I.

Sissejuhatus

1.

Nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsus 2005/214/JSK rahaliste karistuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta ( 2 ) võimaldab ühe liikmesriigi asutustel (edaspidi „otsuse teinud riik“) taotleda rahalise karistuse täitmist teises liikmesriigis (edaspidi „täidesaatev riik“), kus füüsilisel või juriidilisel isikul, kelle kohta otsus on tehtud, on vara või sissetulek, alaline elukoht või juriidilise isiku korral tema registrijärgne asukoht.

2.

Käesoleva eelotsusetaotlusega, mille aluseks on Ministerie van Veiligheid en Justitie (julgeoleku- ja justiitsministeerium, Madalmaad) Centraal Justitieel Incassobureau (CJIB) (juriidiliste kulude sissenõudmise keskbüroo, Madalmaad) ( 3 ) taotlus tunnustada ja täita Adm. Verwerking Flitsgegevens CJIB HA Leeuwardeni (CJIB automaatkontrollikaamerate andmete töötlemisega tegelev teenistus Leeuwardenis, Madalmaad) 25. novembri 2016. aasta otsust, millega määrati 36 euro suurune trahv Bank BGŻ BNP Paribas S.A. w Gdańskule (Bank BGŻ BNP Paribas S.A. Gdańskis, Poola) ( 4 ), palutakse Euroopa Kohtul rakendada 29. juuni 2017. aasta kohtuotsuses Popławski ( 5 ) võetud seisukohti, mis puudutavad raamotsuste mõju, eelkõige seda, kuidas rakendada kooskõlalise tõlgendamise kohustust.

3.

Veel erilisem on see, et Euroopa Kohtul tuleb sellele eelotsusetaotlusele vastates määratleda, kas ning kui, siis kuidas saab teatud liikmesriigis rahalist karistust täita, kui see karistus on määratud üksusele, mis ei ole selles riigis juriidiline isik.

II.

Õiguslik raamistik

A.

Liidu õigus

1.

Raamotsus 2005/214

4.

Raamotsuse 2005/214 artiklis 1 „Mõisted“ on sätestatud:

5.

Raamotsuse artikli 4 „Otsuste edastamine ja keskasutusele tuginemine“ lõigetes 1 ja 6 on sätestatud:

6.

Raamotsuse artikli 5 „Reguleerimisala“ lõikes 1 on sätestatud:

–

käitumine, millega rikutakse liikluseeskirja, sealhulgas juhtimis- ja puhkeaegu ning ohtlikke veoseid käsitlevate eeskirjade rikkumised,

7.

Raamotsuse 2005/214 artikkel 6 „Otsuste tunnustamine ja täitmine“ on sõnastatud järgmiselt:

8.

Raamotsuse artikli 9 lõigetes 1 ja 3 on sätestatud:

9.

Raamotsuse artiklis 20 on sätestatud:

2.

Direktiiv (EL) 2015/413

10.

Direktiivi (EL) 2015/413 ( 6 ) põhjendustes 1 ja 2 on märgitud:

11.

Selle direktiivi artiklis 2 „Reguleerimisala“ on sätestatud, et seda kohaldatakse lubatud sõidukiiruse ületamise korral.

12.

Nimetatud direktiivi artikli 3 punktis n on sätestatud:

13.

Direktiivi 2015/413 artikli 4 lõike 3 kolmandas lõigus on sätestatud:

B.

Poola õigus

14.

Raamotsuse 2005/214 sätted on Poola õigusesse üle võetud 6. juuni 1997. aasta kriminaalmenetluse seadustiku (ustawa – Kodeks postępowania karnego) ( 7 ) peatükis 66b.

15.

KrMSi peatükk 66b „Euroopa Liidu liikmesriigi taotlus seoses rahalise karistuse täitmisele pööramisega“ artiklis 611ff on sätestatud:

16.

KrMSi artiklis 611fg on sätestatud:

17.

KrMSi artiklis 611fh on sätestatud:

18.

24. augusti 2001. aasta väärteomenetluse seadustiku (ustawa – Kodeks postępowania w sprawach o wykroczenia) ( 8 ) artikli 116b lõikes 1 on sätestatud:

19.

20. mai 1971. aasta väärteoseadustiku (ustawa – Kodeks wykroczeń) ( 9 ) XI peatükis „Transpordi ohutuse ja -eeskirjade vastased väärteod“ sisalduvas artiklis 92a on sätestatud:

20.

6. juuni 1997. aasta kriminaaltäitemenetluse seadustiku (ustawa – Kodeks karny wykonawczy) ( 10 ) artikli 25 lõikes 1 on sätestatud:

21.

23. aprilli 1964. aasta tsiviilseadustiku (ustawa – Kodeks cywilny) ( 11 ) artiklis 33 on sätestatud:

22.

17. novembri 1964. aasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (ustawa – Kodeks postępowania cywilnego) ( 12 ) artiklis 64 on sätestatud:

23.

2. juuli 2004. aasta majandustegevuse vabaduse seaduse (ustawa o swobodzie działalności gospodarczej) ( 13 ) artikli 5 punktis 4 on mõiste „filiaal“ defineeritud järgmiselt: „ettevõtja majandustegevuse organisatsiooniliselt eraldiseisev ja iseseisev osa, mille kaudu ettevõtja tegutseb väljaspool oma asukohta või peamist tegevuskohta“.

III.

Vaidluse asjaolud, põhikohtuasja menetlus ja eelotsuse küsimused

24.

CJIB esitas 9. juulil 2017 käesolevas asjas eelotsusetaotluse esitanud Sąd Rejonowy Gdańsk-Południe w Gdańskule (Lõuna-Gdański rajoonikohus, Poola) taotluse 25. novembri 2016. aasta otsuse tunnustamiseks ja täitmiseks.

25.

Selles otsuses määratud trahviga karistati Bank BGŻ BNP Paribas Gdańskile kuuluva sõiduki juhi poolt 13. novembril 2016 Utrechtis (Madalmaad) toime pandud lubatud kiiruse ületamise eest 6 km/h võrra.

26.

CJIB poolt 25. novembri 2016. aasta otsusele lisatud tunnistusest nähtub, et Bank BGŻ BNP Paribas Gdańskit ehk üksust, kellele trahv määrati, menetluses „vastavalt tema soovile ära ei kuulatud“. Madalmaade õiguse kohaselt teavitati teda õigusest talle tehtud etteheited vaidlustada, ent ettenähtud tähtaja jooksul ta kaebust ei esitanud. Seetõttu jõustus otsus 6. jaanuaril 2017 lõplikult ning sellega määratud karistus aegub Madalmaade õiguse kohaselt 6. jaanuaril 2022.

27.

Rahalise karistuse tunnustamise ja täitmise üle otsustamiseks korraldas eelotsusetaotluse esitanud kohus poolte ärakuulamise. Pooled ärakuulamisele ei ilmunud ega esitanud ka avaldusi.

28.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et KrMSi peatükk 66b, millega raamotsuse 2005/214 sätted Poola õigusesse üle võeti, kohaldub nii kuritegude suhtes tehtud otsuste kui ka väärteootsuste täitmise suhtes ( 14 ).

29.

Siiski leiab ta, et raamotsust 2005/214 ei ole täielikult üle võetud. Poola seadusandja on raamotsust üle võtvate õigusnormide isikulise kohaldamisala määratlemisel kasutanud mõistet „teo toimepanija“, ent KrMSis hõlmab see mõiste üksnes füüsilisi isikuid, samas kui raamotsuse artiklite 1 ja 9 kohaselt kohaldatakse seda ka juriidilistele isikutele tehtud rahalise karistuse määramise otsuste suhtes.

30.

Seetõttu ei kuulu juriidilisele isikule rahalise karistuse määramise otsuse täitmise võimalus ei KrMSi artikli 611ff ja järgmiste artiklite ega ka 28. oktoobri 2002. aasta seaduse, mis käsitleb kollektiivsete üksuste vastutust ja sanktsioonide määramist õigusvastaste tegude eest (ustawa o odpowiedzialności podmiotów zbiorowych za czyny zabronione pod groźbą kary) ( 15 ), kohaldamisalasse, kuivõrd viimati nimetatud seadust ei kohaldata selliste kollektiivsete üksuste poolt toime pandud väärtegude suhtes.

31.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul keelduvad Poola kohtud selle asjaolu tõttu süstemaatiliselt juriidilistele isikutele rahalise karistuse määramise otsuste tunnustamisest ja täitmisest, kuigi raamotsuse 2005/214 artikli 9 lõike 3 kohaselt peavad sellised otsused olema täitmisele pööratavad isegi siis, kui täidesaatev riik juriidiliste isikute kriminaalvastutuse põhimõtet ei tunnusta.

32.

Seoses Poola kohtute võimalusega kohaldada vahetult raamotsuse sätteid märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale, eelkõige 29. juuni 2017. aasta kohtuotsusele Popławski ( 16 ), lasub liikmesriigi kohtutel raamotsuste vahetu õigusmõju puudumise tõttu kohustus tõlgendada liikmesriigi õigust kooskõlas nende aktidega.

33.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab siiski, et KrMSis sisalduvat mõistet „teo toimepanija“ ei näi olevat võimalik tõlgendada nii, et see hõlmaks ka juriidilisi isikuid, ega tagada seeläbi liikmesriigi sätete kooskõla raamotsusega 2005/214.

34.

Seetõttu on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud esiteks küsimus, kas liikmesriigi õigusnorm tuleb jätta kohaldamata, kui seda ei ole võimalik kooskõlaliselt tõlgendada, või asendada see nimetatud raamotsuses sisalduva sättega.

35.

Teiseks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, mis puudutab mõistet „juriidiline isik“. Ta rõhutab, et Poola õiguse kohaselt on selline üksus nagu Bank BGŻ BNP Paribas Gdańsk äriregistris märgitud ja sellel on oma asukoht. Hoolimata oma organisatsioonilisest sõltumatusest ei ole selline üksus eraldi (õigusvõimeline) juriidiline isik võrreldes Bank BGŻ BNP Paribas S.A-ga, mille asukoht on Varssavis (Poola) ( 17 ), ning tal puudub kohtumenetlusteovõime (välja arvatud tööõigusega seotud kohtuasjades). Seevastu näib, et Madalmaade õiguse kohaselt hõlmab mõiste „juriidiline isik“ ka juriidilise isiku organisatsioonilisi üksusi.

36.

Selles olukorras otsib eelotsusetaotluse esitanud kohus vastust küsimusele, kas raamotsuses 2005/214 kasutatud mõiste „juriidiline isik“ on liidu õiguse autonoomne mõiste või tuleb seda tõlgendada vastavalt otsuse teinud riigi õigusele või vastavalt täidesaatva riigi õigusele.

37.

Neil asjaoludel otsustas Sąd Rejonowy Gdańsk-Południe w Gdańsku (Lõuna-Gdański rajoonikohus, Poola) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

IV.

Menetlus Euroopa Kohtus

38.

Kirjalikud seisukohad esitasid Bank BGŻ BNP Paribas Varssavi, Poola, Ungari ja Madalmaade valitsus ning Euroopa Komisjon.

V.

Analüüs

A.

Esimene eelotsuse küsimus

39.

Esimese eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas raamotsuse 2005/214 artikli 1 punkti a, artikli 9 lõiget 3 ning artikli 20 lõiget 1 ja lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et täitmisele pööramiseks edastatud otsus, millega on määratud rahaline karistus juriidilisele isikule, tuleb täidesaatvas riigis täita ka juhul, kui liikmesriigi õigusnormides, millega see raamotsus on üle võetud, ei ole ette nähtud võimalust täita otsust, millega on selline karistus määratud juriidilisele isikule.

40.

Esiteks leian, et raamotsusest 2005/214 tuleneb ühemõtteliselt, et juriidilistele isikutele liiklusrikkumise eest määratud rahalisi karistusi tuleb tunnustada ja täita ka juhul, kui täidesaatva riigi õiguses juriidilise isiku kriminaalvastutuse põhimõtet ei tunnustata.

41.

Tõden siinkohal, et vastavalt mitmele raamotsuse 2005/214 sättele, nagu artikli 1 punkt a, artikli 4 lõige 1 või raamotsuse lisas toodud tunnistuse jagu f ( 18 ), võib raamotsusega loodud süsteemi raames rahalise karistuse määrata nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule.

42.

Lisaks sellele tuleneb raamotsuse 2005/214 artiklite 6 ja 7 koosmõjust, et otsust selle raamotsuse tähenduses tuleb põhimõtteliselt tunnustada ja täita ning liikmesriigid ei saa keeldumist põhjendada asjaoluga, et liikmesriigi õiguses ei ole ette nähtud võimalust täita otsust, millega on rahaline karistus määratud juriidilisele isikule ( 19 ).

43.

Viimaks on liidu seadusandja arvestanud juriidiliste isikute kriminaalvastutusega seotud erisustega liikmesriikide õigusaktides ( 20 ). Panemata liikmesriikidele mis tahes kohustust kehtestada selliste isikute kriminaalvastutus, on raamotsuse 2005/214 artikli 9 lõikes 3 ette nähtud, et juriidilisele isikule määratud rahaline karistus tuleb täita „isegi siis, kui täidesaatev riik ei tunnusta juriidiliste isikute kriminaalvastutuse põhimõtet“.

44.

Seetõttu paneb raamotsus 2005/214, mille siduvus on vaieldamatu ( 21 ), liikmesriikidele selgelt kohustuse täita otsus, millega on määratud rahaline karistus juriidilisele isikule.

45.

Seda järeldust ei lükka ümber ka raamotsuse artikli 20 lõike 2 punkt b, kuna liikmesriikidele antud võimalus – piirata üleminekumehhanismina ja teatud tingimustel raamotsuse kohaldamist juriidiliste isikute suhtes – lõppes 22. märtsil 2010.

46.

Teiseks, lähtudes eeldusest, et raamotsuse 2005/214 sätted ei ole nõuetekohaselt Poola õigusesse üle võetud, et KrMSi artikli 611ff lõikes 1 sisalduv mõiste „teo toimepanija“ juriidilisi isikuid ei hõlma ning et ükski teine säte seda lünka täita ei võimalda, otsib eelotsusetaotluse esitanud kohus vastust küsimusele, kas liikmesriigi õigus tuleb jätta kohaldamata ja kas see tuleb asendada nimetatud raamotsuse sätetega.

47.

Juhin siinkohal tähelepanu, et Euroopa Kohtu värskeimas praktikas ( 22 ) on raamotsuste mõju täpselt ja üksikasjalikult selgitatud. Tuginedes raamotsuse vahetu õigusmõju puudumisele, leidis Euroopa Kohus, et lisaks sellele, et raamotsuse sätteid ei ole võimalik vahetult kohaldada, ei pea liikmesriigi kohus raamotsusega vastuolus olevat liikmesriigi õigust kohaldamata jätma ( 23 ). Raamotsuse siduvusega kaasneb siiski liikmesriikide asutuste jaoks kohustus tõlgendada riigisisest õigust kooskõlas raamotsusega ( 24 ).

48.

Konkreetselt tähendab see seda, et liikmesriigi asutustel tuleb tõlgendada liikmesriigi õigust võimalikult suures ulatuses raamotsuste sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada neis ette nähtud tulemus. Selline tõlgendamine ei või aga esiteks viia liikmesriigi õiguse contra legem tõlgenduseni ega või teiseks raamotsuse alusel ja sõltumata selle rakendamiseks vastu võetud seadusest kaasa tuua süüteo toime pannud isikute kriminaalvastutust ega seda vastutust raskendada ( 25 ).

49.

Seega on raamotsuse 2005/214 vahetu õigusmõju puudumise tõttu käesoleval juhul välistatud see, et eelotsusetaotluse esitanud kohus jätab KrMSi kohaldamata või kohaldab selle asemel vahetult raamotsust.

50.

Raamotsuse 2005/214 ülevõtmiseks kehtestatud KrMSi sätete kooskõlalise tõlgendamise osas on ilmne, et lähtudes Euroopa Kohtu ja liikmesriigi kohtute vahelisest pädevusjaotusest, on käesoleval juhul üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevuses kindlaks teha, kas kogu riigisisest õigust ja selles tunnustatud tõlgendusmeetodeid arvesse võttes on võimalik liikmesriigi õiguse kooskõlaline tõlgendamine, mis tagaks selle raamotsuse täieulatusliku toime ja viiks selle eesmärgiga kooskõlas oleva lahenduseni ( 26 ).

51.

Kuna aga eelotsusetaotluse esitanud kohus näib sellises võimaluses käesoleval juhul kahtlevat, soovin esile tuua järgmised asjaolud ( 27 ).

52.

Esiteks leian Poola valitsuse ja komisjoni eeskujul, et mõiste „teo toimepanija“ võib hõlmata nii füüsilisi kui ka juriidilisi isikuid.

53.

Pealegi, kuivõrd raamotsuse 2005/214 eesmärk ei ole materiaalse karistusõiguse ühtlustamine, on Poola seadusandja minu hinnangul raamotsusega kooskõlas kasutanud nimetatud raamotsuse ülevõtmisel KrMSi peatükis 66b mõistet „teo toimepanija“, mis on prima facie neutraalne mõiste, mistõttu KrMSi peatüki 66b ja rahaliste karistuste täitmise kontekstis võib seda mõistet tõlgendada, sõltumata sellest, kuidas mõistetakse seda materiaalses karistusõiguses ( 28 ). See Poola valitsuse lähenemisviis vastab minu meelest raamotsuse 2005/214 loogikale, kuivõrd viimasega ei ole liikmesriikidele pandud kohustust näha ette juriidiliste isikute kriminaalvastutuse mehhanismi, vaid on kohustatud neid täitma sellistele isikutele määratud rahalisi karistusi.

54.

Erinevalt eelotsusetaotluse esitanud kohtu pakutust ei tule seetõttu mõiste „teo toimepanija“ tõlgendamisel karistuste täitmist käsitlevate KrMSi sätete tähenduses lähtuda selle mõiste materiaalse karistusõiguse tähendusest, ning minu hinnangul saab seda mõistet tõlgendada nii, et sellega peetakse silmas üksust, kellele on lõplik karistus määratud, olgu siis tegu juriidilise või füüsilise isikuga.

55.

Lisaks nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et erinevad Poola kohtud on Madalmaades juriidilistele isikutele liiklusrikkumiste eest määratud rahaliste karistuste täitmise taotlusi juba rahuldanud. Eelotsusetaotluses ja Euroopa Kohtule esitatud toimikus sisalduvaid andmeid silmas pidades pean võimalikuks asuda seisukohale, et Poola õigus ei takista juriidilisele isikule määratud trahvi täitmist selles liikmesriigis või vähemalt saab seda õigust tõlgendada kooskõlas raamotsuse 2005/214 sätetega.

56.

Teiseks tuleb tagasi lükata kõik vastuväited, mis puudutavad juriidiliste isikute karistusõigusliku vastutuse võimalikku raskendamist. Nimelt ei määrata õigusvastase teo toimepanija vastutuse põhimõtet ja ulatust kindlaks mitte vastavalt raamotsusele 2005/214, vaid vastavalt otsuse teinud riigi õigusele ning täidesaatvas riigis, antud juhul Poola Vabariigis, on küsimus üksnes karistuse täitmisele pööramises.

57.

Kõiki neid kaalutlusi arvesse võttes teen ettepanku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et raamotsuse 2005/214 sätteid tuleb tõlgendada nii, et täidesaatev riik peab täitmiseks edastatud otsuse, millega on määratud rahaline karistus juriidilisele isikule, täitmisele pöörama isegi siis, kui liikmesriigi sätetes, millega see raamotsus on üle võetud, ei ole ette nähtud võimalust täita otsust, millega on määratud karistus juriidilisele isikule. Kuivõrd nimetatud raamotsuse sätetel ei ole vahetut õigusmõju, peab täidesaatva riigi pädev asutus selleks arvesse võtma riigisisest õigust tervikuna ning seal tunnustatud tõlgendamismeetodeid kohaldades tõlgendama liikmesriigi sätteid nii palju kui võimalik raamotsuse 2005/214 sätetest ja eesmärgist lähtudes.

B.

Teine eelotsuse küsimus

58.

Teise eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult esiteks seda, kas raamotsuses 2005/214 sisalduvat mõistet „juriidiline isik“ tuleb tõlgendada vastavalt otsuse teinud riigi või täidesaatva riigi õigusele või liidu õiguse autonoomse mõistena, ning teiseks seda, kas sellest saab järeldada, et see mõiste hõlmab ka sellist üksust nagu Bank BGŻ BNP Paribas Gdańsk, kuigi täidesaatvas riigis ei ole see üksus eraldiseisev juriidiline isik.

59.

Sisuliselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus lisaks mõiste „juriidiline isik“ sisustamisele teada saada, kuidas ja millise üksuse suhtes tuleb sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas karistus täitmisele pöörata.

60.

Juhin siinkohal tähelepanu, et karistus on käesoleval juhul määratud Bank BGŻ BNP Paribas Gdańskile, ent Poolas on (õigusvõimeline) juriidiline isik ainult Bank BGŻ BNP Paribas Varssavi. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seda küll veel kontrollima, ent Euroopa Kohtule esitatud toimikust ilmneb, et Poola õiguse kohaselt moodustavad Bank BGŻ BNP Paribas Gdańsk ja Bank BGŻ BNP Paribas Varssavi ühe üksuse ning esimene neist on teise kohalik struktuuriüksus. Õiguslikust vaatenurgast iseloomustab seda organisatsioonilist üksust asjaolu, et erinevalt Bank BGŻ BNP Paribas Varssavist ei ole Bank BGŻ BNP Paribas Gdańsk (õigusvõimeline) juriidiline isik ning ta ei saa olla menetlusosaliseks kriminaal- ega tsiviilkohtumenetluses ( 29 ).

61.

See asjaolu võib eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul tuua kaasa Poola asutuste keeldumise karistuse täitmisest põhjusel, et kuna selline üksus nagu Bank BGŻ BNP Paribas Gdańsk ei saa täitemenetluses osaleda, võib see tema õigusi rikkuda. Selline tulemus on aga mõistagi problemaatiline, kuna põhimõtteliselt tuleb CJIB taotlus täita ( 30 ).

62.

Mis puudutab käesoleva eelotsuse küsimuse esimest osa, siis esiteks ei tule minu meelest mõistet „juriidiline isik“ raamotsuse 2005/214 süsteemis tõlgendada liidu õiguse autonoomse mõistena.

63.

Kuigi autonoomne tõlgendamine on põhimõtteliselt liidu õiguse tõhususe pandiks ( 31 ), läheks selline samm käesoleval juhul vastuollu liidu seadusandja tahtega.

64.

Raamotsuse 2005/214 artikli 9 lõike 3 ja vastastikuse tunnustamise põhimõtte koosmõju võimaldab tagada juriidilistele isikutele määratud rahaliste karistuste täitmise ilma, et peaks valima, kas lähtuda mõiste sisustamisel liikmesriikide õigusest või tõlgendada seda autonoomse mõistena ( 32 ). Leian, et tagades rahaliste karistuste täitmise juriidiliste isikute kriminaalvastutust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide vahelistest erinevustest hoolimata, sooviski liidu seadusandja nimelt vältida seda, et nimetatud mõistele tuleks liidu õiguses anda oma tõlgendus.

65.

Lisan veel, et kuigi mõistele antav autonoomne tõlgendus kehtib põhimõtteliselt ainult seda mõistet sisaldava õigusakti piires ( 33 ), võiksid mõiste „juriidiline isik“ autonoomsel tõlgendusel, isegi kui see piirdub üksnes raamotsusega 2005/214, olla tõsised tagajärjed ka liidu õiguse teistes valdkondades, samas kui nii Euroopa Kohus kui ka liidu seadusandja on minu hinnangul alati jäänud selle mõiste osas väga ettevaatlikuks ( 34 ).

66.

Teiseks on vastutus, karistus ning see, millisele üksusele see karistus määratakse, raamotsuse 2005/214 süsteemis reguleeritud otsuse teinud riigi õigusega, nõnda et mõistet „juriidiline isik“ tuleb tõlgendada otsuse teinud riigi õigusest lähtudes.

67.

Siinkohal pole tarbetu rõhutada, et raamotsuse 2005/214 artikli 5 lõikes 1, millest tuleneb, et süüteo määratlemisel kohaldatakse otsuse teinud riigi karistusõigust, kajastub karistusõiguse territoriaalsuse põhimõte. Selle sätte jätkuks on raamotsuse 2005/214 artikli 9 lõiked 1 ja 3, mille kohaselt kohaldatakse esiteks karistuse täitmise suhtes täidesaatva riigi õigust ning teiseks tuleb juriidilisele isikule määratud rahaline karistus täita isegi siis, kui täidesaatev riik juriidiliste isikute kriminaalvastutuse põhimõtet ei tunnusta.

68.

Niisiis, ilma karistatavaid tegusid ja karistamist reguleerivaid õigusakte ega karistuste täitmist reguleerivaid õigusakte ühtlustamata tagab liidu seadusandja siiski liikmesriikides rahaliste karistuste täitmise tänu vastastikuse tunnustamise põhimõttele ( 35 ).

69.

Kõigil neil põhjustel leian, et raamotsuse 2005/214 süsteemis ei saa mõistet „juriidiline isik“ tõlgendada autonoomse mõistena, vaid seda tõlgendades tuleb lähtuda otsuse teinud riigi õigusest.

70.

Mis puudutab käesoleva eelotsuse küsimuse teist osa, siis arvan, et oluline on silmas pidada nii rahaliste karistuste tõhusa rakendamise vajalikkust kui ka üksuste, kellele need karistused määratud on, õiguste kaitset.

71.

Käesoleval juhul tekivad raamotsuse 2005/214 praktikas rakendamisel raskused, kuna Madalmaades karistada saanud üksus ei ole (õigusvõimeline) juriidiline isik ega saa seetõttu osaleda Poola täitemenetluses. On ilmne, et selleks, et juriidilisele isikule määratud rahalist karistust oleks teatud liikmesriigis võimalik täita, peab viimane olema õiguste ja kohustuste kandjaks, vastasel korral osutub karistuse täitmine problemaatiliseks.

72.

Siinkohal ei saa eitada, et olukord, kus Poola asutused esitasid direktiiviga 2015/413 loodud koostöö raames oma kolleegidele mitte just lausa ebakorrektset, aga vähemalt mittetäielikku teavet ( 36 ), kahjustab nii selle direktiivi kui ka raamotsuse 2005/214 eesmärke. Kui jäetakse mainimata asjaolu, et rikkumise eest vastutavaks sõiduki omanikuks on üksus, kelle suhtes rahalise karistuse täitmine ei ole tagatud, satub selline täitmine tingimata ohtu ( 37 ).

73.

Seetõttu on raamotsuse 2005/214 süsteemi püsimajäämise tagamiseks edaspidi iseäranis oluline, et liikmesriigid esitaksid nii direktiivi 2015/413 kui ka kõnealuse raamotsuse lähtekohaks oleva lojaalse koostöö põhimõttest ning koostöövaimust lähtudes sellised andmed, mis lisaks rikkumise eest vastutava sõiduki omaniku kindlakstegemisele võimaldavad ka tagada võimaliku rahalise karistuse täitmise kogu liidus ( 38 ).

74.

Sellised soovitused puudutavad siiski vaid tulevikku ega anna eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilikku vastust, mis võimaldaks tal käesoleval juhul täita raamotsusest 2005/214 tulenevaid kohustusi.

75.

Nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 66 rõhutasin, reguleeritakse raamotsuse 2005/214 süsteemis vastutust, karistust ja seda, millisele üksusele karistus määrata, otsuse teinud riigi õigusega, samas kui karistuse täitmise suhtes kohaldatakse täidesaatva riigi õigust, ilma et tal oleks võimalik täitmisest hoiduda põhjusel, et juriidilistel isikutel ei ole menetlusõigusi, mis võimaldaks neil täitemenetluses osaleda.

76.

Nii näib mulle, et sellises olukorras, nagu on käsitletud põhikohtuasjas, ning tingimusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus seda kontrollib, võiks rahalise karistuse täitmise tagamiseks käsitada Bank BGŻ BNP Paribas Varssavit, kes on (õigusvõimeline) juriidiline isik, Bank BGŻ BNP Paribas Gdański eest õiguslikult vastutava üksusena ning seetõttu üksusena, kellele see karistus on määratud. Niisiis võiks CJIB taotluse edastada vastavalt raamotsuse 2005/214 artikli 4 lõikele 6 pädevale kohtule Varssavis, kus on Bank BGŻ BNP Paribas Varssavi asukoht.

77.

On tõsi, et liidu seadusandja on raamotsuses 2005/214 korduvalt rõhutanud põhiõiguste tagamise olulisust ( 39 ) ning seda, et selle eesmärk on rahaliste karistuste täitmise lihtsustamine, tagades siiski kohased garantiid isikutele ja üksustele, kelle suhtes neid karistusi täitmisele pööratakse.

78.

Esiteks tuleb Bank BGŻ BNP Paribas Varssavi õiguste võimalikku rikkumist vaadelda kui mitte just lausa suhtelisena, siis lähtuvalt tema seostest Bank BGŻ BNP Paribas Gdańskiga. Juhin nimelt tähelepanu, et Poola õiguse kohaselt moodustavad Bank BGŻ BNP Paribas Varssavi ja Bank BGŻ BNP Paribas Gdańsk üheainsa üksuse ning üksnes viimane neist on (õigusvõimeline) juriidiline isik. Seetõttu on esiteks Bank BGŻ BNP Paribas Varssavi vastutav esimesena nimetatu tegevuse eest. Teiseks saab BGŻ BNP Paribas Gdański soovi mitte olla ära kuulatud ja mitte edasi kaevata käsitada selle ühise üksuse soovina.

79.

Teiseks võiks asuda seisukohale, et selline olukord nagu põhikohtuasjas on eelkõige Bank BGŻ BNP Paribas Varssavi ja Bank BGŻ BNP Paribas Gdański vahelistest kommunikatsioonihäiretest tingitud üksusesisene segadus. Kuivõrd nimetatuid tuleb käsitada ühe üksusena, ei ole sellisel kommunikatsioonihäirel mingisugust tähtsust, sest Bank BGŻ BNP Paribas Gdański tegevus, nagu tema otsus Madalmaades kaebust mitte esitada, on omistatav Bank BGŻ BNP Paribas Varssavile.

80.

Igal juhul on ilmne, et sellises olukorras, nagu on käsitletud põhikohtusjas, peab Bank BGŻ BNP Paribas Varssavil olema võimalik kaitsta oma õigusi täidesaatvas riigis.

81.

Täitmismääruse peale esitatavas KrMSi artikli 611fh lõikes 2 ette nähtud kaebuses võiks ta väita, et see, et ta ei saanud menetluses osaleda Madalmaades, riivas ebaproportsionaalselt tema õigusi. Sellist õiguste riivet ja selle proportsionaalsust tuleb hinnata igal üksikul juhul eraldi ning seetõttu kuulub see täidesaatva riigi kohtute pädevusse.

82.

Seetõttu teen ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele, et mõiste „juriidiline isik“ ei ole liidu õiguse autonoomne mõiste, vaid seda tõlgendades tuleb lähtuda otsuse teinud riigi õigusest ning et nimetatud raamotsuse tähenduses hõlmab mõiste „juriidiline isik“ ka sellist üksust nagu Bank BGŻ BNP Paribas Gdańsk, mis ei ole juriidiline isik, tingimusel, et viimane moodustab organisatsioonilise terviku koos üksusega, mis on juriidiline isik.

VI.

Ettepanek

83.

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sąd Rejonowy Gdańsk-Południe w Gdańsku (Lõuna-Gdański rajoonikohus, Poola) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: