20.7.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 213/5


NÕUKOGU SOOVITUS,

12. juuli 2011,

milles käsitletakse Eesti 2011. aasta riiklikku reformikava ja esitatakse nõukogu arvamus Eesti stabiilsusprogrammi (2011–2015) kohta

2011/C 213/02

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 121 lõiget 2 ja artikli 148 lõiget 4,

võttes arvesse nõukogu 7. juuli 1997. aasta määrust (EÜ) nr 1466/97 eelarveseisundi järelevalve ning majanduspoliitika järelevalve ja kooskõlastamise tõhustamise kohta, (1) eriti selle artikli 5 lõiget 3,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni soovitust,

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu järeldusi,

võttes arvesse tööhõivekomitee arvamust,

pärast konsulteerimist majandus- ja rahanduskomiteega.

ning arvestades järgmist:

(1)

Euroopa Ülemkogu nõustus 26. märtsil 2010 komisjoni ettepanekuga käivitada uus majanduskasvu ja tööhõive strateegia – Euroopa 2020. aasta strateegia –, mis põhineb majanduspoliitika tõhustatud koordineerimisel ning keskendub esmatähtsatele valdkondadele, kus on vaja võtta meetmeid Euroopa jätkusuutliku majanduskasvu ja konkurentsivõime potentsiaali suurendamiseks.

(2)

Nõukogu võttis 13. juulil 2010 vastu soovituse liikmesriikide ja liidu majanduspoliitika üldsuuniste kohta ajavahemikuks 2010–2014 ning 21. oktoobril 2010 otsuse liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta; (2) mõlemaid dokumente koos nimetatakse koondsuunisteks. Liikmesriike kutsuti üles võtma koondsuuniseid arvesse oma majandus- ja tööhõivepoliitikas.

(3)

Komisjon võttis 12. jaanuaril 2011 vastu esimese iga-aastase majanduskasvu analüüsi, mis vastavalt Euroopa 2020. aasta strateegiale tähistab ELi majanduse juhtimise uue tsükli ja majanduspoliitika integreeritud eelkoordineerimise esimese Euroopa poolaasta algust.

(4)

Euroopa Ülemkogu kiitis 25. märtsil 2011 heaks eelarve konsolideerimise ja struktuurireformide prioriteedid (kooskõlas nõukogu 15. veebruari ja 7. märtsi 2011. aasta järelduste ning komisjoni iga-aastase majanduskasvu analüüsiga). Ülemkogu rõhutas vajadust pidada esmatähtsaks eelarve usaldusväärsuse ja riigi rahanduse jätkusuutlikkuse taastamist, tööturureformide abil töötuse määra vähendamist ning uute jõupingutuste tegemist majanduskasvu toetamiseks. Ta kutsus liikmesriike üles viima neid prioriteete ellu konkreetsete meetmete abil, mis lisatakse nende stabiilsus- või lähenemisprogrammidesse ja riiklikesse reformikavadesse.

(5)

Euroopa Ülemkogu kutsus laiendatud euroala paktiga ühinenud liikmesriike 25. märtsil 2011 üles esitama õigeaegselt kohustused, mis lisatakse nende stabiilsus- või lähenemisprogrammidesse ja riiklikesse reformikavadesse.

(6)

Eesti esitas 29. aprillil 2011 oma stabiilsusprogrammi ajavahemikuks 2011–2015 ja 2011. aasta riikliku reformikava. Vastastikuse seose arvessevõtmiseks hinnati stabiilsusprogrammi ja reformikava üheaegselt.

(7)

Eestit tabas üleilmne finantskriis eriti rängalt ning võimendas riigisisese kinnisvara- ja tarbimisbuumi negatiivset mõju. 2008.–2009. aastal vähenes SKP kokku 19 % ning töötuse määr kasvas peaaegu neli korda ja jõudis 2010. aastal 16,8 % tasemele. Majandus on aga kiiresti elavnenud ning SKP reaalkasv peaks järgmistel aastatel kiirenema. Majanduse elavnemist on peamiselt toetanud eksport, kuid sisenõudlus kasvab peamiselt tänu tugevale investeerimisele. Paranenud kasvuväljavaated on andnud positiivse tõuke tööturu elavnemisele. Tööhõivemäär on viimasel ajal märkimisväärselt tõusnud, kuigi pikaajalise töötuse määr püsib endiselt kõrge. Kuigi inflatsioon eelmise aastaga võrreldes kiirenes, peaks see aeglustuma kooskõlas toorainehindade arenguga maailmaturul.

(8)

Võttes aluseks määruse (EÜ) nr 1466/97 kohase stabiilsusprogrammi hindamise, on nõukogu arvamusel, et eelarveprognooside aluseks olev makromajanduslik stsenaarium on usutav. Stabiilsusprogrammi kohane keskpika perioodi eelarvestrateegia on saavutada keskpika perioodi eesmärk (s.t struktuurne tasakaal) aastaks 2013 ja säilitada see kogu ülejäänud stabiilsusprogrammi perioodi jooksul, seades eesmärgiks struktuurse ülejäägi 2013. aastal ja pärast seda. Prognooside kohaselt peaks valitsemissektori eelarvepositsioon olema alates 2013. aastast ülejäägis, kuigi eeldatakse, et valitsemissektori eelarve puudujääk suureneb mõnevõrra lühikeses perspektiivis tulenevalt CO2-arvestusühikute müügiga seotud keskkonnainvesteeringute ühekordsest mõjust. Stabiilsusprogrammi kohane eelarve kohandamine põhineb valitsemissektori tarbimiskulude kasvu piiramisel. Stabiilsusprogrammis on esitatud teavet eesmärgiks seatud eelarvepositsiooni saavutamiseks võetavate meetmete kohta ning varasemate eelarve-eesmärkide saavutamine leevendab ohtu, et eesmärke tulevastel aastatel ei saavutata. Eelkõige on kavandatud reformide eesmärk suurendada tõhusust mitmes valdkonnas, näiteks hariduse ja aktiivse tööturupoliitika valdkonnas. Seega tundub, et eelarve-eesmärkidega seotud ohud on üldiselt tasakaalustatud. Tulevaste eelarvete seisukohast on siiski oluline esitada põhilised üksikasjad selliste meetmete kohta, mille eesmärk on veelgi kärpida avaliku sektori kulutusi ja seega toetada stabiilsusprogrammi rakendamist.

(9)

Pikaajalise töötuse määr on endiselt kõrge ning piirkonniti on töötuse määr olnud pidevalt üsna erinev. Kuigi alates 2009. aastast on olukord märgatavalt paranenud, on aktiivse tööturupoliitika rahastamise tase üks madalaimaid ELis ning seetõttu on aktiivset toetust saavate töötute osakaal väike. Eesti tööturg on üsna paindlik, mida toetab otsus lükata kuni 2013. aastani edasi tööseaduste paketiga ettenähtud töötushüvitise suurenemine. Sellisest paindlikkusest hoolimata on Eestis tööjõu maksukoormus üsna suur, mis võib tööjõupakkumist ja -nõudlust negatiivselt mõjutada. See probleem on eriti terav, arvestades kõrget töötuse määra noorte ja madala kvalifikatsiooniga inimeste hulgas, keda ohustab vaesusrisk. Sotsiaalmaksete vähendamiseks kavandatud reformid on samm õiges suunas, kuid need tuleb ellu viia koos eelarvepositsiooni tugevdamisega. Tõhusust oleks võimalik suurendada muude hüviste vajaduspõhisuse tõstmisega, et parandada nende sihistatust.

(10)

Eesti energiamahukuse näitaja on üks suurimaid ELis. See on osaliselt tingitud sellest, et tootmisstruktuur hõlmab põhiliselt energiamahukaid sektoreid ja tööstusharusid. Teine oluline tegur on sektorite vähene energiatõhusus. Eesti riiklikus reformikavas on seatud eesmärgiks saavutada 2016. aastal energiasääst 9 % prognoosidega võrreldes (16 % 2020. aastaks riikliku reformikava kohaselt). Peale selle on vähe teavet selle kohta, kuidas ja millal meetmeid rakendatakse ning milline on nende eeldatav mõju. Seega on jätkuvalt potentsiaali energiatõhususe suurendamiseks. Energiatõhususe suurendamisel on tõenäoliselt positiivne mõju keskkonnale ja energiavarustuse kindlusele, kuid see aitaks vähendada ka inflatsioonisurveid ja parandada hinnakonkurentsi.

(11)

Hoolimata kolmanda taseme haridusega inimeste üldiselt suurest osakaalust, aitaks haridussüsteemi kõikide tasemete täiendav reformimine vähendada probleeme, mis on seotud kutseoskuste vajakajäämistega, koolide ja kolmanda taseme haridust andvate asutuste arvukusega ning vähese keskendumisega kutseharidusele, mis kõik tingib kutsekvalifikatsioonita inimeste suure osakaalu. Praegusi demograafilisi suundumusi arvestades on oluline parandada inimkapitali kvaliteeti, et suurendada potentsiaalset majanduskasvu keskpika perioodi jooksul. Eelkõige aitaks majanduse käimasolevat tasakaalustamist avatud sektori suunas toetada kolmanda taseme hariduse keskendumine majanduse võtmevaldkondadele (nt inseneriteadus). Haridusreformi rakendamine aitaks samuti tõhustada avalikku sektorit, kuna praegu on kohaliku tasandi haridusjuhtimissüsteem liiga killustatud, mis tingib nii toetuste ebatõhususe kui ka teenuste madala kvaliteedi.

(12)

Eesti on võtnud laiendatud euroala pakti raames mitmeid kohustusi. Need hõlmavad meetmeid, mis on ette nähtud riigi rahanduse jätkusuutlikkuse, tööhõive ja konkurentsivõimega seotud probleemide lahendamiseks. Eelarve osas on paktiga võetud kohustus saavutada eelarve tasakaal 2013. aastaks ja ülejääk 2014. aastaks, viia riigieelarve baasseadusesse sisse avaliku sektori eelarve tasakaalu nõue, teha esimesi samme eripensionide süsteemi reformimiseks. Tööhõive soodustamiseks on kavandatud teatavad maksustiimulid. Konkurentsivõime suurendamist käsitlevad meetmed hõlmavad innovatsiooni, kõrgharidust ja avaliku teenistuse süsteemi reformi. Paktist tulenevad kohustused kajastuvad riikliku reformikava raames esitatud tegevuskavas. Paktis sätestatud eesmärke aitaksid saavutada täiendavad meetmed, mille eesmärk on tugevdada tööturupoliitikat ning lahendada ressursitõhususe ja energiaturuga seotud probleeme. Laiendatud euroala pakti raames võetud kohustusi on hinnatud ja soovitustes arvesse võetud.

(13)

Komisjon on hinnanud stabiilsusprogrammi, riiklikku reformikava ja laiendatud euroala pakti raames võetud kohustusi. Hindamisel on arvesse võetud kõnealuste dokumentide asjakohasust Eesti fiskaal-, sotsiaal- ja majanduspoliitika jätkusuutlikkuse seisukohast ning ka seda, kuidas neis järgitakse ELi eeskirju ja suuniseid, pidades silmas vajadust tugevdada ELi majanduse üldist juhtimist ELi tasandi panuse lisamise kaudu tulevastesse siseriiklikesse otsustesse. Komisjon leiab, et kuigi tulevastes eelarvetes on vaja täpsustada meetmeid, mille abil saavutada eesmärgiks seatud eelarvepositsioon, leevendab ülevaade Eesti ametiasutuste senisest tegevusest ohtu, et eelarve-eesmärke ei saavutata. Tuleks võtta täiendavaid meetmed, et tugevdada tööturupoliitikat, rohkem stimuleerida töötamist, tugevdada ulatusliku haridusreformi abil inimkapitali ning lahendada ressursitõhususe ja energiaturuga seotud probleemid.

(14)

Võttes arvesse komisjoni hinnangut, on nõukogu läbi vaadanud Eesti 2011. aasta stabiilsusprogrammi ning nõukogu arvamus (3) kajastub eelkõige punktis 1 esitatud soovituses. Võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 25. märtsi 2011. aasta järeldusi, on nõukogu läbi vaadanud Eesti riikliku reformikava,

SOOVITAB Eestil võtta aastatel 2011–2012 järgmisi meetmeid:

1.

saavutada hiljemalt 2013. aastaks struktuurne ülejääk, hoides eelarvepuudujääki 2012. aastal 2,1 % piires SKPst, säilitades range kontrolli kulutuste üle ja tõstes avaliku sektori kulutuste tõhusust;

2.

võtta meetmeid tööjõunõudluse toetamiseks ja vaesusriski vähendamiseks, vähendades eelarveneutraalsel viisil maksukoormust ja sotsiaalmakseid, samuti suurendades aktiivse tööturupoliitika tõhusust, võttes sealhulgas noortele ja pikaajalistele töötutele suunatud meetmeid, eelkõige suure tööpuudusega piirkondades;

3.

tagada kavandatud stiimulite rakendamine energiamahukuse vähendamiseks ja majanduse energiatõhususe suurendamiseks eelkõige ehitus- ja transpordisektoris, tagades muu hulgas turu parema toimimise;

4.

seada haridussüsteemi reformi rakendamisel prioriteediks alushariduse kättesaadavust parandavad meetmed ning kutsehariduse kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamise. Viia haridustulemused paremini kooskõlla tööturu vajadustega ja luua madala kvalifikatsiooniga töötajatele võimalused elukestvas õppes osalemiseks.

Brüssel, 12. juuli 2011

Nõukogu nimel

eesistuja

J. VINCENT-ROSTOWSKI


(1)  EÜT L 209, 2.8.1997, lk 1.

(2)  Kehtivus 2011. aastal tagatud nõukogu 19. mai 2011. aasta otsusega 2011/308/EL liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (ELT L 138, 26.5.2011, lk 56).

(3)  Ette nähtud määruse (EÜ) nr 1466/97 artikli 5 lõikega 3.