Ettepanek: NÕUKOGU OTSUS Euroopa Liidu nimel liikurseadmetega seotud rahvusvaheliste tagatiste konventsiooni 23. veebruaril 2007 Luxembourgis vastuvõetud protokolli (raudteeveeremile eriomaste küsimuste kohta) heakskiitmise kohta /* COM/2013/0349 final - 2013/0184 (NLE) */
SELETUSKIRI 1. ETTEPANEKU TAUST 1. Ettepaneku eesmärk Komisjon teeb ettepaneku, et Euroopa Liit
kiidaks heaks liikurseadmetega seotud rahvusvaheliste tagatiste konventsiooni
protokolli raudteeveeremile eriomaste küsimuste kohta (edaspidi „raudteeprotokoll”
või „Luxembourgi protokoll”), mis võeti vastu Rahvusvahelise Eraõiguse
Ühtlustamise Instituudi (UNIDROIT) ja Valitsustevahelise Rahvusvahelise
Raudteeveo Organisatsiooni (OTIF) ühise egiidi all 12.–23. veebruaril 2007.
aastal Luxembourgis toimunud diplomaatilisel konverentsil. Nõukogu 30. novembri 2009. aasta otsusega[1] otsustas Euroopa Liit
protokollile alla kirjutada ja 10. detsembril 2009. aastal kirjutati sellele
alla. 2. Kaplinna konventsioon ja
raudteeprotokoll 2.1. Kohaldamisala Liikurseadmetega seotud rahvusvaheliste
tagatiste konventsioon (edaspidi „Kaplinna konventsioon” või „konventsioon”) ja
protokoll õhusõidukite seadmetele eriomaste küsimuste kohta (edaspidi
„õhusõidukite protokoll”) võeti vastu 29. oktoobrist kuni 16. novembrini 2001
Kaplinnas toimunud diplomaatilisel konverentsil. Nõukogu 6. aprilli 2009. aasta otsusega kiitis
Euroopa Liit heaks Kaplinna konventsiooni ja õhusõidukite protokolliga
ühinemise ning 28. aprillil 2009. aastal andis ta ühinemiskirja hoiule. Konventsioonis sätestatakse ühised eeskirjad
selliste rahvusvaheliste tagatiste (pandileping, omandireservatsiooni kokkulepe
ja liisinguleping) andmise ja mõju kohta, mis on seotud teatavatesse
kategooriatesse kuuluvate liikurseadmetega, mis on kindlaks määratud
protokollides, mis käsitlevad järgnevaid kategooriaid: õhusõidukid,
raudteeveeremid ja kosmosevarustus. Kõnealune õigusakt koosneb
baaskonventsioonist, milles on sätestatud õigusnormid, mida kohaldatakse
kõikide liikurseadmete kategooriate suhtes, ja mitmest eriprotokollist, mis
sisaldavad erieeskirju teatavat liiki seadmete kohta. Kõnealuste protokollidega võib konventsiooni
muuta juhul, kui see on vajalik asjaomase valdkonna eripära arvestades.
Seetõttu on iga liikurseadmete kategooria puhul ülimuslikud protokolli, mitte
konventsiooni sätted. Liikmesriikide konventsioonikohased kohustused olenevad
sellest, millise protokolliga nad on ühinenud. Konventsiooni saab konkreetse
liikurseadmete kategooria suhtes kohaldada alles siis, kui asjaomane protokoll
on jõustunud, ja seda saab kohaldada ainult kõnealuse protokolli osalisriikide
vahel. Sellisel juhul loetakse ja tõlgendatakse konventsiooni ja protokolli
koos ühe dokumendina. Konventsiooni kohaldatakse juhul, kui võlgnik
asub osalisriigis (artikkel 3), eri protokollides on sätestatud ka konkreetsed
ühendavad tegurid (nt registreerimisriik). Konventsiooni alusel antud tagatis
(artiklid 1 ja 2) on seotud registreeritud varaga, kuid ka selle varaga seotud
õiguste ja tuludega. Asjaomases protokollis võib olla sätestatud, et konventsiooni
kohaldatakse ka vara müügi suhtes (konventsiooni artikkel 41). Konventsiooniga
tugevdatakse õigusi, mis on liikurseadmetega seotud ühiste asjaõiguste suhtes
õigustatud isikutel juhul, kui võlgnik jätab oma kohustused täitmata (artiklid 8
kuni 15). Konventsiooniga luuakse ka rahvusvaheline süsteem, et võlausaldajatel
oleks võimalik registreerida eri liikurseadmete kategooriatega seotud tagatisi
(artiklid 16 kuni 26), ja tagatakse, et võlausaldaja registreeritud tagatisel
on eesõigus (artikkel 29). 2.2. Raudteeprotokolli eesmärgid Kõnealuse dokumendi eesmärk on lihtsustada
hinnalise raudteeveeremi rahastamist, luues võlausaldajatele (müüjad, kellelt
veerem on ostetud laenuga, ja institutsioonid, kes annavad selliseks müügiks
laenu) eriti kindla rahvusvahelise garantii, mis annab neile „absoluutse”
eesõiguse kõnealuste rahvusvahelises registris registreeritud varade suhtes. Raudteeprotokolliga kehtestatakse teatavad
eeskirjad, mis käsitlevad registreeritud rahvusvaheliste tagatistega seotud
eesõigusi ja nende täitmist teatavate võlausaldajate puhul, kes rahastavad
raudteeveeremeid, nt pandiandjad, tingimuslikud müüjad või liisinguandjad.
Lisaks sellele on võlausaldajate tarbeks protokollis sätestatud konkreetsed
abinõud (artikkel VII) ja kolm võimalust võlgniku maksejõuetuse korral abinõude
rakendamiseks (artikkel IX). III peatükiga sätestatakse juurdepääs
rahvusvahelisele registrile Interneti kaudu ja luuakse järelevalveamet.
Artikliga XXV lubatakse osalisriikidel avalikuks teenindamiseks kasutatava raudteeveeremi
puhul teha teatavatel tingimustel erandeid. Raudteeprotokolliga luuakse ainulaadne ja
asendamatu rahvusvaheliste tagatiste registreerimise süsteem. Protokoll
täiendab ja toetab Euroopa sõidukite identifitseerimisnumbrite süsteemi
(raudteede koostalitlusvõime direktiivi kohaselt vastu võetud). See tagab, et
pooltel on Interneti vahendusel võimalik registrit kõikjal ELis
registreerimiseks ja andmete võrdlemiseks kasutada, tänu sellele on
register ööpäevaringselt kättesaadav. Kõnealune õigusakt tooks tõenäoliselt palju
kasu Euroopa raudteevaldkonnale, pankadele ja valitsustele, sest see julgustab
tegema kapitaliinvesteeringuid raudteevaldkonda ja hoogustab reaalse
liisinguturu loomist. 2. HUVITATUD OSAPOOLTEGA PEETUD
KONSULTATSIOONIDE TULEMUSED Komisjoni algatusele kiita heaks
raudteeprotokoll pärast selle allkirjastamist 2009. aastal eelnesid
konsultatsioonid raudtee töörühmaga, mis on raudteeprotokolli rakendamist
taotlev eri tööstusvaldkondade ühendus, mille liikmete hulka kuuluvad
muu hulgas Bombardier Transportation, Deutsche Bahn, English Welsh and Scottish
Railways, Euroopa Investeerimispank, Rahvusvaheliste Raudteevedude
Valitsustevaheline Organisatsioon (OTIF), Rahvusvaheline Raudteeliit (UIC) ja
Euroopa Raudteetööstuste Ühendus. Konsultatsioonide käigus rõhutati
raudteeprotokolli sõlmimise ja 30. jaanuaril 2013. aastal vastu võetud neljanda
raudteepaketi vahelist tihedat seost. Neljanda raudteepaketi eesmärk on soodustada
uuendusi ELi raudteedel, avades ELi reisijateveo siseturud konkurentsile,
lihtsustades menetlusi veeremile lubade väljastamiseks ja parandades
infrastruktuuri majandamist. See sisaldab seadusandlikke ettepanekud, et muuta
kolme direktiivi, kahte määrust, teatist ja kolme aruannet[2], ning rõhutab raudteeveeremite
rahastamise olulisust turgude avamiseks, mis on raudteeprotokolli eesmärk. Raudteeprotokolli vastuvõtmine toetab uusi
investeeringuid ELi raudteeveeremisse, millest saavad kasu nii ettevõtjad kui
avalikkus. Innustades investeeringuid infrastruktuuri ja toetades töökohtade
loomist tootvas sektoris, toetab see ka ELi majanduskasvu kava. Protokoll on kooskõlas ka eesmärgiga toetada
üleminekut sellistele keskkonnasõbralikumatele ja säästvamatele
transpordiliikidele nagu raudteetransport, mida on rõhutatud ka 2011. aasta
transpordipoliitika valges raamatus[3]. 3. ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG 3. Euroopa Liidu volitused Kaplinna konventsioon ja selle protokollid
kuuluvad osaliselt Euroopa Liidu ainupädevusse. Seega ei saa liikmesriigid
ratifitseerida protokolle, ilma et EL oleks need esmalt heaks kiitnud. Nõukogu otsusega ühines EL tõepoolest
õhusõidukite protokolliga samal ajal kui Kaplinna konventsiooniga (28.aprill 2009)[4] ja kirjutas alla
raudteeprotokollile 10. detsembril 2009[5].
Raudteeprotokollile allakirjutamise ajal koostati ka Euroopa Ühenduse pädevuse
deklaratsioon kooskõlas raudteeprotokolli artikli XXII lõikega 2,
mille kohaselt esitab piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioon
protokollile alla kirjutades, seda vastu võttes, heaks kiites või sellega
ühinedes üldise deklaratsiooni, milles täpsustatakse raudteeprotokolliga
reguleeritavad valdkonnad, mille pädevus on liikmesriikides organisatsioonidele
üle antud. Ühenduse pädevuse
deklaratsiooni kuuendat lõiku, mis koostati selle allkirjastamise ajaks, tuleks
ajakohastada, et võtta arvesse komisjoni otsust 2012/757/EL ning asendada
viide artikli V lõikele 2 viitega artiklile XIV. Seetõttu tuleks
deklaratsioon heaks kiitmise ajal vastavalt muuta. Euroopa Liidu pädevuse
deklaratsiooni läbivaadatud tekst on esitatud lisas. Euroopa Liidul on ainupädevus teatavates
raudteeprotokolliga reguleeritavates valdkondades, mis on kindlaks määratud 22.
detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja
kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades[6], 29. mai 2000. aasta määrusega
(EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta[7] ja 17. juuni 2008. aasta
määrusega (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava
õiguse kohta (Rooma I)[8].
Lisaks sellele on vastu võetud Euroopa Liidu õigusakte raudteeprotokolliga
reguleeritavates valdkondades, mis on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17.
juuni 2008. aasta direktiiviga 2008/57/EÜ ühenduse raudteesüsteemi
koostalitlusvõime kohta (uuesti sõnastatud)[9]
ja 29. aprilli 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 881/2004, millega asutatakse
Euroopa Raudteeagentuur[10]. 4. Deklaratsioonid Euroopa Liidu
ainupädevusse kuuluvate valdkondade kohta Mitmed raudteeprotokolli eeskirjad näevad ette
või võimaldavad lepinguosalistel teha deklaratsioone protokolli sätete
kohaldamise või kohaldamisala või nende rakendamise kohta. Euroopa Liidul on õigus esitada deklaratsioone
raudteeprotokolli artiklite VI, VIII, IX ja X kohta, sest nende reguleerimisese
kuulub tema ainupädevusse. Raudteeprotokolli artiklis VI (õiguse
valik) sätestatakse, et kokkuleppe või sellega seotud garantiilepingu
osalised saavad valida kohaldatava õiguse. Seega reguleerib see küsimust, mida
hõlmab 17. juuni 2008. aasta määrus (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste
võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I). See ulatuslik õiguse valik ei ole kooskõlas
süsteemiga, mis on kehtestatud määrusega nr 593/2008. Sarnaselt lahendusele, mis valiti välja nõukogu 6.
aprilli 2009. aasta otsuses 2009/370/EÜ Euroopa Ühenduse ühinemise kohta
liikurseadmetega seotud rahvusvaheliste tagatiste konventsiooniga ja selle
protokollis (õhusõidukite seadmetele eriomaste küsimuste kohta), jätkavad Euroopa
Liidu liikmesriigid määruse (EÜ) nr 593/2008 sätete kohaldamist. Kuna artiklit VI kohaldatakse ainult juhul,
kui on tehtud raudteeprotokolli artikli XXVII kohane deklaratsioon, siis
raudteeprotokolli kinnitamise ajal ei tohiks Euroopa Liit teha deklaratsiooni
artikli VI kohaldamise kohta. Kaplinna konventsiooni artiklis 55 „Enne nõude
lõplikku kindlaksmääramist rakendatavaid abinõusid käsitlevate sätete
muutmine”, nähakse ette võimalus mitte kohaldada täielikult või osaliselt
artiklit 13 või 43 või mõlemat. Kaplinna konventsiooniga ühinedes kinnitas
Euroopa Liit, et artikleid 13 ja 43 kohaldatakse üksnes vastavalt Brüsseli I
määruse artiklile 31[11].
Tuleb rõhutada, et kõnealune deklaratsioon on täielikult kohaldatav Kaplinna
konventsiooni artiklite 13 ja 43 suhtes, mida on muudetud raudteeprotokolli
artikliga VIII. Vastavalt raudteeprotokolli artiklile XXIX
„Konventsioonikohased deklaratsioonid” käsitletakse Kaplinna konventsiooni ja
selle artikli 55 kohaseid deklaratsioone raudteeprotokolli kohaste
deklaratsioonidena, kui ei ole sätestatud teisiti. Protokolli artikli VIII lõike 1
kohaselt kohaldatakse protokolli artiklit VIII (ajutiste abinõude kohta)
täielikult või osaliselt ainult siis, kui osalisriik on esitanud asjakohase
deklaratsiooni ja ainult sellises deklaratsioonis nimetatud ulatuses. Kui
osalisriik esitab deklaratsiooni seoses VIII artikli lõikega 2, peab
ta täpsustama ajavahemiku, mille jooksul kehtivad ajutised abinõud vastavalt
konventsiooni artikli 13 lõikele 1. Tehakse ettepanek, et sarnaselt
õhusõidukite protokolliga ühinedes otsustatule ei tohiks Euroopa Liit esitada
artiklis VIII osutatud deklaratsiooni vastavalt artikli XXVII lõikele 2. Artikkel IX (Abinõud maksejõuetuse
korral) ja artikkel X (Maksejõuetuse korral antav abi) on põhimõtteliselt
identsed vastavate sätetega õhusõidukite protokollis, mille puhul nõukogu
otsustas mitte sekkuda. Nimetatud sätted kehtivad ainult juhul, kui osalisriik,
millel on esmane jurisdiktsioon maksejõuetuse korral, esitab asjaomase
deklaratsiooni vastavalt artiklile XXVII. Komisjon on seisukohal, et kui esmane
jurisdiktsioon maksejõuetuse korral on ELi liikmesriigil, tuleb
raudteeprotokolli asemel igal juhul kohaldada 29. mai 2000. aasta
määrust nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta, nagu toimiti Kaplinna
konventsiooni ja selle õhusõidukite protokolli puhul. Et saavutada kõnealune
eesmärk ja tagada õiguskindlus, soovitab Euroopa Liit ühendusel mitte valida
võimalust osaliselt või täielikult kohaldada üht protokolli IX artiklis
sätestatud variantidest. Seetõttu soovitatakse, et Euroopa Liit ei
teeks vastavalt XXVII artikli lõikele 3 protokolli artiklis IX
osutatud deklaratsiooni ega vastavalt artikli XXVII lõikele 1
protokolli artiklis X osutatud deklaratsiooni (maksejõuetuse korral antava
abi kohta), mis on seotud artiklis IX osutatud deklaratsiooniga 2013/0184 (NLE) Ettepanek: NÕUKOGU OTSUS Euroopa Liidu nimel liikurseadmetega seotud
rahvusvaheliste tagatiste konventsiooni 23. veebruaril 2007 Luxembourgis
vastuvõetud protokolli (raudteeveeremile eriomaste küsimuste kohta)
heakskiitmise kohta EUROOPA LIIDU NÕUKOGU, võttes arvesse
Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 81 lõiget 2 koostoimes
artikli 218 lõike 6 punktiga a, võttes arvesse
Euroopa Komisjoni ettepanekut, võttes arvesse Euroopa Parlamendi nõusolekut[12], ning arvestades järgmist: (1) Euroopa Liit töötab välja
ühist õigusruumi, mis rajaneks kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise
põhimõttel. (2) Liikurseadmetega seotud
rahvusvaheliste tagatiste konventsiooni (edaspidi „Kaplinna konventsioon”)
protokoll raudteeveeremile eriomaste küsimuste kohta (edaspidi
„raudteeprotokoll”), mis võeti vastu 23. veebruaril 2007 Luxembourgis, annab
väärtusliku panuse rahvusvahelise tasandi õiguslikku raamistikku. Seetõttu on
soovitav, et esimesel võimalusel hakataks kohaldama kõnealuse dokumendi
sätteid, mis käsitlevad Euroopa Liidu ainupädevusse kuuluvaid valdkondi. (3) Komisjon pidas Euroopa Ühenduse
nimel läbirääkimisi raudteeprotokolli nende sätete üle, mis kuuluvad Euroopa
Ühenduse ainupädevusse. (4) Raudteeprotokolli
artikli XXII lõikes 1 on sätestatud, et piirkondliku
majandusintegratsiooni organisatsioonid, kelle pädevusse kuuluvad teatavad
raudteeprotokolliga reguleeritavad valdkonnad, võivad kõnealusele protokollile
alla kirjutada, konventsiooni vastu võtta, heaks kiita või sellega ühineda. (5) Raudteeprotokollis
käsitletakse muu hulgas küsimusi, mida reguleeritakse 22. detsembri 2000. aasta
määrusega (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta
tsiviil- ja kaubandusasjades[13],
29. mai 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse
kohta[14],
17. juuni 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes
kohaldatava õiguse kohta (Rooma I)[15],
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiiviga nr 2008/57/EÜ
ühenduse raudteesüsteemi koostalitlusvõime kohta (uuestisõnastamine)[16] ja 29. aprilli 2004. aasta
määrusega (EÜ) nr 881/2004, millega asutatakse Euroopa Raudteeagentuur[17]. (6) Euroopa Ühendus kirjutas
raudteeprotokollile alla 10. detsembril 2009 pärast seda, kui nõukogu oli
selleks loa andnud 30. novembri 2009. aasta otsusega 2009/940/EÜ[18]. (7) Osa raudteeprotokolliga
reguleeritavaid valdkondi kuulub Euroopa Liidu ainupädevusse, samal ajal kui
teatavates kõnealuse dokumendiga reguleeritavates valdkondades on pädevus
liikmesriikidel. (8) Seepärast peaks Euroopa Liit
raudteeprotokolli heaks kiitma. Raudteeprotokolli artikli XXII lõikes 2 on
sätestatud, et piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioon esitab
protokollile alla kirjutades, seda heaks kiites või sellega ühinedes
deklaratsiooni, milles täpsustatakse nimetatud protokolliga reguleeritavad
valdkonnad, mille puhul asjaomase organisatsiooni liikmesriigid on delegeerinud
pädevuse kõnealusele organisatsioonile. (9) Euroopa Ühenduse pädevuse
deklaratsioon koostati dokumendi allkirjastamise ajal. Kõnealust deklaratsiooni
on soovitav uuendada raudteeprotokolli heakskiitmise ajal, et võtta arvesse
õiguslikke arenguid ja parandada eelmises deklaratsioonis olnud faktiviga. (10) Raudteeprotokolli VII, VIII,
IX ja X artiklit kohaldatakse ainult siis, kui osalisriik on teinud vastavalt
kõnealuse protokolli XXVII artiklile asjaomase deklaratsiooni, ning selles
deklaratsioonis kindlaks määratud tingimustel. Raudteeprotokolli heaks kiites
ei esita Euroopa Liit vastavalt XXVII artikli lõikele 2 deklaratsiooni VIII
artikli kohaldamise kohta ega XXVII artikli lõigetes 1 ja 3 lubatud
deklaratsioone. Liikmesriikide pädevust maksejõuetust käsitlevate
materiaalõiguse sätete valdkonnas see ei mõjuta. (11) 22. detsembri 2000. aasta
määrus 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja
kaubandusasjades, 29. mai 2000. aasta määrus 1346/2000
maksejõuetusmenetluse kohta ja 17. juuni 2008. aasta määrus 593/2008
lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) on
Ühendkuningriigile ja Iirimaale siduvad ning seetõttu osalevad nad käesoleva
otsuse vastuvõtmisel. (12) Euroopa Liidu lepingule ja
Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva
protokolli 22 artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva otsuse
vastuvõtmisel, mistõttu see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav, ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE: Artikkel 1 Euroopa Liidu nimel kiidetakse heaks
liikurseadmetega seotud rahvusvaheliste tagatiste konventsiooni 23. veebruaril 2007
Luxembourgis vastuvõetud protokoll (raudteeveeremile eriomaste küsimuste
kohta). Protokolli tekst on lisatud käesolevale
otsusele. Artikkel 2 Nõukogu eesistuja nimetab isiku, kes on
volitatud Euroopa Liidu nimel hoiule andma protokolli artiklis XXVII ette
nähtud heakskiitmiskirja, et väljendada Euroopa Liidu nõusolekut end
protokolliga siduda. Artikkel 3 Kooskõlas protokolli artikli XXII
lõikega 2 esitab Euroopa Liit raudteeprotokolli heaks kiites lisas
sätestatud deklaratsiooni. Artikkel 4 Käesolev otsus
jõustub [kuupäev][19]. Brüssel, Nõukogu nimel eesistuja LISA Artikli XXII lõike 2 kohane
deklaratsioon, milles käsitletakse Euroopa Liidu pädevust liikurseadmetega
seotud rahvusvaheliste tagatiste konventsiooni 23. veebruaril 2007 Luxembourgis
vastuvõetud protokolliga (raudteeveeremile eriomaste küsimuste kohta, edaspidi
„raudteeprotokoll”) reguleeritavates valdkondades, mille puhul liikmesriigid on
delegeerinud oma pädevuse Euroopa Liidule 1. Raudteeprotokolli artiklis XXII on
sätestatud, et piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioonid, kuhu
kuuluvad suveräänsed riigid ja mille pädevuses on teatavad käesoleva protokolliga
reguleeritavad valdkonnad, võivad protokolli heaks kiita tingimusel, et nad
esitavad artikli XXII lõikes 2 osutatud deklaratsiooni. Euroopa Liit
on otsustanud raudteeprotokolli heaks kiita ja esitab seetõttu kõnealuse
deklaratsiooni. 2. Euroopa Liidu praegused liikmed on
Belgia Kuningriik, Bulgaaria Vabariik, Tšehhi Vabariik, Taani Kuningriik,
Saksamaa Liitvabariik, Eesti Vabariik, Iirimaa, Kreeka Vabariik, Hispaania
Kuningriik, Prantsuse Vabariik, Itaalia Vabariik, Küprose Vabariik, Läti
Vabariik, Leedu Vabariik, Luksemburgi Suurhertsogiriik, Ungari Vabariik, Malta
Vabariik, Madalmaade Kuningriik, Austria Vabariik, Poola Vabariik, Portugali
Vabariik, Rumeenia, Sloveenia Vabariik, Slovaki Vabariik, Soome Vabariik,
Rootsi Kuningriik ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik. 3. Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa
Liidu toimimise lepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli 22
artiklite 1 ja 2 kohaselt ei kohaldata käesolevat deklaratsiooni Taani
Kuningriigi suhtes. 4. Deklaratsiooni ei kohaldata
liikmesriikide territooriumide suhtes, kus Euroopa Liidu toimimise lepingut ei
kohaldata, ja samuti ei piira see meetmeid ega seisukohti, mida asjaomased
liikmesriigid võivad raudteeprotokolli alusel vastu võtta kõnealuste
territooriumide nimel ja huvides. 5. Euroopa Liidu liikmesriigid on
delegeerinud ühendusele pädevuse valdkondades, mis võivad mõjutada või muuta 22.
detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja
kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades[20], 29. mai 2000. aasta määrust
(EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta[21], 17. juuni 2008. aasta määrust
(EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta
(Rooma I)[22],
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiivi 2008/57/EÜ ühenduse
raudteesüsteemi koostalitlusvõime kohta (uuestisõnastamine)[23] ja 29. aprilli 2004. aasta
määrust (EÜ) nr 881/2004, millega asutatakse Euroopa Raudteeagentuur[24]. 6. Sõidukite nummerdamissüsteemi küsimuses on
EL vastavalt komisjoni 11. augusti 2006. aasta otsusele 2006/920/EÜ, mis
käsitleb üleeuroopalise tavaraudteesüsteemi käitamise ja liikluskorralduse
allsüsteemi koostalitluse tehnilist kirjeldust, mida hiljuti ajakohastati
komisjoni otsusega 2012/757/EL, vastu võtnud nummerdamissüsteemi, mis on
asjaomane raudteeveeremi identifitseerimiseks vastavalt raudteeprotokolli
artiklile XIV. Lisaks sellele on Euroopa Liit teinud
rahvusvahelise registri ja ELi liikmesriikide vahelise teabevahetuse küsimuses
märkimisväärseid edusamme, ajakohastades otsusega 2012/757/EL komisjoni 9.
novembri 2007. aasta otsust 2007/756/EÜ, millega võetakse vastu
direktiivide 96/48/EÜ ja 2001/16/EÜ artikli 14 lõigetega 4 ja 5
ettenähtud riikliku raudteeveeremi registri ühised tehnilised kirjeldused..
Euroopa Liidu liikmesriigid on kasutusele võtnud riiklikud raudteeveeremi
registrid ning teabe dubleerimist rahvusvahelises registris tuleks vältida. 7. Euroopa Liit ei ole esitanud
deklaratsiooni vastavalt artikli XXVII lõikele 2 artikli VII
kohaldamise kohta ega ühtegi tulenevalt artikli XXVII lõigetest 1 ja 3
lubatud deklaratsiooni. Maksejõuetust käsitlevate materiaalõiguse sätete
valdkonnas säilib liikmesriikide pädevus. 8. Pädevuse teostamine, mille
liikmesriigid on Euroopa Liidule delegeerinud vastavalt Euroopa Liidu lepingule
ja Euroopa Liidu toimimise lepingule, muutub oma olemuse tõttu pidevalt.
Lepingute raames võivad pädevad asutused teha otsuseid, millega määratakse
kindlaks Euroopa Liidu pädevuse ulatus. Seetõttu jätab ühendus endale õiguse
käesolevat deklaratsiooni vastavalt muuta, ilma et see oleks ühenduse pädevuse
teostamise eeltingimus raudteeprotokolliga reguleeritavates valdkondades. [1] ELT L 331, 16.12.2009, lk 1. [2] Teavet neljanda raudteepaketi kohta võib leida järgmisel
aadressil: http://ec.europa.eu/commission_2010-2014/kallas/headlines/news/2013/01/fourth-railway-package_en.htm [3] Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava –
Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas, KOM(2011) 144
(lõplik), 28.03.2011. [4] 2009/370/EÜ, ELT L 121, 15.5.2009, lk 3–7. [5] 2009/940/EÜ, ELT L 331, 16.12.2009, lk 1–16. [6] EÜT L 12, 16.1.2001, lk 1. [7] EÜT L 160, 30.6.2000, lk 1. [8] ELT L 177, 4.7.2008, lk 6. [9] ELT L 191, 18.7.2008, lk 1. [10] ELT L 220, 21.6.2004, lk 3. [11] ELT L 121, 15.5.2009, lk 7. [12] ELT C […], lk […]. [13] EÜT L 12, 16.1.2001, lk 1. [14] EÜT L 160, 30.6.2000, lk 1. [15] ELT L 177, 4.7.2008, lk 6. [16] ELT L 191, 18.7.2008, lk 1. [17] ELT L 220, 21.6.2004, lk 3. [18] ELT L 331, 16.12.2009, lk 1–16. [19] Nõukogu peasekretariaat avaldab lepingu jõustumise
kuupäeva Euroopa Liidu Teatajas. [20] EÜT L 12, 16.1.2001, lk 1. [21] EÜT L 160, 30.6.2000, lk 1. [22] ELT L 177, 4.7.2008, lk 6. [23] ELT L 191, 18.7.2008, lk 1. [24] ELT L 220, 21.6.2004, lk 3.