–

Telekom Deutschland GmbH, esindajad: Rechtsanwälte F. Hölscher ja J. von Lucius,

–

Bundesrepublik Deutschland, esindajad: C. Mögelin, M. Otremba ja J. Schölzel,

–

Kreeka valitsus, esindajad: K. Konsta, S. Papaioannou, M. Tassopoulou ja D. Tsagkaraki,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Conte, O. Gariazzo ja G. Meeßen,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/1972, millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik (ELT 2018, L 321, lk 36), artiklite 72 ja 73 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille üks pool on Telekom Deutschland GmbH ja teine pool Bundesrepublik Deutschland (Saksamaa Liitvabariik), keda esindab Bundesnetzagentur für Elektrizität, Gas, Telekommunikation, Post und Eisenbahnen (Saksamaa föderaalne elektri-, gaasi-, telekommunikatsiooni-, posti- ja raudteevõrkude agentuur) (edaspidi „Bundesnetzagentur“) ning vaidluse ese on kohustus võimaldada juurdepääs telekommunikatsioonisektori tsiviilehituse taristule.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

3

Direktiivi 2018/1972 põhjendus 29 on sõnastatud järgmiselt:

4

Direktiivi põhjenduses 187 on märgitud:

5

Direktiivi artiklis 3 „Üldised eesmärgid“ on sätestatud:

6

Direktiivi 2018/1972 artiklis 67 „Turuanalüüsi kord“ on ette nähtud:

7

Selle direktiivi artiklis 68 „Kohustuste kehtestamine, muutmine ja tühistamine“ on sätestatud:

8

Direktiivi artiklis 72 „Juurdepääs tsiviilehitistele“ on ette nähtud:

9

Direktiivi artikkel 73 „Teatavatele võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja nende kasutamise kohustus“ on sõnastatud järgmiselt:

10

Komisjoni 18. detsembri 2020. aasta soovituse (EL) 2020/2245 elektroonilise side sektori asjaomaste toote- ja teenuseturgude kohta, mis vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile (EL) 2018/1972, millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik (ELT 2020, L 439, lk 23), vajavad eelnevat reguleerimist, põhjenduses 28 on märgitud:

Saksa õigus

11

23. juuni 2021. aasta telekommunikatsiooniseaduse (Telekommunikationsgesetz; BGBl. 2021 I, lk 1858) (edaspidi „TKG“), millega võeti Saksa õigusesse üle direktiivi 2018/1972 artiklid 72 ja 73, paragrahvis 26 (põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis) on sätestatud:

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

12

Telekom Deutschland on telekommunikatsiooniettevõtja, mis tunnistati 10. oktoobri 2019. aasta turuanalüüsi alusel märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks fikseeritud asukohas kohaliku juurdepääsu hulgiteenuse turul.

13

Bundesnetzagentur kehtestas 21. juuli 2022. aasta otsusega Telekom Deutschlandile mitu juurdepääsukohustust, millest kaks olid sõnastatud järgmiselt:

14

Bundesnetzagentur põhjendas oma otsust sellega, et vastavalt TKG § 26 lõike 1 esimesele lausele võib ta seada üldkasutatavate elektroonilise side võrkude märkimisväärse turujõuga käitajale kohustuse anda teistele ettevõtjatele juurdepääs, sealhulgas nõudlusele vastav eraldatud juurdepääs, eelkõige kui vastasel juhul takistataks püsiva, konkurentsile rajatud turu tekkimist või kahjustataks lõppkasutajate huve. Ta lisas, et TKG §‑st 26 ja selles esitatud viitest TKG §‑s 2 sätestatud reguleerimiseesmärkidele tuleneb, et kehtestatud meetmed peavad vastama ulatuslikule eesmärgikogumile ja samal ajal vastama teatud eeltingimustele.

15

Bundesnetzagentur oli seisukohal, et selles kogumis on neli põhilist eesmärki: esiteks tagada ühenduvus ning edendada kõigi kodanike ja ettevõtjate juurdepääsu väga suure läbilaskevõimega võrkudele, teiseks edendada konkurentsi, eelkõige lõppkasutajate turul, kolmandaks kaitsta kasutajate, eelkõige tarbijate huve, neljandaks edendada liidu siseturu arengut.

16

Bundesnetzagentur märkis, et nende eesmärkide saavutamiseks peavad olema täidetud teatud eeltingimused. Seega tuleb meetme vajalikkust käsitleva tingimuse hindamisel eelkõige kaaluda, kas TKG §‑s 2 nimetatud reguleerimiseesmärkide tagamiseks piisab pelgalt kohustustest tagada juurdepääs kaablikanalisatsioonile, mastidele ja õhuliinide tugisüsteemile.

17

Telekom Deutschland esitas 19. augustil 2022 Bundesnetzagenturi 21. juuli 2022. aasta otsuse peale kaebuse Verwaltungsgericht Kölnile (Kölni halduskohus, Saksamaa), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

18

Ta palus sellel kohtul see otsus osaliselt tühistada osas, milles resolutsiooni punktis 1.1 pandi talle kohustus võimaldada teistele ettevõtjatele juurdepääs kaablikanalisatsioonile, mastidele ja õhuliinide tugisüsteemile väga suure läbilaskevõimega sidevõrkude kasutuselevõtuks ja käitamiseks fikseeritud asukohtades.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et asjasse puutuvate riigisiseste õigusnormide ulatus on mitmeti mõistetav. Osa asjaolusid räägib TKG § 26 sellise tõlgenduse kasuks, mille kohaselt Bundesnetzagentur oleks pidanud „kõigepealt“ vaid hindama, kas TKG § 26 lõike 1 kohaldamise tingimused on täidetud, st et juurdepääsu keelamine esiteks takistab konkurentsile püsiva, konkurentsile rajatud turu tekkimist ja teiseks kahjustab lõppkasutaja huve. Seevastu muud asjaolud viitavad sellele, et see asutus peab hindama juurdepääsukohustuste kehtestamise vajadust ulatuslikuma „eesmärkide kogumi“ seisukohast. Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et TKG § 26, millega võetakse Saksa õigusesse üle direktiivi 2018/1972 artiklid 72 ja 73, tuleb tõlgendada koostoimes selle artiklitega.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et põhikohtuasja lahendus sõltub vastusest küsimusele, kas riigi reguleeriv asutus, kes kavatseb kehtestada direktiivi 2018/1972 artiklite 72 ja 73 alusel juurdepääsumeetme tsiviilehitusvarade suhtes, peab üksnes hindama selle direktiivi artikli 72 lõikes 1 sätestatud eesmärke või võib ta sellega seoses viidata üldisemale „eesmärkide kogumile“, mis hõlmab muu hulgas selle direktiivi artiklis 3 sätestatud eesmärke.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et ta ei saa seda küsimust lahendada acte clair’i teooria alusel. Täpsemalt ei võimalda direktiivi 2018/1972 artikli 73 lõike 1 esimene lõik sellele küsimusele otse vastata, kuna tsiviilehitusvaradele juurdepääsu andmise kohustuse kehtestamisel on ainsana asjakohane selle direktiivi artikkel 72. Lisaks on direktiivi 2018/1972 artikli 72 lõige 2 tema sõnul selge üksnes näiliselt, kuna ei ole ilmne kuidas on see säte seotud selle direktiivi artikli 72 lõikega 1.

22

Nendel asjaoludel otsustas Verwaltungsgericht Köln (Kölni halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

Eelotsuse küsimuse analüüs

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul täpsustada seda, millist laadi hindamise peab riigi reguleeriv asutus läbi viima, kui ta kavatseb kehtestada asjaomasel turul märkimisväärse turujõuga ettevõtjale kohustuse võimaldada juurdepääs tsiviilehitusvaradele, mis turuanalüüsi kohaselt ei kuulu asjaomasele turule. Euroopa Kohtule esitatud küsimuses viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus nii direktiivi 2018/1972 artiklile 72 kui ka artiklile 73.

24

Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi 2018/1972 artikkel 72 võimaldab kehtestada juurdepääsukohustuse tsiviilehituse taristule kui „eraldiseisva parandusmeetme“ selles mõttes, et see võimaldab kehtestada kohustuse võimaldada juurdepääs üksnes tsiviilehitistele, samas kui selle direktiivi artikkel 73 lubab kehtestada „täiendava parandusmeetmena“ juurdepääskohustuse tsiviilehitustaristu sellistele osadele, mis on seotud juurdepääsuga elektroonilisele sidevõrgule või -teenusele.

25

Kuigi eelotsuse küsimuse sõnastuses viidatakse direktiivi 2018/1972 artiklitele 72 ja 73, nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasja lahendamiseks on vaja tõlgendada üksnes artiklit 72, millega nõustusid ka kõik Euroopa Kohtu istungil osalenud.

26

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimusega sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2018/1972 artiklit 72 tuleb tõlgendada nii, et kui riigi reguleeriv asutus hindab, kas asjaomasel turul tuleb märkimisväärse turujõuga ettevõtjale kehtestada kohustus võimaldada juurdepääs tsiviilehitusvarale, olenemata sellest, kas see vara kuulub turuanalüüsi kohaselt asjaomasele turule või mitte, peab see asutus hindama üksnes seda, kas selle kohustuse kehtestamata jätmine takistaks püsiva, konkurentsile rajatud turu tekkimist või ei oleks lõppkasutajate huvides, või kas ta võib lisaks neile kahele tegurile ja nendega võrdsel määral arvesse võtta muid direktiivi 2018/1972 artiklis 3 sätestatud eesmärke.

27

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võta nii normi sõnastust kui ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa õigusnorm on (vt 17. novembri 1983. aasta kohtuotsus Merck, 292/82, EU:C:1983:335, punkt 12, ja 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus Alace ja Canpelli, C‑758/24 ja C‑759/24, EU:C:2025:591, punkt 91).

28

Esimesena, mis puudutab direktiivi 2018/1972 artikli 72 sõnastust, siis olgu märgitud, et selle artikli lõikes 1 on seatud tsiviilehitusele juurdepääsuga seotud eraldiseisva parandusmeetme määramine sõltuvusse tingimusest, et juurdepääsu andmisest keeldumine või samaväärse mõjuga ebamõistlikud juurdepääsutingimused takistavad püsiva, konkurentsile rajatud turu tekkimist ning ei ole lõppkasutajate huvides.

29

Tuleb märkida, et erinevalt paljudest keeleversioonidest, eelkõige selle sätte hispaania-, inglis-, prantsus-, itaalia- ja ungarikeelsest versioonist, milles juurdepääsukohustuse kehtestamise kriteeriumid, mis on seotud „püsiva, konkurentsile rajatud turu tekkimisega“ ja „lõppkasutaja huvidega“, on seotud sidesõnaga „ja“, on selle sätte saksakeelses versioonis need kriteeriumid seotud sidesõnaga „või“. Selle kohta nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et ühes keeleversioonis kasutatud liidu õigusnormi sõnastus ei saa olla selle sätte tõlgendamise ainus alus ja sellele keeleversioonile ei saa tõlgendamisel anda eelist muude keeleversioonide ees. Kui keeleversioonid üksteisest erinevad, peab kõnealust normi tõlgendama vastavalt seda normi sisaldava õigusakti üldisele ülesehitusele ja eesmärgile (vt 27. märtsi 1990. aasta kohtuotsus Cricket St Thomas, C‑372/88, EU:C:1990:140, punktid 18 ja 19, ning 4. septembri 2025. aasta kohtuotsus Hakamp, C‑203/24, EU:C:2025:662, punkt 34).

30

Lisaks on selle direktiivi artikli 72 lõikes 2 ette nähtud, et riigi reguleerivad asutused võivad kehtestada ettevõtjale kohustuse võimaldada selle artikli kohane juurdepääs olenemata sellest, kas selle kohustusega mõjutatavad varad on turuanalüüsi kohaselt asjaomase turu osa, tingimusel et kohustus on vajalik ja proportsionaalne, et saavutada selle direktiivi artikli 3 eesmärgid.

31

Artiklis 3 seatud eesmärgid on esiteks tagada ühenduvus ja edendada juurdepääsu väga suure läbilaskevõimega võrkudele ja nende võrkude kasutamist kõigi kodanike ja ettevõtjate poolt, teiseks edendada konkurentsi elektroonilise side võrkude ja nendega seotud vahendite pakkumisel, kolmandaks aidata kaasa siseturu arengule ning neljandaks edendada liidu kodanike huve, pakkudes neile eelkõige võimalikult suurt valikuvabadust teenuse hinna ja kvaliteedi seisukohast.

32

Need üldised eesmärgid hõlmavad seega eesmärke, millele on direktiivi 2018/1972 artikli 72 lõikes 1 viidatud juurdepääsukohustuse kehtestamise kahe kriteeriumi sõnastuses, aga ka muid eesmärke, nagu ühenduvuse ja väga suure läbilaskevõimega võrkudele juurdepääsu ja selliste võrkude kasutamise edendamine.

33

Teisena, mis puudutab selle direktiivi artikli 72 konteksti, siis tuleb esiteks silmas pidada, et selle direktiiviga kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik. Sellega sõnastatakse ümber mitu direktiivi ning luuakse ühtlustatud ja lihtsustatud raamistik eelkõige elektrooniliste sidevõrkude, elektrooniliste sideteenuste ning nendega seotud vahendite ja teenuste reguleerimiseks. Direktiiv 2018/1972 ei piirdu üksnes nende liidu õigusaktide kodifitseerimisega, mida sellega muudetakse või asendatakse, vaid sellega muudetakse enne direktiivi vastuvõtmist kehtinud õigusraamistikku, et võtta arvesse tehnika ja turu arengut (27. veebruari 2025. aasta kohtuotsus T – 2, C‑562/23, EU:C:2025:126, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on direktiivi 2018/1972 artikli 72 puhul tegemist eelmise õigusliku raamistikuga võrreldes uue sättega.

34

Direktiivi 2018/1972 II osa II jaotise IV peatükis, mis käsitleb märkimisväärse turujõuga ettevõtjatele kehtestatud juurdepääsuga seonduvaid parandusmeetmeid, asuva artikli 68 lõike 2 esimeses lauses on ette nähtud, et kui ettevõtja on turuanalüüsi põhjal tunnistatud konkreetsel turul märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks, kehtestavad riigi reguleerivad asutused talle vajaduse korral selle direktiivi artiklites 69–74 ning artiklites 76 ja 80 sätestatud kohustused.

35

Nimetatud IV peatükis sisalduvaid juurdepääsuga seonduvaid parandusmeetmeid käsitleb esiteks direktiivi 2018/1972 artikkel 72, mis annab riigi reguleerivatele asutustele õiguse kehtestada konkreetsel turul märkimisväärse turujõuga ettevõtjale konkreetne kohustus rahuldada põhjendatud taotlused saada juurdepääs üksnes tsiviilehitustaristule ja seda kasutada. Teiseks annab selle direktiivi artikkel 73 riigi reguleerivatele asutustele õiguse kehtestada asjaomasel turul märkimisväärse turujõuga ettevõtjale kohustus rahuldada põhjendatud taotlused juurdepääsuks konkreetsetele võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele ning lubada nende kasutamist (vt selle kohta 19. juuni 2014. aasta kohtuotsus TDC, C‑556/12, EU:C:2014:2009, punkt 30). Nimetatud direktiivi artikli 2 punkti 10 kohaselt võib „seotud vahenditele“ juurdepääsu võimaldamise kohustus hõlmata juurdepääsu füüsilisele taristule tingimusel, et see on seotud elektroonilise sidevõrgu või -teenusega.

36

Lisaks, nagu kinnitavad ka soovituse 2020/2245 põhjendus 28 ja sellele soovitusele lisatud komisjoni talituste töödokument, võivad riigi reguleerivad asutused kehtestada juurdepääsukohustusi direktiivi 2018/1972 artikli 72 alusel, isegi kui asjaomased varad ei ole turuanalüüsi kohaselt asjaomase turu osa.

37

Teiseks tuleb märkida, et direktiivi 2018/1972 artikli 68 lõike 2 teises lauses on ette nähtud, et kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega valib riigi reguleeriv asutus turuanalüüsis määratletud probleemidega tegelemiseks kõige vähem sekkuva viisi. Lisaks on selle artikli lõikes 4 nõutud, et selle artikli alusel kehtestatud kohustused lähtuvad riigi reguleeriva asutuse poolt turuanalüüsis kindlaks tehtud probleemi olemusest, on proportsionaalsed, võttes võimaluse korral arvesse kulusid ja tulusid ning on põhjendatud, pidades silmas artiklis 3 sätestatud eesmärke.

38

Sellest järeldub, et kui riigi reguleeriv asutus kavatseb võtta eraldiseisva parandusmeetme vastavalt direktiivi 2018/1972 artiklile 72, on ta kohustatud tagama, et see meede on kõiki selle direktiivi artiklis 3 sätestatud eesmärke arvestades proportsionaalne ja põhjendatud.

39

Kolmandaks nähtub direktiivi 2018/1972 artiklist 67, et juurdepääsu puudutava parandusmeetme võib märkimisväärse turujõuga ettevõtja suhtes kehtestada alles pärast seda, kui selle artikli lõike 1 teises lõigus sätestatud kriteeriumide alusel on turuanalüüsi käigus kindlaks tehtud, et asjaomasel turul puudub tõhus ja püsiv konkurents. Selle artikli lõike 4 teises lauses on ette nähtud, et riigi reguleeriv asutus kehtestab selle direktiivi artikli 68 alusel kohustusi üksnes juhul, kui nende puudumisel ei oleks tulemus lõppkasutajate jaoks tõhusalt konkurentsivõimeline.

40

Lisaks on direktiivi 2018/1972 artikli 73 lõike 2 teises lõigus sätestatud, et kui riigi reguleeriv asutus kaalub artikli 68 kohaselt kehtestada kohustusi artikli 72 või 73 alusel, siis peab ta tagama, et kohustuste kehtestamine üksnes artikli 72 alusel on proportsionaalne vahend konkurentsi ja lõppkasutaja huvide edendamiseks.

41

Sellest tuleneb, et sarnaselt direktiivi 2018/1972 artiklitega 67 ja 73, milles on viidatud nii konkurentsile kui ka lõppkasutajale, on kumulatiivsed ka juurdepääsukohustuse kehtestamise kriteeriumid, mis on seotud „püsiva, konkurentsile rajatud turu tekkimisega“ ja „lõppkasutaja huvidega“, mida on mainitud selle direktiivi artikli 72 lõikes 1.

42

Sellest tuleneb samuti, et direktiivi 2018/1972 artikli 72 lõikes 1 sätestatud juurdepääsukohustuse kehtestamise tingimus langeb sisuliselt kokku selle direktiivi artiklitest 67 ja 73 tuleneva nõudega, mille kohaselt peab selline kohustus olema proportsionaalne ning vajalik konkurentsi ja lõppkasutajate huvide edendamise eesmärkide seisukohast. Kuna need kaks eesmärki kuuluvad selle direktiivi artiklis 3 sätestatud üldiste eesmärkide hulka, tuleb see tingimus lugeda täidetuks, kui asjaomasel turul märkimisväärse turujõuga ettevõtjale kehtestatud tsiviilehitusvaradele juurdepääsu võimaldamise kohustus, mis põhineb turuanalüüsis tuvastatud probleemi olemusel, on kõnealuse direktiivi artikli 68 lõike 4 kohaselt proportsionaalne ja vajalik, arvestades kõiki selles artiklis 3 sätestatud eesmärke.

43

Kolmandana kinnitavad käesoleva kohtuotsuse punktidest 28–42 tulenevat tõlgendust kõnealuste õigusnormidega taotletavad eesmärgid. Nimelt, nagu nähtub direktiivi 2018/1972 artikli 68 lõikest 4, taotletakse märkimisväärse turujõuga ettevõtjatele kehtestatud juurdepääsu käsitletavate parandusmeetmetega selle direktiivi artiklis 3 sätestatud eesmärke. Nimetatud direktiivi põhjenduse 29 kohaselt on eelneva reguleerimise eesmärk muu hulgas jätkusuutlikul tõhusal konkurentsil põhinev jaeturg, millest saab kasu lõppkasutaja. Sellest põhjendusest nähtub samuti, et liidu seadusandja üks eesmärke on konkurentsi arenedes eelnevalt järk-järgult sellist sekkumist vähendada, tagamaks, et elektrooniline side oleks reguleeritud üksnes konkurentsiõigusega.

44

Direktiivi 2018/1972 artikli 72 eesmärk on samade eesmärkide saavutamine. Selle direktiivi põhjenduses 187 on täpsustatud, et tsiviilehitusvaradele tegeliku juurdepääsu eesmärk on parandada konkurentsidünaamikat ja võrkude kasutuselevõttu mis tahes järgneval turul. Selles on rõhutatud, et uute võrkude kasutuselevõtul on otsustava tähtsusega need varad, mis saavad majutada elektroonilise side võrku, sest nende dubleerimisega kaasnevad suured kulud ning nende korduskasutamisega võiks kaasneda märkimisväärne kokkuhoid.

45

Sellest tuleneb, et riigi reguleeriv asutus ei või piirduda tõdemusega, et direktiivi 2018/1972 artiklil 72 põhinev meede on proportsionaalne ning vajalik konkurentsi ja lõppkasutaja huvide edendamiseks, vaid ta peab hindama, kas see on nii, arvestades kõiki selle direktiivi artiklis 3 nimetatud eesmärke (vt analoogia alusel 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Koninklijke KPN jt, C‑28/15, EU:C:2016:692, punkt 50).

46

Lisaks tuleb silmas pidada, et selle direktiivi artiklis 3 nimetatud üldisi eesmärke ei ole loetletud tähtsuse järjekorras.

47

Seega, kui riigi reguleeriv asutus analüüsib, kas võtta meede direktiivi 2018/1972 artikli 72 alusel, ei ole ta kohustatud kõigepealt hindama, kas see meede on proportsionaalne ning vajalik konkurentsi ja lõppkasutajate huvide edendamiseks. Ta võib kontrollida kõnealuse meetme proportsionaalsust ja vajalikkust, alustades oma analüüsi mõnest selle direktiivi artiklis 3 sätestatud eesmärgist.

48

Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata, kas direktiivi 2018/1972 artiklit 72 üle võtvate riigisiseste õigusnormide alusel Telekom Deutschlandile pandud kohustus võimaldada juurdepääs tsiviilehitusvaradele põhineb sellise probleemi olemusel, mis on turuanalüüsis tuvastatud vastavalt selle direktiivi artikli 68 lõikele 4, ning kas see on proportsionaalne ja vajalik, arvestades kõiki direktiivi artikli 3 eesmärke, mida ei ole loetletud tähtsuse järjekorras.

49

Eeltoodust tuleneb, et direktiivi 2018/1972 artiklit 72 tuleb tõlgendada nii, et kui riigi reguleeriv asutus hindab, kas asjaomasel turul tuleb märkimisväärse turujõuga ettevõtjale kehtestada kohustus võimaldada juurdepääs tsiviilehitusvarale, olenemata sellest, kas see vara kuulub turuanalüüsi kohaselt asjaomasele turule või mitte, peab see asutus hindama seda, kas selle kohustuse kehtestamata jätmine takistaks püsiva, konkurentsile rajatud turu tekkimist ning ei oleks lõppkasutajate huvides. Lisaks peab nimetatud asutus ka veenduma, et see kohustus põhineb turuanalüüsis tuvastatud probleemi olemusel ning on kõiki selle direktiivi artiklis 3 sätestatud eesmärke silmas pidades proportsionaalne ja vajalik.

Kohtukulud

50

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.