Opinion of the Advocate-General

Opinion of the Advocate-General

I. Sissejuhatus

1. Käesolevas kohtuasjas palutakse Euroopa Kohtul selgitada üksikisiku alalise elukoha mõistet. Kõnealune küsimus esitati G. Alevizose ja Kreeka maksuhalduri vahelise kohtuvaidluse raames, mis puudutab võimalikku maksuvabastust seoses isiklikuks kasutamiseks mõeldud mootorsõiduki importimisega Kreekasse. Kreeka relvajõudude liige G. Alevizos ostis kõnealuse mootorsõiduki ajal, mil ta töötas kaks aastat Napolis Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (edaspidi „NATO”) Lõuna-Euroopa liitlasvägede peakorteris, ja importis selle 1997. aastal Kreekasse tagasi pöördudes Kreekasse.

2. Alalise elukoha mõiste on kõnealuses kontekstis oluline, kuna direktiiv 83/183(2) näeb teatavatel juhtudel ette üksikisikute isikliku vara teisest liikmesriigist importimise suhtes vabastuse aktsiisist ja muudest tarbimismaksudest, kui üksikisik muudab oma alalist elukohta, viies selle impordiliikmesriiki. Sellest tulenevalt vaidlevad pooled küsimuse üle, kas G. Alevizose kaheaastase teenistusaja jooksul NATO juures asuval ametikohal säilis tema alaline elukoht Kreekas või viis ta selle üle Itaaliasse ja asus hiljem alaliselt elama taas Kreekasse. Maksuvabastus direktiivi 83/183 kohaselt tuleks kõne alla ainult viimati nimetatud juhul.

II. Õiguslik raamistik

A. Ühenduse õigus

1. Direktiiv 83/183

3. Direktiivi 83/183 artikkel 1 määratleb direktiivi kohaldamisala järgmiselt:

„1. Iga liikmesriik võib allpool kehtestatud tingimustel ja juhtudel vabastada üksikisikute teisest liikmesriigist alaliselt imporditud isikliku vara kumuleeruvast käibemaksust, aktsiisist ja muudest tarbimismaksudest, mida tavaliselt sellise vara suhtes kohaldatakse.

2. Käesoleva direktiivi reguleerimisalasse ei kuulu eri- ja/või perioodilised lõivud ja maksud, mis on seotud sellise vara kasutamisega riigis, näiteks mootorsõiduki registreerimismaks, liiklusmaks ja televisioonimaks.”

4. Direktiivi 83/183 artikli 2 lõigete 2 ja 3 ning artikli 5 lõike 2 kohaselt kuuluvad ka mootorsõidukid isikliku vara hulka, mida võib sama direktiivi artikli 1 alusel maksust vabastada. Maksuvabastust võib mootorsõidukite impordi suhtes siiski kohaldada ainult juhul, kui üksikisik „muudab oma alalist elukohta, viies selle impordiliikmesriiki” (direktiivi 83/183 artikli 5 lõige 2 koosmõjus artikli 7 lõike 1 punktiga a).(3)

5. Direktiivi 83/183 artikkel 6 „Elukoha kindlaksmääramise üldeeskirjad” on sõnastatud järgmiselt:

„1. Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „alaline elukoht” kohta, kus isik tavaliselt elab iga kalendriaasta jooksul vähemalt 185 päeva seoses isiklike ja tööalaste sidemetega või, kui tööalased sidemed puuduvad, seoses isiklike sidemetega, millest ilmneb nimetatud isiku märkimisväärne seos tema elukohaga.

Kui isiku tööalased ja isiklikud sidemed on eri kohtades ja ta elab seetõttu järgemööda kahes või enamas liikmesriigis asuvates eri kohtades, loetakse tema alaliseks elukohaks tema isiklike sidemetega seotud kohta, kui ta sinna korrapäraselt tagasi pöördub. Viimati nimetatud tingimus ei pea olema täidetud, kui isik elab liikmesriigis kindla kestusega ülesande täitmiseks. Koolis või ülikoolis õppimine ei tähenda alalise elukoha muutust.

2. Üksikisikud tõendavad oma alalise elukoha kohaste vahenditega, näiteks isikutunnistuse või mis tahes muu kehtiva dokumendiga.

3. Kui impordiliikmesriigi pädevatel asutustel on kahtlusi seoses vastavalt lõikele 2 esitatud väidetega alalise elukoha kohta või kui nad soovivad teha teatavat erikontrolli, võivad nad nõuda mis tahes neile vajalikku teavet või lisatõendite esitamist.”

2. Direktiivid 91/680 ja 92/12

6. Käesolevas menetluses tuleb täiendavalt viidata direktiivi 91/680(4) ja direktiivi 92/12(5) teatavatele sätetele.

7. Direktiivi 92/12 artikli 1 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva direktiiviga nähakse ette kord kauba kohta, mida maksustatakse aktsiisiga ja sellise kauba tarbimisel otse või kaudselt kogutavate teiste kaudsete maksudega, välja arvatud käibemaks ja ühenduse kehtestatud maksud.”

8. Direktiivi 92/12 artikkel 3 sätestab:

„1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse ühenduse tasandil järgmistele toodetele, nagu need on määratletud asjaomastes direktiivides:

– mineraalõlid,

– alkohol ja alkohoolsed joogid,

– tubakatooted.

2. Lõikes 1 loetletud kaubale võib kehtestada teisi eriotstarbelisi kaudseid makse, kui need on kooskõlas aktsiisi ja käibemaksu puhul kohaldatavate maksustamiseeskirjadega maksubaasi ning maksu arvutamise, sissenõudmise ja järelevalve kohta.

3. Liikmesriigid jätavad enesele õiguse kehtestada või säilitada makse lõikes 1 nimetamata kaubale tingimusel, et nimetatud maksud ei too liikmesriikide vahelises kaubanduses kaasa formaalsusi piiriületamisel.

Samadel tingimustel jätavad liikmesriigid enesele ka õiguse maksustada teenuste, sealhulgas aktsiisiga maksustatava kaubaga seotud teenuste osutamist maksudega, mida ei saa liigitada kumuleeruvaks käibemaksuks.”

9. Direktiivi 92/12 V jaotise „Aktsiisivabastus” artikli 23 lõige 3 sätestab:

„31. detsembril 1992 kaotavad kehtivuse järgmiste direktiivide aktsiisiga seotud sätted:

[…]

– direktiiv 83/183/EMÜ, (2)

[…]”

10. Direktiivi 91/680 artikli 2 lõige 2 näeb ette:

„31. detsembril 1992 tunnistatakse kehtetuks järgmiste direktiividega ettenähtud käibemaksusätted:

[…]

– direktiiv 83/183/EMÜ (4) , viimati muudetud direktiiviga 89/604/EMÜ (5) .”

B. Siseriiklik õigus

1. Seadus nr 2127/1993

11. Direktiiv 92/12 võeti Kreeka õigusesse üle seadusega nr 2127/1993(6) . Nimetatud seaduse artikkel 75 näeb ette:

„Mootorsõidukid ja mootorrattad, mis vastavad EMÜ asutamislepingu artiklites 9 ja 10 sätestatud tingimustele ja mis lähetatakse või veetakse Kreekasse teisest ühenduse liikmesriigist, maksustatakse aktsiisimaksuga, mis on ette nähtud imporditud või Kreeka territooriumil valmistatud vastavate sõidukite puhul.”

12. Seaduse nr 2127/1993 artikkel 83 sätestab lisaks:

„Kehtivate asjakohaste õigusnormidega ettenähtud kolmandatest riikidest alaliselt imporditud sõidukite täielikku või osalist aktsiisimaksust vabastamist kohaldatakse samadel tingimustel ka artiklis 75 nimetatud sõidukitele.”

2. Määrus D.245/11

13. Direktiiv 83/183 võeti Kreeka õigusesse üle rahandusministri 1. märtsi 1988. aasta määrusega D.245/11(7), mida on muudetud seaduse nr 2187/1994(8) artikli 15 lõikega 1. Määruse D.245/11 artikli 2 lõike 1 punkt c määratleb alalise elukoha mõiste, mis vastab direktiivi 83/183 artiklis 6 sisalduva määratluse sõnastusele. Määruse D.245/11 artikli 3 lõige 1 näeb ette:

„Kui artiklitest 4–12 ei tulene teisiti, on teisest riigist Kreekasse alaliselt elama asunud füüsiliste isikute imporditud isiklik vara tolli- ja muudest maksudest vabastatud.”

14. Määruse D.245/11 esialgne redaktsioon sisaldas ka kaheksandat peatükki, mille artikkel 25 oli sõnastatud järgmiselt:

„1. […] artiklis 3 ettenähtud maksuvabastusi kohaldatakse nende Kreeka kodanike isikliku vara suhtes, kelle alaline elukoht on Kreekas ja kes on sealt lahkunud, et siirduda tööle välismaale, kus nad viibivad töötamise eesmärgil palgalise töötajana või füüsilisest isikust ettevõtjana rohkem kui kaks (2) aastat järjest, ning kes pöörduvad pärast töötamise lõppemist tagasi Kreekasse, et jääda sinna alaliselt elama.

2. Lõikes 1 sätestatud isikute hulka kuuluvad […] relvajõudude […] ohvitserid, allohvitserid ja reakoosseis, kes viibivad välismaal üle kahe (2) aasta järjest üksnes teenistusülesannete täitmiseks ning kes pöörduvad pärast teenistuse lõppemist üleviimise tõttu või alaliselt elama asumiseks Kreekasse tagasi.”

15. Seaduse nr 2459/1997(9) artikli 6 lõike 13 esimese lausega tühistati määruse D.245/11 artikkel 25, „kuid seda vaid transpordivahendite osas”; nimetatud säte jõustus 1. jaanuaril 1997.(10) Selle sätte teine lause sisaldas lisaks järgmist üleminekusätet:

„Kui reisijateveoks mõeldud sõidukite puhul, mis olid 31. detsembril 1996 ülalnimetatud isikute valduses, tehakse tollivormistus kuue (6) kuu jooksul käesoleva seaduse Kreeka Vabariigi ametlikus väljaandes avaldamisest, arvutatakse aktsiis seaduse nr 1882/1990 artiklis 37 muudetud redaktsioonis sätestatud koefitsientide alusel.”

16. Viimati nimetatud tähtaega pikendati hiljem kuni 31. detsembrini 1997.(11)

III. Asjaolud ja menetlus põhikohtuasjas

17. G. Alevizos on Kreeka õhujõudude ohvitser, kes on praeguseks jäänud pensionile. Ajavahemikul 12. juulist 1995 kuni 8. augustini 1997 töötas ta Napolis (Itaalia) NATO Lõuna-Euroopa liitlasvägede peakorteri juures asuval ametikohal. Nimetatud perioodil elasid ka G. Alevizose abikaasa ja nende kaks last tema juures Itaalias, kuhu nad kolisid G. Alevizose tööandja nõusolekul ja kulul. Kreeka Vabariigi konsulaat andis 25. juulil 1997 G. Alevizosele ja tema pereliikmetele tõendi Kreekasse tagasipöördumise kohta, milles G. Alevizos oli määratletud määruse D.245/11 kaheksanda peatüki kohaldamisalasse kuuluva isikuna.

18. 1996. aasta detsembris – ajal, mil G.Alevizos töötas NATO Lõuna-Euroopa liitlasvägede peakorteri juures asuval ametikohal – ostis ta Saksamaalt isiklikuks kasutamiseks mõeldud mootorsõiduki Mercedes E 200 (väljalaskeaasta 1996)(12) ja võttis selle esmalt arvele Itaalias. Kreekasse tagasipöördumisel importis G. Alevizos kõnesoleva sõiduki Kreekasse ja esitas selle kohta 12. augustil 1997 Kreeka tolliasutusele deklaratsiooni.

19. Asjaomane tolliasutus nõudis 28. augusti 1997. aasta otsusega G. Alevizoselt seaduse nr 2127/1993 artikli 75 alusel 4 136 413 Kreeka drahmi suuruse aktsiisimaksu tasumist,(13) ühtlasi nõuti talt registreerimise erimaksu summas 1 470 725 Kreeka drahmi, millele lisandus veel 50 Kreeka drahmi. G. Alevizos maksis Kreeka Elefsína tolliametile kokku 5 607 188 Kreeka drahmi.(14) G. Alevizose esitatud teabe kohaselt oli tema sõiduki kataloogihind 16. detsembri 1996. aasta seisuga 9 286 361 Kreeka drahmi (27 252,71 eurot). Tolliamet määras 12. augustil 1997 sõiduki maksustamisväärtuseks 9 192 029 Kreeka drahmi (26 975,87 eurot).

20. G. Alevizos vaidlustas 28. augusti 1997. aasta maksuotsuse. Pärast kohtuvaidluse sisulist kaotamist nii esimese astme kohtus Dioikitiko Protodikeio Athinon(15) kui ka apellatsioonikohtus Dioikitiko Efeteio Athinon(16) on tema kohtuasi nüüd menetluses eelotsusetaotluse esitanud kassatsioonikohtus Symvoulio tis Epikrateias(17) .

IV. Eelotsusetaotlus ja menetlus Euroopa Kohtus

21. Symvoulio tis Epikrateias otsustas 30. juuni 2005. aasta otsusega menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas avalikud teenistujad ning relvajõudude, julgeolekuüksuste ja sadamapolitsei jõudude ohvitserid, allohvitserid ja reakoosseis kuuluvad sarnaselt muude töötajatega nõukogu direktiivi 83/183 artikli 6 kohaldamisalasse ja kas nad saavad omandada „alalise elukoha” mõnes muus riigis, kus nad tähtajalist teenistusülesannet täites viibivad kalendriaasta jooksul vähemalt 185 päeva, või säilib neil ka teises riigis teenistusülesande täitmise ajal alaline elukoht Kreekas, sõltumata sellest, kas nad on oma isiklikud ja tööalased sidemed teise riiki üle viinud?”

22. Euroopa Kohtu menetluses esitasid G. Alevizos, Kreeka valitsus ja Euroopa Ühenduste Komisjon kirjalikke ja suulisi märkusi.

V. Hinnang

23. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt teada, kas liikmesriigi relvajõudude liikmel, kes viibib tähtajalise teenistusülesande täitmiseks vähemalt 185 päeva aastas teises liikmesriigis, on sellise teenistusülesande täitmise ajal alaline elukoht direktiivi 83/183 artikli 6 tähenduses teises liikmesriigis.

24. Eeltoodud küsimus on põhikohtuasjas oluline eelkõige seetõttu, et Kreeka seadusandja tunnistas kehtetuks varasema siseriikliku õiguse erinormi(18), mille alusel vabastati tolli- ja muude maksude tasumise kohustusest teiste hulgas Kreeka relvajõudude liikmed, kes pärast teenistuse lõppemist välismaal pöörduvad Kreekasse tagasi ka pikema kui kaheaastase teenistuse korral ja olenemata alalise elukoha võimalikust vahetusest.

25. Sellist Kreeka õhujõudude ohvitseri nagu G. Alevizos saab tarbimismaksude tasumisest siitpeale vabastada ainult direktiivi 83/183 alusel, juhul kui nimetatud ohvitser viis oma alalise elukoha kaheaastaseks teenistusajaks NATO Lõuna-Euroopa liitlasvägede peakorteri juures üle Itaaliasse ja pöördus teenistusaja lõppedes alaliselt tagasi Kreekasse.

26. Selleks et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik juhtnöörid, mis võivad talle olla põhikohtuasja lahendamiseks vajalikud, tuleb eelnevalt uurida, kas selline juhtum nagu G. Alevizose juhtum kuulub direktiivi 83/183 kohaldamisalasse (vt allpool jagu A). Alles siis võib olla oluline nimetatud direktiivis kasutatud alalise elukoha mõiste, mille tõlgendamist palutakse käesolevas asjas Euroopa Kohtult (vt allpool jagu B). Lõpetuseks on asjakohane esitada mõned märkused põhivabaduste kohta (vt allpool jagu C).

A. Direktiivi 83/183 kohaldamisala

1. Ajaline kohaldamisala

27. Euroopa Kohtu menetluses osalevad pooled vaidlevad eelkõige direktiivi 83/183 ajalise kohaldamise üle. G. Alevizos ja komisjon eeldavad, et sellises asjas nagu käesolev kohtuasi tuleb ratione temporis kohaldada direktiivi 83/183, kuid Kreeka valitsus leiab, et nimetatud direktiivi asjassepuutuvad sätted olid kõnealuseks ajaks kehtivuse kaotanud.

28. Vaidluse on eelkõige põhjustanud 1992. aastal seoses siseturu loomisega vastu võetud muudatus, see tähendab direktiivi 92/12 artikli 23 lõige 3, mis näeb ette, et 31. detsembril 1992 kaotavad kehtivuse direktiivi 83/183 „aktsiisiga seotud sätted”.

29. Viidatud sätet ei saa kindlasti pidada hea õigusloome näiteks. Nii ei too direktiivi 92/12 artikli 23 lõike 3 sõnastus selgust, millised konkreetsed sätted kaotavad nimetatud kuupäeval kehtivuse ja milliseid kaupu muudatus puudutab. Lisaks jääb ebaselgeks, kas direktiivil 83/183 on sestpeale üldse veel iseseisev kohaldamisala, kuna vahetult enne seda tunnistati kehtetuks sama direktiivi käibemaksu reguleerivad sätted, seda samuti 31. detsembrist 1992.(19)

30. Direktiivi 92/12 ja sealhulgas artikli 23 lõikes 3 sätestatud kõnealuse muudatuse laia tõlgenduse kasuks räägib direktiivi preambuli sõnastus, millele viitas eeskätt Kreeka valitsus. Preambulis tuuakse üldsõnaliselt ära „kaupade, sealhulgas aktsiisiga maksustatavate kaupade vaba liikumine”(20) ja nähakse lisaks ette, et „seoses impordimaksude põhimõtte kaotamisega liikmesriikidevahelistes suhetes ei kohaldata liikmesriikidevahelistes suhetes sätteid impordiga seotud maksuvabastuse ja toetuste kohta; need sätted tuleks seetõttu kehtetuks tunnistada ning asjaomaseid direktiive vastavalt kohandada.”(21) Lõpuks on preambuli kohaselt tegemist „liikmesriikidevahelises kaubanduses impordimaksude […] ja ekspordiga seotud maksuvabastuse kaotamisega”(22) .

31. Eeltoodud põhjenduste eraldi käsitlemise korral võib tõepoolest jääda mulje, et direktiivi 92/12 ja eriti selle artikli 23 lõike 3 eesmärk on tühistada direktiivi 83/183 kõik tarbimismakse puudutavad sätted ja seda nimelt igat liiki kaupade osas.

32. Eeltoodu on siiski vastuolus eeskätt kontekstiga, millesse kõnealune muudatus direktiivi 92/12 sättena paigutub. Direktiivi 92/12 artikli 3 lõige 1 piirab direktiivi materiaalse kohaldamisala sõnaselgelt mineraalõlide, alkoholi ja alkohoolsete jookide ning tubakatoodetega. Järelikult võib direktiivi 92/12 artikli 23 lõikes 3 sisalduv muudatus puudutada üksnes nimetatud tooteid. Direktiivi kohaldamisala laiendamine väljapoole mineraalõlide, alkoholi ja alkohoolsete jookide ning tubakatoodete valdkonda on raskesti saavutatav isegi eespool osundatud preambulit abiks võttes. Kuigi ühenduse õigusakti preambul võib selle akti sisu täpsustada, ei saa preambulile tugineda asjaomase akti sätetest erandite tegemiseks.(23)

33. Silmas pidades artikli 3 lõike 1 konteksti, oleks pealegi ka õiguskindluse põhimõttega vastuolus, kui direktiivi 92/12 artikli 23 lõikes 3 sätestatud muudatus laieneks muudele kaupadele kui mineraalõlid, alkohol ja alkohoolsed joogid ning tubakatooted. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on õiguskindluse põhimõte ühenduse õiguse aluspõhimõte, mille kohaselt peavad õigusnormid olema selged ja täpsed, selleks et õigussubjektid saaksid selgelt teada oma õigusi ja kohustusi ning võtta arvesse nende tagajärgi.(24) Seda õiguskindluse nõuet tuleb eriti rangelt järgida siis, kui tegemist on õigusnormidega, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi,(25) nagu kõnealuste aktsiisi reguleerivate ühenduse õiguse sätete puhul.(26)

34. Maksukohustuslastelt ja eriti käesoleval juhul puudutatud üksikisikutelt direktiivi 83/183 tähenduses ei saa nõuda direktiivi 92/12 artikli 23 lõikes 3 sisalduvale muudatusele selle direktiivi vahetust kohaldamisalast kaugemale ulatuva normatiivse sisu omistamist. Pigem võivad maksukohustuslased eeldada, et muude kaupade suhtes kui mineraalõlid, alkohol ja alkohoolsed joogid ning tubakatooted kohaldatakse direktiivi 83/183 aktsiisi reguleerivaid sätteid ka pärast 31. detsembrit 1992 ning üksikisikud võivad neile tugineda ka pärast nimetatud kuupäeva. Juhul kui nõukogu eesmärk olnuks direktiivi 83/183 kohaldamine ka muudele kaubagruppidele kui need, mis on loetletud direktiivi 92/12 artikli 3 lõikes 1, siis vajanuks see sõnaselget sätestamist.

35. Järeldus, et direktiivi 92/12 artikli 23 lõikes 3 sätestatud muudatuse normatiivne sisu piirdub selliste kaubagruppidega nagu mineraalõlid, alkohol ja alkohoolsed joogid ning tubakatooted, on pealegi kooskõlas selle direktiivi mõtte ja eesmärgiga. Seega – direktiiviga 92/12 kehtestatud ühenduse sätteid võib kohaldada üksnes kauba suhtes, millelt võetakse aktsiisimaksu kõikides liikmesriikides. (27) Sellega ei peeta silmas mis tahes kaupu, mida maksustatakse siseriikliku aktsiisimaksuga, vaid ainult direktiivi 92/12 artikli 3 lõikes 1 konkreetselt loetletud kaubagruppe.

36. Direktiiv 92/12 saab üksnes mineraalõlide, alkoholi ja alkohoolsete jookide ning tubakatoodete valdkonnas tagada kõikides liikmesriikides ühesuguse aktsiiside sissenõudmise.(28) Direktiiviga 92/12 tagatakse, et viidatud kaubad maksustatakse ühes liikmesriigis, ja ühtlasi välditakse topeltmaksustamist.(29) Mineraalõlide, alkoholi ja alkohoolsete jookide ning tubakatoodete puhul tehakse ühtlustamises edusamme(30), mistõttu varasema direktiivi 83/183 maksuvabastust puudutavad sätted näivad sestpeale olevat vastuolus süsteemi loogikaga.

37. Ülejäänud kaupade osas, mida direktiivi 92/12 artikli 3 lõige 1 ei nimeta, on olukord teistsugune. Nende puhul ei toonud direktiiv 92/12 kaasa analoogilist õigusnormide ühtlustamist, vaid selle artikli 3 lõige 3 märgib sõnaselgelt, et liikmesriigid võivad jätta enesele õiguse kehtestada või säilitada makse tingimusel, et nimetatud maksud ei too liikmesriikidevahelises kaubanduses kaasa formaalsusi piiriületamisel.(31) Nii võivad liikmesriigiti olla endiselt erinevad neilt kaupadelt võetavad aktsiisid ja maksukohustuse tekkimise tingimused. Eelkõige ei saa direktiiv 92/12 tagada seda, et asjaomast kaupa maksustatakse alati ainult ühes, mitte mitmes liikmesriigis. Kirjeldatud olukorras ei ole direktiivis 83/183 ettenähtud maksuvabastus muude kaupade osas kui mineraalõlid, alkohol ja alkohoolsed joogid ning tubakatooted põhimõtteliselt välistatud.

38. Ühtlasi ei ole direktiivi 92/12 nõue vältida formaalsusi piiriületamisel muude kaupade puhul vastuolus maksuvabastuse jätkuva kohaldamisega, mida näeb direktiiv 83/183 ette üksikisikute isikliku vara liikmesriigist alalise importimise suhtes. Pelgalt nõue vältida võimalikke formaalsusi piiriületamisel ei asenda, vaid parimal juhul täiendab viidatud maksuvabastust. Direktiivi 83/183 eesmärk soodustada isikute vaba liikumist ühenduses(32) on endiselt asjakohane (EÜ artikli 3 lõike 1 punkt c) ja selle saavutamine oleks märksa raskem, kui üksikisikutele ei võimaldataks alalise elukoha ühest liikmesriigist teise üleviimise korral edaspidi enam direktiivis 83/183 ettenähtud maksuvabastust, vaid neid säästetaks ainult formaalsustest piiriületamisel direktiivi 92/12 tähenduses. Liikumisvabadust teostava üksikisiku jaoks on viidatud formaalsustest tülikam maksta vastuvõtvasse liikmesriiki kolimise puhul oma vara nagu mööbliesemete või sõiduki pealt – vajaduse korral uuesti – impordimaksu.

39. Ka Euroopa Kohus ei ole siiani välistanud direktiivi 83/183 aktsiisi reguleerivate sätete jätkuvat kohaldamist muude kaupade osas kui mineraalõlid, alkohol ja alkohoolsed joogid ning tubakatooted. Pigem on Euroopa Kohus korduvalt käsitlenud direktiivi 83/183 kohaldatavust materiaalõiguslikust aspektist ka perioodil pärast 31. detsembrit 1992.(33)

40. Eeltoodule tuginedes järeldan, et sellises asjas, nagu on käesolev kohtuasi, on direktiivi 83/183 aktsiisi reguleerivad sätted endiselt kehtivad ja kuuluvad seetõttu ratione temporis kohaldamisele.

2. Isikuline kohaldamisala

41. Kreeka valitsuse arvates ei kuulu direktiiv 83/183 kohaldamisele lisaks veel seetõttu, et G. Alevizos Kreeka relvajõudude liikmena ei olnud töötaja EÜ artikli 39 tähenduses. Pigem oli ta sama artikli lõike 4 kohaselt tegev avalikus teenistuses.

42. Eeltoodud seisukoht ei ole minu arvates veenev. Isegi kui oletada, et direktiivi 83/183 kohaldamisala puudutab kitsalt töötajate vaba liikumist, ei oleks EÜ artikli 39 lõikes 4 sätestatud erand niisugustel juhtudel nagu käesolevas kohtuasjas asjakohane. Kõnealuse sätte alusel võivad Kreeka avalikud asutused küll keelduda võtmast teiste liikmesriikide kodanikke tööle teatavatele ametikohtadele.(34) See ei puuduta siiski üldse Kreeka kodanikke kui töötajaid EÜ artikli 39 tähenduses, kui nad kolivad teise liikmesriiki selleks, et töötada senisest erineva tööandja juures, nagu kõnealusel ajal tegi G. Alevizos, töötades sellises rahvusvahelises organisatsioonis nagu NATO.(35)

43. Eeltoodust olenemata ei puuduta direktiiv 83/183 tegelikkuses ainult töötajaid EÜ artikli 39 tähenduses, vaid selle isikuline kohaldamisala hõlmab laiemalt kõiki üksikisikuid . Üksikisiku mõistet saab tõlgendada piisavalt laialt. See võib lisaks palgatöötajate kategooriale hõlmata ka kõiki füüsilisest isikust ettevõtjaid (kuigi üksnes väljaspool nende kutsetegevust) ja lisaks sellele koguni mittetöötavaid isikuid. Sellist järeldust kinnitab võrdlus direktiivi teiste keeleversioonidega, kus samuti on kasutatud laia tähendusega mõisteid.(36)

44. Nii kontekst, milles üksikisiku mõistet kasutatakse, kui ka direktiivi 83/183 mõte ja eesmärk räägivad selle kasuks, et isikulisel kohaldamisalal on lai tähendus. Direktiiviga 83/183 sooviti aidata kaasa, et mitte ainult töötajad, vaid kõik liikmesriikide inimesed oleksid teadlikumad Euroopa Ühenduse olemasolust, ning luua ühenduses siseturuga sarnased tingimused.(37) Täpsemalt on direktiivi 83/183 eesmärk kõrvaldada tõkked, mis takistavad isikute vaba liikumist ühenduses,(38) mis reeglina ei tähenda mitte ainult töötajate, vaid ka füüsilisest isikust ettevõtjate vaba liikumise õigust nende teenuste osutamise ja asutamisvabaduse raames ja lisaks tänapäevase arusaama kohaselt ka mittetöötavate Euroopa Liidu kodanike vaba liikumise õigust (EÜ artikkel 18).

45. Ka liikmesriigi relvajõudude liikmed nagu G. Alevizos kuuluvad ühenduse elanikkonna hulka ja seega direktiiviga 83/183 hõlmatud laia isikute ringi.(39)

46. Eeltoodu põhjal leian, et sellistele juhtudele nagu käesolev kohtuasi laieneb ka direktiivi 83/183 isikuline kohaldamisala.

3. Materiaalne kohaldamisala

47. Tuleb selgitada, kas sellised maksud, mis on sisse nõutud G. Alevizoselt, kuuluvad direktiivi 83/183 materiaalsesse kohaldamisalasse. Ainult sellisel juhul saaks G. Alevizos tugineda maksuvabastusele sama direktiivi artikli 1 lõike 1 alusel.

48. Käesolevas asjas ei ole Euroopa Kohtule esitatud üksikasjalikke andmeid selle kohta, millistel tingimustel määratakse Kreeka õigusnormide alusel aktsiis ja registreerimise erimaks mootorsõidukitele. Seetõttu pean ma ennatlikuks komisjoni seisukohta, et asjaomased maksud ei kuulu põhimõtteliselt direktiivi 83/183 kohaldamisalasse.

49. Euroopa Kohtu ülesanne ei ole siseriiklike õigusnormide tõlgendamine või nende kohaldamise kontrollimine konkreetses kohtuasjas. See on siseriikliku kohtu pädevuses. Samas on Euroopa Kohus pädev andma eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik ühenduse õiguse tõlgendamiseks vajalikud juhtnöörid, mille alusel saab siseriiklik kohus põhikohtuasja lahendada.(40)

50. Direktiivi 83/183 materiaalne kohaldamisala on sama direktiivi artiklis 1 piiritletud nii positiivses kui ka negatiivses tähenduses.

51. Positiivses tähenduses sätestab direktiivi 83/183 artikli 1 lõige 1 võimaluse vabastada teisest liikmesriigist alaliselt imporditud isiklik vara aktsiisist ja muudest tarbimismaksudest, mida tavaliselt sellise vara suhtes kohaldatakse. Selliste maksude all peetakse silmas ainult impordiga seotud tarbimismakse; maksu tekkimise aluseks on seega asjaomase vara import.(41) Eeltoodus väljendub direktiivi 83/183 eesmärk kõrvaldada maksutõkked nende üksikisikute vaba liikumise soodustamiseks, kes viivad oma alalise elukoha ühest liikmesriigist teise.(42) Direktiiv kaitseb üksikisikuid, kes on ostnud teatavast liikmesriigist seal kehtivatel maksustamistingimustel kaupu, mida nad kasutavad isikliku varana, võimaliku topeltmaksustamise eest olukorras, kus nimetatud isikud viivad oma alalise elukoha üle teise liikmesriiki.

52. Negatiivses tähenduses välistab direktiivi 83/183 artikli 1 lõige 2 vabastuse „eri”- või „perioodilistest” maksudest, mis on seotud isikliku vara kasutamisega . Mootorsõidukite puhul on direktiivi kohaldamisalast näidetena sõnaselgelt välja jäetud mootorsõiduki registreerimismaks ja liiklusmaks. Selles väljendub põhimõte, et ühenduse õigusega ei saa üksikisikule, kes viib oma elukoha või tegevuse senisest alalise elukoha liikmesriigist teise liikmesriiki, tagada – olenemata tegelikust piiriületamisest –, et selline muutus oleks maksustamise seisukohast neutraalne; liikmesriikide maksuõigusnormide erinevust arvesse võttes võib niisugune elukohamuutus asjassepuutuva kodaniku jaoks vastavalt asjaoludele luua maksustamise tähenduses nii soodsaid kui ka ebasoodsaid olukordi.(43)

53. Hinnang selle kohta, kas asjaomane tarbimismaks kuulub direktiivi 83/183 kohaldamisalasse, sõltub suures osas maksu tekkimise alusest(44) ; maksu siseriiklikus õiguses kasutatav nimetus kui selline ei ole määrav.(45)

54. Juhul kui mootorsõiduk maksustatakse tarbimismaksuga juba piiriületamisel või selle tulemusel, osutab see sellele, et maksustamisel on oluline eeskätt sõiduki import, mitte niivõrd selle hilisem liikmesriigis kasutamine. Sellisel juhul kuulub reeglina kohaldamisele maksuvabastus direktiivi 83/183 artikli 1 lõike 1 alusel.(46)

55. Raskem on hinnata juhtumeid, kus tarbimismaksu rakendatakse asjaomases liikmesriigis suhteliselt lühikese aja jooksul pärast isiku elukoha üleviimist, näiteks seoses liikmesriiki imporditud mootorsõiduki registreerimisega.

56. Kirjeldatud juhtudel on otsustava tähtsusega küsimus, kas määratud tarbimismaks on seotud mootorsõiduki impordiga või üksnes asjaomases liikmesriigis kasutamisega. Teisisõnu tuleb selgitada, kas tarbimismaks määratakse ainult välismaalt imporditud või kõikidele liikmesriigis registreeritud mootorsõidukitele. Esimesel juhul tuleb üksikisikud kõnealusest tarbimismaksust direktiivi 83/183 artikli 1 lõike 1 kohaselt vabastada, teisel juhul mitte.(47)

4. Vahekokkuvõte

57. Vahekokkuvõttena võib seega märkida järgmist.

Direktiivi 83/183 tuleb kohaldada – ka 31. detsembrile 1992 järgneval ajavahemikul – kõikide aktsiiside ja tarbimismaksude suhtes, millega maksustatakse üksikisiku isiklikuks kasutamiseks mõeldud mootorsõiduk seoses üksikisiku alalise elukoha üleviimisega ühest liikmesriigist teise, kui asjaomane maks on seotud sõiduki impordiga, mitte selle kasutamisega liikmesriigis. Öeldu puudutab ka liikmesriigi relvajõudude liikmeid.

B. Alalise elukoha mõiste direktiivi 83/183 tähenduses

58. Alalise elukoha mõistet direktiivi 83/183 artikli 6 lõike 1 tähenduses tuleb selgitada puhuks, kui G. Alevizoselt Kreekas sissenõutud aktsiisi ja registreerimise erimaksu või neist ühe tekkimise alus oli seotud tema sõiduki impordiga Kreekasse. Õigus maksuvabastusele vastavalt asjaomase direktiivi artikli 1 lõikele 1 koosmõjus artikli 5 lõikega 2 ja artikli 7 lõike 1 punktiga a tekib vaid sellisel juhul, kui G. Alevizos viis oma alalise elukoha NATO juures asuval ametikohal töötamise ajaks Itaaliasse ja asus pärast tagasipöördumist alaliselt elama taas Kreekasse.

59. Alaline elukoht on ühenduse õiguses määratletud mõiste, mille sisu liikmesriigid ei saa muuta.(48) Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikas kirjeldatakse seda mõistet isiku püsiva huvide keskpunktina , mille selgitamiseks tuleb asjaomases sättes sisalduvate kõikide kriteeriumide alusel hinnata konkreetse juhtumi kõiki asjaolusid kogumina.(49)

60. Direktiivi 83/183 artikli 6 lõike 1 esimese lõigu kohaselt on isiku elukoht koht, kus kõnealune isik seoses isiklike ja tööalaste sidemetega tavaliselt elab. Nimetatud koht on direktiivi tähenduses alaline elukoht sellisel juhul, kui isik elab seal iga kalendriaasta jooksul vähemalt 185 päeva.

61. Kuna käesolevas asjas näib viimati nimetatud ajaline tingimus – 185 päeva kalendriaastas – igati täidetud olevat, tuleb täpsemalt selgitada(50) veel ainult esimesena mainitud isiklike ja tööalaste sidemete kvalitatiivset kriteeriumi.

62. Direktiivi 83/183 artikli 6 lõike 1 esimesest lõigust tuleneb, et isiku elukoht on põhimõtteliselt koht, millega teda seovad isiklikud ja tööalased sidemed. Niisiis tuleb mõlemat liiki sidemeid analüüsida kumulatiivselt.(51) Öeldu on pealegi kooskõlas ka asjaomase sätte mõtte ja eesmärgiga määrata kindlaks isiku püsiva huvide keskpunkti asukoht.(52)

63. Seejuures ei pea isiku kõik isiklikud ja tööalased sidemed koonduma ühte konkreetsesse kohta. Öeldu nähtub ka direktiivi 83/183 artikli 6 lõikest 1. Viidatud sätte kohaselt peab asjaomane isik elama kõnealuses kohas üksnes „seoses isiklike ja tööalaste sidemetega”, mis ei välista siiski sarnaseid sidemeid ka teistes liikmesriikides asuvates teistes kohtades.(53) Kui isik kasutab EÜ asutamislepingust tulenevat vaba liikumise õigust, siis reeglina tal ongi – vähemalt teataval üleminekuajal – tihedad sidemed nii päritoluriigiga kui ka vastuvõtva riigiga.

64. Kui asjaomasel isikul on isiklikke ja tööalaseid sidemeid korraga mitmes kohas, siis tuleb elukoha kui isiku püsiva huvide keskpunkti asukoha kindlaksmääramisel välja selgitada nende prioriteetsus.(54) Direktiivi 83/183 eesmärgiga luua ühenduses siseturuga sarnased tingimused ja soodustada isikute vaba liikumist(55) oleks lausa vastuolus esitada isiku alalise elukoha sisseseadmisele vastuvõtvas liikmesriigis liiga rangeid nõudeid ja nõuda alati kõikide isiklike ja tööalaste sidemete üleviimist.

65. Kohtuotsuses Louloudakis loetles Euroopa Kohus tegurid, mis võivad hõlbustada isiku püsiva huvide keskpunkti asukoha kindlaksmääramist. Need on muu hulgas „asjaomase isiku ja tema pereliikmete füüsiline kohalolek, elukoha olemasolu, laste reaalne kooliskäimise koht, kutsealase tööga tegelemise koht ning koht, kus asjaomane isik omab varalisi huve ning haldussuhteid ametiasutuste ja sotsiaalhoolekandeasutusega − selles ulatuses, kuivõrd need tegurid näitavad asjaomase isiku tahet anda sellele kohale, millega ta on seotud, teatav stabiilsus tema eluviisist ning tavapäraste sotsiaalsete ja tööalaste suhete arengust tuleneva järjepidevuse tõttu”.(56) Kõrvutades eespool viidatud tegureid isiklike või tööalaste sidemete kriteeriumiga ja kandes need üle sellisele kohtuasjale nagu käesolev, saame järgnevalt kirjeldatud pildi.

66. Kreeka relvajõudude liikmel, kes tööandja nõusolekul töötab sellise rahvusvahelise organisatsiooni nagu NATO Lõuna-Euroopa liitlasvägede peakorteri juures asuval ametikohal Itaalias, on tööalased sidemed Itaalias. Olenevalt tema töösuhtest võivad tal säilida tööalased sidemed ka tema kodumaal Kreekas. Kreeka valitsuse sõnul võimaldatakse asjaomasele isikule Kreeka avaliku teenistuse õiguse alusel välismaal töötamise ajal palgata puhkust ja asjaomane isik kohustub jätkuvalt maksma Kreekas sotsiaalkindlustusmakse. Euroopa Kohtu istungil märgiti lisaks, et G. Alevizose lähetas NATO juurde tööle tööandja, kuigi tema enda soovil. Asjaomase isiku pelgalt haldusalased sidemed päritoluriigiga ei ole kaugeltki nii tugevad kui side tema uue töökohaga, kus tal on füüsilise kohaloleku ja tegelikult töötamise kohustus. Asjaomase isiku välismaal töötamise ajal on tema tööalaste sidemete keskpunkt seega vastuvõtvas riigis Itaalias, mitte päritoluriigis Kreekas.

67. Asjaomase isiku isiklike suhete puhul on eelkõige olulised sidemed füüsiliste isikutega, see tähendab konkreetsete inimestega. Kui asjaomane isik elab vastuvõtvas riigis töötamise ajal seal koos abikaasa ja alaealiste lastega, viitab see selgesti olukorrale, et ta on oma isiklikud sidemed sinna üle viinud. Lisaks võib tal olla täiendavaid isiklikke sidemeid kodumaal, näiteks teiste pereliikmetega. Reeglina on tema isiklike sidemete keskpunkt siiski inimeste juures, kellega ta elab püsivalt koos samas leibkonnas.

68. Nagu juba märgitud, on Euroopa Kohus tunnustanud isiku huvide keskpunkti kindlaksmääramisel võimalike kriteeriumidena ka „haldussuhteid ametiasutuste ja sotsiaalhoolekandeasutusega”, mis omavad siiski otsest tähtsust vaid siis, kui need tegurid näitavad asjaomase isiku tahet omistada sellistele sidemetele nende järjepidevuse ja oma eluviisi tõttu teatav stabiilsus.(57) Asjaomase isiku isiklike sidemete keskpunkti kindlaksmääramisel oleks tavajuhul asjakohatu tunnistada viidatud tegurid esmatähtsaiks võrreldes sidemetega, mis on asjaomasel isikul konkreetsete isikutega, kellega ta elab ühes leibkonnas. Seetõttu leian, et Kreeka valitsuse viited G. Alevizose kestvatele sidemetele nii tema Kreeka tööandjaga kui ka Kreeka sotsiaalkindlustussüsteemiga ja eriti tema Kreeka kodakondsusele ei vii tema isiklike huvide keskpunkti hindamisel sihile.

69. G. Alevizosega samas olukorras oleva isiku puhul on järelikult nii tema tööalaste kui ka isiklike sidemete keskpunkt välismaal töötamise ajal pigem vastuvõtvas riigis, mitte enam kodumaal. Seega tähendavad mõlemad, nii tööleasumine välismaal kui ka tagasipöördumine kodumaale, alalise elukoha muutust direktiivi 83/183 tähenduses.

70. Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et vastupidi Kreeka valitsuse arvamusele ei saa kõnealusel juhul kohaldada direktiivi 83/183 artikli 6 lõike 1 teist lõiku. Viidatud sätte puhul on isiku tööalased ja isiklikud sidemed eri kohtades ja ta elab seetõttu järgemööda kahes või enamas liikmesriigis asuvates eri kohtades. Vaid sellisel juhul tunnistatakse alalise elukoha kindlaksmääramisel esmatähtsaiks isiklikud sidemed.(58) Viidatud lõik ei hõlma sellist isikut nagu G. Alevizos, kelle isiklike ja tööalaste sidemete keskpunkt on koondunud ühte kohta.

71. Kuna eeltoodu põhjal ei ole kõnealune teine lõik kohaldatav sellisele olukorrale nagu käesolev, siis ei ole ka oluline, kas G. Alevizos kolis välismaale ainult kindla kestusega ülesande täitmiseks . Viidatud kriteerium omab tähtsust üksnes teise lõigu kohaldamise raames. Muul juhul on seevastu oluline vaid see, kas isik elab teatavas kohas seoses isiklike ja tööalaste sidemetega iga kalendriaasta jooksul vähemalt 185 päeva (direktiivi 83/183 artikli 6 lõike 1 esimene lõik).

72. Kokkuvõtvalt tuleb seetõttu sedastada järgmist.

Liikmesriigi relvajõudude liikmel, kes töötab oma tööandja nõusolekul kaks aastat rahvusvahelise organisatsiooni juures teises liikmesriigis, elades seal koos abikaasa ja lastega ühe kalendriaasta jooksul vähemalt 185 päeva, on sellise teenistusülesande täitmise ajal alaline elukoht direktiivi 83/183 artikli 6 tähenduses kõnealuses teises liikmesriigis.

C. Põhivabaduste tähtsus käesolevas kohtuasjas

73. Euroopa Kohtu istungil märkis komisjon täiendavalt, et käesoleva olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta ka vaba liikumise õigust puudutavaid EÜ asutamislepingu sätteid. Olenemata sellest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei palunud tõlgendamist põhivabaduste seisukohalt, võib Euroopa Kohus neid oma otsuses käsitleda selleks, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik põhikohtuasja lahendamiseks vajalikud juhtnöörid.(59)

1. Sissejuhatavad märkused

74. Ühenduse tasandil teisese õiguse ühtlustamise esemeks olevaid teatava valdkonna siseriiklikke meetmeid tuleb hinnata asjaomase ühtlustamismeetme erisätete, mitte esmase õiguse alusel. EÜ artikli 220 ja järgmiste artiklite kohaselt saab küll teisese õiguse enda õiguspärasust kontrollida ülimuslikust esmasest õigusest lähtudes, ja samuti tuleb seda tõlgendada kooskõlas esmase õigusega. Sellest olenemata hinnatakse asjaomase valdkonna siseriiklikke meetmeid ühenduse õiguse seisukohalt teisese õiguse alusel.

75. Kuivõrd eelotsusetaotluse esitanud kohus sedastab pärast G. Alevizoselt sissenõutud aktsiisi ja registreerimise erimaksu põhjalikku hindamist, et kõnealused maksud on seotud sõiduki importimisega , mitte üksnes selle kasutamisega riigis, tuleb käesolevas asjas kohaldada direktiivi 83/183.(60) Vaba liikumise õigust puudutavate sätete arvestamine ei ole seega vajalik.(61) Samuti ei ole asjakohased EÜ artiklid 23 ja 25. EÜ asutamislepingus sätestatud põhiõigustest tulenevad nõuded on sellisel juhul täpsustatud juba direktiivis 83/183.

76. Juhul kui eelotsusetaotluse esitanud kohus sedastab oma kontrolli tulemusena, et G. Alevizoselt sissenõutud aktsiis või registreerimise erimaks ei kuulu direktiivi 83/183 materiaalsesse kohaldamisalasse, siis tuleb neid makse hinnata vahetult vaba liikumise õigust puudutavate EÜ asutamislepingu sätete alusel.(62) Ka liikmesriigi pädevusse kuuluvas maksuõiguse valdkonnas peavad liikmesriigid oma pädevuse teostamisel siiski arvestama ühenduse õigusega.(63)

77. Käesolevas asjas tuleb hindamise aluseks võtta EÜ asutamislepingus sätestatud töötajate vaba liikumise õigus. Nagu eespool märgitud, on Kreeka kodakondsusega isikud töötajad EÜ artikli 39 tähenduses, kui nad – nagu omal ajal G. Alevizos – kolivad teise liikmesriiki selleks, et töötada senisest erineva tööandja juures sellises rahvusvahelises organisatsioonis nagu NATO; see on kooskõlas EÜ artikli 39 lõikega 4.(64) Loomulikult võivad nimetatud isikud päritoluriiki tagasipöördumise korral tugineda sellele põhivabadusele ka sealsete ametiasutustega suheldes.(65)

78. Juhul kui vaba liikumise õigust käsitleva erisättena on määrava tähtsusega EÜ artikkel 39, ei kuulu kohaldamisele EÜ artikli 18 lõige 1(66), mis puudutab liidu kodanike üldist õigust vabalt liikuda; järgnev arutluskäik oleks aga ilma selletagi ülekantav EÜ artikliga 18 hõlmatavale valdkonnale.

79. Seoses EÜ artikliga 90 tuleb märkida,(67) et Euroopa Kohtule ei ole käesolevas menetluses esitatud ühtegi konkreetset pidepunkti teistest liikmesriikidest Kreekasse imporditud mootorsõidukite diskrimineeriva maksustamise kohta.

2. Isiklikule varale kehtestatud tarbimismaks seoses töötajate vaba liikumisega (EÜ artikkel 39)

80. EÜ artiklis 39 sätestatud töötajate liikumisvabadus on nagu kõik ülejäänud põhivabadused ühenduse õiguse aluspõhimõte,(68) mis sisaldab nii kodakondsuse alusel diskrimineerimise kui ka piirangute keeldu.(69)

81. Kui eeldada, et G. Alevizoselt sissenõutud aktsiis ja registreerimise erimaks ei olnud seotud tema sõiduki impordiga,(70) vaid ainult selle kasutamisega Kreekas, siis kehtiksid käesoleval juhul viidatud maksud ühtviisi kõikide Kreeka mootorsõidukiomanike suhtes ega kujutaks endast võõrtööliste otsest või kaudset diskrimineerimist kodakondsuse alusel.

82. Tuleb veel selgitada, kas mootorsõidukitele kehtestatav mittediskrimineeriv siseriiklik maks võib endas sisaldada võõrtööliste vaba liikumise keelatud piirangut EÜ artikli 39 tähenduses.

83. Euroopa Kohus sedastas kohtuotsuses Weigel ühelt poolt, et ka isiklikuks kasutamiseks mõeldud mootorsõidukitele kehtestatud mittediskrimineeriv siseriiklik maks võib takistada võõrtöötajat kasutamast vaba liikumise õigust.(71) Teiselt poolt rõhutas ta, et EÜ asutamisleping ei taga töötajale, kes viib oma tegevuse senisest alalise elukoha liikmesriigist teise liikmesriiki, et selline muutus oleks maksustamise seisukohast neutraalne. Liikmesriikide maksuõigusnormide erinevust arvesse võttes võib niisugune elukoha muutus töötaja jaoks vastavalt asjaoludele luua kaudse maksustamise tähenduses nii soodsaid kui ka ebasoodsaid olukordi.(72) Viitasin öeldule juba eespool teistsuguses kontekstis.(73)

84. Minu arvates nähtub viidatud kohtupraktikast, et mittediskrimineeriva siseriikliku maksu kehtestamine ei takista üldjuhul töötajate vaba liikumist.(74) Olukord oleks erandina teistsugune juhul, kui selline maks avaldab objektiivselt vaadeldes võõrtöötaja suhtes sedavõrd takistavat ja keelavat mõju,(75) et tema vaba liikumise õiguse kasutamine muutub ülemäära raskeks.

85. Küsimust, kas maks avaldab sedavõrd takistavat ja keelavat mõju, tuleb üksikasjalikult hinnata objektiivsete kriteeriumide abil, mis hõlmavad eeskätt maksude suurust ja kohaldamise viisi.(76) Seejuures tuleb siiski tunnustada iga liikmesriigi õigust kasutada maksude kehtestamisel talle antud ulatuslikku kaalutlusruumi. Põhimõtteliselt ei tuleks seega pidada takistavaks ja keelavaks maksukoormust määraga 50–60% imporditava mootorsõiduki väärtusest. Siiski on kõnealuses kontekstis oluline ka see, kas maksu määramisel võetakse nõuetekohaselt arvesse konkreetse sõiduki eeldatavat kasutusaega. Asjaomase maksusumma saab arvutada sõiduki hariliku väärtuse alusel (erinevalt uute sõidukite hinnakirjajärgsest hinnast) või selle maksumäära vähendamise teel olenevalt sõiduki väljalaskeaastast või esmaregistreerimise kuupäevast (erinevalt sõiduki esmakordsest registreerimisest kõnealuses liikmesriigis).(77)

3. Vahekokkuvõte

86. Vahekokkuvõttena võib seega märkida järgmist.

Mootorsõiduki maks, mis ei ole seotud mootorsõiduki impordiga, vaid asjaomases liikmesriigis kasutamisega ja mida ei rakendata diskrimineerivalt, ei sisalda üldreeglina töötajate vaba liikumise piirangut EÜ artikli 39 tähenduses. Olukord oleks erandina teistsugune juhul, kui selline maks avaldab objektiivselt vaadeldes võõrtöötaja suhtes sedavõrd takistavat ja keelavat mõju, et tema vaba liikumise õiguse kasutamine muutub ülemäära raskeks.

VI. Ettepanek

87. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Symvoulio tis Epikrateiase esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:

1. a) Direktiivi 83/183/EMÜ tuleb kohaldada – ka 31. detsembrile 1992 järgneval ajavahemikul – kõikide aktsiiside ja tarbimismaksude suhtes, millega maksustatakse üksikisiku isiklikuks kasutamiseks mõeldud mootorsõiduk seoses üksikisiku alalise elukoha üleviimisega ühest liikmesriigist teise, kui asjaomane maks on seotud sõiduki impordiga, mitte selle kasutamisega liikmesriigis. Öeldu kehtib ka liikmesriigi relvajõudude liikmete suhtes.

b) Liikmesriigi relvajõudude liikmel, kes töötab oma tööandja nõusolekul kaks aastat rahvusvahelise organisatsiooni juures teises liikmesriigis, elades seal koos abikaasa ja lastega kalendriaasta jooksul vähemalt 185 päeva, on sellise teenistusülesande täitmise ajal alaline elukoht direktiivi 83/183 artikli 6 tähenduses kõnealuses teises liikmesriigis.

2. Mootorsõidukimaks, mis ei ole seotud mootorsõiduki impordiga, vaid asjaomases liikmesriigis kasutamisega ja mida ei rakendata diskrimineerivalt, ei sisalda reeglina töötajate vaba liikumise piirangut EÜ artikli 39 tähenduses. Olukord oleks erandina teistsugune juhul, kui selline maks avaldab objektiivselt vaadeldes võõrtöötaja suhtes sedavõrd takistavat ja keelavat mõju, et tema vaba liikumise õiguse kasutamine muutub ülemäära raskeks.

(1) .

(2)  – Nõukogu 28. märtsi 1983. aasta direktiiv 83/183/EMÜ üksikisikute isikliku vara liikmesriigist alalise importimise suhtes kohaldatava maksuvabastuse kohta (EÜT L 105, lk 64; ELT eriväljaanne 09/01, lk 117), mida on muudetud nõukogu 23. novembri 1989. aasta direktiiviga 89/604/EMÜ (EÜT L 348, lk 28; ELT eriväljaanne 09/01, lk 140).

(3)  – Peale selle seavad direktiivi 83/183 artiklid 2–5 koosmõjus artikli 7 lõike 1 punktiga a maksuvabastusele veel teisigi tingimusi, kuid need ei oma käesolevas menetluses tähtsust.

(4)  – Nõukogu 16. detsembri 1991. aasta direktiiv 91/680/EMÜ, millega täiendatakse maksupiiride kaotamise eesmärgil ühist käibemaksusüsteemi ning muudetakse direktiivi 77/388/EMÜ (EÜT L 376, lk 1; ELT eriväljaanne 09/01, lk 160).

(5)  – Nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiiv 92/12/EMÜ aktsiisiga maksustatava kauba üldise korralduse ja selle kauba valdamise, liikumise ning järelevalve kohta (EÜT L 76, lk 1; ELT eriväljaanne 09/01, lk 179).

(6)  – FEK  A’ 48.

(7)  – FEK B’ 195.

(8)  – FEK A’ 16.

(9)  – FEK A’ 17.

(10)  – Seaduse nr 2459/1997 artikkel 6 jõustus sama seaduse artikli 14 kohaselt 1. jaanuaril 1997, „välja arvatud vara ja mootorsõidukite suhtes, mille impordideklaratsioonid on esitatud kuni 31. detsembrini 1996 ja mille suhtes kehtisid deklaratsioonide esitamise ajal vastavalt ette nähtud maksuvabastuse tagamise tingimused”.

(11)  – Seaduse nr 2523/1997 artikli 32 lõige 1 ( FEK A’ 179).

(12)  – G. Alevizose esitatud teabe kohaselt toimus ost ja sellega seoses ka käibemaksust vabastamine nõukogu 17. mai 1977. aasta kuuenda direktiivi 77/388/EMÜ kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta – ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas (EÜT L 145, lk 1; ELT eriväljaanne 09/01, lk 23) toona kehtinud redaktsiooni artikli 14 lõike 1 punkti g ning artikli 28c A osa punkti a ja B osa punkti b kohaselt.

(13)  – Aktsiis arvutati vastavalt seaduse nr 2459/1997 artikli 6 lõigetele 13 ja 14 koosmõjus seaduse 2523/1997 artikli 32 lõikega 1 seaduse 1882/1990 artiklis 37 ettenähtud vähendatud koefitsiendi alusel.

(14)  – G. Alevizos märgib, et lisaks sellele pidi ta Kreekas maksma käibemaksu summas 2 213 450 Kreeka drahmi (6495,82 eurot). Nimetatud summa maksti talle siiski 1997. aasta detsembris rahandusministri 9. detsembri 1997. aasta määruse D.1633/721 alusel tagasi, pärast seda kui riigi õigustalitus (Νομικό Συμβούλιο του Κράτους) oli esitanud sellekohase arvamuse.

(15)  – Ateena esimese astme halduskohus.

(16)  – Ateena teise astme halduskohus.

(17)  – Kreeka kõrgeim halduskohus.

(18)  – Tegemist oli määruse D.245/11 artikli 25 lõikega 2 koosmõjus artikliga 3 (vt eespool käesolev ettepanek, punktid 14 ja 15).

(19)  – Vt direktiivi 91/680 artikli 2 lõige 2.

(20)  – Direktiivi 92/12 põhjendus 1.

(21)  – Direktiivi 92/12 põhjendus 20.

(22)  – Direktiivi 92/12 põhjendus 23.

(23)  – 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑344/04: IATA ja ELFAA (EKL 2006, lk I‑403, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

(24)  – Vt selle kohta väljakujunenud kohtupraktika, nt 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑110/03: Belgia vs . komisjon (EKL 2005, lk I‑2801, punkt 30); 21. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑255/02: Halifax jt (EKL 2006, lk I‑1609, punkt 72) ja 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑248/04: Koninklijke Coöperatie Consun (EKL 2006, lk I‑10211, punkt 79).

(25)  – Eespool 24. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Koninklijke Coöperatie Consun, punkt 79; vt ka 15. detsembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 326/85: Madalmaad vs . komisjon (EKL 1987, lk 5091, punkt 24), 12. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑236/02: Slob (EKL 2004, lk I‑1861, punkt 37) ja 16. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑94/05: Emsland‑Stärke (EKL 2006, lk I‑2619, punkt 43).

(26)  – G. Alevizose juhtumi puhul on majanduslikud tagajärjed selged – tegemist on kokku 5 607 188 Kreeka drahmi suuruse summaga, mille G. Alevizos tasus maksudena oma mootorsõiduki importimisel. See on G. Alevizose enda esitatud andmete kohaselt rohkem kui pool asjaomase sõiduki väärtusest (vt selle kohta täpsemalt käesolev ettepanek, punkt 19).

(27)  – Direktiivi 92/12 põhjendus 3.

(28)  – Viimase kohta vt eelkõige 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑296/95: EMU Tabac jt (EKL 1998, lk I‑1605, punkt 22), 5. aprilli 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑325/99: Van de Water (EKL 2001, lk I‑2729, punkt 39), 12. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑395/00: Cipriani (EKL 2002, lk I‑11877, punkt 41) ja 23. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑5/05: Joustra (EKL 2006, lk I‑11075, punkt 27).

(29)  – Vt selle kohta eelkõige direktiivi 92/12 artiklid 5–10 ja artikkel 22.

(30)  – Direktiiv 92/12 ühtlustab kaupu artikli 3 lõike 1 tähenduses ainult osaliselt; vt selle kohta 24. veebruari 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑434/97: komisjon vs . Prantsusmaa (EKL 2000, lk I‑1129, punkt 17) ja 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑240/01: komisjon vs . Saksamaa (EKL 2004, lk I‑4733, punkt 40). Samas tähenduses eespool 28. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika, mille kohaselt on direktiivi 92/12 eesmärk „kehtestada teatud arv eeskirju aktsiisiga maksustatava kauba valdamise, liikumise ning järelevalve kohta” (vt nt kohtuotsus Joustra, punkt 27; kohtujuristi kursiiv).

(31)  – Vt selle kohta ka direktiivi 92/12 põhjendus 3.

(32)  – Direktiivi 83/183 põhjendus 2.

(33)  – Nii eitavad 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑387/01: Weigel (EKL 2004, lk I‑4981, punktid 46–49) ja 15. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑365/02: Lindfors (EKL 2004, lk I‑7183, punktid 26–28) direktiivi 83/183 materiaalset , mitte aga ajalist kohaldatavust; mõlemal juhul leidsid faktilised asjaolud aset pärast 31. detsembrit 1992 (vt kohtuotsus Weigel, punktid 26 ja 27, ning kohtuotsus Lindfors, punktid 11 ja 12). Vt lisaks 16. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑138/04: komisjon vs . Taani, edaspidi „komisjon vs . Taani III” (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 13–15), kus menetleti pärast 31. detsembrit 1992 toime pandud liikmesriigi kohustuste rikkumist.

(34)  – Vt selle kohta juba 15. märtsi 1989. aasta otsus liidetud kohtuasjades 389/87 ja 390/87: Echternach ja Moritz (EKL 1989, lk 723, punkt 14) ja 22. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑443/93: Vougioukas (EKL 1995, lk I‑4033, punktid 19 ja 20). EÜ artikli 39 lõike 4 kohaldamise asjaolude kohta vt nt 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑47/02: Anker jt (EKL 2003, lk I‑10477, eelkõige punktid 57–63 ja seal viidatud kohtupraktika).

(35)  – Rahvusvaheliste organisatsioonide teenistujate kui töötajate kohta vt 16. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑137/04: Rockler (EKL 2006, lk I‑1441, punkt 15) ja 16. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑185/04: Öberg (EKL 2006, lk I‑1453, punkt 12); vt lisaks 13. juuli 1983. aasta otsus kohtuasjas 152/82: Forcheri (EKL 1983, lk 2323, punktid 9 ja 19); eespool 34. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Echternach ja Moritz, punkt 11; samuti 13. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑209/01: Schilling (EKL 2003, lk I‑13389, punkt 28) ja 16. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑293/03: My (EKL 2004, lk I‑12013, punkt 37).

(36)  – Nii on näiteks taanikeelses versioonis kasutusel mõiste „privatpersoners”, kreekakeelses versioonis „ιδιώτες”, ingliskeelses versioonis „individuals”, prantsuskeelses versioonis „particuliers”, itaaliakeelses versioonis „privati” ja hollandikeelses versioonis „particulieren”.

(37)  – Direktiivi 83/183 põhjendus 1.

(38)  – Direktiivi 83/183 põhjendus 2.

(39)  – Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast selgub, et relvajõudude valdkond ei ole sugugi algusest peale ühenduse õiguse kohaldamisalast välja jäetud ja asjaomased isikud võivad sellele tugineda, kui konkreetsel juhul ei ole tegemist erandiga (vt selle kohta 26. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑273/97: Sirdar (EKL 1999, lk I‑7403, punktid 15–19 ja 23–27); 11. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑285/98: Kreil (EKL 2000, lk I‑69, punktid 15–24) ja 11. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑186/01: Dory (EKL 2003, lk I‑2479, punktid 30–36)).

(40)  – Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika, vt ainult 23. aprilli 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑297/89: Ryborg (EKL 1991, lk I‑1943, punkt 21); 18. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑107/98: Teckal (EKL 1999, lk I‑8121, punkt 33); 12. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑262/99: Louloudakis (EKL 2001, lk I‑5547, punkt 50 jj) ja 19. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑506/04: Wilson (EKL 2006, lk I‑8613, punktid 34 ja 35).

(41)  – Eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsused Weigel, punkt 47, Lindfors, punktid 26–28, ja komisjon vs. Taani III, punkt 13.

(42)  – Direktiivi 83/183 põhjendus 2; vt ka eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Taani III, punkt 11.

(43)  – Vt selle kohta eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsused Weigel, punkt 55, Lindfors, punkt 34; vt ka 12. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑403/03: Schempp (EKL 2005, lk I‑6421, punkt 45).

(44)  – Vt eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsused Lindfors, punkt 26, ja komisjon vs. Taani III, punkt 13.

(45)  – Vt eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Lindfors, punkt 24.

(46)  – Maksustamine liikmesriiki sisenemisel oleks pealegi vastuvõetamatu ka teisel põhjusel: see oleks vastuolus direktiivi 92/12 artikli 3 lõikes 3 sätestatud keeluga põhjustada formaalsusi piiriületamisel.

(47)  – Vt selle kohta eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsused Weigel, punkt 47, Lindfors, punktid 25–28, ja komisjon vs. Taani III, punktid 12–15.

(48)  – 2. augusti 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑9/92: komisjon vs . Kreeka (EKL 1993, lk I‑4467, punktid 8 ja 28).

(49)  – Eespool 40. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Ryborg, punktid 19, 20 ja 28 ja seal viidatud kohtupraktika ning eespool 40. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Louloudakis, punktid 51, 55 ja 57. Mõlemad viidatud kohtuotsused käsitlevad küll direktiivi 83/182 artiklit 7, kuid asjaomast kohtupraktikat võib piiranguteta üle kanda ka käesolevas asjas tõlgendatavale direktiivi 83/183 artiklile 6. Viidatud direktiivid, mis on üksteisega tihedalt seotud, järgivad nende põhjendustest tulenevalt eesmärki luua ühenduses siseturuga sarnased tingimused ning kõrvaldada isikute vaba liikumise osas maksutõkked. Kõnealused alalist elukohta puudutavad sätted direktiivi 83/183 artiklis 6 ja direktiivi 83/182 artiklis 7 on ka sõnastuselt identsed.

(50)  – Muidugi tuleb ka selles seoses meeles pidada, et Euroopa Kohtu ülesanne on anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule ühenduse õiguse tõlgendamiseks ainult juhtnööre põhikohtuasja lahendamiseks (vt käesolev ettepanek, punkt 48).

(51)  – Nii ka eespool 40. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Louloudakis, punkt 53.

(52)  – Vt eespool, käesoleva ettepaneku punkt 59.

(53)  – Eespool 40. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Louloudakis, punkt 50, viitab lisaks kriteeriumile 185 päeva kalendriaastas, mis ei välista, et asjaomane isik elab kalendriaasta ülejäänud päevadel seoses isiklike ja tööalaste sidemetega teises kohas.

(54)  – Vt selle kohta ka eespool 40. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Louloudakis, punkt 53.

(55)  – Direktiivi 83/183 põhjendused 1 ja 2. Nagu Euroopa Kohus märkis eespool 48. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuse komisjon vs . Kreeka punktis 6, on alalise elukoha mõiste tõlgendamisel asjaomaste eesmärkide saavutamisel eriline tähtsus: kõnealune mõiste on „direktiivi 83/182 sätete alustala. Sama kehtib ka direktiivi 83/183 kohta.” Samas tähenduses ka eespool 40. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Louloudakis, punkt 58.

(56)  – Eespool 40. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Louloudakis, punkt 55.

(57)  – Eespool 40. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Louloudakis, punkt 55.

(58)  – Eespool 40. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Louloudakis, punktid 53 ja 60 .

(59)  – Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika: vt ainult 2. veebruari 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑315/92: Verband Sozialer Wettbewerb, „Clinique” (EKL 1994, lk I‑317, punkt 7), 23. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑471/04: Keller Holding (EKL 2006, lk I‑2107, punkt 26) ja eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Lindfors, punkt 32.

(60)  – Vt eespool käesolev ettepanek, punktid 50–56.

(61)  – Eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Weigel, punkt 43.

(62)  – Eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsused Weigel, punkt 50 jj, Lindfors, punkt 31 jj, ning komisjon vs . Taani III, punkt 16.

(63)  – Vt selle kohta nt otseseid makse käsitlev Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika: 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑374/04: Test Claimants in Class IV of the ACT Group Litigation vs . Commissioners of Inland Revenue (EKL 2006, lk I‑11673, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika) ja 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑446/04: Test Claimants in the FII Group Litigation vs . Commissioners of Inland Revenue (EKL 2006, lk I‑11753, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika) ja spetsiaalselt mootorsõidukite maksustamise kohta 15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑464/02: komisjon vs . Taani (edaspidi „komisjon vs . Taani II”) (EKL 2005, lk I‑7929, punkt 74).

(64)  – Vt eespool käesolev ettepanek, punkt 42.

(65)  – Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika: vt ainult 7. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑370/90: Singh (EKL 1992, lk I‑4265, punkt 23), 31. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑19/92: Kraus (EKL 1993, lk I‑1663, punktid 15 ja 16) ning eespool 35. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Schilling, punkt 27.

(66)  – Vt mh 26. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑100/01: Oteiza Olazabal (EKL 2002, lk I‑10981, punkt 26) ja 9. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑520/04: Turpeinen (EKL 2006, lk I‑10685, punktid 13 ja 17).

(67)  – Euroopa Kohus käsitleb ka seda sätet eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuse Weigel punktides 66–81 ja 85–89.

(68)  – Vt 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman (EKL 1995, lk I‑4921, punkt 93).

(69)  – Vt 27. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑190/98: Graf (EKL 2000, lk I‑493, punkt 18) ja eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Weigel, punktid 51 ja 52; vt lisaks eespool 68. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Bosman, punkt 96.

(70)  – Nagu juba märgitud, tuleks impordiga seotud maksu hinnata direktiivi 83/183 alusel, vt eespool käesoleva ettepaneku punktid 50–56 ja 75.

(71)  – Eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Weigel, punkt 54 koosmõjus punktiga 53, mida kinnitab eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs . Taani III, punkt 16.

(72)  – Eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Weigel, punkt 55; vt ka eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Lindfors, punkt 34, ja eespool 43. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Schempp, punkt 45.

(73)  – Vt käesolev ettepanek, punkt 52.

(74)  – Vt minu 28. oktoobri 2004. aasta ettepanek kohtuasjas C‑134/03: Viacom Outdoor (EKL 2005, lk I‑1167, ettepaneku punktid 64 ja 65). Samas tähenduses vt 8. septembri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑544/03 ja C‑545/03: Mobistar ja Belgacom Mobile (EKL 2005, lk I‑7723, punkt 31).

(75)  – Vt minu ettepanek eespool 74. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Viacom Outdoor, ettepaneku punktid 62 ja 63. Maksu takistavat olemust puudutavad ka 4. aprilli 1968. aasta otsus kohtuasjas 31/67: Stier (EKL 1968, lk 352 ja 361) ja 11. detsembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑47/88: komisjon vs . Taani (edaspidi „komisjon vs . Taani I”) (EKL 1990, lk I‑4509, punkt 12), mis käsitlevad EÜ artiklit 90 (varem EMÜ asutamislepingu artikkel 95) ja kaupade vaba liikumist.

(76)  – Selles tähenduses eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs . Taani III, punkti 16 viimane lause.

(77)  – Analoogilist arutluskäiku, mis puudutas EÜ artikli 90 kohaldamisala, järgis Euroopa Kohus eespool 75. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuses komisjon vs . Taani I, punkt 18, ja 5. oktoobri 2006. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C‑290/05 ja C‑333/05: Nádasdi (EKL 2006 lk I‑10115, punktid 45–57).