja energia hulgimüügiturgude vastastoimet.
2. Käesolevat määrust kohaldatakse energia hulgimüügitoodetega kauplemise suhtes. Käesoleva määruse artikleid 3 ja 5 ei kohaldata nende energia hulgimüügitoodete suhtes, mis on finantsinstrumendid ja mille suhtes kohaldatakse direktiivi [2003/6] artiklit 9. Käesolev määrus ei piira direktiivide [2003/6] ja 2004/39/EÜ(4) ega Euroopa konkurentsiõiguse kohaldamist käesoleva määrusega hõlmatud tegevuse suhtes.“
7. Nimetatud määruse artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
2) „turuga manipuleerimine“ –
a) tehingu sõlmimine või kauplemiskorralduse andmine, muutmine või tühistamine või mis tahes muu energia hulgimüügitoodetega seotud tegevus,
i) millega antakse või tõenäoliselt antakse valesid või eksitavaid teateid energia hulgimüügitoodete pakkumise, nõudluse või hinna kohta,
ii) mille kaudu üks isik või mitu koostööd tegevat isikut kindlustavad või püüavad kindlustada ühe või mitme energia hulgimüügitoote hinna kunstlikul tasemel hoidmise, välja arvatud juhul, kui tehingu sõlminud või kauplemiskorralduse andnud isik tõendab, et tema tegevusel on õiguspärased põhjused ning kõnealune tehing või kauplemiskorraldus on kooskõlas asjaomasel energia hulgimüügiturul tunnustatud tavadega, või
iii) mille kaudu kasutatakse või püütakse kasutada fiktiivseid vahendeid või muud liiki pettust või võtteid, millega antakse või tõenäoliselt antakse valesid või eksitavaid märguandeid energia hulgimüügitoodete pakkumise, nõudluse või hinna kohta,
[…]
[…]
4) „energia hulgimüügitooted“ – järgmised lepingud ja tuletisinstrumendid olenemata sellest, kus ja kuidas nendega kaubeldakse:
a) elektri või maagaasi tarnelepingud liidusisesteks tarneteks;
b) liidus toodetud, kaubeldava või tarnitava elektri või maagaasiga seotud tuletisinstrumendid;
c) lepingud, mis on seotud elektri või maagaasi transportimisega liidus;
d) tuletisinstrumendid, mis on seotud elektri või maagaasi transportimisega liidus.
[…]
[…]
6) „energia hulgimüügiturg“ – iga turg liidus, kus kaubeldakse energia hulgimüügitoodetega;
7) „turuosaline“ – isik, kaasa arvatud põhivõrguettevõtja, kes sõlmib tehinguid ning annab muu hulgas kauplemiskorraldusi ühel või mitmel energia hulgimüügiturul;
8) „isik“ – füüsiline või juriidiline isik;
[…]
10) „riiklik reguleeriv asutus“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/72/EÜ (mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju)(5) artikli 35 lõike 1 kohaselt […] määratud riiklik reguleeriv asutus;
11) „põhivõrguettevõtja“ – põhivõrguettevõtja direktiivi [2009/72] artikli 2 punkti 4 […] tähenduses;
[…]“.
8. Sama määruse artiklis 5 „Turuga manipuleerimise keeld“ on sätestatud:
„Energia hulgimüügiturul keelatakse turuga manipuleerimine või turuga manipuleerimise katsed.“
9. Määruse nr 1227/2011 artikkel 13 „Turu kuritarvitamise vastase keelu rakendamine“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Riiklikud reguleerivad asutused tagavad artiklites 3 ja 5 sätestatud keeldude ning artiklis 4 sätestatud kohustuse kohaldamise.
Iga liikmesriik tagab, et tema riiklikel reguleerivatel asutustel on kõnealuse ülesande täitmiseks vajalikud uurimis- ja jõustamisvolitused hiljemalt 29. juunil 2013. Nimetatud volitusi kasutatakse proportsionaalsel viisil.
Nimetatud volitusi kasutatakse:
a) otse;
b) koostöös teiste asutustega või
c) suunates küsimuse pädevatele õigusasutustele.
Vajaduse korral võib riiklik reguleeriv asutus täita oma uurimisvolitusi koostöös […] reguleeritud turu, väärtpaberitehingute sobitamise süsteemi või muu isikuga, kelle ametialaseks tegevuseks on tehingute korraldamine.
2. Lõikes 1 osutatud uurimis- ja jõustamisvolitused piirduvad uurimise eesmärgiga. Neid täidetakse kooskõlas siseriikliku õigusega ja need sisaldavad õigust:
a) omada juurdepääsu kõigile vajalikele dokumentidele hoolimata nende vormist ja saada nende dokumentide koopiad;
b) nõuda teavet kõigilt asjaomastelt isikutelt, ka nendelt, kes on järjestikku seotud korralduste edastamise või asjaomaste tehingute tegemisega, ja neid volitanud isikutelt, ning vajaduse korral kutsuda selliseid isikuid või volitavaid isikuid selgitusi andma;
c) korraldada kohapeal kontrolle;
d) nõuda olemasolevaid telefonikõnede salvestusi ja tõendeid andmete edastamise kohta;
e) nõuda sellise tegevuse lõpetamist, mis on vastuolus käesoleva määruse või selle kohaselt vastuvõetud delegeeritud õigusaktide või rakendusaktidega;
f) taotleda kohtult vara külmutamist või arestimist;
g) taotleda, et kohus või pädev asutus kehtestaks kutsetegevuse ajutise keelu.“
10. Selle määruse artiklis 18 „Karistused“ on sätestatud:
„Liikmesriigid võtavad vastu käesoleva määruse rikkumise eest kohaldatavaid karistusi käsitlevad eeskirjad ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende täitmise tagamiseks. Ettenähtud meetmed ja karistused peavad olema tõhusad, hoiatavad ja proportsionaalsed ning kajastama rikkumise olemust, kestust ja raskust, tarbijatele tekitatud kahju ning siseteabe põhjal kauplemisel ja turu manipuleerimisel saadavat võimalikku kasu.
[…]
Liikmesriigid näevad ette, et riiklik reguleeriv asutus võib avalikustada meetmed või karistused, mis on määratud käesoleva määruse rikkumise eest, välja arvatud juhul, kui selline avalikustamine tekitaks asjaomastele isikutele ebaproportsionaalset kahju.“
2. Määrus (EL) 2016/1719
11. Määruse (EL) 2016/1719(6) artikli 1 „Reguleerimisese ja kohaldamisala“ lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevas määruses sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad võimsuse piirkonnaülese jaotamise kohta forvardturul, ühise metoodika kohta, millega määratakse kindlaks pikkade ajavahemike jaoks piirkonnaülesed võimsused, sellise ühtse jaotamiskeskkonna rajamise kohta Euroopa tasandil, kus pakutakse pikaajalisi ülekandeõigusi, ning võimaluste kohta neid tagasi kanda võimsuste jaotamiseks forvardturul või nende üleandmiseks ühelt turuosaliselt teisele.“
12. Selle määruse artiklis 2 „Mõisted“ on ette nähtud:
„Käesoleva määruse kohaldamisel kasutatakse mõisteid […] direktiivi [2009/72] artikli 2 tähenduses.
Lisaks kasutatakse järgmisi mõisteid:
1) „võimsuse jaotamine forvardturul“ – piirkonnaülese võimsuse jaotamine pikkadeks ajavahemikeks enampakkumise teel enne järgmise päeva turu ajavahemikku;
2) „pikaajaline ülekandeõigus“ – forvardturul võimsuse jaotamisel omandatud füüsiline ülekandeõigus, rahaline ülekandeõigus optsiooni kujul või rahaline ülekandeõigus kohustuse kujul;
3) „jaotamiseeskiri“ – eeskiri võimsuse jaotamise kohta forvardturul, mida kohaldatakse ühtses jaotamiskeskkonnas;
4) „ühtne jaotamiskeskkond “– kõigi põhivõrguettevõtjate loodud Euroopa keskkond võimsuse jaotamiseks forvardturul;
5) „enampakkumine“ – toiming, mille puhul pakutakse ja jaotatakse võimsust piirkonnaüleselt pikaks ajaks turuosalistele, kes esitavad pakkumisi;
6) „kasuta või müü“ – põhimõte, mille kohaselt füüsiliste ülekandeõiguste esemeks oleva ostetud ja registreerimata piirkonnaülese võimsuse ülekande õigus läheb automaatselt järgmise päeva turul jaotamiseks ja mille kohaselt kõnealuste füüsiliste ülekandeõiguste omaja saab selle eest põhivõrguettevõtjalt hüvitust;
7) „registreerimine“ – teatamine, mille teevad füüsiliste ülekandeõiguste omaja ja tema vastaspool või volitatud kolmas osaline vastavatele põhivõrguettevõtjatele piirkonnaülese pikkade ajavahemike võimsuse kasutamise kohta;
[…]“.
13. Nimetatud määruse artiklis 37 „Pikaajalises võimsuse jaotamises osalemise tingimused“ on sätestatud:
„1. Turuosalised peavad olema registreeritud ühtses jaotamiskeskkonnas ja vastama kõikidele ühtlustatud jaotamiseeskirja kõlblikkusnõuetele, enne kui nad saavad õiguse enampakkumisel osaleda või õiguse üle kanda oma pikaajalisi ülekandeõigusi. Kõlblikkusnõuetes tuleb järgida mittediskrimineerimise ja läbipaistvuse põhimõtet.
2. Kui turuosaliselt saadakse registreerimise taotlus, peab ühtne jaotamiskeskkond teatama, kas turuosaline vastab kõikidele kõlblikkusnõuetele ja kas tal on õigus enampakkumisel osaleda või üle kanda oma pikaajalisi ülekandeõigusi teatavast kuupäevast alates.
3. Turuosalised peavad täielikult järgima ühtlustatud jaotamiseeskirja. Turuosalised peavad alal hoidma ja ajakohastama kogu teavet oma osalemise kohta ning teatama viivitamatult ühtsele jaotamiskeskkonnale, kui teabes on muudatusi.
4. Ühtsel jaotamiskeskkonnal peab olema õigus peatada turuosalise õigus enampakkumistes osaleda või üle kanda oma pikaajalisi ülekandeõigusi või sellised õigused ära võtta, kui turuosaline on rikkunud lepingulisi kohustusi, mis tal on seoses ühtlustatud jaotamiseeskirjaga.
5. Kui turuosalisel peatatakse õigus osaleda enampakkumisel või õigus üle anda pikaajalist ülekandeõigust vastavalt ühtlustatud jaotamiseeskirjale või võetakse turuosalisel sellised õigused ära, ei vabasta see turuosalist ega ühtset jaotamiskeskkonda kohustustest, mis tulenevad pikaajalistest ülekandeõigustest, mis on jaotatud ja välja makstud enne õiguste peatamist või äravõtmist.“
14. Sama määruse artiklis 43 „Pikaajaliste ülekandeõiguste tagasikandmine“ on sätestatud:
„1. Pikaajaliste ülekandeõiguste omajad võivad ühtse jaotamiskeskkonna kaudu oma pikaajalised ülekandeõigused tagasi kanda asjaomastele põhivõrguettevõtjatele võimsuse uueks jaotamiseks forvardturul.
2. Pikaajaliste ülekandeõiguste omajad, kes tahavad oma pikaajalisi ülekandeõigusi uuesti jaotamiseks tagasi kanda, peavad seda teatama ühtsele jaotamiskeskkonnale kas otse või kolmanda isiku kaudu, nagu on sätestatud ühtlustatud jaotamiseeskirjas.
3. Pikaajaliste ülekandeõiguste omajad, kes kannavad oma pikaajalised ülekandeõigused tagasi, peavad selle eest saama asjaomastelt põhivõrguettevõtjatelt ühtse jaotamiskeskkonna kaudu hüvitist kas otse või kaudselt kolmanda isiku kaudu. See tasu võrdub enampakkumisel pikaajaliste ülekandeõiguste uuesti jaotamisel saadud hinnaga.“
B. Austria õigus
1. ElWOG 2010
15. 23. detsembri 2010. aasta föderaalseaduse elektrimajanduse ja -korralduse uue regulatsiooni kohta (2010. aasta elektrimajanduse ja -korralduse seadus) (Bundesgesetz, mit dem die Organisation auf dem Gebiet der Elektrizitätswirtschaft neu geregelt wird (Elektrizitätswirtschafts- und -organisationsgesetz 2010), edaspidi „ElWOG 2010“)(7) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis(8) sätestab § 89 „Asutuste pädevus muudes küsimustes, mida reguleerib vahetult kohaldatav föderaalõigus“:
„(1) Kui üksikjuhtudel ei ole sätestatud teisiti, tähendab asutus käesoleva föderaalseaduse vahetult kohaldatavate sätete tähenduses reguleerivat asutust.
(2) Haldustrahvid vastavalt §-dele 99–102 määrab halduskaristuste seaduse (Verwaltungsstrafgesetz) § 26 kohaselt pädev piirkondlik haldusasutus [(Bezirksverwaltungsbehörde)]. Reguleerival asutusel on nendes menetlustes menetlusosalise staatus. Subjektiivse õigusena on tal menetluses õigus nõuda tema teostatavate avalike huvide kaitset teenivate õigusnormide järgimist ja esitada kaebus liidumaa halduskohtule.
(3) Reguleeriv asutus võib teavitada kohustatud isikuid, kes rikuvad käesolevast föderaalseadusest tulenevaid kohustusi, nendest rikkumistest, ja nõuda neilt seadusele vastava olukorra taastamist tema määratud mõistliku tähtaja jooksul, kui on alust eeldada, et seaduskuulekalt võidakse käituda ka ilma karistuse määramiseta. Seejuures näitab reguleeriv asutus ära sellise nõudega seotud õiguslikud tagajärjed.
(4) Kohustatud isikuid ei karistata, kui nad taastavad seadusele vastava olukorra reguleeriva asutuse määratud tähtaja jooksul.
[…]“.
16. Selle seaduse § 99 „Karistusi käsitlevad üldsätted“ lõikes 4 on ette nähtud:
„Kui tegemist ei ole tavakohtute pädevusse kuuluva karistatava teo koosseisuga või rahalise karistuse koosseisuga või kui rikkumine ei ole muude haldustrahvi reguleerivate õigusnormide alusel karistatav rangema karistusega, paneb haldusõigusrikkumise toime ja peab tasuma kuni 150 000 euro suuruse rahatrahvi isik, kes
1. paneb toime turuga manipuleerimise või turuga manipuleerimise katse, rikkudes määruse [nr 1227/2011] artikli 5 sätteid koostoimes artikli 2 punktidega 2 ja 3;
[…]“.
17. Nimetatud seaduse § 103 „Haldustrahvimenetlust käsitlevad erinormid“ lõikes 1 on sätestatud:
„Paragrahvide 99–102 kohaste haldusrikkumiste aegumise tähtaeg (halduskaristuste seaduse § 31 lõige 2) on üks aasta.“
2. VStG
18. 31. jaanuari 1991. aasta halduskaristuste seaduse (Verwaltungsstrafgesetz)(9) põhikohtuasjale kohaldatavas redaktsioonis(10) (edaspidi „VStG“) on § 31 „Aegumine“ lõigetes 1 ja 2 sätestatud:
„(1) Isikut ei saa vastutusele võtta, kui tema suhtes ei ole uurimist alustatud ühe aasta jooksul (§ 32 lõige 2). Seda tähtaega arvutatakse alates kuupäevast, mil karistatav tegevus lõpetati või karistatavast käitumisest loobuti; kui rikkumisega seotud tulu saadi hilisemal kuupäeval, algab tähtaeg alles sellest kuupäevast.
(2) Haldusõigusrikkumise karistatavus lõpeb aegumisega. Aegumistähtaeg on kolm aastat ja see algab lõikes 1 nimetatud kuupäevast. Aegumistähtaeg ei hõlma:
1. ajavahemikku, mille vältel ei saa uurimist õigusnormi kohaselt alustada või jätkata;
2. ajavahemikku, mille vältel teostab prokuratuur, kohus või muu haldusasutus rikkuja suhtes kriminaalmenetlust;
3. ajavahemikku, mille vältel on menetlus peatatud kuni lõpliku otsuse tegemiseni eelotsuse küsimuses;
4. ajavahemikku, mille vältel toimub menetlus Verwaltungsgerichtshofis (Austria kõrgeim halduskohus), Verfassungsgerichtshofis (Austria konstitutsioonikohus) või Euroopa Liidu kohtus.“
C. Jaotamiseeskiri Šveitsi piiril
19. Joint Allocation Office SA (edaspidi „JAO“) on äriühing, mis tegutseb kõigi põhivõrguettevõtjate asutatud ühtse jaotamiskeskkonnana võimsuse jaotamiseks forvardturul määruse 2016/1719 artikli 2 punkti 4 tähenduses.
20. Allocation Rules for Forward Capacity – Allocation on Swiss Borders (pikaajaliste võimsuste jaotamise eeskiri Šveitsi piiril) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni võttis JAO vastu 2019. aasta oktoobris kooskõlas asjaomaste riigi reguleerivate asutuste ja põhivõrguettevõtjatega (edaspidi „jaotamiseeskiri Šveitsi piiril“).
21. Selle eeskirja artikli 2 „Mõisted ja tõlgendamine“ lõikes 1 on sätestatud:
„Käesolevas jaotamiseeskirjas kasutatud suurtähelistel mõistetel on neile […] määruses [2016/1719] omistatud tähendus.“
22. Nimetatud eeskirja artiklis 45 „Üldpõhimõtted“ on sätestatud:
„1. Füüsiliste ülekandeõiguste suhtes kohaldatakse põhimõtet „kasuta või müü“.
2. Eraldatud füüsiliste ülekandeõiguste omaja võib füüsilisi ülekandeõigusi nende füüsiliseks kasutamiseks registreerida kooskõlas artikliga 46.
3. Kui registreeritud osaleja ei registreeri oma füüsilisi ülekandeõigusi, teeb jaotamiskeskkond registreerimata füüsilistele ülekandeõigustele vastava pakkumispiirkondade vahelise ülekandevõimsuse kättesaadavaks asjaomaseks päevaseks jaotamiseks. Füüsiliste ülekandeõiguste omajatel, kes ei registreeri oma füüsilisi ülekandeõigusi oma õiguste füüsiliseks kasutamiseks või kes olenevalt olukorrast ei ole neid õigusi reserveerinud tasakaalustamisteenuste jaoks, on õigus saada tasu kooskõlas artikliga 48.
[…]“.
III. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus
23. 6. juulil 2022 esitas E‑Control ElWOG 2010 § 99 lõike 4 punkti 1 alusel koostoimes määruse nr 1227/2011 artiklitega 2 ja 5 piirkondlikule haldusasutusele, st asutusele, kes on selle seaduse § 89 lõike 2 kohaselt pädev määrama sellist halduskaristust, taotluse määrata DMile haldustrahv.
24. Taotlus põhineb asjaolul, et JAO teatas 15. oktoobril 2019 ACERile ja E‑Controlile kahtlusest, et seoses kauplemisega Austria ja Šveitsi vahelistel igakuistel elektrienergia piiriüleste ülekandevõimsuste enampakkumistel on toime pandud rikkumine. Teatele tuginedes klassifitseeris seejärel ka ACER selle tegevuse oma esialgses hinnangus kahtlaseks.
25. Eelkõige heitis E‑Control Alpiqile ja DMile ette manipuleerivat tegevust, mis toimus kolmes etapis. Esimene etapp seisnes aastaste elektrienergia piiriüleste ülekandevõimsuste märkimisväärses koguses omandamises iga-aastastel enampakkumistel. Teises etapis tagastati need aastased võimsused igakuistel enampakkumistel, mis suurendas märkimisväärselt enampakkumistel pakutavat kogust ja andis teistele turuosalistele märku siirast müügikavatsusest. Kolmas etapp seisnes lõpuks selles, et Alpiq esitas ostupakkumusi suure koguse igakuiste võimsuste kohta, mistõttu kehtestati E‑Controli väitel tema valduses olevatele võimsustele hinna alammäär. Selline tegevus leidis väidetavalt aset aastatel 2020 ja 2022.
26. E‑Controli väitel ilmnes pärast seda, kui JAO oli anonüümseks muudetud kujul ostupakkumused oma veebisaidil enampakkumiste lõppedes avaldanud, et Alpiq oli määruse nr 1227/2011 artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunkti i tähenduses edastanud turule valesid või eksitavaid teateid nende enampakkumiste ajal esinenud pakkumise ja nõudluse kohta. Avaldatud nõudlus ja ostupakkumiste summa jätsid teistele turuosalistele nimelt mulje, et need on tegelikust suuremad, eelkõige juhul, kui Alpiq esindas iga-aastastel enampakkumistel omandatud piiriüleste ülekandevõimsuste tagastamise tõttu igakuisele enampakkumisele pandud võimsustest suurimat osa ning oli ühtlasi nende suurim ostja. Lisaks suutis Alpiq võimsuste tagastamise ja ostupakkumiste esitamise ühendamise kaudu kehtestada tagastatud võimsustele miinimumhinna, sest teised turuosalised said neid võimsusi omandada üksnes sellest hinnast kõrgema ostupakkumise abil. Selle äriühingu pakkumised, mis ei olnud väidetavalt majanduslikult vajalikud ega põhjendatud, kuna tal olid asjaomased võimsusõigused juba olemas, suurendasid seega kunstlikult igal kuul avaldatud kogunõudlust. Alpiq tegutses samal ajal pakkumise poolel võimsuste tagastamise kaudu ja nõudluse poolel oma ostupakkumiste kaudu, ilma et see kahekordne sekkumine oleks teistele turuosalistele pakkumiste anonüümseks muutmise tõttu nähtav olnud. Lisaks esitas ta mõnikord pakkumusi, mis olid oluliselt kõrgemad teiste turuosaliste omadest.
27. E‑Controli taotluse alusel algatas piirkondlik haldusasutus haldustrahvimenetluse ja lõpetas selle 14. detsembril 2023 põhjusel, et ühelt poolt oli selles menetluses süüdistatav, Alpiq nõukogu esimees sellel ametikohal olnud alles alates 2021. aasta märtsist ja teiselt poolt olid võimalikud süüteod juba aegunud.
28. E‑Control esitas selle otsuse peale kaebuse Verwaltungsgericht Wienile (Viini halduskohus, Austria) ehk eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Lisaks kaebuses juba esitatud asjaoludele väitis ta selles kohtus esimest korda sisuliselt, et piirkondlik haldusasutus ei ole põhikohtuasjas otsustamiseks pädev. Nimelt väidab E‑Control, et see pädevus kuulub määruse nr 1227/2011 artikli 13 otsekohaldatavuse tõttu koostoimes ElWOG 2010 § 89 lõigetega 1 ja 2 temale, sest nimetatud haldusasutus ei ole määruse artikli 13 lõike 1 punktis c silmas peetud sõltumatu kohus. ElWOG 2010 § 89 lõikega 2 sellele haldusasutusele antud pädevus ei vasta ka sama määruse artikli 13 lõike 1 punktis b sätestatud nõuetele, kuivõrd karistuste määramise volitusi ei teosta riigi reguleeriv asutus koostöös teiste asutustega, vaid tal on üksnes õigus taotleda menetluse algatamist. Kuna ElWOG 2010 § 89 lõige 2 ei ole seega kooskõlas kõnealuse määruse artikliga 13, tuleb see liikmesriigi säte jätta kohaldamata, mistõttu karistuste määramise pädevus kuulub vastavalt ElWOG 2010 § 89 lõikele 1 E‑Controlile. Pealegi ei saa suure energiaettevõtja omanikust Viini linna juhistele alluvat munitsipaaltalitust pidada erapooletuks asutuseks. Lisaks ei ole DMile või Alpiqile etteheidetav süütegu veel aegunud, sest kuigi ElWOG 2010 § 103 lõikes 1 viidatakse VStG § 31 lõikele 2, põhineb see viide selle seaduse varasemal redaktsioonil. Austria seadusandja kavatses aga pikendada menetluse aegumistähtaega kuuelt kuult ühele aastale.
29. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Alpiq või DM ei ole menetluse käigus vaidlustanud neile etteheidetavat tegevust kui sellist ning on sisuliselt väitnud, et see oli kooskõlas ühtse jaotamiskeskkonna korraldatavatele enampakkumistele kohaldatavatest õigusnormidest tulenevate nõuetega. Samuti väitsid nad, et see kõigile turuosalistele teada olnud tegevus oli kooskõlas turutavadega ega andnud teistele turuosalistele valesid või eksitavaid teateid, mida kinnitasid kaks eksperdiaruannet. Lisaks ei olnud Alpiqil võimalust müüa iga-aastasel enampakkumisel omandatud piiriüleseid ülekandevõimsusi iga kuu vajadustele vastavas mahus. Neid võimsusi sai, vastupidi, tagastada üksnes täies ulatuses, pannes need enampakkumisele selle lõpuks kujuneva hinnaga, nii et Alpiq ei saanud hinda ise kindlaks määrata. Seega ei olnud etteheidetava tegevuse objektiivsed süüteokoosseisu tunnused täidetud, kuna Alpiqil oli tõsine huvi nii asjaomaste ülekandevõimsuste müümiseks kui ka ostmiseks. Pealegi oli tema tegevus majanduslikult mõistlik, arusaadav ja vajalik, sest Šveitsi elektriturg on vähelikviidne ning Alpiq pidi end kindlustama välismaistel turgudel, mis eeldas piiriüleste ülekandevõimsuste olemasolu, seda enam et pikaajalised prognoosid on väga ebakindlad. Ülekandeõiguste tagastamine võimaldas seega teha turule kättesaadavaks rohkem võimsust ning suurendada seeläbi turu likviidsust, mis soodustab konkurentsi. Lisaks oli menetluse aegumistähtaeg juba möödunud.
30. Alpiq ja DM lisasid, et määruse nr 1227/2011 artikkel 13 ei ole põhikohtuasjas vahetult kohaldatav, sest see säte ei määra ise kindlaks pädevusnorme ega riigi reguleeriva asutuse ja karistusi määrava asutuse koostöö korda, jättes liikmesriikidele seega kaalutlusruumi. Liikmesriikide institutsioonilise autonoomia põhimõtte kohaselt ei saa see säte olla ElWOG 2010 § 89 lõike 2 suhtes ülimuslik. E-Controlile antud volitusi reguleerivad pädevuseeskirjad olid kooskõlas ka tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtetega, kuna E‑Controlile on tagatud tõhus kohtulik kaitse halduskohtus ning kõnealune artikkel 13 võeti vastu halduskaristuse menetluse kohaldamiseks.
31. Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgericht Wien (Viini halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas määruse [nr 1227/2011] kohaldamisala hõlmab piiriüleste ülekandevõimsustega kauplemist Austria Vabariigi ja Šveitsi Konföderatsiooni ning Šveitsi Konföderatsiooni ja Austria Vabariigi vahel, millega tegeleb Šveitsi ettevõtja?
2. Kas määruse [nr 1227/2011] artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunkt i on kooskõlas [harta] artikli 49 lõikega 1?
3. Kas piirkondliku haldusasutuse pädevus määrata haldustrahve vastavalt [ElWOG 2010] § 89 lõikele 2 on kooskõlas liidu õigusest tulenevate kriteeriumidega, mis kehtivad määruse [nr 1227/2011] artikli 13 lõikes 1 osutatud uurimis‑ ja jõustamisvolituste suhtes, ning liidu õigusest tulenevate kriteeriumidega, mis kehtivad määruse [nr 1227/2011] artiklis 18 osutatud mõjusate ja hoiatavate karistuste suhtes?
Kui esimesele, teisele ja kolmandale küsimusele vastatakse jaatavalt:
4. Kas (juriidiline) isik võib anda valesid või eksitavaid teateid määruse [nr 1227/2011] artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunkti i tähenduses, kui ta järgib [määruse 2016/1719] sätestatud eeskirju [või jaotamiseeskirju Šveitsi piiril], mis reguleerivad tegevust piiriüleste ülekandevõimsuste enampakkumistel määruse [2016/1719] alusel loodud [JAO ühtses jaotamiskeskkonnas]?
5. Kui neljandale küsimusele vastatakse jaatavalt: kas iga-aastastel enampakkumistel omandatud piiriüleste ülekandevõimsuste tagastamine igakuiseks enampakkumiseks ja sellele järgnev ostupakkumuste esitamine samaks igakuiseks enampakkumiseks („tagastamise ja pakkumise strateegia“) JAO ühtses jaotamiskeskkonnas vastab turuga manipuleerimise koosseisule määruse [nr 1227/2011] artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunkti i tähenduses?
Kui esimesele ja kolmandale küsimusele vastatakse jaatavalt:
6. Kas iga-aastastel enampakkumistel omandatud piiriüleste ülekandevõimsuste tagastamine igakuisel enampakkumisel ja sellele järgnev ostupakkumuste esitamine („tagastamise ja pakkumise strateegia“) samaks igakuiseks enampakkumiseks JAO ühtses jaotamiskeskkonnas toob kaasa põhimõtte „kasuta või müü“ rikkumise vastavalt määruse [2016/1719] artikli 2 punktile 6 koostoimes Allocation Rules on Swiss Bordersi artikli 45 lõikega 1?
7. Kas olenemata õigusnormidega kooskõlas olevast tegevusest on võimalik hinda JAO ühtses jaotamiskeskkonnas toimuval enampakkumisel mõjutada nii, et saavutatakse kunstlik hinnatase, millest tulenevalt on turuga manipuleerimise koosseis määruse [nr 1227/2011] artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunkti ii tähenduses täidetud?
8. Kui kuuendale küsimusele vastatakse jaatavalt: kas iga-aastastel enampakkumistel omandatud piiriüleste ülekandevõimsuste tagastamine igakuiseks enampakkumiseks ja sellele järgnev ostupakkumuste esitamine samaks igakuiseks enampakkumiseks JAO ühtses jaotamiskeskkonnas vastab turuga manipuleerimise koosseisule määruse nr 1227/2011 artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunkti ii tähenduses?“
32. Euroopa Kohtule esitasid kirjalikud seisukohad E‑Control, DM ja Alpiq, Austria ja Itaalia valitsus, Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu ning Euroopa Komisjon. Need menetlusosalised esitasid suulised seisukohad ka 8. juulil 2026 toimunud kohtuistungil.
IV. Analüüs
33. Kõigepealt märgin, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palus Euroopa Kohtul vastata mõnele oma küsimusele üksnes juhul, kui teistele küsimustele vastatakse jaatavalt. Euroopa Kohtule täieliku teabe esitamiseks ja täielikkuse huvides analüüsin siiski kõiki selle kohtu esitatud küsimusi.
34. Lisaks märkis Austria valitsus oma kirjalikes ja suulistes seisukohtades, et kohaldatavate riigisiseste õigusnormide kohaselt on halduskohtutel nende menetluses oleva kohtuasja lahendamiseks täielik pädevus, mis tähendab, et nad korraldavad uurimise ise, sõltumatult menetlusosaliste esitatud andmetest. Neil asjaoludel – ja pidades silmas analüüsi, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tegema pärast seda, kui ta on saanud Euroopa Kohtu vastused esimesele kuni kolmandale küsimusele – näib vastus neljandale kuni kaheksandale küsimusele, mis puudutavad „turuga manipuleerimise“ mõistet määruse nr 1227/2011 artikli 2 punkti 2 tähenduses, olevat sellele kohtule tarvilik, kuna see võimaldab tal teha otsuse vaidluse sisulises osas.
A. Esimene eelotsuse küsimus
35. Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määrust nr 1227/2011 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav piiriüleste elektri ülekandevõimsustega tehtavate tehingute suhtes, mida Šveitsi ettevõtja teeb Austria Vabariigi ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel mõlemas suunas.
36. Seega soovib see kohus teada, milline on nimetatud määruse territoriaalne kohaldamisala juhul, kui liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel tehakse ülekandevõimsustega vastastikuseid tehinguid, ning ta rõhutab, et määruses viidatakse eeskätt „liidusisestele tarnetele“ ja „liidus asuvale turule“, eelkõige selle artikli 2 punktides 4 ja 6, milles määratletakse vastavalt mõisted „energia hulgimüügitooted“ ja „energia hulgimüügiturg“.
37. Sellega seoses märgin, et sama määruse artikli 1 lõikes 2 on sätestatud, et seda kohaldatakse „energia hulgimüügitoodetega kauplemise suhtes“(11). Määruse nr 1227/2011 artikli 2 punktis 4 on „energia hulgimüügitooted“ määratletud kui nimetatud punkti alapunktides a–d loetletud lepingud ja tuletisinstrumendid. Nende hulgas on sama punkti 4 alapunktis c nimetatud „lepingud, mis on seotud elektri või maagaasi transportimisega liidus“(12). Need lepingud erinevad eelkõige elektri tarnelepingutest, mille puhul on sama punkti 4 alapunktis a täpsustatud, et nende puhul on tegemist lepingutega „liidusisesteks“ tarneteks.
38. Selle määruse artikli 2 punkti 4 alapunkti c sõnastusest tuleneb seega, et elektri ülekandega seotud lepingute puhul ei ole nõutav, et elektrienergia edastamine toimuks üksnes liikmesriikide territooriumil. Seega, kui elekter siseneb liidu territooriumile, on nimetatud määrus kohaldatav ka lepingutele, mille puhul elektriülekanne algab kolmandas riigis või lõpeb seal. Käesoleval juhul käsitlevad põhikohtuasjas kõne all olevad lepingud piiriüleseid vooge Austria Vabariigi, st liikmesriigi, ja Šveitsi Konföderatsiooni ehk kolmanda riigi vahel. Kuna elekter kantakse selles raamistikus tingimata üle liidu territooriumil, kuuluvad need lepingud sama määruse kohaldamisalasse kui „transportimine liidus“.
39. Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimuses, et piiriüleste ülekandevõimsustega tehtavad tehingud teeb „Šveitsi ettevõtja“. Seejuures on määruse nr 1227/2011 artikli 2 punktis 7 mõiste „turuosaline“ määratletud kui „isik, kaasa arvatud põhivõrguettevõtja, kes sõlmib tehinguid ning annab muu hulgas kauplemiskorraldusi ühel või mitmel energia hulgimüügiturul“. Kõnealuse artikli 2 punktis 8 on mõiste „isik“ määratletud kui „füüsiline või juriidiline isik“. Määrus ei nõua seega, et isiku, kes kaupleb nimetatud määruse artikli 2 punkti 4 alapunkti c tähenduses energia hulgimüügitoodetega seotud lepingutega, registrijärgne asukoht, tegevuskoht, tegevusüksus või elukoht asuks liidus. Samuti hõlmab sama määruse artikli 2 punktis 4 sisalduv „energia hulgimüügitoodete“ määratlus nimetatud lepinguid ja tuletisinstrumente „olenemata sellest, kus ja kuidas nendega kaubeldakse“. Samuti ei nõuta määruse nr 1227/2011 artikli 2 punktiga 6, milles „energia hulgimüügiturg“ on määratletud kui „iga turg liidus, kus kaubeldakse energia hulgimüügitoodetega“, et kaupleja oleks liidus asuv turuosaline. Järelikult ei välista selle määruse kohaldamist asjaolu, et tehinguid piiriüleste ülekandevõimsustega teeb kolmandas riigis asuv ettevõtja.
40. Kõnealuse määruse ükski muu säte ei näe ette piiranguid selle territoriaalse ega isikulise kohaldamisala suhtes.
41. Tõlgendust, mille kohaselt see määrus laieneb niisugustele lepingutele, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kinnitavad selle määrusega taotletavad eesmärgid. Nimelt kehtestatakse määruse nr 1227/2011 artikli 1 lõike 1 kohaselt sellega eelkõige eeskirjad, millega keelatakse energia hulgimüügiturge mõjutavad kuritarvitused. Lisaks tuleneb selle määruse põhjendusest 1, et oluline on tagada tarbijate ja teiste turuosaliste kindlustunne elektri- ja gaasiturgude terviklikkuse suhtes ning vältida kasumi teenimist turu kuritarvitamiselt. Nimetatud määruse põhjenduses 13 on samuti märgitud, et manipuleerimine ja selle mõjud võivad ilmneda kõikjal maailmas, eelkõige elektriturgude vahel. Nendest eesmärkidest tuleneb, et kõnealuse määruse soovitava toime tagamiseks tuleb eelistada selle määruse territoriaalse kohaldamisala laia tõlgendamist.
42. Lisan, et kuna Euroopa elektriturud on järjest enam omavahel ühendatud ka väljaspool liidu territooriumi(13), kaotaks määrus nr 1227/2011, mille eesmärk on energia hulgimüügiturgude terviklikkus ja läbipaistvus, osaliselt oma sisu, kui seda ei kohaldataks piiriüleste ülekandevõimsustega tehtavate tehingute suhtes juhul, kui liikmesriiki läbiva elektri lähte- või sihtkoht on kolmandas riigis.
43. Teabe täielikkuse huvides märgin, et sama määruse artikli 16 lõike 1 teises lõigus on ette nähtud, et ACER „avaldab vajaduse korral mittesiduvad suunised artiklis 2 sätestatud mõistete kohaldamise kohta“. Selles raamistikus võttis kõnealune amet vastu määruse kohaldamise suunised(14), mille 22. juuli 2021. aasta kuuenda väljaande punktis 2.3.3(15) on märgitud, et riigi reguleerivad asutused peavad mõistet „elektri transportimine liidus“ tõlgendama nii, et see hõlmab eelkõige elektri mis tahes transporti geograafiliselt väljaspool liitu asuvast enampakkumispiirkonnast või punktist täielikult või osaliselt liidus asuvasse enampakkumispiirkonda või tarnepunkti, samuti elektri ülekannet vastassuunas(16). Nende suuniste punktis 2.3(17) on samuti märgitud, et kõnealune määrus hõlmab isikuid, kelle asukoht ei ole liidus, kui nad teevad tehinguid energia hulgimüügitoodetega. Kuigi need suunised ei ole õiguslikult siduvad, võimaldavad need kindlaks teha tõlgenduse, mille turuosalised määrusele nr 1227/2011 on andnud, sest selle artikli 16 lõike 1 esimese lõigu kohaselt püüab ACER tagada, et riigi reguleerivad asutused täidaksid neile sellest määrusest tulenevaid ülesandeid kooskõlastatud ja ühtsel viisil.
44. Eelpool esitatut arvestades teen ettepaneku vastata esimesele küsimusele, et määrust nr 1227/2011 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav piiriüleste elektri ülekandevõimsustega tehtavatele tehingutele, mida Šveitsi ettevõtja teeb Austria Vabariigi ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel mõlemas suunas.
B. Teine eelotsuse küsimus
45. Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul analüüsida määruse nr 1227/2011 artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunkti i kehtivust harta artikli 49 lõike 1 alusel.
1. Vastuvõetavus
46. Austria valitsus väidab, et teine küsimus on vastuvõetamatu, sest selle puhul ei ole täidetud Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94 sätestatud nõuded, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole piisavalt selgitanud oma kahtlusi määruse nr 1227/2011 artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunkti i täpsuse suhtes. Nimelt ei ole eelotsusetaotluses nimetatud mõiste „turuga manipuleerimine“ erinevaid tõlgendusi. Kuid ainuüksi asjaolu, et mõistet – nagu liidu õiguses sageli juhtub – ei ole määratletud ning see vajab tõlgendamist, ei ole piisav asjaomase õigusnormi ebatäpsuse ja seega harta artikli 49 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks.
47. Tuletan meelde, et eelotsusemenetluse toimimise aluseks vajalikust koostöövaimust tulenevalt on hädavajalik, et liikmesriigi kohus selgitaks oma eelotsusetaotluses täpseid põhjuseid, miks ta peab liidu õiguse teatavate õigusnormide tõlgendamise või kehtivuse küsimustele antavat vastust vaidluse lahendamisel vajalikuks. Seetõttu on oluline, et liikmesriigi kohus tooks eelkõige välja täpsed põhjused, mille tõttu ta on hakanud liidu õiguse teatavate õigusnormide kehtivuses kahtlema, ning esitaks kehtetuse alused, millega seetõttu tuleb tema arvates arvestada. Nagu Austria valitsus märgib, tuleneb see nõue ka Euroopa Kohtu kodukorra artikli 94 punktist c(18).
48. Kuigi teise eelotsuse küsimuse põhjendus on lühike, võimaldab see käesoleval juhul piisavalt mõista põhjusi, mille tõttu eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult määruse nr 1227/2011 artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunkti i kehtivuse kohta. See kohus rõhutab nimelt, et soovib kindlaks teha, kas see säte järgib harta artikli 49 lõike 1 esimeses lauses ette nähtud süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtet, kuna nimetatud määruse artikli 2 punkti 2 tähenduses turuga manipuleerimise mõiste raames ei ole energia hulgimüügitoodete pakkumist, nõudlust või hinda puudutavate „valede või eksitavate teadete“ mõiste selgelt määratletud. Nimetatud kohus viitab eelkõige Euroopa Kohtu praktikale, mis käsitleb selle artikli 49 lõikes 1 väljendatud kohaldatava seaduse täpsuse põhimõtet, osutades 18. juuli 2013. aasta kohtuotsusele Schindler Holding jt vs. komisjon(19).
49. Lisaks puudutab Austria valitsuse väide, et mõiste „valed või eksitavad teated“ määratluse puudumisest ja õigusaktide tõlgendamise vajadusest ei piisa harta artikli 49 lõike 1 rikkumise tõendamiseks, esitatud eelotsuse küsimuse sisu, mitte selle vastuvõetavust, mistõttu tuleb seda väidet analüüsida selle küsimuse sisulise analüüsi raames.
50. Neil asjaoludel on Euroopa Kohtule teada vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud, et anda talle esitatud küsimusele tarvilik vastus. Seetõttu leian, et teine küsimus on vastuvõetav.
2. Sisuline analüüs
51. Harta artikli 49 „Kuritegude ja karistuste seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõte“ lõike 1 esimeses lauses on sätestatud, et „[k]edagi ei tohi tunnistada süüdi kuriteos teo või tegevusetuse eest, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku või rahvusvahelise õiguse järgi ei olnud kuritegu“. Tuletan meelde, et põhiõiguste harta selgitustest, mis käsitlevad harta artiklit 49(20), tuleneb, et see säte on kohaldatav karistusõiguse valdkonnas(21). Lisaks on selge, et põhikohtuasi käsitleb liidu õiguse kohaldamist harta artikli 51 lõike 1 tähenduses.
52. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtub, et karistuse karistusõigusliku laadi hindamisel – eelkõige harta artikli 49 kohaldamisel – on asjakohased kolm kriteeriumi. Esimene kriteerium on rikkumise õiguslik kvalifitseerimine riigisiseses õiguses, teine rikkumise laad ning kolmas selle karistuse raskus, mis võidakse isikule määrata(22).
53. Käesoleval juhul on ElWOG 2010 § 99 lõike 4 punktis 1 sätestatud, et „[k]ui tegemist ei ole üldkohtute pädevusse kuuluva karistatava teoga või teoga, mille eest võib määrata pelgalt rahatrahvi, ning selle eest ei ole ette nähtud rangemat karistust muude halduskaristusi reguleerivate õigusnormide alusel, paneb haldusõigusrikkumise toime ja peab tasuma kuni 150 000 euro suuruse rahatrahvi isik, kes manipuleerib või üritab manipuleerida turuga, rikkudes määruse nr [1227/2011 artiklit 5 koostoimes selle artikli 2 punktidega 2 ja 3“.
54. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on hinnata, kas ElWOG 2010 selles sättes ette nähtud karistus on karistusõiguslikku laadi harta artikli 49 lõike 1 tähenduses. Sellega seoses märgin, et eelotsusetaotluse esitanud kohus kvalifitseerib eelotsusetaotluses selles sättes ette nähtud haldusrikkumise „karistusõiguslikku laadi“ rikkumiseks ega sea seda kvalifikatsiooni kahtluse alla, ning menetlusosalised ega seisukohti esitanud huvitatud isikud seda ei vaidlusta. Seega eeldusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus teeb vajaliku kontrolli seoses käesoleva ettepaneku punktis 52 nimetatud kolme kriteeriumiga, käsitan käesoleva kohtuasja eesmärgil nimetatud sätet karistusõiguslikku laadi sättena harta artikli 49 tähenduses.
55. Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et kuigi määrus nr 1227/2011 ise ei määra kindlaks mingit karistust sama määruse artikli 5 rikkumise eest, on selle määruse artiklis 18 sätestatud, et liikmesriigid peavad kehtestama tõhusad, hoiatavad ja proportsionaalsed karistused, seega karistused, mis võivad olla karistusõiguslikku laadi. Seetõttu võib kriminaalasjades seaduslikkuse põhimõtet kahjustada selliste mõistete võimalik ebaselgus või ebatäpsus, mis määravad kindlaks tegevuse, mille järgimist asjaomastelt õigussubjektidelt nõutakse ning mille järgimata jätmise korral võidakse neile määrata sellised karistused(23).
56. Sellega seoses nõuab õiguskindluse põhimõte Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ühelt poolt, et õigusnormid oleksid selged ja täpsed, ning teiselt poolt, et nende kohaldamine oleks õigussubjektidele ettenähtav, eriti kui need võivad kaasa tuua ebasoodsaid tagajärgi. See põhimõte nõuab esmajoones, et õigusnormid võimaldaksid asjasse puutuvatel isikutel täpselt teada oma kohustuste ulatust, mis on nende õigusnormidega neile pandud, ja et neil isikutel oleks võimalik selgelt teada oma õigusi ja kohustusi ning toimida neile vastavalt. Neid nõudeid ei saa siiski mõista nii, et nendega on vastuolus see, kui liidu seadusandja kasutab oma vastuvõetavas normis mõnda abstraktset õigusmõistet, ega ka nii, et see nõuab, et sellises abstraktses normis oleksid nimetatud konkreetsed olukorrad, mille korral see võib olla kohaldatav, kuivõrd seadusandja ei saa kõiki selliseid olukordi ette kindlaks määrata. Seega ei pea seadusandlik akt ise sisaldama tehnilisi täpsustusi: liidu seadusandjal on võimalus kehtestada üldine õiguslik raamistik, mida hiljem vajaduse korral täpsustatakse. Seega ei eira asjaolu, et seadusandlik akt annab selle rakendamise eest vastutavatele asutustele kaalutlusruumi, iseenesest ettenähtavuse nõuet tingimusel, et kaalutlusõiguse ulatus ja kasutamise kord on taotletavat õiguspärast eesmärki arvestades määratletud piisavalt selgelt, et anda isikule piisav kaitse omavoli vastu(24).
57. Euroopa Kohtu praktika kohaselt on nõue, et seadus määratleks selgelt süüteod ja nende eest määratavad sanktsioonid, täidetud siis, kui õigussubjekt saab asjaomase sätte sõnastuse ja võimalusel sellele antud kohtuliku tõlgenduse põhjal aru, milline tegu või tegevusetus toob kaasa kriminaalvastutuse. Vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, mis käsitleb Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 7, milles on ette nähtud õigused, mida tagab ka harta artikkel 49, ei saa seadusandlike aktide sõnastus olla täiuslikult täpne seetõttu, et need aktid on paratamatult üldised. Sellest tuleneb eelkõige, et kuigi sellise normitehnika puhul, mis kasutab pigem üldkategooriaid kui ammendavaid loetelusid, jäävad määratluse piirid sageli häguseks, ei saa need nn halle alasid puudutavad kahtlused iseenesest viia selleni, et säte on kõnealuse konventsiooni artikliga 7 vastuolus, kui säte on enamikul juhtudel piisavalt selge(25).
58. Lisaks sellele ei takista asjaolu, et õigusakt viitab laiadele mõistetele, mida tuleb järk-järgult selgitada, üldjuhul pidamast seda õigusakti selliseks, mis näeb ette selged ja täpsed reeglid, mis võimaldavad õigussubjektil õigusakti rikkumise korral ette näha, millised kriminaalkaristused võidakse määrata. Sellega seoses on oluline teada, kas nende mõistete mitmetähenduslikkust või ebamäärasust on võimalik kõrvaldada tavapäraste õiguse tõlgendamise meetodite abil(26).
59. Käesoleval juhul vastab tõele, et määruse nr 1227/2011 artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunktis i ei ole määratletud mõistet „valed või eksitavad teated“. Kontekst, millesse see säte kuulub, annab siiski olulisi täpsustusi tegevuse kohta, mis võib kaasa tuua turuosalistele karistuste määramise selle määruse tähenduses.
60. Esiteks, kuigi Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole liidu õigusakti preambulil siduvat õigusjõudu ja sellele ei saa tugineda asjaomase akti sätetest kõrvalekaldumiseks või nende sätete tõlgendamiseks vastupidi nende sõnastusele, võib õigusakti preambul õigusakti sisu täpsustada, kuna preambulis esitatud põhjendused on tõlgendamisel olulised elemendid, mis võivad selgitada akti koostaja tahet(27). Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et õigusakti põhjenduste ülesanne on selgitada meetme vastuvõtmise põhjuseid(28).
61. Määruse nr 1227/2011 põhjendused 13 ja 14 sisaldavad aga mitut elementi, mis võimaldavad tõhusalt selgitada mõisteid „turuga manipuleerimine“ ja „valed või eksitavad teated“. Nõnda on põhjenduses 13 märgitud, et manipuleerimine energia hulgimüügiturgudega hõlmab isikute tegevust hindade kunstlikuks tõstmiseks tasemele, mida ei saa õigustada pakkumise ja nõudluse turujõududega, sealhulgas tootmis-, hoidmis- või ülekandevõimsuse tegeliku kättesaadavuse ja nõudlusega. Lisaks on selles loetletud erinevad turuga manipuleerimise vormid, nagu „valetellimuste esitamine ja tühistamine;“ või „tahtlikult sellise mulje loomine, nagu erineks kättesaadav elektritootmise võimsus või kättesaadav maagaasi maht või kättesaadav ülekandevõimsus sellest, mis on tegelikult tehniliselt kättesaadav, juhul kui selline teave mõjutab või võib suure tõenäosusega mõjutada energiatoodete hulgimüügihinda“. Põhjenduses 14 on omakorda esitatud turuga manipuleerimise näited, nagu energia hulgimüügitoodete pakkumine, ostmine või müümine võrdlushindade alusel tegutsevate turuosaliste eksitamise eesmärgil või sellekohase kavatsusega või mõjuga. Selles on samuti täpsustatud, et tunnustatud turutavad, näiteks finantsteenuste valdkonnas kehtivad tavad, mis on määratletud direktiivi 2003/6 artikli 1 lõikes 5, võiksid turuosalistele olla seaduslikuks vahendiks, millega tagada energia hulgimüügitootele soodus hind.
62. Teiseks on määruse nr 1227/2011 artikli 1 lõikes 1 sätestatud, et määrusega kehtestatakse eeskirjad, mis keelavad energia hulgimüügiturge mõjutavad kuritarvitused ja on sidusad finantsturgudele kohaldatavate eeskirjadega. Samamoodi on nimetatud määruse põhjenduses 27 täpsustatud, et ACER peaks tagama, et määrust kohaldatakse kogu liidus kooskõlastatult ja kooskõlas siseringitehinguid ja turuga manipuleerimist käsitleva direktiivi 2003/6 kohaldamisega. Sellega seoses tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et liidu õiguskorra ühtsuse ja järjepidevuse nõudeid arvestades peab samas valdkonnas vastu võetud õigusaktides kasutatud mõistetel olema sama tähendus, välja arvatud juhul, kui liidu seadusandja on väljendanud teistsugust tahet(29).
63. Direktiivi 2003/6 artikli 1 punktis 2 sisaldub mõiste „turuga manipuleerimine“ määratlus, milles viidatakse „valedele või eksitavatele teadetele“. Selle direktiivi asendanud määrus (EL) nr 596/2014(30) sisaldab sama viidet artikli 12 lõike 1 punkti a alapunktis i ja punktis c ning artikli 12 lõike 2 punkti c alapunktis iii. Lisaks sisaldab see määrus I lisa, mille punktis A on artikli 12 lõike 3 kohaselt esitatud mitteammendav loetelu valede või eksitavate teadete andmise tunnustest. Euroopa Kohtu praktikast, millele on viidatud käesoleva ettepaneku eelmises punktis, tuleneb, et neid tunnuseid võib samuti arvesse võtta määruse nr 1227/2011 artikli 2 punkti 2 tõlgendamisel.
64. Kolmandaks puudutab määruse artiklis 5 sätestatud turuga manipuleerimise keeld eriti keerukaid energia hulgimüügiturgusid, kus on tegev piiratud hulk oma kutsetegevuse raames tegutsevaid spetsialiseerunud ettevõtjaid, eelkõige elektrit ostvaid või müüvaid äriühinguid. Sellega seoses on Euroopa Kohus rõhutanud, et nõutava ettenähtavuse ulatus sõltub siiski suuresti asjaomase õigusakti sisust, õigusaktiga reguleeritavast valdkonnast ning õigusakti adressaatide arvust ja nende isikutest. Seaduse ettenähtavusega ei ole vastuolus see, kui asjaomane isik peab pöörduma õigusnõustaja poole, et kõnealuse kohtuasja asjaoludel mõistlikult hinnata konkreetsest teost tuleneda võivaid tagajärgi. See on nii eelkõige nende kutseala esindajate puhul, kes on harjunud oma kutsetegevuses üles näitama suuremat hoolsust. Neilt võib seetõttu oodata suuremat hoolt sellise tegevusega kaasnevate riskide hindamisel(31).
65. Neljandaks hõlmab ACERi suuniste 6. peatükk üksikasjalikke juhiseid mõiste „turuga manipuleerimine“ täpsustamiseks koos konkreetsete näidetega. Ka need suunised ei ole siduvad, kuid need võivad siiski anda turuosalistele juhiseid selle kohta, kuidas tõlgendada mõistet „valed või eksitavad teated“, mida riigi reguleerivad asutused peavad kohaldama.
66. Eelpool esitatut arvestades leian, et teise küsimuse analüüs ei toonud esile ühtki asjaolu, mis võiks mõjutada määruse nr 1227/2011 artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunkti i kehtivust harta artikli 49 lõike 1 esimeses lauses sätestatud süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtte seisukohast.
C. Kolmas eelotsuse küsimus
67. Kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1227/2011 artikli 13 lõiget 1 ja artiklit 18 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ei kuulu selle määruse artikli 5 rikkumise eest karistuste määramise pädevus mitte riigi reguleerivale asutusele selle määruse artikli 2 punkti 10 tähenduses, vaid kohaliku omavalitsuse haldusasutusele, kellele on antud juhised.
68. Selle kohtu hinnangul asetub küsimus põhikohtuasja menetluses E‑Controli esitatud seisukohtade konteksti. E‑Control väitis nimelt, et liikmesriigi õigusnormide kohaselt on linnaosa haldusasutuse jaoks siduvad Viini linnapea juhised ning Viini linn ise on suure energiaettevõtja omanik, mistõttu võib selle asutuse erapooletus olla küsitav. Nimetatud kohtu arvates tuleb igal juhul kindlaks teha, kas määruse nr 1227/2011 nõuete täitmiseks piisab sellest, kui riigi reguleerivale asutusele antakse menetlusosalise õigused, mis annab talle seega kaebeõiguse halduskaristuse määramise menetluses, kuigi karistuse määramise pädevust ei ole antud ei „õigusasutusele“ ega liikmesriigi kohtule määruse artikli 13 lõike 1 punkti c tähenduses. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused puudutavad seda, kas see säte kehtestab karistusõiguslikku laadi haldusrikkumiste pädevusnormi, seda enam, et kõnealuses sättes viidatakse üksnes „uurimis- ja jõustamisvolitustele“, mitte aga – erinevalt eelkõige määruse artiklist 18 – selle sätte rikkumise eest kohaldatavatele karistustele. Juhul kui artikkel 13 kehtestab sellise pädevusnormi, tuleb täpsustada, kas riigi reguleeriva asutuse ja halduskaristusi määrava asutuse koostöömehhanism, nagu see on eelkõige määratletud ElWOG 2010 § 89 lõikes 2, on kooskõlas nimetatud artikli 13 nõuetega.
69. Sellele küsimusele vastamiseks on minu arvates tarvilik kõigepealt meenutada üldist õiguslikku raamistikku, mis on liidu õigusega kehtestatud riigi reguleerivate asutuste suhtes.
70. Määruse nr 1227/2011 artikli 2 punkti 10 kohaselt määratakse riigi reguleeriv asutus elektrienergia siseturu puhul direktiivi 2009/72 artikli 35 lõike 1 alusel. Põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal oli selle direktiivi asendanud kehtiv direktiiv (EL) 2019/944(32). Selle direktiivi artikli 57 lõikes 1 on sätestatud, et „[l]iikmesriik määrab riigi tasandil ühe reguleeriva asutuse“. Sama artikli lõikes 2 on ette nähtud erandid, mis võimaldavad liikmesriikides määrata piirkondlikul tasandil täiendavaid reguleerivaid asutusi, ning lõikes 3 on ette nähtud võimalus määrata reguleerivaid asutusi väikeste võrkude jaoks, mis paiknevad geograafiliselt eraldatud piirkonnas, mille tarbimine moodustas 2008. aastal asjaomase liikmesriigi kogutarbimisest alla 3%. Vaidlust ei ole selle üle, et need erandid ei ole põhikohtuasjas kohaldatavad.
71. Direktiivi 2019/944 artikli 57 lõige 4 paneb liikmesriikidele kohustuse tagada riigi reguleeriva asutuse sõltumatus ja kanda hoolt, et ta teostaks oma volitusi erapooletult ja läbipaistvalt. Sellise sõltumatuse tagamiseks on selle sätte punktis a ette nähtud esiteks, et see asutus peab olema õiguslikult eraldiseisev ja kõikidest teistest avalik-õiguslikest ja eraõiguslikest üksustest funktsionaalselt sõltumatu. Teiseks on sama sätte punkti b alapunktides i ja ii sätestatud nõuded, mis käsitlevad asutuse töötajate ja juhtimise eest vastutavate isikute sõltumatust; st nad peavad tegutsema turuhuvidest sõltumatult ega tohi võtta reguleerimisülesandeid täites vastu otseseid juhiseid üheltki valitsusasutuselt ega muult avalik-õiguslikult või eraõiguslikult isikult. Lisaks on artikli 57 lõike 5 esimese lõigu punktis a sätestatud, et reguleeriva asutuse sõltumatuse kaitsmiseks peavad liikmesriigid eelkõige tagama, et reguleeriv asutus saab otsuseid vastu võtta iseseisvalt, sõltumatult mis tahes poliitilisest organist.
72. Seoses mõistega „sõltumatus“ pean märkima, et direktiivis 2019/944 seda ei määratleta. Direktiivi 2009/72 – mille artikli 35 lõiked 4 ja 5 on sisuliselt identsed direktiivi 2019/944 artikli 57 lõigetega 4 ja 5 – tõlgendamist puudutavast Euroopa Kohtu praktikast nähtub siiski, et tavatähenduses tähistatakse selle mõistega avalik-õiguslike asutuste staatust, mille puhul on asjaomasele asutusele tagatud võimalus tegutseda täiesti eraldi neist asutustest, kellest sõltumatus peab talle olema tagatud, olles kaitstud mis tahes juhiste ja väliste mõjutuste eest. Selline otsuste tegemise sõltumatus eeldab, et riigi reguleerivad asutused võtavad reguleerimisülesannete ja -volituste raames oma otsused vastu iseseisvalt üksnes üldise huvi alusel, et tagada direktiiviga 2009/72 taotletavate eesmärkide järgimine, ilma et nad alluks väljastpoolt, muudelt avalik-õiguslikelt või eraõiguslikelt organitelt saadud juhistele. Selles küsimuses on Euroopa Kohus märkinud, et riigi reguleerivad asutused peavad olema täiesti sõltumatud majandusüksustest ja avalik-õiguslikest üksustest, olgu need siis haldusorganid või poliitilised organid – viimasel juhul täitevvõim või seadusandlik võim –, et oleks tagatud reguleeriva asutuse otsuste erapooletus ja mittediskrimineeriv olemus, nii et on välistatud võimalus eelistada ettevõtjaid ja majanduslikke huve, mis on seotud valitsuse, poliitilise enamuse või igal juhul poliitilise võimuga; lisaks võimaldab range eraldatus poliitilisest võimust reguleerival asutusel kavandada oma tegevust pikas perspektiivis, mis on vajalik direktiivi 2009/72 eesmärkide saavutamiseks(33).
73. Määruse nr 1227/2011 puhul on selle artikli 13 lõike 1 esimeses lõigus, mis käsitleb turu kuritarvitamise keeldude rakendamist, sätestatud, et riigi reguleerivad asutused tagavad eelkõige selle määruse artiklis 5 ette nähtud keeldude kohaldamise. Kõnealuse artikli 13 lõike 1 teise lõigu kohaselt tagab iga liikmesriik, et tema riiklikel reguleerivatel asutustel on kõnealuse ülesande täitmiseks vajalikud uurimis- ja jõustamisvolitused hiljemalt 29. juunil 2013 ning et neid volitusi kasutatakse proportsionaalselt. Kõnealuse artikli 13 lõike 1 kolmanda lõigu punktides a, b ja c on täpsustatud, et neid volitusi võib kasutada vastavalt otse, koostöös teiste asutustega või suunates küsimuse pädevatele õigusasutustele. Sama määruse artikli 13 lõikes 2 on ette nähtud, et need uurimis- ja jõustamisvolitused piirduvad uurimise eesmärgiga, ning loetletud on riigi reguleerivatele asutustele antud õigused, mille hulka kuuluvad õigus omada juurdepääsu kõigile asjakohastele dokumentidele ja saada nende koopiad, korraldada kohapeal kontrolle, nõuda sellise tegevuse lõpetamist, mis on vastuolus kõnealuse määruse või selle kohaselt vastuvõetud delegeeritud õigusaktide või rakendusaktidega, taotleda kohtult vara külmutamist või arestimist ning taotleda, et kohus või pädev asutus kehtestaks kutsetegevuse ajutise keelu.
74. Lisaks on sama määruse karistusi käsitleva artikli 18 esimeses lõigus sätestatud, et liikmesriigid kehtestavad määruse nr 1227/2011 rikkumise eest kohaldatavaid karistusi käsitlevad eeskirjad ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende täitmise tagamiseks. Selles on täpsustatud, et ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, hoiatavad ja proportsionaalsed ning kajastama rikkumise olemust, kestust ja raskust, tarbijatele tekitatud kahju ning siseteabe põhjal kauplemisel ja turu manipuleerimisel saadavat võimalikku kasu(34).
75. Seega ei ole nimetatud artiklis 18 täpsustatud, millisele asutusele antakse pädevus määrata karistusi määruse nr 1227/2011, eelkõige selle artikli 5 rikkumise eest. Muudetud määruse artikli 18 lõike 1 teises lõigus on seevastu sätestatud, et „[i]lma et see piiraks kriminaalkaristuste kohaldamist ja artikli 13 kohaseid riiklike reguleerivate asutuste järelevalvevolitusi, näevad liikmesriigid kooskõlas riigisisese õigusega ette, et riiklikel reguleerivatel asutustel on õigus kehtestada asjakohaseid haldustrahve ja muid haldusmeetmeid seoses käesoleva määruse rikkumistega, nagu on osutatud artikli 13 lõikes 1.“ Muudetud määrusega antakse seega riigi reguleerivatele asutustele sõnaselgelt pädevus määrata halduskaristusi. Kuna aga see redaktsioon ei olnud põhikohtuasja asjaolude toimumise seisuga kohaldatav, tuleb kõnealuste Austria õigusnormide kooskõla analüüsida määruse nr 1227/2011 algse redaktsiooni alusel.
76. ElWOG 2010 § 89 lõikes 2 on sätestatud, et „[h]aldustrahvid vastavalt §-dele 99–102 määrab halduskaristuste seaduse (Verwaltungsstrafgesetz) § 26 kohaselt pädev piirkondlik haldusasutus [Bezirksverwaltungsbehörde]“. Reguleerival asutusel on nendes menetlustes menetlusosalise staatus. Subjektiivse õigusena on tal menetluses õigus nõuda tema teostatavate avalike huvide kaitset teenivate õigusnormide järgimist ja esitada kaebus liidumaa halduskohtule“.
77. Seoses nende liikmesriigi õigusnormide kooskõlaga määruse nr 1227/2011 artikliga 13 märgin, et Austria riigi reguleerival asutusel E‑Controlil on uurimisvolitused, mida põhikohtuasjas muu hulgas ka kasutatakse. Nagu nähtub Austria valitsuse kohtuistungil esitatud täpsustustest, annavad kõnealused liikmesriigi õigusnormid E‑Controlile väga ulatusliku uurimispädevuse ning turuga manipuleerimise kahtluse korral peab ta juhtumit uurima ja juhul, kui kahtlus leiab kinnitust, esitama selle uurimise tulemuse piirkondlikule haldusasutusele koos taotlusega määrata karistus. Kõnealuse valitsuse sõnul, keda toetab E‑Control, ei ole viimatinimetatud asutuse tuvastatud asjaolud aga pädeva piirkondliku haldusasutuse jaoks ei faktiliselt ega õiguslikult siduvad, kuna viimati nimetatul on õigus ise uurimine korraldada või sellest loobuda ning ta hindab faktilisi ja õiguslikke küsimusi iseseisvalt. Nimetatud valitsus täpsustas, et E‑Control on üksnes menetlusosaline, mis tähendab konkreetselt, et ta võib teavitada asjaoludest, osaleda menetluses, esitada seisukohti ja väiteid, kuid ei või teha menetlustoiminguid, peatada aegumist ega teha piirkondlikule haldusasutusele siduvaid ettekirjutusi. Kõnealune valitsus lisas siiski, et E‑Controli järeldustel on otsustav roll kahes aspektis. Esiteks on need lähtepunktiks tõendite kogumisele ja piirkondliku haldusasutuse korraldavatele uurimistele ning teiseks on need erilise tähtsusega E‑Controli asjaomast sektorit puudutavate eriteadmiste tõttu. Kaebajast menetlusosalisena võib E‑Control eelkõige nõuda või esitada tõendeid ning vaidlustada õigusvastaseks tunnistatud otsuse sõltumatutes halduskohtutes. Teisisõnu põhineb Austria õigus kahekordse kontrolli mehhanismil, mis seisneb riigi reguleeriva asutuse enda tehtavas esimeses analüüsis, millele järgneb piirkondliku haldusasutuse teine analüüs.
78. Neid selgitusi arvestades näib esiteks, et määruse nr 1227/2011 artikli 13 lõike 1 kolmanda lõigu punkti a seisukohast ei kasuta E-Control oma uurimis- ja jõustamisvolitusi otse, kuna tema järeldused ei ole piirkondlikule haldusasutusele siduvad. Teiseks, nagu märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus, peab E‑Control karistuse määramiseks pöörduma nimetatud asutuse poole, kes ei ole aga „õigusasutus“ kõnealuse määruse artikli 13 lõike 1 kolmanda lõigu punkti c tähenduses.
79. Lõpuks märgin, et kõnealuseid liikmesriigi õigusnorme arvestades ei kasuta E‑Control oma pädevust „koostöös muude asutustega“ nimetatud määruse artikli 13 lõike 1 kolmanda lõigu punkti b tähenduses. Nimelt, nagu komisjon oma kirjalikes seisukohtades meenutas, nähtub selle määruse ettevalmistavatest materjalidest, nimelt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. detsembri 2010. aasta ettepanekust võtta vastu määrus energiaturu terviklikkuse ja läbipaistvuse kohta(35), et artikli 13 kohta oli märgitud, et „[t]uru järelevalvega kaasneb tõhus uurimistegevus juhtudel, kui kahtlustatakse turu kuritarvitamist, ning vajaduse korral asjakohaste sanktsioonide määramine. Määrus annab selles tegevuses liidrirolli riiklikele reguleerivatele asutustele, nõudes liikmesriikidelt neile turu kuritarvitamise kahtluse korral juhtumi uurimiseks vajalike volituste andmist ning asjakohaste eeskirjade kehtestamist seoses karistustega, mida kohaldatakse määruse rikkumise korral“(36). Austria valitsuse esitatud täpsustustest tuleneb aga, et kõnealustes liikmesriigi õigusnormides ei ole E‑Controlil sellist liidrirolli. Kuigi sellel asutusel on ulatuslikud uurimisvolitused, peab ta oma uurimise tulemuse edastama piirkondlikule haldusasutusele, kellel on õigus faktilisi ja õiguslikke küsimusi iseseisvalt hinnata ning otsustada karistuse määramise üle. Seega ei saa asuda seisukohale, et E‑Control kasutab oma pädevust koos selle asutusega määruse nr 1227/2011 artikli 13 lõike 1 kolmanda lõigu punkti b tähenduses.
80. Järelikult, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, leian, et põhikohtuasjas kõne all olevad Austria õigusnormid ei vasta selle määruse artiklis 13 ette nähtud nõuetele.
81. Seoses sama määruse artikliga 18, milles ei ole sõnaselgelt täpsustatud pädevat asutust, tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et kuigi liikmesriikidel on institutsioonilise ja menetlusautonoomia põhimõtte alusel karistusi määrava pädeva ametiasutuse valikul ulatuslik kaalutlusruum, tuleb seda põhimõtet siiski kohaldada kooskõlas võrdväärsuse ja tõhususe põhimõttega, et kaitsta kohaldatavate liidu õigusnormide soovitavat toimet(37). Sellega seoses tuleb märkida, et kõnealuse artikli 18 kohaselt peavad ettenähtud karistused olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.
82. Nagu märkisin käesoleva ettepaneku punktis 72, nõuab tõhususe põhimõtte järgimine, et määruse artikli 5 rikkumise eest karistusi määrav pädev asutus oleks sõltumatu. Nagu Austria valitsus möönab, ei ole piirkondlik haldusasutus erinevalt riigi reguleerivast asutusest sõltumatu asutus, kuna ta peab järgima juhiseid, käesoleval juhul Viini linnapea juhiseid, kes liidumaa valitsuse juhina allub omakorda pädevale föderaalministrile. Kõnealune valitsus väidab siiski oma kirjalikes seisukohtades esiteks, et piirkondlikud haldusasutused alluvad oma pädevuse teostamisel põhiseaduslikule menetluse seaduslikkuse põhimõttele, mille kohaselt neil on kohustus täita neile usaldatud ülesandeid ainult kehtivaid õigusnorme järgides, ning teiseks, et Austria põhiseadusliku korra kohaselt tuleb tagasi lükata iga juhis, mille annab pädevuseta organ või mille täitmine oleks karistusõiguse sätetega vastuolus. Kuigi lõpliku hinnangu andmine selles küsimuses on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne, olen seisukohal, et käesoleva ettepaneku punktis 72 viidatud Euroopa Kohtu praktikat arvestades ei ole need sätted piisavad, et tagada piirkondliku haldusasutuse sõltumatus. Sõltumatuse nõue eeldab nimelt, et karistuste määramise eest vastutav asutus on kaitstud mis tahes juhiste või välise mõju eest, mis võiks mõjutada tema pädevuse teostamist. Ent organil, mis ei ole sõltumatu, ei ole juba määratluse järgi võimalik saadud juhiseid vaidlustada, isegi kui tal on formaalselt õigus need tagasi lükata.
83. Lisan, et E‑Control tõstatas riigisiseses menetluses samuti küsimusi, mis puudutasid aegumisega seotud ebakohaseid eeskirju ja võimalikku huvide konflikti, mis tuleneb sellest, et Viini linnale kuulub suur elektriettevõtja. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole neid asjaolusid siiski oma kolmandas eelotsuse küsimuses käsitlenud. Seega ei ole neid vaja analüüsida, sest Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul õigus kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsusetaotluse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust(38).
84. Sellest tulenevalt teen ettepaneku vastata kolmandale küsimusele, et määruse nr 1227/2011 artikli 13 lõiget 1 ja artiklit 18 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ei kuulu selle määruse artikli 5 rikkumise eest karistuste määramise pädevus mitte riigi reguleerivale asutusele selle määruse artikli 2 punkti 10 tähenduses, vaid kohaliku omavalitsuse haldusasutusele, kellele on antud juhised.
D. Neljas ja seitsmes eelotsuse küsimus
85. Neljanda ja seitsmenda küsimusega, mida ma pean õigeks käsitleda koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1227/2011 artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunkte i ja ii tuleb tõlgendada nii, et kui turuosaline järgib võimsuse jaotamise forvardturu eeskirja kehtestava määruse 2016/1719 sätteid, eelkõige JAO ühtses jaotamiskeskkonnas toimuvate enampakkumiste õiguslikku raamistikku käsitlevaid sätteid, välistab see võimaluse, et see turuosaline võib esiteks anda valesid või eksitavaid teateid energia hulgimüügitoodete pakkumise, nõudluse või hinna kohta ning teiseks kehtestada ühe või mitme energia hulgimüügitoote hinna kunstlikul tasemel.
86. Neljanda küsimusega soovib see kohus teada, kas ühtses jaotamiskeskkonnas toimuvate enampakkumiste raamistikus tegutsemine välistab põhimõtteliselt trahvi määramise, kuna liidu õiguse nõuded või liidu õigusest tulenevad piiriüleste ülekandevõimsuste enampakkumiste üldnõuded moodustavad õigusliku raamistiku, mis tagab turuosalistele kindluse selles osas, millist teavet edastatakse, ja välistab seega valede või eksitavate teadete andmise määruse nr 1227/2011 artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunkti i tähenduses. See õiguslik raamistik tuleneb eelkõige määrusest 2016/1719 ja jaotamiseeskirjast Šveitsi piiril, ning täpsustab, et tagastamised ja ostupakkumused on piiriüleste ülekandevõimsuste enampakkumisel anonüümsed. Kõnealune kohus lisab, et see küsimus põhineb eeldusel, et enampakkumisel osalev isik ei tegutse ebaseaduslikult muul põhjusel, näiteks sõlmides hinnakokkuleppeid teiste turuosalistega. Seitsmenda küsimusega soovib sama kohus teada, kas juhul kui turuosalise tegevuse tulemusel saavutatakse kunstlik hinnatase, võib olla tegemist turuga manipuleerimisega määruse nr 1227/2011 artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunkti ii tähenduses isegi siis, kui järgitakse määruses 2016/1719 ette nähtud menetlusnorme ja jaotamiseeskirju Šveitsi piiril.
87. Seega leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et neile kahele küsimusele tuleb vastata nii määrust 2016/1719 kui ka Šveitsi piiridega seotud jaotamiseeskirja arvestades. Kõnealuse jaotamiseeskirjaga seoses tuleb siiski märkida, et kuigi selle artiklis 2 on sätestatud, et teatavatel neis kasutatud mõistetel on eelkõige määrusega 2016/1719 neile antud tähendus, ei kuulu see eeskiri liidu õiguse alla, kuna põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal ei osalenud Šveitsi Konföderatsioon liidu elektrienergia siseturu toimimises(39) ning seega ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastamisel vaja sellele tugineda.
88. Seoses selle määrusega väitis komisjon oma kirjalikes seisukohtades, et see ei ole käesoleval juhul kohaldatav, kuna piiriüleste ülekandevõimsustega kauplemine toimus Šveitsi piiril(40). Igal juhul, ilma et oleks vaja lahendada küsimust selle määruse kohaldatavuse kohta põhikohtuasjas, viitan ma sellele määrusele niivõrd, kuivõrd selles on sätestatud piiriülese ülekandevõimsuse enampakkumisi käsitlevad menetlusnormid.
89. Seoses määrusega nr 1227/2011 tuletan meelde, et selle põhjenduses 1 on märgitud, et energia hulgimüügiturgude hinnad peegeldavad pakkumise ja nõudluse õiglast ja konkurentsil põhinevat vastasmõju ning et turu kuritarvitamiselt ei tohi olla võimalik kasumit teenida. Sellega seoses määratletakse selle määruse artikli 2 punktis 2 mõiste „turuga manipuleerimine“ ning täpsustatakse punktis a, et see hõlmab energia hulgimüügitoodetega seotud mis tahes tehingu sõlmimist või kauplemiskorralduse andmist, millega alapunkti i kohaselt antakse või tõenäoliselt antakse valesid või eksitavaid teateid energia hulgimüügitoodete pakkumise, nõudluse või hinna kohta või millega alapunkti ii kohaselt üks isik või mitu koostööd tegevat isikut kindlustavad või püüavad kindlustada ühe või mitme energia hulgimüügitoote hinna kunstlikul tasemel hoidmise, välja arvatud juhul, kui tehingu sõlminud või kauplemiskorralduse andnud isik tõendab, et tema tegevusel on õiguspärased põhjused ning kõnealune tehing või kauplemiskorraldus on kooskõlas asjaomasel energia hulgimüügiturul tunnustatud tavadega.
90. Seda sõnastust arvestades toimub tegevuse kvalifitseerimine „turuga manipuleerimiseks“ sõltumatult enampakkumiste suhtes kohaldatavate menetlusnormide järgimisest. Sellega seoses rõhutan, et sama sätte alapunktis ii sisalduvat viidet õiguspäraste põhjuste olemasolule ja asjaomasel energia hulgimüügiturul tunnustatud turutavade järgimisele, mis võivad õigustada energia hulgimüügitoote hinna kunstlikule tasemele viimist, ei saa käsitada enampakkumiste suhtes kohaldatavate menetlusnormidena. Nimelt peab ühelt poolt asjaomane isik tõendama oma tegevuse õiguspärasust ning teiselt poolt tähendab „tunnustatud turutava“ finantsturgude reguleerimise kontekstis konkreetset turutava, mille on kehtestanud pädev asutus(41). Kuna käesoleva ettepaneku punktis 62 viidatud Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab sellel mõistel olema määruse nr 1227/2011 raames sama tähendus, tuleb selle määruse artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunktis ii osutatud „hulgimüügiturul tunnustatud tavasid“ eristada sellistest menetlusnormidest.
91. Üldisemalt taotletakse määrusega nr 1227/2011 ja määrusega 2016/1719 teineteist täiendavaid eesmärke. Viimati nimetatud määruse artikli 1 lõikes 1 on nimelt sätestatud, et sellega „sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad võimsuse piirkonnaülese jaotamise kohta forvardturul, ühise metoodika kohta, millega määratakse kindlaks pikkade ajavahemike jaoks piirkonnaülesed võimsused, sellise ühtse jaotamiskeskkonna rajamise kohta Euroopa tasandil, kus pakutakse pikaajalisi ülekandeõigusi, ning võimaluste kohta neid tagasi kanda võimsuste jaotamiseks forvardturul või nende üleandmiseks ühelt turuosaliselt teisele“. Selle määruse artikli 37 lõikes 4 on ainult sätestatud, et ühtsel jaotamiskeskkonnal peab olema õigus peatada turuosalise õigus enampakkumistes osaleda või üle kanda oma pikaajalisi ülekandeõigusi või sellised õigused ära võtta, kui turuosaline on rikkunud lepingulisi kohustusi, mis tal on seoses ühtlustatud jaotamiseeskirjaga. Seega ei ole selle määruse eesmärk karistada tegevust, mis kujutab endast turuga manipuleerimist ning mis kuulub määruse nr 1227/2011 kohaldamisalasse. Seega, kui asuda seisukohale, et ainuüksi määruse 2016/1719 sätete järgimine JAO ühtses jaotamiskeskkonnas toimuvate enampakkumiste käigus välistab turuosalise võimaluse anda valesid või eksitavaid teateid või määrata hind kunstlikul tasemel, võtaks see kõnealuselt määruselt soovitava toime.
92. Lisaks järgib karistamine turu kuritarvitamise eest sama loogikat nagu õiguse kuritarvitamise puhul üldiselt. Seejuures, tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast ei saa liidu õigusnorme kohaldada nii laialt, et need hõlmaksid tehinguid, mida tehakse pettuse või kuritarvituse teel liidu õigusega ette nähtud eelistest kasu saamise eesmärgil. Kuritarvitamise tuvastamiseks on nõutav ühest küljest objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata kohaldatavates liidu õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele ei ole nende õigusnormidega taotletud eesmärki saavutatud, ning teisest küljest, et esineb subjektiivne element, milleks on tahe saada liidu õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saamiseks vajalikud tingimused(42). Teisisõnu võib juba mõistest „kuritarvitamine“ tuleneda, et näiliselt õiguspärane tegevus võib kaasa tuua õigusnormi rikkumise, kui saavutatud eesmärk või tulemus on vastuolus liidu seadusandja tahtega.
93. Nendel tingimustel teen ettepaneku vastata neljandale ja seitsmendale küsimusele nii, et määruse nr 1227/2011 artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunkte i ja ii tuleb tõlgendada selliselt, et asjaolu, et turuosaline järgib võimsuse jaotamise forvardturu eeskirja kehtestava määruse 2016/1719 sätteid, eelkõige JAO ühtses jaotamiskeskkonnas toimuvate enampakkumiste õiguslikku raamistikku käsitlevaid sätteid, ei välista seda, et see turuosaline võib esiteks anda valesid või eksitavaid teateid energia hulgimüügitoodete pakkumise, nõudluse või hinna kohta ning teiseks kehtestada ühe või mitme energia hulgimüügitoote hinna kunstlikul tasemel.
E. Viies ja kaheksas eelotsuse küsimus
94. Viienda ja kaheksanda küsimusega, mida ma pean õigeks analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1227/2011 artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunkte i ja ii tuleb tõlgendada nii, et JAO ühtses jaotamiskeskkonnas iga-aastastel enampakkumistel omandatud piiriüleste ülekandevõimsuste igakuiseks enampakkumiseks tagastamise ja sellele järgneva samaks igakuiseks enampakkumiseks ostupakkumuste esitamise näol on tegemist turuga manipuleerimisega.
95. Kõnealune kohus täpsustab, et tal on tekkinud küsimus, kas tagastamise ja pakkumise strateegia (return and bid strategy) kujutab endast määruse nr 1227/2011 artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunktides i ja ii osutatud rikkumist.
1. Vastuvõetavus
96. DM ja Alpiq väidavad, et nendele küsimustele vastamine eeldab turuväljavaadete arvesse võtmist. Sellega seoses tuleb kindlaks teha, kuidas teadlik turuosaline tajub või võib tajuda kõnealust tegevust, st tagastamise ja pakkumise strateegiat. Selleks määras eelotsusetaotluse esitanud kohus kohtuekspertiisi, milles võeti arvesse konkreetset turukeskkonda ja selle eripära ning mille tulemusel jõuti järeldusele, et Alpic ei esitanud valesid või eksitavaid teateid ning et tema tegevus ei olnud selline, mis oleks võinud viia hinna kunstlikule tasemele. Samas eeldavad need küsimused väidetavalt tagastamise ja pakkumise strateegia abstraktset hindamist, mis ei võimalda kindlaks teha, kas teadlikku turuosalist võidakse eksitada.
97. Asjaolu, et viies ja kaheksas küsimus käsitlevad üldiselt tagastamise ja pakkumise strateegia kooskõla määrusega nr 1227/2011, ei muuda neid küsimusi siiski vastuvõetamatuks, sest Euroopa Kohtul ei ole pädevust kohaldada liidu õigusnorme konkreetsele juhtumile, vaid üksnes pädevus võtta seisukoht nende tõlgendamise kohta. Kui Euroopa Kohtule esitatakse eelotsusetaotlus, on tema ülesanne nimelt selgitada liidu õigusnormide ulatust liikmesriigi kohtule, et võimaldada viimasel neid norme vaidlusaluse kohtuasja asjaoludele õigesti kohaldada, ning Euroopa Kohtu ülesanne ei ole ise asjaomaseid norme kohaldada, seda enam, et tal ei pruugi olla kogu vajalikku teavet. Seega ei ole Euroopa Kohtul pädevust hinnata põhikohtuasja faktilisi asjaolusid või kohaldada liidu õigusnorme, mille tõlgendamist temalt küsitakse, liikmesriigi meetmetele ja asjaoludele, kuna nimetatud küsimused kuuluvad liikmesriigi kohtu ainupädevusse(43).
98. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib Euroopa Kohus siiski ELTL artikliga 267 kehtestatud õigusalase koostöö raames ja toimikumaterjalide alusel esitada liikmesriigi kohtule liidu õiguse tõlgendamise juhtnöörid, mis võivad olla liikmesriigi kohtule tarvilikud selle sätte mõju hindamisel(44)
99. Neil asjaoludel on viies ja kaheksas eelotsuse küsimus vastuvõetavad.
2. Sisuline analüüs
100. Tuletan meelde, et eelotsusetaotlusest tuleneb, et E‑Control heitis Alpiqile või DMile eelkõige ette tegevust, mis kujutab endast turuga manipuleerimist ja mis toimus kolmes etapis. Esimene etapp seisnes aastaste elektrienergia piiriüleste ülekandevõimsuste märkimisväärses koguses omandamises iga-aastastel enampakkumistel. Teises etapis tagastati need aastased võimsused igakuistel enampakkumistel, mis suurendas märkimisväärselt enampakkumistel pakutavat kogust ja andis teistele turuosalistele märku siirast müügikavatsusest. Kolmas etapp seisnes lõpuks selles, et Alpiq esitas ostupakkumusi suure koguse igakuiste võimsuste kohta, mistõttu kehtestati E‑Controli väitel tema valduses olevatele võimsustele hinna alammäär.
101. Nendele küsimustele vastamiseks tuleb minu arvates selgelt eristada teist ja kolmandat etappi. Teine etapp seisneb nimelt iga-aastastel enampakkumistel omandatud piiriüleste ülekandevõimsuste tagastamises, mis on määruse 2016/1719 artiklis 43 sõnaselgelt ette nähtud. Nimelt võivad selle artikli lõike 1 kohaselt pikaajaliste ülekandeõiguste omajad ühtse jaotamiskeskkonna kaudu oma pikaajalised ülekandeõigused tagasi kanda asjaomastele põhivõrguettevõtjatele võimsuse uueks jaotamiseks forvardturul. Sama artikli lõikes 3 on täpsustatud, et pikaajaliste ülekandeõiguste omajad, kes kannavad oma pikaajalised ülekandeõigused tagasi, peavad selle eest saama asjaomastelt põhivõrguettevõtjatelt ühtse jaotamiskeskkonna kaudu hüvitist kas otse või kaudselt kolmanda isiku kaudu, kusjuures see tasu võrdub enampakkumisel pikaajaliste ülekandeõiguste uuesti jaotamisel saadud hinnaga.
102. Seega võib asjaomane turuosaline iga-aastastel enampakkumistel omandatud piiriülesed ülekandevõimsused tagastada vastavatel igakuistel enampakkumistel, mis võimaldab tal loobuda võimsustest, mida ta enam ei vaja. Selline uuesti kättesaadavaks tegemine on kasulik ka turule, kuna see võimaldab teistel osalistel neid võimsusi omandada. Määruse 2016/1719 artikli 43 lõikest 3 tuleneb minu arvates, et võimsusi tagastav turuosaline peab nõustuma hinnaga, mis kujuneb enampakkumisel, mille käigus pikaajalised ülekandeõigused uuesti jaotatakse, ilma et ta saaks selle hinna kindlaksmääramist mõjutada.
103. Põhikohtuasjas on see tagastamine ette nähtud jaotamiseeskirjaga Šveitsi piiril, mille asjakohaseid sätteid peab tõlgendama eelotsusetaotluse esitanud kohus. Eelotsusetaotlusest ei nähtu, et see teine etapp tekitaks käesoleval juhul kohaldatavate menetlusnormide seisukohast raskusi.
104. Kolmas etapp seisneb selles, et turuosaline, kes on igakuise enampakkumise käigus tagastanud iga-aastastel enampakkumistel omandatud piiriülesed ülekandevõimsused, esitab sama igakuise enampakkumise jooksul ostupakkumused samadele võimsustele. Sellist tegevust määrus 2016/1719 ei reguleeri. Olen arvamusel, et teatavatel asjaoludel võib see kujutada endast turuga manipuleerimist määruse nr 1227/2011 artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunkti i tähenduses.
105. Selle määruse põhjenduse 13 kohaselt eeldab energia hulgimüügiturgudega manipuleerimine nimelt, et isikute tegevus toob kaasa hindade kunstliku tõstmise tasemele, mida ei saa õigustada pakkumise ja nõudluse turujõududega, sealhulgas tootmis-, hoidmis- või ülekandevõimsuse tegeliku kättesaadavuse ja nõudlusega. Selle põhjenduse kohaselt võib turuga manipuleerimine nimelt seisneda tahtlikus tegevuses, mille eesmärk on sellise mulje loomine, nagu erineks kättesaadav ülekandevõimsus sellest, mis on tegelikult tehniliselt kättesaadav, kusjuures selline teave mõjutab või võib mõjutada energiatoodete hulgimüügihinda. Lisaks sellele on sama määruse põhjenduses 14 märgitud, et turuga manipuleerimisena käsitatakse ka energia hulgimüügitoodete ostmist võrdlushindade alusel tegutsevate turuosaliste eksitamise eesmärgil või sellekohase kavatsuse või mõjuga.
106. Käesoleval juhul seisneb põhiprobleem minu arvates selles, et nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on märkinud, on piiriüleste ülekandevõimsuste enampakkumise raames tehtud tagastamised ja esitatud ostupakkumised anonüümsed. Nimelt nähtub eelotsusetaotlusest, et JAO avaldab enampakkumiste lõppedes oma veebisaidil ostupakkumused anonüümsel kujul. Reeglina annab tagastamine teistele turuosalistele aga signaali, et sel viisil tagastatud ülekandevõimsused on enampakkumisel vaba hinnaga kättesaadavad. Kui turuosaline aga esitab ostupakkumise võimsustele, mille ta just tagastas, näib E‑Controli väitel, et neid võimsusi saab omandada üksnes kindlaksmääratud alamhinnaga, ilma et teised turuosalised saaksid olla sellest teadlikud. Sellest tuleneb, et kõnealune tegevus võib määruse põhjenduse 13 tähenduses tuua kaasa hindade kunstliku tõstmise tasemele, mida ei saa õigustada pakkumise ja nõudluse turujõududega.
107. Seoses põhikohtuasjaga märkisid DM ja Alpiq vastuseks Euroopa Kohtu poolt kohtuistungil esitatud küsimusele veel, et tagastamise ja pakkumise strateegia võib viia energia hulgimüügitoodete turul keskmise hinnani, mis on kõrgem hinnast, mis oleks samal turul kujunenud vaba konkurentsi toimel juhul, kui sellist strateegiat ei oleks kasutatud.
108. Lisaks sellele on määruse nr 1227/2011 artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunktis ii sätestatud, et turuga manipuleerimine hõlmab sellise tehingu sõlmimist või kauplemiskorralduse andmist seoses energia hulgimüügitoodetega, mille kaudu üks isik või mitu koostööd tegevat isikut kindlustavad või püüavad kindlustada ühe või mitme energia hulgimüügitoote hinna kunstlikul tasemel hoidmise, välja arvatud juhul, kui tehingu sõlminud või kauplemiskorralduse andnud isik tõendab, et tema tegevusel on õiguspärased põhjused.
109. Oma suulistes seisukohtades väitsid DM ja Alpiq, et nende ostupakkumised olid üksnes osa strateegiast, mille eesmärk oli optimeerida nende turupositsiooni. Vastab tõele, et iga turuosaline püüab juba olemuslikult optimeerida oma positsiooni ja kasumit. Niisugune optimeerimise soov ei saa siiski õigustada kohaldatavate õigusnormidega vastuolus olevat tegevust.
110. DM ja Alpiq väitsid oma kirjalikes seisukohtades ja ka kohtuistungil, viidates eelotsusetaotluse esitanud kohtu määratud kohtuekspertiisile, et tagastamise ja pakkumise strateegia üldine keelamine tooks kaasa põhivõrguettevõtjate tulude vähenemise, mis omakorda tooks kaasa võrgutasude ja seega ka elektrienergia hinna tõusu. Kahtlen siiski, kas sellest argumendist üksi piisab tõendamaks, et tagastamise ja pakkumise strateegia on üldiselt määrusega nr 1227/2011 kooskõlas.
111. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kõigi tema käsutuses olevate faktiliste asjaolude põhjal kontrollida, kas Alpiqi rakendatud tagastamise ja pakkumise strateegia käesoleva juhtumi asjaoludel esiteks annab või võib anda valesid või eksitavaid teateid energia hulgimüügitoodete pakkumise, nõudluse või hinna kohta või teiseks tõstab ühe või mitme sellise toote hinna kunstlikule tasemele ilma õiguspäraste põhjusteta.
112. Nagu Itaalia valitsus oma kirjalikes seisukohtades väitis, on määruse nr 1227/2011 artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunktide i ja ii tähenduses turuga manipuleerimise esinemise hindamisel üldjuhul määrava tähtsusega konkreetse juhtumi asjaolud, mis võivad mõnikord olla väga keerukad.
113. Seetõttu teen ettepaneku vastata viiendale ja kaheksandale küsimusele, et määruse nr 1227/2011 artikli 2 lõike 2 punkti a alapunkte i ja ii tuleb tõlgendada nii, et turuosalise tegevus, mis seisneb JAO ühtses jaotamiskeskkonnas iga-aastastel enampakkumistel omandatud piiriüleste elektri ülekandevõimsuste igakuisel enampakkumisel tagastamises ja seejärel samal igakuisel enampakkumisel samade võimsuste ostupakkumuste esitamises, kujutab endast turuga manipuleerimist, kui need pakkumised esiteks annavad või võivad anda valesid või eksitavaid teateid energia hulgimüügitoodete pakkumise, nõudluse või hinna kohta või teiseks tõstavad või üritavad tõsta ühe või mitme sellise toote hinna kunstlikule tasemele ilma õiguspäraste põhjusteta. Selle hinnangu peab andma liikmesriigi kohus, kes peab seejuures arvesse võtma kõiki uuritava juhtumi asjaolusid.
F. Kuues küsimus
114. Kuuenda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse 2016/1719 artikli 2 teise lõigu punkti 6 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud põhimõttega „kasuta või müü“ on vastuolus see, kui turuosaline tagastab igakuise enampakkumise käigus iga-aastastel enampakkumistel omandatud piiriülesed ülekandevõimsused ning esitab seejärel sama igakuise enampakkumise raames JAO ühtses jaotamiskeskkonnas neile võimsustele ostupakkumused.
115. See kohus märgib, et Šveitsi piiridega seotud jaotamiseeskirja artikli 45 lõike 1 kohaselt kohaldatakse Austria Vabariigi ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel JAO ühtses jaotamiskeskkonnas korraldatavatele enampakkumistele põhimõtet „kasuta või müü“. Kõnealuse eeskirja artikli 2 lõike 1 kohaselt on sellel põhimõttel aga väidetavalt määruses 2016/1719 antud tähendus. Seetõttu on nimetatud määruse artikli 2 teise lõigu punkti 6 tõlgendamine põhikohtuasja lahendamiseks määrava tähtsusega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et esiteks tuleb kindlaks teha, kas põhimõte „kasuta või müü“ näeb ette nõuded iga-aastasel enampakkumisel omandatud pikaajaliste võimsuste tagastamise kohta, ning teiseks, kas selliste pikaajaliste võimsuste kohta ostupakkumiste esitamine järgmisel igakuisel enampakkumisel on selle põhimõttega kooskõlas.
116. Määruse 2016/1719 artikli 2 teise lõigu punktis 6 on põhimõte „kasuta või müü“ määratletud kui „põhimõte, mille kohaselt füüsiliste ülekandeõiguste esemeks oleva ostetud ja registreerimata piirkonnaülese võimsuse ülekande õigus läheb automaatselt järgmise päeva turul jaotamiseks ja mille kohaselt kõnealuste füüsiliste ülekandeõiguste omaja saab selle eest põhivõrguettevõtjalt hüvitust“. Lisaks seisneb selle artikli 2 teise lõigu punkti 7 kohaselt „registreerimine“ selles, et füüsilise ülekandeõiguse omaja ja tema vastaspool või volitatud kolmas isik teatavad vastavatele põhivõrguettevõtjatele pikaajalise piirkonnaülese ülekandevõimsuse kasutamisest.
117. Seega kohaldatakse põhimõtet „kasuta või müü“ juhul, kui turuosalised ei kasuta omandatud võimsusi, st kui nad ei ole neid registreerinud. Sellisel juhul müüb JAO registreerimata võimsused automaatselt edasi registreerimise protsessile järgnevatel igapäevastel enampakkumistel. Selle põhimõtte eesmärk on seega vältida, et kättesaadavad võimsused läheksid turu jaoks „kaduma“.
118. Seevastu, nagu on juba märgitud käesoleva ettepaneku punktides 101 ja 102, on võimsuste tagastamine mehhanism, mis võimaldab turuosalistel tagastada pikaajalisi ülekandeõigusi hilisematel lühematel enampakkumistel, vaadeldaval juhul igakuistel enampakkumistel. Järelikult, nagu rõhutasid oma kirjalikes seisukohtades DM, Alpiq ja komisjon, on võimsuste tagastamise mehhanism ja põhimõte „kasuta või müü“ kaks erinevat mehhanismi, mida rakendatakse eri etappides: esimene kuulub pikaajaliste enampakkumiste raamistikku, teist aga rakendatakse registreerimise ajal, st lühiajaliste enampakkumiste käigus.
119. Selline järeldus ei saa viia seisukohale, et tagastamis- ja pakkumisstrateegia on de facto määrusega 2016/1719 kooskõlas, nagu nähtub minu ettepanekust vastuse kohta viiendale ja kaheksandale küsimusele.
120. Sellest tulenevalt teen ettepaneku vastata kuuendale küsimusele, et määruse 2016/1719 artikli 2 teise lõigu punkti 6 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud põhimõttega „kasuta või müü“ ei ole vastuolus see, kui turuosaline tagastab igakuise enampakkumise käigus iga-aastastel enampakkumistel omandatud piiriülesed ülekandevõimsused ning esitab seejärel sama igakuise enampakkumise raames JAO ühtses jaotamiskeskkonnas neile võimsustele ostupakkumused.
V. Ettepanek
121. Eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Verwaltungsgericht Wieni (Viini halduskohus, Austria) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrust (EL) nr 1227/2011 energia hulgimüügituru terviklikkuse ja läbipaistvuse kohta
tuleb tõlgendada nii, et
see on kohaldatav piiriüleste elektri ülekandevõimsustega tehtavate tehingute suhtes, mida Šveitsi ettevõtja teeb Austria Vabariigi ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel mõlemas suunas.
2. Teise eelotsuse küsimuse analüüs ei toonud esile ühtki asjaolu, mis võiks mõjutada määruse nr 1227/2011 artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunkti i kehtivust harta artikli 49 lõike 1 esimeses lauses sätestatud süütegude ja karistuste seaduslikkuse põhimõtte seisukohast.
3. Määruse nr 1227/2011 artikli 13 lõiget 1 ja artiklit 18
tuleb tõlgendada nii, et
nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ei kuulu selle määruse artikli 5 rikkumise eest karistuste määramise pädevus mitte riigi reguleerivale asutusele selle määruse artikli 2 punkti 10 tähenduses, vaid kohaliku omavalitsuse haldusasutusele, kellele on antud juhised.
4. Määruse nr 1227/2011 artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunkte i ja ii
tuleb tõlgendada nii, et
kui turuosaline järgib komisjoni 26. septembri 2016. aasta määruse (EL) 2016/1719, millega kehtestatakse võimsuse jaotamise forvardturu eeskiri, sätteid, eelkõige Joint Allocation Office’i (JAO) ühtses jaotamiskeskkonnas toimuvate enampakkumiste õiguslikku raamistikku käsitlevaid sätteid, ei välista see, et nimetatud turuosaline võib esiteks anda valesid või eksitavaid teateid energia hulgimüügitoodete pakkumise, nõudluse või hinna kohta ning teiseks kehtestada ühe või mitme energia hulgimüügitoote hinna kunstlikul tasemel.
5. Määruse nr 1227/2011 artikli 2 punkti 2 alapunkti a alapunkte i ja ii
tuleb tõlgendada nii, et
turuosalise tegevus, mis seisneb JAO ühtses jaotamiskeskkonnas iga-aastastel enampakkumistel omandatud piiriüleste elektri ülekandevõimsuste igakuisel enampakkumisel tagastamises ja seejärel samal igakuisel enampakkumisel samade võimsuste ostupakkumuste esitamises, kujutab endast turuga manipuleerimist, kui need pakkumised esiteks annavad või võivad anda valesid või eksitavaid teateid energia hulgimüügitoodete pakkumise, nõudluse või hinna kohta või teiseks tõstavad või üritavad tõsta ühe või mitme sellise toote hinna kunstlikule tasemele ilma õiguspäraste põhjusteta. Selle hinnangu peab andma liikmesriigi kohus, kes peab seejuures arvesse võtma kõiki uuritava juhtumi asjaolusid.
6. Määruse 2016/1719 artikli 2 punkti 6
tuleb tõlgendada nii, et
selles sättes nimetatud põhimõttega „kasuta või müü“ ei ole vastuolus see, kui turuosaline tagastab igakuise enampakkumise käigus iga-aastastel enampakkumistel omandatud piiriülesed ülekandevõimsused ning esitab seejärel sama igakuise enampakkumise raames JAO ühtses jaotamiskeskkonnas neile võimsustele ostupakkumused.
1 Algkeel: prantsuse.
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrus energia hulgimüügituru terviklikkuse ja läbipaistvuse kohta (ELT 2011, L 326, lk 1), mida nimetatakse ka REMITiks (Regulation on Wholesale Energy Market Integrity and Transparency). Seda määrust muudeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. aprilli 2024. aasta määrusega (EL) 2024/1106, millega muudetakse määrusi (EL) nr 1227/2011 ja (EL) 2019/942, et parandada liidu kaitset turuga manipuleerimise eest energia hulgimüügiturul (ELT L, 2024/1106), ja 13. juuni 2024. aasta määrusega (EL) 2024/1789, mis käsitleb taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi, maagaasi ja vesiniku siseturge ning millega muudetakse määruseid (EL) nr 1227/2011, (EL) 2017/1938, (EL) 2019/942 ja (EL) 2022/869 ja otsust (EL) 2017/684 ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 715/2009 (ELT L, 2024/1789) (edaspidi „muudetud määrus nr 1227/2011“). Põhikohtuasja aluseks olevate asjaolude toimumise aega arvestades tuleb käesolevat eelotsusetaotlust siiski analüüsida määruse nr 1227/2011 algse redaktsiooni alusel.
3 ELT 2003, L 96, lk 16.
4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiv finantsinstrumentide turgude kohta, millega muudetakse nõukogu direktiive 85/611/EMÜ ja 93/6/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/12/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/22/EMÜ (ELT 2004, L 145, lk 1; ELT eriväljaanne 06/07, lk 263).
5 ELT 2009, L 211, lk 55.
6 Komisjoni 26. septembri 2016. aasta määrus, millega kehtestatakse võimsuse jaotamise forvardturu eeskiri (ELT 2016, L 259, lk 42).
7 BGBI. I, 110/2010.
8 BGBI. I, 145/2023.
9 BGBl., 52/1991.
10 BGBI. I, 57/2018.
11 Selles sättes on täpsustatud, et määruse nr 1227/2011 artikleid 3 ja 5 „ei kohaldata nende energia hulgimüügitoodete suhtes, mis on finantsinstrumendid ja mille suhtes kohaldatakse direktiivi [2003/6] artiklit 9“. Asjaolu, et põhikohtuasi ei puuduta finantsinstrumente, ei ole vaidlustatud.
12 Muudetud määruses nr 1227/2011 ei ole seda määratlust muudetud, kuid selles on täpsustatud, et määruse artikli 2 punkti 4 alapunkt c hõlmab ka lepinguid vesiniku transportimiseks liidus.
13 Vt eelkõige elektrienergia siseturgu käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta määruse (EL) 2019/943 (ELT 2019, L 158, lk 54) põhjendus 70, mille kohaselt liikmesriigid, energiaühenduse osalisriigid (energiaühenduse veebisait on kättesaadav aadressil https://www.energy-community.org/) ja muud kolmandad riigid, kes kohaldavad käesolevat määrust või kuuluvad Mandri-Euroopa sünkroonalasse, peaksid tegema tihedat koostööd kõigis küsimustes, mis käsitlevad integreeritud elektrikauplemispiirkonna arendamist, ega tohiks võtta meetmeid, mis ohustavad elektriturgude või liikmesriikide ja osalisriikide varustuskindluse täiendavat integreerimist tulevikus.
14 See inglise keeles kättesaadav dokument on leitav aadressil https://acer.europa.eu/sites/default/files/documents/en/remit/Documents/ACER_Guidance_on_REMIT_application_6th_Edition_Final.pdf.
15 Eelkõige lk 22.
16 Seda tõlgendust ei muudetud nende suuniste 18. detsembri 2024. aasta väljaande 6.1 punktis 2.3.4, mis on põhikohtuasja asjaolude ajast hilisem.
17 Eelkõige lk 19.
18 Vt 22. juuni 2023. aasta kohtuotsus Vitol (C‑268/22, EU:C:2023:508, punktid 52 ja 53 ning seal viidatud kohtupraktika).
19 C‑501/11 P, EU:C:2013:522, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika.
20 ELT 2007, C 303, lk 17.
21 Vt 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus BAJI Trans (C‑544/23, EU:C:2025:614, punkt 62).
22 Vt 22. jaanuari 2026. aasta kohtuotsus AK Dlhopolec jt (C‑590/24, EU:C:2026:41, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).
23 Vt analoogia alusel 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus Belgian Association of Tax Lawyers jt (C‑623/22, EU:C:2024:639, punkt 38).
24 Vt 21. mai 2026. aasta kohtuotsus Across Fiduciaria jt (C‑684/24 ja C‑685/24, EU:C:2026:410, punktid 40–43 ning seal viidatud kohtupraktika).
25 Vt selle kohta 22. jaanuari 2026. aasta kohtuotsus AK Dlhopolec jt (C‑590/24, EU:C:2026:41, punktid 74 ja 75 ning seal viidatud kohtupraktika).
26 Vt 22. jaanuari 2026. aasta kohtuotsus AK Dlhopolec jt (C‑590/24, EU:C:2026:41, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika).
27 Vt 26. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Hessischer Rundfunk (C‑422/19 ja C‑423/19, EU:C:2021:63, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Vt 5. veebruari 2026. aasta kohtuotsus VEB.RF vs. nõukogu (C‑572/24 P, EU:C:2026:74, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Vt selle kohta 19. novembri 2020. aasta kohtuotsus 5th AVENUE Products Trading (C‑775/19, EU:C:2020:948, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 10. juuli 2025. aasta kohtuotsus DADA Music ja UPFR (C‑37/24, EU:C:2025:551, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrus, mis käsitleb turukuritarvitusi (turukuritarvituse määrus) ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/6/EÜ ja komisjoni direktiivid 2003/124/EÜ, 2003/125/EÜ ja 2004/72/EÜ (ELT 2014, L 173, lk 1).
31 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus Belgian Association of Tax Lawyers jt (C‑623/22, EU:C:2024:639, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).
32 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta direktiiv elektrienergia siseturu ühiste normide kohta ja millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL (ELT 2019, L 158, lk 125).
33 Vt 6. märtsi 2025. aasta kohtuotsus Alajärven Sähkö jt (C‑48/23, EU:C:2025:144, punktid 34 ja 35 ning seal viidatud kohtupraktika), milles ma esitasin ettepaneku.
34 Vt ka määruse nr 1227/2011 põhjendus 31.
35 COM(2010) 726 final.
36 Kohtujuristi kursiiv. Vt selle kohtuotsuse lk 6. Määruse nr 1227/2011 eelnõus ei ole täpsustatud, millisel asutusel on pädevus määrata halduskaristusi.
37 Vt analoogia alusel 3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Bankia (C‑910/19, EU:C:2021:433, punkt 45).
38 Vt 2. juuli 2026. aasta kohtuotsus Ścierbek ja Drózdzik (C‑261/25 ja C‑262/25, EU:C:2026:537, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
39 Vt sellega seoses Šveitsi föderaalnõukogu 13. märtsi 2026. aasta teabeleht elektrienergia kokkuleppe kohta, mis on kättesaadav saksa, prantsuse, itaalia ja inglise keeles. Selle dokumendi ingliskeelne versioon on kättesaadav järgmisel veebiaadressil: https://www.europa.eda.admin.ch/dam/en/sd-web/9TvhXKvZCy3B/12%20Faktenblatt%20Strom_EN%20.pdf.
40 Määruse 2016/1719 artikli 1 lõikes 4 on sätestatud, et „ELi ühtne jaotamiskeskkond võidakse avada Šveitsis tegutsevatele turukorraldajatele ja põhivõrguettevõtjatele tingimusel, et selle riigi asjaomaste õigusaktidega rakendatakse ELi elektriturgu reguleerivate õigusaktide peamisi sätteid ning et ELi ja Šveitsi valitsuse vahel on sõlmitud elektroenergeetika alast koostööd reguleeriv leping“. Kuid põhikohtuasja faktiliste asjaolude toimumise ajal sellist valitsustevahelist lepingut ei olnud sõlmitud. Vt eelmises joonealuses märkuses viidatud teabeleht.
41 Vt määruse nr 596/2014 artikli 3 lõike 1 punkt 9 ja artikkel 13.
42 Vt 11. juuni 2026. aasta kohtuotsus GSP Offshore (C‑216/25, EU:C:2026:483 punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Vt selle kohta 24. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Omnitel Comunicaciones jt (C‑441/23, EU:C:2024:916, punktid 46 ja 47 ning seal viidatud kohtupraktika).
44 Vt 29. jaanuari 2026. aasta kohtuotsus Munik (C‑562/24, EU:C:2026:55, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).